Otsing

Aradi nime taha varjuva autori kosmosesõja loo on tõlkinud Osvald Soobel ja toimetanud Taivo Rist. Teos on varustatud tõlkija lühikese eessõnaga ning kättesaadav eraldi väljaande kujul siit: http://www.algernon.ee/node/1077

"Algernoni" toimetus jõudis sel suvel üksmeelsele arvamusele, et toimetuse rollijaotuses tuleks teha muutus - seda ametit eelmisest sajandist saadik pidanud Ats Milleri asemel on uus peatoimetaja Kristjan Sander ehk siis allakirjutanu. Ats Miller jätkab toimetuse liikmena. Olen toimetuse liige juba 16 aastat, 2002. aastast alates ning viimaste aastate jooksul koostanud Atsi aidates hulga "Algernoni" numbreid. Sedalaadi uudise taga on tavaliselt siiski mingid muutused, mitte soov teha kõike edasi nii nagu vanasti ja tegelikult on nii ka seekord. Paraku on neist praegu veel vara rääkida; loodan

Markus Vetemaa "Tarkade kivi ja kannabinoidid" (Punased Palmid 2017). Markus Vetemaa värske romaani sisust on Ulmekirjanduse BAAS-is juba kirjutanud Silver Sära ning siin pole vajadust sellel lähemalt peatuda. Seetõttu jäid arvustuse pidepunkte koostades niiöelda sõelale kaks. Esiteks, romaan piirneb komöödiaga. Autori eesmärk vist ikkagi polnud kirjutada puhast lõdvarandmelist lora, kuid sellest hoolimata askeldavad oluliste tegelastena paari miljardi aasta vanused konnale ja kalale sarnased olendid, kes tarbivad ise ohtralt meelemürke ning kellega kontakti saavutamiseks on kõige õigem viis

Vardjas suunas oma roboti lähemale palgile, millel hunt märgadel sügislehtedel lösutas. Vihm nirises mööda looma karmi halli karva alla. Robot lükkas vardja korraldusel hundi rinda nõela, mille sensorid andmeid kogusid ja tagasi saatsid. Vardjas alustas roboti ümberehitamise kavandamist. Võib-olla saaks seda kasutada kui defilibraatorit. Igatahes pulssi ei olnud. Sajanaelane täiskasvanud hunt oli surnud südameseiskuse tagajärjel, hukkunud samas äikeseotormis, mis oli Vardja Lääne-Alberta Taasmetsistamise Organisatsiooni satelliitsidest ära lõiganud. Vardjas oli teinud mõningaid keerulisemaid

„Raske päev, Janice?” Mees oli pealtnäha kolmekümnendate teises pooles ja naine kahekümnendate keskel. Mees oli tõusnud suurest tugitoolist ja läinud naisele vastu, kui välisuks avanes; esiku ja toa vaheline uks ei avanenud enne välisukse täielikku sulgumist – kosmoseasumi reeglid, mis sest, et neid polnud seal Helli orbiidil kunagi vaja läinud. Naine andis talle möödudes rusikaga kerge hoobi makku. „Ära irvita, tõprakott. Uudistest lugesid?” Ta vaatas tugitooli, kus mees enne oli istunud. Selle ees virvendas õhus tosinaid pilte ja tekstikatkeid. „Seda ma arvasingi. Vannivesi on soe ja puhas?”

Shanidar. Ulmeantoloogia. Koostaja Arvi Nikkarev. Saue: "Skarabeus", 2017. Seni on iga anglo-ameerika ulme jutustiku ilmumine Eestis olnud kaua oodatud ning oluline sündmus. Esimene neist, Ain Raitviiru "Lilled Algernonile" (1976) oli seejuures niivõrd kõrgel tasemel nii tekstide kvaliteedi kui kujunduse poolest, et paratamatult võrreldakse sellega kõiki järgnevaid. "Skarabeuse" kirjastusele ja Arvi Nikkarevile tuleb tänulik olla kolme antoloogia eest: "Aphra" (2005), "Pilet Utoopiasse" (2007) ja "Shanidar" (2017). Väärt lugemismaterjal on neist igaüks, kuid erinevus "Lilledega Algernonilest"

Hoiatus! Lugejad, mulle, arvustajale, ei meeldi eri autorite töid sisaldavad antoloogiad. Elik lugege edasi selle teadmisega! Aga see kogumik oli siiski päris mõnus. Möödunud „Täheaegades“ on vahel häirima jäänud ja seganud juba lugedes ühele teemale keskundumine näiteks kolmveerandi lugude puhul, aga kui on juba Veenuse-teemaline antoloogia „Hirmu planeet“ (ka ühe loo pealkiri) ning seal juttu Veenusest mitme erineva nurga alt, ei teki mitte „ jälle see teema!“ tülpimust, vaid just põnevust, et millise nurga alt siis tolles jutus Veenust vaadatud on? Järjestus on lugudel ka hea, näha on, et

Esik. Stuart seisis kitsukeses, tanksaapaid ja pikki villaseid moestläinud mantleid täiskuhjatud esikus ning tegi juba mitmendat tundi peegli ees lõustu. Lõustad tulid täna kuidagi eriti hästi välja. Stuart pungitas põski, väänutas keelt, tõmbas sõrmedega näokurde groteskseteks maskideks ja kõõritas silmi. Jah, lõustad olid head. Jubedad. Realistlikud. Ja see pole lõpp, mõtles Stuart. Ma võin teha veel realistlikumaid. Viimase lõusta, mille ettemanamine nõudis juba üliinimlikku näolihaste plastikat, kolme pesupulka ja poolt sidrunit, peale hakkas peegel karjuma ja põgenes. Ummisjalu tormas see

Gertrud ei olnud printsess Jelena Violettale valetanud. Ta oli leinanud Tropcheri otsustusvõimet, halastamatult efektiivset mõistust ja kõige enam seda möödunud hellust, nende raket. Usaldust, mis kunagi oli. Aga meest ennast – ei, õigupoolest mitte. Ometi oli raske teda taas seal pingil lamamas näha. Omara mõõtis Lauri pilguga üle, püüdes end distantseerida tumelilladest silmaümbrustest, katkistest huultest, isegi teadvusetuses rusikatesse sulgunud kätest ja tollest kahkjashallist nahatoonist, mis tekitas tunde, nagu oleks mees juba surnud. Vahel ei teinud europiidne geenikiomplekt omaniku