Otsing

N. K. Jemisin. Viies aastaaeg. Tänapäev 2018. Me näeme maailma mitte sellena, mis ta on, vaid sellisena, nagu meie silmad näitavad. Kõike, KÕIKE saame me näha vaid läbi omaenda silme, enda silmad aga on iseenda värvi, kas on inimesel permanentsed mustad prillid ees või rohelised või lüüriliselt lillakad ... Kui raamatut loeme, näeme maalma läbi autori silme, tema moel. Jemisini prillid on seda karva – ma ei tea, mis värv või värvid need on – mis mulle meeldib, millisena meeldib mulle maailma näha. Ta vaatab ausalt – toorelt, raasugi pehmendamata. Ent nii vapralt, kuskilt silmi kõrvale

Proloog See ei olnud tavaline tasandik, millel jäiselt lõikav sügistuul painutas kiduraid mände. Ei, see oli morn, lootusetu ja üksluiselt sünge turbaraba. Nukker rusket värvi kõnnumaa, selle tühjust vaid rõhutasid siin-seal paistvad värdjalikult kõverdunud mustjad puud, mille raagus oksad vaevaliselt taeva poole sirutusid, justkui püüdes aimata tinahalli pilvemassiivi taha peituva päikese asukohta; niiskest ja külmast õhust võis arvata ligineva talve hingust ning vähene rohelus oli juba ammu kollaseks luitunud. Lirtsuva kanarbiku vahel mustasid haiglaste plekkidena laukad. Põhjatud mudased

Päev. Tumemust nagu öö. Justkui kangaga kaetud kanaarilinnupuur. Jõulumehe koti sisemus. Laius taevas. Laineri ümber. Mis äikesetormis läbi pilvede kihutas. Kõikudes. Rappudes. Vappudes. Reisijail sisikondi segi pekstes. Ja pannes südamed hirmust värisema. Semu. Kohalt 13 A. Kes käimlas soolt tühjendas. Paiskus peaga vastu plastikseina. Mis heitis ta kolba omakorda peeglisse. Kraanikausi kohal. Klaas klirises peegli mõranedes. Vasakust oimust nirises verd. Ent mees ei tundnud enam seda. Kui teadvust kaotades ettepoole vajus. Ja püksid rebadel põrandale varises. Rasked vihmapiisad paiskusid

Indrek Hargla, "Kolmevaimukivi". Tallinn: Raudhammas, 2018. Alustagem peamisest. Kui ebaõnnestunud romaan „Merivälja“ sajanda lehekülje kandis pooleli jäi, tekkis allakirjutanul tõsine mure, et ulmekirjanik Indrek Hargla on lugejatele kaotsi läinud. Tema ütlemata suureks rõõmuks ja rahuloluks see nii ei ole, nagu kogumik „Kolmevaimukivi“ hästi tõendab. „Kolmevaimukivi“ on läbilõikekogumik, koondades autori „viimaste aastate lühiproosat“. Juttudele lisatud aastaarvude järgi on need aastatest 2012 – 2018 ning tundub, et tegu pole valikkogu, vaid autori selle perioodi lühiproosa kogumikuga sõna

Ulmel ja filosoofial on eriline suhe. Seda väidet võib toetada mitmel erineval viisil. Võtame näiteks biograafilise meetodi. Philip K. Dick õppis filosoofiat ja mõtlejad nagu Jean Baudrillard, Fredric Jameson ja Slavoj Žižek on pidanud tema teoseid postmodernismi eelkäijaks. Aldous Huxley’t võib pidada võrdväärselt nii kirjanikuks kui filosoofiks. Filosoof John Gray on nimetanud J. G. Ballardi üheks oma suurimaks mõjutajaks. Stanisław Lemi puhul ei tea, kus filosoofia lõpeb ja kirjandus hakkab või vastupidi. Vendade Strugatskyte loomingu meritokraatlikus maailmas valitsevad justkui Platoni

Mäletatavasti leidis käesoleva aasta mais aset kahetsusväärne juhtum, mil solvunud autor Ulmekirjanduse BAAS-i tsenseerida üritas. Sellele järgnenud elavas mõttevahetuses postiloendis „SF2001“ lubas Ulmeühingu president Veiko Belials kirja panna oma nägemuse eesti ulme mainest. Meest sõnast, härga sarvest – presidendi manifest ilmuski maikuu „Reaktoris“: https://www.ulmeajakiri.ee/?ulme-ja-selle-maine- Mitmekordse varasema Ulmeühingu juhatuse liikme Jüri Kalda vastus ilmus sama väljaande augustinumbris: https://www.ulmeajakiri.ee/?arvamus-belialsi-manifesti-vastu Diskussioon on sellega käima

Kuidas kirjutada seiklusjuttu? Kuidas mitte kirjutada ulmet? Mõlemale küsimusele võib tähelepanelik lugeja Brian Aldissi esikromaani "Peatumata" ("Non-Stop", 1958; ek. 2017) lugedes vastuse leida. Autor demonstreerib, et valdab vabalt põneviku kaanonit; samal ajal on romaanil teadusliku fantastika seisukohast rida puudusi. Õpetlikuks näiteks sobib see allakirjutanu arvates mõlemast seisukohast. Põnevuse ja naudinguga loetavas seiklusjutus on vähemalt mõned punktid alljärgnevast: * peategelastel reljeefsed iseloomud, mis ei lase neil segi minna; * piisavalt vähe peategelasi, et seda ei juhtuks

Mairi Laurik, "Novembriöö kirjad". Tänapäev, 2017. Naljakas, et kui on mingid tulevikuoletused või minevikuväänamised vms sees, on asi kohe ulmeromaan. Ulme on veider sõna. Oleks nagu omaette žanri iseloomustav, aga sinna mahuvad igasugused raamatud. Splätterid ja seiklusjutud, „Hyperion” (mis on põhimõtteliselt 7 eri žanris lugu) ning sellised nagu „Novembriöö kirjad” samuti. Ja „Novembriöö kirjad”, rõhutan, ei ole halb raamat. Ta lihtsalt pole „tulistan või löön kõike, mis liigub” või „mõõgad, maagia ja kangelaslik kõhukinnisus”. Kõige rohkem on ta vast – perekonnalugu? Samas keskendub ühele