HIINA KOHAL NÄHTI UFOT, MIDA JÄLITAS TUNDMATUT PÄRITOLU LENNUMASIN, MIS TULISTAS UFO ASUSTAMATA PIIRKONNAS ALLA. KUKKUMISKOHT LEITI MAHAJÄETUNA, KUID PIIRKONNAS OLI JÄLGI VÕITLUSEST, TEATAVAD HIINA VALITSUSALLIKAD.
KÕMU OLETATAVATEST TULNUKATE INIMRÖÖVIDEST PRANTSUSMAAL LÕPPES, KUI GIGN (Prantsuse sandarmi eriüksus) JÄLITAS INIMESI KÕNNUMAAL. KINNIPEETUD KAHTLUSALUSED VÄITSID, ET TULNUKAD KONTROLLISID NENDE TEGEVUST, OLETATAV PÕHJUS HULLUMEELSUS.
02.40, 16.04.2015, Skyrangerite angaar
David Bradford polnud mees, kes luuraks teiste taga, kuid mida kauem ta angaari tagumises otsas ootas, seda rohkem ta tundis, et ta teeb seda. Ta seisis vaikselt harjumuspärases valvelseisangus komandokeskuse ukse kõrval, silmad naelutatud uksele, mis viis trepikotta. Ning justkui pärast lühikest jonni tema pilgu all uks avanes, Harris kõndis kiirel sammul tühja angaari ja viipas siis ukse poole. Teised tulid talle järele, Bradfordi sagenevate peavalude allikas nende hulgas.
Video järgi ei osanud temast midagi arvata, mõtles Bradford, kui rühm ruumi keskele jõudis. Isegi üle terve angaari võis märgata uudishimu selle näos. Uudishimu ja hirmu. Kui angaari luugid avanesid, vaatas ta varjamatu imetlusega üles tähistaevasse, siis korra Sheni poole ja ütles midagi. Shen naeratas ja noogutas, kuid ei vastanud.
„Komandör Bradford, algab Konsiiliumi ülekanne,“ kõlas hääl ta kuularis, mille peale tahtis ta vägisi oiata ja käega otsaette lüüa. Leidis ka Konsiilium aja, millal helistada…
„Aru saadud, teata neile, et võtan ühendust oma kabinetis viie minuti pärast. Anda häire ja kutsuda kokku löögirühmad number üks, kaks ja neli,“ käsutas Bradford kiirelt oma raadioaparaadi kaudu ning hakkas tähti vaatleva grupi suunas kõndima. Tuled süttisid ja häiresireen hüüdis. Tulnukas võpatas ja tõmbas kõrvad lidusse, kuid üks kõrv keerdus Bradfordi suunas. Hetk hiljem pöördusid lillad silmad tema poole ja nende pilk kohtus Bradfordi omaga.
Davidile ei olnud võõras selline „pilk maha“ mõõduvõtt ja vajaduse korral oli ta alati valmis mõne pilgu maha suruma, kuid seekord seda ei juhtunud. Sekundi jooksul pärast pilkude kohtumist tõmbus tulnukas silmnähtavalt kössi, kuid säilitas silmsideme, kuni Shen Bradfordile poolel teel vastu tuli.
„Shen, saada kõik laborisse tagasi, Konsiiliumi ülekanne on tulekul. Sa ju tead, mida see tähendab,“ teatas Bradford järsult ja võttis suuna angaari väljapääsu poole. Ta jõudis vaid mõned sammud astuda, kui selja tagant kostis vali matsatus. Bradford vaatas selja taha ja veendus, et oli angaaris üksi. Ta vajutas raadiojaamale ja küsis: „Charles Sheni asukoht?“
Hetke möödudes saabus vastus: „Peainsener Charles Shen on hetkel Tähetolmu Laboratooriumis B3F.“
Jah, teleportatsioon, meenutas ta Vahleni teaduslikke märkmeid, tõustes mööda treppi oma kabineti poole. Miski ütleb mulle, et see mission on huvitavam kui tavaliselt.
--
02.43, 16.04.2015, koridor B3F
„Matt,“ alustas Lana, kui nad kahekesi läbi koridoride jooksid.
„Tean, Lana,“ vastas Matt ümber nurga pöörates. Ta silmas trepikoda, mis viis kasarmusse. „Me peame Fowlerile olukorrast ette kandma.“
„Ja kuidas sa seda ütled? „Kahjuks ei saa me missioonile minna, sest armas lilla ükssarvik pani meile tundmatu loitsu?“ Tema virutaks meile mõlemile, kui ütleksime tõtt, ja ka Bradford virutaks selle eest, et rääksime tõtt,“ vastas Lana. Tema hääles ei olnud tavapärast sarkasmi.
Põrgu päralt, tal on õigus. Ja ei ole ka aega, et usutav alternatiiv välja mõelda. Kurat küll, mõtles Matt endamisi. „Olgu siis nii, see on käsk. Kui me jõuame arsenali, järgi mu korraldusi. Kui tuleb probleeme, siis vastutan mina, mitte sina.“
Lana ei vastanud ja Mattil ei olnud võimalust üle õla ta näoilmet vaadata, kui nad treppidest üles lendasid, võttes kolm astet korraga. Trepikojast välja, paar pööret ja nad olid arsenalis, kus tervitasid hulka ringisebivaid sõdureid, kes võtsid missiooni tarbeks valitud varustust välja. Aga Matti ja Lanat justkui ei märgatud.
„Jumala pärast, ma topin oma saapad neile persse, kui neid järgmine kord näen,“ sisises Fowler, kes võttis kapist automaadi ning suundus lao poole püstoli- ja automaadisalvede järele. „Häireteatele tuleb reageerida kohe ja kes seda ei tee, läheb mu jobunimekirja arvele.“
Matt võttis verbaalse keretäie vastu ja astus Fowleri poole, kuid see eiras teda rõhutatult, jätkates oma sõimu: „Kui te, ahvid, pole märganud, on mul praegu paha tuju ja ainus asi, mis seda leevendaks, on võimatulähedane võimalus, et missioonile lendamise ajaks on Esimene Löögirühm täies koosseisus Skyrangeri peal kohal.“
Otsustamise aeg. Kui me ei sea end valmis ega kohtu nendega Skyrangeri juures, võib Esimene Löögirühm osutuda selle missiooni jaoks liialt nõrgaks. Kui me nendega liitume, on löögirühm täies jõus, kuid meil on oht seoses Videvikusära loitsuga. Matti mõistus oli halva ja veel halvema valiku vahel murdumas ja viimaks ta otsustas.
„Lana, võta meie turvised ja varustus, ma võtan relvad ja moona,“ sosistas Matt Lanale, ning kui viimane kahtles, pöördus ta tagasi: „Mina vastutan, lihtsalt tee seda!“
Teine Löögirühm võttis ritta ja lahkus arsenalist, Neljas Löögirühm järgnes neile, täpselt nii, nagu nad tundide viisi harjutanud olid. Matt ja Lana said oma varustuse kokku ning jõudsid Esimesele Löögirühmale angaaris järele. Mitte ükski löögirühma liige ei teinud neist välja, kui nad Skyrangerite poole jooksid. Nagu oleksime hilinemise pärast persona non grata’d… Põrgu päralt, küll klaarime, kui tagasi saame.
Kolme Skyrangeri kaptenid lehvitasid oma saabuvatele meeskondadele. Neljas Löögirühm võis startida esimesena, talle järgnes Teine ja siis Esimene. Matt ja Lana olid viimased, kes Skyrangerile jõudsid, kuid Fowler seisis ikka rambil ja vahtis angaari sissepääsu poole. Skyrangeri kapten jooksis rambist üles ja kontrollis kõigi pardalejõudnudte turvavöid, kuid lõpetas just enne Lanat ja Matti ning pöördus rambil seisva leitnandi poole.
„Söör, me lahkume kümne sekundi pärast! Tulge kohe sisse!“
Fowler pöördus ja naasis Skyrangeri dessandiruumi, mõru nägu peas.
„Kas on probleeme, söör?“ küsis Lana ebalevalt ja Matt hoidis hinge kinni. Palun ära arva, et ta on sarkastiline. Palun…
Löögirühma ja kapteni reaktsioon ei olnud selline, mida Matt oodanuks. Sõdurid Matti ja Lana kõrval hüpanuks istmetest välja, kui nad polnuks rihmadega kinni, ja teised vaatasid neid, nagu oleksid nad just õhust sinna tekkinud. Lennuki kapten oli esimene, kes reageeris, ta kontrollis nende turvavöid ja pöördus lennumasina kabiini poole. Ta heitis sõduritele äärmiselt kahtlustava pilgu. Fowler lihtsalt vaatas neid tuimalt, kui oma kohale istus ja rihmad kinnitas.
Kui ramp sulgus ja Skyranger õhku tõusis, vaatas Matt Lanale küsivalt otsa. Mis kurat see nüüd siis on?
Lana kehitas õlgu.
--
02.50, 16.04.2015, Juhtimiskeskus
Bradford jälgis suurt holograafilist gloobust ja mõtles, mida sõduritele juhisteks rääkida. Mulle ei meeldi, et meil pole aega koguda rohkem luureandmeid ega jagada sõduritele rohkem teavet. Igal missioonil tunnen ma, nagu saadaksin neid pimesi keset ohte.
Gloobus jätkas aeglast pöörlemist ja komandöri silme ette jõudis Aasia. Ta leidis kiiresti Hongkongi ja tundis jälle ärevust, mida see missioon temas tekitas. XCOM-i rutiinsete missioonide ajal oli ta alati mõningast ärevust tundnud, kuid praegune ülesanne ärritas teda eriti.
Arsenali uks avanes ja löögirühmad ruttasid läbi juhtimiskeskuse angaari poole. Seal läks Teine Löögirühm: McKenna, Briand, Holiday, Beecham, Roland, Enderton ja kaptenina Uther. Bradford noogutas neile ja soovis edu, kui nad komandörist möödusid, ning siis jõudis järgmine rühm juhtimiskeskusesse. See oli Neljas Löögirühm: Halverson, Buettner, Green, Thacker, Amada, Rodriguez, Alvarez ja kaptenina Payne. Bradford noogutas ja soovis edu.
Järgmised kaheksa sõdurit väljusid arsenalist ja Bradford kordas tervitamisprotsessi. Nemad olid Esimene Löögirühm: Drõžimski, Anderson, Lee, Potter, Henderson ja kaptenina Fowler. Uks sulgus nende taga ja Bradford pöördus tagasi gloobuse juurde, suutmata varjata ebakindlust oma näos. Ma vist ei pannud midagi tähele. Midagi väga olulist.
„Bradford, Shen siin,“ kostis inseneri väsinud ja murelik hääl Bradfordi kuularist.
„Bradford kuuleb. Kas teil õnnestub lõpetada kaugjuhitavate relvade arendamine?“
„Ah, jah, tegime ära,“ tuli Sheni vastus. „Kolm uut SHIV-i peaks missiooniks valmis olema ja ma loodan, et neist on asja. Aga mul on üks küsimus selle missiooni kohta… Kas kapral Harris ja reamees Jenkins liitusid selle missiooniga?“
„Ei, ma ei näinud neid,“ tunnistas Bradford ja ebameeldiv kahtlus põletas ta meeli. Mida ma praegu muretsen? Vara nagu selle missiooni jaoks. „Kas neil oli laboris probleeme?“
„Ah, ei olnud erilisi probleeme. See võib oodata, kuni missioon läbi saab. Õnn kaasa, komandör.“ Side katkes ja Bradford pöördus tagasi gloobuse juurde hetkel, mil Skyrangerid läände startisid.
Sideohvitser küsis Bradfordi, kes lülitas oma raadiojaama komandokanalile. „Meie missiooni piirkond on Hongkongi äärelinnas. Luureandmetel pakub maffia mustal turul tulnukate seadet ning meie luureallikas on saanud selle enda valdusse ja pakub meile. Luureandmed pole küll täielikud, kuid on kindel, et seade on terve ja töökorras, ning see on meie peaeesmärk.“
Sideohvitser avas kaardi eeslinnast, kus operatsioon toimub. Ekraanile Bradfordi ette ilmusid suur kalmistu, tempel, mõned ühekordsed majad tee ääres ja tühi parkla. Komandör alustas juhiste jagamist Skyrangeritele ja löögirühmadele: „Big Sky, vii Esimene parklasse, King Fisher, jää ootele, kuniks asi keerulisemaks läheb. Esimene, teie tsivilist kontakteerub teiega templi ja surnuaia vahel. Tulnukate seade on prioriteet, tsivilisti päästmine on valikuline eesmärk. Võimalik on kriminaalse elemendi sekkumine, seega ei tohi eeldada, et kõik tsivilistid, kes välja ilmuvad, on sõbralikud. Õnn kaasa.“
--
06.25, 16.04, Hongkong
Skyranger mürises püstmootorite toel üle surnuaia ja pöördus parkla poole, et maanduda. Ramp langes asfaldile ja Esimene Löögirühm sööstis sealt parkimisplatsi lähima nurga poole. „Big Sky, Esimene Löögirühm valmis,“ raporteeris Fowler.
„Vastu võetud, Esimene. Komando, siin Big Sky, Esimene Löögirühm on maas. Tõuseme nüüd vaatlema,“ teatas Big Sky. Püstmootoritest lahvatasid leegid ja lennuk kadus hommikutaeva hämarusse. Nüüd, kus kaaslased taevas ümbruskonnal silma peal hoidisid, väljus Esimene Löögirühm varjust ja liikus surnuaia värava suunas. „Esimene, Big Sky siin. Soojusandurid tuvastasid templi kõrval mehe, tundub, et see võib olla teie kutt.“
„Vastu võetud, Big Sky,“ vastas Fowler ja käskis rühmal peatuda, kui nad surnuaia väravasse jõudsid. „Niisiis, ma ei taha jätta midagi juhuse hooleks. Kolm ja neli,“ ta osutas Potterile ja Hendersonile, meeskonna kahele snaiprile. „Ma vajan teid kahte sellesse hoonesse katma tänavat ja surnuaeda, nii palju kui saate. Jah, ma tean, et kuradi puud on ees, kuid me ei kavatse vaateväljast lahkuda kauemaks kui minutiks. Seitse ja kaheksa, teid on vaja väravat katma. Me päris kindlasti ei taha siia purki jääda, kui löömaks peaks minema.“ Lana ja Matt noogutasid, kui olid ülesandest aru saanud.
„Ülejäänud, tulete minuga. Toome selle tüübi ära ja kaome. Ei mingit üleliigset kisa ega möllu.“ Käsud said jagatud ja Esimene Löögirühm jagunes. Snaiprid tormasid üle tühja tänava ja ronisid tuletõrjeredelit mööda hoone katusele. „Üks, Kolm siin. Oleme positsioonil. Kontakte pole.“
Matt ja Lana sättisid end surnuaeda kõrgendatud kõnnitee kõrvale, kust oli hea vaade väravale ja veidi kehvem vaade mööda kõnniteed sügavamale surnuaeda. Piisavalt hea koht, kust sissepääsu tule all hoida. „Üks, Seitse siin. Sissepääs kaetud.“
„Üks võttis vastu. Annan missiooni kestuseks kaks minutit.“
--
06.30, 16.04.2015, Juhtimiskeskeskus
Bradford vaatas videot, mis tuli Big Skylt, mis kulli kombel surnuaia kohal hõljus, ja nägi, kuidas Esimene Löögirühm jagunes. Missiooni ohtude valguses oli see mõistlik idee. Kuna vaenlasi polnud seni ilmunud, oli taganemistee kaitsmine tähtsam kui kokkuhoidmine. Vaatamata oletatavale intsidendile angaaris, jookseb see missioon ladusalt. Liiga ladusalt. Jälle ütles sisetunne, et midagi oli minemas halvasti või oligi juba läinud ja ta oli selle maha maganud.
„Teise Löögirühma Kolmas, Komando siin, vaadake kella kahe suunas,“ ütles Bradford ja snaiper võttis käsu vastu. Kuigi seda juhtus harva, ei olnud see ennekuulmatu, et Bradford andis äärmuslikes või muutlikes olukordades ise sõduritele korraldusi. Sõdurid olid tema instinkte usaldama õppinud. Peaks siiski oma käed eemal hoidma, üksuste juhtidel pole vaja mind nende asemele kamandama…
„Vastu võetud, komandör,“ kinnitas Potter ning ta kiivrikaamera näitas pikka ja tühja tänavat. „Kõik paistab lage… Löögirühm, näen nelja kontakti, liiguvad kahes paaris surnuaia värava suunas. Paistavad inimeste moodi, väiksed relvad, turviseid pole, mustad ülikonnad. Big Sky, kas kinnitate?“
„Esimene Löögirühm, Big Sky kinnitab nelja inimese liikumist teie suunas.“
„Vastu võetud, Big Sky. Kolm, jälgige märke, kuid hoiduge tulistamast, Seitse ja Kaheksa, seadke end valmis ja võtke nad vaikselt maha, kui soovite.“
„Vastu võetud, Üks. Jenkins, minu juurde,“ ütles Seitse ja nad sättisid end paremasse varitsusse, et oletatavaid ründajaid tulistada.
Oot… Jenkins? mõtles Bradford ning judin käis temast läbi, kui ta tuletas meelde, mida ta läinud õhtu jooksul näinud ja teinud oli. Ma vaatasin, kuidas kõik löögirühmad Skyrangeritele läksid, kuid ma ei näinud neid kahte. Fowler, Drõžimski, Potter, Henderson, Anderson, Lee. Kuus nime, kaheksa sõdurit. Mäletan kindlasti, et arsenalist lahkus kaheksa sõdurit. Shen veel spetsiaalselt küsis, kas ma nägin neid kahte, ja ma tean, et ei näinud. Mida kuradit? MIDA KURADIT? David Bradford oli väga üksikasjalik nagu komandör ikka ja ta oli absoluutselt kindel, et oli ära tundnud kuus Esimese Löögirühma sõdurit, aga arsenalist lahkus neid kaheksa. Midagi suurt on siin toimumas…
Bradfordi sees karjatasid jälle instinktid ning ta pöördus tagasi ekraani juurde jälgima Harrist, Jenkinsit ja nelja võimalikku ründajat. Inimesed tulid väravast läbi, tõmbusid surnuaia peakõnniteelt kõrvalrajale ja grupeerusid seal ümber. Väljaspool snaiprite nähtavust, kuid ikkagi kõikenägeva Big Sky pilgu all. Aga lennuki kaameravaade viskus mööda rada kaugemale ja võttis fookusesse paari kiirelt liikuvaid kogusid, mis sööstsid inimeste suunas. Soojuskaamerad näitasid neist vaid ebamäärast hägu. Inimesed olid küll kiired relvi tõstma, aga nende püstolitest polnud saabuvate koletiste vastu abi.
„Siin Üks, ma kuulen tulistamist! Kes tulistab?“
„Üks, Seitse siin. Krüsaloidid ründavad inimesi. Kaheksa, viska granaat!“
Kõik neli mustas ülikonnas inimest surid võikal moel ja krüsaloidid hakkasid jäänuste kohale kükitama. Enne kui nad jõudsid, viskas üks sõdur laipade hulka granaadi, lõhates need hakklihaks. Krüsaloidid jäid siiski ellu ning hakkasid uute ohvrite poole liipama ja lonkama, kuid langesid pumppüssi kärgatustest.
Bradford oli näinud juba piisavalt. „Big Sky, komando siin. Kammi templi sisemust ja ümbrust termoskanneritega, alusta ümbritsevatest kvartalitest. Ominous ja King Fisher, pange üksused maha ja olge valmis lähiõhutoetuseks. Esimene Löögirühm, siin komandör. Võtke seade ja kaduge sealt kohe!”
Bradfordi kõrvaklapis kajas kinnituste koor ja ta vahetas kanalit. „Charles Shen kohe liinile ühendada!“
--
06.33, 16.04.2015, Hongkong
Matt lülitas oma automaadi täisautomaadile ja kattis seda kõrvalrada, kust krüsaloidid tulnud olid. Lana põrutas veel korra pumppüssist mõlema krüsaloidi pihta, vaatas siis inimjäänuseid, veendumaks, et keegi neist äkitselt üles ei tõuseks. „Need mehed on arvelt maas,“ teatas Lana ja ruttas üle kõnnitee Harrise juurde tagasi.
„Esimene löögirühm, Big Sky siin,“ alustas nende vaatleja. Tema hääl tõusis äkitselt ja see ei tähendanud enam head. „Teie poole tuleb hulgi kontakte, kõrendid, krüsaloidid ja lendajad. Soovitame viivitamatult taganeda!“
„Eluga, te tsivlisti juures… Oot... Tuli vabaks!” karjus Fowleri hääl raadios ja eemalt kostis automaadivalanguid. Ühtäkki oli raadioeeter täis relvamüra ja teateid vaenlastest.
„Jenkins, minu juurde!“ hüüdis Harris ja jooksis kõrgemale positsioonile, mille nad varem välja olid valinud. Teiselt poolt tänavat kajas kaks kõva pauku ja raadioeetris kõlasid snaiprite ettekanded õnnestunud tabamustest. Harris ja Jenkins varjusid ning hakkasid sihtmärke otsima. Raadio ragises jälle.
„Komando, Esimese Löögirühma Teine siin, Anita Fowler sai surma,“ hüüdis seersant Drõžimski kuulipildujavalangute vahele. „Taganemise aeg üks min…” Drõžimski jutu varjutas jube rögisev heli, millega kõik löögirühmade meeskonnad ebameeldivalt tuttavad olid. „Sain mürki.“
„Seitse ja Neli! Kolm ja mina jälgime sissepääsu. Teie ja Kaheksa minge toetage teisi.“ Enne kui Matt uusi käske kinnitada jõudis, karjus Henderson vahele: „Seitse, tulnukad on su selja taga!“
Enne kui Harris või Jenkins reageerida jõudsid, hüppasid krüsaloidid kõnniteeäärsele müürile, kus nende kõrgem positsioon oli, vaevalt kümne jala kaugusele sõdureist. Tuhat valusat surma käis läbi Matti pea, kui ta nägi neid tulnukkoletisi nii lähedalt. Ta oli just näinud, kui kiiresti nad jooksevad ja tapavad. Lana pumpüss ehk peataks nad, mu automaadil võivad küll kõik piirajad väljas olla, kuid kumbki meist ei jõua relva tõsta enne kui üks meist sureb, mõtles Matt, tundes jõuetut viha.
Matti viha muutus aga jahmatuseks, kui krüsaloid võttis hoogu ja… hüppas kõnniteelt surnuaeda, ilma et oleks kummagi sõduri poole üldse vaadanudki. Teinegi krüsaloid hüppas välja sealt, kust eelmine oli tulnud, sibas mööda rada ja möödus Lanast puutekauguselt. Nagu eelmine krüsaloid, ei teinud seegi koletis kummastki sõdurist välja.
Järgmine sekund tundus kestvat terve igaviku. Kolm kõrendit sättisid end otse Matti ja Lana kõrvale varju, justkui poleks sõdureid seal olemaski. Selle üle mõtleme hiljem, mis kuradi asi siin nüüd toimub, aga alustuseks tegeleme siis kõrenditega. Relvi ei saa kasutada, sest nad köhivad kohe mürki vastu, aga...
Harjunud lihtsusega lasi Matt automaadi rihmale rippuma ja haaras uinuti. Kaks päästikuvajutust ja kaks kõrendit olid ilma võitluseta maas. Siis vaatas ta Lana poole ja nägi just hetke, mil ta oma pumppüssi raudapidi pihku võttis ja püssipäraga kõrendile näkku lajatas, justkui oleks ta käes golfikepp, ning kõrend kukkus alla kõnniteele. Seejärel haaras ta pumppüssi jälle õigetpidi pihku ja sööstis mööda rada krüsaloidile järele.
„Mööda, kurat võtaks,“ karjus Potter läbi raadio. „Seitse, ma ei saa sitikat sihtida, löö maha või meelita välja.“
Matt pani uinuti kabuuri, haaras automaadi ja nägi kõnealust krüsaloidi. See kükitas vahemüüri ja ühe suure puu vahel ning ilmselt varitses taganevaid sõdureid, varjas end snaipri eest või tegi mõlemat. Vahet pole, mõtles ta meeleheitlikult, tõusis püsti ja tulistas. Esimene lask tabas satika alakeha, teine lõi ühe ta käe küljest, kolmas tabas piirkonda, kus ta jalad kehale kinnitusid. Ootamatu rünnak pani krüsaloidi vinguma ja ta väänles oma peidukohast välja. Hetk hiljem ta pea lõhkes.
„Seitse, sa oled vaba, liigu ja me katame sind!“ teatas snaiper.
„Lähen!“ hüüdis Matt, hüppas müürilt kõnniteele, tulistas paar korda Lana pikalilöödud kõrendit ja lippas kaugemale, hauakivide varju. Automaadivalangud kostsid juba peaaegu pidevalt. „Kaks, Seitse siin. Mis toimub?“
„Kaks on audis, siin on Kuus! Jõuame kohe väljapääsuni.“ Ning hetk hiljem ilmusid ülejäänud rühmaliikmed nähtavale. Lee ja Anderson paistsid terved, keegi kolmas hoidis Drõžimski teadvusetut keha oma õlgadel. See kolmas oli valgete püstiste juuste ja kitsehabemega hiina mees, kel kole arm näo küljel. Tal oli seljas samasugune must ülikond nagu see, millesse krüsaloidide tapetud neli meest riietunud olid.
See on siis meie tsiviil, mõtles Matt ja oli kergelt üllatunud, et ta kandis õlgadel teadvusetut sõdurit, selmet proovida põgeneda ja surma saada. Tundis asja nii palju, et liikuda kattetule ajal. Tark mees.
Matt ei jõudnud võõrast rohkem uurida, sest märkas veel üht krüsaloidi hauakivide rea tagant välja hüppamas ja taganevate sõdurite suunas sööstmas. Ta sihtis ja tahtis tulistada, kuid krüsaloid oli kas piisavalt tark või oli tal lihtsalt õnne sattuda hauakivide vahele nõeluma just nii, et taganevad sõdurid jäid tema ja Matti vahele. Lee märkas krüsaloidi, ta sättis automaadi paaniliselt täisautomaadile ja hakkas seda tulistamiseks tõstma, kuid jäi hiljaks. Üks küünis lõi automaadi kõrvale ja teine rebis läbi kõri. Raadiost kostis korinat, kui Lee langes ja satikas sättis end sureva sõduri kohale, demonstreerimaks jubedaimat asja, mida inimene kunagi näinud oli: laiba sisse munemist.
See oleks õnnestunudki, kui pumppüssikärgatus polnuks osa ta rindkerest ära rebinud ja teda külili löönud. Ta pööras end, otsimaks uut vaenlast, kuid järgmine pumppüssilask tabas ta nägu. Korjus tõmbus kokku ja Lana tulistas korra veel. „Komando, Esimene Löögirühm, siin Kaheksa. Reamees Donald Lee sai surma,“ raporteeris ta ja jooksis grupile järele.
„Kurat, Lana, kao varju!“ karjus Matt, kui asus tõrjuma kaht kõrendit, kes ilmusid puude tagant neist paremal. Üllataval kombel ei sihtinud vibalikud tulnukad Lanat, vaid Andersoni ja tsivilisti. Üks tulnukatest langes Matti lasu läbi, teise tappis snaipri kuul.
Lana arvas, et Lee asukoht on parim, katmaks põgenemist pumppüssiga, samas Matt hoidis oma positsioonilt väravat tule all. Anderson, Jenkins ja tsivilist regrupeerusid viimaseks sööstuks ning siis toimus halvim, mis juhtuda võis. Puhtast juhusest märkas Matt silmanurgast värelust ja nägi lendajat nende kohale sööstmas. Hirmusööst käis läbi Matti, kui ta nägi, kuidas hõljuv tulnukas granaadi viskas.
Matti silmad jälgisid granaadi lennuteed ning ta sai aru, et see kukub tema ja taganevate sõdurite vahele. Lana märkas seda ilmselt samuti, sest grupp hakkas värava poole jooksma. Vaatamata nende kiirusele, ei olnud enam võimalust, et keegi plahvatuses ellu jääks.
Ei! Ma ei lase sel jälle juhtuda! karjus Matti mõistus, kui ta varjust välja sööstis. Ta liikus alateadlikult sinnapoole, kuhu granaat langes. Granaat kukkus ja põrkas üles täpselt õigele kõrgusele ning Matt koondas oma hoo võimsasse lööki. Ta saabas tabas granaati just siis, kui taanduvad sõdurid temast möödusid. Kui see ei oleks olnud granaat, olnuks see väga ilus löök.
Paraku oli see granaat. See lõhkes sekund pärast lööki ja niitis Matti jalust. Kurat, kus see võib alles homme valutada, mõtles ta üle selja rulludes ja jalgele tõustes. Ta hõõrus oma rinda. Tundub, nagu oleks mind rindu löödud?
Henderson jõudis väravani ja sättis end valmis, et tulistada märke Matti taga, kui Matt ise väravani jõudis ja ka oma relva kattetule tarvis üles tõstis. „Jenkins, toimeta tsivilist ja Drõžimski kohtumispaika, meie anname teile aega.“ Matti toon ei kannatanud vastuvaidlemist ja Lana ei kavatsenudki vaielda, ta kamandas tsivilisti liikuma.
„Komando, siin Esimene Löögirühm, Seitse, objekt saabub kohtumispaika, kuid ülejooksmine on ohtlik. Palume õhutoetust, oht on lähedal!“ hüüdis Matt raadiosse, tõstis automaadi ja tulistas tulnukatekampa, mis sööstis nende positsiooni poole. Padrunite lõppemise hirmutava heli korvas vastustejada, mis raadioeetris kõlas.
„Big Sky siin, oleme kohtumispunktis ja võtame objekti kohe vastu.“
„Ominous siin, oleme tulepositsioonil kümne sekundi pärast.“
„King Fisher siin, katame kohtumispaika.“
„Neljas Löögirühm kohtub vaenlase jõududega, Teine Löögirüühm, kas saate aidata?“
„Teine Löögirühm on kümne sekundi pärast surnuaias, SHIV-i tuletoetus on saabumas!”
Tühi salv kolises betoonil, Matt pani teise kohale ja signaliseeris siis Hendersoni taganema. Seejärel spurtis ta üle tänava parkimisplatsi suunas. Ta tuli nurga tagant välja ja nägi, kuidas Big Sky maandus. Sealt veeres välja SHIV, selle järel Skyrangeri kapten, automaat käes. Lana hoidis end tsivilisti ja oimetu Drõžimski taha, kuni need olid turvaliselt laevas, ning siis sööstis tagasi võitlusse. SHIV edestas teda ja hakkas kaugete sihtmärkide pihta täristama. Teine SHIV sööstis kõrvalrajalt välja ja liitus turmtulega, saadetuna Teise Löögirühma liidritest. Nad viipasid Esimese Löögirühma pääsenud liikmed taganema ja pakkusid kattetuld.
SHIV-i tärina mattis teise Skyrangeri mürin, kui see püstmootorite toel üle parkla hõljus ja oma tömbi nina Matti jälitava hordi poole pööras. „Fisher King on kohal, Tally Ho!”
Skyrangeri tömbist ninast, kahurite raudadest paiskus välja tulepilv ja tänavale lennumasina all langes padrunihülsside vihm. Matt tundis, kuidas mõned neist tabasid ta turvist ja kiivrit, kui ta Big Sky poole jooksis.
Kurat, sa oled ju peaaegu kohal, ütles Matt iseendale, nähes, kui vähe veel minna on, kuid ta jalad tundusid pärast igat sammu üha rohkem nagu tinakamakad. Hullemaks tegi asja veel see, et iga hingetõmbega kaasnes valusööst rinnus. Ta tõmbas vaba käega üle rinna, tundis, et see on märg, ja vaatas siis oma kätt. „Oh…“ jõudis ta öelda ja varises kõnniteele maha.
„Oh, perse, Harris on maas,“ kuulis Matt kellegi häält, mis kajas kusagilt kaugelt. „Ole nüüd, Matt, me oleme Skyrangeri juures, jää meiega, jää meiega!“ Ta proovis, ta tõesti proovis jääda nendega, kes rääkisid, kuid palju parem mõte tundus olevat jääda lihtsalt magama.
OPERATSIOON „VAIKNE VIHM“ – ÕNNESTUNUD
TULNUKATE SEADE KÄTTE SAADUD
TSIVILIST KÄTTE SAADUD
ESIMENE LÖÖGIRÜHM – 2 LANGENUT, 3 HAAVATUT
TEINE LÖÖGIRÜHM – 0 LANGENUT, 1 HAAVATU
NELJAS LÖÖGIRÜHM – 0 LANGENUT, 2 HAAVATUT
PÄÄSTEMEESKONNA LEIUD (dokumenteerinud leitnant Payne):
KERGED PLASMARELVAD – 2 TK
PLASMARELVADE TÜKID
KÕRENDI KORJUSED – 32 TK
LENDAJATE KORJUSED – 12 TK
KRÜSALOIDI KORJUSED – 7 TK
VANGISTATUD KÕRENDID – 2 TK
HINNANG OPERATSIOONILE: HEA
Autori märkused
Konsiilium: rahvusvaheline organisatsioon, mis rahastab XCOM-i projekti ja tegevust. Kuigi Konsiilium ei osale XCOM-i igapäevases juhtimises, tagab see organisatsiooni tõrgeteta töö. Nende kohustusteks on organisatsiooni tööks vajaliku toetuse hankimine, samuti personali värbamine ja suhtlemine poliitikutega. Kõik Konsiiliumi edastatud käsud ja taotlused täidab XCOM esmajärjekorras.
Skyranger: ülehelikiirusega dessant- ja kaubalennuk, on radaritele raskesti avastatav ning võimeline püstmootorite toel paigalt startima ja maanduma. Võimaldab viia sõdureid või tsiviliste mis tahes maailma punkti väga kiiresti, jäädes kohalikele sõjajõududele ja inimestele vähemärgatavaks. Pärast sõdurite mahapanemist võib jälgida operatsiooni ja anda vajaduse korral õhust tuletoetust.
Operatsioonide doktriin: XCOM saadab Skyrangerite abil sõjakolletesse üksusi, mis koosnevad kuuest kuni kaheksast sõdurist. Üksuse hüüdnimi on Löögirühm ja lisaks number. Üldjuhul kasutatakse numbreid 1–9, aga kui tegevuses on üle kümne löögirühma korraga, kasutatakse üheksast edasi kümne asemel tähti. Üksus komplekteeritakse operatsiooni iseloomu järgi, kuid üldjuhul on üksuses neli automaaturit ja neli spetsialisti. Spetsialistideks on tavaliselt snaiprid, raskerelvaeksperdid ja lõhkajad.
SHIV: Super Heavy Infantry Vehicle. See on kaugjuhitav relvaplatvorm, mida kasutatakse jalaväe tuletoetuseks. SHIV on relvastatud kuulipildujatega ja on soomustatud, suurendab tublisti üksuste tulejõudu ja vähendab ohte sõdurite eludele. Pealegi on SHIV-id tuimad tulnukate võimaliku mõistusekontrolli või psüühilise manipulatsiooni suhtes.
Krüsaloidi munemine. Kuigi välimus ja verejanu on krüsaloidi kartmiseks piisavad põhjused, on tema paljunemismeetod see, mis hirmutab ka karastunud sõdureid. Krüsaloid siirdab muna raskelt haavatud või värskelt tapetud ohvrisse, see võtab aga surnukeha enda kontrolli alla ja imeb samal ajal laiba seest toitaineid. Veerand minutit pärast munemist ohver tõuseb ja üritab kõiki enda ümber tappa. Kolmveerand minutit pärast munemist on muna haudunud ja noor krüsaloid rebib end ohvri kehast välja.
Kõrend: tulnukast infiltreeruja, sarnaneb mongoliidse mehega, kes kannab sinist ülikonda ja kuldraamiga prille, kuid on ebaloomulikult kõhn. Tunnistajad on täheldanud kõrendi lähedal närvilist tunnet, et midagi on valesti, kuid ei saa täpselt aru, mis. Kõrendid on väga head akrobaadid ja suudavad väga kõrgele hüpata, see annab neile hea ülevaate igast lahingust. Nende kõige ohtlikum võime seostub nende reptiilse olemusega: nad köhivad vedelat mürki, mis õhuga kokkupuutel muutub aerosooliks, mis läbib kõiki tüüpi filtreid. Mürk tapab mõne tunniga, kui ravi ei alustata kohe.