Militaar.net foorumis kirjutas üks sage postitaja mõni päev tagasi järgmist:
Traagika on muidugi sellest, et venelastel on mobiilsetel kanduritel piisavalt lõhkepäid, et pommidada Euroopa ja USA tagasi keskaega. Üle 700 lõhkepea siis.
Allakirjutanu esimene reaktsioon oli haugatada "Mida sina ka keskajast tead!". Õnneks suutis ta selle maha suruda. Väikese arupidamise järel hakkasid formuleeruma vastuväited ja veel veidikese aja pärast saabus selgus, et nende koht on hoopiski siin. Lõppude lõpuks ei avane just sageli võimalust kirjutada juhtkirja ulmekirjanduses ja filmikunstis laialt levinud apokalüptilisest tulevikuvisioonist, mille täideminekuks enne ajakirja järgmise numbri ilmumist on arvestatav - kuigi väga väike - tõenäosus olemas.
Niisiis, laastav tuumasõda. Suurlinnad on kui mitte just varemetes, siis ometi rängalt kahjustatud, sajad miljonid hukkunud. Internet, elektrivarustus, kütuse- ning toorainetööstus kadunud. Milline on selle järel ühiskonna teaduslik-tehniline tase?
18. sajandi teisel poolel võtsid härrad Diderot ja d'Alembert ette gigantse jõupingutuse, panna entsüklopeedia kujul kirja kõik tolle aja teadmised ja tehnoloogiasaavutused, alustades faktist ja lõpetades meetodiga. Nende entsüklopeedias leiduvad täiesti pädevad kirjeldused sellest, kuidas teha trükipressi, paberit või mustrilist terast. Jah, need ei ole piisavad, et nende järgi kohe midagi tegema hakata, aga panevad mõtte õiges suunas liikuma. Suurte entsüklopedistide ajast on palju verd merre voolanud ning kuigi nii monumentaalset teost on hilisematel sajanditel võimatu koostada, on seda kõike palju kordi uuesti kirja pandud. On tõsi, et ülikoolidest-laboritest pole midagi järel - kuid alles on tuhanded käsiraamatud ja õpikud üle kogu maa, koolides, raamatukogudes, inimeste kodudes. Teadmised sellest, kuidas maailm põhimõtteliselt töötab, et näiteks haigusi põhjustavad mikroskoopilised olendid ning mateeria on atomaarse ehitusega või et keemiliste elementide omadused alluvad teatud seaduspärasustele, mida tuntakse Mendelejevi perioodilisussüsteemi nime all, ei kao kuhugi. On alles inimesed, kes suudavad projekteerida ottomootorit või elektridünamot, rääkimata miljonitest seadmetest, mida saab eeskujuks võtta. On alles ka inimesed, kes suudavad neid sepa- või lukksepatööriistadega käsitööna valmistada. Jah, neid on vähem kui Otto ajal, kuid nad on olemas. Mõni kuulub kindlasti ka lugejate hulka ja mõnega on allakirjutanu isiklikult tuttav.
Kuna kõigi esimene mure on elu uuesti käima saada, siis praegustega sarnaste elektronarvutite, kosmoselendude ja CERN-i taastamiseni võib tõepoolest kuluda sajand või paargi. Aastakümneid tagasi läbi töötatud praktilised asjad aga - elektrivarustus, telefoni- ja raadioside, aurumasinad - hakkavad palju varem tööle. Kui esimene ehmatus möödub, rahutused lõppevad ja elementaarne kord taastatakse, siis hakkavad tuhanded kuidagi ellu jäänud entusiastid neid oma juba olemasolevates töökodades kokku panema. Teised tuhanded, kellel on mingid kogemused metallurgia, inseneeria või masinaehitusega, hakkavad esimeste eeskujul uusi töökodasid rajama.
Teine suur erinevus keskajast seisneb selles, et kõikvõimalikke metallisulameid vedeleb kõikjal, võta ainult ja töötle. Noa valmistamiseks ei pea mitte keegi hakkama soorauda kaevandama, seda sulatama, rikastama ja nii edasi; piisab kuskilt armatuurterase tüki välja kangutamisest. Alguses on kõigil väga raske kasvõi sellepärast, et pole enam, mille või kellega põldugi künda, aga järgmise põlvkonna tehnoloogiline tase on juba 19. sajandist kõrgemal.
Ulmekirjanduses on mitu suurt nime seda protsessi usutavalt kirjeldanud. Mainigem esimestena Roger Zelazny "Valguse isandat" (1967, e.k. 1997) ning Walter M. Milleri "Kantileeni Leibowitzile" (1959, e.k. 2004). Kummaski jäävad tagasilanguses alles nii teadmised kui toorained ning ärksad vaimud panevad tööle mõlemad. Kolmandana võiks nimetada Fred Hoyle'i romaani "Inferno" (1973), milles katastroofi põhjustab supernoova purse, mille järel füüsikaprofessor oma koduküla taasmoderniseerima hakkab. Ning neljas on muidugi Jules Verne'i igihaljas "Saladuslik saar" (1875, e.k. 1956), milles tsivilisatsioon ehitatakse üles ühe universalisti mälule toetudes. Jah, Cyrus Smith on ebareaalne tegelane, intellektuaalne superman - kuid reaalses ühiskonnas asendaks teda kollektiiv.
Kõik see on muidugi teoreetiline mõttemäng. Ülima tõenäosusega mitte midagi sellist ei juhtu ning viimsepäevakuulutusi pooldab "Algernon" niisama vähe kui rumalaid klišeid, mille piiramise lootuses käesolevad read kirja pandud said.