Kummaline, et Gaimani puhul ma tõepoolest arvangi, et kuigi ta on kirjutanud nii palju erinevat, maagilist, kaunist, põnevat ja nii edasi, ongi „Ameerika jumalad”, mida üldiselt nimetatakse tema Suureks Romaaniks, tõesti ta loomingu tipp. Vähemalt senise kirjandusloomingu.
Kui noor mina seda kunagi luges, oli see noor mina šokis ja põrmustatud: see raamat, mida ma oleksin tahtnud kirjutada:
a) on juba olemas;
b) on parem, kui ma iial oskaksin ise teha;
c) jättis lugedes absoluutselt imelise tunde sisse nii esimesel kui kolmekümnendal korral.
Esiteks oli see lugu Põhjala jumalatest – ja see panteon oli mu lemmik. Mitte nii täis inimlikku pahelisust ja lakkamatut ringikeppimist kui kreeka oma, loomatükke inimkehades ja vastupidi nagu Egiptuses, polnud nii ebamäärane kui mingi Taara ja kompanii ning Soome omi ma üldse ei arvestanudki, unustasin ära. Ent muinasskandinaavia lood olid mu lemmikud, loomulikult olin vanema Edda mitu-mitu korda läbi lugenud ning sama loomulikult oli mu kaheldamatu üdini lemmik Loki ammu enne, kui Marveli-Lokiga tutvusin.
Nii et „Ameerika jumalad” on raamat, kus võeti Skandinaavia jumalad ja toodi tänapäeva? No mida paremat saaks olla?
Ainult et Gaiman tegi paremaks. Ta kirjutas valmis kontseptsiooni, mille järgi kõik, mida armastatakse ja millesse usutakse, elab edasi. Kõik jumalad, keda usutakse, elavad edasi, ja isegi kui neid ei teadvustata kui jumalaid, nemad elavad ikka.
Inimteadvused kui resurss.
Millele mõeldakse, millega tegeletakse, see saab.
Imeline.
Kõik segud ja segunemised meeldivad mulle. Selles raamatus segati erinevad panteonid, tänapäev ja minevik, muinasjutud, müüdid ja ajakirjalood, oh, milline alus!
Ja et see alustase veel paremaks teha, on üldise suure loo sisse ja vahele kirjutatud omaette väikesed novellid, mille side üldisega ilmneb tasahaaval ning see ei kaota üldse lugude võlu omaette lugudena, vaid lisab seda.
Suurt lugu hoiab koos peategelane.
Selle loo peategelane on pikk, tugev ja meessoost.
See on peamine, mida kindlat tema kohta öelda saab.
Olen paljudest allikatest kuulnud ja lugenud, et Shadow on omamoodi mitte-peategelane, ta ainult reageerib, ei alusta, ei loo, ei muuda ise. Aga just sellisena oli ta noorele mulle väga arusaadav, kaasaelatav ning tõelisenatunduv. Ma ei tahtnudki kedagi, kel oleksid omaenda plaanid ja siis ta kas saab hakkama või kukub läbi vaheldumisi, ja see ongi lugu. Minu elu lugu see ei olnud! Minu elu lugu oli üritus sobituda maailma ja reeglitega, millest mul tegelikult mingit aimu polnud; sain kuidagi hakkama, ilma et aru oleksin saanud, mis toimub.
Siiamaani väga ei saa. Siis ei saanud üldse.
Shadow tegutseb raamatus täpselt samamoodi. Ta üritab kohaneda ja sobituda, talle muudkui öeldakse, et väga hea, just sellist sind meil tarvis ongi, ja samas ei saa ta isegi aru, milline ta siis on ja keda neil ikkagi vaja on.
Oi. Maailmas kõnnivad, räägivad ja tegutsevad vanad jumalad, elavad surnud, džinnid ja härjapõlvlased, nornid ja rahajumalad, autojumalad, IT-jumalad? Nojah. Maailm on kummaline.
Ma olen samuti alati teadnud, et maailm on arusaamatuid kummalisusi täis paik ning ajuti osutuvad mingid muinaslood tõeks, veel sagedamini juhtub, et asjad, millesse ma üleni ja jäägitult uskusin, osutuvad müütideks, mil pole tegelikkusega eriti pistmist, ja oeh.
Katsun toime tulla.
Shadow katsub samuti toime tulla.
Raamat otsa suhtleb ja kohtub ta erinevate inimeste, jumalate ja kultuuriheerostega. Mõned on heatahtlikud, mõned on pigem mölakad, mõned tunduvad ühtedena, aga on teised ja vastupidi samuti. Ta üritab hoida meeled puhtad ja jalad maas ning tuleb sellega niivõrd-kuivõrd toime.
Ma armastasin teda üleni.
Ometi kord peategelane, keda mõistan.
Jah, noh. Võibolla on see pigem noorepoolsete inimeste raamat. Kõikvõimalike neuro-, seksuaal- ja muidu vähemuste raamat. Nende, kes otsivad vastuseid, kuidas elada, ei saa hästi aru, ent üritavad ikka.
Ilmselt mitte nende, kel vastused käes ja elu ohjad samuti. Aga ega ma sedasorti inimeste vaatenurgast oska midagi arvata – tundub väga võõras ja võõrastav. Kõikvõimalike katsetajate ja proovijate meeltesse end istutades saan hoopis paremini hakkama.
Et suur lugu on ka mingite teiste tegelaste lugu, nende, kes panevad rattad liikuma, kel on plaanid, mis vahel õnnestuvad ja vahel nurjuvad? Nojah. On küll. Aga mulle meeldib eriti ja just, et me näeme asju Shadow vaatepunktist. Imestame veidi, ent võtame omaks, sest maailm on täis veidrusi ja enamasti just sedasi tehes saabki toime.
Kohanedes ja reageerides, mitte üritades oma ettekujutust toimuvast maailmale peale suruda.
Mulle väga meeldis ka raamatu üldine, kõige taga paistev suhtumine: asjad saavad kuidagi korda. Teised ei ole aina mölakad ja kurjad, on ka lahkeid ja hoolivaid. Maailm ei ole kuri paik, lihtsalt arusaamatu.
Soovitan? Väga soovitan.
Kuna raamatusoovitustega on, nagu on: selliseid absoluutseid „igal ajal igaühele soovitaksin!” raamatuid rohkem pähe ei tule kui need üksteist, siis jääbki see antud rubriigi viimaseks ilmumiseks.
Tulevikus kohtume teistel viisidel.