Otsing

Oli õhtu ja oli hakanud tasapisi jahenema, kui telefon helises. Hari Kastemetsa pani telefonitoru ära ja seisis tükk aega samal kohal, jõllitades aparaati tühjal pilgul. Selma kergitas kulme, astus mehele selja taha ja võttis tal ümbert kinni, ristates sõrmed mehe kõhul. „Esiteks helistati sulle traadi otsa ja teiseks oled sa seda nägu, et see ei olnud müügimees. Mis juhtus?” Hari raputas tardumusest vabanedes kergelt pead ja pööras end naisele otsa vaatama. Naine oli 35, temast 10 aastat noorem. Peajagu lühem, lühikeste mustade juustega ja... „Sa oled väga ilus.” Selma turtsatas, vabastas

Natuke raske on järgmist raamatut soovitamiseks välja valida. Mitte et hirmusvägakohutavalt häid raamatuid mul mõttes palju ei oleks, aga soovitada klassikat, mida enam-vähem kõik lugenud on, on kuidagi ... kergema vastupanu teed minek. Avastamata briljante samas nii hirmus palju ka pole. Pärleid küll, ent briljante... Kuid võib läheneda ju teisest suunast. Millal te viimate „Mary Poppinsit” lugesite? Päris ammu nagunii. Isegi minul on paar aastat viimasest lugemisest (see nõukogudeaegne väljaanne siniste kaantega, hilisemad olen korra läbinud ja otsustanud, et créme de la créme on siniste

Allakirjutanu võttis veidi üle aasta tagasi ette lugeda läbi ja üle Fjodor Dostojevski kogutud teosed (tõsi küll, "Märkmeid surnud majast" uuesti ei viitsinud). Kuigi kõige tugevamad on "Kuritöö ja karistus" ning "Idioot" (kooliprogrammide koostajatel on, nagu tavaliselt, õigus), pakkus kogu komplekt rohkelt rõõmu. Aga miks sellest siin kirjutada? Esiteks, Dostojevski ei ole fantastikakauge autor. "Alandatud ja solvatud" algab otsese viitega Hoffmannile, "Kuritöös ja karistuses" on rohkesti unenäolist ning "Idiooti" võib tõlgendada ka täiesti fantastiliselt 19. sajandi verevabade

"Equilibrium" (2002) on üks selliseid filme, mille olemasolust paljudel aimugi pole. Seda vaatamata tõigale, et filmi valmimisest on möödunud juba pea kaks aastakümmet. Linateose vähene tuntus mõjub mõneti üllatavana, kuna teose peosas astub üles maailmakuulus Christian Bale, kes juba "Equilibriumi" valmimise ajal polnud sugugi mitte vähetuntud näitleja. Film leiab aset düstoopilises linnriigis nimega Libria, kus pärast Kolmandat maailmasõda on võetud edasiste suurte relvakonfliktide vältimiseks kasutusele eriti karmid meetmed. Nimelt leiti, et sõdade ärahoidmiseks on vaja elimineerida nende

Vahur Afanasjev “Õitsengu äärel”, Vemsa OÜ, 2020, 468 lk. Kui hakata peale kusagilt kaugemalt - Vafanasjevit kohtasin kirjanikuna juba ammu-ammu, mitmetel Tartu NAKi kirjandusõhtutel. Tollal jäi me kohtumine pigem põgusaks, oli “keegi”, keda oli huvitav vaadata-kuulata lühidalt - ja nii see jäi. “Õitsengu äärel” on kirjaniku neljateistkümnes raamat. Kui natuke maalida tausta, kerime eelmise sajandi lõpust edasi, siis… ...eelmise aasta alguses jäi “Lugemise väljakutse” Facebooki grupis silma tema kirjutatud “Serafima ja Bogdani” kiitmine. Inimesed lugesid õhinal ja olid vaimustuses. Kuna ma

Manfred Kalmsten “Raske vihm”, Fantaasia 2020, 320 lk. Raamatu hankimisega läks selles mõttes huvitavalt, et mäletasin justkui, et “Tuumahiid 5: Fusioon” kogumikus oli Kalmstenilt üks lugu sees - ja see meeldis, väga. Kui nüüd hakkasin “Rasket vihma” lugema, siis selgus, et pole siiski Kalmsteni varem sõnagi lugenud, ajasin Miikael Jekimoviga sassi. Noh, aga mis siis ikka, vaatame Stalkeri saanud autori üle. Stalkeri on ta saanud isegi kaks korda, Lühiromaani “Raske vihm” ning -jutu “Lumemarjaveri” eest. “Raske vihm” avabki raamatu. Tegevus on kummituslik-pimedas aurupunklikus Mutilinnas, kus

Tekst ilmus esmakordselt "Loomingus" 5/2019. Lisale Sel udusel hommikul, kui sinuga lõplikult hüvasti jätsin, sõin kõigepealt kõhu korralikult täis, ja mu eine ei koosnenud vastupidiselt su sünge huumoriga tehtud ennustustele värskest verest, vaid eelmise päeva külmast seapraekäntsakast, sinna juurde juustu, majoneesi ja röstsaia, mille ma viimast korda meie ühist kööki koristades olin hommikuks külmkappi jätnud. Loputasin selle alla õllekannutäie espressoga ja olin valmis kogu oma senise eluga hüvasti jätma. Taas. Mulle meeldis, et päev oli udune. Ja seegi oli alati üks su naljade objekt, et

Tekst ilmus esmakordselt "Loomingus" 5/2019. Valik monolooge, intervjuusid, tunnistusi Varem Õpetaja Estcon „Mitte mingisugust järjekindlust, ei mingit distsipliini ega töötahet. Võib-olla isegi mitte suutlikkust tööd teha. Nojaa, ma tean, Tammekivi ütleb, et Astrid on andekas... Tammekivi on meil entusiast! Vabandage mind, tõepoolest — mina seda andekust ei märka. Võib-olla olen ma millestki täiesti valesti aru saanud. Võib-olla ei ole ma ise kirjandusega piisavalt kursis ja need kolmkümmend aastat kirjaniku ja kirjastajana on lihtsalt puhas eksitus. Ei. Absoluutne ei. Mitte mingil juhul

Tekst ilmus esmakordselt "Loomingus" 5/2019. Suvilate asukohaks oli see kahtlemata sobiv. Männimets lõppes nõlvakul, nõlva all oli lepavõsa vallutanud endise karjamaa, mille servas kõrgus hein ja viimaks roostik. Laisa S-tähe moodustanud Emajoki voolas kergelt kaardudes vasakult paremale. Ujumiseks piisavalt rahulik, kuid siiski küllalt lai, et põnevust pakkuda. Ülevalt nõlvalt oli mõnus luhal kädistavaid linde vahtida ja seal mändide all pikutada. Ainult et neil polnud pikutamiseks aega. Tähtaeg istus kuklas ja nagunii oli seegi suure lunimisega välja võideldud — Boresi vend oli kasutanud