Otsing

Päev. Tumemust nagu öö. Justkui kangaga kaetud kanaarilinnupuur. Jõulumehe koti sisemus. Laius taevas. Laineri ümber. Mis äikesetormis läbi pilvede kihutas. Kõikudes. Rappudes. Vappudes. Reisijail sisikondi segi pekstes. Ja pannes südamed hirmust värisema. Semu. Kohalt 13 A. Kes käimlas soolt tühjendas. Paiskus peaga vastu plastikseina. Mis heitis ta kolba omakorda peeglisse. Kraanikausi kohal. Klaas klirises peegli mõranedes. Vasakust oimust nirises verd. Ent mees ei tundnud enam seda. Kui teadvust kaotades ettepoole vajus. Ja püksid rebadel põrandale varises. Rasked vihmapiisad paiskusid

Indrek Hargla, "Kolmevaimukivi". Tallinn: Raudhammas, 2018. Alustagem peamisest. Kui ebaõnnestunud romaan „Merivälja“ sajanda lehekülje kandis pooleli jäi, tekkis allakirjutanul tõsine mure, et ulmekirjanik Indrek Hargla on lugejatele kaotsi läinud. Tema ütlemata suureks rõõmuks ja rahuloluks see nii ei ole, nagu kogumik „Kolmevaimukivi“ hästi tõendab. „Kolmevaimukivi“ on läbilõikekogumik, koondades autori „viimaste aastate lühiproosat“. Juttudele lisatud aastaarvude järgi on need aastatest 2012 – 2018 ning tundub, et tegu pole valikkogu, vaid autori selle perioodi lühiproosa kogumikuga sõna

Ulmel ja filosoofial on eriline suhe. Seda väidet võib toetada mitmel erineval viisil. Võtame näiteks biograafilise meetodi. Philip K. Dick õppis filosoofiat ja mõtlejad nagu Jean Baudrillard, Fredric Jameson ja Slavoj Žižek on pidanud tema teoseid postmodernismi eelkäijaks. Aldous Huxley’t võib pidada võrdväärselt nii kirjanikuks kui filosoofiks. Filosoof John Gray on nimetanud J. G. Ballardi üheks oma suurimaks mõjutajaks. Stanisław Lemi puhul ei tea, kus filosoofia lõpeb ja kirjandus hakkab või vastupidi. Vendade Strugatskyte loomingu meritokraatlikus maailmas valitsevad justkui Platoni

Mäletatavasti leidis käesoleva aasta mais aset kahetsusväärne juhtum, mil solvunud autor Ulmekirjanduse BAAS-i tsenseerida üritas. Sellele järgnenud elavas mõttevahetuses postiloendis „SF2001“ lubas Ulmeühingu president Veiko Belials kirja panna oma nägemuse eesti ulme mainest. Meest sõnast, härga sarvest – presidendi manifest ilmuski maikuu „Reaktoris“: https://www.ulmeajakiri.ee/?ulme-ja-selle-maine- Mitmekordse varasema Ulmeühingu juhatuse liikme Jüri Kalda vastus ilmus sama väljaande augustinumbris: https://www.ulmeajakiri.ee/?arvamus-belialsi-manifesti-vastu Diskussioon on sellega käima

Kuidas kirjutada seiklusjuttu? Kuidas mitte kirjutada ulmet? Mõlemale küsimusele võib tähelepanelik lugeja Brian Aldissi esikromaani "Peatumata" ("Non-Stop", 1958; ek. 2017) lugedes vastuse leida. Autor demonstreerib, et valdab vabalt põneviku kaanonit; samal ajal on romaanil teadusliku fantastika seisukohast rida puudusi. Õpetlikuks näiteks sobib see allakirjutanu arvates mõlemast seisukohast. Põnevuse ja naudinguga loetavas seiklusjutus on vähemalt mõned punktid alljärgnevast: * peategelastel reljeefsed iseloomud, mis ei lase neil segi minna; * piisavalt vähe peategelasi, et seda ei juhtuks

Mairi Laurik, "Novembriöö kirjad". Tänapäev, 2017. Naljakas, et kui on mingid tulevikuoletused või minevikuväänamised vms sees, on asi kohe ulmeromaan. Ulme on veider sõna. Oleks nagu omaette žanri iseloomustav, aga sinna mahuvad igasugused raamatud. Splätterid ja seiklusjutud, „Hyperion” (mis on põhimõtteliselt 7 eri žanris lugu) ning sellised nagu „Novembriöö kirjad” samuti. Ja „Novembriöö kirjad”, rõhutan, ei ole halb raamat. Ta lihtsalt pole „tulistan või löön kõike, mis liigub” või „mõõgad, maagia ja kangelaslik kõhukinnisus”. Kõige rohkem on ta vast – perekonnalugu? Samas keskendub ühele

Ma siis kirjutan kõigest, mis te soovisite. Ausõna, ma ei varja enam midagi ja kui tahate midagi täpsustada, küsige ainult. 1. Laip lebas elutoas. Kontkõhn vanadusest valgete juustega mees, teksade ja suureruudulise flanellsärgi väel. Juukseid määris veri. Helepruun nahk ta konksu tõmbunud sõrmedega kätel jättis mulje, nagu oleks see paberist õhem. Tema kõrval lebas ümberpaiskunud lauakeselt põrandale lennanud raamatute kuhi. Kui ma sisse astusin. hakkasid surnukuuri poisid teda kokku pakkima. Minul teda vaja ei läinud; heitsin vaid huvi pärast pilgu surma poolt sisse vajutatud palgetega näkku

Sissejuhatus Olin meeldivalt üllatunud, kui „Algernon“ palus mul kirjutada midagi Aasia uuemast (fantaasia)kirjandusest. Pöörasin pead ja heitsin pilgu oma raamaturiiulile. Mõnda selles ju oli, ent kuna teema on huvitav ja lai, tuli teha ka uurimistööd. Alljärgnevad tõdemused on üle poole aasta jooksul periooditi väldanud vaimse töö tulemus. Olen „Algernonile“ tänulik, et sain seesinase ärgituse tõttu ka ise targemaks. Alustuseks mõistetagu, et India on nõnda suur, paljurahvuseline ja multireligioosne, et ühtsest kultuuriruumist saab kõnelda vaid tinglikult. Seetõttu on paratamatu, et juttu