... ehk perseaukude kõrvetamine
Zätereit sirutas end rippuvas lamamistoolis ja lõi selle kergelt kiikuma. Või kõik on suhteline – tool rippus oma viiemeetrise keti otsas ja see kerge tõuge viis ta umbes 30 sentimeetrit lauale lähemale, nii et ta sai eriliselt pingutamata haarata spritzeriklaasi, mille robot oli just täitnud. Klaas oli vähemalt pooleliitrine ja robot maskeeritud vaseroosteseks laternapostiks; muide, laternad selle tipus andsid tõesti ka kollakat mahedat valgust.
„Sa võid juua,” sõnas ta tumedat taevast uurides ebamäärasel, pisut äraoleval toonil.
„Hea kraami raiskamine, kui...” Jäin poolelt sõnalt vait. Mitte sellepärast, et ülemusega nii ei räägita – sellest oleme ammu üle. Lihtsalt olime seda vestlust pidanud... ma ei tea täpselt, aga viiskümmend korda vähemalt. Liialdusteta.
„Ma ei neutraliseeri seda praegu. Ja see on lahja. Ma olen... siiski kõigest inimene.”
Naersime.
„Ma ei ole kunagi aru saanud, kui purjus teil... olla tohib?” küsisin. „Teenistuses, ma mõtlen.”
Zätereit vaikis pisut. Siis heitis minu poole pilgu – et kas ma päriselt teada tahan? „Oleneb teenistusest. Maal kehtib ju ka nii mõneski eriteenistuses reegel, et sa pead iga hetk olema valmis tööülesandeid täitma. Kusagil... meie maailmade sügavuses... rahuajal... pole sel vähimatki tähtsust. Ent kui ma olin näiteks ristlejal, siis seal on hoopis teised reeglid. Sa pead kohe teavitama oma number kaht ja andma juhtimise üle, kui tunned, et pole täiesti adekvaatne.”
„Nii et sa oled olnud ristlejal. Ma tean seda,” ruttasin täpsustama, enne kui ta õieti jõudis tüdinud nägu teha. „Ma tegelikult tahtsin jutu just sellele viia. Kui sa viitsid rääkida. Nii üldiselt – ma tean, mis on ristlejad; ma tean, et sa olid nooremohvitser ja lõpuks kapten. Ma tean, et sa olid teenistuses kokku oma 50 aastat. Ent... Kuidas see oli? Mida sa seal õieti tegid? Ma tean, et suurt sõda ei olnud ja... noh, te hoiate end kuidagi vormis ja... populaarsed?”
Zätereit liigutas end taas. Maa valge rassi kohta ei olnud ta väga suur mees, ent ikkagi paar sentimeetrit alla meeter üheksakümne ja sajakilone jurakas. Mõnulemas siin augustitaeva all, iidses mõisahäärberis, metsviinapuud täis kasvanud müüride vahele kiilutud terrassil, jalge all umbes 13-ndal sajandil laotud ruudukujulistest kiviplaatidest põrand ja enamik mööblit nii paar sajandit vana... Aga, muide, Maa aastates oli ta ise ju ka üle neljasaja...
„Suured ristlejad on Inimkonna Föderatsiooni võimu alus,” alustas ta natuke kobavalt. „Need on... no neil ei ole kindlat kaalu ega mõõtmeid. Ristleja koosneb reeglina mõnest tuhandest suhteliselt iseseisvast jublakast, mida saab vastavalt vajadusele väga erineval viisil kokku panna. Seda on praktiliselt võimatu ühe löögiga hävitada. See võib ennast ajada selliseks... Drakhi planeeditapjaks. Ma ei leia tolle suurust, aga Annama ristlejate üks kaitseformatsioon on küll umbes sajakilomeetrine kera.”
Ta tõenäoliselt ei olnud kunagi varem kuulnud Babylon 5 telesarjast, aga seda, kui kiiresti ja tõhusalt ta infot otsis... jah, olin ennegi näinud, aga see on hoopis teine teema.
„Enamasti on see paarikümnekilomeetrine, natuke bumerangi meenutav... pilv... tiib? Enamasti elab meeskond... mis oleks kohane sõna... Ehh, jälle Babülon – Babüloni rippuvad aiad...” Ta mõtles hetke. „Ikkagi jõuame tagasi haiakeelse termini algtähenduse, ehk „mudakuuli” juurde. See on lugupidamatu. Seal on ilus. Park, aed, järvekesed, loomad-linnud. Aga kui asjad tõsiseks lähevad, ohverdatakse see umbes kilomeetrine kera paraku tõesti esimesena,. Ja kui see – pärast tõsiseksminekut – alles jääb, ongi sul nii mõni miljon tonni muda... teatud juhtudel. Mis tingimata ei ole paremad juhud, sest... Noh – loomad-linnud. Mõned neist... jätame selle.”
„Meeskond on paarsada inimest,” üritasin teda edasi aidata.
„Miinimum 30,” noogutas ta. „Kuus kogu aeg valves, viis vahetust. See tähendab, et... noh, võidelda võiks ristleja ka ise...” Ta raputas pead. „Tead, jätame selle ka. Võid ise lugeda. Kapten, piloot, pearelva laskur, teiseste relvasüsteemide laskur, kaitsekoordinaator, komandant. Viimane nimetus tuli tõlkes eriti tobe – see tegelane, kes vaatab, et mootorid töötaksid ja me elus püsime ja kui palju energiat keegi saab ja hoiab silma peal üldisel situatsioonil ja nii edasi. Staabi ja tagalaülem? Aina äraspidisemaks läheb.”
„Ja kõik muu seltskond, kursantidest teadlaste ja reporteriteni välja, paar muidusööjat ka pundis,” püüdsin teda taas edasi aidata.
„Nojah. Kuigi...” Ta hirnatas. „Tõepoolest, isegi litsidest on kasu, aga teinekord satub laevale ka täielikke muidusööjaid. Sa räägid, et Maa arenenumate riikide kõik institutsioonid kipuvad küllastuma kasutute tegelastega ja järjest tekib uusi mõttetuid ameteid – võta see nüüd kõik kuupi ja tõsta ülejärgmisse suurusjärku. Täna õnne, et sa ei suuda isegi ette kujutada, mis ameteid inimesed on suutelised välja mõtlema mõnekümnetuhandeaastastes bürokraatiates.”
„Aga nad ei ole... ohtlikud?”
„Me suhtume neisse kui meelelahutusse,” puhatas vana Julgeoleku ohvitser ja jätkas tõsisemalt: „Kõigi sõjalaevade suurim probleem läbi kõigi ajastute on olnud igavus.
Vaata:
Õnnetu ja hukule määratud on tsivilisatsioon, mis ehitab ristlejaid kasutamiseks!
Ristlejaid ehitatakse selleks, et neid ei oleks vaja kunagi kasutada. Inimkonna Föderatsioon ei ole teatud mõttes mitte kunagi pidanud pidama sõda, millest võib sõltuda inimkonna eksistents. Jah, me oleme pidanud ennast kaitsma, kuid Föderatsioon ei ole mitte kunagi alustanud agressiooni. Pane tähele, inimesed muidugi on ja teevad seda ka praegu. Ma mõtlen Linnuteel, mitte ainult teil siin Maal.”
„Ja sa ei teinud 50 aastat midagi?”
Ta heitis minu poole natuke nördinud pilgu. Võtsin kiiresti oma klaasist lonksu, et muiet peita.
„Ma kulutasin laevastikus teenimiseks ühe oma elu.” Ta pööras taas pilgu tähisesse hilissuvetaevasse – niipalju kui seda pergola vahelt paistis – ja kõneles pisut unelevalt või äraolevalt. „„Kulutasin” ei ole õige sõna... aga ärme vaevame end grammatiliste nüanssidega. Ei ole võimalik olla Hesedda sisemises ringis, kui sa pole pidanud teatud ameteid. Küsimus pole formaalsuses – sa pead olema end tõestanud. Sellest ei tehta erandeid; perekonnad, kes hakkavad erandeid tegema – lasevad lati alla –, saavad ajalooks.
Inimkonna Föderatsioon... jah, ei saa püsida, kui teatud institutsioonid ei ole raudkindlad. Seda mõistetakse... ja teistpidi on Inimkonna Föderatsioon Linnutee suurvõim niikaua, kui sellest kinni peetakse – Föderatsioon peab olema absoluutselt kindel, et suured ristlejad on teaduse viimane sõna, need töötavad garanteeritult ja neid juhivad inimesed, kes on vajadusel ilma vähimagi kõhkluseta valmis iga hetk ohverdama iseenda ja kogu meeskonna.”
Ta mühatas. „Aga, nagu sa tead, pole juba sajandeid neid õieti vaja läinud, nii et peamiseks probleemiks on...”
See oli nii retooriline paus, et muidugi lõpetasin: „Igavus.”
„Järgmiseks peaksid sa küsima, kuidas tapetakse igavus.”
„Kuidas tapetakse igavus?”
„Sa oled nii etteaimatav. Selleks on erinevaid meetodeid, aga kõige... mmm... resultatiivsem?... produktiivsem?... kuidas öelda korraga eesmärgipärasem ja rahuldustpakkuvam?... täpselt sellist sõna vist ei ole... aga sa said aru küll.”
„Ja mis see siis on?”
„Hm... ka selle kohta ei ole sõna. Ja tõlge on... Olgu, ma räägin. Ühe loo. Ja kuna selles loos tuli mul selgitada, mida tähendab perseaukude kõrvetamine, siis las ma teen seda jutustuse käigus.”
Ta klaas oli vahepeal tühjenenud ja – ma olen ju majapidaja – tajusin, kuidas ta robotile käskluse andis. Ta kiikuks oma toolil ja temaga samas taktis kõikuv laternapost sirutas ühe rohekashalli varda ta klaasi kohale ja sellest voolas klaas jälle läbipaistvat, natuke vahutavat vedelikku täis, nii et tilkagi maha ei läinud. Lõpuks tardus robot jälle selliseks tavaliseks umbes kolmemeetriseks laternapostiks, ülaosas kolm XIX sajandi inglise stiilis gaasilaternat.
„Esimene teade tuli üle avaliku meedia ja sellele järgnes Julgeoleku memo, mis sisuliselt ütles, et Ülesöönud Virvatuluke – selline, jah, on tõlkes tolle ristleja nimi, mille kapteniks ma olin tõusnud – pannakse asjaga tegelema, kui teated kinnitust leiavad.
Teade ise oli selline, et üht suhteliselt suvalist laeva rünnati ääremaadel, maailmades, kuhu Föderatsioon õieti ei ulatugi.” Ta saatis mulle nimed ja koordinaadid, kuid need ei ütle maalasele midagi; kõnealune ala on umbes 5000 valgusaastat Maast, ligikaudu 60 kraadi Linnutee tsentri suhtes paremal, kui lähtuda kokkuleppelisest tasandist.
Zätereit jätkas: „Sealkandis elab inimtõug, mida nimetatakse zsciihardh'ideks. Automaatkirjutaja paneb sul paska, mina kirjutaks selle sõna alguse ž-ga ja asendaks dh ð-ga. Meie võime neid rahulikult žihardideks nimetada, nad ei solvu.”
Mina natuke solvusin küll. Aga see oli rumal, sest teisalt – ma ju ei ole kunagi varjanud, et kirjutan ta jutte üles. Solvumistunne oli abstraktne, suunatud samavõrra mulle endale ja pigem pani meelde tuletama... kui teistsugune ta on. Et tal on sajandite harjumus jälgida paljusid infovooge ja tema jaoks on üdini loomulik hoida silmanurgas ka minu kirjatööd; mis, kordan, pole kunagi saladus olnud.
„Žihardid on omaette suur maailm, mille suhted Inimkonna Föderatsiooniga ei ole üheselt mõistetavad. Mingil tasemel tahaksid osad neist ise olla suurvõim, aga kõige lihtsamalt ja samas natuke irooniliselt väljendudes saavad nad väga hästi aru, et ei kanna välja ja võimu laiendamine tähendaks Föderatsiooniga tülli minekut ja suurem enamus neist on liiga targad, et sellele välja minna.
Igatahes ründas tundmatu alus üht nende universaalset sädelaeva, mida... Oeh... jah, pähe tuleb nautilus, aga see on nii äraleierdatud nimetus...”
Vana sõjaväelane ja luuraja mõtles natuke. „Olgu siis, veelkord – lugu. Selgitused selle käigus.
Virvatule esimesed viirud koos mudakuuliga tulid sädest välja vähem kui kümne valgussekundi kaugusel nautilus Egänoknust. Nautilus oli pungumiseni tiine...”
„Möh?” Ma ei öelnud täpselt nii; tegin mingit ebamäärast küsivat häält, ent see selleks.
„Nautilus on isepaljunev laev. Seal pole midagi elusat orgaanika mõttes, kuid praktiliselt kõiges muus sarnaneb see elusolendiga. Või on elusolend. Jätame viljatu targutamise selle üle, kas nautilused saaksid „vabas looduses” inimeseta hakkama ja kuipalju on nad ise „looduslikud”; ka bioloogilist elu on ju muudkui segatud ja solgitud ja suunatud.
Igatahes žihardid kasutavad-karjatavad nautilusi ja need paljunevad. Föderatsioon ei kasuta seda tüüpi laevu, sest see pole kuigi otstarbekas, kuid sa ju suudad ette kujutada, millised suhted selles ühiskonnas on laevade ja nende meeskondade vahel.
Ent see kõik ei puutu tegelikult üldse asjasse.
Saatsime kohe välja teate, et oleme Inimkonna Föderatsiooni ristleja ja tahame teada, kes ja miks neid ründas. Nad muidugi võtsid meid kohe sihikule – tavaline praktika, kõik teevad seda –, ent meil oli infot vaja, mitte neid ehmatada määrani, kus nad võivad midagi rumalat teha.
Sest Annama suure ristleja – seda klassi on nimetatud ka intergalaktilisteks või „lahingtähtedeks” või sadat muud moodi – saabumine võib isegi kogenud kosmosehulkuritel kõhu lahti ehmatada küll. See on tõepoolest meeletult suur. Selle saabumine sarnaneb kõigile kosmoserahvastele tuntud õudusjuttudega igasugustest planeeditapjatest ja väljastpoolt meie maailma sisse tungivast ürgkurjusest ja universumi aluskoe maagilisest rebenemisest ja nii edasi. Ristleja tuleb viirgudena, reeglina 5–7 peaviirgu ja kuni sada abiviirgu; viirud on antud juhul sellised... hm, robotipilved, millel igaühel on oma kindel ülesanne; peaviirud kannavad pearelvi ja muud elutähtsat, abiviirud on peamiselt luure ja segajad. Aga kokkuvõttes näed sa oma laeva kõigil sensoritel, kuidas korraga levib kiiresti läbi ruumi läbitungimatu, röökiv pimedus. Pimedus, mis halvab kõik vaatlus- ja sideseadmed, mis üritab sind kõikvõimalikel viisidel skaneerida – midagi hiigelsuurt, nähtamatut ja agressiivset.
Egänokru oli peaaegu oma sädedraivi aktiveerimas, kui sõnum kohale jõudis.
„Me saatsime juba raportis kõik, mida teame. Kardan, et meil ei ole palju lisada,” sõnas mees sideekraanil. Ega ta ei proovinudki varjata oma sellist... ütleme, ettevaatlikku ja löödud olekut.
Muutsin Virvatule konfiguratsiooni. Mõistusega olenditele on vastuvõetavam oht, mida ta näeb. Egänokru nägi, kuidas pimedusest tuleb aeglaselt – mitte ründavalt – tema suunas 20-kilomeetrine lahingulaev, relvasuudmed nii suured, et nautilused võiksid seal sees pesitseda.
„Jah, meil on hulga infot, kuid palun saada meile veelkord kõik, mis sul endal on, ja lisaks kogu telemeetria, mis sul on,” sõnasin leebelt. „Ja ma loodan, et sa ei pahanda, et me mõõdame mõned asjad su laeval kindluse mõttes üle. Näiteks sensorite tundlikkuse.” Ma rääkisin tõlkemooduli abil, kuid püüdsin oma häälde ja olekusse panna heatahtlikkust ja neutraalsust. „Niisiis, sind ründas tundmatu alus, blokeeris su sensorid, tungis laeva, skaneeris teid kõiki üle – teid on laevas 15, nagu ma aru saan – ja võttis ühe teie hulgast kaasa. Sausi Te Kinhu.”
„Minu poja,” ütles mees ekraanil raskelt. Mis tähendas, et ta oli kapten Mäid Su Kinhu. Muidugi olin seda ristleja tehisintellekti abil oletanud, meil tõepoolest oli nende kohta päris palju infot, ent ausalt öeldes olid nad kõik tavalise inimese jaoks suhteliselt üht nägu.
„Minu kaastunne,” sõnasin nii, nagu ma mõtleks seda päriselt ja tegelikult mõtlesingi. See mees oli kaotanud poja. Jah, ma tean, mis tunne see on...
„Ja see või need, misiganes, ütlesid, et võtavad igast tundmatust liigist esindaja ja temasugust neil veel ei ole. Miks nad valisid su poja? Kas pole raske uskuda, et neil pole seni inimest?”
Mees ekraanil viipas ebamääraselt käega. „Liik, tõug... Täpsem tõlge selle värdja öeldust oleks, et kui on märgatav geneetiline erinevus. Ma ei tea, žihardid ei peaks ka nii haruldased olema. Muidugi on võimalik, et...” Ta liigutas uuesti kätt. „Ma ei tea! Vaata ise ka tõlkija protokolle, kui see midagi annab, ma saadan need. Nad kasutasid eldeiut; mingit ürgset murret sellest, mida minu teada ei räägi emakeelena ammu enam keegi. Muidugi ma oskan arvutada, et kui see asjandus kogu aeg mööda Linnuteed ringi tuhiseb, peaks ikkagi...” Ta liigutas uuesti ebamääraselt kätt. „Saadan sulle. Vabandust, kui see on liiga elementaarne – need arvutused sõltuvad algandmetest, mida ma ei tea. Ma ei tea, kas see... kõik, mida ma teinud olen, üldse midagi maksab. Mingit kasu toob. Patrull ei leidnud neid ja ma kahtlen, kas meie patrull...” Uus ebamäärane viibe. Need ei olnud kõik ühesugused ja igaühega kaasnes andmepurse. Viimasega tuli hulk andmeid-viiteid nende patrulllaevade avalike andmete kohta – mootorite võimsused, relvad, tavaline taktika ja nii edasi.
„Miks sa üldse küsid, kapten Zätereit Hesedda?” küsis ta lõpuks.
„Nad võivad järgmiseks Föderatsiooni ruumi suunduda. Ma ei saa lubada, et sind aitan. On väga väike tõenäosus, et me su poja tagasi saame, ent ma teen kõik, mis minu võimuses, et sellised asjad enam kunagi ei korduks.”
„Sa lähed neile järele? Kas ma võin sulle järgneda?”
Peitsin muiet. „Sa ei jõua mulle järele.”
„Ma võin üritada. Ma vaevalt segan sind. Kui sa markerid maha jätaksid?...”
„Seda ma saan teha. Järgne, kui tahad. Side lõpp.””
Zätereit võttis oma klaasist paar väikest lonksu. Siis viipas käega, imiteerides kapten Mäidi žesti, ja jah, mulle tuli paar terabaiti andmeid; suurem osa sellest ei öelnud mulle muidugi midagi.
Zätereit jätkas: „Egänokru oli endiselt Tugule orbiidil, kus rünnak oli toimunud. Planeedilt ründajad kedagi teadaolevalt ei võtnud, nii et Egänokrut ründasid nad oletatavasti mugavusest – said orbiidilt kätte, mida tahtsid.
Sulle pole vaja öelda, et sellal, kui me seda tehisintellektide vaatenurgast tapvalt aeglast vestlust pidasime, tegelesid nemad andmevahetusega ja analüüsiga. Virvatuli kattis juba saabudes umbes valgusaastase kera – sensorite mõttes, eks ole – ja selle ajaga ma suutsin kõrvutada oma andmed Egänokru omadega ja üldse teha tuhat muud asja, millest vast kõige arusaadavam sulle on skaudipaatide väljasaatmine võõraste ründajate arvatavale mineku- ja tulekuteele. Ma teadsin juba ka seda, et Kinhud on katkestanud kõik lepingud, saatnud osa meeskonda partneriga minema ja valmis tegema vähemalt katset võõraid jälitada. Ja et ta on selles osas lootust kaotamas, sest žihardid... noh, andsid endale adekvaatselt aru, et nad ei suuda suurt midagi.”
Ta rüüpas uuesti klaasist ja vaikis enne edasirääkimist paar sekundit. „Tead, ega ma nende õnnetute kaupmeeste lugu kontrollima minnes ei arvestanud, et tegu saab olema mu kaptenikarjääri kõige suurema ülesandega, millega ma tegelen järgmised kakskümmend Maa aastat.
Me skaneerisime ruumi ja püüdsime kindlaks teha, kuhu too võõras alus läks. Sa oled sädelendudest ja kõigest sellega seotust niipalju kuulnud, et põhilist sa ilmselt tead, kuigi ilma teooriata on tegemist reeglite koguga, mida tuleb võtta nii, nagu need on. Üldiselt jääb igast sädelennust jälg; hajuv ja nõrgenev jälg; sädelend rikub ruumi olemuslikke tõenäosusi ja spetsinstrumentidega on see tuvastatav.
Tavaliselt on umbes tund-paar selline ala, mida kutsutakse otsenähtavuseks – sa ei näe muidugi midagi valguse või üldse elektromagnetskaala mõistes –, ja kui jälitatav sellest väljub, on ta läinud, kui... Kuidas seda kõige lühemalt seletada... No vaata, esiteks ei varjanud nood herbaariumikogujad end kuidagi, teiseks oli nende sädejälg hoopis teise signatuuriga kui selle piirkonna tavalistel laevadel, ja kolmandaks sain ma endale lubada hulga rohkem, ma sain ruumi arvataval minekuteel küllastada miljonite detektoritega ja mul oli piisavalt võimas tehisintellekt, et nende näitudest pilt kokku panna. Oh jah, üks selline sond kaalub umbes kilogrammi ja enamikku polnud mul mõtet ega võimalustki kokku korjata, nii et Virvatuli kaotas massi umbes 100 000 tonni ööpäevas ja seega – kui meil poleks olnud võimalust laadida – oleks retk mõne tuhande aastaga niikuinii otsa saanud. Seda räägin ma sulle selleks, et sa aduksid perspektiivi.”
Ta irvitas omaette, siis jätkas: „See kõik ei ole nii lihtne. Selle üle, kui kaugele Virvatuluke minema peaks, vaieldi palju. Ma istusin päris palju nõupidamistel...
Jällegi ei pääse seletusest. Ühesõnaga, me liikusime keskmiselt 200 c-ga. Ja muide, polnud hirmugi, et Egänokru järele ei jõua. Selle kapten oli teinud otsuse pühendada oma elu poja otsimisele või tema eest kättemaksmisele ja ta kogukond toetas teda – nüüd, kui tänu Föderatsiooni ristlejale sel mõte oli. Laevakutsikas oli vahepeal ära sündinud ja teiste hoole alla antud, aga see on ka hoopis teine lugu.
Ülesöönud Virvatulukest... polnud Föderatsioonil hetkel otseselt muuks vaja ja nii saadeti see teatud mõttes Cooki või Magalhãesi retkele, kui Maa analooge kasutada. Meie kiirust arvestades oli võimalik kullerlaevadega isegi meeskonda vahetada; teistest osa vahetuski, kuigi põhimeeskond muidugi tahtis kindlasti retke täies ulatuses kaasa teha.
No ja on olemas säderaadio ja teie ajastu inimesel on seda juba võimalik mõista, kuidas ma olin päriselt oma kabinetis ja samas istusin kusagil sõjaväe või parlamendinõupidamisel ja teises otsas oli mu avatar ja piisavalt võimsa arvuti abil piisas kõigest kilohertsisest sädekanalist, et mind sellega piisavalt sünkroniseerida.
Me nägime nii palju! Me olime tunnistajaks nii mõnelegi sarnasele tragöödiale. Me kohtusime rahvastega, kellest me teadsime seni vaid legende.
Jällegi tuleb mõnd asja lihtsalt deklareerida, sest kuigi sellel on väga head põhjendused, pole neid võimalik esitada ilma paari ülikooliaasta jagu teooriata. Tavaliselt on sädelennu mõistlik kiirus Linnutee siinse osa tundmatus ruumis nii 100 ja 500 c vahel. Võõrad läksid meil tasapisi eest ära – vaatamata sellele, et nad tegid eluga planeetide juures peatusi. Igatahes intensiivistusid ajapikku vaidlused, kui kaugele me peaksime minema. Sest millalgi olime läbinud oma 3000 valgusaastat, liikunud laias laastus paraboolsel trajektoril galaktikatasandiga risti ja jõudmas Linnutee põhikettast välja, alasse, kus tähti järjest hõredamalt.
Aga seal muutsid nad ühel hetkel oluliselt sädelennu parameetreid ja kihutasid sirgelt kodu poole. Või tol hetkel me muidugi alles oletasime, et kodu poole. Teised laevad olid püüdnud teistpidi leida, kust võõrad tulid, ja nii vähe, kui meil andmeid oligi, oli vabalt ekstrapoleerides võimalik välja joonistada ülimalt väljavenitatud tilga ristlõike kujuline trajektor – et nad olid sirgelt kodust tulnud, siis ovaali mööda näidiseid kogunud ja nüüd suundusid taas sirgelt koju.
Ent jätame selle. Kõigest sellest võiks raamatu kirjutada... Mitu raamatut.
Aga selleks hetkeks olime teel olnud 15 aastat ja edasi liikusime tervel kaks aastat üle tuhande c.
Ja siis olime kohal.”
Ta sättis end toolis, pigem niheles ja kogus jälle enne jätkamist natuke mõtteid, võttes ka klaasist paar lonksu. „See on põhimõtteliselt üksik G4V klassi täht, millel Päikese omast hulga suurem planeedisüsteem. Või kuna selle Jupiter on teie omast 50 korda suurem, siis peaaegu kaksiktäht. Või noh, see ei ole Jupiter, see on Pluuto kaugusel, ehk 40 aü-d, või 6 miljardit kilomeetrit tähest. Napilt alla süttimispiiri – pruun kääbus. Sellest kaugemal on veel mõned siinsest Jupiterist suuremad planeedid ja seespool tervelt üheksa kiviplaneeti. Üldse kokku 22 planeeti. Või noh... See pole oluline; mitte midagi eriti haruldast.
Lähenesime ettevaatlikult. Tsivilisatsiooni tunnuseid oli rohkem kui küll ja lisaks ei pääsenud järeldusest, et nad teavad, et keegi tuleb – olime mõnede nende sondide otsa sattunud ja selgelt oli näha, et meie tulekusuund on neid väga huvitama hakanud.
Neist sisemistest üheksast planeedist oli elu kolmandal. Noh, kusagil pidi see olema. Kuldkihara tsoon on seal tähele pisut lähemal ja napilt mahtus sellesse 3 planeeti. Nende Merkuur on teie omast väheke väiksem, aga samasugune Kuu moodi kivikuul, ja Veenus pigem Marsi-laadne, ehk oma atmosfääri kaotanud; kergem ka kui Veenus.
Maa analoog, ehk hapnikuatmosfääriga ja pinnaveega planeet on Maast liigi kaks korda suurem ja nende Marss Maa-suurune, aga põhiliselt jääs. No ja edasi vähenevas reas külmad, igijääga kaetud planeedid; nende järel samas proportsioonis, üle 10 aü-ne asteroidivöö, ja selle taga siis too pruun kääbus.
Ainult et kõik nood viis pisikest külma siseplaneeti seal Marsi-analoogi taga kiirgasid tehnilise tsivilisatsiooni järgi. Sama lugu oli Jupiteri-analoogi kuudega, millest üks oli Maast suurem – muidugi jääs – ja paar tükki Marsist suuremad. Lühidalt, terve süsteem oli pretsedenditult siblimist täis.
Kuni me seal veerandi valgusaasta kaugusel ettevaatlikult luurasime, jõudis Egänokru meile järele. Vaata, too polnud sõjalaev, too oli... nojah – kaubalaev ja suurpere kodu. Tavalises ruumikonfiguratsioonis pikaks sirutunud nautilus on ka muidugi neljasajameetrine, aga Virvatulikese kõrval tolmukübe. Too võõraste korjelaev, muide, oli olnud pigem Virvatule moodi moodulkonstruktsiooniga ja vähemalt kilomeetrine.
Kuna midagi kaotada ei olnud ja Mäid sellega ise väga nõus oli, oli tema meie monitoriks. Egänokru lendas otse süsteemi, Virvatuli tema sabas, nii hästi-halvasti, kui me seal varjatud olime.
Kuna meie vaates pöörles too planeedisüsteem, millele me oma lugupidamatul viisil andsime nime Taksiterm, päripäeva, lähenesime neile kokkuleppeliselt alt, umbes 30 kraadi planeeditasandi teljest. Lähenesime Egänokru režiimis, mis seda tüüpi laevadele omane, kui nad midagi ohtlikku teevad, ehk nad lendasid paarikümne c-ga sädetaguses ja tulid alguses iga paarisaja, hiljem iga paarikümne aü järel tavaruumi. Noh, see annab võimaluse tavaruumi sondida ja ühtlasi on see samaaegselt ohutusmeede ja viisakus – kui su ees on midagi, millega pole tark kaklema minna, annab see mõlemale poolele aega võimalustes selgusele jõuda. Kõige pehmemalt öeldes.
Eks ole, 10 c-ga läbitakse üks aü, ehk 150 miljonit kilomeetrit alla minuti. Tavaruumi liikumisimpulss annab reeglina nii paarkümmend tuhat kilomeetrit sekundis, ehk taas väga ligikaudu lennatakse tavaruumis sada korda aeglasemalt.
Egänokru tulekut ei proovinud keegi peatada ja lõpuks tuli ta lõplikult välja tähest kolme aü kaugusel. Tema järel libises tavaruumi meie sond. Nüüd läksid asjad huvitavaks.”
Jah, muidugi kiigutas ta jälle tooli, võttis paar lonksu klaasist ja uuris pisut, seekord oma kümme sekundit tähistaevast.
„Ma ei ole sulle midagi rääkinud ei Kinhudest üldiselt ega oma laeva meeskonnast. Egänokrul lendas kuus inimest, kapten Mäid Su Kinhu, tema naine, tema isa, isa abikaasa ja tolle isa ja tema abikaasa. Mingis mõttes olid nad tulnud enesetapumissioonile. Nende kultuuris... normaalne käitumine.
Mul oli endiselt laevas oma 150 inimest. Paar korda olid käinud kullerlaevad ja paljud olid lahkunud, ent endiselt oli mul peal lisaks topeltmeeskonnale ka ligi sada tsivilisti, peamiselt teadlased, kes väsimatult virisesid, miks me ühegi leitud huvitava planeedi juures ei peatu. See, et nad väga hästi teadsid, miks me seda ei tee ega hakkagi tegema, ei paistnud neid mingil tasemel sugugi häirivat. Ega see, et virinast vähimatki kasu pole; mul polnud vähimatki kavatsust neid kuulda võtta, mul olid omad käsud ja tõenäosus, et nad kuidagi saavutaksid nende käskude muutmise, nullist eristamatu.
Kogu see seltskond – teadlased, reporterid, muidu huvilised... – läks hirmsasti pöördesse, kui nüüd suhteliselt läheda maa pealt hakkas huvitavaid andmeid sisse tulema. Meil kulus siiski oma paarkümmend minutit ajuragistamist ja vaidlemist, et asjale pihta saada. Ja kõige totram siin on, et kui ma ei valeta... või sina ei valeta, pole siin kirjanduslikult midagi ette võtta. Meil oli andmevoog, mida analüüsisime. Analüüsisime tehisintellekti abil, ehk tuhandeid, kohati miljoneid kordi kiiremini kui bioloogilised olendid seda suudaksid. Ka võimaluste puud pakkusid välja masinad, me ainult otsustasime, kuhu vast tasuks ressurssi suunata.
Lühidalt, mitte kusagil ei näinud me intelligentseid olevusi tegutsemas. Kolmas, eeldatavalt loomuliku eluga planeet, oli hiigelsuur park. Oli näha, et seda on terraformitud ja hooldatud, kuid mitte mingit asustust seal ei olnud. Ei teid ega hooneid. Kohati pildistasime pinda millimeetrise täpsusega – mitte üht masinat. Mitte midagi. Polnud isegi maa-aluseid struktuure – me oleksime need leidnud. Polnud maandumisplatse, hooldusrobotite kuure või muid infra elemente. Aga need pidid planeedi seisukorda arvestades ju kusagil olema, seega pidi see kõik seal olema suhteliselt väiksemõõtmeline ja lisaks veel väga hästi maskeeritud.
Nende Veenusel olid ilmselt ainult automaattehased. Sama kehtis kõigi teiste planeetide ja nende kaaslaste kohta, välja arvatud see nende hiid-Marss. Seal toimus midagi, mis oli kõige lähedasem tsivilisatsioonile, olid linnad, elamiskuplid ja kõik muu. Ja kõige tähtsam – kosmosesadamad ja meile tuttava konstruktsiooniga laevad nendes. Ka sädejäljed näisid sinnapoole viitavat. Meil ei kulunud kuigi palju äraarvamiseks, et seal kuplite all ei ela tolle maailma asukad, vaid et see on loomaaed.
Nüüd tuleb mängu professor Nörkudakafa. Ta oli umbes saja-aastane naine, pärit planeedilt nimega So'h või Soh või Sok või midagi sinnapoole. Mul oleks isegi tahtmine kirjutada see nimi So! – hüüumärk tähistamas siis mõnedes Aafrika keeltes kasutatavat keelelaksatust või klõksu, mille kohta mingit tähte õieti ei olegi. Aga olgu see selguse huvides Soh. Me saime temaga suurema osa ajast normaalselt läbi, kuigi ta ei varjanudki oma põlgust sõjaväe ja sõjaväelaste vastu. Aga on asju, millest ma isegi ei saa aru, miks ma peaksin end häirida laskma. Igatahes oli ta Mäidi ära rääkinud ja toppinud end koos viie kaaslasega Egänokrule. Et olla toimuvale lähemal.
Mäid keeras minuga konsulteerimata otsa Marsi – sealse neljanda planeedi loomulikult – suunas.
Ma ei kommenteerinud. Me olime võimalikke tegevusmustreid kõigi nende aastate jooksul palju läbi arvutanud ja läbi mänginud. Reaalne situatsioon on alati erinev vaadeldud stsenaariumitest, kuid hiigelsuure ja võimeka tehisintellekti juhitud automaatikaga vastamisi sattumiste võimalustepuid olime vaadelnud sadu. Jah, siin oli hulga küsimärke, alates sellest, et kolmandale planeedile, täpsemalt selle seisukorrale polnud mingit loogilist seletust, kuid need on detailid. Mäid teadis lisaks sama hästi kui mina, et siinne tehnika on tema omast kõvasti üle. Me kumbki ei teadnud, kuidas on jõuvahekord Ülesöönud Virvatulukesega.
Mäid ja tema meeskond tahtis oma kadunud last kätte saada, Nörkudakafa uurida. Muide, teda kutsuti enamasti Kafaks. Soh elanikel oli reeglina üks nimi, mis moodustati silpidest, millest osa midagi tähendas, ent osa olidki kõigest nime osad. Ent see pole oluline.
Taksitermi elanikud või teadvus või kuidas iganes seda värki juhtivat mõistust nimetada, oli Egänokrust täiesti teadlik. Seda skaneeriti õige mitmel viisil ja paistis, et sellele sihtus mitu relvasüsteemi. See tähendab, et me detekteerisime midagi, mis võisid olla midagi muud, ent mida oli loogiline pidada sihtimisradariteks.
Mäid hakkas tervitusteadet saatma ja see muutis mu pisut murelikuks. Olime kokku leppinud, et ta kuulutab vaid, et tuli järele oma pojale ja pakub tema asemel kõikvõimalikku infot oma liigi kohta ja loomulikku surma surnud isendeid. Tal tõesti oli kaks laipa pardal. Ent mitte ainult. Teade sisaldas ka koostööpakkumist ja palvet vahetada informatsiooni nende kollektsiooni kohta. Seda me ei olnud kokku leppinud ja pole vaja mitu korda arvata, kelle survel see osa teatele lisandus.
Ma ei näinud sel hetkel selles midagi otseselt ohtlikku, ent mu esimene abi, Ingeda Iou Dar, hakkas kohe urisema. Eks ole, Ingeda oli tegelikult teise vahetuse kapten; kõigil positsioonidel oli oma hierarhia ja vahetused polnud fikseeritud, et kõik harjuksid kõigiga koos töötama, ent mina olin see päriskapten ja parasjagu valves olev meeskond allus ainult mulle. Olime ohtlikus olukorras ja kui ma oleksin väsinud või tundnud, et ma ei ole tippvormis, oleksin juhtimise kohe talle üle andnud, ent nüüd oli ta koos teistega nii-öelda reservis, samas muidugi oli tal õigus oma arvamust avaldada.
„See ajab pildi segaseks ja blokeerib argumendi, et meile on nende tegevus eetiliselt talumatu. Ja mulle ei meeldi ta mõju Kinhudele.”
Mõtlesin kaks sekundit. „Võta juhtimine üle, ma lähen Egänokrule,” teatasin siis.
Ta noogutas, me kinnitasime üleandmise ja ma andsin mõttes korralduse. Muidugi ei läinud ma füüsiliselt teise laeva, mis pealegi oli kümne valgustunni või kümne miljardi kilomeetri või 70 aü kaugusel. Ma läksin sinna virtuaalis – spetsiaalselt ettevalmistatud robotkehasse. Ent kuna ma tegevuse tulemuslikkuse huvides kavatsesin seal nii-öelda täiega kohal olla, poleks minust Virvatulukese kaptenina suuremat kasu olnud.”
„Kuidas te seal sidet pidasite? Kui suurt kanalit see nõuab? Sädeside on ju detekteeritav?” ei pidanud ma vastu.
„Neile küsimustele ei ole ühest vastust, kuigi küsimused ise on kahtlemata asjalikud,” sõnas vana tulnukas kes teab mille üle muiates. (Ja ta võttis klaasist lonksu.) „Lühikestel distantsidel sarnaneb sädeside pigem kvantsidemele, mis pole praktiliselt üldse detekteeritav. Meil oli juba terve Taksitermi süsteem andureid täis ja need suhtlesid üksteisega läbi hajutatud spektriga suundside. See kõik muidugi nõuab meeletult arvutusvõimsust ja siinsest tuhandeid aastaid ees olevat tehnoloogiat, kuid ma võisin arvestada ikkagi vähemalt gigase kanaliga, mis oleks ka Föderatsiooni tehnikale olnud väga raskesti avastatav.
Igatahes vabandasin ja teatasin, et olen nüüd seal nendega. Ja esitasin Kafale Ingeda väljatoodud argumendid. Vastuseks sain mürgise pilgu ja lühikese loengu teaduslikust mõtteviisist, mida ma ei hakka ära tooma.
Egänokru lähenes Marsile jääkkiirusel, ehk kakskümmend tuhat kilomeetrit sekundis. Tol hetkel oli minna veel poolteist aü-d, ehk selle kiirusega natuke üle kolme tunni. Egänokru suutis eriliselt pingutamata pidurdada umbes 200 g-ga, mis tähendas, et tegelikult oleks tulnud pidurdama hakata.
Siis tegi Mäid järgmise asja, milles me ei olnud kokku leppinud. Täpsemalt olime kokku leppinud seda erilise vajaduseta mitte teha. Ta viis laeva sädesse.
Selle mõistmiseks tuleb paratamatult natuke rääkida sädelennu olemusest ja tingimustest...
Või ütleme nii, et kõige primitiivsemad sädelaevad koguvad vähemalt viiendiku valguse kiirusest ja pärast sädekurrutust lendavad täpselt endise kiirusvektori suunas. Küsimus on selles, kuidas end koos hoida, kui oled end läbi teatud braanilaine abil tekitatud pseudosingulaarsuspinna tahhüoonideks konvertinud. Ja primitiivsel juhul on su kiirus pöördvõrdeline enne saavutatud kiirusega, ehk viiendiku c puhul 5 c-d. Ja primitiivne laev saab minna sädetagusesse ainult kas gravitatsioonikaevudest kaugel või täpselt gravitatsioonivälja suunas eemaldudes. See kõik ei kehti tänapäeval juba ammu, neid tingimusi on õpitud painutama. Mõistad, painutama, kuid päris üle neist ei saa.
Ehk Egänokru oli suuteline erilise riskita sädelendama kümne, isegi viie miljoni kilomeetri kaugusele Taksitermi Marsist ja tulema sädest välja toda eeltoodud reeglit vähemalt viis kuni kümme – olenevalt paljudest teistest tingimustest – korda rikkudes, ehk suhtelise kiirusega alla viie tuhande kilomeetri sekundis. Selle kiiruse mahapidurdamiseks läheks natuke üle poole tunni ja 5–6 miljonit kilomeetrit.
Seda, mida Mäid tegi, üldiselt muidugi tehakse – tuntud ruumis või siis, kui planeedikaitse lubab, ja nii edasi. Aga tundmatus ruumis, tundmatu vastase õues! Mäid lootis võita umbes kaks ja pool tundi – me olime teel olnud seitseteist aastat...
Ruumikõveruse parameetrid läksid paigast ära, kui olime lennanud vaevalt minuti, ehk kaks kolmandikku teest. See on väga tavaline asi, planeedikaitse toob ohtlikuks tunnistatud laevad sädest välja erilise häiregeneraatoriga. Tulime tavaruumi praktiliselt sama kiirusega kui olime sealt lahkunud, taga ere plasmavööt. Eks ole, sädelend on ruumifüüsika petmine ja kui sellega soperdada, siis kergemal juhul kaotad sa palju energiat, raskemal... noh, tegelikult harva on see sähvatus, tavaliselt on plahvatus sädetaguses detekteeritav ainult laialilendava ruumimoonutusläätsena.
Mäid heitis mulle silmanurgast sapise pilgu ja asus laeva pidurdama. Avariirežiimil, ehk ligi 300 g-ga. See sapine pilk oli nii inimlik – ma ei teinud ühtki liigutust, isegi näoilme hoidsin neutraalse, ent ta kuulis ilma igasuguse telepaatiata, kuidas ma mõtlesin, et mis ma sulle ütlesin. Me olime, piltlikult, roninud maasturiga teise verandale.
Muide, mitte keegi ei öelnud midagi. Kõik nägid niigi täpselt, mis toimub. Kõik oli selge.
Mäid hakkas jälle oma teadet saatma. Laevas, muide, oli oma 3 g-d, ta kaitsekontuur ei suutnud avariipidurdust täielikult kompenseerida.
Keegi meiega rääkida ei tahtnud.
Igatahes nii umbes kahe tunni pärast hakkasime tollele planeedile maanduma. See oli, nagu mainitud, üsna Maa suurune, ainult et keskmine temperatuur mitte pluss, vaid miinus 15 Celsiuse kraadi. Maa omast kaks korda tihedam atmosfäär koosnes lämmastikust ja süsinikdioksiidist, lisaks muidugi natuke veeauru ja muid tavalisi atmosfäärigaase. Planeet oli üleni kaetud jääga, selle ekvatoriaalookeanid sulasid natuke suvel ja seal tundus olema ka elu, kuid seda elu polnud seal ilmselt kunagi olnud piisavalt, et atmosfääris süsinikdioksiid hapnikuga asendada.
Muidugi olid ka mäed, mis jääst kohati välja ulatusid, ja selgelt oli näha, et teatud platoosid hoitakse jääst puhtad – maandumisplatsideks.
Olime – eks ole, mina näivalt – tollest suur-Marsist üsna täpselt kahe planeediläbimõõdu kaugusel, kui meie ees süttis plasmakuul. Lähenesime siis juba kõigest mõnisada kilomeetrit sekundis ja laev keeras raskusteta kuulist kõrvale. Meie ees, allpool süttis teine ja siis veel mõned kaugemal ja isegi arvutamata oli selge – meid suunati kõrgorbiidile.
Mäid oli niikuinii saatnud kogu aeg oma teadet, nüüd ta muutis seda natuke – noh, et kuulge, te ju teate väga hästi, et me siin oleme ja mida me tahame.
No ja saime ka vastuse: „Lahkuge. Me ei anna midagi oma kollektsioonist välja. Me ei ole huvitatud surnukehadest.”
Mäid kordas teadet ja sellele järgnes sama vastus. See kordus veel paar korda; sellel ei paistnud olevat mingit mõtet.
Olime vahepeal kindlaks teinud, kuidas neid plasmakuule tekitati ja et need tegelikult ei ole Egänokrule väga ohtlikud. Mäid vaatas oma inimestele otsa, siis mulle ja Kafale.
„Mina olen teadlane, edasi!” ütles viimane. Ta ei vaadanud isegi oma inimeste poole, ent need ei vaielnud.”
Zätereit andis robotile korralduse oma vahepeal tühjenenud klaas uuesti täita. Ta kiikus nüüd pisut rohkem; ta jätkas tõsisemalt: „Siin on oluline mõista, et minu käest polnud vaja küsida. Mäid ei olnud minu alluvuses, tal polnud mingit kohustust mind kuulata ning ei tohi unustada, et tegelikult polnud mind seal. Tema riskis oma lapse nimel, tema meeskond järgnes talle, Kafa riskis teaduse nimel ja tema meeskond järgnes talle.
No ja nii nad siis järgmise plasmakuuli eest kõrvale põigates planeedi poole suundusidki.
Ma võin ainult oletada, miks me ainult natuke kõrvetadasaanutena läbi pääsesime. Osa sellest on tagantjäreletarkus, aga olgu – oletasime, et bioloogilised olendid, kes kunagi selle maailma lõid, on välja surnud. Ja tehisintellektiga kipub alailma nii olema, et vaatamata kogu oma võimekusele jääb see kiiresti muutuvates ootamatutes situatsioonides hätta. Ma mainisin enne, et Taksiterm oli Linnutee ketta serval, mainimata jäi, et täht liikus oma tavalisest suurema kaldega orbiidil ümber galaktika keskme galaktika tasandi suunas, ehk oli tulnud hulga tähevaesemast piirkonnast. Polnud sugugi võimatu, et olime esimesed külalised mitmekümne miljoni aasta jooksul.
No olgu, see vahepealne annaks korraliku ulmestseeni välja küll – järsk kiirendus planeedi suunas, ikka too 300 g-d, ehk kolm kilomeetrit sekundi ruudu kohta. Sensorid näitavad, et plasmarelvad sihtuvad meile, kiire kiirendusvektori muutus, korraks rõhub meid ränk raskus kui kiirendus tõuseb 400 g-ni, siis süttib meie kõrval plasmakuul ja Mäid muudab uuesti kurssi. Järgmine kuul on kaugemal, ent neid tekib nüüd hulga kiiremini ja ühest ei õnnestu päris mööda minna, laev saab hirmsa hoobi, kui selle gaasimassi riivame.
Laev hakkab korraks pöörlema ja kaotab juhitavuse, ent Mäidil – täpsemalt muidugi laeva juhtarvutil – õnnestub see stabiliseerida, kuigi igal pool vilguvad avariituled. Uus kiire kõrvalepõige, ümberringi plasmakuule nii tihedalt, et need näivad kokku sulavat, kiirendus muutub kogu aeg. Siis teine riivamisi tabamus, osa ekraane kustub, sest välissensorid on läinud, kiirendus langeb, nüüd on päris hea olla, sest see ei saa enam üle 200 tõusta, kuna üks mootoritest on osaliselt vigastatud.
Aga siis oleme juba atmosfääris, tulepallid meid korraga enam ei jälita ja me teeme sellise klassikalise hädamaandumise, ilma milleta ei saa läbi ükski maine kosmoseteemaline ulmefilm.
Ainult et selle vahega, et reaalsuses tähendaks mitusada kilomeetrit sekundis maapinna rammimine, ükskõik kui lameda nurga all seda teha, arvestatavaks plasmapilveks muutumist. Seega suutsime ikkagi pidurdada ja maanduda selles mõttes korralikult, et Egänokru võttis mootoritega kiiruse maapinnaga kohtumise hetkeks täpselt nulli.
Olime, muide, lennanud sadakond kilomeetrit tihedas atmosfääris ja maandusime ühte järsku kurusse mägede vahel, vaevalt paar kilomeetrit ühest nende loomaaiakuplist. Või sellest, mida me pidasime loomaaiakupliks – mille all oli atmosfäär ja midagi, mis nägi sensoritel välja nagu bioloogiline elu. Me ei maandunud muidugi juhuslikku kohta, see mäelõhe oli enne valmis vaadatud. See oli kahest küljest kaitstud ja selle kupli lähedal, millel lähedal oli omakorda maandunud korjelaev, mis kõige rohkem sarnanes Egänokrut rünnanuga.
Laev vajus vaikselt sisisedes jäässe. See pidi meie kohal varsti külmuma. See ei olnud mingi eriline kaitse, kuid parem kui mitte midagi, ja laeva starti see teisalt praktiliselt ei takistaks. Arvestades kurus puhuvaid tuuli, mis tuisku tekitasid, kui parasjagu lund ei sadanud, ei olnud laeva laskumiskoht arvatavasti poole päeva pärast enam palja silmaga leitav, kuid vaevalt keegi universumis kahtleb, et kohalikud teadsid täpselt, kus me oleme.
Igatahes panime kõik padinal laevast välja, seda jäi valvama ainult kõige vanem Kinhude paar.
Kafa ei tahtnud relvi võtta. Ma saatsin ta lihtsalt pikalt.
No ja nii kihutasimegi eksoskelettides sellise transformerikiirusega, ehk keskmiselt viiskümmend ja kohati isegi mitusada meetrit sekundis mäest alla ja üle tasandiku kohalike ehitiste suunas.
See ei olnud eriti tark teguviis. Tähendab, ma olen seda sadu kordi teinud, aga just nii, nagu mina seda tegin – päriselt üsna kaugel suhtelises ohutuses. Nemad olid seal päriselt. On asju, mida ma ei mõista.
Või see pole päris õige. Ma suudan mõista žihardide au- ja kohusetunnet. Peresidemeid. Ma suudan mõista, kuidas nad suhtusid teatud filosoofilise rahuga väga kõrge riski võtmisse, leides, et see on see, mida nad on.
Ma suudan hoomata ka kaalutlusi, mis pani Kafa oma seltskonnaga Egänokrule minema – nad suhtusid minusse, täpsemalt Föderatsiooni armeesse sügava umbusuga, pidades meid madalalaubalisteks mõrvaihalejateks. Kui nad oleksid seal Egänokrul avataridena – nagu mina – oleks mul alati võimalus sidekanal katkestada. Nende sidekanalid ei ole minu kontrolli all, ent tulgem mõistusele, Virvatuluke on sitaks võimekas sõjalaev! Egänokrul on nad Föderatsiooni armee kontrolli alt väljas, vabad tegema, mis pähe tuleb.
Nende mõlema puhul... ma ei tea, palju nad ikkagi teadvustasid riski. Sa lähed otsest keeldu ignoreerides täpselt teadmata, kuid kõigi tunnuste järgi hullvõimsa tsivilisatsiooni koju laamendama...”
Ta heitis minu poole pilgu ja ohkas. „Aitab targutamisest. Mul oli nende pärast nadi tunne, aga see oli nende valik. Minul oli sigapõnev.
Jõudsime ehitisteni. Mitte mingit valvet seal ei olnud. Arusaadav, seda polnud võib-olla miljoneid aastaid vaja läinud. Leidsime mingi ukse ja surusime selle lahti. Olime sees.
Meid ei olnud 11, eks ole. Lisaks oli kari inimkujulisi ja veel suurem kari igasuguseid muid roboteid. Meie ees lendas pilv igasuguseid, mis hoonet kaardistasid ja kõike filmisid.
Kuidas anda sulle edasi seda tunnet – täiest võõra tsivilisatsiooni valdustesse tungimise tunnet...
Kõik on võõras. Kõik vormid on valed, värvid on valed... Mingid koridorid lähevad, midagi ümberringi toimub, mingid kristallsilmad jälgivad sind, mingid masinad askeldavad sinust üldse välja tegemata... Ja peamine, sa ei tea mitte midagi. Sa ei tea, mida need masinad suudavad, mida need üldse teevad ja kõige tähtsam, sa ei tea, mida peremehed sinu vastu plaanivad. Sest kellele meeldib, et keegi ukse maha murdis ja nüüd su elamises ringi loiverdab. Võib-olla, mõistad, lastetoas...
Traavisime läbi mingite ühenduskoridoride, laskusime mingist šahtist alla ja olime ühe neist kuplitest ukse juures. See oli korralikumalt kinni.
Mõned ahistasid meie robotite abil kohalikke roboteid ja Kinhude pere pani plasmalõikurit üles. Osa teadlasi olid juba üleval, kohe välisukse juures lasknud mingid sondid kaablite kallale ja tegelesid – ka Virvatulukese tehisintellekti kaasates, mida lahkel lubasime – nende andmekanalite lahtimuukimisega. Seni kinnitasid nende tulemused seda, mida juba teadsime – kogu planeet oli üks suur tehas ja labor ja kõike seda juhtis hullvõimas tehisintellekt; ilmselt just selle protsessorid, andmehoidlad ja jumal teab mis laiutas kõige all kohati sadade kilomeetrite sügavuse tunneliräsina.
Siis tuli esimene rünnak. Kõigepealt lasti meie peale lahti tuletõrjesüsteem – korraga vihises meie ümber argoonilumi; järele mõeldes võis süsteem ka automaatselt lahti minna, kui žihardlased puurima hakkasid. Tatsasid lähemale mingid hiidkrabisid meenutavad robotid ja lõikasid mõned meie robotid puruks, enne kui reageerida jõudsime. Mina lasin nad puruks. Aga katkes side mitmete sisenemisteede juurde jäetud robotitega – järelikult oli antud oma robotitele käsk meid rünnata.
Plasmalõikur sai uksest jagu vähem kui minutiga, ent sissesaamiseks pidime selle ümber ehitama ajutise lüüsi – sees oli rõhk kümmekond atmosfääri. Hapniku osarõhk pool sellest – tegelikult oli neil tõsi taga, sest seal välimistes ruumides oli neil osa asju metallidest, mis sellise hapnikurõhu juures on isesüttivad.
Igatahes lasime augu enda taga vahtu täis ja siis vaatasime ringi.
Uau. Oo-jee.” Vana luuraja ja sõjaväelane muigas. „Noh jah, see oli loomaaed, aga selline eriline. Vaata, ma olen elus palju näinud ja palju õppinud. Enne sõjaväelasekarjääri ja ristleja kapteniks tõusmist oli mu töö väga kaua, mitu inimiga sisaldanud võõraste kultuuride uurimist. Seetõttu ei saa ma pakkuda kirjanduslikku võtet, kuidas ma seda kõike seal uurisin ja siis tõe tabasin.
Teiselt poolt aga polnud seal midagi varjatud. Absoluutselt mitte mingeid kamuflaaže või varjestust. Mul kulus kolm sekundit, et kogu kuplialune skaneerida ja aru saada, mida ma enda ees näen. Ja vastata küsimustele, miks neile laibad ei sobinud ja et me olime kaugsondimise infot siiski natuke valesti interpreteerinud.
Lühidalt, tolles kuplialuses koopas oli vähemalt paarisaja eri planeedi elustiku mudelid, mis koosnesid suuremas osas robotitest. Kuplialune ei olnud eraldatud ja väga ilmselt oli sinna kogutud elu planeetidelt, mille atmosfäär sealsest õhu koostisest ja rõhust väga palju ei erinenud. Liigagi ilmselt seati seal üles nende korjelaevadega toodud elukeskkonna näidised ja sedamööda, kuidas need maha käisid, asendati mulaažidega. Kuna, nagu öeldud, oli seal juba kõik mu seadmetele läbipaistev, oli selgelt näha, kuidas mõnes areaalis oli veel lausa üle poole elus, mõnes aga praktiliselt kõik imitatsioon. Jutt on taimestikust – elusaid loomi polnud kusagil, need olid kõik imitatsioonid. Ja jah, vähemalt kahes keskkonnas oli näha midagi, mis oli ehitatud. Mis tähendas, et need röövitud olendid võisid olla mõistuslikud.”
Ta jõi jälle oma klaasist mõne lonksu jagu ja kirtsutas nina, enne kui taas jätkas: „Teadlane olla on... väärikas. Teadus on... midagi, mis teeb teatud mõttes üldse võimalikuks olla need inimesed, kes me tahaksime olla. Kafa ja tema seltskond oli seda nägu, et nad heameelega pargiksid end paariks aastaks sinna. Nad absoluutselt ignoreerisid mu lühikest teadet, mis ammendavalt selgitas, mida me näeme ja et meil pole seal midagi teha.
Seda, mida me seal nägime... noh, nad muidugi mõistsid ka oma seadmete abil. Neil läks küll mõned korrad rohkem aega. Aga see uurimiskihk... Jah, muidugi oli see meeletult põnev – kust see kõik pärit võiks olla, mismoodi töötasid imitatsioonid ja mismoodi ja kui kaua oli osa loodust vastu pidanud ja nii edasi. Ainult et see ei aidanud meid kuidagi vaest Sausit leida, selles mõttes olime vale kupli valinud, ja iga hetk oli oodata vastumeetmeid.
Noh, need, mis meid seal umbes kolmekümnendal sekundil ründasid, olid kõige tõenäolisemalt kohalikud koristus- ja remondirobotid, millele lisatud võimalike lahtipääsenud ohtlike loomade kohtlemise võimekus. Kari midagi ämbliku ja vähi vahepealset, mingist päris tugevast materjalist ja kokku paar tosinat eri suuruses, poolemeetristest neljameetristeni.
See ei tundunud alguses üldse eriti ohtlik. Vaata, ma võib-olla jätsin enne vale mulje, kui ütlesin, et teadlased ei võtnud relvi. Mis tänapäeval ei ole relv? Neil olid päris võimsad lõikurid ja kõige lähem vaatepilt sinu kogemustes on Tähesõdade filmid – nad võitlesid kallaletungivate robotitega nagu kari Jedi rüütleid. Kuni selleni välja, et neil olid näiteks rõhulöögi tekitamise vahendid, mille kasutamine nägi kah välja üsna samamoodi kui selles teie tobedas kosmosemuinasjutus selle maagilise jõu kasutamine – käeliigutus ja vastane lendab eemale pealtnäha nähtamatust löögist.
Mina olin kaasa võtnud pärisrelva, Annama lahinguautomaadi, mille kasutamist piiras ainult see, et ma ei tahtnud liiga suuri purustusi tekitada.
Noh, esimesed pool minutit nendega kaklemist, nagu öeldud, oli pigem... tüütu. Aga neid tuli kogu aeg juurde ja teisel minutil oli... perse majas. Me taandusime väljapääsu suunas, mina ja žihardid hoidsime lahingurivistust ja töötasime meeskonnana ja teadlased... sebisid ringi. Žihardidega olime sisesides saatnud üksteisele skeemid, kuidas üksusena toimida ja ma teadsin, et neil on eelnev väljaõpe ja me olime seda simulatsioonides läbi mänginud; vahetasime omavahel korraldusi ja operatiivinfot ja see toimis. Saatsime teadlastele ka, aga... see justkui ei jõudnud kohale. Ma ei näinud seda muidugi esimest korda.
Igatahes kukkus ühele neist neljameetrine peale ja kuni ta seal all rabeles – ta skafandrile ei teinud see veel viga –, haarasid paar väiksemat ta teiselt poolt kinni ja vedasid meist lahku. Kafa teised kaks kaaslast sööstsid teda tagasi tooma ja löödi omakorda pealetungijate poolt jalust, enne üks ja siis teine, kui see abistama pöördus, ja siis tormasid appi viimased kolm koos Kafa endaga ja kümne sekundiga veeti neid igaüht ise suunas ja juba hakkas üks neist röökima, kui mingi tera ta eksoskeleti osaliselt liikumisvõimetuks muutis ja järgmiseks teine skafandri enda läbistas.
Me viiekesi olime siiski hoidnud relvade võimsust pigem kaitseks sobival tasemel, nüüd suurendasime seda kordades. Tuletan sulle meelde, et liiga võimsate relvade kasutamine enda lähedal ei ole hea mõte. Žihardlased läksid teadlastele appi, sellal kui mina puhastasin oma relvaga rohkem kui kolm neljandikku meie ümbrusest minekusuuna mõttes külgedel ja taga. Mu relv paiskas välja kosmiliste kiirusteni kiirendatud plasmat ja minu kõige suurem probleem oli end kinni hoida – klammerdusin eksoskeleti küünistega põrandasse ja tagasilöögi jõud vedas mind läbi põrandametalli, nii et meie taga nägi põrand välja, nagu oleks hiigeltiiger pappi küünistanud.
Seekord saime teadlased veel elusalt kätte, aga kolm neist olid liikumisvõimetud, üks pealegi teadvuseta. Teadvuseta võib-olla löögist ja võib-olla hirmust, ma ei saanud seda kunagi teada ja see polegi tähtis.
Ainult et me ei saanud sama teed tagasi. Mu hoolimatu relvakasutus, eks ole – nii suure hapnikurõhuga süttisid mu plasmatulest ilmselt ka materjalid, mis tavaolukorras on tulekindlad. Midagi üritas ära teha kohalik tuletõrjesüsteem, aga sellest enam ei piisanud.
Traavisime edasi ja isegi teadlastele paistis kohale jõudvat, et edasine uurimistöö on pehmelt öeldes raskendatud. Tulekahju meie taga kogus hoogu ja kogu kuplialune lõõmas heledalt selleks ajaks, kui meie viimased järelejäänud robotid – neist olime kaotanud üheksa kümnendikku – kuidagimoodi terveksjäänud lõikuri abil teise leitud ukse sisse auku lõikasid.
Kõik läks käest ära. Meid oodati seal, nii et selle asemel, et lasta end õhuvoolul välja lükata, hoides end kinni sissepoole kinnitatud trosside abil, ja seejärel auk vahtu täis lasta, pidime põiklema mingi elektrirelva eest. Esimesena läinud Mäid sai tabamuse ja tardus. Hakkasime tulistama ja ma lasin end trossist lahti, saates enne avasse plasmaleegi, mis loodetavasti sihtimist takistas. Arvestus oli õige, ent neil oli neid relvi rohkem kui üks ja juba seal väljaspool üle põranda veeredes nägin enda kõrval napilt mööda läinud laenguid põrandat tabamas. Riskisin ja käivitasin skafandrimootorid, sain juba õhus kuidagi liikumise kontrolli alla ja suutsin põigata ühte kõrvalkäiku.
Saatsin paar isesihtuvat raketti ukse ja teiste suunas tagasi – et hävitada relvad ja et rakettide monitoride abil ehk mingit aimu saada, mis meie vastas seekord on. Olin maandunud – skafandrimootoritega ei saa pikalt lennata ja üldiselt on põrandal ohutum kui keset ruumi – ja üritasin ise ka teiste juurde tagasi minna, kui selle umbes kahe sekundiga, mis rakettidel lennata oli – neil tuli ümber nurga keerata –, sain aru, et asjad on kiiresti halvemaks minemas. Meie jaoks, eks ole – igal pool meie ümber toimus midagi ja selle sekundiga, mis raketid kihutasid tolles eelmises koridoris, nägin, et igast suunast, sealhulgas üle lae roomab augu poole kõikvõimalikke mehhanisme, ja kohe on mingid pöördumas ümber nurga mulle kallale.
Siis oli maailm korraga tuld täis ja... nojah.”
Ta kirtsutas uuesti nina ja paistis, et ei taha edasi rääkida. Ent ta turgutas end mõne lonksuga ja jätkas viie-kuue sekundi pärast: „Vaata. See, mida ma avatarina kasutasin, oli žihardide robot. See ei olnud isegi mitte Föderatsiooni robot. Annama lahinguautomaat oli Kinhude oma; neid saab täiesti legaalselt osta ja need on üsna levinud; need on head ja tuntud relvad, kuigi enamiku situatsioonide jaoks natuke liiga võimsad, nii et üldiselt tasub seda kätte anda ainult tegelastele, kes päriselt teavad, mida nad teevad.
Ma ei hakanud enne lugu segaseks ajama sellega, et ka nood laeva jäänud Kinhud juhtisid teisi samasuguseid roboteid, mida oli peale minu meie seltskonnas veel tosinajagu. Need on päris intelligentsed masinad, mis suudavad ka ise tulemuslikult võidelda ja muidugi ohverdatakse robotid, olgu juhitud või iseseisvad, kõhklematult inimeste eest. Minu oma oli alles tänu mu oskustele, ent... see on ju täiesti elementaarne, et muidugi tegutsesin ma nii, nagu tegutsesin, et aidata Kinhusid ja oma teadlasi, kuidas oskan ja suudan. Mina ju ei riskinud oma eluga. See, mis ma Kafast ja ta pundist arvasin, ei puutu siin asjasse. Kõigepealt olid nad inimesed ja Virvatulukese – seega minu – hoole alla usaldatud teadlased.
Eks ole, inimeste seisukohast oli üks robot – küll inimese juhitud, kuid see on oluline vaid initsiatiivi mõttes – sooritanud ülimalt riskantse manöövri, et anda neile infot. Muidugi nägid nad seda, mida mina nägin. Sekund on päris pikk aeg, selle jooksul on võimalik natuke mõelda ja pidada nõu oma tehisintellektiga. Keegi ei vaielnud, kui mu väljalastud raketid suundusid välgukahuritele.
Vilets vabandus.
Plahvatus lõhkus lisaks tulistajatele ukse. Täielikult. Ma ei tea siiani, millest nende relvad tehtud olid või mis energialiiki kasutasid, ent see ei saanud olla tavaline tuli – temperatuur kuplist väljatormavas leegis ületas 30 000 kraadi.
Ühesõnaga, tulejoana lendas minust mööda uks, siis uksepiidad ja siis juba seinatükid.
Edasine oli täielik põrgu. Kinhud elasid esimesed sekundid üle, nad olid piisavalt targad, et lennata oma skafandrimootoritega läbi leegi. Et sealt välja saada. Taksitermi robotid üritasid meid endiselt peatada, kinni võtta või tükkideks lõigata – ma ei teadnud ega tahtnudki teada –, nii et kui ma roomasin uurima, mis teadlastest on saanud, tuli mul kogu aeg nendega kakelda.
Ma leidsin neist kaks ja Kinhud said kätte veel kaks, kel oli jätkunud taipu neile järgneda. Minu omad ei olnud liikumisvõimelised, ühe eksoskelett oli osaliselt vigastatud ja teine... ütleme, halvas seisus. Medimonitorilt nägin, et skafander oli pidanud paremaks omanik valuvaigisteid täis pumbata ja hiberneerida. Ta oli rängalt kõrvetada ja põrutada saanud.
Egänokru startis, et meile appi tulla. Et meid tõmbekiirega pardale tõmmata ja sellelt planeedilt kus kurat kaduda – sest liigagi selge oli, et midagi muud ei jää üle.
Olin oma kahe teadlasega teel Kinhude ringkaitsesse võtnud pundi suunas, kui korraga leidsin end Virvatulukeselt.”
„Ehk su avatar hävis,” kviteerisin ilmset, kui ta vait jäi ja mõne mehise lonksu spritzerit võttis.
Zätereit noogutas. „Ma ei suutnud teha rohkem kui tegin. Sinna tungimine oli loll mõte. Jah, me saime väga palju ülimalt kasulikku infot, kuid hind ei tasunud ära. Taksitermistid ründasid laskuvat Egänokrut mingi aatomilaenguga, plahvatus oli vähemalt kümmekond megatonni.”
Ta ohkas. „Pärast plahvatust näitas monitor viit elusolekusignaali. Mäletad, Egänokru taga ja osaliselt selle ümber oli olnud meie luuresond. Ingeda oli seda kogu aeg varjul hoidnud ja morfinud selle väikeseks laevastikuks, viis kahuripaati ja julla, kui merendustermineid kasutada. Lühidalt, julla oli piisavalt suur, et seda kasutada päästekapslina, ja ülejäänud tükid olid mõeldud selle kaitsmiseks. Nüüd maandas ta julla läbi tuumaplahvatuse pilve ellujäänute juures, võttis nad peale ja rakendas maksimaalkiirendust, mida inimene on suuteline taluma eksoskelette arvestades – kümmekond g-d. Gravikompensaatorit polnud tal millestki teha, eksju.
See oli aeglane ja piinarikas tulemine.
Viisin end kahe minutiga kurssi, mis vahepeal mujal oli juhtunud, ja võtsin juhtimise üle. Me – mina ja mu abid – mõtlesime suhteliselt ühtmoodi... Ei, nii ei ole õige öelda – pigem olime taktikat ja strateegiat niipalju arutanud, et üksteise otsused olid meile ootuspärased. Virvatuluke liikus juba täiskäiguga tolle planeedi suunas.
Üle terve Taksitermi süsteemi oli antud häire, praktiliselt kõigilt selle keradelt kerkis laevu. Igasuguseid. Palju. Lugesime neid kokku kümne tuhande ringis. Neid korjelaevu, millest me arvasime midagigi teadvat, oli ainult nende Marsil, aga umbes kaks ja pool sada. Nende Jupiteri kuudelt startinutest mõned olid mitmekilomeetrised, mõned isegi mitte palju väiksemad Ülesöönud Virvatulukesest.
Kahuripaadid suutsid purustada plasmageneraatorid, millega enne meid oli tulistatud, ent nad hävisid üksteise järel, kui neil tuli lahingut pidada planeedilt startinud korjelaevadega. Väike lohutus, et saime kinnitust, et oleme nende võimeid ja võimsust enam-vähem õigesti hinnanud – need olid ohtlikud. Jah, vähemalt kakskümmend neist oli nüüd rivist väljas, mõned purustatud, mõnedel tegemist hädamaandumisega, kuid see, nagu öeldud, polnud kümnendikkugi nende üldarvust. Ja kaugemalt startinud laevad läksid sädesse, mis tähendas, et mõne minuti pärast ründavad esimesed neist.
Paiskasime mängu ka kõik sondid, mis midagi ära võisid teha, kuid oli selge, et see ei saa hästi lõppeda. Ära unusta, et seal oli veel too ruumihäiregeneraator. Selliste riistade mõju küll väheneb võrdeliselt kaugusega ja Virvatuluke, toetudes lisaks Egänokru kogemustele, võis arvestada palju lähemale jõudmisega, ent komplitseeriv faktor oli see ikkagi.
Saatsin omakorda: „Kuulge teie siin, kes iganes te ka poleks. Kas te ikka ei saa aru, et me tahame oma kaaslast tagasi? Seni me proovisime teile suuremat kahju tekitamata. Kui te tahate pahandusi, siis te saate neid. Lõpetage meie laeva ründamine, andke meile meie kaaslane tagasi ja me lahkume.”
„Me ei võta vastu tingimusi madalamatelt eluvormidelt. Te olete palju kahju teinud ja saanud selle eest karistada. Kui te uuesti tulete, teid hävitatakse.”
No igatahes oli see edasiminek. „Kes te üldse olete? Mis annab teile õiguse pidada end kõrgemaks eluvormiks? Mis annab teile õiguse röövida mõistuslikke olendeid, et neid uurimiseks vangis pidada?”
„Me ei pea kellelegi midagi seletama. Oleme Uu teadusnõukogu. Me uurime maailma, sealhulgas elu. Uu on kõrgeim eluvorm. See on fakt. Üks neist, kes siia maha jäid, on piisavalt erinev. Ent ta ei ole eluvõimeline. Me vajame teie hulgast sarnast eksemplari.””
Zätereit puhatas; see ei olnud päris muie või turtsatus, ent midagi sinnapoole. See oli tusane ja kuri. „Kui ülemõistuse ülbe see teade oli! Olgu, me rääkisime läbi tõlkija, eks ole, kasutades vahenduseks toda ürgset kaubandusmurret, mida meist kumbki tegelikult ei osanud. See „Uu” kõlas tuimalt, pigem nagu undamine, ja „fakti” pidas tõlkeprogramm pisut paremaks vasteks kui sõnu „nii” või „dogma”.
Vaatasin sillal ringi. Ja, me, muide, tõesti võime ka ringi vaadates üksteist näha – jätame selle, palju selles on virtuaali ja palju reaalsust. „Keda nad võivad silmas pidada?”
„Hoster Vants on zitalane,” pakkus esimeseks, enne kui inimesed midagi öelda jõudsid, laeva tehisintellekt. Mis oli tõenäoliselt õige. Ent teatud mõttes polnud sel tähtsust ja Ingeda muidugi heitis mulle kiire küsiva pilgu – et kas ma vajan aega millegi läbimõtlemiseks ja ta peab juhtimise üle võtma?
Raputasin kergelt pead, sel ajal juba saates: „Me kõik oleme inimesed. Me peame end ühte liiki kuuluvaks ja loeme solvanguks, et teised samaga ei vasta. Meil puudub info otsustamaks, milliste tunnuste alusel te meie vahel vahet teete.”
„Meid ei üllata ega huvita teie piiratus. Me leiame ise.”
„Kes õieti on Uud? Meile on natuke raske mõista, mis teeb neist nii erilised? Meie kultuuris ei ole mõeldav vangistada mõistusega olendeid. Milline on teie eetika?”
„Uud on kõrgeim eluvorm, me juba teatasime. Me ei pea oma erilisust tõestama, me oleme ainsad kõrgema mõistuse kandjad. Seda ei ole võimalik edasi anda teie primitiivses keeles. Meid ei huvita, mida te peate mõeldavaks. Me teame või oletame, mida tähendab mõiste „eetika”. See ei huvita meid ja me loeme alama mõistuse tunnuseks võimetust mõista, kui ebaadekvaatne on katse seda Uu tõelisele tsivilisatsioonile rakendada. Meie tegevust juhib meie põhimõtete kogu, millega teil pole asja, sest see on ainult kõrgematele eluvormidele.”
„Ja selle teie põhimõtete kogu järgi on ainus kõrgem eluvorm Uu?”
„Jah.”
„Ja Uule ei lähe korda, kui palju te teie viisil maailma uurides kannatusi põhjustate?”
„Me juba vastasime sellele. See on irrelevantne. Me eksisime teie suhtes – madalamad eluvormid võivad obskuurselt käitudes väga palju kahju teha. Me ei korda oma eksitust. Me võtame, mida vajalikuks peame, ja te võite lahkuda.”
„Ja te ei võta rohkem? Te ei taha tehtu eest kätte maksta?”
„Meil on põhimõtted. Kättemaks on madalamatele olenditele. Me teeme oma eksitusest järeldused ja kui see hõlmab teie hävitamist, siis me teeme seda. Et vältida võimalikku ohtu tulevikus. Me hindame seda vajadust ka selle järgi, kuidas läheb meile vajaliku eksemplari hankimine.”
See viimane oli tegelikult väga viisakalt sõnastatud ähvardus. Põhimõtteliselt ma muidugi kulutasin lihtsalt aega, ent midagi kasulikku ma ju nonde olendite kohta teada sain. Loodetavasti. Aga igatahes jõudsime selle aja peale nende sädesegaja tööpiirkonda.
Kasutasin väljatulekuks pisut teist konfiguratsiooni. Lasin esimese tüki Virvatulukesest laguneda pikaks jadaks, millest iga järgmine sai kasutada eelmise andmeid, ja nii moodustus neist selline ankrupunktide jada, mis lubas suuremal osal ristlejast ikkagi arvutada kasutatav sädekanal.
Muidugi ei saanud see lõpmatuseni kesta ja see polnudki eesmärk. Tahtsin lihtsalt õigele kaugusele jõuda, nii kahekümne miljoni kilomeetri kaugusele. Virvatuluke liikus sädest väljudes oma paarkümmend tuhat kilomeetrit sekundis, ent see laev oli võimeline pidurdama 5000 g-ga. Antud juhul piisas mulle laisast tuhandest.
Mul polnud vaja eraldi käsku anda, olime kokku leppinud, et väiksemate relvade laskur hävitab kohe pärast sädest väljumist kõik korjelaevad, mis viimastel minutitel planeedilt õhku olid tõusnud. See ei olnud lihtne ja see ei käinud kiiresti. Olime terve laevaga õige mitu minutit ametis.
Häiregeneraator oli töö lõpetanud kohe, kui sädest väljusime – et mitte nende endi lähenevaid laevu segada. Me ei teadnud täpselt, palju meil aega on, enne kui meil tuleb tegeleda teistest suundadest ründajatega. Aga palju üle mõne minuti meil tõenäoliselt olla ei saanud.
„Ma annan teile omakorda võimaluse meie kaaslane meile tagasi anda,” saatsin taksitermistidele.
„Me ei anna teile teie kaaslast tagasi. Lisaks on see mõttetu, sest kahjuks jäi tema uurimine lühikeseks. Ta ei olnud võimeline aktsepteerima oma muuseumiduplikaati ja katse käigus seda hävitada sai ta letaalseid vigastusi.”
„Kas ma saan õigesti aru, et te asute robotduplikaati looma kohe? Kas see jäljendab kõigis tegevustes originaali? Tema läheduses?””
Zätereit ohkas uuesti ja vaatas minu poole. „Saad aru? Sinu läheduses on kogu aeg sinumoodi robot, kes sind järele ahvib. See võib mõne aastaga hulluks ajada küll. Eriti kui aru saad, milleks seda tehakse. Ja seda ei ole üldse raske ära arvata.”
Jälle klaasist lonks ja siis loo juurde tagasi: „Noh, Taksitermi esindav hääl jätkas:
„Sa saad õigesti aru. Sa ei ole koostööaldis. Miks sa seda teed?”
Me lähenesime planeedile suhteliselt otse. Meie kiirus langes, kuid endiselt läbisime oma miljon kilomeetrit minutis. Olime ette saatnud sadu väiksemaid ja kiiremaid abilaevu ja nüüd käis närvide mäng – päästekapsel oli hetkel suhteliselt väljaspool ohtu, ent elutähtsaks võis osutuda iga sekund, mida saime sellele anda planeedist eemaldumiseks; see oli suutnud läbida ainult närused paar tuhat kilomeetrit ja me ei teadnud, palju saame oma detektoreid usaldada – palju on aega abijõudude saabumiseni.
Igatahes oli mul tollest tegelasest kõrini. „Ma teen seda sellepärast, et, vaata, meie kultuur peab lugu igasugusest elust ja üritab võimalikult vähe kahju teha. Me hoolime kõigi mõistuslike olendite kannatustest ja kaitseme omasid.
Aga on veel üks asi, mida sul on hea mõista, kui sa selleks võimeline oled. Vaata, sellise laeva ülalpidamine vabas ühiskonnas on parasjagu väljakutse. Selleks on abiks selline asi, nagu ühiskondlik suhtumine. Ehk kõige vulgaarsemalt väljendudes aitab armeed finantseerida hea etendus, sõu või PR-kampaania. Meie rahvas lepib heameelega kulutustega armeele, kui see armee tegeleb ebaõiglaselt koheldute kaitsmise ja kurjuse karistamisega. Seega parim PR on perseaukude kõrvetamine.
Mõlemaid sõnu tuleb mõista mitte otseses, vaid ülekantud tähenduses. „Kõrvetamine” ei tähenda antud kontekstis mitte mõõduka kuumuse rakendamist, nii et mõjutatava objekti struktuur suuremas osas säilib, vaid pigem hävitamist, purustamist või annihileerimist määrani, mis põhimõtteliselt välistab selle toimimise jätkumise senisel kujul. Veel enam, inimesed, nagu paljud mõistusega olendid, leiavad teatud eetilist rahuldust visuaalsetes efektides, mis kaasnevad suurte energiahulkade järsul rakendamisel objektidele, mille eksistentsi peetakse paremaks otsustavalt lõpetada.
„Perseauk” ei tähenda siin mitte seedetrakti väljumisava, vaid pigem üldmõistes midagi negatiivset, vastikut ja ilget. Inimesed ja ka mõned teised liigid assotsieerivad perseauguga ka olendeid ja nähtusi, mis on äärmiselt ebameeldivad. Üheks selliseks on, näiteks, põhjuseta või inimese jaoks vastuvõtmatutel põhjustel teadvuslikele olenditele kannatuste põhjustamine, veel enam nende tapmine kannatusi põhjustades.
Nagu te juba aru saite, vastate te täielikult perseaugu definitsioonile ülaltoodud tähenduses.
Pearelv – tuld!”
Lask Ülesöönud Virvatulukese pearelvast on sümfoonia hävingule. See ei ole loomulikult lask üksi, mingi selgelt piiritletav kahurikuul, vaid kõigepealt tuleb ju tagada, et see märki tabaks. Jah, planeet on piisavalt suur märk, ent kunagi ei tea ju, millised on vastumeetmed. Kunagi ei ole täpselt teada, mida vastane suudab. Ülesöönud Virvatuluke oli end lasuks valmis seadnud ja ründekonfiguratsiooni osa olid ka need sajad ja sajad ettesaadetud robotid või droonid – lisaks kõigele muule kootakse nende abil selline võretunnel, mis teeb õige mitut asja, alates laengu fookuse jälgimisest ja lõpetades pearelva kaitsega neil mikrosekunditel, mil laeng moodustub. Ruumis meie ümber ja ees oli lisaks eelmainitutele muidugi veel ka tuhanded igasuguseid väikesemaid droonsonde ja -andureid ja muuhulgas näiteks tasub mõõta tabatava objekti omadusi tuhandel viisil, et püüda arvutada, mis tõenäoliselt tabamuse puhul juhtub.
Ma ei hakka rääkima, kuidas on sellises laevas salvestatud energia ja mida see laeng endast õieti kujutab. Teie teaduse mõistes – eks see selline ebastabiilne ja poolpidune must auk ole. See kannab energiat umbes neljandik tähesekundit, ehk energiahulka, mis vabaneks umbes miljoni tonni aine-antiaine annihilatsioonil. Jah, see on sama ligikaudu kümme kuni sada miljardit korda rohkem kui Maa vesinikupommid ja pool miljardit korda rohkem kui teie võimsaim, Tsar Bomba.
Tabamuse esimene sähvatus on, muide, ka Maalt teie teleskoopidega suurepäraselt näha, kui see mingi seitsme ja poole tuhande aasta pärast siia jõuab. Planeet saab sellise energiahulga oma tähelt väga ligikaudu mõnesaja aasta jooksul. Muidugi purustab see planeedi. Mitte nagu ulmefilmides, planeet ise jääb loomulikult kokku ega muuda õieti kujugi, aga palja silmagagi on isegi kosmosest näha, kuidas see kruusa ja magmasodi pallina lainetab, hõõguva atmosfääri tõttu pigem minitähte meenutades.
Tabamuse esimene sähvatus aurustas lisaks ka roboti, mis just selleks järgnes pääsekapslile sadakond kilomeetrit selle taga; kapsel sai põrutada isegi plasmapilvest, mis robotist järele jäi.
Mitte mingeid vastumeetmeid ei olnud, mitte mingit kaitset ei olnud. Taksitermistidel oli välja panna ainult miljoniaastane arrogants.
Robot, sa liialdad jääga!”
Ta kiikus oma tooliga, silmad suletud, ja avas need siis, et mulle – teeseldud ja ülemängitud – hämmastusega otsa vaadata, kuna tegin järjest intensiivsemalt küsivaid häälitsusi.
„Sellega on lugu läbi,” sõnas ta lõpuks armulikult, saatjaks nukravõitu muie. „Kogu süsteem tardus. Aju oli hävitatud. Oh, meid rünnati, kuid see oli täiesti organiseerimatu.
Kafa olevat nutma puhkenud, kui laeng planeeti tabas, ja Mäid andis talle selle eest vastu lõugu. Jah, Kafa jäi ellu ja veel hullem – ta jäi maha! Osa teadlasi jäi selle loomaaia või muuseumi või kuidas seda nimetada, jäänuseid uurima, osa jäi Taksitermi süsteemi uurima ja kuigi sellest on pea kaks sajandit, käib seal minu teada siiani vilgas siblimine. Noh, et kes need Uud õieti olid ja mis nendega juhtus ja mingi eriti põrunud seltskond toimetab sealt leitud jäänuseid nende kodumaale tagasi ja muidugi tülitseb nendega, kes kohapeal uurida tahavad.
Mina lendasin kolm aastat kodu poole. Kaks aastat hiljem panin ameti maha ja tulin armeest ära. Mul on aus ja laitmatu kaptenistaaž, kummatigi, omavahel öeldes, ma ei ole sõjaväelane. Rohkem luuraja. Servast teadlane. Filosoof.” Ta turtsatas. „Visionäär... kui see kuidagi totakalt ei kõlaks.”
Ta tõstis sõrme, kui valmistusin tõusma – no et ongi lugu läbi.
„Vaata... Eks sa esita kõik need küsimused, mida ma endale esitan. Ma tapsin sadu, võib-olla tuhandeid mõistuslikke olendeid. Ma usun, et lõpetasin nende kannatused. Uu rahvas ise oli surnud tõepoolest miljoneid aastaid tagasi. Nende tehisintellekt töötas edasi ja oli nende aastate jooksul niimoodi oma selles muuseumvanglas piinanud surnuks võib-olla miljardeid mõistuslikke olendeid. Me nägime selgelt, et see hõlmab kogu planeedi. Seda ei olnud võimalik teistmoodi hävitada.
Lisaks tulistasin ma eluga planeedi pihta. See on üldiselt viimane asi, mida teha, selleks peab meeletult hea põhjus olema. Taksitermi Marss ei olnud kuigivõrd elus. Aga see on loomulikult vaieldav.
Muide, ma teadsin enne tulistamiskäsklust, et ma tõenäoliselt ei suudagi aju täielikult hävitada, ja viimased minuni jõudnud uuringud kinnitavadki, et see üritab end sügaval planeedi pinna all taastada. Ent ma purustasin selle infra ja võtsin selt võimaluse tegutseda. Võimaluse rohkem teadvuslikele olenditele kannatusi põhjustada.
Ma olen oma pika elu jooksul jõudnud suuresti harjuda, et ükskõik mida ma teen, leidub ikka oi-kui-palju vääriti- ja hukkamõistjaid. Ent kerge see ei ole ja kuhugi ei pääse küsimuste eest, mida ma endale esitan.”