TÄHTIS: RAHVAS HOIAB HINGE KINNI, KUNA KUULUTATI VÄLJA RIIKLIK ERIOLUKORD NING ÜHENDRIIKIDE PÕHJA- JA KANADA LÕUNAOSAS PEATATI IGASUGUNE ÕHULIIKLUS. VAATLEJAD SUUREMATE ÕHUVÄEBAASIDE JUURES TEATAVAD MASSILISEST MOBILISATSIOONIST. VALITSUSE VAIKIMINE ENNUSTAB HALVIMAT.
TÄHTIS: PÕHJA-DAKOTA TEATAB KUU ALGUL TOIMUNUD TULNUKATE RÜNNAKU KORDUMISEST, SEST NÄHTI HULGA UFODE SISENEMIST MAA ATMOSFÄÄRI. KUI NÄHTI, ET UFOD EI SUUNDU ASUSTATUD PUNKTIDELE, KUULUTAS KA KANADA VÄLJA ERIOLUKORRA.
--
19:10, 22.05.5015, Tähetolmu labor
Tähetolmu labori uks lendas lahti ja ruumi tulvas sinistes turvistes turvapersonali hord. Automaaditorud käisid üle ruumi ning peatusid korraks Mattil, Lanal ja alistatud sissetungijal. Kaks sõdruit võtsid välja rihmad ja peakoti, et vang kinni siduda, ning teised vaatasid üle sissetungija tapetud turvamehed.
„Leitnant Harris, kapral Jenkins? Olen seersant Kimbley,“ tutvustas end üks turvaohvitser kahe sõduri juurde tulles. Kui ta ka pani tähele, kuidas Matt uut auastet kuuldes võpatas, ei võtnud ta seda teemaks. „Komandör Bradford nõuab teid kohe arsenali, laseme teil minna, kui eskordime vangi kambr... Ega te vigastatud ole? Ja kus on doktorid? Meile teatati, et Moira Vahlen oli intsidendi juures kohal.“ Turvaohvitser vaatas korra Lanat, kes hoidis jääkotti näo küljel suure sinika peal.
Lana osutas jääpakiga Videvikusära toa suletud uksele. „Vahlen ja ta meeskond... tegelevad mõningate tundlike materjalidega. Ja ärge minu pärast muretsege, vaadake parem seda teist kutti,“ irvitas ta, kui Kimbley tagasi vaatas ja sissetungija olukorda nägi. „Me teame, kuidas arsenali minna, seega...“
„Ei, madaam,“ ütles Kimbley paarile. „Turvavõrk on saboteeritud ja meil on käsk pidada koridorides kinni kõik inimesed, kuni baasi sisejulgeolek tagatud ei ole.“ Seersant nägi, et vang oli korralikult kinni seotud, ja ta tiriti üles, et teda vedada saaks. Ta vajutas raadiojaamale ja teatas: „Komando, Tähetolmu labor on kindlustatud. Harris ja Jenkins on vigastamata ja vang on vahistatud. Saabumisaeg 2 minutit.“ Käsi langes raadio nupult ja Kimbley suundus uksele. „Enfiled, Erwin, Medvedev! Teie kolm eskordite Harrise ja Jenkinsi arsenali, panete vangi ära ja tulete siia tagasi. Komando käskis seda laborit valvata kogu rünnaku aja.“
Üks mainitud turvameestest võttis vangi õlgadele tuletõrjujahaardesse ning teised kutsusid Harrise ja Jenkinsi enda järele. „Õnn kaasa,“ hüüdis Kimbley ja turvapersonal võttis Tähetolmu labori sissepääsu ümber kaitsepositsioonid sisse.
--
Koosolekuruum oli löögirühmade ja turvameeskondade juhtidest pungil ning Bradford seisis ruumi eeotsas. „Härrased, olukorra tõsidust ei ole vaja mul rõhutada,“ ütles ta, leidmata tõesemat väidet. Bradford oli riietunud lahinguturvisesse ja LANC automaat rippus ta õlal sellise loomulikkusega, mis tundus kuidagi kohatu. Mitte ükski XCOM-i inimene ei olnud näinud teda võitlemas. Nad olid tuttavad komandör Bradfordiga, kuid see, mida nad nüüd nägid, oli midagi täiesti uut.
Monitor Bradfordi selja taga lõi helendama ning tõi nähtavale XCOM-i baasi ümbruse maapinna geograafia, mis oli punaste noolte ja punktidega üle ujutatud, mõnda punkti saatsid tulnukate laevade pildid. „Tulnukate üksus koosneb 12 laevast. 2 lahingulaeva, 4 väikest skaut-klassi taldrikut, 4 suurt skaut-klassi taldrikut ja veel 2 identifitseerimata klassi laeva. Esimese kohta oletatakse, et see on dessantlaev, teine paistab olevat senikohatud skaut-klassi laeva eriversioon. Hinnanguline aeg kokkupõrkeni on 10 minutit. Eskadrill Skull on lennus ja ootab, eskadrill Ghost stardib 6 minuti pärast. Eskadrilli Diamond oletatav õhkutõusuaeg on 12 minuti pärast. Rahvuskaardi õhujõud on liikvel ja peaksid saabuma poole tunni pärast. Rahvuskaardi maaväed saabuvad hiljem.“
Bradford vihkas neid ilmeid, mis tõusid nüüd kõigi sõdurite nägudesse. Kadunud oli eelseisva operatsiooni ärevus. Kadunud oli hirm ja ebakindlus. Selle asemel oli... fatalism. Rahu oli langenud viimse kui sõduri peale siin ruumis, kuna nad kõik olid jõudnud samale järeldusele: nad kõik saavad surma. Ainsaks küsimuseks jäi vaid see, kui kaua see aega võtab.
Kuvar Bradfordi selja taga näitas nüüd XCOM-i baasi skeeme. Osad piirkonnad olid heledaks märgitud. „Mõned oletatavad sissetungikohad on heleda värviga märgistatud. Kõige kriitilisem koht on Skyrangerite angaar. Esimene väljapääs angaarist avaneb juhtimiskeskusse. Viies, Kolmas ja Teine Löögirühm kindlustagu end seal, vältimaks sealset läbimurret. Neljas, Seitsmes ja Kaheksas Löögirühm mingu positsioonidele teise väljapääsu juurde, katmaks ligipääsu sealsetele treppidele ja liftidele.“
Ekraanile ilmus teine liftišahtide grupp, mis oli ühenduses ehitistega maapinnal. „Tulnukad ilmselt hävitavad kohe rünnaku algul kõik maapealsed rajatised, kuid mõnes neist on kaubaliftid, mis viivad sügavale baasi. Üheksas ja Kümnes löögirühm, teie peale jääb nende kindlustamine. Kui te ei suuda neid enda käes hoida, on teil käsk need hävitada. Kui olete veendunud, et šahtid on hävitatud, paiknege ümber teistesse lahingukolletesse.“ Bradford nägi, et Harris pressis end ruumi. „Kuna Esimene ja Kuues Löögirühm on alamehitatud ja Fuijkawa vigastatud, moodustame ajutise üksuse, mida juhib leitnant Harris, ning see toetab Üheksandat ja Kümnendat löögirühma. Baasi turvameeskond liitub peatselt, aga praegu kammivad nad ruume läbi veendumaks, et personal on kindlas kohas.“
„Miks nad teevad seda, söör?“ küsis leitnant Weiss Viiendast.
„Seesmised turvasüsteemid on rivist väljas, sest ühte koosolekuruumi pandi pomm ja infiltraator tappis kaks turvaohvitseri, enne kui ta jõuga alistati,“ vastas Bradford otse ja fatalistlikkud näoilmed asendusid vihast kokkusurutud lõugadega.
„Defineerige mõiste „alistatud“,“ ütles kapten Jarvis.
„Vangistamises osales kapral Jenkins,“ vastas Harris enne Bradfordi. „Osales äärmiselt vägivaldselt.“
„Tähelepanu, inimesed!“ kärkis Bradford ja tõmbas sellega tähelepanu taas ruumi etteotsa. „Meil on lahingukontaktini kaheksa minutit. Võtke määratud positsioonid ja valmistuge kaitseks. Määratud kohtades ootab teid SHIV-ide tugi. Välja!“
Rühmajuhid vabastasid koosolekuruumi. Bradford ilmus Weissi taha ja ühines Viienda Löögirühmaga. Juhtimiskeskus oli moondunud XCOM-i operatsioonide lärmakast närvikeskusest hästi ettevalmistatud surmatsooniks, kus oli hulk kattuvaid tulesektoreid ja metallist barrikaade, mille varju mahtus ligi kolmkümmend sõdurit. Ruumis seisis neli raskelt soomustatud SHIV-i, nende raskelaserid olid ustele suunatud.
Bradford võttis positsiooni ruumi keskel ühe barrikaadi taga ega teinud sõdurite pilkudest välja „Ghost, siin komando. Olukord?“ küsis ta, võttis oma LANC automaadi ja libistas patarei pesasse.
„Komando, Ghost kuuleb. Ghost on õhus ja suundub kogunemispunkti. Diamondi meeskonnad on ajast ees, oletatav õhkutõus kolme minuti pärast.“
Bradford vaatas kella. Kolm minutit... Tähendab, et nad stardivad tule all. Ta vaatas taimerit, sügas lõuga ja vaatas ruumi. Sõdurid kontollisid relvi ja varustust, hoidudes sellega vaatamast omi taimereid ja paljud neist laotasid oma laskemoona ja varustuse niimoodi laiali, et seda oleks kerge kiiresti kätte võtta.
„Komando, arendusosakond siin,“ kostis Sheni hääl Bradfordi raadiovastuvõtjas. „SHIV-id on valmis seatud ja kõigil neil on tugevdatud Rho Aias süsteemid. Nad peaks olema oluliselt võimekamad kui esimese väljalaske SHIV-id.“
„Aitäh, insenerid. Mida te turvasüsteemide kohta öelda oskate?“
„Hetkel ei tea, komandör,“ vastas insener vabandaval toonil. „Tundub, et tulnukad ründavad vist enne kui turvasüsteemid taastatud saavad.“
„Komando, siin Diamond. Oleme õhus ja kursil kohtumispunkti.“
„Aru saadud, Diamond. Liituge Ghosti ja Skulliga. Prioriteetsed sihtmärgid on dessantalused ja lahingulaevad. Kui ei õnnestu hävitada, hoidke neid iga hinna eest kinni, kuniks abijõud saabuvad. Õnn kaasa, Diamond, komando väljas.“ Bradford heitis pilgu taimerile oma randmel.
Kolmkümmend sekundit. Teoreetiliselt. Kas nüüd või mitte iial, mõtles ta, käsi maagiablokeerija nupu kohal. Kõhklus kestis mõne sekundi ja ta lülitas aparaadi välja. Ta teadvusse tulvasid kohe vaated tulistamisest, surmast ja verest ja kõrvad kumisesid kaitsjate paanilistest raportitest. Bradford koondas kogu oma tahtejõu, et sellest kaosest mingitki sotti saada ja ta lülitas maagiablokeerija uuesti sisse.
„Komandolt kõigile lahinguüksustele, kontakt on kohe algamas. Oodata on mutoone, berserke, krüsaloide ja sektoide ning vähemalt üks vaenlaste liik on varustatud kaitseväljaga. Kaitseväljaga vaenlased on peasihtmärgid. Kuldse turvisega mutoonid võivad kanda raskerelvi ja raketiheitjaid. Turvameeskonnad regrupeeruvad ja kaitsevad neile määratud kohti. Ventilatsioonisüsteemid on varsti ohus ja vaenlane võib vargsi me selja taha imbuda. Teatage kõigist uutest vaenlasetüüpidest kohe, kui näete,“ lärtsusid kiirelt viimased instruktsioonid ja möödus terve sekund vaikust, kui üksuste juhid viimaks kinnitasid neid.
„Roland, Harms, Summers! Raketiheitjad üles ja tulistage kohe, kui uksed avanevad,“ käskis Bradford kolmele sõdurile ja osutas ustele esimesel, teisel ja kolmandal korrusel, mis viisid angaari. „LANC ja laserrelvad võtku enda peale kaitseväljaga sihtmärgid. Õnn kaasa, härrased,“ lõpetas Bradford ja SHIV-ide ette ilmusid sädelevad kaitseväljad. „Kontakt saabub: kolm, kaks, üks...“
--
„Mida sitta, nagu päriselt või?“ küsis Jack Finch, kui Bradford oli ette lugenud vaenlased, kellega nad võitlema hakkavad. „Kuidas ta seda teab? Kuidas ta saab midagi selle kohta teada? Mida kurat...“
„Suu kinni ja kuula meest!“ käratas Lana enne, kui Matt seda teha jõudis.
„Vastu võetud, komando,“ ütles Matt alateadlikult, kui Bradford sissejuhatuse lõpetanud oli. „Finch, valmistu liftiustele raketti tulistama, kui need lõhutakse või nad avanevad. Jenkins, Zhang, te võtke suuremad sihtmärgid või mis iganes kaitseväljaga märgid või mis nad olidki.“ Oskamata muud ette võtta, laadis Matt oma LANC automaadi ja vaatas selle üle ning sättis enese ühe metallist barrikaadi varju.
Esimese Löögirühma ülesanne oli kaitsta ühte kaubalifti, sedasama, millega Videvikusära hiljuti koos Tähetolmu personaliga maapinnal käis. Ei olnud raske meenutada Videvikusära nägu, kui ta esimest korda laohoonesse jõudis...
Mälestuste veeretamine lõppes kohe, kui kahe SHIV-i energiaväljad tööle sähvatasid ja Esimene Löögirühm liinile ühendati. Matt suunas automaadi uksele ja tegi parima, et mitte ette kujutada, mis sellest uksest tulemas on.
„Harris, Zhang siin. Nad on ukse taga. Seal on neil midagi, millest ma ei suuda läbi näha.“ Finchi kiiver oli suuremalt jaolt tema raketiheitja varjus, aga Matt nägi selgelt, kuidas kiivri pealagi korraks Zhangi poole pööras.
Uksed hakkasid keskelt hõõguma, algul tumepunaselt, siis üha heledamalt kuni päris valgeni välja. Uks hakkas just sulama, kui Zhang tegi läbi ukse LANC-ist üksiku lasu. Sekund hiljem uks plahvatas.
„TULD!“
Finchi reaktsioon oli kiire. Tema rakett lendas kohe ukse asemel haigutavasse auku ja plahvatas. Raketile järgnes kiire turmtuli laseritest, LANC-idest ja tavarelvadest. SHIV-ide raskelaserid avasid tule ja Matt tundis isegi läbi riiete ja turviste, kuidas õhk ta ümber järsult kuumenes.
Keset tulemöllu tormas liftišahtist välja üks kuju ja Matt üritas teda oma meeltega haarata. Aeg peatus piisavalt, et kiiresti pilke peale heita, ja Matt nägi midagi, mis oleks nagu välja astunud otse ulmeraamatust. See oli massiivne metallmonstrum, oma 12 jalga kõrge, kui tagurpidi põlved olid välja sirutatud. Käte asemel olid tal kohmakad kandurid, mille küljes olid suurimad plasmakahurid, mida Matt kunagi näinud oli. Ja kogu ta keha oli sinise kaitseväljaga kaetud. Laserikiired peegeldusid sellest suvalises suunas, lillad LANC-i kiired sumbusid selles ja Matt nägi ka, kuidas kuulid sulanud täppidena monstrumi lähedusse sadasid.
Ja samamoodi, nagu aeg peatus, see hetk ka lõppes ja sammuv masin tormas ruumi, kahurid tulistamas. Matt vandus, kui üks plasmalaeng tabas barrikaadi, mille varjus ta oli. See üks lask pani barrikaadi suureas osas valgelt hõõguma, järgmine võis selle täielikult sulatada.
Teistel läks halvemini. Bapelast jäi järele vaid põlev tuhk, kui laeng teda rinda tabas, Caver Kuuendast Löögirühmast hajus rohelises tules, kui ta varjumiskoht minema pühiti. Yuki, teine Kuuenda rühma liige, jäi sammuva masina teelt põgenemisega hiljaks, see kummardus üle ta barrikaadi ja lõi teda ühe oma plasmakahuriga, lennutades ta ruumi teise seina. Sammuv masin jätkas sööstu otse Matti suunas. Viimane LANC-i lask haihtus selle kaitseväljas ja Mattile jäi vaid üks meeleheitlik võimalus.
„STOPP!“ hüüdis Matt, tõstis käe ette ja masin tõesti peatuski hetkeks. Masina kaitsevälja ette tekkis õrn kuldne aura ja ta kõhkles hetke, kuid tungis virvendusest läbi. Üks plasmakahur tõusis, et lüüa Matti samamoodi nagu Yukit, kuid hoop jäi tulemata.
Mõlema SHIV-i kahurid olid sammujat jälginud, kuid üks pööras oma roomikutel ja sööstis sammuvat masinat rammima. Improviseeritud rünnakul puudus küll elegants, kuid see oli piisavalt tõhus. SHIV-i raske veermik rammis masina jalgu ja sai ta pikali. Pealegi lendas sammuv masin vastu seina ja enne kui ta tõusta jõudis, surus SHIV ta enese veermiku ja seina vahele kinni. Torn raskelaseritega pöördus alla ja tulistas lähedalt. Sammuv masin proovis teda kinnihoidvat SHIV-i eemale trügida, aga ta kaitseväli kustus ja laserid tabasid teda.
„Komando, siin Esimene Löögirühm. Kaitseväljaga vaenlased on mehhaniseeritud... sektoidid. Mehhatoidid,“ teatas Matt, kui SHIV oli põhjalikult purukstulistatud kõndiva masina kere ja selle surnud juhi vabastanud. Veendunud, et mehhatoid on lõplikult surnud, vaatas Matt lifti ja ta suu vajus lahti.
Kui mehhatoid oli tänu oma kaitseväljale esimese turmtule üle elanud, siis teistel seal liftis ei olnud vedanud. Vähemalt kaks kuldses turvises mutooni olid moonutatud veristeks hunnikuteks, nende ümber vedelesid vähemalt kuue krüsaloidi jäänused.
„Üks kuldne valmistus vist raketti laskma,“ ütles Zhang oma LANC automaati laadides. „Tulistasin läbi ukse ta raketiheitjat.“
Enne kui arutelu tõusta jõudis, teatas Bradford raadio teel: „Esimene Löögirühm, siin Komando! Hävitage liftišaht ja minge viivitamatult B3F idakoridori! Vaenlase peasihtmärk on seal ja me ei saa lubada neil seda kätte saada!“ Relvatärin ja plahvatused ta hääle taustal ei olnud kaugeltki nii murettekitavad kui käsk, mis anti.
„Mis sai...“
„Üheksas Löögirühm on hukkunud, Kümnes Löögirühm lõhkas oma liftišahti ja taganes barakke kaitsma. Sa pead minema B3F-i kohe, leitnant! Tulnukad tahavad seda, mis seal on, ja miski ei takista neil läbi baasi minemast. KOHE SINNA!“
„Carlock, Blake, Finch, Burns! Tehke, et šaht hävitatud saaks, ja siis edasi B3F koridori! Jenkins, Zhang, Romalov, minuga!“ kamandas Matt kärmelt, pööras ümber ja jooksis täie kiirusega lähima trepi poole.
--
Õhtu oli alanud nii ilusti. Enamik Videvikusära inimsõpradest olid kogunenud filmi vaatama ja tema pettumuseks pidi Charles oma raske töö pärast nii vara lahkuma, just siis, kui Videvikusära aru sai, millest film rääkis.
Videvikusära reageeris tülgastusega, kui nägi, kuidas Dursleyd Harryt kohtlesid, aga Lana naeratas rahustavalt ja ütles, et mitte kõik inimperekonnad ei ole sellised nagu filmis. Talle ei meeldinud ka vaadata, kuidas Dursleyd uppusid Harryle saadetud kirjade laviini alla, sest selle koha peal peegeldusid filmist kergelt ka Videvikusära enese käitumisvead.
Sigatüüka rong raamatus ei sarnanenud kuidagi sellega, mida ta filmis nägi. Ta oli oodanud midagi sellist, millega ta ise Equestrias reisinud oli. Ehkki mõlemat vedasid auruvedurid, olid Sigatüüka rongi veduri ja vagunite värvitoonid tumedad ja sünged, mis jätsid rongile ja reisile kooli palju võimsama mulje kui selline erksavärviline Ponyville ja Canterloti vahet sõitev rong oleks jätnud.
Sigatüüka kool näis sünge ja kurjakuulutav ning tuletas Videvikusärale meelde sünged hetked, kui ta seisis silmitsi Õuduste Kuumäraga, aga see ununes kiiresti, kui ta kooli sisemust nägi. See oli lihtsalt hämmastav.
Hämmastav oli ka ainus sõna, mida Videvikusära öelda oskas, kui filmi sündmustik lahti rullus. Muidugi, Videvikusäral oli probleeme sellega, et mõned lõigud olid vahelt ära jäetud ja teatud dialoogid olid kärbitud, kuid see ei olnud midagi selle lummuse kõrval, millega film teda võlus. Ta küsis vähemalt kümme korda, kuidas see või teine asi ilma maagia abita filmitud on, kuni Joel pani filmi pausile ja püüdis seletada, kuidas arvutitega eriefekte tehakse.
Imetlus asendus mõningase õudusega, kui ta nägi tapetud ükssarvikut, ja see kasvas veelgi, kui ilmus See, Keda Ei Tohi Nimetada. Raamatu järgi oli ta mõistnud, et mõlemad, nii Tema ise kui ka mees, kes Teda kandis, olid pöördumatult kurjad ega saanud ennast kunagi parandada, aga surm...
Videvikusära oli neist hirmudest üle saanud ning film oli peaaegu lõppenud, aga siis avanes uks ja kõik juhtus peaaegu ühel hetkel. Ja kui palju ta ka püüdis, ei suutnud ta aru saada, mis järgmiseks juhtus.
Inimene, keda ta polnud varem näinud, tuli Moira järel laborisse. Ta naeratus oli soe ja siiras ning ta suunas millegi otse Videvikusärale. Toas kajas pauk, mis oli nii kõva, et tegi Videvikusära kõrvadele haiget, ning Lana rabas laua ja viskas ukse poole. Laud oli ukseavast laiem ja põrkas piitade vastu, kuid see takistas Lanat vaid hetke, kui ta peaaegu et lendas läbi laua mehele kallale.
Kui mees lõi ja Lana kukkus, hakkas Videvikusära tõusma, et minna ja aidata, aga ta kangestus, kui nägi Lana nägu. Videvikusära oli nii harjunud ta naeratuste ja narrimisega ning Roosa Piruka säraga ta silmis. See, mida ta Lana näos nüüd nägi, kui ta uuesti püsti rabeles, oli emotsioon, mida Videvikusära ei suutnud kuidagi mõista ega kirjeldada.
Vähem kui kümne sekundi möödudes Lana pöördus ja läks teda löönud mehele kallale. Videvikusära nägi, kuidas mehe käsi, õlaluu ja säär jõhkralt murdusid, summutatud luuderagin lisas vaatepildile veelgi õudu. Kui Lana mehe põrandale surus, piilus Videvikusära kaugemale ukse taha ning nägi veel kaht meest laboris lamamas. Mõlemad olid samasuguses vormis, mida Matt ja Lana vahetevahel kandsid, ning mõlemad olid surnud.
„Matt?“ küsis Videvikusära ja üritas nähtust aru saada. Matt oskab seda selgitada. Ta kindlasti teab, mis toimumas on. Eks? Ta rebis silmad surnutelt ja suunas anuva pilgu oma sõbrale, aga Videvikusära õud kasvas veelgi, kui nägi ka Matti näos sama emotsiooni, mida ta Lana näos just näinud oli.
Siis vigastatud mees karjus talle midagi, kuid ta sõnad ei jõudnud Videvikusära teadvusse, sest ükssarvik mõtles meeletult, üritades toimuvast sotti saada. Mehe pea käis tuhmide matsudega vastu põrandat ning Lana näoilme võimendas veelgi seda ebakindlust, mida ükssarvik tundis.
Kuidas... kuidas said asjad niimoodi minna? Kuhu jäi Lana naeratus? Matti enesekindel muie? Ja mis asja Moira teeb, küsis Videvikusära eneselt, kui Moira tagus alistatud inimesele jalaga näkku, kuni Matt temast kinni haaras ja ta tuppa tiris. „Matt. Ta on... ta on tõsiselt viga saanud,“ alustas Videvikusära, kuid vaikis, kui Matt talle otsa vaatas.
„Videvik, see mees tuli meid kõiki tapma,“ ütles Matt, kui ta Vahleni toolile pani. „Ma tean, et sulle ei meeldi näha, kuidas inimesed viga saavad, kuid see oli meie kõigi pärast ja me Lanaga teeme seda jälle, kui selleks on vaja sõpru kaitsta. Palun... lihtsalt ole siin doktorite juures ja ma tegelen sellega edasi. Ma luban, et tulen tagasi,“ rääkis ta ja kõndis toast välja, koristades enne laua jäänused ukse vahelt ära.
Kes on need inimesed ja mida nad mu sõpradega teha tahtsid, küsis Videvikusära eneselt. Tükk aega ei teinud ta muud kui lihtsalt istus ja üritas pilti kokku saada. Matt ja Lana olid head sõbrad, mis siis, et Lana kiusamine asju keeruliseks ajas ja Matti kavatsused tema suhtes tekitasid stressi, millega ta veel kunagi tegelenud ei olnud. Mõlemad olid siiski head sõbrad, head inimesed. Nad on kenad. Kenad inimesed ei tohiks olla suutelised teistele niimoodi haiget tegema, eks? Aga Matt ja Lana tegid ning Moira tegi seda veel isegi siis, kui inimene oli alistatud. Keegi ta sõpradest kodumaal poleks kunagi midagi sellist teinud ja mitte iial kusagil Canterlotis ei olnud ta näinud sellist... pilku ühegi sõduri silmis.
„Videvik?“
Videvikusära pidi ehmatusest peaaegu hüppama. Ta kõrvale voodisse oli istunud Kim, siiras murelik nägu peas, ja see vajas ükssarviku tahtejõust viimset kui untsi, et mitte murduda.
„Kuidas nad võisid seda teha? Nad olid alati nii kenad ja sõbralikud, kuid nad peksid ja piinasid seda meest sekunditki kõhklemata!“ pahvatas Videvikusära pärast vaikust. „Nad lihtsalt ründasid teda! Ma... ma tean, et tema ründas esimesena, aga kõik juhtus nii kiiresti...“
Kim istus ja kuulas, kuni Videvikusära oma mure talle välja valas, ning viimaks doktor rääkis: „Ma vist ei tea selle psühholoogiat, aga Frank oskab ehk sulle täpsemini rääkida. Ma vist tean vastust. Sõdurid nagu Matt ja Lana peavad oma töös tegema otsuseid sekundi murdosa jooksul. Igasugune kõhklus ja viivitus võib maksta neile elu. Nagu nad sinuga tavaliselt käituvad... Ma võin tagada, et sellised nad ka tegelikult on. See, mida sa nüüd nägid, oli... Ahh. Seletasin kehvasti. Kui nad teevad seda, mida töö käigus vaja, on nad teistsugused. Kui nad ei teinuks, noh... Arvan, et see läheb ajaga mööda. Lõpuks läheb kõik mööda.“
Kimi jutu ajal tuli Videvikusärale meelde tema vend Säraturvis. Kas Särav varjab ka enda sees midagi sellist? Ta on alati olnud minu SVPSI (Suur-Vend-Parim-Sõber-Igavesti)! Kuid ma pole teda pärast Ponyville'i minekut kaks aastat näinud ja ta pole kunagi rääkinud, mida ta oli teinud koos oma sõduritega, kui mind ei olnud. Videvikusära hüppas hajameelselt voodist maha ja läks töölaua poole. Ta võttis seinalt oma venna pildi ja lihtsalt vaatas seda. Kas sa varjad seda pilku minu eest, Särav? Sa ei taha mind lihtsalt hirmutada? Kas sa oled kedagi kunagi tapnud?
„Noh, ma ei tea, kuidas teil siin on, aga minul on janu. Ma tean, et kõrvaltoas on veidi vett. Kas keegi tahab?“ küsis Joel teeseldud rõõmsameelsusega ja läks toa ukse poole.
„Doktor Mills,“ ütles Moira esimesed sõnad pärast seda, kui Matt ta toolile oli pannud. „Mu arvuti on labori tööpuldi peal, kas sa saaksid selle siia tuua, kui tagasi tuled?“ Esitanud selle küsimuse, tõusis Moira toolilt püsti ja seisis Videvikusära kõrvale. Pärast hetkelist kõhklemist ta kükitas, et vaadata Videvikusärale silma, ja ta naeratas. Selline ilme oli Moira harjumuspärase külma ja tõsise olemuse juures äärmiselt harjumatu, eriti pärast seda kõike, mis just juhtunud oli. „Videvik, mul võib olla sulle häid uudiseid,“ alustas ta, kuid edasine jutt, mis ta rääkida tahtis, jäi rääkimata, kui Joel vajutas nupule, et ust avada.
Hetkel, mil uks avanes, kajas toas möire ja Videvikusära kangestus. Joeli õudust täis nägu pöördus ukse poole ja ta komberdas tagasi. Ta üritas kaitseks käsi tõsta, kuid koletise sööstu see ei takistanud. Videvikusära kuulis vaid katkevat karjet, kui ta õudusunenägu Joeli tükkideks rebis.
Uksest saabus veel värelev virvendus, see astus Joeli jäänuste kallal toimetavast koletisest mööda ja muutus nähtavaks. Ta oli nagu inimene, kahejalgne ja kätega, aga sellega ta sarnasused ka piirdusid. Ta oli tohutu suur ja kaetud öömusta turvisega ning tema nägu oli musta klaasi ja kiivri varjus. Ta käes oli mingi selline tööriist, nagu Mattil ja teistel sõduritel oli olnud, ning ta suunas selle Kimile.
„Eieieiei!“ karjus Kim ja püüdis taganeda, kuid gigandi relvast sävatas roheline välk teadlasele rindu ja muutis kõik tuhaks, mis jäi ülespoole vööd.
„Nein!“ kriiskas Moira tõustes, ta haaras enda kõrvalt tooli ja vehkis sellega. Ta rünnak lõppes sellega, et mustas turvises gigant astus edasi ja pühkis naise käehoobiga minema. Tabamus tõmbas Moira jalad maast lahti ja ta lendas, pea ees, peeglisse, mis üht Videvikusära toa seina kaunistas. Löögikohast hargnesid ämblikuvõrgu moodi praod ja doktor kukkus lõdvalt maha. Gigant ei pühendanud talle enam tähelepanu ja tuli nüüd Videvikusära järele.
--
„Relvad valmis!“ karjus Matt treppidest alla sööstes, ta jõudis mademele ja pööras ühte B3F-i külgkoridoridest. Hüüdnud hoiatuse õhku, jooksis ta mööda külgkoridori edasi, rullus nurga taha ja vaatas B3F peakoridori. Tähetolmu labori sissepääs oli nagu surmaauk. Isegi kaugelt vaadates võis Matt öelda, et seal ei ole pääsenuid, labori uks oli eest rebitud ja vedeles laipade keskel. Polnud kahtlustki, et siin olid käinud tulnukad.
Enne kui Matt midagi ette võtta jõudis, käis läbi ta pea võimas valusööst, see pani ta vaaruma ja kukkuma. Relvade ja turviste kolin ta selja taga andis mõista, et teisi sõdureid tabas sama. Koridoris kajas karje ja hetke mõtles Matt, et see tuli tema suust. Ta võttis kiivri peast, hõõrus vasaku käega meelekohti ning tõusis jalule. Karje ei olnd tema oma, kuid ta jõudis tunda selle valu, ahastust, meeleheidet ja – raevu.
Matt oli taas jalul, ta suunas automaadi Tähetolmu labori sissepääsu poole ja jõudis uksele. Ta vaatas silmanurgast, kas Lana, Zhang ja Romalov talle järgnevad, läks siis laborisse ja sööstis Videvikusära tuppa.
„Jumalaema,“ lausus Lana ohates, kui nägi, mis oli Kimist ja Joelist järele jäänud, ning vaatas Vahleni murtud keha peegli ees.
„Komando, siin Esimene Löögirühm. Vaenlased on tunginud Tähetolmu laborisse. Kim Ngo, Joel Mills ja Moira Vahlen on surnud. Peaeesmärk on kadunud.“ raporteeris Matt ärevalt ja kõndis toa tagumisse nurka.
Läks aega, kuni Bradford vastas: „Vastu võetud, Esimene. Alustada korruse kammimist, leidmaks peaeesmärki. See ei tohi langeda vaenlase kätte.“
„Negatiivne, söör. Peaeesmärk ei ole vaenlase käes,“ ütles Matt, pööras ringi ja tuli tagasi toanurgast, kus olid põrandasse sulanud kabjajäljed. Ta vaatas kiviksmuudetud mutooni ja krüsaloidi silmadesse, kes ikka veel toas seisid. „Peaeesmärk on kadunud ja halastagu neile jumal, kes ta teele peaks jääma.“ Ta hakkas toast just lahkuma, kui üks käsi haaras ta pahkluust.
„Oh, perse!“ hüüatas Matt tagasi astudes. Ta sihtis LANC-iga Vahleni keha ja nägi verist nägu enda poole vaatamas. „Komando, Moira Vahlen on elus, aga kriitilises seisus! Meedikud siia, KOHE!“
Just siis, kui Matt kummardus Vahlenit aitama, kostis ta kõrvus raport teiselt üksuselt: „Komando, siin Turva Kaks! Uus vaenlasetüüp! Ükssarvik! Ballistilistest relvadest pole abi! Kordan...“
--
Kui küsida, mis juhtus edasi, võis Videvikusära öelda, et tal polnud meeles muud peale mõne lühikese lause, mis sõbrad talle öelnud olid ja ta peas vasardas vaid üks mõte.
Kas tema või meie.
See võinuks olla mina. Need võinuks olla minu sõbrad. Aga ma võisin otsustada, et see on tema.
Igasugune kõhklus maksnuks kellegi elu.
Videvikusära oli kõhelnud. Ta oli lasknud hirmul ennast segada ja sellepärast said tema sõbrad surma. Nad surid tema pärast. Ta ei põhjustanud otseselt nende surma, kuid tal oli meelevald neid päästa. Aga ta ei teinud seda.
Seda ei tohtinud enam juhtuda. Ta läheb ja peatab nad kõik.
See ei olnud lubadus, sest lubadusi sai murda. See ei olnud ennustus, sest ennustus võib valeks osutuda. See oli kavatsus ja Videvikusära võis seda kogu maailmale kuulutada. Kadunud oli omaette hoidev maagiaõpilane. Kadunud oli närviline ja eksinud tüdruk. Selle asemel oli maagilise väe pööris, mille eksistentsil oli vaid üks põhjus.
Ta oli oma sõprade jaoks läbi kukkunud ja ta ei kavatsenud enam teiste jaoks läbi kukkuda. Ta läheb neid kõiki peatama.
--
Laksatus õhus oli Turva Kahe jaoks ainus hoiatus, et neil on keegi külje peal.
Leitnant Joe Martinez oli esimene, kes uut ohtu silmas. Erinevalt senistest vaenlastest, kellega XCOM-il tegemist oli olnud ning kellel olid rasked turvised ja plasmarelvad, ei olnud see vaenlane muud kui neljajalgne vari, lillad leegid ümber sarve ta otsaees, ja see astus rahulikult Turva Kahe positsiooni poole.
„Meid rünnatakse küljelt! Ükssarvik!“ hüüdis Joe, tõstis automaadi ja tulistas, kuid ükssarvik kadus laksu ja sähvatuse saatel ning ilmus uuesti sektoidide gurpi keskele, millega rühm parasjagu tulevahetuses oli. Ükssarviku ümber hajus lilla energia laine ja sektoidid kivistusid seal, kus nad parasjagu seisid.
„Komando! Turva Kaks siin!“ hüüdis Martinez raadiosse, tulistas ükssarviku suunas ja ülejäänud rühm liitus temaga. Sektoidikujudest lendasid kivikillud ja neisse tekkisid täkked, mõned kuulid lendasid ka ükssarviku suunas, kuid aurustusid ükssarvikut ümbritsevates lillades leekides. „Uut tüüpi vaenlane: ükssarvik! Ballistilistest relvadest pole abi! Kordan...“
See märkas rünnakut, keeras helendavad silmad turvarühma poole, vehkis kaelaga allapoole ja haihtus sähvatuse saatel.
Taastatud turvasüsteemi kaamerapilt leidis ükssarviku korrus madalamalt ja baasi teisest servast. Kari krüsaloide oli ametis ventilatsioonišahti luugi kallal, et see lahti kiskuda, kuid nägid uustulnukat. Nad hakkasid sööstma, aga muutusid äkki kivikujudeks.
Järgmisena kohtasid ükssarvikut Kolmas Turvarühm ja haiglast talutatav kõndiv haavatu. Sõdurid olid just kükitanud varju, kui kuldse turvisega mutoon tulistas nende positsiooni suunas raketi. Hõõguv roheline rakett sööstis mööda koridori ja plahvatas otse kaitsjate pea kohal, kuid plahvatus haardus väreleva lilla leegi sisse ja hajus. Järgnes tuttav teleportatsioonilaks ning ükssarvik ilmus mutooni kõrvale ja muutis selle kujuks.
Süsteem oli salvestanud kapten Fujikawa hääle, mis käskis korduvalt turvameestel mitte tulistada ükssarvikut, enne kui see minema teleporteerus.
Esimese Löögirühma teine üksus kohtas ükssarvikut siis, kui nad püüdsid ühineda rühma peaga, ent olid vaenlaste poolt nurka surutud. Kolm mutooni kivistati kohe, kuid kaitseväljaga mehhatoidile lillad leegid ei mõjunud. Ta avas oma kahureist ükssarviku pihta turmtule ja sööstis ta poole.
Ükssarviku pea pöördus nagu märkiotsiv relvaplatvorm ja Isolaatori massiivne peavärav lendas mehhatoidi poole, lõhkudes teel tugevdatud raudbetooni, nagu olnuks see märg papp. Uks ja mehhatoid läbisid veel neli betoonseina, kuni purunesid baasi ümbritseva aluspõhja kalju vastas.
Baasist saabus veel kümmekond samalaadset teadet, kuni Esimese Löögirühma esimene pool kohtas ükssarvikut Skyrangerite angaaris.
--
„Videvik!“ Ta kõrvad püüdsid sellise sõna ja see kõlas tuttavlikult. Häälgi kõlas tuttavalt ning tõstatas lohutavaid ja... õnnelikke mälestusi.
„Videvik!“ Jälle kuulis ta seda sõna... Ei, nime. Tema nime. Ta nimi oli Videvik. Ja tema nimi oli...
„Matt,“ ütles Videvikusära ja energia, mida ta vahendas, kustus. Ta sarv valutas, ta pea valutas ja kogu ta keha oli kange, nagu oleks ta maratoni jooksnud. Ta nägi Matti ja hetkeks unustas ta selle, kuidas ta siia oli sattunud. „Matt!“ nuuksus Videvikusära ootamatus meeleheitehoos ja ta ei teadnud, miks. Mille ta unustanud oli?
Verised küünised. Tuhk voodis. Verenired mõrasel peeglil.
„Matt...“ Videvikusära silmist purskusid pisarad, kui see talle meelde tuli. „Nad tapsid nad kõik!“ Energia, mida valitsenud oli, naases ja taas haarasid ta lillad leegid. Pisarad aurustusid ta hõõgumalöönud silmist hetkega ja ta vaatas avatud väravaid enese pea kohal. „Ma ei lase neil enam kellegile haiget teha. Ma EI SAA!“
Videvikusära teleporteerus otse taevasse ja uuris kaost enese ümber. Inimeste lennumasinad ründasid raevukalt tulnukate laevade formatsiooni, kuid löödi rohelise tule poolt tagasi. Teine parv inimeste lennumasinaid proovis massrünnakut teisest küljest, kuid nad kandsid pingutustele vaatamata ränki kaotusi.
Üks tulnukate laev oli maandunud ning sellest marssisid välja tulnukate hordid suunaga põlevate majade ja avali luugi poole, kust Videvikusära just läbi oli teleporteerunud. Tulnukate hulgas oli kolm madalat metallist masinat, mis tulistasid inimeste lennumasinate suunas punaseid kiiri ja ilutulestikule sarnanevaid valanguid. Videvikusära hõõguvad silmad kammisid üle masinate ja, leidmata neist elu, ta ründas.
Esimesel ei olnud mingit võimalust kaitsta end, kui Videvikusära tema sisse teleporteerus. Masin lagunes pooleks, Videvikusära astus rusudest välja ja heitis pilgu ülejäänud kahele. Järgmise masina kõik detailid, suurimast soomusplaadist väikseima needini, haaras telekinees ja Videvikusära tõmbas. Masin pudenes osadeks ja kõik detailid lendasid laiali.
Kolmas masin pöördus Videvikusära poole, et end kaitsta, kuid haihtus lillas sähvatuses. Ükssarvik ei teinud võimsast plahvatusest väljagi, kui taevasse teleporditud masin mõni hetk hiljem sodiks kukkus.
Kõik maapealsed väed koondasid tule Videvikusära pihta, ükssarvik vastas maagilise energia lainega, mis nad kõik kiviks muutis. Ta hakkas just uusi märke otsima, kui üks tulnukate laevadest teda tulistas. Laevakahurist tulnud võimas plasmalaeng tabas Videvikusära otse, kuid laeng hajus lillades leekides. Sellegipoolest jõudis osa selle kuumusest läbi kaitsevälja ja äratas Videvikusära tähelepanu.
„Kao minema.“ Lilla energia haaras UFO endasse ja lennutas ta formatsioonist välja, see tabas ühe taevashõljuva suure laeva keskkohta. UFO tungis sellest puhtalt läbi, lõikas maha ka kõrval hõljunud laeva esiosa ja kadus silmapiiri taha.
Nüüd oli ta oma tähelepanu taevasse koondanud ja ta märkas järgmist tulnukalaeva. Ta ei olnud õppinud neid klassi ega tüübi järgi eristama, aga ta silmad leidsid suure hulga maagilist energiat, mis kiirgus ühest laeva meeskonnaliikmest. Maagia väljus sellest meeskonnaliikmest kuhugi kaugele, aga hajus ka alla tulnukate poole, keda Videvikusära veel kivistanud ei olnud.
Videvikusära pilgutas silmi ja teleporteerus laevale, et tegeleda sellega, kes seal laevas oli. Kuid ta polnud piisavalt kiire, kui oma eesmärki silmas.
See oli pikk ja äärmiselt kõhn ning kogu ta keha oli karmiinpunase rüü varjus. Tema nägu oli hõbedase kiivri varjus ja kiiver pöördus Videvikusära poole hetkel, kui ta sinna ilmus. Videvikusära hakkas teda just kivistama nagu teisi, kuid siis ta rääkis.
Kaitseväli, mida Videvikusära kasutas, oli absoluutne. Igasugune rünnak kohtus ekvivalentse energiahulgaga, mis selle peatas. Absoluutkaitset võis läbida ainult selline rünnak, mille energia oli oluliselt suurem sellest, mida Videvikusära vahendada suutis.
Ta eesmärk rääkis miljoni mõistuse kaaluga.
Ülim Tipp...
Videvikusära karjus, kui tundis, kuidas need kaks lihtsat sõna tema mõistuse vallutasid. Tema kaitseväli väreles ja kustus ning ta rabeles, et kapjadele jääda. Rabelemine oli asjatu ja ta varises maha.
Anne selles siin ületab kõik teised. Jah, see võib õnnestuda seal, kus meie ebaõnnestusime.
Videvikusära püüdis meeleheitlikult püsti tõusta, taganeda või kasutada maagiat või isegi lüüa rüüs elukat, kui see talle lähenes. Ta tundis teda oma meeltes, uurimas tema elu igat hetke ja lahkamas viimset kui episoodi, valusalt ja aeglaselt. Rüü alt ilmusid neli kätt ja hakkasid teda haarama.
Tõusmine on nii... Ja hääled Videvikusära peas katkesid. Laeva põrandat, tulnuka kiivrit ja laeva lage läbis lilla kiir.
Kui häälte kumin ta peast oli kadunud, koondas Videvikusära oma energia viimaseks teleportatsiooniks.
See ei olnud tema õnnestunuim teleportatsioon, ta kukkus tosina jala kõrguselt õhust maha. Ta rabeles jalule ning nägi Matti ja teisi temale vastu tormamas. Videvikusära püüdis hüüda ta nime, kuid ta hääl oli kadunud, seega ta proovis neile vastu joosta. Ta keha ja sarv valutasid kõigest, mis oli temaga juhtunud, ning ta keha anus, et heita maha ja puhata, kuid ta jätkas jooksu.
KÕMM
Matti näkku tõusis õudus, ta tõstis relva ja sihtis midagi, mis oli Videvikusärast vasakul. „VISKA SEE MAHA! VISKA OMA KURADI RELV VÕI SA OLED SURNUD!“ karjus ta ning teised ümber Matti tõstsid oma relvad ja sihtisid samas suunas.
Videvikusära keeras pead ja nägi enda taga vasakul teist inimest. Ta vorm erines kõigist, mida Videvikusära seni näinud oli, see oli oliivroheline ülikond, millel olid rihmad ümber torso, rihmad olid täis klambreid ja paunu ja rinnal oli märk kirjaga „123D Hävitajaüksus.“ Ta käes oli samasugune relv, mida ta oli just Stardusti laboris näinud, ja selle rauast hajus suitsupilv. Rabavaim asi oli hirm selle inimese näos. Mitte hirm Matti või kellegi teise ees. Hirm tema ees.
Videvikusära avas suu, et rääkida, kuid põletav valu ta küljes peatas ta. Ma.. Ahh, mõtles Videvikusära, kui maailm ta ees kõikuma lõi ja ta maha varises. Pilt ta silme ees virvendas ja ujus, ta nägi, kuidas Zhang ja Lana võõralt inimeselt relva ära võtsid. Ta paistis oma teost šokis olevat. Ja vaatamata sellele, mis ta teinud oli, Videvikusära ei süüdistanud teda. Tal olid ikka meeles sõnad, mis Charles talle kord ütles.
Mida kardame, sellele lajatame.
OPERATSIOON „TUHK JA TEMPLID“ LÕPETATUD.