VÄLISTATUD POLE TULNUKATE INIMRÖÖVID, KUI BRASIILIA POLITSEIJÕUD LEIDSID MITME VALITSUSAMETNIKU KODUD MAHAJÄETUNA NING TUVASTASID NENDES JÄLGI VÕITLUSEST. KODANIKE HULGAS TÕUSEVAD PINGED, KUNA VALITSUS POLE AMETLIKKU SEISUKOHTA VÕTNUD.
OMA HARVADEL AVALIKEL ESINEMISTEL SOOVIB JAAPANI KEISER KORDA JA RAHU SEOSES PINGETEGA USA JA HIINA VAHEL HILJUTISE DIPLOMAATILISE INTSIDENDI PÄRAST. AVALIKUD KÜSITLUSED NÄITAVAD SUURT MURET SEOSES HILJUTISTE RÜNNAKUTEGA HIINAS JA KOGU MAAILMAS.
--
09.30, 29.04.2015, Tähetolmu labor
„Mida te mõtlete „suuremas mastaabis katsete“ all?“ kergitas Shen kulmu, vaadates inimesi Tähetolmu laboratooriumi katsealal. “Ega ometi midagi ohtlikku, ma loodan?“ Kangevõitu ilmega Vahlen istus laua taga ja keris varasemate katsete andmete loendeid, samas Jenkins kehitas muiates õlgu. Videvikusära oli ruumis viimane ja tegeles salatikausi tühjendamisega, kuniks katsete plaani paika pandi.
„No me oleme juba siin laboris teinud sellega kõik katsed, mis võimalik, eks. Pea kõik kombinatsioonid koos näriliste, Matti ja minuga,“ seletas Lana ruumisolijaid vaadates, „Ma oletan, et me kergitame pisut mastaape.“
Vahleni pilk tõusis viimaks oma arvutilt Jenkinsile, kui ta oli jutu lõpetanud.
„See on tõsi. Meil on veel teha mõned koormuskatsed sellele „müürilille“ võimele, tegemaks kindlaks, kas ta mõju mingil moel väheneb, kui vaatlejaid on rohkem või kui võime allikat mõjutatakse kuidagi kahjulikult...” Kui ta lõpetas, vaatas ta mõtlikult Vdevikusära poole.
Shen tõlkis Vahlenile ja Videvikusära juba noogutas. „Mul on hea meel aidata. Millised on täpsemalt tänase katse tingimused?“ Samal ajal, kui ta seda ütles, hõljus ta laualt väike kandiline kile ja pakkis end ümber kausi, kauss ise aga hõljus nurka külmkapi poole. Külmkapi uks avanes ja sulgus nagu tondi suu, kui oli kausi neelanud. Kõik see toimus, ilma et Videvikusära üle õla oleks vaadanud.
„Ma ei väsiks kunagi vaatamast, kuidas sa seda teed, Vidi. Ma arvasin, et sa pead nägema neid asju, mille peal maagiat kasutad?“ küsis Lana naeratades.
Videvikusära vastas naeratusega, kratsis kabjaga kõrvatagust ja vastas: “Kui ma tunnen ümbrust, võin asju liigutada mälu järgi. Ma võin korrastada kodus raamatukogu poole minutiga, vaatamata oma silmaga enamikku raamatuid, kuid ma olen riiulite paiknemisega vägagi tuttav.“
„Liigutada asju mälu järgi, see on imekspandav! Kui palju raamatuid su raamatukogus on?“ küsis Lana, eirates rõhutatult Vahleni teravat tähelepanu, mille ta nüüd vestlusele pühendanud oli.
„Ah, viiesaja ringis. Milles siis tänane eksperiment seisneb?“ küsis Videvikusära ja ta entusiasm segunes ärevusega, kui märkas endal Sheni ja Jenkinsi mõlemi pilku ning siis Vahleni silmi, mis hüplesid kõigi kolme vahel. „Mida? Kas see on millestki, mida ma ütlesin?“
„Ah, ei midagi, mitte midagi,“ lõi Lana käega, hajutamaks kahtlusi, ning ta hakkas uuesti rääkima, et Vahlen ei hakkaks hiljutise jutu pärast pahurdama. „Niisiis, nagu ma ütlesin, on mul tänase katse jaoks plaan. Sa paned mulle müürilille loitsu ja ma lähen baasi mööda jalutama. Shen teeb arvutitega oma voodood ning Vahlen jälgib, kus ma käin ja kas keegi märkab mu liikumisi. Shen on siin sinu juures ja kui sul tekkib probleeme loitsu hoidmisega, siis ta paneb selle kirja. Matt peaks ka varsti siia jõudma.“ Kui ta lõpetas, pilgutas ta Videvikusärale silma ja nägi, kuidas üksssarvik punastab. Ma lähen põrgusse selle eest, mõtles Lana. Aga niimoodi on ta nii armas.
„Ma näen selle katse juures vaid üht probleemi,“ hakkas Vahlen rääkima ja kõigi pilgud pöördusid tema poole. „Nii saaks sellele võimele koormuskatsetust teha küll, kuid ma kardan, et sina üksi ei ole suuteline katsetama selle tõhusust selles keskkonnas.“ Ta nõjatus seljatoele, toetas lõua sõrmele ning jätkas: „Täpsemini: Lana liikumine siin baasis ei ole teiste jaoks nii piisavalt ebatavaline, et nad talle tähelepanu pööraksid, sõltumata sellest, kas ta on selle võime mõju all või mitte.“
„Täitsa õige. Seetõttu ma pean vist laenama Shenilt lipsu ja laborikitlit,“ selgitas Lana naerusui. Nii nagu suheldes Videvikusäraga, märkas ta Sheni ja Vahleni juures just selliseid reaktsioone, mida ta ootas. Esimene kergitas kulmu, teine vaatas teda terava pilguga. „Usaldage mind, mul on plaan.“
Pärast viit minutit loovat lähenemist lipsu ja laborikitlisse riietumisel lülitas Lana raadiojaama sisse ning pöördus publiku poole ja küsis: „Niisiis, kuidas ma välja näen?“
Vahleni vastuseks oli noomiv pearaputus ja Sheni näos oli vaevumärgatav muie. Videvikusära vastas: „Totter oled,“ ja hakkas itsitama.
„Suurepärane. Just seda ma tahtsin. Kas kõik tehnika ja voodoo on valmis?“ Shen noogutas ja tõstis pöidla püsti. „Olgu, Vidi. Pane mulle asi peale.“
„Olgu, siit see tuleb,“ teatas Videvikusära ja ta sarv sähvatas. „See on manatud. Edu.“
Seejärel tõstis ka Lana korraks pöidla üles ja suundus uksele. Ta oli juba peaaegu ukse ees, aga uks libises lahti ja ta pidi kõrvale põikama, et mitte Mattiga kokku joosta. Teine sõdur astus laborisse ja viipas käega ega väljendanud mingit reaktsiooni, kui Lanast möödus. Nähes võimalust, hüppas Lana läbi avatud ukse ja alustas katsega.
Kaks valvurit ei heitnud tema suunas ainsatki pilku, kui ta alla koridori kõndis. Lana pööras veel ümber, lehvitas ja hüppas paar korda – ei mingit reaktsiooni. Nüüd saab näha, kui kaugele ma niimoodi jõuan.
--
09.45, 29.04.2015, Juhtimiskeskus
David Bradford nautis rahulikku vaadet holograafilisele gloobusele juhtimiskeskuse keskel. Mingeid kontakte polnud parajasti avastatud, ühtki operatsiooni polnud käimas ja ükski hädaolukord ei nõudnud ta tähelepanu. Tähtsaim ülesanne Bradfordi kohustuste hulgas oli praegu raporti ülevaatamine ja kinnitamine, see tuli saata Konsiiliumile vähema kui 48 tunni jooksul.
Lisaks tegevusraportitele ja operatsioonide tulemustele oli muidugi vaja viimase kuu kaotuste loendit ja uute värbamiste aruannet. Viimase loendi märkimisväärseim nimi oli Shaojie Zhang. Nagu paljudele „leidudele“, mis XCOM-i operatsioonide käigus üles korjatud, „pakuti“ Zhangilegi lähimaks tulevikuks elukohta ja kaitset. Zhangi vastus oli üllatav. Ta ei olnud rahul väljavaatega istuda lihtsalt kongis, ta pakkus ennast hoopis XCOM-ile sõduriks.
Mõningane vilumus tulirelvadega oli ootuspärane, kuid tema tase oli... üllatav, mõtles Bradford hiinlase katsete tulemusi lugedes. Tema varasemad tutvused tekitasid muret, kuid, kui ta on siiras, saaks temast väga väärtuslik sõdur. Lisaks mõõdukas käteosavus ja hea füüsiline vorm. Mida ma ei oodanud, oli tema hea tutvus vintpüsside ja lõhkeainetega.
Kohe, kui Zhangi oskuste ampluaa selgeks sai, pakuti talle ametlikult XCOM-i snaipri kohta koos lõhkamisalase eritreeninguga. David oli kuulnud üksuse juhtidelt, et sõdurid kohtlesid teda külmalt, kuid Esimese Löögirühma mehed-naised võtsid ta kiiresti omaks. Zhang oli juba pakkunud end vabatahtlikuks kõikjale, kuhu suutis, muu hulgas Bradfordi kuulõpu raporti teise tähtsasse punkti: Tähetolmu.
Pärast seda, kui Bradford laboris oli käinud, rohkem probleeme enam ei esinenud. Nagu Vahlen oli lubanud, edastas ta oma raporteid ja uuendas teisi, kui uued katsed heitsid varasematele tulemustele teist valgust, ning ta oli käitunud subjektiga vähem vaenulikult. „Külm ja terav“ oli sobivaim väljend tema kirjeldamiseks, mitte enam „salvav ja mürgine.“ Mitte just parim areng, kuid siiski paranemine.
Vähemkonfliktne lähenemine oli XCOM-i külalise muutnud leplikumaks ja heldemaks, demonstreerimaks oma võimeid Vahleni määratud parameetrites. Esimesed katsed kinnitasid, et „müürilill“ ei mõjutanud digitaalsalvestusi, ja Bradfordi suureks kergenduseks ei leitud märke, et seda võimet oleks kuritarvitatud elupaigast põgenemiseks. Vastupidise toimega võime katsetamine jäi raportite järgi lõpetamata ja Bradford võis selle otsusega ainult nõustuda. Kui subjekti juttu usaldada, siis ainult üks kord kasutati seda „tahan-vajan“ loitsu ja seegi päädis mässuga kaltsunuku pärast.
Hoolimata sellest, et viimast võimet täielikult ei katsetatud, pidas David tulemust üldiselt heaks. Alates intsidendist seoses Tähetolmuga ei pidand ta oluliseks lugeda ainult raporteid, vaid ka projektiga seotud teadlaste isiklikke märkmeid. Need olid ametlikest raportitest kergemini loetavad, teadlaste isiklikke kogemusi oma avastustest ja leidudest oli lihtsam ja harivam lugeda. Katsed leida arkaniiti kui esimene samm tekitada avastatud võimeid kunstlikult võisid Konsiiliumis tekitada väga suurt huvi.
Teiselt poolt pani Bradford tähele kirjeldusi olendist, kes saatis Videvikusära Maale. Võimed, mis olid omistatud Ebakõlale, tekitasid muret. Kõige rohkem häiris Bradfordi tema võime saata elusolendeid püsivalt Maale. Kui teleportatsiooni väljamõõdetud piirnormid olid tõesed, siis pidi Ebakõla valitsema uskumatut kogust energiat ja teadma Maa asukohta. Esimese mure võis homseks jätta, kuid teine oli vahetum. Teadmine, et Maad jälgib üks tulnukate jõud, tekitas muret, aga kui nüüd selgub, et teine veel, siis on asi veel halvem.
Kui rääkida halvematest asjadest... Bradford ohkas ja muljus ninajuurt. Enamikule võimetele, mida Videvikusära ise võis soovi korral näidata, keskendub Konsiilium kahtlemata kohe, kui raportid nende kätte jõuavad. Samavõrd hämmeldama ajas ta välimus. Pärast mitut kuud tegelemist koletistega, nagu lendajate ja krüsaloididega, omada tulnukat, kes käitub rohkem nagu lõbus tudeng või abiturient ja näeb välja nagu olend laste pildiraamatust, tundus lihtsalt jabur.
See ei vii kuhugi. Bradford ei suutnud maha suruda tungi hõõruda otsaesist, ta libistas Tähetolmu teadusfailid oma „ära teha“ kausta ja võttis midagi mõttekamat käsile.
Vahleni raport kättesaadud seadmest, mida Konsiilium oli nõudnud, oli põhjalik, nagu oodata oli. Oma esialgsete tulemuste järgi oletas ta, et see on kas majakas või sideseade ja mis õnneks oli praegu deaktiveeritud. Lisatud olid ta tähelepanekud Zhangi enda kohta, kuidas ta endine käskija selle leidis ja kuidas Zhang selle enda kätte sai.
Konsiiliumi andmetel oli seade musta turu oksjonil, kuid Zhangi seletus andis juhtumile teistsugust valgust. Mingit oksjonit ei olnud, ostja kontakteerunud kurjategijatega otse, pakkudes neile tohutut summat raha, et see kätte saada. Zhang oli see, kellele ülesanne anti, kuid kas ustavusest oma maailma vastu või ellujäämistungi ajel kontakteerus ta PLA-SOF-i liikmetega, kes siis omakorda võtsid ühendust XCOM-iga.
See oli hea, et ta seda tegi, vastasel korral olnuks meil raske seda kätte saada, mõtles Bradford, kui ta kujutas ette olukorda, kus XCOM-ile oleks antud missioon, kus nad pidanuks võitlema teiste inimestega.
Ta pilgutas silmi ja kortsutas kulmu, et oli lasknud enda tähelepanul hajuda, ja ta pilk libises uksele, mis viis kasarmusse. Midagi on tulemas, ütles kõhutunne talle. Mida rohkem ta seda eiras, seda tähtsam see tunne talle tundus. Midagi on tulemas.
Bradford lukustas oma arvuti ja pani selle lauale, suundus seejärel väljapääsule. Mõned komandopersonalist vaatasid teda, kui ta möödus, kuid ta ei teinud neist välja. Mis iganes on tulemas, see on teisel pool seda ust... Ta jõudis ukse ette, ristas käsivarred ja lihtsalt põrnitses ust, justkui arvates, et uks paljastab ise oma saladused, kui ta piisavalt kaua vaatab. Ning justkui maagia jõul uks avanes ja paljastas... eimillegi. Ei, mitte eimillegi. Midagi oli siin.
“Mida sa omast arust teed?” küsis Bradford järsult ja sai vastuseks kiunatuse sellelt eimilleltki. Jenkins seisis teisel pool ust, nagu olnuks ta sinna õhust tekkinud. Ta selja peal oli laborikittel, mille käised olid ümber kaela seotud, nagu olnuks see keep; lips oli ümber pea nagu rätt. Lipsu aas oli keset otsaesist, pingul lipsu enese ümber, lipsu saba tolgendas otse ta näo ees. Ainus normaalne lisand sellele veidrale kostüümile oli raadioaparaat ta kõrvas. Kulus veidi aega, kuni Bradfordi pilk muutus jõllituseks, mis muutis Lana valgeks nagu lehe.
Tõttvahtimise katkestas sõnum Bradfordi kuularis: „Komandör Bradford, doktor Moira Vahlen soovib teiega rääkida.“
„Pange ta liinile.“
„Komandör, reamees Jenkins assisteerib meid katsetel Tähetolmu laboris. Me oleme jälginud tema liikumist läbi baasi, kasutades turvakaameraid, ja me teeme märkmeid praeguste avastuste tõhususest. Tema praegune... riietus on osa katsest,“ seletas Moira kiiresti ja Bradford kergitas kulmu. Enne, kui ta vastata jõudis, jätkas Moira: „Siiamaani oled sa ainus, kes kuidagimoodi Jenkinsi liikumisele reageeris. Mis tema olemasolu välja andis?“
„Mitte miski, ma lihtsalt eelaimuse järgi läksin,“ vastas Bradford.
„Ah, mõistan jah,“ tuli vastus, kuigi tooni järgi ta ei mõistnud. „Kas saaksite saata Jenkinsi tagasi Tähetolmu laborisse, palun? Oleme käesoleva katse käigus juba piisavalt andmeid kogunud.“
„Teen ära.“ Bradford hoidis oma pilku veel natuke Jenkinsi peal ja käskis siis: „Doktor Vahlen ootab sind laboris.“
„Jess, söör!“ ütles Jenkins ja pigem põgenes kui lahkus.
--
10:00, 29.04.2015, Tähetolmu labor
„Tere tulemast tagasi!“ naeratas Videvikusära, kui Lana laborisse naases, aga ta naeratus kadus kohe, kui ta märkas Lana ilmet. „On kõik korras?“
Naissõdur pilgutas silmi ja proovis vastu naeratada. „Oh, ära minu pärast muretse. Pidin infarkti saama, kui Bradford ootas mind otse ukse taga. Võin kihla vedada, et see mees näeb ka nurga taha, ilma et tal sinna vaadet oleks.“
„Pean tunnistama, et ma nautisin seda pilti, kuidas sa selle pilgu all praadisid,“ muigas Matt. „Käitles sind õigesti, arvestades kogu seda jama, milles ma sinu pärast olnud olen.“
„See kõlab, nagu sa kardaksid teda,“ lausus Videvikusära vaikselt ning Matt ja Lana mõlemad lõid käega, nagu poleks selle üle vaja muretseda. Aga nende näoilmed rääkisid teist keelt. „On ta tõesti nii hirmus?“
„Ei ole ta midagi nii hrmus, lihtsalt ta silmad on sellised,“ seletas Matt aeglaselt, iga sõna kaaludes. „Kurat, no ma ei tea, kuidas seda seletada. Kui ta on vastavas meeleolus ja pälvid tema tähelepanu, siis tundub, et need silmad võivad su kohapeal purustada. Pealegi tal on kummastav aimdus, kuidas asjad edasi lähevad. Jenkins, mäletad, mis juhtus, kui olime viimane kord väljas ja nii edasi?“
Väljas ja nii edasi? Videvikusära juurdles nende sõnade üle ja hakkas peaaegu küsima, kuid peatus. Jälle see pilk. Nad räägivad asjadest ja vahetavad seda pilku ning nad kunagi ei selgita, millest nad räägivad…
„Oh, ma mäletan. NSR teatab, et ta tegi midagi sarnast Kolmanda Löögirühmaga ja Kuuendaga kah nende viimase operatsiooni ajal,“ pomises Lana, sidus kitli käiseid kaela ümbert lahti ja andis Shenile lipsu tagasi. „See kisub sinnapoole, et kutid peavad teda mingiks ettekuulutajaks. Ma ise nii kaugele ei läheks, kuid kui mehel on nipp, millega lähenevaid probleeme ette näha, oleks see täitsa kasulik.“
Kõigist neist küsimustest, mida see vestlus tekitas, valis Videvikusära viimaks selle, mis kõige lihtsam tundus. „Mis on NSR?“
„Ah, see on lühend kuulujutu kohta, NSR – Naised Saunas Rääkisid. Arvan, et sa tead, mida ma mõtlen,“ irvitas Lana. „Tead, ainus asi, mis on valgusest kiirem, on mahlakas kuulujutt. Mitte otseses mõttes, saad aru, aga meil, inimestel, on kalduvus ajaviiteks kuulujutte levitada. Seda võib koguni pidada kohustuslikuks kombeks meie daamide käitumises.“
„Kust sina tead, mis on daamide käitumises kohustuslik?“ küsis Matt muigega. „Kas mõni neist on andnud sulle loendi, et seda mitte järgida?“
Lana vastuseks oli terav pilk ja žest, mida Videvikusära oli nende vahel üha tihemini nägema hakanud. Enne kui norimine jätkuda sai, avanes labori uks ning Charles ja Vahlen tulid ümber varjeseina, suured kastid käes.
„On teil abi vaja?“ küsis Videvikusära, saades vastuseks Charlesi väsinud pilgu ja sõnatu pearaputuse. Veel mõned sammud ja kastid pandi labori keskele lauale. „Mis kastides on?“
„Katsematerjalid,“ vastas Charles, tõi veel mitu väiksemat kasti ja sättis needki lauale. „Ma pidin tegema mõned näidised metallidest, mida töökojas kasutame, teised korjasime õuest. Ma vist ei saa assisteerima jääda, mind on töökojas vaja. Olen proovid nummerdanud ja nimekirja koostanud. Tuleb märkida, et mõned proovid on… kaheldava kvaliteediga, aga eks ma vaatan, kas leian mõnel päeval paremad näidised.“ Charlesi näkku ilmus tuttav naeratus, ta möödus lauast ja Vahlenist ning lahkus.
„Vaatame siis. Alustuseks tükk tavalist rauda,“ ütles Matt esimest karpi võttes, ta avas selle ja kallas lauale. Laual kolises väike metallpulk ja veeres ääre suunas, tõusis siis Videvikusära telekineesi jõul õhku. „No mis on? Mille järgi sa väidaks, et see on sellele arkaniidile lähedane?“
„Ausalt öeldes ma ei teagi täpselt,“ ütles Videvikusära ja hõljutas raudpulga endale lähemale, et vaadata. See oli täiesti sirge ja ilma töötlusjälgedeta, ainult number oli otsa peale löödud. „See võiks olla… noh, tuhat aastat on möödunud ajast, mil arkaniiti viimati kasutati. Olen raamatutest lugenud väga vastuolulisi kirjeldusi, kuidas arkaniit välja näeb, kuid kõik andmed ütlevad, et see ilmutab otsekohe nähtavat reaktsiooni, kui ta loitsuga kokku puutub. Pelgast kokkupuutest ümbritseva maagiaväljaga ei piisa, ilmselt on vaja suunatud ja struktureeritud loitsujõudu, et reaktsioon tekiks.“
„Kas meil on aimu, milline see reaktsioon olla võiks?“ küsis Lana murelikul ilmel. Naine võttis hõljuva raudvarda õrnalt pihku ja pani karpi tagasi, samal ajal võttis Matt järgmise näidise karbist välja. „Oleks üsna ebameeldiv, kui see reaktsioon oleks plahvatus või midagi sarnast.“
„Ma ei usu, et seda juhtuks, muidu olnuks seda liiga ohtlik kasutada,“ raputas Videvikusära pead ja võttis järgmise näidise. „Kindlaid tõendeid ei ole, aga Kaval Ristik kirjutab kantsist, mille ehitas mäe sisse koobastesse ning sealsed kristallid ja kivid hakkasid helendama, kui ta loitis valgusloitsu, et neid uurida. Üsna pea pärast seda sissekannet mainiti Ristikulehti, mis olid kindlasti arkaniidist võluesemed. See paneb mind uskuma, et arkaniit peaks helendama, kui me ta leiame!“
Järgminegi proov ei andnud reaktsiooni ja Videvikusära andis selle tagasi Lanale, kes proovi taas sisse pakkis. Kolmas proov oli samuti metall, ent see oli kokkukägardatud pundar, mitte varras või klots nagu eelmised kaks. „Shen on selle vist õuest toonud,“ arvas Matt ja andis selle Videvikusärale.
Kiire telekineetiline haare tõi selle otse Videvikusära ette, et lähemalt uurida. Ta hakkas seda just Lanale andma, kui märkas korraks puntra sees liikumist. Uudishimu sai võitu ja ta tõstis selle päris nina juurde, et sisse piiluda, ja seda just hetkel, kui küünised tõusid ja verised jäsemed sirutusid hirmuäratava kiirusega tema poole.
--
Matt tegeles parasjagu järgmise karbi avamisega, kui kaks asja juhtusid üksteise järel. Esimene oli see, et midagi vilises nii lähedalt tema peast mööda, et ta tundis õhulainet, sellele järgnes vali kolakas. Teine asi oli Videvikusära kisa.
„HOIA EEMALE!“
Videvikusära taganes nii kiiresti kui jõudis, kuni tagumik käis vastu seina, nägu täis hirmu ja õudust. Matti pilk langes kohe põrandale, kus oli tõenäoliselt suurim ämblik, mida ta kunagi näinud oli. Leides ennast ootamatult oma peidukoha asemel keset eredalt valgustatud ruumi, hakkas ämblik sibama lähima varjumiskoha poole – Videvikusära alla.
Videvikusära pilk moondus õudusest meeleheiteks, kui nägi ämblikku enda poole sibamas. Ta sarv helendas koledast kogusest maagiast, seejärel ta haihtus sähvatuse saatel. Lana juba oli liikvel, lüües karbi avatud poole isehakanud sissetungija peale.
„Kiire peletis, raisk. Kui ta mulle niimoodi näkku oleks hüpanud, ehmatanuks minagi pasa lahti,“ pomises Lana Matti poole vaadates. „On sinuga kõik korras?“
„Muidugi, miks ei peaks?“ kergitas Matt kulmu. Lana osutas seinale ta taga, ta pöördus ja nägi viimast proovi, mis oli ligi kahe tolli jagu seina sisse tunginud. Ta vaatas tagasi kohta, kus Videvikusära oli olnud, ja pani kaks asja kokku. Issand jumal, ta oleks mul sellega pea maha võtnud!
„Äkki keegi teist läheb ja vaatab Videvikusära järele?“ soovitas Vahlen ootamatult, astus uue seinakaunistuse juurde ja torkis seda oma arvutipliiatsiga. „Ta tundus… ebastabiilne.“
„Võib-olla läheksid sina, Matt? Ma peaksin selle ootamatu turisti ohutusse kohta toimetama,“ soovitas Lana ja Matt kissitas silmi. Ma tean seda hääletooni, ta plaanib midagi.
Ta jättis need kahtlused sinnapaika, kui nägi ämblikku Lana kõrval seinal ronimas, ehkki naine polnud seda karpi, kuhu ta ämbliku püüdis, vahepeal liigutanud. „Jenkins, su karauuliosksus imeb,“ ütles ta, näidates näpuga. Lana pööras pead ja hakkas vanduma, kui nägi ämblikku vaevu kuue tolli kaugusel oma näost. Selmet paigale jääda ja nautida vaatepilti, kuidas Lana karbiga seina tagus ja ämblik sellest meeleheitlikult kõrvale põikles, otsustas Matt riskida ja suundus Videvikusära toa poole.
Lampide heledus oli küll kõige nõrgemale tasemele keeratud, aga Matt märkas kergesti voodil vappuvat tekkidesse mähkunud kogu. Kuuldes vaikset nuttu, Matt kõhkles. Viimati oli ta sellises tujus pärast Vahleni esimesi katseid ja ainult Shen sai temaga jutule. Kuid teda ei ole siin ja mina… „Videvik? On sinuga kõik korras?“
Matt ei oodanud vastust või ootas vähemalt nõudmist, et ta ta rahule jätaks, nagu varasemal korral, kuid praegune vastus üllatas teda. „Ei. Ei ole.“
Möödus pikem vaikus ning siis läks Matt läks voodi juurde ja istus jalutsisse. Tekkidesse mähkunud Videvikusära aga vingerdas voodi peatsisse nagu tõuk. „Tahad sa sellest rääkida?“ küsis Matt hellalt.
„See… see oli nagu tookord,“ vastas Videvikusära kõheldes. „Need jalad, need tulevad minu pooole ja mina... mi...“
Ah soo, sai Matt aru. Neetud ämblik tuletas talle krüsaloidi meelde. „Ma mõistan sind, Videvik. Sa oled tõesti hirmsaid asju üle elanud ja nende mälestuste tuhmumine nõuab aega. Ega ma peale aja muud ei teagi, mis selliste mälestuste vastu aitab. Ma soovitan sul väikse uinaku teha ja äkki õhtul räägime jälle?“
Videvikusära pea ilmus tekkide vahelt nähtavale ja pöördus Matti suunas, kes tahtis kangesti mujale vaadata. Tema silmad olid suured, täis pisaraid ja süüd ning ta peaaegu karjus: „See ei tee seda paremaks! Kohe, kui ma Maale jõudsin, sattusin paanikasse ja ma... m...“ Järgmine sõna jäi korraks ta kurku pidama, aga siis ta häälepaelad avanesid: „Ma tapsin kellegi ja ma peaaegu tapsin ka selle vaese ämbliku! Printsess Celestia pole kedagi tapnud, mitte iialgi, aga mina olen! Ma olen mõrvar ja koletis ning aeg ei saa seda muuta!“ Öelnud need sõnad, jäi Videvikusära Mattile otsa vaatama, nagu ootaks ta, et Matt teda hukka mõistaks.
Matt ei talunud seda pilku kaua ja ta vaatas kõrvale. Videvikusära hakkas taas nuuksuma ja vaikus venis minutitesse.
„Videvik, ma vist ei ole rääkinud seda, aga ma olin enne sõdur, kui siia tööle tulin. Ma astusin sõjaväkke, sest see oli meie pere traditsioon. Isa teenis armees ja tema isa ka.“ Matt peatus, jälgimaks Videvikusära. Ta õlad tõmblesid aeg-ajalt ja silmad olid taas Mattil. „Registreerusin kohe pärast keskkooli ja läbisin katsed, nagu polnuks see midagi. Olin uhke ja õhku täis, et värbajad valisid minu. Teenima oma kodumaad. Isa nõusolekut polnud vaja küsidagi, ta oli pööraselt rõõmus, kui olin selle otsuse teinud. Kui me valmis olime, saadeti meid kohe kõrbesse, aitamaks ühte oma liitlastest oma riigis korda looma. Seal oli mingi valitsusevahetus, millega vanad üksused nõus ei olnud ja andisd endast parima, et kõigi elu põrguks muuta. Nad said mingi usuliidri kampa, kes kuulutas, et uus valitsus ei ole nende jumalale meelepärane, ja ta õhutas mässu. Sõjavägi saadeti siis mässajaid vahistama, et kord ja rahu majja saada.“
Matt vajus kummargile, toetas pea kätele ja jätkas oma looga. „Nii ma siis koos oma kuttidega läksin seda jama klaarima. Igaüks meist lootis olla suur ja vägev kangelane, kes selles kauges maanurgas päeva päästab. Saime teate, et üks mässujuhtidest varjab end linnakeses rinde keskel. Siis me läksime linna, et too tüüp vaikselt kinni püüda, enne kui kisa ta tõstab ja põgeneb. Kähku ja vaikselt.
Ma olin taga grupi saba katmas, et keegi meile selja taha ei hiiliks, kui nägin kedagi ühest majast väljumas, relv käes.“ Matt peatus, hingas sügavalt ja neelatas. „Ta oli laps, 12-13 aastat vana, mitte vanem kui mu õde. Väga kõhn ja nälginud, kuid kandis relva, mis võinuks tappa minu ja mu sõbrad. Ma peatusin ja seadsin end valmis, samal ajal palvetades, et ta pööraks tagasi majja ja elaks edasi. Aga rumal laps nägi meid ja tõstis relva ning ma tulistasin teda. Kolm lasku keskkohta ja ta oli surnud, enne kui maha kukkus.“ Videvikusära ahhetus pani Matti peatuma ja ta sulges silmad. „Ma poleks iial seda last tappa tahtnud. Ei iial. Kuid talle oli öeldud, et kurat tuleb linna ja tema kohus on linna kaitsta. Kui ta meid nägi, siis keegi pidi surema. See võinuks olla mina, see võinuks olla keegi mu sõpradest. Ja mul oli võimalus valida selleks hoopis tema. Ei möödu päeva, kui ma ei meenuta hirmu selle lapse silmis või kui lähedal ta meie tulistamisele oli. Mul on kahju, et tulistasin teda, ükski laps ei tohiks nii noorelt surra, aga…“
Matt hingas sügavalt ja vaatas Videvikusära, püüdes manada rahustavat naeratust. „Kui ma teda ei oleks tulistanud, oleksin ma surnud. Minu sõbrad võinuks olla surnud. See oli ainus põhjus, miks ma teda tulistasin. Ma tegin seda, et kaitsta ennast ja teisi. Kui me su esimest korda leidsime, Videvik, sa kaitsesid ennast vältimatu surma eest ja see elukas, kelle tapsid, oli juba enne palju inimesi tapnud. Ma tean, et see on raske, aga iga kord, kui sa tunned süüd oma tegude pärast, soovitan ma meenutada neid elusid, mille sa sellega päästsid. Alates enda elust.“
Matti vennalikud instinktid lõid üle ja käsi tõusis Videvikusära turja patsutama. Videvikusära reaktsioon oli ootamatu: ta pooleldi sööstis ja pooleldi püherdas tekkide vahelt välja ja klammerdus sõdurit kallistama, hakkas jälle nutma ja ta rinnale vabandusi pomisema.
Mida teha? Mida teha? karjus Matti mõistus, kui ta surus maha meheliku kiunatuse, nagu ka tungi ootamatu kaissutikkuja eemale peksta. Tähetolmu poliitika füüsilisest kontaktist Videvikusäraga oli range: ei mingil juhul, kui Videvikusära ise ei alusta ja kui see sulle ebameeldiv ei ole. Matt püüdis haardest välja pugeda, kuid ükssarvik klammerdus seda kõvemini. Ma ei saa teda ka niisama ära tõugata, siis ta satub uude masendusse. Ähh, mida teha? Kuna põgenemine ei olnud enam variant, siis ta patsutas kõhklevalt Videvikusära turja.
Ja just sel hetkel avanes toa uks.
„Ma sain viimaks selle väikse raipe…“ alustas Lana, vehkides purgikesega, mille sees oli ämblik. Naissõdur kangestus, kui adus stseeni enda ees. Ta irve venis kõrvuni ja ta ütles viimaks: „Pardoon vahelesegamise pärast, võite jätkata.“ Ta pöördus ja kõndis toast välja.
--
10.30, 29.04.2015, B3F koridor
“Tead, see oli nii armas, kuidas te seal koos olite. Sa uimastasid ta, hoidsid salajases sõjalises asutuses vangis, nüüd õppisite teineteist paremini tundma. Nagu klassikalises armuloos,” rääkis Lana kavalalt, kõndides Matti taga. Matt tahtis vägisi käega otsaette lüüa.
--
11.07, 29.04.2015, söögisaal
„Sa võiksid märgata, et see on tunnustus su iseloomule, Matt,“ jätkas Lana, hoides meeleheitlikult kartuliputru suust välja kukkumast, kui rääkis. „Kõik kutid seal ütlevad, et naise hing on tähtis, aga kui tihti nad seda tegelikult mõtlevad? Lõpuks on ikkagi kõik kehas kinni. Aga mitte sinu jaoks, mis?“
Matt ignoreeris teda nii hästi kui suutis ja lõpetas oma eine.
--
12.45, 29.04.2015, puhkeruum
„… või ei ole sa piisavalt hea kutt või? Või pole enam meie, maised naised, sulle väljakutseks?“ Lana irve oli üleannetu, „Nägid tüdrukut, kes on siin ainus oma rahvast, ja sina võtsid ta… jalust nõrgaks? On mul õigus?“
Matt üritas lugeda raamatut, kuid lõi selle kinni ja lahkus ruumist, Lana tihedalt kannul.
--
13.30, 2904.2015, lasketiir
„Tead, kindlasti saame teile kahele privaatset aega korraldada. Vahlen võib keelduda, kuna tema ei saa, kuid ma olen kindel, et teised küll lubavad, kuni sa ütled, et see on teaduse nimel! Pealegi kuulub rahuldus tüdruku vajaduste hulka.“ Lana irve venis Irvikkassi mõõtudeni, kui ta oma püstoli salve padruneid ladus. „Mis sa arvad, kas talle meeldiks see? Olen kind…“
Edasine jutt jäi kuulmata, kuna Matt tõstis äkki püstoli ja tulistas. KÕMM KÕMM
„…meeldib talle, kui sa…“
KÕMM KÕMM
„…sa oma kätega allapoole..“
KÕMM KÕMM KÕMM KÕMM
„…sa pead mingi sildi uksele kleepima. Seal pole ukselinki, seega sokid ei päde.“
--
13.50, 29.04.2015, kappide juures
Matt peatus meeste riietusruumi ees ja pöördus Lanat jõllitama, kes endiselt teda jälitas, Irvikkassi naer näos. „Ma pean minema teraapiaosakonda ülevaatusele, et arstid saaksid kindlaks teha, kas olen sada protsenti terve. Kui sa jälitad mind ka sinna, siis – jumala pärast – annan kolki.“
Lana tegi teatraalse, liialdatud ohke ja kehitas õlgu. „Hästi. Naudi lühikest rahu!“ nende sõnadega läks ta tagasi koridori.
Matt vallandas kergendusohke, kui uks viimaks sulgus. Riietusruumi vaikus oli nii rahustav, kui ta oma kapi poole kõndis. Üks käsi tõmbas ust lahti ja teine särki seljast, kuid ta peatus, kui silme alla sattus paber, mis oli kinnitatud ukse siseküljele.
Uksel rippus kolmeleheline pin-up stiilis pilt Videvikusärast, kes lamas oma voodis ja vaatas üle õla tagasi, meelitav pilk pooleldi avatud silmis. Alla oli kirjutatud musta tindiga: „Mind vangistanud täkule! – Videvikusära.“
„JENKINS!“ käratas Matt ust kinni lajatades ja ruumist välja tormates.
--
13.52, 29.04.2015, puhkeruum
„Oh, hei, küll see käis kiiresti!“ irvitas Lana, kui nägi Matti puhkeruumi tulemas. „Kas nad ei anna sulle rohelist tuld?“ ohkis Lana dramaatiliselt. „Ära nüüd ütle, et haav su impotendiks tegi! Ai, see võib nüüd küll…“
„Jenkins, mida kuradit sa oma arust teed?“ urises Matt nii vaikselt kui suutis. Vaatamata parimatele pingutustele hoida vestlust omavahel, keerasid ülejäänud aegaveetvad sõdurid oma silmad paarile, eriti siis, kui Lana rääkis. „Minu järel, nüüd!“
Lana naljad peatusid, kui ta Matti järel oletatavalt tühja koridori tuli. „Jeesus, mees, milles asi? Kas nad tõesti ütlesid, et oled impo…“
„Tead väga hästi, milles asi on. Mina võin su lollid naljad ja ahistamised alla neelata, aga pannes riietusruumi pildid ülisalajasest materjalist, läksid oma naljadega liiga kaugele. Mis oleks saanud, kui keegi veel olnuks ruumis, kui ma ukse avasin?“ Lana avas suu, kuid sulges selle kiiresti, et oma vastust paremini läbi mõelda. „Ja kas sa tead, miks Videvikusära niimoodi käitus? Oled sa üldse mõelnud sellele?“
„Sest ämblikud on koledad kui kurat, eriti kui üks sulle näkku hüppab?“
„See ämblik tuletas talle meelde hetked, kuidas krüsaloid ta peaaegu tappis tema viiendal minutil siin Maal, ja ta murdus, kuna ta peaaegu tappis ka selle ämbliku,“ sisises Matt kiiresti. „Ja nüüd mõtle, tohman. Seal, kust ta pärit on, kõik loomad räägivad ja neil on perekonnad ning kui ta tappis krüsaloidi, mõtles ta, et tappis kellegi isa, venna või poja. Sulle või mulle võib tunduda see naeruväärne, kuid tema usub, et tegi midagi täiesti andestamatut. Kas mäletad seda tunnet? Oma esimest tapmist? Või oled puhta sotsiopaat? Ausõna, su käitumine paneb mõtlema.“
Lana ilme muutus tõsiseks, kui Matt jätkas oma vaikset sõimu, ta vaatas kõrvale ja ütles vaikselt: „Ma ei taha sellest rääkida.“
„Oh, põrgu päralt, sa ei pea seda nüüd meenutama hakkama.“
„… see oli pumppüss ja ma olin kaksteist. Ta üritas tappa minu ema.“
Oh,kurat… Lana peaaegu vaikiv vastus pühkis Matti viha kohe. Ma tean, et kahetsen, kui seda küsin, aga… „Kus su isa oli?“
Lana naeratas, kuid selles naeratuses ei paistnud tema rõõmu ega riukalikkust nagu tavaliselt. Ta vastas: „Keda ma sinu meelest siis tulistasin?“
Vestlus hääbus ja pikk vaikus möödus nende kahe vahel. Viimaks Lana rääkis: „Okei, sinu võit. Ma nüüd lõpetan su norimise. Diil?“
„Diil,“ nõustus Matt ja asus taas riietusruumi poole minema. Ta jõudis peaaegu nurga taha, kui Jenkins hüüdis viimase killu.
„Meie vaherahu ei tähenda muidugi, et ma teda sellega ei torgi!“
--
20.32, 29.04.2015, Tähetolmu labor
Videvikusära võttis Matti nõu kuulda ja magas natuke, kui Matt oli lahkunud. Meenutades seda, mida ta oli teinud, ja sobitades seda Matti mõtetega, ta lõdvestus ja uinus kiiresti. Vaatamata sellele, millest nad rääkisid, suutis Videvikusära rahulikult magada ega näinud neid painajaid, mis olid teda seni vaevanud.
Ja nii nagu Matt oli ennustanud, tundis ta end pärast ärkamist palju paremini. Süütunne, mida ta juhtunu pärast tundis, oli ikka alles, aga taas sundis ta end sellele selga pöörama ja keskenduma sellele, mis oli juhtunud. See sitikas tappis kolm inimest, kellest üks oli laps. Siis püüdis ta tappa mind! Ma kaitsesin ennast, kuid tapsin ta! Silm silma vastu karistus lõppes koos Solaria režiimiga, sest tapetu ei saanud teada, et ta väärib surma. Kuid… see jätkanuks tapmist, kui teda poleks peatatud. Inimelud said päästetud…
EI! Videvikusära raputas jõuliselt pead, kriipsutades selle mõttekäigu maha. Tulles välja heade põhjustega kedagi tappa, avaks see võimalused ka halbadele põhjustele kedagi tappa. Tapmist ei saa kunagi õigustada. Ma vaid loodan, et seda saab andestada. Ta mõtles, kuidas Celestia või Võbelus sellele reageeriksid, ja see pani ta kohe maha kössitama.
Ta tõusis sõnatult, kõndis laua juurde ning võttis paberi ja pliiatsi. Isegi kui ma ei saa seda kunagi saata, pean ma kirjutama kirja ja selgitama kõike, mis juhtus. Võib-olla kuidagi saab Celestia selle kätte ja andestab mulle.
Enne kui pliiats paberit puutus, avanes uks ning Charles ja Joel saabusid. „Tere õhtust, Videvik. Ega me ei seganud sind?“
„Oh, ei seganud! Mis toimub? Aeg on teie tavaliste visiitide kohta kuidagi hiline, mulle tundub,“ imestas Videvikusära, kui oli pliiatsi lauale pannud ja näo meeste poole pööranud.
„On küll pisut hilja, kuid üks eksperiment on käimas, kus sinu abi kuluks ära,“ seletas Joel. „Tegelikult on käsil terve uurimisteema, milles meil varem õnne pole olnud, kuid sinu abiga saavutame kindlasti läbimurde. Oled sa selleks valmis?“
„Annan oma parima,“ noogutas Videvikusära ja hüppas toolilt maha, et meestele järgneda. „Niisiis, millega ma teid aidata saan?“ küsis ta pärast kerget kõhklust, kui mõlemad mehed lahkusid laborist ja kutsusid teda järgnema. Tema üllatuseks ootasid ukse taga Matt ja Lana, kuid nüüd olid neil seljas tugevad vestid ja mütsid ning vöödel rihmad väikeste vidinatega. Matt sammus grupi ees ja Lana sabas, samamoodi nagu siis, kui nad paar päeva tagasi suures koopas käisid.
„See on miski, mille juures ainult sina suudad aidata, Videvik. Kahjuks ma rohkem rääkida ei saa, kuni me kohale pole jõudnud,“ vabandas Joel. „Saan vaid öelda, et see sinu võime, millest abi võib olla, on üks nendest, mida sa mõned korrad oled varem kasutanud, ja kui see veab välja, võib see tulevikus palju elusid päästa.“
Võimalus elusid päästa haaras kohe Videvikusära tähelepanu. „Oh, okei! Kui see aitab, teen ma rõõmuga kõike, mida saan.“ Tahan vaid, et ta ütleks, mida ma pean tegema…
Videvikusära mõtisklemise katkestas Charles, kes kummardus ja sosistas: „Videvik, ma pean selle eest vabandust paluma, mis sinuga laboris juhtus. Insenerid olid veidi lohakad, kui nad neid asju üle vaatasid, mida kokku pidid korjama. Usu mind, seda ei juhtu enam.“
„Tänan, Charles, kuid sa ei pea vabandama. Ma reageerisin... pisut üle.“ Ükssarvik naeratas ujedalt ja vaatas insenerile otsa. „Oleksin muidugi väga tänulik, kui edaspidi selliseid üllatusi ei tuleks. Ma pole kindel, kas mu süda kannatab seda.“
„Rääkides sellest, pean ma ka vabandama, et mind polnud pärast seda aitamas. Aga mulle tundub, et Matt tegi sind lohutades head tööd?“
„Tegi küll. Rääkisime mõnest asjast, mis mind vaevavad, ja siis... ma kallistasin teda. Ei, midagi ei juhtunud! Midagi! Mitte midagi!“ Videvikusära oli just hakanud tundma, et ta on puhanud ja päeva sündmustest taastunud, aga nüüd mõistis ta, mida ta oli teinud. Mida ta oli teinud Mattile. Inimesele, kes arvas, et ta on armas.
„Mis on, Vidi? Ma jäin viimasest osast ilma. Äkki sa kordaksid?“ torkas Lana vahele ja Videvikusära viskus ringi, ta sarv lõi helendama ning silmis oli hoiatav pilk. Kõik, mida naissõdur edaspidi öelda üritas, ei olnud enam kuuldav. Ta suu küll liikus, kuid häält ei tulnud ja ta märkas seda kohe. Lana trampis ka jalgu ja plaksutas käsi, aga ikkagi polnud ühtki häält kuulda.
„Kas sa keerasid Lana vait?“ küsis Matt grupi eestotsast ja vaatas üle õla.
„Noh, jah, ma tegin seda. See on vaikuseloits. Mitte ükski heli, mida loitsualune tekitab, ei ole väljast kuuldav,“ seletas Videvikusära kiiresti.
„Aga kas ta meid kuuleb?“
„Peaks kuulma…“
„Kuuled nüüd, Lana? Ma olen lõpuks leidnud viisi, kuidas sind vait keerata!“ Lana vastus oli muidugi žest, millega Videvikusära oli juba liigagi tuttav. „Videvik, sa oled suurepärane. On sulle keegi seda viimasel ajal öelnud?“
„E… ei ole viimasel ajal,“ tunnistas Videvikusära, vaatas kõrvale ja püüdis mitte punastada. Tundes, et see ebaõnnestub totaalselt, tuli tähelepanu kõrvale juhtida, vahetades teemat: „Mida see žest tähendab? See, mida Lana pidevalt kasutab?“
Nüüd oli Matti kord näida uje. „Ah, see tähendab „ma olen väga pahane teie ja te käitumise pärast“.“ Ta kehitas õlgu ja kutsus grupi läbi järgmise risttee. „See on tõlgendamise küsimus.“
Videvikusära hakkas juba küsima, et mille tõlgendamise küsimus, kui nad jõudsid järgmise ukseni. See tundus tuttav… Kuid kõik need uksed ja koridorid tunduvad tuttavad.
Grupp peatus ukse ees ja Charles pöördus Videvikusära poole, rahustav naeratus näol. „Eksperiment toimub selles ruumis. Me oleme kõik koos sinuga seal, kuid kui sa tunned hirmu ja tahad ära minna, ainult ütle meile ja me lähme tagasi su tuppa.“
„Okei,“ nõustus Videvikusära ning ta ärevus tõusis veidi, kui Joel ukse nuppu keeras ja vajutas. Ruumis ukse taga olid reas mõned lauad, kuid ruumi tähtsaim osa oli suur valgustatud sektsioon, millel oli kumer klaas, mis eraldas seda ülejäänud ruumist. Nagu vanglakamber... Videvikusäral jäi hing kinni, kui see koht talle meelde tuli – see oli ruum, kust kogu see sündmustejada alguse oli saanud.
Charles oli Videvikusära kõrval ja märkas ta reaktsiooni. „Sa ei pea minema tagasi kambrisse, ma luban seda. Seal sees on midagi, mille juures me su abi vajame, ja me oleme kogu aeg su juures. Oled ikka valmis selleks?“
Videvikusära neelatas ja kaalus tõsiselt tagasiminekut, kuid Charlesi ja Joeli ootusrikkad pilgud peatasid ta. Ta vaatas jälle ümberringi ning märkas, et ka Kim ja Vahlen olid seal. Kim lehvitas rühmale, kui nad ukse juures passisid, samas Vahleni ilme paistis neutraalne. „Minuga on kõik korras. Ma saan seda teha.“
„Seda oli nüüd küll rõõmustav kuulda. Läheme siis edasi,“ noogutas Charles ja juhatas neid mööda ruumi edasi. Uks selja taga sulgus, Videvikusära vaatas taas valgustatud kambrisse, kus ta üles oli ärganud, ja ahhetas. Varem ta polnud seda märganud, kuid nüüd, kus ta lähemale oli tulnud, märkas ta meest kambri keskel seismas. Ta oli pikk või vähemalt paistis siitmaalt pikk ja ta oli väga kõhn. Tal oli seljas sinine ülikond ja punane lips ees. Ümmargused kuldraamidega päikeseprillid varjasid ta silmi.
Kui nad lähemale jõudsid, märkas Videvikusära, et midagi on valesti. Kui inimesed, keda ta seni näinud oli, esindasid tüüpiliste inimeste keskmisi kehaehitusi, siis see seal kambris oli liiga kõhn, et olla terve või anatoomiliselt realistlik, pealegi olid ta jäsemed valedes proportsioonides. Viimaks, vaadates särgikaelusest kõrgemale, tundus ka pikkus imelik...
„Mida ta seal teeb?“ küsis Videvikusära vaikselt.
„Videvik, see on üks neist sissetungijatest, kes meie maailma ohustavad. Ta on loodud sulanduma inimeste hulka ja külvama hirmu kõikjale, kuhu ta läheb,“ alustas Joel seletamist, kuid peatus, kui kuulis, et Videvikusära räägib.
„Libalane,“ ahhetas ükssarvik tagasi astudes. „On ta libalane?“
„Mitte päris, vähemalt mitte niimoodi, nagu sina neid kirjeldasid. See on loodud meie moodi välja nägema ja ta ei saa võtta teisi kujusid. Tema teeb eriliseks see, et ta suudab vokaalselt suhelda, samas kui teised sissetungijad suhtlevad telepaatia ja teiste meetodite vahendusel,“ seletas Joel, hingas sügavalt ja küsis siis: „Videvikusära, kas saad panna sellele olendile tõlkeloitsu, et me saaksime proovida temaga rääkida?“
Videvikusära neelatas, sest aimas halba, kui ta vaatas kambris seisvat libainimest. Seni ei olnud ta isegi liigutanud, seisis vaid tikksirgelt ega vaadanud mujale kui otse ette. See siis ongi tema, kelle vastu inimesed võitlevad? küsis ta endalt. Kui ma saan aidata neil temaga rääkida, äkki siis kõik võitlused lõpevad!
„Jah, ma teen seda!“ ütles Videvikusära kindlamini kui kunagi varem, sest see oli õigeim asi, mida teha. Inimesed ta ümber astusid kõrvale ja ta pani kambris seisvale libainimesele tõlkemaagia.
Möödus mõni hetk ning Joel astus kambri juurde ja küsis valjusti: „Kas sa kuuled mind? Kas saad nüüd minust aru?“
Libainimene võttis aeglaselt prillid eest, tuues nähtavale püstiste pupillidega kollased roomajasilmad. Need ei peatunud hetkekski Joelil, Charlesil ega kellelgi teisel. Need silmad pühendusid täielikult Videvikusärale. Joel kordas küsimust ja libainimene eiras teda jälle. Kuna Joeli katsed vestlust alustada jäid tähelepanuta, siis küsis Vdevikusära: „Ee… Tere?“
„SURE!“
Hetkel, mil see silp ta suust tuli, libainimene kriiskas ja hüppas vastu klaasi. Ta grimass moondus urina saatel ja ta karjus jälle: „SURE!“ Ta jätkas vastu klaasi pekslemist ja ta käeluud murdusid võika raginaga.
Vigastused ei takistanud teda edasi karjumast ja rusikaid vastu klaasi puruks peksmast. Viimaks hüüdis Charles: „Luugid kinni, kohe!“ Joel täitis kiiruga käsu, ümber klaaspuuri sulgusid metall-lehed ja libainimene kadus nähtavusest. Viimane, mida Videvikusära nägi, olid raevukalt jõllitavad kollased sisalikusilmad.
„Mi-mi-mi-miks ta seda ütles? Miks ta seda tegi?“ Videvikusära vaatas Charlesi, siis Joeli ja siis teisi. „Miks? Kuidas üldse saab keegi kellelegi niimoodi öelda?“ Miks? Kuidas üldse saab keegi teistele nii hirmsat asja soovida, küsis Videvikusära iseendalt, kui teistelt vastust ei tulnud. Mõte, et keegi võib midagi nii hirmsat kellelegi soovida vaid seepärast, et ta neid nägi, oli Videvikusära jaoks üle mõistuse.
„Ma ei tea, Videvik. Ma tahan, et teaksin, aga ma ei tea.“