P. C. Jersild "Elus hing", Eesti Raamat, 1990, 176 lk.
Viimasel HÕFFil sirvisin vabal hetkel Haapsalu raamatukogus tasuta raamatute riiulit. Jüri Kallas sattus ka seal olema, tema selle raamatu ka riiulist välja sikutas ja mu kätte sokutas. Sest mul polnud küll aimugi, et sellisel segasel ajal (raamat ilmus eesti keeles aastal 1990) on välja tulnud sihandne omamoodi rootsi ulmekas. Hea küll, see pole täitsa žanriulme - aga sellest kirjutan natuke hiljem. Kuna kahtlustan, et seda raamatut eriti just uuemad ulmelugejad ei tea, siis miks ka mitte oma lugemiskogemust laiema maailmaga jagada.
P. C. Jersild on kasutanud ulmeelemente ka muudes romaanides. Samas on tal ka kirjelduse poolest üsna korralikku žanriulmet. Näiteks "Efter floden" ("Pärast veeuputust") on postapokalütiline lugu, mis räägib elust maailmas peale tuumasõda, kus inimkond on suures osas maa pealt ära pühitud. Eesti keeles on talt ilmunud veel "Laste Saar" ning "Paabeli maja", kumbki pole ulme. Ma nüüd korraks küll ruttan ette, aga mul tekkis selle kirjaniku vastu huvi peale "Elusa hinge" lugemist, seega ilmselt millalgi võtan need raamatud ette. "Paabeli maja" tundus eriti huvitav, raamatu sünopsises on kirjas: "...romaan räägib tavalise väikese inimese sattumist suure hingetu tervishoiusüsteemi hammasrataste vahele." Aga see selleks, praegu keskendun elusale hingele.
Jersild on elukutselt arst ning ta erudeeritust on siin raamatus kõvasti tunda. "Elusa hinge" peategelaseks on laboratooriumis elav aju, kellele on alles jäetud kõrvad ning üks silm. Elab ta purgis ning raamat ongi läbi tema vaatenurga. Ei ole teada, kas ta oli kunagi mees või naine, üldse on ta mälestused ära kustutatud. Jah, mulle tuli ka "Futurama" kohe silme ette, mis on loodud umbes kakskümmend aastat pärast romaani. Üldjoones edasine tegevus ongi sellest, kuidas teadussaavutuste nimel ohverdatakse humaansus ning kuidas maailm paistab läbi katsealuse vaatevinkli.
Mulle tulid raamatut lugedes algul meelde "Lilled Algernonile" lühijutt ja romaan, just oma nukra tonaalsuse poolest. Eks on ka sisus ju sarnasust, kuid just melanhoolne meel ja eleegiline toon kõlasid mu peas sarnaselt. Pealegi on ka "Elusas hinges" olemas Charlie, Alice ja Algernon, küll natuke teiste jõujoontega. Teaduslike eksperimentide mõttes ilmus silme ette Kōbō Abe “Neljas jääaeg”; jällegi mitte sisu, vaid meeleolu, seekord siis sünguse poolest. Üldse on "Elus hing" oma tumedatoonilisuses kohati ikka väga õudne, just vaimsete piinade mõttes.
Üks aspekt, mis mulle raamatu juures veel meeldis - maht! Jube mõnus on lugeda romaane, kus autor saab hakkama alla paarisaja leheküljega, ei ole vahutamist ega suure-laia maailma ülesehitamist.Minu jaoks on ülioluline oskus keskenduda millelegi konkreetsele ning tuua lugejani konsentreeritud pajatus. "Elus hing" on küll päris suures osas mõtiskleva stiiliga, seega ilmselt nii mõnegi lugeja jaoks on ta ilmselt pigem igavapoolne, eriti kuna tänapäeval on levinud tegevuspõhine ja n-ö kiirem kirjutamisstiil. Mulle isiklikult mekkis Jersildi lähenemisviis hästi.
Autor kirjutab järelsõnas elusa hinge saamisloost, mis on väljavõte aastal 1981 ilmunud raamatust "Ametialased ülestunnistused". Toon siin välja terve lõigu, mis mõjub ajatult.
""Elusal hingel" ei ole kuigi palju ühist "Paabeli majaga" - mõned kriitikud on arvanud, et on. "Elus hing" ei ole debatiromaan, isegi kui selles esineb kriitilist hoiakut teadusliku uurimistöö suhtes. Minu jaoks on romaan eelkõige luiskelugu laboratooriumimiljööst, saaga, müüt, kui soovite, mille tegevus toimub tehnokraatia kulisside taustal. Nimetaksin seda meelsasti science-fiction'iks, "teaduslikuks väljamõeldiseks". Aga ma olen avastanud, et sõnal science-fiction on peentes kirjanduslikes salongides paha kõla. See kehtib eriti välismaal. Aga ma ei saa eitada, et meie aja kaks suurt science-fiction'i-kirjanikku, Stanislaw Lem ja Harry Martinson, on olnud mulle vaderiteks."
Ka on lõpus juttu sellest, kuidas Jersild kirjutas raamatust mitmeid versioone, näitas neid erinevatele proovilugejatele ning katsetas järjest erinevaid versioone. Kokkuvõttes jõudis kaante vahele neljas versioon, üle jäi veel sama palju materjali, mis vast leiab (praeguseks äkki juba leidis?) kasutust mujal loomingus. Nii mõnigi versioon on päris huvitav, aga ma ei hakka neid siin hetkel mainima, kuna paotaks liialt kardinaid, mis hetkel sisu ees hõljuvad.
Kergele-lahjale miinuspoolele panen selle, et peategelase filosofeerimine kiskus vahepeal sutsu ebausutavaks, eriti kuna ta IQ oli ülikõrge. Asi pole isegi selles, et kas see on võimalik või mitte, vabalt saab olla tark ja loll samaaegselt. Lihtsalt, et tulemus mõjus kohati natuke tinaselt ja roomavalt. Samas seda oli vähe, raamatu ülesehitus läbi lühemate peatükkide ei lasknud tähelepanul uimasematel hetkedel hajuda.
Kokkuvõtvalt: žanriulme taustal äärmiselt meeldiv ebastandardne ja mõnevõrra veider raamat. Soovitan soojalt järgi proovida, kuidas mekib vähe teistmoodi vaatenurgaga ulme, lisab mõnusa vürtsi muude lugemiste sekka. Eks oma osa krehvti lisab ka autori taust, ulmet on ju ta loomingus natuke, lisaks on ta angloulme mõistes kusagilt veidrast kohast pärit.
4/5