Otsing

Kersti Kivirüüt. Kaku kabel ja teisi tondijutte. Tallinn: Canopus 2011. "Kaku kabel" on kindlasti üks viimaste aastate vähem tähelepanu pälvinud algupäraseid ulmeraamatuid. Kuigi iga lugu on BAAS-is arvustatud, on raamat kui tervikuna siiamaani sinna sisse kandmata ning ka mujalt võrgust leiab vaid "Loterii" päeviku lühikese nupu . Mööda minnakse sellest vihikust ka "Reaktori" intervjuus autoriga 2012. aastal . Üks põhjusi võib olla fakt, et suurem osa raamatust on varem "Algernonis" ilmunud. Aga see on vaevalt ainus põhjus. Allakirjutanu on "Algernoni" toimetuse liikmena ajakirjas juba

Kord otsustas üks paljudest lõbusatest aprilliöödest, et oleks aeg naine võtta. Ühel õhtupoolikul seadis ta järjest viledamaks kuluva pimedusemantli kobedamalt ümber, lükkas narmendavate servadega kaabu kuklasse ja asus teele. Aprilliöö kujutas päris täpselt ette, milline tema tulevane õieti olema peaks. Tüdruk pidi olema malbe nagu esimesed sinililled, soe nagu Päikese naeratused, lahke nagu lõolaul ja ilus ka. Maailm oli Aprilliöö ees lahti, kõikjal pilgutasid talle silma tuttavad lõkked ja väikesed viksid kulupõlengud. Siiski oli selle lõbusa mineku juures Aprilliööl üks väike näriv mure

Kudrun Tamm. Õhulossiarhitekti käsiraamat. Tartu: 2015. "Õhulossiehitaja käsiraamat" on mitmes mõttes üks veider raamat. Selle kaante vahel on seitse muinasjuttu: mõni neist lihvitum, mõni kerglasem, mõni lapsikum, mõni tõsisem. Kõik romantilised ja ilmselgelt autori meeltes kaua käärinud. "Algernoni" käesolevas numbris ilmub neist üks, "Klaasissepa poeg", mis jääb kuhugi ulmekirjanduse ja muinasjutu udusele piirimaale. Allakirjutanu on imeulme žanriantoloogiatest lugenud nii mõndagi sarnast teksti, nii et avaldatavus ulmeajakirjas temas kahtlusi ei tekitanud. Ka on lugu igati heas eesti

Tõlkinud Rauno Pärnits Sellel laiuskraadil ekvaatori lähistel oli päev pikk ja päikeseloojangule järgnes koheselt pilkane pimedus. Mick teadis lugusid Vana Maa kohta, kus mainiti laia Linnuteeks kutsutavat tähevööd ja kuupaistes säravat öötaevast. Selles galaktikanurgas oli näha vaid üksikuid tähti ja igasugust kiirgust neelas kaugel kosmoses laiuv tolmupilv. Kolm tillukest kuud, õigemini asteroidi, ei peegeldanud märkimisväärselt kohalikku päikese valgust ning tavaliselt nad liikusid üle taeva ka liiga kiiresti, et isegi varju heita. Öösiti oli külm krõbe ja temperatuur langes kaugele

Tõlkinud Juhan Habicht Fabio pistis käe taskusse ja puudutas külma kuunäoga vaskmünti. Turvalisem oleks olnud hoida seda rahakotis või, veel parem, Maal ülejäänud kollektsiooni juures. Aga ta vajas seda puudutust. Kuunägu tõi talle õnne. Midagi uut hankides kandis ta seda alati endaga kaasas. Kuunägu oli olnud ta esimene münt. Tundus õiglasena, et see on temaga, kui ta läheb viimase järele. Üks naine naeratas talle. Tõenäolilselt oli tegemist taskuvarga abilisega. Kui ta Jupiteri Ülemisse jaama saabus, hoiatati teda, et orbitaaljaam kubiseb varastest. Miks muidu peaks kena naine talle

Tõlkinud Rauno Pärnits Linn valmistus magama heitma. Lumi kattis müüre ja majade katused oli seinte kohal vaevu eristatavad. Kõle idatuul hajutas korstendest tulvava suitsu. Väravad olid suletud. Mitte keegi ei tihanud paukuvat pakast trotsida. Isegi valvurid jäid siseruumidesse, veendunud, et tänane ilm on ründavate vägede või tavaliste bandiitite paremaks heidutajaks kui seda oleks kõrged müürid. Linnakese taga pimedas kõrgusid Linna varisenud tornid, iidsed ja enamasti elutud ja pimedad. Need rusud olid aidanud linnakest üles ehitada ning siin-seal paistis telliste ja mördi vahel

Raamatute toimetajateks-kujundajateks on märgitud Elen ja Andres Kurik. Kas tegu on perefirmaga? Jah ja ei. Perefirmaga selle poole pealt, et kirjastuse oleme asutanud ühiselt. Tegemist on ammuse soovi realiseerumisega ja üks osa kogu protsessist on kindlasti ka ise loometöös osaleda. See on tõesti see, millega tahame tegeleda. Mis puudutab kirjastustegevust laiemalt, siis ei. Kindlasti ei piirdu valik ainult sellega, mis meile meeldib, vaid püüame saavutada võimalikult laia skaalat ja pakkuda raamatuid igale maitsele ja lugemiseelistusele. Praegusel hetkel ootame oma meeskonda ka häid

Jaroslav Hašek kirjutas ulmet ja mitteulmet läbisegi ning mitteulmet rohkem. Varases nooruses tal mitteulmelisi lugusid polnud, aga seejärel neid ikka aeg-ajalt tuli, ehkki mingit ulmekirjutamise perioodi ka ei paista, igas eluetapis jääb ulme arvulisse vähemusse. Kui vaadata kirjanduslikku taset, siis minule meeldisid mitteulmelised jutud pisut enam. Muidugi ei olnud Hašeki peamine eesmärk ulmet kirjutada. Selleks oli hoopis ateistlikku ja kommunistlikku propagandat teha. Sellegipoolest tundusid need minule üsna aktuaalsetena. Hašek teeb poliitilist huumorit ja tänapäeva Eestis teeb