SUESSI KANALI LÄHISTEL NÄHTI UFOT, EGIPTUSE ARMEE REAGEERIS JÕULISELT. ALLIKAD TEATAVAD KÜMNETEST LENNUKITEST, MIS UFOT JÄLITAMA SAADETI, MAAVÄED KOONDUSID KAITSMA PIIRKONNA TÄHTSAIMAID PUNKTE.
USA KESK-LÄÄNT RAPUTAS TRAGÖÖDIA, KUI SKAUDIRÜHM LÄKS TELKIDEGA MATKALE EGA NAASNUD ETTENÄHTUD AJAL. OTSINGU KÄIGUS LEITI LOODUSEST LAAGRIKOHT, KUID EI ÜHTKI JÄLGE SKAUTIDEST EGA ÕPETAJAST. EI LEITUD JÄLGI KA VÕITLUSEST EGA RUMALATEST NALJADEST. OTSINGUD JÄTKUVAD.
--
08.00, 30.04.2015, Tähetolmu labor
Sissekande algus.
Eksperiment kõrendiga ei läinud plaanipäraselt, kuid see, mis eksperimendi käigus selgus, võib osutuda veel väärtuslikuks. Videvikusära võime kasutamine usaldusväärse tõlke saamiseks ilma vajaduseta kasutada tavalist ülekuulamistehnikat paljastas üsna kindlad tõendid, et nende sissetungijatega suhtlemiseks ei ole rahumeelseid võimalusi. Mõned hellitasid asjatut lootust, et see konflikt leiab lahenduse kohe, kui suhtlemisvõimalus on loodud, kuid kõrendi reaktsioon meie katsetele oli ootamatu ärritus.
Kui minna täpsemaks, siis kõrendite tavaline käitumine katsekambris on olnud seni apaatne. Nad seisavad vaikselt ja sirgelt ega reageeri ühelegi välisele stiimulile, kuni ülekuulamise invasiivne faas pole alanud. Sealtmaalt on rabelemine loomulik reaktsioon, aga kui aju on juba liikumiskeskustest piisavalt lahti ühendatud, siis ei ole see enam probleem.
Me ootasime sarnast reaktsiooni ka tõlkeeksperimendiga. Halvim, mida ootasime, oli rahulik ükskõiksus ja nende katsete tuim eiramine. Parim, mida lootsime, oli avada dialoog kõrendiga, et mida sissetungijad siin otsivad, või vähemalt alustada traditsioonilisema ülekuulamisega.
Seda, mis juhtus, ei olnud võimalik ette näha. Pärast üritust alustada vestlust hakkas kõrend peksma vastu kambri klaase ja tapmisähvardusi karjuma. Pärast oma käte purukspeksmist jätkas ta muude vaenulikkuseavaldustega. Isend suri kaks tundi hiljem raske koljutrauma tagajärjel. Videvikusära eemaldati Isolaatori keskkonnast, kuna ta ilmutas selgeid rahutuse märke, sest oli sellise käitumise tunnistajaks.
Kuigi see on puhtalt oletus ja meil pole selle kohta piisavalt tõendeid, teatas dr Mills, et tema katseid isendiga suhelda eirati täielikult ja isend hakkas vaenulikult käituma alles pärast seda, kui Videvikusära teda kõnetas. Ta märkas sedagi, et isendi põhitähelepanu koondus Videvikusärale pärast seda, kui ta oma tõlkevõimet rakendas. Sellise reaktsiooni põhjuseid oleks huvitav uurida.
Pean tunnistama, et see lisab argumente hüpoteesile, et Videvikusära ei ole sissetungijatega seotud. Nagu täheldati vahetult pärast tema püüdmist, on tema füüsis täielikult erinev senistest kättesaadud sissetungijate isendeist. Ja tema käitumine on olnud pehmelt öeldes šokeeriv. Ta on agar vabandama, häbeneb kergesti ning on valmis jagama teavet enda ja oma rahva võimete kohta. Kui ma teda ei näeks, arvaksin, et ta on inimene.
Sissekande lõpp
Moira Vahlen tabas enese siis selliseid sõnu kirjutamas. Kui ta oma tööd üle luges, pidi ta peaaegu õhku ahmima. Ta ei ole inimene. Vahlen kordas seda lauset oma mõtteis nagu mantrat, kui ta kõik paragrahvid üle luges, asendades seal kõik „Videvikusärad“ ja muud isikule vihjavad sünonüümid sõnaga „see“. Ma pean jääma objektiivseks.
Ta tõstis hetkeks pilgu, vaatamaks, kuidas käesolev katse edeneb. Doktor Ngo ja doktor Mills olid läbi käinud terve kuhja Sheni toodud katsematerjale, kuid polnud saavutatud mingeid läbimurdeid, kui jätta välja see, kuidas Videvikusära järjekordset uut võimet demonstreeris.
„Vahk!“ hüüatas Videvikusära, tõstes Ngo peost suure puntra vasktraati.
„Mitte küll see, aga peaaegu,“ ütles Mills naeratades, võttis mittereageerinud vasepuntra ja pani karpi tagasi. Ta märkis karbi loendis ära ja pöördus Ngo poole: „Ta võiks uuesti proovida.“
„Vask. V-A-S-K,“ kordas naisteadlane tähti rõhutades.
„Vah… Vask!“ kordas Videvikusära ja siis veel korra, kui nägi naeratuse ilmumist teadlaste nägudele. Ta naeratus asendus uudishimuga, kui märkas endal Vahleni tähelepanu, ja ta küsis Millsilt midagi omas keeles.
„Ah, ma küsin,“ vastas Mills pöördudes. „Doktor Vahlen, Videvikusärale meeldiks, kui sa tänasest eksperimendist osa võtaksid.“
Moira kirus ennast mõtteis, kui ta Videvikusärale peaaegu vastu naeratas. „Ei, ma ei saa. Hiljutised sündmused on vaja kõik kuuaruandesse sisse kirjutada. Edastage tulemused mulle, kui katsed lõpevad.“
Videvikusära tundis kergesti „EI“ ära ja ta tuju langes pisut, kuniks talle järgmist asja pakuti.
„Titaan. Tii-taa-n,“ hääldas Ngo seda sõna, nähes väikest metallresti maagia abil õhku tõusmas.
Videvikusäral õnnestus sõna edukalt korrata ja ta naeratas laialt oma õnnestumise üle. Moira pöördus tagasi oma töö juurde. Ta sulges faili, mis käsitles läinudöiseid sündmusi, ja avas uue, kirjeldamaks ükssarviku võimeid.
Sissekande algus.
Videvikusära on näidanud Tähetolmu laboratooriumis viibimise ajal suurt õppimisvõimet. Lisaks põhiaritmeetika ülesannete lahendamisele lahendas ta mõne päevaga ka keerulisemaid trigonomeetriaülesandeid, kasutamata sealjuures kalkulaatorit, pealegi omandas ta oskuse lugeda inglise keelt. Vähema kui kuu ajaga on ta õppinud kirjutama põhikooli tasemel ja ma kahtlustan, et nädala pärast tunneb ta inglise keelt paremini kui enamik Ameerika keskkoolinoori. Ta ütleb, et teda motiveerib meie keelt õppima meie mure tema maagia pärast.
Tähetolmu alustamise ajal oli Videvikusära rabatud, et ta maagia võib olla meile kahjulik, kuni seda pole uuritud, ja see oli üsna õige. Tõeline põhjus selleks ettevaatuseks oli tagada, et tõlkeloitsuga ei kaasneks mingit mentaalset kontrolli ega mõjutamist. Sõltumata keelu tegelikust põhjusest, Videvikusära mõistis meie nõudmisi ja ma olen kuulnud, et ta kohe ka vabandas, et ei arvestanud meie tunnetega selles küsimuses.
Sissekande lõpp.
Moira peatus taas ja vaatas teksti üle. See ei ole inimene, kordas ta mantrat ja käis jälle teksti läbi, vahetades „tema“ „selle“ vastu nii, nagu ta eelmises raportis tegi. Ma pean olema sõltumatu. Ma ei saa lasta oma hinnanguid mõjutada.
Trio laua ümber võttis järgmise näidise, leidis sellele nime („Na-aa-trium!“) ja Vahlen soris taskust välja oma isikliku diktofoni. Ta ühendas hajameelselt kõrvaklapid, libistas need kõrva ja vajutas siis „play“ nuppu. Selles diktofonis oli vaid üks helifail ja see viis ta sobilikku meeleollu, et kliinilises eraldatuses oma raportitega tegeleda. See muutus ta juures üha tavalisemaks.
„Hallo, bei Vahlen zuhause. Wer is da?“
„Ich bins, Tante Moira... ist das die kleine Erika, die ich da höre?“
„Tante M! Es ist ewig her seitdem ich das letzte Mal von dir gehört habe! Papa sagt, dass du ganz wichtiges Zeug machst um die Welt zu retten! Ist das echt wahr?“
„Ja, ich denke das ist wahr, mein Liebes. Ist dein Vater zuhause? Ich würde gerne mit ihm sprechen.“
„Sicher, dauert nur 'ne Sekunde. Papa! Da ist Tante Moira am Telefon!“
(„Halloo, Vahlenite kodu kuuleb. Kes helistab?“
„Tädi Moira siin… Kas ma kuulen väikest Erikat?“
„Tädi M! Sinust pole terve igaviku midagi kuulda olnud! Isa räägib, et sa teed suuri asju, et maailma päästa! Kas see on tõsi?“
„Jah, ma arvan, et see on nii. Kas isa on kodus? Tahaksin temaga rääkida.“
„Muidugi, üks sekund! Issi! Tädi Moira helistab!“)
--
08.00, 30.04.2015, söögisaal
Vaikus lasus lauas, kui Matt ja Lana tegelesid loiult oma hommikusöögiga. Lana surkis kahvliga oma pannkooke ja rääkis lõpuks: „Kuule, mis sa arvad, mida me väike sõber teeb?“
„Tal on parem, nagu ma viimati kuulsin. Shen rääkis temaga, kui me ära tulime, ja rahustas ta maha,“ vastas Matt kahvliga pannkoogitükki võttes ja alla neelates. „Ütleksin, et ma küll ei oodanud sellist reaktsiooni meie teiselt külaliselt. On siis vaja kohe ennast segi sittuda, kui keegi „tere“ ütleb?“
„Sinu „kolm kuuli ja pea lõhki“ olnuks sobivam lahendus?“ vastas Lana tõsiselt.
„Ei vaidleks vastu,“ muheles Matt noogutades ja järgmist suutäit neelates. „Minu arust on seda edaspidi hea teada, et me teine külaline ei ole kunagi otsinud rahumeelset varianti. Aga kui sa viskad mõne nalja tööohutuse kohta, siis annan laksu.“
Lanal oli suu pannkooki täis ja ta hakkas rääkima, kuid pidi vaikima, et neelata. „Kui tööst rääkida, siis peaks sind õnnitlema, seersant. Vahlen andis meile teenistusse naasmiseks rohelise tule, kuulsin veel, et arstid andsid ka. Küll aga tahaksin teada, kuhu minu ülendamine jäi? Mina ju jälitasin ja kõmmutasin krüsaloide nagu mingi kuradi politseinik.“
„Võib-olla on siin midagi pistmist XCOM-i vara süüdimatu kasutamisega lollimängimiseks?“
„Oi, ma arvasin, et me saime sellest üle, Casanova.“ Lana muie asendus tõsise ilmega, aga siis vaatas ta Matti selja taha ja ta nägu lülitus taas tema standardnaeratusele. „Zhang! Äkki liituksid meiega?“
„Jah, see oli minu mõte,“ kostis viisakas vastus ning hiinlane tõmbas Matti kõrvalt tooli laua alt välja ja istus. Ta hommikusöögiks oli lihtne soolasõõrik ja klaas vett. See pani lauasistuvate sõdurite kulmud kerkima. Ta kiskus sõõrikust sõrmedega tüki ja pani suhu, siis märkas viimaks naabrite tähelepanu. „Vanad harjumused kipuvad visad olema.“
„See on üsna spartalik hommikusöök, kas see on ka osa su harjumustest?“ küsis Lana uudishimulikult.
Zhang kiskus rõngikust tüki ja sõi järgmise suutäie. Siis vastas ta: „Ilmselt küll.“
„Rääkides harjumustest, siis… pakun, et ma pole ainus, kelles su taust uudishmu äratab,“ küsis Matt, kui võimalus avanes. „Ma ei mõtle, et kus sa töötasid enne kui meiega liitusid, vaid lihtsalt, et kus sa treenisid. Tsivilistid ei tassi sõdureid seljas. Tsivilistid ei tõmbu varju, kui tulekatet pole.“
Zhangi silmad kiskusid pilukile, kui Matt teda vaatas. Ta kehitas õlgu. „Sa oled üsna läbinägelik, seersant. Mida sa teada tahad?“
Hetkel, mil Zhang auastet mainis, lõi Matt käega. „Väljaspool teenistust pole auastmeid vaja nimetada, ütle mulle lihtsalt Matt või Harris või…“
„Või Casanova,“ lisas Lana, saades vastuseks Matti hoiatava pilgu.
„Niisiis,“ kordas Matt initsiatiivi haarates. „Kus sa oma oskused omandasid? Kui ei soovi rääkida, okei. Mina olin enne XCOM-i tulekut USA armees.“ Siis vaatas ta Lana poole, kelle suus keerles parasjagu kahvlitäis pannkooke.
„Th bff,“ üritas ta rääkida, kuid pannkoogid välistasid kõik arusaadavad sõnad. Ta neelas kiiresti ja proovis uuesti: „Seabee’d. USA merevägi, avalike asjade osakond.“
Zhang noogutas, kui sai aru, Matt aga seda ei teinud. „Seabee’d? Mis kurat sunnib mereväeinseneri tulnukavastasesse lahinguüksusesse?“ küsis ta, tegemata katsetki varjata oma jahmatust.
„See juhtus siis, kui see mereväeinsener oli ühes koduses mereväerajatises, mis langes tulnukate rünnaku alla, ja ta kaitses ennast äärmiselt karmilt. Oletan, et see köitis XCOM-i tähelepanu, ja nüüd ma siin olen.“ Lõpetanud oma jutu, pööras Lana silmad Zhangile.
Zhang sõi suutäie soolarõngikut ja kaalus sõnu. „Olin kodumaa eriüksuses ning osalesin terrorismi- ja piraatidevastastes operatsioonides. Mu aeg seal jäi lühikeseks vigastuse tõttu, millest ma arvasin, et ei parane. Ent ma paranesin ja mu koht oli juba hõivatud. Seega leidsin rakendust… mujal.“
„Ahhaa, rohkem pole vaja,“ ütles Lana, enne kui enda sõnu sõi: „Äkki mõni huvitav operatsioon ajast, mil töötasid nendega?“
Esmalt tuli vastuseks skeptiline pilk, siis Zhang vastas: „Osalesin piraatidevastasel operatsioonil ÜRO all aastal 2008.“
„Mäletan seda! Kuidas see oli?“
„Igav,“ tuli kiire vastus, ja Lana turtsatas. „Meil olnuks niisama sõjalaeval istumise asemel rohkem õnne ootamatute rünnakutega. Kas sina ründaksid oma väikse kiirkaatriga laevadekonvoid, kui sõjalaev on lähedal?“
„Tõsi ta on, ei ole vaja alati kõigi lollidega tegeleda. Kunagi kõrbes me eskortisime moonavoori, kui äkitselt mingi tüüp hüppas välja, vehkis kirvega, nagu tahtnuks asju ajada,“ jutustas Matt. „Kuid kuna meie olime veokites ja tema jalgsi, jätsime ta teetolmu needusi karjuma ja kirvega vehkima.“
„Ja mida sa tegema pidid?“ küsis Zhang järgmist suutäit murdes.
Matt vastas muigega. „Ei midagi. Ta komistas ja kukkus näoli maha ning lõi end auti. Ei kohanud seda hullu enam kunagi.“ Loo lõpp pani Lana muigama ja manas Zhangi näolegi naeratuse varju. „Tegelikult oleks loogilisem teha mingid maskeeritud laevad, panna nad söödaks tavaliste laevade vahele, mitte lihtsalt koondada kõik sõdurid kohta, mida piraadid väldivad.“
„Tundub, et sina toimetad tühja, samas need, kes käsu annavad, teavad täpselt, mida nad teevad,“ ütles Zhang järgmist tükki murdes. „Meie kohalolu seal oli siiski vaid avalikkuse rahustamiseks. Näitamaks maailmale, et me muretseme, selmet panna sõdurid positsioonidele tegelikku tööd tegema.“
„Blää-blää, poliitikud,“ kortsutas Lana kulmu. Kuid enne kui ta jätkata sai, ta kell piiksus. Sama tegi Matti oma ja üllatus-üllatus: Zhangi oma kah! „Oh johh… Matt ja mina peame seadma end valmis seks kuumaks päe…“
„Jenkins…“
„…ja paistab, et sinulgi on mingid plaanid, Zhang? Äkki saame lõuna ajal lasketiirus jälle kokku?“
„Tegelikult,“ vastas Zhang tähendusrikkalt, kui oma soolarõngiku lõpetas, „ma liitun teiega. Olen väljendanud soovi teenida seda organisatsiooni nii hästi kui saan, seega liitusin vabatahtlikult assisteerima Tähetolmu projekti. Komandör Bradford kooskõlastas just täna hommikul... Misasja?“
Zhangi uhkus oma otsuse üle oli kohe kadunud, kui märkas pilku, mida Matt ja Lana vahetasid.
„Misasja?“
--
08.30, 30.04.2015, koridor B3F
Shaojie Zhang ei olnud mees, kes kunagi endas kahtleks. Viimati, kui ta seda tundis, oli arutelu Bradfordiga, kui ta end vabatahtlikuks pakkus. Nimetada seda arutelu mugavaks oleks… ebatäpne.
Vestlus, milles ta end koos Matti ja Lanaga leidis, andis talle… mõtlemisainet.
„Oled sa kindel, et tahad sellega liituda, mees? See ei ole töö, mida sa ette kujutad, ma luban seda,“ ütles Matt kiiresti ja Lana noogutas nõusolevalt. „Tõsiselt, mees, sa peaksid mõtlema mõne muu ajaviite peale.“
„Ma valisin selle sel põhjusel. Sa suutsid seda vabatahtlikutööd jätkata, vaatamata oma haavale, Matt. Miks siis mina ei võiks sama asja teha, kui olen täiesti terve?“ küsis Zhang retooriliselt.
„Tõsimeeli?“ küsis Lana vaikselt, kuid Matti küünarnukk torkas ta külge. Ta vaatas korra Matti poole ja jätkas: „Tegelikult ta ei ole selline üllas ja abivalmis. Ta on vabatahtlik, kuna jälitab laboris üht kuuma saba.“
„Jenkins…“
Seda kuuldes Zhangi silmad ahenesid veidi. Ameeriklased. Kogu aeg on töökohustused ja isiklikud ihad segamini, mõtles ta ja tundis, et ta respekt sõdurite suhtes langes pügala jagu. „Mul on tunne, et sellist sotsialiseerumist pannakse pahaks,“ ütles hiinlane, valides hoolikalt sõnu.
„Ma ei ole vabatahtlik, et jälitada kuuma saba, ja niipalju, kui mina tean, ei ole eeskirjades keelde vennastumise vastu seni, kuni see ei mõjuta baasi ega personali turvalisust ja tõhusust,“ porises Matt Lanat vaadates.
Lana irve venis röövellikuks ja ta nokkis Matti kallal edasi: „Paistab, et daam on veidi pirtsakas? Ja sa lugesid reeglistikku, et katta enese taganemisteed? Ja mina mõtlesin, et ta nühib end su vastu…“
„Lugesin reegleid, kui liitusin XCOM-iga, ja seal ei toimu mitte midagi!“
Selline teema on naeruväärne, oli ainus järeldus, millele Zhang tulla võis, ja ta näoilmesse tekkis kerge meelepaha, mida Lana kohe märkas.
„Daamid armastavad armides mehi, kuid vihkavad seda, kui nad kulmu kortsutavad, Zhang,“ ütles ta ja Zhangil oli raske kulmukortsutamist mitte jätkata. „Ma arvan, et Matt peaks tänulik olema. Ma pole kindel, kas sa oled tema tüüp, seega pole Mattil vaja rivaalide pärast muretseda.“
„Ja sina arvad, et tead minu eelistusi?“ küsis Zhang külmalt, varjates ärritust. Lana kerglus tundus uudne, kui ta seda esmakordselt märkas, kuid nüüd hakkas see uudsus kaduma.
„Noh, sa ei paista mulle selline, kellele meeldivad väiksed, karvased, ho…“
„JENKINS!“ käratas Matt, „Mis kurat juhtus selle diiliga, mis me eile tegime? Sellega, kus sa lubasid selle jura lõpetada?“
„See murdus täna hommikul, kui mu naljad teemaks võtsid. Tegelikult peaksid tänulik olema. Oma vendadele ei anna ma viit minutitki rahu, aga sina said pea terve päeva,“ naeris Lana üleannetult. „Ainus viis mind vaikima sundida on võtta seda nagu paratamatust ja tunnistada oma tundeid tema suhtes, või ma ei jäta sinu tüütamist mitte kunagi.“
Matt lõi käega otsaette. Nad pöörasid ümber nurga ja lähenesid Tähetolmu laborile. Valvurid kahel pool ust kulutasid Lana ja Matti kontrollimiseks alla sekundi, aga Zhangi vaatasid nad väga tähelepanelikult. Matt ja Lana peatusid ning heitsid Zhangile tõsise pilgu, mis hiljutiste kerglaste naljade taustal tundus väga vastandlik.
„Siin see siis on. Viimane võimalus tagasi pöörduda. See, mida sa seal näed, ei ole viirastus ja sa ei tohi sellest absoluutselt mitte kunagi rääkida mitte kellelegi, kes pole projektiga seotud. Tahad ikka liituda?“ küsis Matt tõsiselt ja Zhang vaatas Lana poole, kelle nägu oli samamoodi tõsine.
„Jah, ma olen kindel,“ noogutas Zhang ja neelatas sügavalt, kui leidis enese palju ametlikumast atmosfäärist.
„Okei siis. Nüüd pean ma sind hoiatama. Seal on keegi, kes ei ole nagu meie. Suhtu temasse, nagu ta oleks su väike õde,“ alustas Matt ja Lana segas vahele.
„Või nagu pruut, kui ta on sinu tüüp. Mattile on vaja rivaali, et ta joonel püsiks.“ Ja nõnda äkitselt oli see ametlik atmosfäär kadunud.
„…ja sul ei tule mingeid probleeme,“ lõpetas Matt, heites Lanale karmi pilgu, mida viimane lihtsalt eiras. „Niisiis, oled sa valmis?“
Zhang noogutas ja kolmik jätkas ukse suunas. Matti ja Lana kaardid käisid läbi lugeja ilma probleemideta, aga valvurid käisid kõik see üheksa jardi nende järel, veendumaks, et kolmas on siia autoriseeritud. Pidanuks neid hoiatusi tõsiselt võtma, mõtles ta endamisi, kuid ta ei saanud enam peatuda, kui uks avanes ja nad sisenesid.
Ukse taga oli väike esik, mis oli piiratud plastist kardinaga, varjamaks vaadet kaugemale laborisse, kui uks oli avatud. Kostis summutatud juttu, kuid sellest ei saanud aru, kuni Matt kardinat kõrvale polnud tõmmanud, et sisse astuda.
„A-lu-mii-nium,“ kostis noor, aktsendiga naishääl kaugemalt laborist ja Zhang kergitas kulmu.
See hääl on liiga noor, et kuuluda teadlasele või insenerile. Tsivilist või? Järgmine mõte, millele ta tuli, pani hambaid kokku suruma. Võib-olla hoopis laps, kes oli tulnukatega niimoodi kokku puutunud, et vajas uurimist. Kui see oleks nii, siis oleks see… traagiline.
„Hommikust, Videvik,“ ütlesid Matt ja Lana koos, kui astusid kardina vahelt välja. Vastus keeles, mida Zhang polnud kunagi kuulnud, suurendas ta uudishimu. Ta astus kahe sõduri järel kardina tagant välja ja… kangestus.
Laboris, kuhu ta sattunud oli, seisis suur laud, mille peal reas karbid ja hulk metallitükke ja traate. Kaks teadlast istusid teine teisel pool lauda, avasid ja tühjendasid karpe ning pakkusid selle sisu… millelegi. See istus laua otsas ja oli mitmes toonis lilla. Keha oli heledama varjundiga, samas juuksed ta peas olid palju tumedamad, vaid roosa salk jooksis juuste keskel. Ta otsaees turritas läbi juuste sarv, mis oli kehaga samas toonis.
„Hei,“ ütles see aktsendiga, lehvitades käe… või jala või jäsemega ja naeratas. Ta silmadki olid lillad ja need vaatasid Zhangi varjamatu uudishimuga. Teadlane temast paremal, lühike korea naine, pakkus mingi materjali tükki.
„Pallaadium. Pal-laa-dium,“ ütles teadlane ja see kordas kohe tema sõna. Pallaadiumiklots tõusis teadlase käest ja hõljus teise teadlase juurde, kes tegi märkme paberile oma tahvli küljes ja pani klotsi tühja karpi.
„Videvik, meiega on üks uus sõber, kes tuleb mõneks ajaks külla. Ta nimi on Shaojie Zhang,“ tutvustas Matt Zhangi, kes ta sõnu vaevu tähele pani. „Zhang, see on Videvikusära. Ta on… esindab XCOM-i käesolevas konfliktis juhuslikku kolmandat osapoolt. Jah, ta ei ole inimene, ta on ükssarvik ja see on maagia, mida ta kasutab. Ja andesta talle ta inglise keel, ta näeb sellega palju vaeva.“
Teine teadlane jälgis Zhangi ilmet. Ta oli mees hilistes neljakümnendates, hallide juuste ja kerge naeratusega näos. „Heh, ma tean seda pilku. Sinul, Matt, oli samasugune nägu ees, kui esimest korda siia tulid. Temagi ei suutnud uskuda, mida ta nägi. Ma olen doktor Joel Millls ja mu kolleeg on Kim Ngo. Moira Vahlenit sa pole veel näinud, tema on siin vanemteadur. Tema tunned ta ära siis, kui toa temperatuur langeb kümme kraadi.“
„He… hei…“ ütles see… Videvikusära ebakindlalt. Ta paistis tundvat enesel Zhangi uurivat pilku ja ta üritas selle eest varjuda, tõmmates end kössi ja langetades oma hobusekõrvu.
Kõigist võimalikest asjadest, mida Shaojie Zhang vabatahtlikuks tulles ette kujutas... ei olnud see see.
--
Selleks kulus üha enam tahtejõudu, et mitte varjuda laua alla selle tähelepanu eest, mida Sahojie Zhang Videvikusärale pühendas. Miks ta ei ütle midagi? Uustulnuka näoilme oli midagi šoki ja õuduse vahepealset ning mida kauem see kestis, seda ebamugavamalt Videvikusära end tundis.
„Äkki teed selle prügiga katsetamise vahele väikese pausi ja proovid uut kaardimängu?“ pakkus Lana võiduka naeratusega ja otsis kaardipaki välja. Videvikusära tänas oma õnnetähte. „See on kolme inimese mäng, mida ma kodus mängisin. Kuna Shaojie pole seda veel mänginud ja paistab, et ta vajab natuke kohanemiseaega, siis kuidas oleks, et Vidi, Matt ja mina mängime esimese mängu ning siis tema otsustab, kas ta tahab meiega liituda.“
„Hea! Jah!“ pahvatas Videvikusära inglise keeles, talle meeldis kõik, mis aitas tal tähelepanu alt minema saada. Ta manas telekineesi, keerutas laualt üles väikese karpide ja metallitükkide tornaado ning hüppas toolilt maha.
„Ahh! Videvik, mida sa...“ alustas Joel, kuid Videvikusära katkestas teadlase: „Ära muretse. Ma panin kõik näidised tagasi samadesse karpidesse, kust nad pärit olid, siis ladusin need, mida uurinud olime, ukse kõrvale ja uurimata karbid jätsin lauale! Nüüd ma lähen ja teen toa korda!“ Järgmine sahmakas maagilist energiat teleportis Videvikusära ta tuppa, et kiire pilguga veenududa, et kõik oleks puhas ja korras. Siis mõistis oma viga. „Oota, ma ei rääkinud Joeliga ju inglise keeles. Paha Videvik. Sa kiirustad ja teed vigu.“
Enne, kui ta enesesüüdistamisega jätkata sai, avanes uks ja sõbrad tulid sisse, saadetuna väga hämmastunud näoga Zhangist. Ta pilk libises üle ruumi ja tema silmad venisid veel suuremaks, kui see pilk kunstini jõudis.
Süvenemata uustulnuka tegevusse, teleporteerus Videvikusära oma lemmiktoolile, vaatas Lanat ja meenutas, kuidas seda inglise keeles öelda. „Mis mäng see on?“ küsis ta viimaks.
„Seda mängu nimetatakse lõksuks,“ vastas naine naeratades ja istus nimme Videvikusära vastu.
See tähendab, et Matt istub minu kõrvale, sest ainsad vabad kohad on minust vasakul ja paremal, mõistis Videvikusära ning Lana naeratus venis irveks, kui ta sai aru, et ükssarvik oli just sama mõelnud. Ma võin su kohe Kuu peale pagendada. KUU PEALE.
„Erinevalt eelmistest mängudest käib see vaid kiiruse ja reaktsiooni peale. Reeglid on lihtsad. Jagame kaardid kolmeks ja me hakkame vastupäeva kaarte laduma. Ainult värvide järgi, punased ja mustad, mastid ei loe,“ seletas Lana kaarte segades.
Matt istus Videvikusärast vasakule ja küsis: „Niisiis, sina alustad punasega, siis mina lajatan musta, siis Videvik punase, sina musta, mina punase ja nii edasi? Kõlab lihtsalt.“
„Aga siin on ka konks,“ täpsustas Lana. „Kui sul pole värvi, mida vaja, pead paki üles võtma. Kui paned vale värvi, võtad paki üles. Kui molutad liiga palju, võtad paki üles. Ja nüüd veel üks keerulisem konks. Kui kaks kaarti järjest juhtub olema samade numbrteiga, siis keerab järjekord vastupdiseks. Ehk et… ütleme näiteks, et sina viskad kuue ja siis Vidi viskab kuue. Kui nüüd mina viskan veel mingi kaardi, siis pean mina paki üles võtma, kuna ei olnud minu kord käia. Ja kui sa ei märganud kahte kuut ega ladunud oma kaarti, pead sina paki üles võtma. Kõlab hästi?“
„Kõlab hästi,“ nõustus Videvikusära, punnitades inglise keelt rääkida. Ta silmad jälitasid kaarte, mis lendasid Lana käest, kuni kõik kaardid said jagatud.
„Niisiis… Läks lahti!“
--
11:30, 30.04.2015, Tähetolmu labor
Plaks. Plaks. Plaks. Plaks. Plaks. Plaks. Plaks.
„Hoorapoeg,“ urises Lana võpatades, kui oli kaardi käinud pärast kaht kahte. Ta korjas paki üles ja mäng jätkus.
Plaks. Plaks. Plaks. Plaks. Plaks. Plaks. Plaks. Plaks. Plaks.
„Raisk.“ Seekord urises Matt sama asja pärast.
Plaks. Plaks. Plaks. Plaks. Plaks. Plaks. Plaks.
„Mina võitsin!“ juubeldas Videvikusära, kui tema viimane kaart lauale langes, jättes Matti ja Lana uimasel ilmel ülejäänud kaarte hoidma.
„Jah, raisk,“ ohkas Lana. „Lootsin vähemalt korragi võita, kuid paistab, et seda ei pidanud juhtuma.“ Ta vaatas Zhangi poole, kes seisis ukse juures ja vaatas nende mängu. „Hei, Zhang! Äkki tuled valevorsti mängima? See võib olla laaaahe!“
Zhang ei vastanud kohe. Lõksumängu ajal oli ta aeglaselt läbi Videvikusära toa kõndinud ja uurinud põhjalikult ta joonistusi. Siis oli ta ukse juurde naasnud, kus vaatas, kuidas mäng oma paratamatu lõpuni jõudis. Kui Lana, Matt ja Videvikusära ootusrikkalt tema poole vaatasid, ta viimaks leebus ja astus edasi. Kohe, kui ta liikuma hakkas, vahetas Lana kiiruga kohta, istudes Videvikusära kõrvale, jättes ainsa vaba koha sinna, kust ta just tõusis. Äkiline kohavahetus pani Zhangi kulmu kergitama, kuid ta ei teinud sellest juttu. „Kas see valevorst on sama mäng, mida me mõne päeva eest mängisime, jah?“
„See jah, söör, seega kõik teavad reegleid. Kuid ma avaldan ühe saladuse.“ Lana kummardus ettepoole ja irvitas: „Vidi teeb sohki.“
„Mida! Ei! Ei ole sohitegu!“ vastas Videvikusära vigases inglise keeles. Paistis, et iga kord, kui ta püüdis kasutada inglise keelt koos tõlkeloitsuga, süvenemata tähenduse muutumisse, viis see naljakate aruteludeni, kuni ükssarvik tüdines ja asus rääkima omas keeles, kasutades tõlkeloitsu.
„See on tõsi, ta loeb kaarte,“ muigas Matt ja Videvikusära pööras ümber, et tema poole mossitada. „Võitmise saladuseks on rohkem sohki teha.“
„Mulle paistab, et see mäng seisnebki sohitegemises ja mitte vahelejäämises,“ ütles Zhang ettevaatlikult. Ta silmad olid naelutatud Videvikusärale, nagu oleks ta koletis, kes võib kohe üle laua hüpata ja ta näo ära süüa.
„Just selles see seisneb jah,“ naeris Lana, kaks näppu püsti. „Sohki ei ole, kuniks vahele pole jäänud!“ Ta käed lausa virvendasid, kui jagas kaardid nelja mängija vahel. „Kuna see on jutumäng, siis miks mitte valida mõnd lihtsat teemat? Mis koolis te käisite? Üks äss.“ Ta ladus kaardi lauale ja vaatas Zhangi.
„Kool oli… tavaline. Ei midagi erilist ega miskit. Kaks kahte,“ ütles Zhang aegamisi ja pani kaks kaarti lauale.
„Üks kolmene,“ alustas Matt ja tema vastus tuli kõhklemisi, hetk pärast Zhangi mittemidagiütlevat vastust. „Mul oli õnne kasvada Kesk-Läänes, kus polnud muud teha kui juua, laiata ja jamadesse sattuda. Kui sõjaväe ametnikud saabusid, nad naeratasid imestunult ja patsutasid mind seljale, kui ütlesin, et ma pole kuskil arvel seoses alkoholi, narkotsi või vargustega.“
„Vargustega? Mida varastada Kesk-Läänes?“ küsis Lana, kulmud kaares.
„Noh, farmerid jätsid tihti traktoreid põllule ja pullivendadel, kellega koos kasvasin, oli põnev neid ära ajada,“ seletas Matt ja märgates Lana ootusrikast ilmet, jätkas ta: „Ära nõua, et ma seletaksin, mida põmmpead mõtlesid. See oli Kesk-Lääs, seal polnud muud teha.“
„Üks neljane!“ kuulutas Videvikusära inglise keeles, kui Matt oli jutu lõpetanud. „Kool on tore! Ma olen koolis hea!“
„Ja kuidas sinu kooliaegsed sõbrad elavad?“ küsis Matt, kui talle tundus, et jutt hakkab katki jääma.
Ükssarvik tõmbus pisut pingule, kui ta jätkas: „Mul ei olnud koolis sõpru. Liiga palju oli õppida. Mul oli pere, Cadance kah. Sellest piisas.“
„Kaks viit,“ ütles Lana kaarte pannes, päästes Videvikusära edasisest jutustamisest. „Mul oli koolis igasuguseid probleeme, peamiselt mu vendade pärast. Oli vaja hoida neid joonel ja eemal igasugustest jamadest. Ning mitte keegi ei tülitanud mind, kuna teadsid mu kaklejaloomust ja et ma võin nad tükkideks kiskuda, kui vennad räägiksid midagi suurele õele ära.“
„Üks kuuene. Ma ei teadnud midagi su pere olukorrast,“ ütles Zhang ja avas pisut ennast: „Ma olin pere ainus laps, seega oli kodus üsna vaikne.“
„Üks seitsmene. Mul oli õde, kellega mängida, ehkki temaga oli omajagu tülisid. Muidugi, kui ta suureks kasvas, avastas ta, et suurt venda on ikka vaja, et soovimatuid piidlejaid eemale peletada. Kus sai alles nalja, kui tulin koju ja tabasin mõne kuti, kelle jaoks „ei” ei olnud vastus ja ma talle karmi loengu pidasin.“ Matt naeratas abivalmilt. „Kui vaja, võin ma üsna hirmutav olla.“
Videvikusära pani parasjagu kaarti, kui Lana sekkus vestlusse: „Sa rääkisid, et sul on suur vend, Vidi?“ Nähes ükssarviku noogutust, jätkas naissõdur, irve näos: „Niisiis, kas sul oli ka teda kunagi vaja, ajamaks laiali kahtlasi täkke, kes otsustasid sulle lähemale tikkuda kui sotsiaalselt aktsepteeritav oli?“
Videvikusära punastas kergelt ning vastas altkulmupilguga ja lühidalt: „Ei.“ Ma ei tea, kuhu sa selle jutuga jõuda tahad, aga see ei meeldi mulle, ütles see pilk.
Kahju! vastas Lana naeratus.
„Seega pidi ta peletama kahtlasi märasid täk…“ ja nagu oleks lüliti klõpsatanud, ta sõnad jäid vakka. Ta jätkas küll rääkimist, aga kuulda midagi enam ei olnud.
„Tänan sind, Vidi,“ ütles Matt teatraalse, liialdatud ohkega, kasutades tahtmatult ükssarviku hüüdnime. „Lihtsalt sooviksin, et oleksid alati läheduses, et sa saaksid seda alati teha, kui ta suu avab.“
Vastuse asemel peitis Videvikusära oma näo kaartide taha ja ootas, mida Zhang räägib.
--
13.00, 30.04.2015, Tähetolmu labor
Videvikusära ohkas kergendatult, kui Matt, Zhang ja – mis kõige tähtsam – Lana lahkusid ta toast.
Ühel päeval… Otse Kuu peale, Lana! Videvikusära ohe muutus pahuraks puhinaks. Aga…
Lana oli andnud sel teemal Videvikusärale palju mõtlemisainet ja katsete vahel oli palju aega selle üle mõelda. Iga kord, kui Lana rääkis, ta torkis seda teemat ja pani Videvikusära üha rohkem mõtlema. See oli kohutavalt piinlik, kuid pärast iga korda tundis ta end veidi paremini.
Videvikusära hea meeleolu katkestas ukse avanemine, kui Joel astus sisse, tema inglise keele arvuti käes ja naeratus näol. „Mul on sulle midagi erilist, Videvik. Tegelikult me ootasime, kuni su inglise keele oskus on piisavalt kõrge, ja nüüd me otsustasime, et just praegu on õige aeg.“
„Mis see on? Raamat? Ma peaksin enne ehk selle raamatuga lõpuni jõudma, mille Charles mulle andis.“
„See on, jah, nagu raamat,“ vastas Joel naerdes, keeras arvuti käevangust välja ja lülitas selle sisse. Tuttav avakuva ilmus nähtavale, aga seal olid uued ikoonid, mida Videvikusära varem näinud ei olnud. „Me lisasime arvutile piiratud ühenduse nähtusega, mida me internetiks nimetame. Internet on koht, kust võid leida peaaegu kõige kohta teavet.“
Märganud elevust Videvikusära näos, Joel naeratas ja jätkas: „Ära oma lootusi liiga kõrgele vii, sest nagu ma ütlesin, on siin olulised piirangud peal. Internet on täis teavet, kuid mitte kõik see ei ole igaühe jaoks. Kui kohtad midagi, millele sa ligi ei saa, siis parem küsi kellegi meie käest või vali teine teema. Arusaadav?“
„Ma arvan, et see on arusaadav,“ nõustus Videvikusära pärast pausi. „Niisiis, kuidas seda kasutatakse?“
--
Hoiatus: juurdepääs sellele failile on PIIRATUD tasemeni ÜLISALAJANE või kõrgem. Volitamata juurdepääsukatsed sellele failile vaadatakse üle ning võivad lõppeda VALLANDAMISE JA/VÕI KRIMINAALMENETLUSEGA. Seda faili tohib levitada ainult komandör David Bradfordi loal; ilma loata levitamine võib kaasa tuua VALLANDAMISE JA/VÕI KRIMINAALMENETLUSE.
Isiklikud märkmed (dr Kim Ngo)
Vahendid, mis olid ette nähtud Videvikusärale, kasutamaks keeleõppe programmi, eraldati Sheni palvel, et Videvikusärale tegevust leida, ehkki, ma pean tunnistama, huvitas mind väga tema võimekus keelt ja tervet uut maailma tundma õppida. Kui sai selgeks, et tema keelehuvi oli midagi enamat kui lihtsalt viisakas žest ja tõsine tahe, siis järgmiseks plaanisime rahuldada tema teadmistejanu. Ma tõstatasin idee lubada Videvikusärale piiratud internetijuurdepääs ning rääkisin seda dr Millsile, kes sellega nõustus ja ootas Moira heakskiitu. Ma kaitsesin ideed dr. Vahleni ees edukalt, rõhudes sellele, et selle abil me saaksime Videvikusärast rohkem teada, jälgides seda, mida ta uurib, tema teadmata. Sel põhjusel Vahlen nõustus ja Videvikusära sai piiratud juurdepääsu internetile. Järgneb otsingulogi 30. aprillist.
Pärast dr. Haganega konsulteerimist panime järgmised teemad keelu alla:
*Neljajalgsete tapmine ja vigastamine
*Sõja ja piinade kujutamine
*Sotsiaalsed ja poliitilised probleemid
*Tehnoloogia üksikasjalikud seletused
*Sõjaliste protseduuride kirjeldused
*Religioon
*Ajaloolised materjalid, mis puudutavad eelloetletud teemasid
*Seks.
Järgnevad kriteeriumid keelati dr. Vahleni nõudmisel:
*Üksikasjalikud kaardid Maast ja geograafiast
*Katsed otsida Päikesesüsteemi või muid kohti Linnuteel.
Täiendus:
Vaatasin just üle videokaadrid ajast, mil ta netis otsis. Viimane tekst ilmus siis, kui ta näoli arvutile vajus. Pole mõtet vaest tüdrukut süüdistada.
Sissekande lõpp.
VIDEVIKUSÄRA INTERNETIOTSINGUTE LOGI (30.04.2015)
Uus otsing
>>Kuu Maa
>>Kuu Maa pildid
>>Kuu Maa maandumised
>>Youtube'i video maandumistest Kuule
>>Eelnevad otsingud pandud järjehoidjatesse
>>Kosmosevõidujooks
>>Sputnik
>>Külm sõda (Keelatud teema)
Otsing lõpetatud
Uus otsing:
>>Maa tähesüsteem
>>Päikesesüsteem
>>Päik
>>Päikesesüsteemi planeedid
>>Youtube'i dokumentaalid Päikesesüsteemi tekkest
>>Linnutee
>>Päikesesüsteemi asukoht Linnuteel
(OTSING PEATATUD, KAHTLANE TEGEVUS)
Otsing lõpetatud
Uus otsing:
>>Religioonid
>>Kristlus (Keelatud teema)
>>Kristlus Kurat (Keelatud teema)
>>Kristlus Jumal (Keelatud teema)
>>Populaarne täpne kirjeldus kuradist
>>Youtube'i audio Charlie Danielsi „Kurat saabus Georgiasse“
>>Kokkulepped kuradiga
>>Faust
>>Eelnenud otsingud lisatud järjehoidjatesse
>>Piibel (Keelatud teema)
Otsing lõpetatud
Uus otsing:
>>Sissetungijad (Keelatud teema)
>>Tulnukad sissetungijad (Keelatud teema)
Uus otsing:
>>Muusika
>>Hea muusika
>>Pachelbeli Kaanon Youtube'is D tuur
>>Eelnenud otsingud lisatud järjehoidjatesse
>>Beethoveni Kuupaistesonaat Youtube'is
>>Eelnenud otsingud lisatud järjehoidjatesse
>>Wagneri Valküüride Lend Youtube'is
>>Eelnenud otsingud lisatud järjehoidjatesse
>>Lõbus muusika
>>Super Affection Youtube'is
>>Eelnenud otsingud lisatud järjehoidjatesse
>>Muusikažanrid
>>Muusiakteater
>>Eelnenud otsingud lisatud järjehoidjatesse
Otsing peatatud
Uus otsing:
>>Maagia
>>Populaarne seletus maagiale
>>Harry Potter (Katkestatud otsing)
>>Maagilised olendid
>>Ükssarvik
>>Pegasus
>>Alikorn
>>Draakon
>>Maa poni
>>Ponid
>>Hobune
>>Hobusetõud
>>Kuulsad hobused
Otsing lõpetatud
Uus otsing: (Otsinguid ei sisestatud, ainult klahvide logi)
>>Inimeste paarisuhted (kustutatud) (Kestus 5,6 sekundit)
>>Inimeste veetl (kustutatud) (Kestus 7,2 sekundit)
>>Kuidas (Kustutatud) (Kestus 2 sekundit)
>>pjIOSDJFodijpVIOSJDPivjpIOSDjvpoisjvpIdjvois (kustutatud)
Otsing lõpetatud
--
23.55, 30.04.2015, nõupidamisruum
David Bradford astus monitori ette, oodates Konsiiliumi ülekannet. Ta ei olnud inimene, kes ebakindluse ees alla vannuks, kuid viimase kuu sündmused pidid ta peaaegu murdma. Tulnukatelt pärit töökorras seadme kättesaamine, sissetungijatega mitteseotud mittevaenuliku tulnuka elusalt kättesaamine, mõned õnnestunud missioonid, suhteliselt vähe inimkaotusi... ning ta majutab baasis tulnukat, millega kaasnes ohtlik turvaintsident, ja mitte mingeid märkimisväärseid tulemusi uuringutes, kuidas selline asi juhtus.
Bradford lubas endale oma kabineti privaatsuses nõrkusehetke, ta urises ja muljus ninajuurt. Mis on halvim, mis võiks juhtuda? Kas lasevad mu lahti? Tõenäolisemalt panevad sõja lõpuni istuma või siis kuul peas muudaks asjad lihtsaks.
Ta peatus ja pöördus monitori poole ning lülitas selle sisse. Konsiiliumi esindaja taustavalgusega esiletoodud siluett ilmus ekraanile, samas poosis ja samas kohas, kus alati: tikksirgelt laua taga, käed enda ees koos. Bradford teadis neid sõnu, mida ta ütlema hakkab, enne kui ta suu liikus.
„Tere õhtust, komandör,“ alustas Esindaja tuttaval käredal häälel. „Konsiilium on jälginud su tegevust ja on olnud seni su tulemustega väga rahul ning need ei ole hinnangud, mida Konsiilium kergekäeliselt jagaks. Varsti eraldatakse sulle täiendavat raha ja vahendeid. Kasutage neid targasti.“
„Tänan, söör,“ vastas Bradford viisakalt ja ootas, kunas elevant sisse trambib.
„Konsiiliumis on tõusnud äärmiselt suur huvi Tähetolmu projekti subjekti suhtes. Kas need raportid on... tõesed?“
„Jah, söör, need on tõesed,“ noogutas Bradford. „ Tähetolmu subjekt püüti Vasarapea operatsiooni käigus ja see osaleb meelsasti katsetes, mis Tähetolmus käsil on.“
Möödus paus, kui Konsiiliumi esindaja luges midagi oma laual. „Aga ma näen ka seda, et vaatamata selle koostöövalmidusele ei ole olnud läbimurdeid tema võimete mehaanika uurimises. Pealegi näitab see uusi võimeid siis, kui tahab, vaatamata uurimisrühma katsetele neid katalogiseerida, nii palju kui nad oma pehme lähenemisega oskavad ja suudavad.“
Bradfordil oli raske nägu sirgena hoida. Pime surnud meeski võis öelda, kuhu jutt tüürib. „See on õige, söör. Tulenevalt selle olendi seninägematust olemusest leidsime meie, et parem on teha temaga koostööd selle õrna lähenemise raames, vastupidiselt meie traditsioonilistele meetoditele. Katsed on praegu käimas, need võivad tuua nende võimete järeletegemises läbimurde.“
Konsiiliumi Esindaja vaikis viisakalt, kuni Bradford seletas, ja pärast seda ta andis oma korraldused: „Konsiilium mõistab ja kiidab heaks kõik senised tegevused selle subjektiga, kuid tundub, et tuleb ka drastilisemaid meetmeid rakendada. Pealegi nõustume sellega, et isend on liiga väärtuslik, et anda ta Vahlenile ülekuulamisele. Argentiina baasis on ehitusel spetsiaalne isolaator, mis kannatab jõude, mida subjekt võib tekitada, ja hankimisel on eksperdid... kes uurivad subjekti põhjalikumalt, jättes vähekestvaid füüsilisi vigastusi.
Nagu alati, me austame teie autoriteeti selles küsimuses. Kui tunnete, et praegune lähenemine ja meetmed on piisavad, siis me toetame seda otsust. Kui rohkem kasulikke avastusi ei tule ja te tunnete, et neid ei ole ka tulemas, soovitame tungivalt kasutada meie pakutud valikut.“
„Ma saan aru. Pean konsulteerima teadlastega ja tutvuma nende seisukohtadega,“ vastas Bradford, valides hoolega sõnu, et mitte end nurka värvida.
„Õnn kaasa, komandör. Ja pidage meeles, me jälgime.“