Otsing

2019. aasta lõpus pakkus Algernoni peatoimetaja Kristjan Sander mulle võimaluse hakata hiirde kirjutama. Võtsin hea meelega selle pakkumise vastu, eriti kuna ma niikuinii vähe pikemaid lugemiskogemusi interneti sisse olen kribanud. Kunagi BAASi, viimasel ajal Facebookis "Lugemise Väljakutse" gruppi ning Goodreadsi. Ega enam detaile mäletagi, aga kokkuvõttes kujunes välja plaan lugeda värsket eesti ulmet ning tekkinud mõtteid ja emotsioone hiire lugejatega jagada. Enamaltjaolt nii ka läks, vaid “Läbi valu ja vaeva” kogumik oli osaliselt võõramaise sisuga. Selle aja jooksul olen kirjutanud

Veiko Belials. "Surnud mehe käsi", Lummur 2021. Täiesti asjassepuutumatud toredad detailid: sain selle mehe kirjutatud "Surnud mehe käsi" raamatu kingituseks mehelt, raamat jõudis minuni meestepäeval. Ma pole nüüd sada ja üks protsent kindel, aga ma pole Veiko Belialsi vist varem väga palju lugenud. Kindlasti pole ma talt lugenud ühtegi romaani; kui "Kogu maailma valgus" jutukogu välja tuli, siis selle ostsin selle kohe ära, lugesin umbes veerandi peale ja sinna see jäi. Lihtsalt ei paelunud ja kõik. "Surnud mehe käsi" on taaskord jutukogu, kuid kuna kahe kogumiku vahepeal on ajaratas kaheksa

Donald Maass ”The Emotional Craft of Fiction: How to Write the Story Beneath the Surface.” Penguin Group. Dec 30, 2016 Donald Maassi raamat ”The Emotional Craft of Fiction: How to Write the Story Beneath the Surface” oli juhuslik valik rahvusvahelise audioraamatuid pakkuvad teenuse varamust. Peamine eesmärk oli muuta liiklusummikus veedetud aeg veidi sisukamaks ning valiku tegemisel oli ka määravaks teadmine, et juhul kui kuuldu ei meeldi, on võimalus see ümber vahetada - privileeg, mida kohalikud paberköites raamatuid müüvad poed paraku ei võimalda. Teema (naha alla pugemine ehk miks osad

Jutt ilmus esimest korda antoloogias "Isaac Asimov 100" (Viiking 2019). 1. Tige võõrasema Ernest Keilin vaatas vihmamärga asfaltteed, urises tasakesi ja kiristas hambaid. Üksikud harvad ja mitte eriti eredad valgustid kiikusid pisut hootises külmas tuules ja madal taevas peaaegu riivas raagus puude latvu. Ta tõmbas jope kapuutsi tihedamalt pähe, surus sõrmkinnastes käed sügavale rinnataskutesse nagu muhvi ja hakkas astuma. Ta vantsis enamasti puuderiviga ääristatud, kohati aga põldude vahel lagedal kulgevat teed mööda arvata kilomeetri, jõudis keset võsatutti kükitava pimeda ehitise juurde ja

Leian, et "Raudmees" (2008) väärib meenutamist juba seepärast, et tegemist on linateosega, mis pani aluse ajaloo tulusaimale filmiseeriale. Järgnev artikkel käsitleb konteksti ja visuaalseid detaile, mis filmi esmakordsel vaatamisel võivad kahe silma vahele jääda (hoiatan ka lugejaid, et tekst sisaldab rohket teavet "Raudmehe" sisu kohta, vähesel hulgal ka "Raudmees 2" ja "Tasujad" kohta). Tony Stark on silmapaistvalt edukas ja innovaatiline relvaarendaja, kes lisaks geniaalsusele paistab silma ka egotsentrilisusega. Südant ta enda tegevuse võimalike tagajärgede pärast kuigivõrd ei valuta

Kaheksa aastat tagasi, 2013. aprillis, vestlesime ajuteadlase Jaan Aruga transhumanismist ja inimkonna digitaalsest tulevikust: http://algernon.ee/transhumanism_digitulevik . Teema on jätkuvalt väga palav ning hiljutine uudis annab ettekäände selle juurde tagasi pöörduda. Nimelt kaardistati hiljuti 50 000 närvirakku koos 130 miljoni sünapsiga seni kõige täpsemaks ajukaardiks. Konserveeritud, osmiumiühenditega töödeldud ja tahkestavasse polümeersesse vaiku uputatud ajukude lõigati 30 nanomeetri paksusteks lõikudeks ja need taasühendati digitaalseks mudeliks Google'i tehisintellekti abil

1. Siga ja kägu Olin saanud just 24, kui sattusin avariisse. Mul olevat olnud õnne, et jäin ellu, aga elu kaelast altpoolt halvatuna? Mulle see erilise õnnena ei tundunud. Ma armastan merd ja surfamine on lahe, kuid sukeldumise vastu ei saa miski. Sügaval vee all on nii vaikne ja nii võimas. Seda tunnet on võimatu kirjeldada. Segu hirmust, põnevusest, joovastusest ning kõik meeled on nii neetult erksad. Arvan, et just selline on nirvaana. Peale avariid ma ei uskunud, et võin veel elada, aga eksisin – elu toimub seestpoolt väljapoole ja kõik mida on vaja, on eneses. Mul oli taas võimalus

Leonid Kaganov. Sidrunkollane planeet. Skarabeus 2021. Skarabeuse kirjastuse keskpäraste ulmekirjanike (kust neid suurmeistreid ikka nii palju võtta?) autorikogumike sarja jätkab Leonid Kaganov. Autor, kes järelsõna andmetel juba 1995. aastast saadik Moskvas kutselise kirjanikuna tegutseb ja on Ulmekirjanduse BAAS-i andmetel kirjutanud 2 romaani, 3 lühiromaani ning 60 juttu. Kuidas sellise produktsiooniga üle veerand sajandi ära elada, on raske öelda, aga pole muidugi oluline. Autorilt on varem eesti keeles ilmunud kaks jaburapoolset teksti antoloogias "Maagia" (2019) ning väga hea "Enne koitu

Kuningas Arthuri lugusid on ilmunud (ja minugi poolt loetud) mitupalju. „Jänkist kuningas Arthuri õukonnas” tõsiste ja ajaloolist täpsust taotlevate käsitlusteni. On tehtud sarju ja filme, multikaid ja kirjalikke vanade lugulaulude ümberjutustusi. Osad on viletsad, üritamatagi midagi muud, osad viletsad hoolimata üritustest, osad on head, osad on väga head. Ja siis on see raamat. „Kunagine ja tulevane kuningas”. Oh, taevas! See ei ole „kuidas kõik võinuks päriselt olla” ega ka „ah, muinasjutuvestmine”. See on mõlemat ja mitu kraadi kangemalt, kui oodata võiks. Ehk White on võtnud