APRILLIS WASHINGTONIS TULNUKATE RÜNNAKU AJAL TSIVIILISIKUTE PÄÄSTMISE KÄIGUS HUKKUNUD TEENISTUSEST VABU MEREJALAVÄELASI TUNNUSTATI POSTUUMSELT AUMEDALITEGA. SENAATOR GOLEMAN AVALDAS PRESSIKONVERENTSIL HUKKUNUTE LÄHEDASTELE KAASTUNNET.
MAJANDUSTEADLASI ON JAHMATANUD ERAMILITAARORGANISATSIOONIDE PANKROTID PÄRAST TULNUKATE RÜNNAKUID. KÕIK MÄRGID VIITASID ERAMILITAARKOMPANIIDE BUUMILE SEOSES TULNUKATE RÜNNAKUTE LAIENEMISTEGA. NIMEKADKI FIRMAD PINGUTAVAD PÜKSIRIHMU, VIIDATES “KOGENUD SPETSIALISTIDE OOTAMATULE VÄHESUSELE.“
--
14:29, 13.05.2015, kasarmu
Matt astus kasarmu üldruumi, vaatas kiiruga ringi ja kõndis väikse sõduritegrupi juurde, kes ühe laua ümber piljardit mängis. Ta ootas, kuniks mängijad tegid oma löögid, astus siis ligi ja võttis sõna: „Härrased, kas keegi on teist näinud siin Lana Jenkinsit liikumas?“
Mattile vastati tühjade pilkude ja õlakehitustega ja ta pidi endale käega otsaette lööma. Nad on siin kõik uued, loomulikult nad ei tunne veel Jenkinsit. „Naine, mustad juuksed, sinised silmad, kapuutsiga dressipluus ja kindad käes? Stressis või väsinud?“
„Ahjaa! Nägin teda. Läks viimati Bradfordi kabinetti, kui nägin teda,“ ütles üks kollanokk ja noogutas trepi poole, mis viis barakkide ülemisele korrusele. „Nägi üsna väsinud välja.“ Ühe teise mängija silmapilgutus pani ta muigama. „Ta oli löögirühmade vabaajariietuses, aga ma ei mäleta, et teda tutvustatud oleks. Ma pole ainus, kes võinuks teda hästi mäletada, kui me varem kohtunud oleks...“
„Te pole tema tüüp. Aitäh abi eest, härrased,“ ütles Matt kiiresti ja läks trepi poole. Ta oli poolel trepil, kui teadustussüsteem kamandas löögirühmi kogunema. Hetkel, mil ta pöördus, et laskuda mööda treppe valmisolekuruumi, avanes Bradfordi kabineti uks ja Lana astus välja.
Lana pettumus muutus lõkendavaks vihaks, kui ta silmad Matti omadega kohtusid. „Jah, kuradi täiuslik!“ naeris ta kibedalt. „Las ma arvan – oled siin, et hull haiglasse eskortida? Loomulikult saatsid nad selleks sinu.“
„Mida sa ajad?“ küsis Matt, kui Lana mööda treppi tema poole komberdas. „Tulin sind otsima pärast seda, kui katsetuste juurest ära kadusid. Me olime su peavalu pärast veidi mures. Miks sa Bradfordi jutul käisid?“
Lana peatus ja hõõrus parema käega silmi. „Ah, vabandust, Matt. Ei tahtnud sulle niimoodi peale käratada. Asjad on täna pisut stressirohked, loodan, et elan selle üle.“ Matt pöördus ja järgnes Lanale trepist alla. Järgmisel mademel naine peatus ja pöördus Matti poole: „Anna mulle andeks see naeruväärne küsimus, Matt. Kas... oled sa teinud viimasel ajal midagi ebatavalist?“
„Defineeri mulle ebatavaline,“ ütles Matt, muigas ja muutis meeleolu sellega paremaks.
Kerge naeratus kaunistas ka Lana nägu, kui ta jätkas: „Ebatavalist. Nagu lusikapainutamist või ettekuulutamist.“ Kerge naeratus muutus tuttavaks üleannetuks muigeks, mis oli tema stampilme. „Või, nagu tead, poni seljas ratsutamist, kui saad aru, mida ma mõtlen.
„Ei, kurat, ei!“ turtsatas Matt. Norimine ei seganud teda naeratamast, ehkki oleks võinud. Paar jõudis trepist alla, kus pidev sõduritevool tulvas erinevaist barakiosakondadest Arsenali suunas. „Oleme häireolukorras. Kui häire lõpeb ja end paremini tunned, kas saad siis rääkida, mis Bradfordi juures toimus?“
„Eks ma vaatan, mida korraldada saan. Õnn kaasa, seersant,“ lehvitas Lana, kui Matt sõdurite hulka kadus.
--
14:40, 13.05.2015, juhtimiskeskus
Komandör Bradford sammus juhtimiskeskusesse ja vaatas holograafilist gloobust, mis ruumi keskel hõljus. Ta pilk lukustus kohe punasele punktile, mis hõljus laisalt Põhja-Kanada kohal, ja ta nägi ka nelja rohelist punkti punase suunas kihutamas.
„Komando, Skull siin. Hinnanguliselt viis minutit kohtumiseni,“ raporteeris raadiojaam Bradfordi kõrvas ja gloobuse lähedal süttisid mõned ekraanid, mis hakkasid näitama hävitajate ninakaamerate pilte. „Kolmas, aktiveeri miiniläheti ja proovi lukustada vaenlase laevale. Kaks ja Neli, võtke oma LANC-id ja valmistuge osa võtma.“ Käsule järgnesid kinnnitused ja kõigi nelja ekraani keskele ilmusid väiksed ruudud.
„Kus on Crimson ja Harbinger?“ küsis Bradford, pöördudes lähima puldi operaatori poole, ja ta oli piisavalt kiire, nägemaks kõigi inimeste ärevaid pilke, enne kui nad rõhutatult kõrvale vaatasid.
Enne kui Bradford jõudis selle ebatavalise tähelepanu tähtsuse üle mõelda, teatas üks tehnik: „Skyrangerid on Skulli järel, 10 minuti kaugusel.“
„Ja löögirühmad?“
„Koorikturvistes ning neil on projektiil-, laser- ja LANC-relvad, mille Shen meile töökojast saatis,“ teatas tehnik.
„Suurepärane,“ noogutas Bradford ja kruttis enese ees nuppe, et hävitajatelt tulevat pilti suurendada. Ta eiras numbrite- ja tähtedejada ning koondas tähelepanu kolmandale ekraanile, kus liikus teine ruut, mis aeglaselt esimese ruudu peale nihkus. Just siis, kui ruudud olid peaaegu kohakuti, hüppas see küljele ja teine ruut tormas seda püüdma.
„Värdjas,“ vandus Skull Kolmas raadiosse ja kaks ruutu hakkasid teineteist ekraani mööda taga ajama. „Skull Esimene, miiniläheti ei ole siinkohal hea, ta jälgib mind ega ole koostöövalmis.“
„Vastu võetud, Kolm. Neli, ärata ta tähelepanu.“
Pilt neljandal ekraanil läks kaldu, kui Skull Neli formatsioonist eraldus ja maa poole pikeeris, kogumaks kiirust, et seejärel nina tulnukate laeva poole tõsta. Tulnukate laev ilmus lõpuks musta täpina nähtavusulatusse, põikas kõrvale ja saatis hävitaja suunas plasmavälke.
„Kui oled valmis, Üks.“
Esimene ja teine ekraan, mis olid tõusu ajal mõned minutid vaid lagedat taevast näidanud, hakkasid äkki kiirenedes maa suunas laskuma. Hävitajatest hoidumise nimel järske täisnurkseid pöördeid tegeva tulnukalaeva peale ilmus sihikuruut. Helelillad kiired eemaldusid tulnukalaeva suunas ja tabasid ilma nähtavate tagajärgedeta, aga kolmas tabamus pani taldriku kõikuma ja kõrgust kaotama. Neljas lask tabas tagaosa ja nähtav kontroll laeva lennu üle kadus, see hakkas langema nagu kivi.
„Komando, siin Skull Üks. Tulnukalaeva hävitamine kinnitatud, otsin kukkumiskohta. Teatage löögirühmadele, et piirkonnas võib olla tsiviilisikuid. Näen kukkumiskohas liikumist, kinnitan pääsenute olemasolu.“
Bradford ei suutnud varjata naeratust, mille pilootide oskused ja uued relvad esile kutsusid, ja ta avas just suu, et neid õnnitleda, aga Skull Neli katkestas ta.
„Kui oled valmis, Üks.“
Misasja? mõtles Bradford, pilgutas ja hõõrus silmi ning keskendus taas ekraanile. Kõik ekraanid näitasid, kuidas Skull Üks ja Kaks alustasid pikeed sihtmärgi suunas, samuti nägi ta nelja lasku, mis sissetungijad alla kukutas. Ta leidis enese sosistamas eskadrilliülema enese sõnu, kui see raporteeris allatulistamisest ja allakukkumiskohast.
Läks omajagu aega, kuni Bradford viimaks rääkis: „Vastu võetud, Skull Üks. Jää paigale ja vaatle kukkumiskohta. Viies ja Kuues Löögirühm, tulnukate patrull-laev on Kanada maapiirkonnas alla tulistatud. Teil on täita kaks ülesannet. Esimene on püüda elusalt laeva juhtinud autsaider-tulnukas. Doktor Vahlen arvab, et uinutid ja uinutusgranaadid suudavad nende kehasid piisavalt destabiliseerida, et neid nende kristallilisse vormi viia. Teine ülesanne on likvideerida kõik pääsenud tulnukad. Hävitajad raporteerisid tsivilistidest piirkonnas, seega jälgige sihtmärke. Õnn kaasa.“
Teistele ruumisviibijatele ei paistnud komandöri käsud erinevat nendest, mis ta seni löögirühmadele jaganud oli. David Bradford oli usalduse ja solidaarsuse tugisammas hirmsate kaotuste ja koletislike vaenlaste vastas. Kui ta näidanuks midagigi muud peale raudse enesekindluse, võinuks kõik ta senised jõupingutused luhta minna, seega koondas ta viimse kui tahtejõu, et mitte näidata välja kasvavat muret, mis ta meeltes tasapisi arenes.
Mis see oli? Ma ei kujutanud seda ju ette, küsis ta eneselt juba viiendat korda viimaste minutite jooksul. Kui protsess juba kuuendale ringile jõudis, meenus talle vestlus Jenkinsiga. Ei. Ei, see ei ole võimalik. See ei ole võimalik. Edasised mõtisklused katkestasid raportid Skyrangeritelt.
„Komando, siin Crimson. Viies Löögirühm lähetatud, asume vaatlema.“
„Komando, siin Harbinger. Kuues Löögirühm maha pandud, asume vaatlema. Löögirühmad, termoskännerid ei võta läbi laevakere, kuid näitavad termosignatuure kõrvalolevas hoones. Süsteem ei tuvasta, kas tegu on tulnukate või inimestega.“
Kui kõik muud seletused olid välistatud, siis allesjäänud seletused peavad olema tõde. See mõte surus kõik teised Bradfordi meeltest välja ja ta uuris müriaadi kiivrikaamerapilte ja ka üldvaadet, mis tuli Skyrangeritelt. Ta hingas pikalt läbi nina ja keskendus ekraanidele.
„Aru saadud, Viies Löögirühm valvab kukkumiskohta.“
„Kuues Löögirühm otsib maja läbi, leidmaks pääsenuid.“
Kuues Löögirühm edenes talumaja suunas, hüpates varjust varju. Pargitud traktori ja haagise varju viis kraav, sealt edasi pääses aiaäärt pidi paari roostetanud auto juurde. Fujikawa juhatas üksuse maja juurde garaaži ja tema kiivrikaamera leidis tolmuselt sissesõiduteelt tumeda loigu, mille keskel vedeles mingi asi.
„Komando, siin Kuues. Paistab, et on vereloik ja selles vedeleb pumppüss. Lohistusjälg läheb maja poole.“ Kaadrisse tõusis laserautomaat, mis sihtis ust. „Jackson! Võta teine tiim ja mine tagant. Ma võtan esimese tiimi ja ründan eest.“
„Vastu võetud.“ Pooled Kuuenda Löögirühma kaamerapildid hakkasid hüplema, kui nad maja suunas jooksid, ja rahunesid maha, kui sõdurid kohale jõudsid. „Kapten, kuulen karjeid, seal sees on tsiviliste!“
„Eluga, sõdurid!“ Kogu Kuues Löögirühm sööstis tegevusse, esimene pool kogunes esiukse juurde, teine tagaukse juurde. Kohe, kui kaamerad pöördusid vastavate uste poole, juhtus kaks asja.
Jacksoni kaamerapilt hüppas katkisele aknale tagaukse kõrval, siis maha ta jalge kõrvale, kuhu kukkus tilgakujuline asi. „GRANAA-“ kostis hüüe ja neli kiivrikaamera pilti kustusid.
Fujikawa jalg tõusis eesust lööma, kuid uks hüppas ise hingedelt ja lõi ta pikali. Kolm ülejäänud kaamerat võtsid kaadrisse ukseavast väljuva suure punase koletise, kuid keegi ei tulistanud, kui ta pööras nende poole, vasakus käes improviseeritud kilp: verest tilkuvates riietes lapsekeha.
Kõhklushetk oli kõik, mida koletis rünnakuks vajas. Vihane tagantkätt heide lennutas ühe sõduri luude raginal vastu majaseina. Ta käsivarre turvisest tõusid jalapikkused küünised, mis ribastasid järgmise sõduri nagu roogitud kala. Viimane sõdur sai šokist üle ja proovis joosta, kuid löödi jalult, kui teine koletis tungis ta kõrvalt läbi majaseina. Kõik edasised põgenemiskatsed katkestas punane saabas, mis langes sõduri koljule.
„Komando, vajan õhutoetust otse minu lähedal ja Nüüd! Nüüd, kurat võtaks!“ karjus Fujikawa uksejäänustest välja rabeledes, kui esimene koletis tema suunas tammus. Koletis oli suur, suuremgi kui mutoonid, keda ta „Rambi“ ajal kohtas, ja ta oli pealaest varvasteni kaetud raske punase soomusega. Ta viskas väikse verise surnukeha maha ja küünitas ettepoole, et tõsta viimane elusolev Kuuenda Löögirühma liige üles. Tõusid massiivsed küünised ja Fujikawa elusignatuurid langesid tasasteks joonteks.
Skyrangerid ei jätnud Kuuenda Löögirühma hukule vastamata.
„Crimson on kohal. Crowley, keevita need türapead välja!“
„Harbinger, tally ho!“
Ninasse monteeritud raskelaserid välkusid punases soomuses mutoonide suunas. Esimene tabamus pani soomuse sulama, kui nad varjuda üritasid. Järgmised tabamused panid nad lõhkema, kui vedelikud nende kehades aurustusid, pärast järgmisi tabamusi oli neist saanud sulanud jäänused ja räbu.
„Komando, Crimson siin, Kuues Löögirühm on hukkunud. Majas sees on jätkuvalt soojusjäljed. Viies löögirühm, teie positsiooni pihta tuleb majast plasmatuld!“
Katkistest akendest ja ukseavast välkusid Viienda Löögirühma suunas plasmalaengud. Rühm positsioneerus kiiresti ümber, lootes majast kedagi päästa. Nende sööstu saatsid automaadivalangud ja laserisutsatused, samuti kostis LANC-automaadi laksatusi.
Mitte ükski Viienda Löögirühma sõdur ei vaadanud maja kõrval põllul vedelevat tulnukalaeva, seega magasid nad oma peamise ülesande sihtmärgid maha. Kaks autsaiderit väljusid laevast ja avasid ideaalselt külgpositsioonilt löögirühma pihta tule. Erinevalt teistest senikohatud tulnukatest olid autsaiderid peaaegu inimeste proportsioonidega, aga ebamäärase välimusega, mis väreles igal sammul nagu rikkis teleri pilt.
Kaks sõdurit surid peaaegu kohe, kui kiire plasmatuli neid küljelt tabas, ja Viienda Löögirühma distsipliin hakkas kaduma. Organiseeritud tormijooks majale katkes, sõdurid roomasid lähimate objektide poole, kust varju võis leida...
„Aru saadud, Viies Löögirühm valvab kukkumiskohta.“
Bradford vaevu kuulis neid sõnu ja tema jalad peaaegu nõrkesid. Terav kuum valusööst, millist ta kunagi oma elus tundnud ei olnud, lõhkes ta kolbas ja pidi peaaegu ta teadvuse röövima. Ta kukkus raskelt ettepoole, käed laksasid juhtimiskonsoolilt tuge otsima ja ta lasi välja hingetõmbe, mida oli määramata aja kinni hoidnud. Ta tõstis pilgu taas kiivrikaamerate piltidele.
„Kuues Löögirühm otsib maja läbi, leidmaks pääsenuid.“
Bradfordi nägemine oli üle ujutatud hägu ja pimedate punktidega, kuid ta nägi, et Kuues Löögirühm saabub maja juurde täpselt nii, nagu ta juba näinud oli. Fujikawa kaamerapilt libises vereloigule ja mahavisatud pumppüssile ning laserautomaatki tõusis jälle kaadrisse. „Jackson! Võta teine tiim ja mine tagant...“
„Negatiivne! Kuues Löögirühm, majale mitte läheneda, võtta varjepositsioon sissepääsu ees ja valmistuda tulistama vaenlasi, kui need ilmuvad.“ Bradford hoidis oma neutraalset tooni nagu alati, kuid tundis endal kõigi ruumisviibijate pilke. Kõigil olid silmad suured ja näod valged, aga nad ei öelnud midagi. „Crimson, Harbinger, tulistage maja.“
„Ohh, vastu võetud. Oleme tulepositsioonil viie sekundi pärast.“ Skyrangeri piloodi vastusest oli selgelt kõhklust kuulda.
Fujikawa vastas ärevalt: „Söör, majast kostab karjeid! Me peame...“
„Nad on surnud enne kui ukseni jõuate. Avage tuli!“
Skyrangerid jõudsid positsioonile just hetkel, mil maja uks hingedelt lendas, ja nad avasid laseritest tule. Välja tormas punases turvises mutoon, verine inimkilp ees, samal ajal jooksis teine ukse kõrvalt läbi seina. Mõlemad jooksid Kuuenda Löögirühma positsioonide poole.
„Suur punane asjandus, tuli peale!“ karjus Fujikawa ning patarei lasereid, LANC-e ja tavalisi automaate avasid tule kahe märgi pihta. Üks langes turmtule all ja roomas veidi, kuni suri. Teine hoidis inimkilpi enese ees ja igaüks võis videost näha, et õnnetu hing massiivses käes oli surnud, kuid Kuuenda Löögirühma kõhklus andis koletisele võimaluse, mida ta vajas.
Üks sõdur löödi jalult, teine oli šokis ja koperdas kiirustades tagasi. Mutoon pöördus ja viskas kaht järgmist oma inimkilbiga... ja sai lilla LANC-kiire läbi kiivriga kaitstud näo. Ta varises maha nagu läbilõigatud niitidega marionett.
„Komando, siin Crimson. Tagauksest tulevad mutoonid, asun neid ründama.“
Bradford ei hakanud Crimsoni otsust kinnitama ja koondas tähelepanu. „Viies löögirühm, vaenlased on laevas sees. Kaks autsaiderit tulevad teie poole.“
„Vastu võetud, komando. Jälgige sihtmärki. Kasim, kasuta uinutusgranaati!“
Allakukkunud laevast väljusid kaks autsaiderit ja olid Viiendale Löögirühmale heaks sihtmärgiks. Tulnukad tõmbusid varju, kui XCOM-i sõdurid liikusid paremale positsioonile. Kui üks tulnukatest tõusis, et sõdureid liikumise pealt tulistada, siis tõusis ka Kasim ja heitis uinutusgranaadi.
Pesapallisuurune projektiil lendas kiirusega, nagu oleks see kõrgliiga pesapalluri löödud, suund nähtavaleilmunud autsaideril. Autsaideri reaktsioon oli küll kiire ja tal õnnestus pea palli teelt kõrvale tõmmata ning see lendas temast mööda. Paraku jäi tulnukas sellele piisavalt lähedale, et seade aktiveeruks. Uinutusgranaat tegi õhus täisnurkse pöörde, tabas autsaiderit näkku ja vabastas kõrgepingelaengu. Üle põllu kajas kriiskav karje ning tulnuka keha väreles ja haihtus oranži kristalli sisse, mis maha kukkus.
Teine autsaider ei raisanud langenud kamraadile tähelepanu ja jätkas tulistamist. Mõned ta kehaosad haihtusid laseri- ja kuulitabamustest ning ilmusid taas. Kuid turmtuli sundis teda kükitama, ta komberdas paremat tulepositsiooni otsima ja kohtus XCOM-i sõduriga, kel oli uinuti käes. Üle põllu kajas teinegi karje, ta keha haihtus ja jättis endast vaid oranži kristalli maha.
„Komando, kinnitame kahe eriti tähtsa eesmärgi vangistamist.“
„Komando, Harbinger siin. Termoskännerid ei leia piirkonnast rohkem vaenlasi.“
„Suurepärane töö,“ õnnitles Bradford läbi raadio, ajas end viimaks sirgu ja taastas enese tavalise rahuliku oleku. „Alustada koristusoperatsioone ja naasta baasi. Tühistada häireolukord.“
Jaganud viimased käsud, Bradford pöördus ja lahkus ruumist, lausumata näost kahvatutele juhtimiskeskuse töötajatele sõnagi.
--
14:40, 13.05.2015, arsenal
Esimene ja Teine Löögirühm olid ootel, kui Viies ja Kuues tegelesid olukorraga, mis kusagil tekkinud oli. Teoorias pidi see võimaldama saata viivitamata täiendavaid jõude appi või olema valmis uuteks sündmusteks. Praktikas istusid üksused väikeses ruumis ja see võis kesta tunde, kuniks olukord läbi sai.
Pavel, Matt ja Sahojie olid kui rahulikkuse sambad, samas ülejäänud Esimene Löögirühm oli närviline ja niheles. Ainsaks erandiks oli Robert Sachs, kes oli nurka nõjatunud, lõug rinnal, ja magas. Matt muheles ja vaatas Teist Löögirühma, kes oli samuti sarnases seisundis. Kus iganes ka Viis ja Kuus ei ole, soovin ma neile edu. Me vajame pärast lahingulaeval toimunut võitu.
Matti mõtted libisesid paratamatult Lana küsimusele, mida naine oli lausunud, enne kui häire vestluse katkestas. Mida ta selle „ebatavalise“ all mõtles? Lusika painutamist või ettekuulutamist? See kõlab nagu maagia. Ta muigas nende mõtete peale, aga küsimused jäid ikkagi kummitama. Miks ta siis küsis midagi sellist? Me mõlemad teame, et vaid Videvikusära suudab maagiat teha.
Tema silmad venisid suuremaks, kui ta neid vihjeid kaalus. Lusika painutamine? Kas see polnud mingi kuulujutt, et keegi Kuuendast suudab seda teha? Ma arvasin, et see on mingi jama ja mustkunst, millega kuskil baaris rahvalt raha välja petetakse. Või ka niisama mula, mida sõdurid vahel ikka teineteisele ajavad. Aga mis siis, kui Lana on kuidagi midagi maagilist teinud? Viimaks ometi jõudis Lana küsimuse eesmärk Mattile kohale ja ta silmad suurenesid veelgi. Kui tema on suuteline midagi sellist tegema, arvab ta, et mina olen ka? Järgmine mõte muutis Matti näo kahvatumaks. Mis siis, kui ma olen seda juba teinud?
Ma ei suuda meenutada midagi ebanormaalset, peale... Matt lõi käed näo ette kokku, kui ta hakkas meenutama täpset sündmustejada, mis viisid Sahojie värbamiseni. Lendaja viskas granaadi, mis kukkus täpselt niimoodi Matti ette, et ta sai selle Lanast ja teistest eemale lüüa. Tulnukate granaadid on tuntud oma ettearvamatu trajektoori poolest, kui nad pärast mahakukkkumist taas üles põrkasid, see tulenes nende ebatavalisest kujust. See võis olla õnn, aga...
Need hetked, mis lõppesid selle löögiga, tundusid olevat nagu igavikuks veninud. Ja siis oli veel hetk, millal krüsaloidid eemalt meie poole jooksid. Matt taipas ja hingas sügavalt sisse. See oli ka siis, kui ma esimest korda teda laboris kohtasin, ja ka siis, kui kasutasin uinutit. Ja veel siis, kui mõne tunni eest koos Lanaga kaitsevälja katsetasime.
Matt võttis hajameelselt ühest oma vöötaskust pliiatsi, pani selle enda ette pingile ja hakkas seda vahtima. Oli see neil hetkedel maagia või.... või ei midagi üleloomulikku? Ma täiesti kindlalt mäletan minevikust hetki, kus aeg justkui aeglustus, samuti olid need hetked selgelt ettetunnetatavad. Kui see on tõsi, äkki olen siis võimeline tegema midagi sellist, mida teeb Videvikusära? Telekineesi näiteks?
Pikka aega Matt lihtsalt jõllitas pliiatsit enese ees pingil. Ta pingutas tahtejõudu selle poole igal viisil, mida ette oskas kujutada, ega näinud mingit liikumist ega reaktsiooni. Ta pidi oma nahast välja hüppama, kui Sahojie ta õlale patsutas.
„Seersant, häire on läbi ja me ei ole enam ootel,“ ütles hiinlane ja ta pilguheit pliiatsile esitas hääleta küsimuse.
„Ah, aitäh, Zhang,“ ütles Matt ja tõstis pilgu pliiatsilt. Persse sellega, mõtles ta tüdinult käega lüües ning hakkas turvist ja relvi kokku pakkima. Viimaks keeras ta näo riidekappide poole ja nägi hämmastusest lahtivajunud suuga Pavelit, kes vaatas lakke. Matt keeras oma pilgu ukrainlase omaga samasse suunda ja nägi pliiatsit, mis oli laepaneeli sisse püsti löödud.
--
15:02, 13.05.2015, dr Frank McKendricki kabinet
Bradford ei pidanud ennast ebaviisakaks inimeseks, kui just vajadust ei olnud, kuid oli hetki, mil vajadus surus viisakuse ja soliidsuse tahaplaanile. Needsamad vajadused panid ta sekretäri lauast mööda tormama ja ta marssis Franki kabinetti ilma koputamatagi.
Frank küürutas parasjagu oma laua kohal, kohvitass kõrval, ja hõõrus meelekohti. Ta naeratas nagu tavaliselt ja võpatas, kui Bradford ukse jõuliselt kinni lõi. „David, mul on alati hea meel, kui läbi astute. Saan aru, et missioon kulges edukalt?“ Ta naeratus vääratas veidi, kui Bradford tuli lähemale ja vajus raskelt toolile ta laua ees. „Sul ei ole vist hea. On kõik korras?“
Möödus vaikus, siis ajas Bradford end sirgu ja hõõrus meelekohti. „Frank, mul on juhe koos. Midagi toimub, aga ma ei oska sellele ratsionaalset seletust anda. Ma ei ole kindel, kas ma seda seletada oskangi, äkki on parem seda sulle lihtsalt näidata.“ Vaikus kestis veel veidi, kuni Frank avas suu, et rääkida, kuid Bradford katkestas ta: „Doktor, ma ei taha segada, aga doktor Vahlen on siin ja tahab komandöri näha. Ta ütles, et asi on tähtis.“
Franki näkku tõusis hämmeldus, siis helises ta laual telefon ja sealt kostis sekretäri hääl: „Doktor, ma ei taha segada, aga doktor Vahlen on siin ja tahab komandöri näha. Ta ütles, et asi on tähtis.“
„Saada ta sisse,“ ütles Frank telefoni ja jälgis Bradfordi, silmis põhjalik jahmatus.
Uks avanes, sisse astus Moira, kes sulges enda järel ukse. Ta noogutas kergelt Frankile ja pöördus Bradfordi poole: „Komandör, me...“
„Komandör, me oleme teinud kapral Jenkinsi juures üllatava avastuse,“ ennetas Bradford Moirat, mille peale viimane vaikis ja vaatas mõistmatul pilgul. „Kui skaneerisime enne proteesi paigaldamise operatsiooni tema aju, tuvastasin ma ebatavalise sünaptilise aktiivsuse.“
Teadlane maigutas suud ja vahetas Frankiga arusaamatuid pilke. Ta võttis aeglaselt arvuti välja ja hakkas rääkima, kuid Bradford jõudis jälle ette: „Sellist sünaptilist aktiivsust oleme varem täheldanud vaid kaks korda. Esimest korda nägime seda ühel elusal sektoidil, mis lahinguväljalt püüti. Teist korda täheldasime seda Videvikusäral. Kui rääkida ebatavalistest fenomenidest, mida eelmainitud võisid esile kutsuda, võib tegemist olla esimese inimesega, kes on võimeline nende oskusi kordama.“
Bradford vihjas pilguga arvutile ja Moira avas seeria ajuskanneeringute kaadreid.
„Kui ajuskaneeringud kinnitasid kapral Jenkinsi ajus sellise aktiivsuse olemasolu, otsustasin kontrollida TED-detektoriga, mis ehitati Videvikusära tekitatava unikaalse energia tuvastamiseks. TED kinnitas, et miss Jenkins vahendab Videvikusäraga väga sarnasel viisil energiat ja projekteerib „kummitusjäseme“ energiat sinna, kus ta vasak käsi peaks olema.“ Moira keris sõnalausumata TED-detektori näite ja vaatas uskumatul ilmel komandöri nägu. „Kui ma selle avastasin, soovitasin alustada operatsiooni proteeskäe paigaldusest. Mu teooria osutus õigeks: Jenkins suudab juhtida proteesi ilma juht- ja energiaimplantaadi abita.“
Vaikus taastus, teadlased vahetasid omavahel pilke ja vaatasid siis viimaks Bradfordi. Frank hakkas rääkima, kuid komandör jätkas oma õõvastavate ettekuulutustega: „Ma ei tea ega oska aidata. Pole kunagi seda nii ehedalt näinud. Mul on alati olnud aimdusi ja tundmusi selle kohta, mis võib järgmisel hetkel juhtuda, ei midagi enamat. See... ettenägemisvõime ilmutas end vahetult enne viimast operatsiooni.“ Ta vaatas Moirat enne kui ta jõudis esitada oma küsimuse: „Frank? Vabandust, et vahele segan, aga ma vist kaotan aru.“
Enne kui keegi teadlastest vastata jõudis, lendas kabineti uks lahti ja Matt jooksis sisse. Ta hakkas ütlema doktori nime, kuid nähes ruumis Vahlenit ja Bradfordi, ei saanud ta esimesest tähest edasi.
„Ma ei tea, mis toimumas on, aga tean kedagi, kes võiks teada,“ ütles Bradford ja tõusis toolilt.
--
17:34, 13.05.2015, Tähetolmu labor
Videvikusära ohkas kergendusest, kui uks Charlesi taga sulgus ja teda tervitasid labori katseala kodused vaated. Kui algul oli plaanis värskendav jalutuskäik ja mõned tunnid katseid, siis tegelikult kulus selleks terve õhtupoolik, kui mingi eriolukord tekkis.
Zhang kadus liftiga ning tema asemele tulid Kim ja Joel, kes tal täppismaagiat harjutada aitasid. Kaks teadlast olid kaasa võtnud kärulaadse masina, millel rataste asemel olid lülilised roomikud ja peal kahuritorn, mille küljes oli seade, mida nad nimetasid pesapalliheitjaks. Püsti pandi rida ringikujuliste märklaudadega tahvleid ja Videvikusära pandi nende vahele istuma.
Pärast korduvaid küsimusi, kas Videvikusära on valmis, käivitasid teadlased masina ja pallid hakkasid märklaudade pihta lendama. Ükssarvik püüdnuks pallid õhust kergesti telekineesi abil kinni, kuid see ei olnud harjutuse mõte. Iga palli ette ilmus väike ringikujuline väli ja pidas need kinni. Videvikusära ja teadlased kordasid harjutust terve pärastlõuna, kuni Videvikusära hakkas pesapallide blokeerimisele loovamalt lähenema. Nad lõpetasid siis, kui heade kavatsustega katse, mis hõlmas portaale, lõppes sellega, et Kim ja Joel pidid nende suunas tuleva pesapallirahe eest varju tõmbuma.
Videvikusära oli ülevoolavalt vabandanud mõlema teadlase ees ja aidanud koristada segadust, mille ta korraldas, kuni Shen tagasi tuli. Insener viis Videvikusära tagasi laborisse, kus nad mõlemad hoidusid hoolega teemast, mis oli nende mõlema mõtetes.
„Aitäh, et viisid mu täna sinna katsetusalale, Charles. Mul on tõesti vaja harjutada, eriti kui tahan teid rohkem aidata,“ ohkas Videvikusära ja ta rõõmus tuju lahtus, kui märkas inseneri näoilmet.
„Videvikusära...“
„Ei! Ma ei saa enam niisama vedeleda! Mu sõbrad käivad väljas ja riskivad eluga!“ Videvikusära silmadesse ilmus midagi õiglase viha sarnast, mis üllatas teda ennastki, kui ta jätkas: „K – kui nad riskivad eluga, pean olema kindel, et nad tulevad tagasi! Ma ei tea, kas ma suudan...“ Murtud putukajalad tõmblesid liga ja kitiinipuru hunnikus... „-vigastada midagi, kuid ma suudan hoida oma sõpru viga saamast.“
Charles üritas naeratada ja rääkida, kuid Videvikusära lõi kabjaga vastu põrandat: „EI! Need asjad kasutavad teie kõigi vastu maagiat või midagi sellist ja siin ei ole paremat poni, kes neile vastu võiks minna. Mitte ükski elavatest equestrialastest ei tea maagiakunstist rohkem kui printsessid ja mina olen Maagiaelement. Ma ei hoople, kui väidan, et ma ei lase sellel korduda, kui ma lähen koos nendega välja.“
„Videvikusära,“ ütles Charles tasa ja laskus põlvili, et talle silma vaadata. „Videvikusära, ma näen, et sa oled sellest rabatud. Mõned sinu loodud riistad on juba elusid säästnud ja mul on suured ootused asjadele, mida me koos suudaksime luua. Ma räägin kõigi eest, kui ütlen, et sinu koht ei ole lahinguväljal, vaid siin.“
„Ja see on kõik? Kardad mind kaotada, kuna sellega lõpeb ka asjade leiutamine? Ainult selleks ma siin olengi? Vaid üks mõnus teadmisteallikas?“ nähvas Videvikusära, kuid ta mõistis kiiresti, mida ta suust välja oli ajanud, ja vaatas kahetsedes kõrvale. „Mul on kahju, Charles. Ma ei tahtnud seda öelda.“
Kui ta poleks kõrvale vaadanud, näinuks ta süüdlaslikku ilmet ka Charlesi näos, kui ta ütles: „Ma ei eita, et see, mida me suudame luua, on uskumatu, kuid ma vannun, et see ei ole ainus põhjus, miks ma sulle seda soovitan.“ Ta vaikis, kuni Videvikusära talle otsa vaatas. „Videvik, sa ütlesid, et su vend on sõdur. Kindlasti pidi ta kuid ja nädalaid treenima, enne kui üldse värvati, eks?“
Kui Videvikusära noogutas, siis Charles jätkas: „Kui teie sõdureid treenitakse samamoodi nagu meie sõdureid, siis ilmselt treenitakse lisaks kehale ka instinkte, vähemalt samapalju kui keha. Heas füüsilises vormis sõdur peab võitluses kauem vastu kui heas vormis tsivilist, sest treeningud on andnud neile enesekontrolli, mis välistab ohu teha midagi äkilist, mis võiks neile endile või kaaslastele viga teha.“
Videvikusära avas suu, et vastu vaielda, kuid vaikis, sest sai jutu mõttest viimaks aru. Tal on õigus. Mul on rohkem maagilist väge kui teistel ükssarvikutel, kuid ikkagi võin ma enesevalitsuse kaotada. Mälestus putukast, kelle ta Maale saabudes tappis, oli teda pidevalt kummitanud. Säraturivs ei tea sadu selliseid loitse, mida mina oskan, aga ta ei lange kunagi paanikasse. Tema ei oleks seda ründajat tapnud.
„Ma ei kahtlegi, et sa oled väga andekas, Videvikusära. Kuid minu arust on parem sinu talenti siin kasutada. Moira on väga hea selle teabe tõlgendamisel, mida me saame sissetungijatelt, ja nagu sa tead, olen mina üsna osav asjade konstrueerimise alal. Matt, Lana ja Sahojie on suurepärased sõdurid. Meil kõigil on mängida oma osa.“
Videvikusärale meenus hilisõhtune vestlus Moiraga ja ta kummardus, kui selle loogika meelde tuli. „Ma ei oska relva kanda ega lennukit juhtida, kuid saan kiskuda nende kehi tükkideks, et teada saada, kuidas nad mõtlevad ja elavad,“ oli Vahlen karjunud, „See on see, mida ma teen! See on kõik, mida teha oskan!“
„Ma vist mõistan sind,“ ütles Videvikusära tagasi tõmbudes.
Sheni näost paistis selge kergendus, kui ta tõusis ja toa ukse poole läks. „Su valmidus meid aidata on kuldaväärt. Kindlasti leiame mõne viisi, kuidas sa saaksid aidata, ilma et läheksid lahinguväljale.“
Videvikusära kõndis inimese järel tuppa, aga pidi talle peaaegu otsa kõndima, kui Charles ootamatult peatus. „Mis viga on, miks sa seisma jäid?“ küsis ta, enne kui ringi jõudis vaadata. Veel üks inimene oli ruumis ja vaatas pilte ta seintel ning Videvikusära tundis ta kohemaid ära.
Usaldus ilma ülbuseta, käsk ilma türanniata, kindlus tema otsustes.
„Charles, mul on vaja rääkida preili Säraga,“ ütles külaline ja pööras pilgu piltidelt Videvikusära poole. Jälle tundis Videvikusära, et teda hinnatakse ja et tulemus ei ole piisav.
Videvikusära vaatas inseneri poole ja nägi tema vabandavat pilku. „Ära muretse, Videvik, ma olen lähedal ja tulen kohe, kui lõpetanud olete.“ Kuulnud neid sõnu, leidis Videvikusära enese kahekesi toast koos draakoni silmadega inimesega.
„Kas sa tead, kes ma olen?“ küsis ta rahulikult. Videvikusära koondas tahtejõudu, et mitte vajuda ta eest maa alla, ja vastas pearaputusega. „Ma olen selle organisatsiooni komandör, jälgin kõiki lahinguoperatsioone ning juhatan ka siinset teadus- ja arendustegevust. Mul on sulle mõned väga erilised küsimused ja ma ootan lühikesi vastuseid. Sinu vastustest võivad sõltuda elud.“
Videvikusära suutis vaid noogutada.
„Hästi. Sa oled varem rääkinud, et „väli“, kust sa võtad oma võimete realiseerimiseks energiat, oli vähesest kasutamisest kange?“ Noogutus. „Samuti ütlesid sa, et „väli“ on kange sellepärast, et siin pole kedagi teist, kes välja kasutaks. Õigus?“ Veel üks noogutus. „Nii selle teabe alusel... Kas on mõistlik oletada, et mõned inimesed olid võimelised kasutama sarnaseid võimeid enne sinu saabumist?“
Milleks sellised küsimused? tahtis Videvikusära küsida, kuid ei suutnud häält teha ja noogutas jälle.
Inimene noogutas vastu ja jätkas: „Samuti sa väitsid, et „välja“ suurem aktiivsus muudab ta pehmemaks ja ligipääsetavamaks, õigus?“ Järgmine noogutus. „Kas on võimalik, et inimestel, kel enne ei olnud neid võimeid, võisid need äkki tekkida, kui „väli“ muutus paremini ligipääsetavaks?“
Videvikusära hakkas noogutama, kuid kaalus siis kuuldut. „Su teooria kõlab nii, kuid Charles ütles...“
„Jah või ei,“ käskis inimene ja Videvikusära noogutas kiirelt, kui ta jutt kurku kinni jäi. „Pealegi sa teatasid, et pikaajalisel ja korduval võimete kasutamisel ilmneb peavalu, kuid jätkuval võimete praktiseerimisel ja kasutamisel see väheneb, jah?“ Noogutus. „Viimane küsimus. Kasutades neid teadmisi ja tehnoloogiat, mille kallal te Charlesiga töötanud olete – kas suudate luua riista või rakenduse, mis võiks blokeerida inimesi nende võimete kasutamisest?“
Videvikusära avas suu, et alustada pika ja laia seletusega, kuid nägi jälle inimese pilku. „Ma räägin Charlesiga ja me vaatame, mida teha saame.“
„Suurepärane. Ootan prototüüpi nädala lõpuks,“ ütles inimene, noogutas ja marssis toast välja.
--
19:00, 13.05.2015, koosolekuruum
Kui löögirühmade liidrid koos oma alluvatega ruumi sisenesid, ootas Bradford neid juba ruumi ees. Matt Harris ja Lana Jenkins istusid komandöri kõrval ja taga ning paistsid end üsna ebamugavalt tundvat. Teisel pool komandöri istusid Frank McKendrick ja Moira Vahlen, kes paistsid samamoodi rahutud.
Kümme löögirühmade liidrit ja nende alluvad täitsid pingid Bradfordi vastas, kuid nende hulgas ei olnud Pavel Drõžimskit. Kuna tema teine käsualune oli komandöri taga, istus Esimese Löögirühma liider eraldi. Bradford jõllitas korra Esimese Löögirühma liidrit, kuid see oli liiga segaduses, et seda tähele panna. Oled kurja juur. Sind ja su uudishimu.
„Tänan kõiki tulemast, kuigi etteteatamisaeg oli lühike,“ ütles Bradford ja vaikne sosin asendus surmavaikusega. „Katsun selle koosoleku lühidalt teha. Esiteks, tänan kapten Fujikawat ja leitnant Weissi nende meeskondade suurepärase soorituse eest tänasel missioonil. Elavad vangid on nüüd teadlaste käes ja me ootame peatselt läbimurret.“
Teiste tiimiliidrite poolt kostis lühike õnnesoovide kahin, kuid Fujikawa ja Weiss istusid, suud kriipsud, ja jälgisid komandöri.
„Käesoleva kohtumise põhjus on teavitada teid kõiki hiljuti avastatud potentsiaalidest, mida sõdurid võivad näidata. Tundemärgid on nõrgad ja neid ei tarvitse välja lüüagi. Tuleb tähele panna kuuldusi võimetest, mis käivad kaugelt üle normaalse inimese suutlikkuse. Ebanormaalne reaktsioonikiirus, võimatu tugevus, samuti selgelt paranormaalsed nähtused, näiteks telekinees, on asjad, millest tuleb kohe teatada mulle, Frank McKendrickile või Moira Vahlenile.“
„Aga ettekuulutamise võimest?“ küsis Fujikawa tõsiselt ja kumbki neist koos Weissiga ei katkestanud Bradfordi jälgimist.
„Sul on õigus, kapten. See kuulub samuti nähtuste hulka, mida me otsime,“ ütles Bradford, teades, et ta ei saa vahetada teemat, mida Fujikawa tõstatada püüdis.
„Sa oled üks neist või mis? Nendest, kel on „potentsiaal?““
„Jah, olen küll,“ kinnitas Bradford ja kogu ruum hingas kollektiivselt sisse. „Mul on võime ennustada tulevikku üsna suure täpsusega.“ Bradford jõllitas Fujikawat ja jätkas: „Ei, ennustused pole lollikindlad.“ Pilk nihkus Teise Löögirühma liidrile. „Ei, ma ei loe teie mõtteid.“ Pilk nihkus Drõžimskile. „Jah, mõned on juba neid võimeid ilmutanud. Seersant?“
Matt kuuletus käsule ja astus komandöri kõrvale. Ta sirutas ühe käe ette ja avas rusika. Seal oli münt, mis tõusis aeglaselt õhku. Harrise nägu väändus pingutusest, münt hakkas võbelema ja kukkus. Matti värisevad käed kobasid mündi järele ja see libises ta haardest... ning Bradford püüdis selle kinni, ilma et oleks kogu etenduse ajal kordagi kõrvale vaadanud.
„Tänan, seersant, võite istuda,“ ütles ta hinge tõmmates. Ruum oli vaikne kui haud, kuulda oli vaid Bradfordi hingamine. „Meie eksperdid usuvad, et neid andeid on võimalik praktika ja õppimise teel parandada ning et need võivad tõsta meie sõdurite taset sissetungijate vastu. Ükskõik, mida te oma tiimides kohtate ja mis ei ole normaalne, sellest tuleb kohe raporteerida ja seda tuleb uurida. Teine tunnus, mida otsida, on kroonilised ja kestvad peavalud. On veel küsimusi?“ lõpetas Bradford koosoleku küsimusega, mis kõlas pigem kui käsk, ja ta pilk langes Drõžimskile enne, kui ta püsti tõusis.
„Söör, kui te oskate tulevikku ennustada, siis te ka teate, mida ma küsida kavatsen,“ ütles Pavel Bradfordi pilgu all kössi tõmbudes. „Ilmselt te ka teate, mis võib juhtuda, kui te ei vasta mu küsimustele.“
„Istuge, leitnant.“
„Kõige respekti juures...“
„Istuge, leitnant,“ kordas Bradford käsku ja Drõžimski suu tõmbus kriipsuks. „Kõik, mida te siitmaalt näete ja kuulete, on saladus ning selle teabe jagamist võib käsitleda riigireetmisena ja selle eest karistatakse vastavalt. Vastuseks Drõžimski esimesele küsimusele, siis täpsed tegurid, mis aitavad neid võimeid arendada, on veel teadmata, kuid kõigist seniesinenud juhtumitest on teatatud isikule, kes omab neid võimeid. Vastuseks su teisele küsimusele – nende võimete algne allikas on hetkel XCOM-i valduses ja aitab meid meie maailma kaitsta. Vastuseks su kolmandale küsimusele – see allikas ei ole inimene.
See on tulnukas, kelle vangistas terrorimissiooni ajal Esimene Löögirühm Washingtonis aprilli algul. Alates tema püüdmisest on ta teinud meiega koostööd ning jaganud palju teavet oma maailmast ja liikidest. Ta ei ole seotud sissetungijatega, kellega parasjagu me võitleme, ja on hakanud jagama üliolulist abi, kui sai teadlikuks ohtudest, millega silmitsi oleme.“
Bradfordi pilk vabastas viimaks Drõžimski, libises üle ruumi ja maandus Utheril, Teise Löögirühma juhil. „Jah, see olend on nende võimete allikas, mis meile end ilmutama on hakanud, ja ta on kümnete selliste võimete meister. Kõiki inimesi, keda me teame neid andeid ilmutavat, esitleme sellele olendile ja ta väele ning kui laiendada teooriat, siis juhul, kui andekad inimesed kasutavad oma võimeid, siis võib ilmneda veel rohkem annetega inimesi.“
Nüüd langes Weiss pilgu alla. „Peavalud on varane märk andest ega ole neuroloogilise probleemi sümptom. Allikas väidab, et selle ande mentaalne oskus on nagu lihas, mis muutub painduvamaks ja täpsemaks, kui pidevalt harjutada. Peavalud lõpuks kaovad.“ Bradfordi käsi tõmbles, ta hoidus tungist hõõruda meelekohti.
Ruumis kostis sosin, kuid see vaikis kohe, kui Bradford käe tõstis ja Fujikawa poole vaatas. „Tulnukas erineb kõigest, mida me seni kohanud oleme.“ Ta tõstetud käes oli pult, mida ta vajutas. Ta selja taga süttis suur monitor ja nähtavale tuli turvakaamera pilt ühest elukorterist. Videvikusära istus oma laua taga, laulis mingit perioodilisustabeli laulu ja joonestas diagrammi, hoides pliiatsit telekineesiga. Teine nupuvajutus pani video pausile.
„Kas on veel mingeid küsimusi?“