Otsing

Igal ajal on inimesed püüdnud luua ideaalset ühiskonda, mille aluseks pidi saama täiuslik inimene. XIX ja XX sajandi vahetusel muutus idee uue inimese loomisest sai enneolematult populaarseks. Mitmel viisil sellele aitasid kaasa meditsiini ja geneetika kiire areng ja ka Charles Darwini ideed. Pärast 1917. aasta Oktoobrirevolutsiooni enamlased, kes olid peamiselt marksistid, otsustasid lõpuks murda sideme mineviku pärandiga. Uskudes sellesse, et ühiskond kujundab inimest, tahtsid nad koolitada uut, sotsialistliku inimest. Kuid ühtse kujutlust, missugune peab olema uus inimene, parteil ei olnud

BAAS-i kandsin selle raamatu ise sisse – keegi teine seda teinud ei olnud. Jätkuvalt on minu arvustus seal ka ainus. Nii et selgelt võib Doris Lessingu raamatust „Ellujäänu mälestused” kirjutada veel ja veel – äkki keegi loeb ka selle peale, eks ole. Sest tegu on lugemist väärt teosega. Eks ole, ma kirjutan „Lessing” ja vähemalt poolte lugejate aju lülitub välja, sest neil tuleb „aa, see keeruline värk, milllest keegi aru ei saa ja mis mängib arusaadavuse osas täpselt sellele, et jääb mingi ahistav tunne sisse, ise ka ei tea, miks”. Mul endal on ka mõnegi Lessingu teosega samamoodi olnud; tema

Märtsis ilmus kirjastuselt "Skarabeus" järjekordne Arvi Nikkarevi poolt koostatud antoloogia, vene ulme kogumik "Maagia". Rõõmsa uudise tähistamiseks sobib ritta panna mõned mõtted antoloogiate koostamisest. Teha võib seda teadagi erinevatest põhimõtetest lähtudes. Kõige lihtsam on koostada kaasaegse proosa valimikke, kuid sellisel juhul jääb koostajale üsna vähe teha ja põhimõtteliselt oleneb sisukord sellest, mida saadetakse või mida näiteks eelmisel aastal ilmunust võtta on. Kõige käepärasemaks näiteks sellisest antoloogiast on "Täheaja" sari ning eriti need osad, mis koondavad

Kristjan Loorits. "Peaaegu täiuslikus maailmas" (Tänapäev 2016). Taavet Kase. "Surmamaks" (;paranoia 2018). Kristjan Looritsa ja Taavet Kase ulmeromaane „Peaaegu täiuslikus maailmas“ ja „Surmamaks“ ei ühenda suurt midagi peale omapära. Mõlemaid võib liigitada teadusulme alamžanri (kumbki maailmasüsteem ei ole maagiline) ja kummagi tegevusmaailm asub väga kaugel tänapäevasest reaalsusest. Sellega sarnasused ka lõppevad. Olgugi et tegevusmaailma loomisest räägitakse kõige rohkem fantastilistesse oludesse paigutatud imeulme juures, on see ükskõik millisesse ulmekirjanduse alamžanri kuuluva teose

Kui kirjanikul on ilmunud menuk, siis paneb see autori uut teost looma asudes keerulisse positsiooni: nii lugejatel kui ka kriitikutel on järgmise raamatu osas väga kõrged ootused. Raske on öelda, mida mõtles või tundis Andy Weir, „Marslase“ autor, kui asus kirjutama romaani „Artemis“, tõsi on aga see, et kahte raamatut võrreldakse omavahel päris palju, mistõttu on ka „Artemis“ saanud üksjagu kriitikat. Juba kaanele on lisatud, et tegu on „Marslase“ autori uue põnevusromaaniga. Ühelt poolt on see muidugi hea reklaamitrikk, teisalt toob võrdlusmomendi tahes-tahtmata esile. Kindlasti on Andy

Märtsis ilmub müügile "Skarabeuse" uus raamat. Antoloogias " Maagia" on neljalt autorilt kuus lühiteost. Raamatus on 344 lk ja see maksab kauplustest ca 21€. "Maagia" on esimene eestikeelne 21. sajandi vene ulme antoloogia. Oleg Divov i lühiromaanis "Reetur" (2000) kandub elfide ja örkide vaheline sõda Irreinilt üle paralleelmaailma, Maale. Leonid Kaganov i jutus "Mul veab" (2006) on inimesed saanud võimaluse ajas rännata, kuid üksnes „hüpates“ tulevikku. Maria Galina lühiromaanis "Pööripäev" (2011) on hülged inimeste kõrval teine arukas liik planeedil. Peategelasel, vaesel tütarlapsel, pole

„Mulle ei meeldi sinu emanda loss,“ sõnas vöömees, tolmune, väsinud. Tal oli poolenisti tühjaks joodud veekruus käes. „Palju surnud kive. Alumised korrused lõhnavad nagu surm ja ülemised nagu ...“ Ta jõi vee lõpuni, otsides õiget sõna., „Nagu viiskümmend talve järjest sisse hõõrutud kehamahlad. Mitte head mahlad, armastusega jagatud. Rohkem ...“ Ta otsis taas sõnu ja kehitas viimaks õlgu, oskamata tunnet tasandikule sobivatesse sõnadesse panna. „See ei ole hea koht ei lapse ega naise ega mehe jaoks. Kogu aeg on tunne, nagu jälitaks sind näljane panter.“ „See on valitsejate kants,“ vastas

„Täna kell viisteist null null on kohtumine pereterapeudiga,“ ütles kodukeskus mahedalt. Mul oli suu parajasti täis, mistõttu jõllitasin niisama küsivalt esmalt musta karbikese ja seejärel pilku vältiva abikaasa poole. Marin sättis söögilaual pakendeid õigeks. Kugistasin ampsu alla nii kähku kui sain ja rüüpasin kaerapiima peale. Selle lääge maik tuletas kaugest minevikust ehtsa lehmapiima maitset meelde ja tegi tuju veel halvemaks. „Panidki aja kinni või?“ Marin hõõrus näppudega ninajuurt. „Panin jah. Mis siis?“ „Otsustasid, et minult ei küsi, jah?“ Ta vaatas mulle esimest korda otsa. Pruunid

Ma ei oska laulda. Aga räägitakse, et mõnikord on mõnel patrulli õhtusel koosviibimisel õnnestunud teistel kändudel mulle mõnd „lõõgastusmedikamenti” rummi sisse puistata – jah, siis räägitakse, et ma olla mõnikord laulnud. Räägitakse, et need laulud olla nii hinge tagurpidi keeranud, et vähemalt üks tegelane läks ja tõmbas kõhu peal lahingugranaadi lahti – noh, et siit ilmast kindlalt minema saada. Ja teine olla kaks päeva nutnud. Tõearmastus sunnib mind oletama, et ju nad olid lihtsalt liiga pilves ja neil sündmustel pole midagi tegemist mu laulmisega, mille teadlikud katsed meenutavad