Voldemar Pansole omistatakse ütelust, et ideed maksnuvat nende majas kaks kopikat pang (tõsi küll, ütelus on juba ammu oma elu elama hakanud ning Internetis pakutakse hinnaks erinevaid väärtusi kuni kümne kopikani). Vanameistri vaimukus peab paika ka jutukirjutamise kohta, vajades siiski mõningast täpsustamist (usutavasti ei öelnud vanameister seda ka näidendite kirjutamise, vaid ikka lavastamise või dramatiseerimise konktekstis).
Nimelt, narratiividel on algus ja lõpp (jätkem mittenarratiivsed ilukirjanduslikud palad praegu kõrvale). Kaks kopikat pang võiks maksta intriigi alguse idee, millest kõik hargema hakkab. Ükskõik kui hea alguseidee ei kanna juttu välja, kui autor ei tea, kuhu see välja jõuab - või kui ta siiski jutu enam-vähem mõttekalt, kuid igavalt ja huvituseta lõpetab. Näiteks sobib käesolevas "Algernoni" numbris arvustatava kogumiku "Ajumudija" viimane lühijutt "Kaelakee hääl", mis algab iseenesest huvitavalt: naispeategelane kohtub igas mõttes rabava meeskodanikuga, kellel on ainult üks, kuid äärmiselt häiriv miinus, nimelt väga ebameeldiv hääletämber. Sellest jutu saamiseks tulnuks nüüd leida lugeja jaoks huvitav, provotseeriv või ootamatu lõpp. Lugu mandus aga täielikku tölplusse:
"Mu suu vajus imestusest lahti ning keelel olnud sõnad viis tuul minema. Tema hääl oli madal, sügav ja sametine, see paitas mu kõrvu kui muusika. Tema näole kerkis aeglane naeratus, kui ta minu üllatust nägi.
"Kuidas see juhtus?" suutsin ma lõpuks kogeleda.
"Ma käisin häälepaelte operatsioonil," vastas ta rahulikult. "Neil oli seal päris palju vaja ümber ehitada ja maksin selle eest ka üht-teist, aga sinu heaks olen ma kõigeks valmis.""
Ärgu saadagu valesti aru. Juhtkirja eesmärk ei ole algajat autorit mõnitada. Tegu on lihtsalt käepärase näitega - heaks looks ei piisa vaid narratiivi ühest otsast. Mõni teine autor jällegi võtab mõne tuntud narratiivi ja töötleb selle ümber, tüüpiliselt seda teisiti lõpetades ning üllatusmomendile rõhudes. Näiteks sobib käesolevas "Algernoni" numbris arvustatava antoloogia "Ohver" viimane jutt. Põhimõtteliselt sama efekti kasutab hulk anekdoote ("Kõnnib Punamütsike mööda metsa. Äkki tuleb kuskilt hunt ja küsib Punamütsikese käest: "Kuule, Punamütsike! Kas sa ei karda siin metsas nii üksi kõndida?" Punamütsike siis vastab: "Aga mis mul karta - raha mul pole, seksida mulle meeldib!"") ja kui kolme lause pikkusele tekstile selline lahendus sobibki, siis 15 lehekülje jaoks jääb väheks. Häda on selles, et vähegi kultuurikontekstis orienteeruv lugeja saab juba ammu enne lõppu aru, millist müüti järjekordselt ekspluateeritakse ja enam-vähem ka sellest, kuhu välja jõutakse - edasine on vaid vormistuse jälgimine. Et lugeja huvi säiliks, peab vormistus selleks tõesti midagi erilist olema.
Kirjutamisel on hulk tasemeid. Huvitava alguse suudab enam-vähem igaüks välja mõelda ja sellepärast need kaks kopikat pang maksavadki (Ed. Bornhöhe järgi olevat sama ka üksikute lõppudega). Suurema jao inimesi saab ka õpetada oma mõtteid enam-vähem kultuurses ja kirjaoskajas vormis vormistama. Omavahel sobivad lugejate ajusid kratsivate alguste ja lõppude paarid, mida seovad huvitavad ja loogiliselt kulgevad-toimivad sündmused-tegelased on palju haruldasemad. Ning kui kõigest sellest tekib veel kunstiline üldistus, on eriti hästi.
Hakkab järjest enam tunduma, et algajad jutukirjutajad kipuvad üleliia keskenduma vormistusele ja kirjatehnikale. Jah, need on vältimatult olulised ja on täiesti tunnustust vääriv kirjutada mõni tekst ainult selleks, et demonstreerida nende valdamist. Aga kui see etapp on läbitud, siis ei tohiks ühegi oma jutuga rahul olla, kuni pole suudetud sellele välja mõelda alguse väärilist lõppu.