Maarja Kruusmetsa esikkogus „Ajumudija“ sisaldub 19 juttu ning lühiromaan „Kolmekordne lõng“. Raamatus ei ole ära toodud juttude ilmumisaegu ega varasemaid ilmumiskohti, kuid võrguajakirja „Reaktor“ arhiivi sirvides on kerge veenduda, et 18 juttu on aastatel 2021–2022 tolles ajakirjas varem ilmunud. 19. jutt „Kaelakee hääl“ ilmub vististi esmakordselt nagu ka lühiromaan „Kolmekordne lõng“. Raamatu mahust hõlmavad varem ilmunud ning Internetis tasuta kättesaadavad lood umbes kaks kolmandikku. Kogumikus on tekstid avaldamise järjekorras.
Teatavasti puudub „Reaktoris“ avaldamislävi ning seal avaldatakse kõik kaastööd tasemest olenemata (võimalik, et allakirjutanu siinkohal eksib ja mõnikord midagi saadetakse ka tagasi, kuid ajakirja sirvides on selline mulje jäänud). Igasuguse piinlikkuseta koondas autor esikkogusse kogu oma varasema loomingu kõige esimestest avaldatud katsetustest alates. Tekstide tase on sellele vastav – kui alguses võiks neid pidada kuuluvaks põhikooliõpilasele, siis umbes kogumiku keskpaigast tekib mulje, et tubli laps on gümnaasiumisse sisse saanud. Ainus lühijutt, mida lugedes toimuva vastu huvi tekkis, on viimane ja arvatavasti kõige hilisem. Ka kuuluvad kogumikku teise poolde pretensioonitud, kuid siiski mõnevõrra naljakate vestetena loetavad tekstid, mis tuletavad meelde kunagi „Nelli Teatajas“ või „Liivimaa Kulleris“ ilmunuid. Osa hilisematest juttudest või(nu)ks niisiis arvatavasti ilmuda ka veidi nõudlikumates väljaannetes kui „Reaktor“.
Kuigi selliste katsetuste paberraamatuna ilmutamine on nii keskkonnavaenulik kui puudulikku enesekriitikavõimet peegeldav, ei tohiks ülal öeldust siiski järeldada, et autoril puuduvad eeldused ilukirjanduslikuks tegevuseks. Kuigi sisult lapsik, ei saaks see raamat siiski kuuluda kooliõpilasele. Täiskasvanute vahel täiskasvanute asjus toimuvaid stseene ja dialooge koolilaps niimoodi kirja panna ei suudaks. Autorit huvitab kiiduväärselt tegelaste psühholoogia, tema soov just lühijutte kirjutada on väga sümpaatne ning tema eneseväljenduse oskus aja jooksul siiski areneb.
Maarja Kruusmets kui ulmekirjanik nende kahe aasta jooksul aga arenenud ei ole. Ulmejuttude ideed on esimesest viimaseni algelised, šabloonsed ja ebaoriginaalsed. Jääb mulje, et ulmekirjandust on vähe lugenud või loetu üle vähe järele mõelnud nii autor kui toimetaja Helen Tehu, kes eessõnas autori ideede üle imestust avaldab. Vähesest fantaasiast tulenevat jaburust võib ette heita ka varem avaldamata lühiromaanile „Kolmekordne lõng“, milles keegi Eesti poliitik õppimismasinat katsetavale idufirmale külje alla ujub ning saavutab, et katsealustele sisendatavate teadmiste hulka pannakse immigrantide vastaseid loosungeid. Tublidel koolinoortel tuleb erakordselt teravmeelne idee õppimismasinast mängitav salvestus üle kuulata ja nii nad siis avastavadki kohutava loo. Tegu on ilmselge totrusega, sest selline trikk rahva meelsuse muutmiseks tuleks välja nagunii pigem varem kui hiljem. Jutul oleks palju rohkem jumet, kui firma eesmärk olekski ajupesu, mitte õppimise katsetamine.
Nagu juba öeldud, äratas allakirjutanus teataval määral huvi lühijutus „Kaelakee hääl“ kirjeldatud situatsioon - lugu ise on aga magus ulmevaba naistekas. Selles või mõnes sellega külgnevas sektoris ongi autoril arvatavasti kõige rohkem lootust edule ja on täiesti võimalik, et ta figureerib mõne aasta pärast laenutuste edetabelis kõrgetel kohtadel koos olmekirjanike Erik Tohvri ja Maire Ernitsaga. Lõppegu arvustus siinkohal südamliku edusooviga.