Otsing

Üks Hakkas parasjagu koitma. Oktoobrilõpu päikese esimesed kahvatud kiired panid puude ladvad helkima. Tähed selges taevas olid juba tuhmuda jõudnud. Oli väga vaikne. Isegi eemalt autoteelt ei olnud veel kohisema hakanud varajaste tööletõttajate liiklusvoog. Seda külma õhuga koos autoaknast tulvavat vaikust oligi ta kuulatanud, enne kui alustas. Ta oli akna lahti hoidnud, et aknad ei läheks uduseks, et ei torkaks silma, kui keegi peakski mööduma. Aga jah, selle surnud tunniga oligi ta arvestanud. Aega oli varutud piisavalt, nii oligi plaanitud. Kostis jahtuva automootori naksumist. Raadiot ei

P. C. Jersild "Elus hing", Eesti Raamat, 1990, 176 lk. Viimasel HÕFFil sirvisin vabal hetkel Haapsalu raamatukogus tasuta raamatute riiulit. Jüri Kallas sattus ka seal olema, tema selle raamatu ka riiulist välja sikutas ja mu kätte sokutas. Sest mul polnud küll aimugi, et sellisel segasel ajal (raamat ilmus eesti keeles aastal 1990) on välja tulnud sihandne omamoodi rootsi ulmekas. Hea küll, see pole täitsa žanriulme - aga sellest kirjutan natuke hiljem. Kuna kahtlustan, et seda raamatut eriti just uuemad ulmelugejad ei tea, siis miks ka mitte oma lugemiskogemust laiema maailmaga jagada. P. C

Maarit Leijon. Musträstas. Skarabeus 2022. 2020. aastast alates ilmuvad Skarabeuse kirjastuse ulmeraamatud uues formaadis, ühtlustatuna ühe kujundusega sarjaks fantaasiavaese nimetusega "SF". Pärast esimest köidet otsustati lakaga kaante kasuks ning Meelis Krošetskini talent näib olevat õitsele löönud - nii sarja 2. kui 3. raamat on kaunid, head käes hoida ja toodetena ilmselged õnnestumised. Seniseid köiteid, vene ulmekirjanike S. Loginovi ja L. Kaganovi valikkogusid, on allakirjutanu ka "Algernonis" arvustanud, vastavalt siis 2020. aasta septembrinumrbis ( https://www.algernon.ee/node/1184 )

Juhani Karila "Väikese haugi püük", Hea Lugu, 2021, 304 lk. Eesti Ulmeühingu aastakoosolekul jäi kõrva, et on üks naljaka nimega raamat ilmunud, mida sisuliselt mitte keegi kohalolnutest ei teadnud. Kui vaadata kaanekujundust, siis võiks see olla pärit 80-nendatest, raamat, mis on jäänud omal ajal lugemata. Tegelikult on see aastal 1985 sündinud Juhani Karila debüüt, mis võitis 2019. aastal Kalevi Jäntti auhinna ja 2020. Jarkko Laine auhinna. Kui mõni sõna rääkida sisust, siis peaosas on Elina Ylijaakko, noor naine, kes käib korra aastas lapsepõlvekodus Ida-Lapimaal. Mis ta seal ikka teeb

Jutte, kogumikke, eellugusid, Esselmonti raamatuid ja võimalikke muid kirjutisi ma ei tea soovitada, sest pole neid lugenud. Aga Steven Eriksoni Malaze romaanid 1-10 olen ausalt läbi töötanud ja soovitan. Ma armastan Eriksoni. Sellist toorest armastust pole mus ühegi teise autori vastu, kuigi ma Eriksoni muust elust ei tea midagi ja pildilt teda ära ei tunneks. Olgu, ilmselt armastan ma Eriksoni raamatuid. Kuid neid VÄGA. Samas, enamiku teisi oma lemmikraamatuid lugesin selle veeru täitmiseks uuesti ja värskelt läbi, et ikka teaksin ka, millest kirjutan – ent kümneraamatuline sari, igas

„ Kohe on see möödas,“ lohutab Luka. „Siis läheb paremaks.“ Ta tahab, et nad hoiaksid üksteisel käest kinni. Selge see, muidu poleks ta ju Luka. Sofia ulatab käe ja Luka pigistab seda kõvasti. Neid on neli: Sofia, Luka, Maru ja Jelena. Nad istuvad autos Luka garaažis ning ootavad. Sofia vaatab autosse tungivat suitsu ja mõtleb: Kuradima piinlik. Tal on oma põlvkonna teravaim mõistus, kuid ta istub siin autos oodates, millal heitgaas ta tapab. Sofia ei mäleta aega, millal teda geeniuseks poleks peetud. Ta on juba lapsest saati osanud teha kõike paremini, kiiremini ja vaistlikumalt kui keegi

Tõlkinud kreeka keelest inglise keelde Victor Pseftakis ja Dimitra Nikolaidou. Ingliskeelne tekst on autori poolt heaks kiidetud. Tõlkinud inglise keelest eesti keelde Triinu Meres ja Kristjan Sander. Enne sinuga kohtumist, Männikoor, unistasin vaid mere vaatamisest. Unistused on läinud, kuid ma ei kurda: mul on sinu kuju ja sinu sosinahääl. Toona kasvas just mu õue taga rodu nõtkeid haavapuid, mille võrad sirutasid end kaljuservalt päikese poole. See kuru oli põlvkond tagasi rand. Kui meri ära kuivas, hülgas see liiva ning taandus sügavikesse, jättes meile vaid ojakese kuru põhjas. Mina

Ühe "Algernoni" esimestes numbrites ilmunud loo kommentaarides kiitis toimetaja Raul Sulbi algajat autorit ulmebutafooria pingevaba kasutamise eest, kuigi nentis, et jutt ise on suhteliselt äbarik. Tookord võis juba selle eest plusspunkte saada, et suutis žanriulmelise kirjelduse higistamata, punastamata ja vabandamata kirja panna. Ammu enam ei ole aeg selline. Viimaste aastate jooksul "Algernonis" kümmet värsket eesti ulmeraamatut arvustanud Marko Kivimäe nendib Rait Piiri jutukogu kohta (detsember 2021, https://www.algernon.ee/node/1222 ): "Rait Piir eeldab lugejalt päris palju, st paljude