Päike oli silmapiiri taha vajumas, kui Elemendikandjad Ponyville’i raudteejaama poole läksid. Viis mära kõndisid platvormi lõppu ning noogutasid viisakaid tervitusi jaamatöölistele ja teistele ponidele, kes nende teele jäid.
Kui nad juhuslike ponide kuuldekaugusest välja olid jõudnud, pöördus Õunarüüp teiste poole: “Olgu, tüdrukud, Vidi rong peaks viie minuti pärast saabuma. Me aitame ta raamatukokku ega sega teda enne hommikut. Printsess Luna ütles, et tal on unega probleeme, seega peame laskma tal rahulikult vähemalt ühe öö omaenda voodis magada enne, kui hakkame pärima, mis juhtus.”
“Aga...”
“Ei mingeid agasid, Sööstu,” põrutas Õunarüüp kabjaga. “Ainult printsessid teavad, mis Videvikuga seal juhtus. Ei ole meie asi oma sõpra pinnida, kui tema ei taha rääkida. Ja sina, Roosa Pirukas! Ma ei...” Õunarüübi hoiatav kõne jäi kurku pidama, kui ta roosa peoponi silmi kohtas.
Roosa Piruka nägu oli väga tõsine, lausa nii tõsine, et Õunarüüp polnud teda kunagi sellisena näinud. Tema tavalise säravasilmse naeru ja ülevoolava rõõmsameelsuse asemel olid süngelt kokkupressitud lõuad ja kurb pilk. Möödus hetk, Roosa vaatas rööbastele, osutas siis kabjaga kaugusse. “Rong on kohe siin.”
Kõigi pilgud pöördusid sinna, kust tulid rööpad, ja nad nägid vedurit, mis künka tagant nähtavale ilmus. Rong saabus jaama. Uksed avanesid ja reisijad hakkasid liikuma. Esimene poni, kelle Õunarüüp ära tundis, ei olnudki Videvikusära, vaid tema vend Säraturvis. Ükssarvikutäkk astus vagunist välja, märkas küll Elemendikandjaid, kuid pööras ringi ja ulatas kabja oma õele, kui see rongist väljus. Õunarüüp ei olnud ainus, kes hingas järsult sisse, kui ammukadunud sõpra nägi.
Videvikusära oli nagu armetu roju. Lakk ja saba olid kasimata ning silme all paistsid kotid, silmad püsisid vaevu lahti. Silmatorkavaim muutus oli aga kahvatu arm ta küljel, kuhu karv polnud tagasi kasvanud. Videvikusära kallistas venda, kohendas veidrat seljakotti ja suundus sõprade poole.
“Rõõm sind jälle näha,Vidi,” ütles Õunarüüp ja naeratas lohutavalt. Naeratus aga vääratas veidi, kui Videvikusära oma väsinud pilguga talle otsa vaatas. Õunarüüp jätkas: “Astel ootab sind raamatukogus. Kõik on täpselt nii, nagu sinust jäi. Ma tõin veel sulle ja Astlale paari päeva jagu süüa, seega ei pea sa end vaevama ega järele minema.”
“Aitäh, Õunarüüp,” vastas Videvikusära nõrga naeratusega.
“Videvik, kas tohin küsida, kust sa selle sadulkoti said?” küsis Haruldus, püüdes varjata vastikustunnet. “Kindlasti paistab ta, noh... See on küll vastupidavalt õmmeldud, kuid teda ei ole võimalik mugavalt kanda. Julgen väita, et see rätsep, kes selle tegi, ei tea, kuidas sadulkotti kantakse!”
Videvikusära nõrk naeratus kadus, kui pilgu Harulduse poole pööras. Möödus ebamugav vaikusehetk, ja Videvikusära vastas: “See on hea küll.” Ta kohendas kotti oma seljas.
“Mis kotis on? See on ju täis!” ütles Vikerkaaresööst Videvikusära kõrvale hõljudes ja kotti uurides. “Paistab liiga raske olevat. Äkki lubad kanda?” pakkus ta abi ja sirutas kapja. Kohe, kui kabi kotti puutus, Videvikusära reageeris ja ootamatult järsult.
“EI!” karjatas ükssarvik, koperdas Vikerkaaresööstu kabjaulatusest eemale ja pööras paanikas pilgu pegasuse poole. Möödus hetk vaikust, Videvikusära pööras ringi ja galopeeris raamatukogu suunas minema.
Vikerkaaresööst laskus maapinnale ja vaatas murelikult ülejäänud Elemendikandjaid. “Mis see nüüd siis oli?”
“Me ei tea, mis temaga juhtus, Sööstu,” ütles Võbelus vaikselt maha vaadates. “Ehkki seda juhtub harva, aitan ma mõnikord selliseid lemmikloomi, kes on pärit kurjade omanike käest ja nad kardavad seepärast kõiki ponisid. Me peame temaga kannatlikud olema ning tagama, et ta teaks, et me oleme siin ja valmis aitama.” Kui Vikerkaaresööstu nägu pilve tõmbus, lisas Võbelus: “Ära teda tüütama mine, see ei aita ühtki poni.”
“Paistab, et peaksime teineteisele head ööd soovima, tüdrukud,” ütles Haruldus lõpetuseks. “Me võime hommikul Videvikusärale külla minna, kui ta on üles tõusnud. Ma ütlesin Astlale kah, et teataks meile kohe, kui tal mingeid probleeme on, olgu päev või öö. Head õhtut.”
Kuna jututeemad said otsa, hajus seltskond oma kodude suunas. Õunarüüp suundus oma aedade poole, kuid peatus, kui nägi Roosat Pirukat raamatukogu poole vaatamas. “Tore, et sa ei läinud tervitamistega liiale, Roosa. Ma ei usu, et Videvikul praegu peotuju on.”
Peoponi pööras Õunarüübi poole pilgu, mis oli murettekitavalt kurb. “Miks peaksin ma pidutsema?” küsis Roosa Pirukas. “Videvik ei ole tegelikult veel tagasi.”
--
Videvikusära ei mäletanud, kuidas ta voodisse sai, kuid seal ta nüüd oli. Padja tuttav lõhn ja madratsi hellitav pehmus meenutasid talle, et ta on kodus. Ta on kodus.
Hommikul oli palju teha. Ta pidi sortima asjad, mis tema Maa sõbrad kotti olid pannud, ja üle vaatama selle loitsuraamatu, mille Celestia oli andnud. Lugeda raamatust Tähepöörise enese loitse, mille legendaarne maag oli ise kirja pannud, oli Videvikusära jaoks enneolematu võimalus. Seda ei tohtinud mööda lasta.
Ta pikutas edasi ja tundis, et ta meeled libisevad unemaale. Videvikusärale tundus, nagu kellegi käsi silitaks ta pead ja see libiseks läbi ta laka. See tunne meenutas talle ema, kes kammis ta lakka ja kuulas, kuidas Videvikusära rääkis, mida ta päeval tegi, kui ta oli alles varss.
“Ma olen õnnelik, et sa kodus oled, Videvikusära.”
“Ma olen õnnelik, et olen kodus.”
“Su sõbrad paistsid rõõmustavat, et oled tagasi.”
“Ma arvan jah.”
“Oli sul kahtlusi?”
“Ma ei tea, mida öelda. Ma tahan, et asjad saaksid tagasi endiseks, aga ma ei usu, et seda kunagi enam juhtub.”
“Ma saan aru. Sõprus muutub, kuid kui sa tahad võimalust olukorda parandada, pead sa minema ja tegutsema.”
“Ma tean.”
“Kas sa teed seda? Kui hindad oma sõpru nii kõrgelt, nagu sa räägid, siis äkki peaksid sa õppima. Muidu ei suuda sa neid päästa, nagu sa mind ei suutnud päästa.”
“Mida?”
Videvikusära vaatas üles just sel hetkel, kui sähvatas roheline välk ja kajas katkev karjatus ning tema ümber langes tuhapilv. Ükssarvik tõmbus tagasi ja üritas karjuda, kuid hingamisteed olid tuhka täis. Videvikusära kisa sumbus köhahoogu, ta püherdas voodist välja ja kukkus põrandale.
“Videvik? Kas kõik on korras?” Tema pilk hüppas hääle suunas ja ta nägi Astelt, kes seisis ukse kõrval, üks küünis lambi lülitil ja pilgus suur mure. Astel tuli lambi juurest ära ja vaatas olukorda magamistoas. “Okei-okei, Videvik. Miks sa ei korista? Ma olin sinu pärast kõik siin just ära koristanud.”
Videvikusära vaatas Astlaga samas suunas ja nuuksus vaikselt. Poolikukspõlenud inimlaiba ja tuha asemel ta voodis nägi ta patju ja tekke, mis voodi ümber vedelesid. Öökapipealne oli segamini ning seal seisnud veeklaas oli põrandal ja katki. Põrandal haises okserada ja kui Videvikusära aru sai, et see pärines temalt, pidi vaene ükssarvik uuesti öökima hakkama. “Mul on kahju, Astel, mul on nii kahju. Ma ei saa lasta sul seda enda järelt koristada.”
Videvikusära jõudis majapidamistarvete kapini ja manas maagia üles, et kõik vajalik selle laga koristamiseks välja võtta. Kaks kuud tagasi võinuks ta oma maagia abil pesta ja koristada selle toa vähema kui viie minutiga. Seepärast tuli talle täieliku üllatusena, et ta maagia täna särises ja kustus ning tulemuseks oli vaid koristustarvete varing ta ümber. Harja ja mopi varred kolisesid põrandal ning paberkäterätikute rull veeres mööda maad lahti.
“Vidi, ära muretse selle pärast,” nõudis Astel ja püüdis paberirulli kinni. “Mine duši alla ja ma koristan kõik ära, enne kui välja tuled. Okei?”
Videvikusära ei suutnud Astla poole vaadata, ta lasi pea norgu ja järgis draakoni soovitust. Ta ei tahtnud näha seda pettumust, mis draakonipoisi näos olema pidi.
--
Peaaegu kõrvetav veesadu muutis Videvikusära laka soojaks mopiks ja leotas ka karvastiku läbi. Higi ja sodi lahkusid ta karvast ning soe vesi rahustas lihaspinget. Ainuke asi, mida dušš minema ei uhtunud, olid tema mured.
Varss, sa oled Astlale vaid hädaks kaela peal. Tühise painaja pärast lagastasid toa täis. Sa ei suuda seda enda järelt isegi ära koristada, kirus Videvikusära ennast, sulges silmad ja suunas näo vastu langevat vett. Kuidas ta ka ei püüdnud sellest mitte välja teha, ennastsüüdistavad mõtted jätkusid.
Sa tegid seda ka oma sõpradele. Nad pakkusid vanale sõbrale abi, aga nad polnud aru saanud, et vana sõber on läinud. Kõik, mis on järele jäänud sinust, Videvikusärast, Maagiaelemendist, on vaid tühi kest. Liiga haige keha ja vaim, et olla üldse kellelegi vajalik. Sa pole neile muuks kui koormaks ja nad aitavad sind vaid halastusest, mitte sõprusest.
“See ei ole tõsi,” sosistas Videvikusära enesele lootuses, et sõnad on tugevamad kui petlik mõte.
Sinu vigastused on su ka meie jaoks kasutuks muutnud. On küll kahetsusväärne, et see on nii, aga neist andmetest, mis me sinult saime, on rohkem kui küll. Teades sinu kodumaa asukohta, on enam kui selge, et leidub ka teisi tipmisi isendeid, keda püüda.
Videvikusära avas suu, et rääkida, kuid vaikis, juureldes nende mõtete üle, mis ta peast läbi käisid. Ta avas silmad, keeras duši kinni ja ta märkas silmanurgast liikumist. Ta ei olnud duširuumis üksi ja need mõtted ei olnud tema omad.
Teisel pool dušikardinat seisis kõhn punasesse riietunud kuju. Läbi dušikardina paistis see hägune, kuid Videvikusära teadis, et selle nägu katab näota kiiver. Sa tead, et sa ei saa meie vastu. Ei sõbrad, su vend, printsessid ega inimesed, keda sa oled tundnud ja armastanud. Nad kas alistuvad või põlevad. Kõik Tõusmise nimel. See. On. Vältimatu. Läbi dušikardina tungisid kaks kätt ja Videvikusäral jäi hing kurku kinni.
“Videvik? Kaua sa seal olla kavatsed? On kõik korras?” kostis läbi ukse Astla hääl.
Videvikusära pilk hüppas kardina taga varjuvalt eeterlikult uksele, aga kui ta uuesti kardina poole vaatas, oli koletis kadunud. “M... minuga on korras, Astel, sain omadega valmis,” vastas ta, tuli duši alt ära ja nühkis ennast rätikuga. Ta hakkas hüüdma oma assistenti, kuid sõnad jäid kurku pidama. Ma ei saa talle sellest rääkida... sellest kõigest. Ma ei saa ka tüdrukutele rääkida. Siin on vaid üks poni... vaid üks isik, kes võib aru saada, mis on toimumas on... ja teda ei ole siin. Mida ma nüüd teen?
“Astel! Kas tooksid mulle tüki paberit ja midagi, millega kirjutada?” hüüdis Videvikusära ja loobus üritamast oma lakka kuivatada. Ta heitis rätiku kuivatusraamile.
--
Haruldusele ei meeldinud nii vara ärgata. See muutis ta pigem pahuraks, samas oli see hind, mida tuli maksta selle eest, et olla lummav, ja ta maksis seda igal päeval. Pealegi andis see talle natuke rahulikku vaba aega, kuna pood tuli avada alles mitme tunni pärast. Ta võinuks kasutada seda aega hommikusöögiks või vaadata üle mõned käsilolevad projektid või koguni käia turu peal, kui vaja. Kuna see toimus väga vara ja ta oli harjunud oma vaiksete hommikutega, tuli see talle täieliku šokina, kui keegi kõvasti ta uksele koputas.
“Üks hetk!” ütles Haruldus nii kõvasti kui daamile sobilik ja kohendas oma lakka. Kui ta sellega lõpuks rahul oli (ja koputamine veel valjemaks oli läinud), traavis Haruldus ukse juurde. “Kauplus pole veel kahjuks avatud,” alustas Haruldus ust avades, kuid nägi märga Videvikusära, kel meeleheide silmis. “Tahad rääkida, Videvik? Tule sisse, et sa külma ei saaks. Mul on kuivi rätikuid, saad kuivatada ja end soojendada. Ma tegin just teed, kas tahad ka tassi?”
“Jah, palun,” pomises Videvikusära sisse astudes ja sadulkotti maha pannes. Erinevalt sellest sadulkotist, millega ta rongi pealt tuli, oli see nüüd tema enda oma, Videvikusära ilumärgid külgedele tikitud. Haruldus märkas, et need on peaaegu tühjad, vaid üks rullis kiri paistis ühe poole klapi vahelt.
“Pean tunnistama, et olen väga üllatunud, et sind sellisel varasel hommikutunnil näen, kallis. Ma arvasin, et sa tahtsid pikemalt magada pärast kogu seda draamat, mis hiljuti juhtus,” ütles Haruldus, leviteerides duširuumist rätiku välja ja hõljutades samal ajal ka teeserviisi köögist lauale. Haruldus oli hakanud just tasse täitma, aga märkas siis Videvikusära abituid katseid rätikut kasutada. “Videvik, mulle tundub, et pean su ees eilse pärast vabandama. Tüdrukud ja mina olime nii elevil, et sa tagasi jõudsid, kuid selle üle olime lubamatult ükskõiksed, et sa alles toibud oma katsumustest. Kuid kui me midagigi teha saaksime, et sul kergem oleks, kallis, siis ainult tule ja küsi.”
Videvikusära tegi oma parima, et rätik kuidagigi kokku voltida, ja vaatas siis teetassi, mille Haruldus tema jaoks valmis oli pannud. “Aitäh,” ütles ta vaikselt. Lausumata sõnagi, kõndis ta kottide juurde ja tõmbas hammastega paberirulli välja, tuli laua äärde ning laotas selle laiali. “Ma tean, et see ei ole selline töö, mida sa tavaliselt teed, ja skeemgi on pisut segane, aga... Kas saad sa mulle sellise teha? Palun?”
Harulduse südant pressisid selge meeleheide ja vajadus ning ta naeratas. “Hea meelega, Videvik. Joonis on üsna lihtne, samas detailidega on veidi tööd,” nõustus Haruldus kõhklemata ja kui ta nägi, kuidas sõber suu avas, katkestas ta: “Kuss, kallis. See ei ole probleemiks. Ma olen selliseid asju Mesimagusa rõõmuks palju teinud, ma olen täitsa kindel, et lõunaks on see valmis.”
Videvikusära “aitäh” läks kaduma, kui ta Harulduse lohutavat pilku vältis.
“Ma annan selle Astla kätte, kui valmis saab, sa ei pea sellele ise järele tulema. See, mida sulle vaja on, on puhkus, Videvik,” ütles Haruldus teed limpsides ja vaatas tassi, mida Videvikusära ei olnud puutunud. “Ma ei taha sind tüüdata ja olen kindel, et ka tüdrukud ei tee seda. Kui aga tahad rääkida, mis juhtus, siis vaid tule, kelle juurde soovid. Päeval või öösel.”
Videvikusära vaatas jälle oma teetassi ja paistis mõtlevat, aga siis loivas kööki Mesimagus.
“Tere hommikust, Haruldus, tere hommikust, Vid...” pomises varss uniselt, aga kui ta pilk Harulduse külaliseni jõudis, muutus ta kohe erksaks. “Videvik! Tuhatnelja, Õunaõis! Videvik on siin!” Simapilkselt tormas kööki kolm varssa ja Videvikusära uppus küsimusterahesse, et kus ta oli ja mida ta tegi.
“TÜDRUKUD,” tõusis Harulduse hääl võib-olla natuke kõrgemale kui daamile sobilik olnuks ja kolm ilumärgirüütlit pöörasid näod vihase moekunstniku poole. “Videvik on väga väsinud ega saa praegu rääkida. Te kolm peate minema tagasi tuttu. KOHE!”
Kõik kolm lahkusid nurisedes köögist ja kui Haruldus oli veendunud, et nad on kuuldeulatusest väljas, pööras ta enese uuesti Videvikusära poole, kuid leidis enese üksinda köögist ja välisuks parasjagu just sulgus.
--
Videvikusära lajatas raamatukogu ukse kinni ja varises maha. Ta hingeldas meeletult ja süda tagus rinnus, ta üritas oma pööraseid mõttekäike rahustada.
“Kuhu sa läksid, Videvik?”
“Ohhoo, andsid pahadele peksa ja päästsid olukorra?”
“Kas said sõpru ka?”
“Räägi meile kõigest! Räägi meile!”
Videvikusära hakkas juba Haruldusele sellest kõigest rääkima, kuid varsad segasid vahele. Kui samas ruumis olid varsad, ei saanud ta rääkida õudustest, mida oli näinud ja teinud. Tuli, karjed, veri ja sõbralik naeratus, jõhker vägivald selle taga, mõõtmatult võimas mõistus, mis tema oma üle võttis...
EI. KESKENDU! Videvikusära raputas pead, püüdes koledaid mälestusi eemale suruda. Mul on vaja end kokku võtta! Mu maagia ei ole enam selline nagu vanasti... Aga ometi peab olema mingi võimalus mu võimeid taastada. Mõtle, mõtle... Videvikusära silmad libisesid üle paljude raamatute ta raamatukogus, kuid siis äkki tal koitis. Tähepöörise loitsuraamat! Võin kogu maailma bittide peale kihla vedada, et selles on loits, mis selle parandab!
Videvikusära galopeeris üles töölaua juurde, kus oli kott, mis varjas iidset loitsuraamatut. Mõne kohmaka kabjaliigutusega sai ta selle kotist välja ja laotas lauale, hakkas kohe lugema ja märkmeid kirjutama. Hämmastav hulk loitse olid lõpetamata ja enamik neist ei saanud teda aidata. Ta oli juba loobumas, aga leidis viimaks pääsetee.
“Tähepöörise mõjuvõimu loits,” luges Videvikusära kõvasti ja tundis, et ta vaim hakkab tõusma. “Sellel loitsul on vägi avada õige ja täielik potentsiaal igal ponil, kes seda väärib.“ Jah! See on võti. Kui ma selle manan, võin muutuda normaalseks tagasi! Ta silmad neelasid kirjeldusi ja juhiseid ning ta jättis meelde valemi viimse kui üksikasja ja ka loitsu enese.
Ta oli õppinud maagiat piisavalt, et aimata loitsu mõju juba paljast valemit vaadates, kuid see loits oli midagi sellist, mida ta kunagi varem näinud ei olnud. Massiivid olid kihiti üksteise peal ja mõjutasid teineteist sellisel moel, et isegi Videvikusära püüdlik mõistus ei osanud seda oodata. Ainus asi, mille ta välja rehkendada suutis, oli loitsu energiatarve, mis oli nii väike, et ta võis seda manada ka oma praeguses haiges olekus.
Niisiis, pole aega venitada! Videvikusära kogus enesekindlust ja sulges silmad. Väike värelus energiat oli kõik, mille ta suutis manada, kuid seda oli piisavalt, et sellele vaimusilmas kuju anda. Iga valemikiht varjutas järgmise, siis järgmise, siis järgmise. See oli üks keerulisemaid loitse, mida Videvikusära kunagi proovinud oli. Kui viimane kiht paigas oli, manas ta selle tööle.
Ja midagi ei juhtunud.
Ta silmad avanesid uuesti, otsimaks mingitki muutust, ja ta üritas haarata tubli portsu väge, aga sai vaid haleda pisku. Ta meeltesse imbus pettumust, kui ta naasis raamatu juurde, uuris üle ja proovis veel, kuid tulemused olid samad.
“Okei, Videvik, okei. Ära närvitse,” ütles ta endale. “Pean juhised uuesti üle vaatama. Kindlasti jätsin midagi olulist vahele.” Videvikusära hingas sügavalt ja vaatas üle kõik, mida raamat loitsust rääkis, seejärel proovis uuesti ja sai samasuguse tulemuse nagu eelmistelgi kordadel. Ta otsis loitse, mis võinuks sellele eelneda või järgneda, aga neid ei olnud seal. Siis uuris ta, mitu kihti loitsul on, lootis mõnest valemist vea leida või leida vigu omaenese peas konstrueeritud valemitest.
“See on lootusetu, sa tead ju.” Hääl oli sõbralik ja julgustav, kuid sõnad olid erakordselt norivad.
“Ole vait ja kao minema,” nähvas Videvikusära ja jätkas raamatus oleva loitsu lahtiharutamist.
“Sulle kuluks „A“ sellise pingutuse eest ära, aga me ju teame, et väike lihtne loits ei muuda midagi paremaks,” jätkas hääl. Videvikusära tundis ebameeldivat aimdust, et ta teab, kes räägib. “Isegi kui loits toimiks nii, nagu peab, ei muuda ta möödunut olematuks. See ei pese verd su kapjadelt.”
Videvikusärale tundus, et hääle omanik seisab ta selja taga. “Olgem ausad, Videvik. Sa ütled endale, et sa ei saa sõpradele juhtunust rääkida, sest sa kardad neid haavata või hirmutada. Kuid kas see pole mitte vale? Tegelik põhjus on see, et sa ei taha neile rääkida veresaunast, mille sa sõpradele kaela tõmbasid... Ega seda, et sa tekitasid seda omajagu ka ise. Sa ei taha, et nad teaksid, et sa lõpetasid sadu elusid. Sa ei taha, et nad teaksid, et nende kallis sõber suples veres.”
“See ei ole...” hakkas Videvikusära protestima, kuid mälestused panid ta vaikima. Põgenevad või ründavad olendid kangestusid kivist vanglatesse, kõik nad olid igaveseks graniiti suletud. Oh, Celestia... Ma tõesti tegin seda.
“Ja nüüd otsid sa väge, et kõik endiseks muuta, kuid me mõlemad teame, et sa tahad väge selleks, et võidelda nende koletistega, kui nad siia tulevad. Me mõlemad teame, et sa kukud oma kalleid sõpru kaitstes läbi, täpselt samamoodi, nagu sa kukkusid läbi, kaitstes oma sõpru Maal. Sa oled nõrk ja seda ei muuda ükski vägi.”
Videvikusära rabeles, leidmaks mingeidki viise, et end nende süüdistuste eest kaitsta, kuid mälestused sellest, kuidas sõbrad tema tegevusetuse pärast surid, ja lisaks surmad, mille ta ise otseselt põhjustas, pitsitasid ta kõri. Ta peaaegu hüppas toolist välja, kui ta õlgadele laskusid kellegi käed ja sõbralik hääl hakkas julma tõde talle otse kõrva sosistama.
“Sul on olnud aega juhtunu üle mõelda ja ma olen kindel, et sa mõistad seda jubedat tõde.” Möödus hetk ja Videvikusära silmad venisid suuremaks. “Need koletised, kes tapsid su sõbrad, tulid tegelikult sinu järele. Kui sind ei olnuks seal, võinuks nad ilmselt veel elus olla. Ja nüüd oled sa tagasi Ponyville’is. On vaid aja küsimus, millal koletised siia jõuavad ja ajalugu kordub. On vaid üks asi, mida sa teha saad, et säästa sõpru surmast ja lunastada need surmad, mille oled põhjustanud.”
Videvikusära sosistas värisedes: “Mida ma saan teha?”
“Vastus on tegelikult üsna lihtne,” ütles hääl mõtisklevalt ja käed libisesid ta õlgadelt kõrgemale ja hakkasid kõri pigistama. “Kõik, mida selleks vaja on – TAPA ENNAST ÄRA!”
KÕMM!
Videvikusära tooli jalg oli jäänud põrandaprao taha, kui ta end jõuliselt lauast eemale oli lükanud, tool oli kaldunud taha ja ükssarvik oli valusalt põrandale kukkunud. Ilma mõtlemata rabeles ta lauast eemale toanurka ja hingeldas meeletult, nagu tahaks kogu toa õhku korraga ära hingata. Tuba oli tühi ja hämar, vaid lamp põles laual. Läbi akna paistis ööpimedus.
Jäin vist laua taha magama, järeldas Videvikusära, kui ta süda ja hingamine olid rahunenud. Ta vaatas toas ringi ja nägi karpi selle tooli kõrval, kust ta oli paaniliselt evakueerunud. Ta tõusis aeglaselt jalule ja nägi kirja karbi peal.
“Videvik, karbis on asi, mida sa tahtsid. Kui midagi veel vaja on, palun ära kõhkle hetkegi ja ainult küsi. Haruldus.”
Videvikusära avas karbi nii kähku kui suutis ja võttis selle sisu hellalt kapjade vahele. See oli kaltsunukk, nagu ammuunustatud ja ikka veel kadunud Tarkpea, kuid sellega sarnasused ka piirdusid. Puudu oli koon, mis tema vanal nukul oli, uuel oli lame nägu ja pruunid nööbid silmadeks, kaltsulaka asemel pealael lapp tumepruuni riiet. Ta esijäsemed lõppesid kätega, mille tipud olid õmblustega sõrmedeks jagatud.
Videvikusära tõmbas nuku tihedasti kaissu ja püüdis mitte nutta, isegi kui ta välja mõtles, mida on vaja teha, et sõpru ohust säästa.
--
Astel andis oma parima, et tulla raamatukokku nii tasakesi kui suutis, ehkki tegelikult ei olnud see üldse oluline. Videvikusära oli kas sügavas unes ega kuulnud midagi või oli täiesti ärkvel ja vaikus polnud oluline. Ma pean üle vaatama, kas kõik on ikka korras, mõtles ta ja piilus magamistuppa.
Mitte midagi ei paistnud viltu olevat peale selle, et Videvikusära polnud kusagil näha ja see kummaline kottki, millega ta tulnud oli, oli kadunud. Laualamp oli sisse lülitatud ja Astel hüppas edasi, et seda välja lülitada, aga avastas siis, et laual lebas üksik paberileht.
Mul on kahju, aga ma sean teid kõiki ohtu, kui olen siin. Hüvasti.
“HARULDUS!” röökis Astel kõigest väest raamatukogust välja joostes, paberitükk käpa vahel.
--
“Me peame otsingu organiseerima!” kuulutas Vikerkaaresööst enesekindlalt, kui ta koos Õunarüübi, Harulduse, Võbeluse ja Astlaga raamatukogus istet oli võtnud. “Ta ei tohiks sellisena öösel ringi uidata!”
“Kust me otsima peame? Õues on öö, kui sa juhuslikult märganud ei ole,” vastas Õunarüüp kahtlevalt. “Ma ei näe võimalusi, kuidas teda praegu leida võiks.”
“Ja siis? Lihtsalt loobume?” tuli Vikerkaaresööstu poolt oodatav vastus ja nad jõllitasid teineteist raevukalt.
“Ma võin Owliciouselt otsimiseks abi paluda. Tal on veel öökullidest sõpru, kes meid aidata saavad,” pakkus Võbelus. Mure Videvikusära pärast surus maha igasuguse pelguse sellise pingelise vestluse ees.
“Mida iganes me teeme, me peame tegema seda kiiresti,” lisas Haruldus, tõmmates oma mureliku häälega kõigi pilgud endale. “Te kõik kardate tema ohutuse pärast, aga need ei ole öised olendid, mille pärast mina praegu muretsen. Ma kardan... et ta teeb endale viga, kui ta peaks arvama, et muid võimalusi enam pole.” Seda kuuldes venisid kõigi silmad suureks, aga enne kui valge ükssarvik täpsustada jõudis, ehmatas kõiki koputus uksele ja postimära teatas enda saabumisest.
“Kas aeg pole kirjakandja töö jaoks pisut hiline?” küsis Õunarüüp pahuralt, kui kõõrdsilmne pegasus võttis lihtsa kirjarulli ja andis selle maaponile.
“Ma tean! Aeg on tõesti hiline, et posti toimetada, aga Roosa Pirukas ähvardas minu muffininormi maha kirjutada, kui ma seda ei tee!” kaebas hall pegasus, vaadates ponisid ja draakonit. “Te olete Roosa sõbrad, onju? Öelge talle, et tõin ta kirja õigel ajal! Palun!” anus ta haledal häälel ja naeratas, kuid teda ei pandud tähele, sest Õunarüüp avas kirja ja seda lugedes venisid ta silmad aina suuremaks.
“Rääkides Roosast – kus ta on?” küsis Vikerkaaresööst, kuid igasugune vastus jäi tulemata, sest Õunarüüp pöördus sõprade poole.
“Me peame minema varemetesse Vabas Metsas. KOHE!”
--
Vaid üks kahest uksest oli veel piida küljes, kui Videvikusära astus tuhandeaastastesse varemetesse Vaba Metsa varjus. Videvikusära mõtles hajameelselt, kuhu teine uksepool kaduda võis, kui ta mööda hüljatud koridori edasi traavis. Hajusad mõtted haihtusid kohe, kui ta nägi seda, mida otsis.
Saali keskel oli kivipõrandast välja lõigatud ring. Lõige oli täiesti puhas, peaaegu tollisügavune ja ideaalselt sile ning erinevalt ülejäänud marmorpõrandast Videvikusära ümber puudusid sellel igasugused ajahamba jäljed. See on siis koht, kust nad Equestriasse tulid ja siitkaudu nad ka läksid, mõtles Videvikusära omaette, astus ringi keskele ja libistas inimeste seljakoti oma turjalt maha.
„Niisiis, Videvik, sa saad sellega hakkama. Teleportatsiooni jälitamine ei ole võimatu,” ütles ta enesele, istus ringi keskele ja keskendus. Mõne hetke pärast ta naeratas, kui oli leidnud selle, mida otsis. Telepordi tehislik olemus oli jätnud rohkem märke kui vaid see füüsiline jälg siin marmoris. Nõrk maagiline kaja avaldas täpselt selle seadme mehaanika, millega ta sõbrad olid Maale tagasi läinud. Selle teadmise abil võis temagi sama teed minna.
Videvikusära keskendus ja kujutles valemit, mida teleportatsiooniks vaja läks, ning koondas kogu oma väe, mille ta vähegi leidis. Ta oli alles alustanud, aga sarv hakkas juba valutama. See ei olnud tuttav tuim valu, mida ta varem tundnud oli, kui kõvasti pingutas, see oli nagu nael, mida ajusse lüüakse. Hoolimata valust ta koondas nii palju väge kui suutis ja manas loitsu.
Kui ta silmad avas, polnud midagi muutunud.
„Ei,” pomises Videvikusära, tõstis kabjad ja põrutas need vastu marmorit. „Ei-ei-ei!” karjus ta ja peksles kapjadega vastu kõva marmorit. Mitte miski ei toimi enam! Ma ei saa enam midagi endiseks!
„Videvik!”
Õunarüübi hüüd katkestas Videvikusära läbikukkumise raevu. Ta üritas saali keskelt minema joosta, aga ta esijalad ei kandnud enam. Videvikusära rabeles ja kukkus ning püüdis valust hoolimata tõusta. Saalis kajas lähenevate Elemendikandjate ja Astla hääl.
„Videvik, või et siin sa oledki! Me oleme end haigeks muretsenud! Miks sa...” hakkas Haruldus rääkima, aga ta pilk langes lilla ükssarviku kapjadele. „Päikese pärast, sa oled ju vigastatud! Ära liiguta, kallis, Võbelus võtab kohe oma esmaabiasjandused ja me...”
„Kao eemale!” naelutas Videvikusära karje ta sõbrad paigale. „Ma olen lihtsalt... Ma ei saa...”
„On see nendest kiusupunnidest, kellega sa kohtusid, kui ära olid? Millega... Ah, mul ei õnnestunud Canterlotis kõike pealt kuulata,” nõudis Vikerkaaresööst vihase näoga. „Kui muretsed selle pärast, et nad siia tulevad, siis jäta need meie hoolde! Annan igale kiusajale nii, et...”
„Ei! Sa ei suuda!” püüdis Videvikusära end tagasi hoida, ta häälepaelad pääsesid valla. „Need ei olnud kiusajad, need olid koletised, kes tapsid mu sõbrad! Nad ei kiusa, nad lihtsalt tulevad ja põletavad kõik, mis ette jääb, ning tapavad kõik ponid, keda näevad! Ponyville’i! Canterloti! Teie perekonnad! Kõik ja viimse kui poni! Kui nad tulevad minu järel siia, saate te kõik surma ja ma ei saa selle peatamiseks midagi teha!”
Elemendikandjad vahetasid ehmunud pilke, kui Videvikusära südamepuistamine jätkus.
„Ja ma ise olen samasugune nagu nemad! Ma ei võidelnud nendega, ma ei andnud neile peksa, ma ei käskinud neil alistuda. Ma tapsin nad kõik ja andestagu Celestia, ma teeksin seda veel!” Videvikusära katkes, ta varises marmorile, vedas verised kabjad üle pea ja nuuksus, püüdes end meeleheitlikult sõprade eest varjata. Ja veelgi enam õudu tundis ta sellest, et tema sõbrad nüüd teavad, milline koletis oli temast saanud.
„Videvik?” kostis Võbeluse hääl päris Videvikusära kõrval ja Videvikusära üritas eemale rabeleda.
„Ei! Hoia eemale!” karjus Videvikusära ja taganes nurka. „Ma olen koletis! Koletised ei vääri sõpru! Te kõik saate viga ja...”
„Videvikusära,” ütles kollane pegasus pingsalt jõllitades. „Kas sa tõesti arvad, et sina üksi otsustad sõpruse üle? Et sul on õigus valida, millal teised lõpetavad sinuga sõpruse, sest sina arvad, et sa pole enam selline, et mõni poni võiks olla sinu sõber? Ei. Ma ei ole siin selleks, et mõista hukka sinu ränki otsuseid, mida sa meeleheitlikes olukordades vastu võtsid.” Võbelus lähenes Videvikusärale. Ta pilk oli nüüd leebem ja ta haaras ükssarviku endale kallistusse. „Ma olen siin, sest sa oled minu sõber, ja see teeb mulle väga haiget, kui ma näen oma sõpra piinlemas. Seda tunnet ei muuda miski, Videvikusära.”
„Tal on õigus, suhkrutükk,” nõustus Õunarüüp ligi astudes ja pani kabja lohutavalt Videvikusära õlale. „Ma küll tunnustan seda, mida teha püüad, aga see on vale. Sõprus on tee kahele. Tõmmates vankrit kahekesi, on vaid pool raskust tõmmata.”
Astel ja Haruldus liitusid grupikalliga ja ka Vikerkaaresööst maandus grupikallistusse. Minu sõbrad. Minu sõbrad, oli kõik, mida Videvikusära mõelda suutis, kui viimaste nädalate stress lahtuma hakkas. Üks poni oleks nagu puudu. „Oot, kus on Roosa?”
Ja siis äkki oli kogu saal kärgatuse saatel täis konfette ja värvilisi linte ning laest rullus alla suur loosung kirjaga „Tere tulemast tagasi, Videvik!”
„Tere tulemast tagasi, Videvik,” viiksus Roosa ja väänles kummalisel moel tiheda grupikallistuse keskpunkti. „Ma teadsin, et sa leiad tee tagasi isegi siis, kui tee peal on pisut abi vaja! Tavaliselt toon ma peole kooki, aga see pole see, mida sa praegu ja kohe vajad. Mida sa praegu vajad, on suur kallistus...” Roosa peomära pingutas korra oma kallistust, „Ja üks hea ööuni!” Ta kabi osutas saali poole, kus oli kuus magamiskotti ja Astla pesa.
„Aitäh, tüdrukud... Ma tänan teid nii väga,” nuuksus Videvikusära, kui kallikuhi hajuma hakkas ja Võbelus ta kapju uuris. Ta pilk langes kotile ja hetke mõtles ta millalgi hommikul taas mõjuvõimu loitsuga proovida. Ei. Seda pole vist enam vaja. See tunne, see sõprusemaagia tunne on kõik, mida mul nüüd vaja on.
--
Videvikusära avas silmad ja nägi vaid tähistaevast kõigis suundades enda ümber. Marmorpõrandat ning lagunenud seinu ja katust ei olnud enam kuskil.
„Halloo? Kas siin on kedagi?” küsis Videvikusära ja hakkas juba hirmu tundma, kui mõistis, et viibib tõenäoliselt unenäos. Ta pöörles kohapeal, et näha koledaid mälestusi, mis teda unedes jälitanud olid, kuid talle avanes tuttav ja lohutav vaatepilt.
Kaugemal istusid Celestia ja Luna ning nende ümber keerlesid aeglase tornaadona kümned pildid. Mõnel neist paistis Videvikusära lapsepõlv, teistel Ponyville’i aeg koos Elemendikandjatega. Ning mõned kallid kaadrid inimestega maalt ja ka mälestused, mida ta niiväga tahtis unustada. Äkki pildid kadusid ning printsessid vaatasid Videvikusära poole ja naeratasid. „Videvikusära, ma ei ole kunagi sinu üle nii uhke olnud,” ütles Celestia ja tema tunnustavat naeratust oli võimatu mitte nautida.
„Aga miks? Sa andsid mulle Tähepöörise loitsuraamatu ja ma ei suutnud sellest ainsatki loitsu lausuda,” tunnistas Videvikusära vastumeelselt ning ta segadus vaid suurenes, kui Celestia ja Luna mõtlikke pilke vahetasid.
„Loitsud selles Tähepöörise raamatus on proovid,” rääkis Luna ja tõstis kabja, peatamaks Videvikusära protesti selle ebaõnnestunud manamise osas. „Sa läbisid katse, kui said aru, et sul pole vaja seda, mida sa meeleheitlikult raamatust otsisid. Pärast sinu... hiljutisi üleelamisi olime me mures, et sa valid võimu tee. Meil on hea meel, et sa ei teinud seda.
Me tegime sulle kingituse, Videvikusära. Kui sa ärkad, oled sa taastunud ja veel võimsam kui sa varem olid. Hiljutiste katsumuste vigastused on läinud, nagu poleks neid kunagi olnud.” Celestia ja Luna sarved hakkasid helendama ning Videvikusära tundis, kuidas tema kehasse tulvas soojus.
„Ja õudusunenäod? Kas need lähevad ära?”
Kaks printsessi vahetasid pilke ja Celestia vastas kahetsusega: „Ei, Videvik, ma kardan, et mitte. Armid, mida kannad mälestustes, paranevad ainult ajaga ja ühe väga erilise maagia abil. Hoia sõpru ja usalda neid, sest nende sõprus on suurem maagia kui Tähepöörise oma või koguni meie oma.”
„Aitäh, ma teen seda.”
Videvikusära haihtus kuldses sähvatuses ja kaks printsessi jäid täheväljade keskele üksi.
„Kas sa arvad, et ta on tõesti selleks valmis?” küsis Luna oma õelt.
Celestia noogutas, aga ei vaadanud Lunale otsa. „Ta peab olema valmis selleks, mis tulemas on.”
--
Esimene märk sellest, et Videvikusära on taas teadvusel, oli terav valu ta õla taga. Ta rullis enese läbi une teise külje peale, kuid tundis kohe samasugust valu teise õla taga. Nojah, magasin tüdrukutega keset varemeid. Loomulikult on see valus, kui minu magamiskoti all on kõva kühm. Pidin ma alles väsinud olema, et seda märkamata magama jäin.
Ümbritsevad hääled meelitasid Videvikusära aeglaselt silmi avama, kuid ta sulges need kohe, kui ere päevavalgus pea valutama pani. Ohh, ma magasin päris kaua, mõtles Videvikusära, ringutas ja puges aegamisi magamiskotist välja. Ta proovis öelda „Hommikust, tüdrukud,” kuid välja tuli: „Mmikst tüdlkd.”
Jutuajamised katkesid, kui Videvikusära taas silmad avas. Elemendikandjad ja Astel vahtisid Videvikusära päranisilmi, vaid Roosa käitus teistmoodi, tema vaid naeris. See pani Videvikusära pead vangutama. „Ohh, tere hommikust, tüdrukud? Mida? Mis on?”
Haruldus, kes oli just oma laka kammimise lõpetanud, keeras oma peegli Videvikusära poole.
„Okei, okei, ma pean lakka kammima. Ma teen seda kohe, kui olen koju jõudnud,” ütles Videvikusära, vaadates oma koledasti sassis lakka. Ta pööras alateadlikult külje ette, et näha, kas arm ta küljel on veel alles, aga üks ta tiibadest oli ees.
Üks tema tiibadest oli ees.
Üks tema tiibadest.
Tema tiibadest.
„MIDA?” karjus Videvikusära ja vajus minestunult kokku.