PÄRAST MITME LENNUKI JÄLJETUT KADUMIST SAID PÕHJA-ATLANDI ALAD KIIRELT MAINE, MIS MEENUTAB BERMUDA KOLMNURGA OMA. NATO PRESSIESINDAJAD EI KINNITANUD EGA LÜKANUD ÜMBER VÕIMALUST, ET ASJASSE ON SEGATUD TULNUKAD.
AMATÖÖRASTRONOOMID JÄID HÄBISSE, KUI HÄSTIDOKUMENTEERITUD TÄHTEDE LIIKUMINE TAEVAS EI LEIDNUD KINNITUST. VIDEOTÕENDID TÄHE KUMMALISEST LIIKUMISEST KUMMUTATI KUI KAAMERA LÄÄTSEDE VIGA VÕI LÄHEDALLENNANUD LENNUKI KUUMUSE EMISSIOONIST TULENEV VIRVENDUS.
--
08:00, 15.05.2015, söökla
Ma ei ole end vist kunagi nii eraldatuna tundnud, mõtles Matt, surkides oma munapudrus ja vaadates Lanat. Põgus pilgukontakt kinnitas talle, et naine tundis sama. Aga siiski, meid oli hoiatatud.
Alates koosolekust Bradfordi ja löögirühmade juhtidega kogesid Matt ja Lana teiste sõdurite poolt üsna külma suhtumist. Esimese Löögirühma kollanokad olid veidi targemad ja tervitasid Lana ootamatut teenistussenaasmist. Leitnant Drõžimski hoidis kahest sõdurist professionaalset distantsi isegi vaatamata sellele, et ta teadis enamikust jalustrabavatest sündmustest. Sarnast suhtumist oli märgata teistegi tiimiliidrite poolt ja kõik teisedki väljastpoolt Tähetolmu projekti paistsid üsna külmad.
Bradford oli neid hoiatanud, et nii võib juhtuda. Kõik sõdurid olid hiljutisest arengust liialt šokeeritud, et protestida.
Minu arust oleme seda põrutavat arengut talunud vastuvõetavalt, aga mõned kannatavad seda paremini kui teised, mõtles Matt hapult, vaadates Zhangi, kes oli Matti ja Lana suhtes samuti üsna kange. Ta oli alati külm ja kauge, kuid nüüd on see tõusnud teisele tasemele. Kõik, mida me tegime, oli katse selgitada talle võimalust, et tal võib olla samasuguseid andeid nagu meil… Naeruturtsatus rebis Matti ta muredest välja ja ta vaatas, mida ülejäänud üksus tegi. See paistis olevat nüüd mingi Esimese Löögirühma uus traditsioon.
„Niisiis, mina ja kutid mängime peitust koos kollanokkadega siin onnidest linnas ning me mõtleme, et oleme varju surutud,“ seletas Robert Sachs, kes manööverdas kahvliga oma taldrikus pudruhunnikute vahel. „Leitnant käseb meil nad granaadi abil välja ehmatada, et siis kuulidega maha niita. Hea idee, mis?“
Enamus rühmast noogutas, kuid Jack Finch torkas vahele: „Oletan, et asjad ei lähe nii, nagu plaanitud?“
Sachs naeratas tunnustavalt, kuigi armidest tulenevalt oli see üsna õudne. „Tubli poiss, saab asjale pihta. Reegel number üks: mitte miski ei lähe nii, nagu plaanitud. Ja nagu ma ütlesin: briljantne idee! Nii briljantne, et isegi kollanokad teevad sama asja. Ma tõusen varjust, et visata, ja näen, kuidas üks tropp teeb sama. Me silmad kohtuvad ja sünnib üks treeningute ajaloo veidramaid hetki.“
„Ja mis siis?“ küsis Lana, kes oli grupi heast tujust indu saanud. Ta lehvitas oma kindas käega ja viipas gruppi jätkama.
„Noh, pärast, kui olime teineteist jõllitanud nagu jobud, kel püksid rebadel, viskasin teda granaadiga. Ja ta, kuradi pihkur, tegi täpselt sama. Granaadid põrkasid õhus kokku ja kukkusid me vahele nagu kivid. Ma tõmbusin tagasi varju, aga too vaene jobu polnud piisavalt kiire,“ lõpetas Sachs oma loo ning talle vastati irvituste ja muhelemisega.
„Vabandage mind, aga see oli jama,“ ütles Jack pead raputades.
„See on üks paljudest vana ea eelistest, poja,“ naeris Sachs. „Sa võid veel oma aastate jooksul paljusid uskumatuid asju näha.“
Matt oli just võtnud suutäie oma munast kahvli otsa ja vibutas seda austraallase poole: „Usu mind, sa veel näed siin uskumatuid asju. Kahjuks sureme vist kõik enne vanadusse kui neilt asjadelt salastatus maha võetakse.“
„Pakun, et vanadus pole meie jaoks mure, mitte ühegi jaoks meist,“ ütles Zhang, kui oli lõpetanud oma soolarõngiku viimase suutäie.
Laudkonna tuju langes ja Sachs naeris. See paistis kuidagi kole, kui ta kummalisel moel võlus taas kõigilt naeratused välja, kes olid kuuldeulatuses. „Vanadussurm, sa ütlesid. Ma võtan väljakutse vastu.“
Pean proovima Zhangiga asjad sirgeks rääkida , mis iganes teda ka ei häiri. Ta pole kunagi nii pahur olnud, mõtles Matt, vaadates sõdurit. Zhang lahkus ruumist, aga Drõžimski ilmus vaatevälja ning suundus Matti ja Lana poole.
„Matt, Lana, kas te mulle järgneksite, palun?“ küsis leitnant, kui oli laua juurde jõudnud. Ülejäänud laudkond vaikis ja kõigi silmad langesid kahele sõdurile. Drõžimski vaatas ülejäänuid ja naeratas rahustavalt. „Ärge muretsege, kutid. Võtame lihtsalt vana kamba kokku, et juttu rääkida.“
Kui laudkond oli piisavalt rahunenud, vaatas leitnant korra kahe kõnealuse sõduri poole ja nad tõusid, lausumata sõnagi. Nad lahkusid sööklast ning käisid vaikides läbi mitme koridori ja trepikoja. Matt märkas Lana pilku ja vangutas pead, kui naine küsima hakkas. Drõžimski peatus ühe ukse ees ja juhatas sõdurd sisse.
Ruumis oli veel sõdureid, nad istusid seina ääres toolidel. Need kõik on Löögirühmade juhid, surus Matt maha rahutut tunnet, mida see arusaamine temas tekitas. Ta leidis kiiresti kapten Fujikawa Kuuendast Löögirühmast, kapten Jarvise Kaheksandast Löögirühmast ning nägi veel kuut leitnanti ja Drõžimskit. Kõigi pilkudes olid emotsioonid lihtsast teravast jõllitusest umbusuni. Just nagu arvata oli.
Uks sulgus ja kapten Fujikawa katkestas vaikuse: „Ma arvan, et sa tead, miks me niimoodi kohtume.“
Matt noogutas ja kui palju ta ka pingutas, ei suutnud ta Lana poole vaadata. Ta silmad olid ettepoole kanged ja poos valvelseisangus. Viimasel korral, kui siin ruumis olin, ei lõppenud asjad hästi.
„Me kõik olime Bradfordi koosolekul, seega me teame, et oled kokku puutunud tulnukaga…“
„Lõpetage ajaraisk,“ tatistas leitnant Kato, vahtides vaheldumisi Matti ja Lanat. „Mida mina tahan teada, on see, kui kaua oleme hoidnud tulnukat siin baasis elus. Ühegi kuradi pärast ei riski ma oma kaela või Seitsmenda Löögirühmaga, kui mingi karvane värdjas võib elada siin nagu hotellis. Me oleme siin…“
„Tänan arvamuse eest,“ proovis Fujikava vahele öelda, kuid Kato karjus temast üle: „Me oleme siin, et tappa viimane kui tulnukas!“
„Tänan, leitnant, aitab küll,“ põrutas Fujikawa ning pöördus Matti ja Lana poole. „Mul on juhe koos. Meil kõigil on mõningad mured, mis tõusid pärast koosolekut Bradfordi juures. Me loodame, et te suudate meid aidata neist probleemidest üle saada.“
„Ma ei tea, kui palju me sellest rääkida saame, kapten,“ ütles Matt aeglaselt, kuid ta pea pöördus järsutl kõrvale vaatama Lanat, kes ettepoole astus.
„Ah, ma ilmselt tean, kuhu see asi tüürib,“ ütles naissõdur toonil, mille Matt kohe ära tundis ja mis temas rahutust tekitas. „Te tahate teada, mida me teame. Niisiis võib nii pikalt kui ka lühidalt. Tulnukas on lihtsalt üks väike hirmunud tüdruk, kes eksis kodust väga kaugele. Nii lihtne see ongi.“
Rühmajuhid vahetasid pilke ja Uther Teisest löögirühmast naeris: „Sa ei võta seda ometi tõsiselt.“
„Võtan täiesti tõsiselt. Ta tahab meid aidata ja mina usun teda. Matt usub kah.“
Matt lõpetas kõik katsed võita Lana tähelepanu, kui kõigi silmad langesid temale. „Ma pean sellega nõustuma. Ta on lihtsalt üks naiivne laps, kes armastab raamatuid lugeda ja sõpru aidata.“
„Sa ei saa seda tõsiselt võtta!“ karjatas Weiss. „See on tulnukas. Sellised asjad on meie vaenlased, sest kõik nad püüavad meid tappa. Kas pean sulle näitama kiivrikaamera videost, kuidas üks neist tapetud last enese ees kilbina hoidis, meenutamaks sulle, mille vastu me võitleme? Ma ei ole kindel, kas saan enda selja taga usaldada kedagi, kes nii mõnusalt tulnukaga läbi käib.“
„Kas ongi nii?“ nõudis Lana ja nüüd suutis Matt tema poole vaadata. Ta tõmbas kinda vasakust käest ja avas dressipluusi luku. Sujuva liigutusega tõmbas ta dressi seljast ja näitas kõigile oma tehiskätt. Drõžimski oli proteesist teadlik, kuid ülejäänud sõdurid nägid seda esimest korda. Mõned tõmbusid tagasi, mõni vaatas niisama, kuid kõik vaikisid.
„Kas te kõik näete seda? Kas see ime on inimeste loodud? Ei, tema konstrueeris selle. Kui ei oleks seda tulnukat, olnuks ma elu lõpuni õnnetu sant. Tead neid uinutusgranaate, mida sa kasutasid?“ küsis Lana metallist sõrmega Weissi poole näidates. „Tema aitas neid luua. Või teie uued uhked LANC automaadid? Need on tema poolt. Kas võinuks keegi neist tulnukatest, kellega me võitleme, aidata meid sellisel määral?“ Järgnes pikk vaikus, mille kestel Lana lihtsalt jõllitas kogunenud sõdureid.
„Tänan, kapral, et väljendasid oma seisukohti,“ ütles Fujikawa diplomaatiliselt ja Matt märkas, kuidas Lana surus hambaid kokku, valmistudes äkiliseks vastuseks. „Me lihtsalt üritame kindlaks teha ohte, mis kaasnevad, kui näitame oma sõdureid sellele olendile. See viiesekundiline klipp võis olla valitud spetsiaalselt selline, mis nulliks kõik mured ja rahustaks meie meeli.“ Nõustuv pomin käis läbi kogunenud rühmajuhtide, ainult Drõžimski oli vait.
„Komandör Bradford ütles, et sinu ande allikaks on kokkupuutumine tulnukaga, aga mida täpsemalt see kokkupuutumine kaasa toob?“ küsis kapten Jarvis aeglaselt. „Mulle meeldiksid igasugused eelised, mida me tulnukate vastu võiksime omandada, kuid ma ei tea, kas suudan võitlejaid veenda sellest osa võtma, kui selline kokkupuutumine on… ebameeldiv.“ Viimased sõnad tulid pärast kõhklevat pausi koos käeviipega, mis väljendas midagi päris ebameeldivat.
„Härrased,“ köhis Matt kurgu puhtaks. „Ma arvan, et on olemas moodus, kuidas teie kahtlused adekvaatselt rahuldada.“
--
10:07, 15.05.2015, Tähetolmu labori
See laul, mõtles Videvikusära ja vaatas arvutit, mis tümpsus ta ees. Ma armastan seda laulu. Equestria teadus tunneb paljusid elemente, aga mõned nendest on mulle täiesti uued! Loodan, et nad ei pahanda, kui teen märkmeid mõnest elemendist, mida meie pole veel avastanud. Kuigi ma pean mõne elemendi kohta Charlesilt küsima.
Videvikusära libistas pilgu arvutilt paberitööle ta ees laual, kus olid joonis inimeste elementide perioodilisuse tabelist ja vastav joonis füüsilistest elementidest, mida ta teadis ka Equestriast. Ta oli jõudnud juba sobitada kolmandiku elementidest nendega, millega oli juba tuttav, ning jätkas uurimist, otsides igalt elemendilt sarnaseid omadusi. Ta ees kerkis aeglaselt veel üks virn jooniseid, kui ta meenutas iga materjali, mida ta kuu alguses katsetanud oli, kui arkaniiti otsis.
Tema töö katkestas meeldiv uksekella helin. Pärast hetkelist kaalumist kehitas ta õlgu ja lükkas enese lauast eemale. Paus kuluks küll ära. Kiire koputus arvutile pani muusika pausile ja ta hüüdis: „Tulge sisse!“
Uks avanes ja Matt astus naeratades tuppa. „Hommikust, Videvik, kuidas läheb?“
„Hästi! Tahtsin sinult sama küsida!“ vastas Videvikusära kiiresti. „On sul nüüd töödega kergem? Ja kuidas Lanal läheb, kas ta peavaludega läheb paremaks?“
„Ma harjun. Mul on lihtsalt vaja aega, et asjadega harjuda, ma arvan,“ noogutas Matt, läks laua juurde ja istus. „Lanal läheb ka paremaks. Ma olen üsna kindel, et täna, millalgi hiljem, ta tuleb ja ütleb sulle tere. Mida sina praegu teed?“
„Puhkan! Lõpetasin eile õhtul ühe eriprojekti mustandi ja saatsin selle Charlesile, nüüd hakkasin keemilisi elemente uurima,“ ütles Videvikusära oma laua poole vaadates ja tõstis sealt telekineesi abil mõned asjad külalistelauale. „Mõnega olen ma tuttav, aga mõnest ei ole ma kuulnudki. Ma plaanin oodata ja küsida nende kohta Charlesilt, kuid nüüd oled sina siin ja kas ma võin sinult mõned küsimused küsida?“
„Noh, ma ei…“
„Hästi! Materjal, millele ma ligi pääsesin, oli piiratud mõne tuttava elemendiga, näiteks süsinik või raud, aga mõned olid minu jaoks täiesti uued ja tundub, et ma ei saa eriti teavet teiste kohta.“ Videvikusära nägi Matti näos kahtlevat pilku ja vaikis poolelt lauselt. „Mida?“
„Videvik, luba ma katkestan su just siin. Teadusained ei olnud mul koolis just tugevad, seega arvan, et peaksid ootama Charlesi,“ ütles Matt ja itsitas abitult, kui Videvikusära mossitas. Ta rõõmus nägu asendus nüüd tõsisega. „Ma tahan sinult midagi küsida. Noh, okei, pigem nagu näidata.“
„Ja mis see on?“ küsis Videvikusära kulmu kergitades. Millest see tuleb? Ta märkas, et Matt on murelik, kui ta oma taskust väikese mündi otsis. Videvikusära pilk käis vaheldumisi mündi ja Matti näo vahet, kui ta münti lahtisel peopesal hoidis. Videvikusära avas suu, et midagi küsida, kuid münt hakkas värisema, tõusis siis aeglaselt peopesast üles. See hõljus ebakindlalt ja kukkus pihku tagasi.
„Ma ei suuda enamat kui vaid kergeid objekte liigutada. Ilmselt on mul rohkem kontrolli siis, kui ma võitlen, samuti muudes võimetes…“
„MISASJA?“ Videvikusära peaaegu karjus, kui ta silmad käisid mündi ja Matti näo vahet. „See on maagia! Sa ei ole mulle kunagi öelnud, et sa valdad maagiat! Kuidas sa teed seda ilma sarveta, millega sa seda suunad? Kasutad fookuseks mingit loitsu või? Rääkisid veel teistest võimetest? Kuidas sa seda tegid?“ Küsimusi tuli robinal ja selles taktis, kuidas Videvikusära ootamatuid arenguid seedida proovis. Ta peas tõusid tosinaid teooriaid, mis võistlesid läbisegi omavahel.
„Noo, Videvik?“
Matti kõhklev lause tõmbas Videvikusära ta mõtetetormist välja. Oot, millal Matt nii lähedale tuli, küsis ta endalt ja avastas, et oli oma küsimisõhinas hüpanud juba lauale, mis ähvardas koos temaga Mattile peale kukkuda. Inimene oli tõmbunud sügavale tooli, proovides veidigi isikliku ruumi säilitada, ja oli selgelt närvis sellest, et Videvikusära oli nii lähedal ega näidanud peatumise märke.
Teleportatsiooni plaks oli peaaegu kõrvulukustav, kui ta kähku oma toolile tagasi paiknes. „Vabandust! See on lihtsalt nii ootamatu… Oota, ma mõtlesin, et ma ei arvanud, et see oleks võimalik! Kas sa tead, kuidas sa seda teed? Räägi mulle kõik! Kas seda juhtub kellegi teisega kah?“ Küsimusi tuli jälle robinal ja Videvikusära püüdis mitte mõelda sellele, kui lähedal nad teineteisele just olid.
„Noh, et kuidas ma seda teen. Ma tõesti ei tea. Ausalt öeldes loodan, et sina võiksid mind siinkohal aidata. Teistest tean ma veel vähemalt kahte. Lana näitab märke, et tal on võimeid, samuti komandör Bradford,“ vastas Matt kerge naeratusega.
„Komandör Bradford? Kas selle koha komandör?“ pahvatas Videvikusära ja kui Matt noogutas, täitus ta pea taas küsimustega. Kui komandör mind küsitlemas käis, siis tegelikult küsis ta sõprade pärast, kes võivad vallata maagiat! Ja kui Lanal oli peavalu, siis ilmselt tuli see pingutusest. Kui ta meenutas oma vestlust komandöriga, tuli talle häiriv mõte pähe. Ta küsis, kas ma saan teha asja, mis blokeeriks maagilisi võimeid. Mina arvasin, et neid kasutatakse nende elukate vastu, kes tahavad kõigile haiget teha, aga mis siis, kui ma eksisin?
„Me lootsime, et sa oskad meile näidata, kuidas neid võimeid tõhusamalt kasutada, ja ilmselt on veel teisigi, kes meiega liituda võivad. Seega mida sa arvad, kas sa saad meid õpetada maagiat kasutama?“
Videvikusära näost kadusid kõik närvilisuse märgid ja sinna ilmus lai naeratus. „Kas ma saan? Ma tean, et saan! Ma olen seda õppinud enamuse oma eluajast ja mina olen kõige pädevam seda tegema! Sa rääkisid midagi teistest? Kas sa tead, kui palju neid võib tulla?“
„Kardan, et veel mitte,“ kehitas Matt õlgu. „Mina ja Lana oleme kindlasti, kuid ma ei tea täpset arvu. Noh, mulle ei meeldinud lihtsalt sisse sadada, kõike seda su kaela peale panna ja siis lihtsalt ära minna, kuid mu ajakava on täna üsna tihe. Nii et vabanda mind.“
„Ah, ära muretse,“ valetas Videvikusära natuke. „Meil kõigil on oma osa mängida, eks?“
--
10:20, 15.02.2015, Tähetolmu labor
Matt lahkus Videvikusära toast ja laborist ning pööras koridoris paremale. Ta möödus koridoris mõnest inimesest ja tõusis mööda treppe kasarmu koosolekuruumideni. Matt ei viitsinud koputadagi, kui astus ruumi, kus löögirühmade liidrid olid koondunud monitori ümber. Vaade monitorile oli varjatud, aga kõlareist kostis tuttav laul elementide perioodilisuse tabelist.
„Härrased, loodetavasti on teie mured meie külalise olemuse ümber maandatud?” küsis Matt kogunenud ohvitseridelt, kuid mitte keegi ei reageerinud küsimusele. Ainus liigutus tuli Lana poolt, kes noogutas, pöidlad püsti. „Noh, kui muresid enam pole…“ Jälle ei mingit vastust ja kõik paistsid olevat lummuses monitorist ja sellest, mida see näitas. Ta ootas veel veidi ja lahkus koosolekuruumist.
„Kas nende mured on maandatud?“
Matt oli just astunud koosolekuruumist välja ja kuulis küsimust. Ta pidi oma nahast välja hüppama, kui nägi küsijat, kes polnud keegi muu, kui komandör Bradford. „Ma usun, et jah, söör. Asjad on läinud nii, nagu te ennustasite. Ma ei tea, kas see silus kõik nende probleemid, kuid arvan, et suuremad neist on lahenenud.“
„Väga hästi,“ ütles Bradford minekule pöördudes, kuid peatus, kui Matt esitas järgmise küsimuse.
„Kas te tõesti ennustasite seda ette, söör?“ küsis Matt ebakindlalt. „Ma mõtlen, et kas teie ennustusvõime võimaldas teil näha vastasseisu minu ja Lana ning löögirühmade liidrite vahel?“
„Ei, ei võimaldanud,“ vastas Bradford ilma ringi pööramata. „Olen jaganud korraldusi piisavalt kaua, et ette näha, kuidas alluvad erinevates olukordades käituvad. Ma võin kästa neil osaleda selles programmis, ilma et põhjuseid seletaksin. Ma võin mitte vastata nende küsimustele ja nad ikkagi täidavad mu käske. Kuid neil võib tekkida kahtlusi. Kui ma ütleksin täpselt, mida sa tegid, võivad nad karta, et ma hoidsin midagi tagasi ainult selleks, et näidata neile seda, mida mina tahan näidata. Ma pakun, et nad ütlesid sulle seda, eks?“ Enne, kui Matt nõustuda jõudis, jätkas Bradford: „Hästi tehtud, seersant. Ootan sinult aruannet kohe, kui algavad õpingud, kus oma annet kontrollima õpid.“
„Aru saadud, söör.“
--
12:34, 15.05.2015, EG reaktor
„Olukord muutub, härrased,“ teatas Shen läbi valjuhääldi reaktori juhtimisruumist. Pool tosinat inseneri olid kobaras ühe reaktori silindri ümber ja tegelesid mingi asja paigaldamisega, mis meenutas suurt rõngast ümber silindri välimise serva. Nad toimetasid veel mõnda aega meeletu tempoga ja astusid siis reaktorist eemale.
Üks inseneridest vaatas juhtimisruumi poole ja koputas raadiojaamale. „Monteerimistööd viienda silindri juures on lõpetatud. Viienda käivitus on plaanitud 15 sekundi pärast.“
„Väga hea. Katse algab kümme sekundit pärast käivitust. Palun lahkuge ruumist.“
Insenerid noogutasid ja mõned neist tulid juhtimisruumi Sheni juurde. Kõik nad paistsid närvilisemaks muutuvat, kui kõnealune silinder aktiveerus. „10, 9, 8,“ luges Shen ja sirutas nupu poole, mis oli juhtimisruumi peakonsooli kõrvale ehitatud lisakonsoolil. „3, 2, 1.“ Vana insener pidas hinge kinni ja vajutas nupule.
Rõngas reaktori silindri ümber sähvatas ja sinindril paistva eleeriumi helendus kustus kohe. Pärast konsooli näitude kontrollimist ja ülekontrollimist Shen naeratas ja pöördus teiste inseneride poole. „Õnnitlen, seltsimehed, katse õnnestus täielikult. Raporteerige töökotta, et valmistada ka teised seadmed. Tänud suurepärase töö eest.“
Kogunenud töömehed noogutasid ja suundusid juhtimisruumi uksele, kuid astusid kõrvale, kui uks avanes ja komandör Bradford ilmus nähtavale.
„Charles, kuulsin, et sul on mulle häid uudiseid,“ ta pigem ütles kui küsis ruumi astudes ja ta ei teinud muud, kui vaatas korra teisi insenere vihjamaks, et nad lahkuks.
„Ah jaa,“ ütles Shen naeratades, osutades reaktorile teisel pool klaasi. „Me lõpetasime väikse mastaabiga katsed Reeglimurdja projektiga juba hommikul, nüüd just katsetasime suurt versiooni EG reaktori juures. Vähemalt on meil nüüd usaldusväärne viis seisata reaktor ilma eleeriumi ja inimelusid raiskamata.“
„Kuidas see käib?“ küsis Bradford.
„Videvik oli sel teemal väga jutukas. Seade, kui see on aktiveeritud, peatab energiakogumise väljast. Igasugune loitsimine katkeb ja igasugused edasised katsed loitsida peatuvad. Täpsemini – seadme töö ajal haarab seade loitsuks kogutud energia vahelt ära ja suunab selle ilma kasutamata väljale tagasi.“
„Ja kantavad versioonid, mida ma nõudsin?“
„Muidugi,“ noogutas Shen kõhkleval ilmel. Ta kummardus konsooli alla ja võttis sealt kohvri. Ta pani kohvri lauale, avas selle ja seletas: „Need on esialgsed kantavad prototüübid. Sisse-ja väljalülitamine käib külje pealt nupust. Nende põhimõte on… Mida sa teed?“ Sheni jäi vakka, kui Bradford astus ligi ja libistas ühe aparaadi enese vasaku randme ümber. „Me pole veel elusolendite peal testinud!“
Enne kui Shen protestida jõudis, vajutas Bradford nupule ja ohkas sügavalt. Shen hoidis hinge kinni ning vaatas vaheldumisi aparaati ja Bradfordi nägu, kus ta nägi esimest korda tõsise väsimuse märke. Ta nägu oli valge ja silme alla ilmusid kotid. Kui ta viimaks välja hingas ja silmad avas, nägi Shen, et silmad on verd täis valgunud ja väsinud.
„On sinuga kõik korras?“
Bradford vaatas juhmilt Sheni ja vastas hetke pärast: „Korras. Minuga on kõik korras. Jätka head tööd.“ Lisamata sõnagi, ta pöördus ja lahkus juhtimisruumist.
–
08:25, 20.05.2015, kasarmu
„Oled sa selles kindel?“ küsis Lana kahtlevalt. Ta seisis Matti kõrval kasarmu saalis. „Äkki olnuks parem neid tasahaaval tutvustada, mitte neid nüüd ühekorraga sellesse visata?“
„Bradford mõtles vist teisiti ja ma kaldun nõustuma. On parem, kui need, kes ilmutavad andeid, leitakse varakult ja neid hakatakse varakult treenima, kui et nad avastaks need ise, ilma et nad selleks valmis oleksid,“ vastas Matt kiiresti. „Peame olema õnnelikud, et esimeses klassis on koos meiega vaid viis kutti. Ma ei kujuta ette, kuidas tegeleda kümnete sõduritega, kes ei tea sellest midagi, kuhu nad kohe satuvad. Kui Vahlen saab katseseadmed valmis, siis võime sellise hulga sõdureid leidagi.“
„Loodan vaid, et nad käituvad viisakalt, või muidu pean mõned neist alla trenniruumi käelistele treeningutele kutsuma,“ irvitas Lana kurjalt.
„Bradford pole vist meelitatud su ideest murda sõdureid, enne kui neil avaneb võimalus välja lahingusse minna, Lana,“ muheles Matt. „Ma siiski ei usu, et probleeme tuleb. Kui esimesest šokist üle saavad, tulevad nad kampa. Meie saime hakkama. Zhang kah mõne aja möödudes.“
„Rääkides Zhangist... Oskad sa öelda, mis teda viimasel ajal vaevab? Ma pole teda naeratamas näinud… noh, kunagi, aga ta mossitamine on sagenenud. Mis sa arvad, kas ta muutub lahkemaks, kui tal avaneb võimalus omandada supervõimed?“ Lana ohkas raskelt. „Ma arvan, et mõned inimesed ei ole seal oodatud.“
Matt ei suutnud jätta morni mehe üle muhelemata, kuid vestlus jäi pooleli, kui sisenes kolm sõdurit, kes tulid otse Matti ja Lana suunas. Kõige silmapaistvam selles kambas oli kandilise lõua ja siilisoenguga koljat, vähemalt kuus ja pool jalga puhast lihast. Teine oli keskmist kasvu hispaanlane ja kolmas oli kapten Fujikawa ise.
Ahsoo, nad on kõik Kuuendast Löögirühmast, meenus Mattile, kui väikest kaptenit nägi. „Tore, et te kõik nõus olete,“ ütles Matt sõbralikult ja kutsus nad endale järgnema. „Kui jõuate minuga kaubalifti, saame alustada. Kapten Fujikawa juba teab natuke, miks te siin olete, kuid pakun, et teie kaks ei tea.“
Mõlemad mehed vangutasid pead ja Matt jätkas: „Ma ei tea, mis see täpsemalt on, aga te olete kõik näidanud potentsiaali erilistes võimetes ning nüüd me läheme ja räägime ühe eksperdiga, kes võib meile õpetada, kuidas neid võimeid paremini kasutada.“ Grupp läbis hulga koridore ja peatus lõpuks lifti juures kasarmukompleksist kaugel. „Pean teid hoiatama, et sellest, mida te treeningutel näete, ei tohi te rääkida mitte kellegagi, kes ei ole siin grupis. Kui teil on kahtlusi või muid mõtteid, siis praegu on aeg loobuda.“
Lifti uksed avanesid ja kui keegi ei loobunud, juhatas Matt grupi lifti. Kui sõdurid olid kõik sees, tuli ta järele ja vajutas nupule „Maapind“.
„Kes täpselt on see ekspert? Ja mis võimetest me räägime?“ küsis üks sõdur.
„Ma ei tahaks üllatust rikkuda, mister Rodriguez,“ ütles Matt, kui oli sõduri nimesildile pilgu heitnud. „See ekspert on üsna omanäoline...“
„Ta on väike tüdruk, kes ulatub sulle vööni,“ lõikas Lana naeratades vahele. „Ja ta on väga tundlik, seega käituge viisakalt.“
„Jah, just. Ta on väga noor ja hoolimata välimusest on ta seesmiselt just nagu meie. Palun pidage seda tutvustusvooru ajal meeles,“ lõpetas Matt diplomaatiliselt ja nägi silmanurgast, kuidas Lana naeratab rahulikult, aga ta rusikad käivad hingamise taktis kinni ja lahti.
Järgmine küsimus tuli koljatilt, kes rääkis vene aktsendiga ja kelle nimesildil seisis „J. Romalov.“ „Miks meil siin laps on? Minu teada kõik, kelle me päästnud oleme, lähevad tagasi kodumaale, kui nad selleks ette on valmistatud.“
„See küsimus saab kohe vastuse,“ naeratas Matt, kui lift maapinnale jõudis. „Enne kui te sellest eksperdist liiga karmilt arvate, tahan ma, et peaksite meeles, et ta on meid aidanud nii kaua, kui ta on siin olnud.“
„Oh jee, nii vähe usaldust,“ naeris Rodriguez, proovides leevendada liftis kasvavat pinget. „Me võime olla sõdurid, aga me pole mölakad. Ma ei usu, et keegi siit võiks lapsi kiusata. Ega ta ometi tulnukas ole või mis?“
Matt jõudis sõduri kehva sõnavaliku pärast vaid irvitada, kui liftiuksed avanesid ja nähtavale tuli peaaegu tühi laohoone. Sõdurite silmad peatusid kohe kahel merekonteineril, mis hõljusid õhus, lilla energiaväli ümber. Kaks sõdurit liftikabiinis olid nähtusest šokis, üks oli teadlik, ent ikkagi üllatunud, aga kaks ülejäänut oskasid ainult seista, suud lahti.
„Võid konteinerid maha panna, Videvik,“ kostis kusagilt Vahleni hääl. „Kahe konteineri kaal kokku oli üle saja tonni. Kas tundsid mingit pinget?“
Nüüd see tuleb, mõtles Matt, kui saabujate pilgud viskusid sinna, kus seisid doktor Vahlen ja Videvikusära.
Videvikusära naeratas energiliselt, aga Matt märkas ta ilmes mõningast vaeva, kui kaks konteinerit tagasi betoonile laskusid. „Natukene. Lihtne tõstmine ei ole nii raske, ehkki suurem kaal tähendab ka suuremat energiatarvet.“
„Kas sa tead oma suurimat võimalikku tõstejõudu?“ küsis Vahlen uudishimulikult, aga siis tabas ta pilk tabas lattu sisenevaid sõdureid. „Paistab, et su külalised saabusid. Minu küsimused võivad nüüd oodata.“
„Tere hommikust, Videvik,“ tervitasid Matt ja Lana kooris ning naeratasid koos, kui Videvikusära nende poole pöördus.
„Tere hommikust! Ma loodan, et te kaks olete valmis õppima, sest ma olen nii põnevil, et teid õpetada! Kuigi ma olen pisut mures, kuidas õpetada, kuna teil ei ole maagiaga eelnevaid kogemusi. Enamikul ükssarvikutel on see tunnetus kaasa sündinud, kuidas loitse manada ja suunata, enne kui nad hakkavad täpsemini… Ohh, ma ei märganud, et teil sõbrad kaasas on!“ rääkis Videvikusära ning sirutas kaela, et Mattist ja Lanast mööda vaadata. Ta nägi lifti kõrval kolme kangestunud inimest. „Tere! Mu nimi on… Videviku… Sära...“
Matt vaatas tagasi, nägi samuti lifti kõrval kolme kangestunud sõdurit ja võis peaaegu täpselt ette lugeda, mis nende meeltes toimub. Venelane ja Rodriguez hoidsid põlvi veidi kõveras, paremat jalga tagapool ja paremad käed haarasid puusa juurest püstoleid, mida seal praegu ei olnud. Fujikawa seisis tikksirgelt, käed rõhutatult küljel, kuid Matt nägi, kuidas ta parema käe lihased alateadlikult tõmblesid samasugusest refleksist nagu kahel ülejäänud sõduril.
Ära katkesta naeratust, Videvik, mõtles Matt, märgates sõdurites märke paanikast. „Ahjaa, siinkohal on sobilik tutvustada. Nemad kolm on meie sõprade hulgast, neil võib olla sama potentsiaal mis meilgi. Esimene on kapten Yumiko Fujikawa, järgmine on mister Rodriquez ja viimane on mister Romalov.“
„Tere,“ üritas Videvikusära uuesti, pingutades vapralt, et püsida rõõmus uustulnukate ees, kes viimaks olid aru saanud, millises olukorras nad nüüd on. „Mu nimi on Videvikusära ja ma olen siin, et õpetada teile kõigile maagiat. Ma olen seda õppinud kogu oma elu ja olen lausa vaimustunud, et mul on võimalus oma teadmisi teiega jagada! Ma tõesti ei oska arvata, mida te teha suudate, aga ma ei suuda ära oodata, et näha, mis juhtub!“
Videvikusära naeratus muutus õndsuseks, kui ta lause lõpetas ja tõmbas hinge. „Noh, Matt on mulle üht-teist näidanud, mida ta teha suudab, aga ma ei tea, milleks teie suutelised olete. Kes on esimene?“
Vaikus kestis ligi minuti, kuni üks uustulijatest suutis vastata.
„Misasja?“
–
11:57, 20.05.2015, laohoone S2
No see läks küll oodatust paremini, mõtles Lana naeratades ja vaatas, kuidas Videvikusära innustas inimesi, kes loitsule keskendumist harjutasid.
„Siiani teed sa kõike hästi, Matt,“ julgustas Videvikusära naeratades. „Ma arvan, et vähene jõud tuleb vähesest keskendumisest. Mitte et sa oleksid hajameelne või midagi, sul on lihtsalt väe suunamise ja hoidmisega probleeme. Samuti pead sa unustama mõned kontseptsioonid maailmast sinu ümber. Ma arvan, et sul on probleeme selle ettekujutamisega, mida sa teha tahad, kuna su aju ütleb sulle, et see on võimatu. Minu jaoks oli uute loitsude õppimisel alati suurimaks probleemiks see, et ma pidin enese peas alati muutma kontseptsiooni, mis on võimalik ja mis ei ole.“
„Niisiis, põhimõtteliselt ütled sa, et selles ei ole uba?“ küsis Lana ja ta irve kasvas, kui Matt käe otsaette lõi ja Videvikusära kulmu kergitas.
„Ole vait,“ urises Matt. „Miks sa hoopis ei näita oma oskusi ega kao?“
„Oh, ma kavatsen sellest veel palju võtta, kui peavalud lõpevad, aga mitte varem,“ nähvas Lana ja hõõrus parema käega otsaesist. On tore, et saime teada, kuidas mu võime töötab, kuid see torgib nii, nagu tahaks mu pea plahvatada, kui seda võimet kasutan. Ta vaatas metallsegmente, mis ta käe moodustasid, ning kaalus kasu ja hinda. Kui tervikuksolemise hinnaks on mõningane peavalu, siis on see seda väärt.
„Lana ütles, et kordab mingit sõna, et oma võimet suunata. Äkki mõtled ka mingi sellise sõna välja, mida korrata. Kui sa seda kordad, mõtle ainult mündi tõstmisele peost. Ära mõtle raskusjõust, sul on meelevald seda eirata. Ära mõtle, mida sa ei saa. Mõtle, mida sa tahad teha, ja see juhtub.” Videvikusära hääl kõlas peaaegu hüpnootiliselt, kui ta neid põhimõtteid Mattile seletas, ja ta hingamine aeglustus. Münt hakkas peopesast tõusma, sellele järgnes teine ja seejärel kolmas. Kõik kolm tiirlesid ta näo ees üle minuti ega näidanud peatumise märke.
„See on suurepärane!“ kallas Videvikusära Matti kiitusega üle. „Hoia neid ja proovi, kas saad tõsta mõne veel. Ma pean teistele appi minema. Ta võlus näkku parima naeratuse ja pöördus venelase poole, kes vaatas münti oma peos, nagu oleks see ta ema solvanud.
Venelane, kes oli lõpuks avaldanud oma nime – Juri – ei olnud ta enese ja Videvikusära hirmuks näidanud veel mingeid äratuntavaid anomaaliaid, nagu Lana või Matt olid ilmutanud. Vahlen oli selle algatanud, kui tõi väikese detektori, mis näitas, et ta särab nagu lambipirn, mis tähendavat, et tal on mingit sorti võime.
Rodriguez ja Fujikawa olid ilmutanud märke telekineesivõimest, kuid lõid kohe põnnama, kui ei suutnud liigutada rohkemat kui üht münti. Vaatamata nendele raskustele kiitis Videvikusära igat õnnestumist ja hajutas samm-sammult umbusku, mis nende tutvustamise ajal nii ilmne oli olnud.
Mitte et selles mingitki kahtlust oleks olnud, mõtles Lana naeratades. Ta naeratused on nakkavad. Peaks vastu võtma seaduse, mis keelab olla nii armas.
„Hästi tehtud!“ kiitis Videvikusära ühe oma magusa naeratuse saatel ja lõi kapju kokku. Rodriguez oli just suutnud ühe mündi kümneks sekundiks õhku tõsta, see lõi võbelema ja kukkus.
„Ahh, aitäh,“ vastas sõdur ja vaatas selle ebamugava küllusliku kiituse pärast kõrvale. „Pole nagu kuigi hea, kui olen just näinud, kuidas sina tõstad merekonteinereid, mis kaaluvad tonne.“
„Minagi pole seda alati suutnud. Olid ajad, mil ma võitlesin ainsa paberilehega, et seda tõsta, ning ikka kulus palju aega ja praktikat, et sellega viimaks hakkama saada!“ julgustas Videvikusära, näol järgmine võidukas naeratus.
„Hei, Matt, äkki tahad midagi uut proovida,“ hüüdis Lana, katkestades sellega ta tähelepanu, ja kolm münti kilisesid betoonil. „Ja mis see oleks?“ küsis ta kahtlustavalt, kui kummardus selle järele, mille oli maha kukutanud.
„Mõtlesin, et see oleks nagu laskeharjutuse ja reaktsiooniaja treening,“ ütles Lana, võttis välja kaardipaki ja näitas seda talle. Ta naeratus läks laiemaks ja Matt ei osand muud teha kui kulmu kergitada. Ta võttis kaardid pakist välja, segas läbi ning vaatas Matti. „Oled valmis?“
„Tulista, kui valmis oled,“ vastas Matt ja enne kui ta lõpetada jõudis, lendas esimene kaart kõveral trajektooril, mis kulgenuks üle Matti parema õla, kuid see peatus õhus tema ees. „Tubli töö! Kui palju sa neist peatada suudad?“” naeris Lana vallatult ja viskas teda järgmise kaardiga.
Matti näost hakkas paistma pigutus, kui rohkem ja rohkem kaarte peatus keset õhku. „Lõpeta, Lana. Ma ütlesin, LÕPETA!“ Kaardid värisesid õhus ning viimane, mille Lana viskas, peatus ja vilises Lana poole tagasi. Ta tõmbas pea kõrvale, et sellega mitte näkku saada, kuid kaardi serv lõikas teda ülaltpoolt põske, nagu olnuks see küps tomat.
„Sa lits, raisk!“ ütles Lana, pani parema käe haavale ja koperdades tagasi. Ta silmad jälitasid korraks kaarti, mille lend lõppes merekonteineri külje vastas ta selja taga. Ta ärev pilk naases Matti peale, kes paistis nüüd selgelt hirmununa ja oli täielikult unustanud kaardid, mis vedelesid nüüd ta ümber.
„Jeesus, Lana, on sinuga kõik korras?“ küsis Matt kiiresti ja astus lähemale, kuigi Lana lehvitas teda eemale. „Ma ei tahtnud, et see juhtuks. Läheme haiglasse ja puhastame selle ära.“
Videvikusära oli koos teiste inimestega jälginud, kuidas juhtum arenes, ja kui Lana karjatas, astus ükssarvik nende poole. „Parem on see päev täna ära lõpetada. Enne kui te kõik lähete, tahan rõhutada, et meil vedas praegu.“ Videvikusära vaatas vaatas igale inimesele otsa ja Lana märkas temas midagi täiesti uudset – ranget õpetajat. „Sellega saab teha palju imelisi asju, aga seda saab ka kuritarvitada. Mõni, kes pole õigesti treeninud, või mõni, kes ei võta seda piisavalt tõsiselt, võib ennast või teisi kogemata vigastada. Seega olge väga ettevaatlikud, kui kasutate tulevikus maagiat.“
„Vabandust, Vidi, see oli minust nii loll. Seda ei juhtu enam,“ vabandas Lana siiralt. Kurat, ma ei osanud arvata, et väike kius võib mu peast ilma jätta.
Matt oli samamoodi kohkunud. „Ma pean ka ettevaatlikum olema.“
„Hästi. Austus maagia vastu on ilmselt kõige tähtsam asi, mida ma teile siin õpetama pean. Kui te ei tea täpselt, mida te suudate teha, või kui teil ei ole selle üle piisavat kontrolli, võite teha midagi, mis kummitab teid kogu teie ülejäänud elu,“ ütles Videvikusära ja ta pilk langes maha, kui ta hoiatava lause lõpuni jõudis.
„Kui oleme lõpetanud, lähen haiglasse ja vaatan, mida nad minuga teevad,“ krimpsutas Lana nägu. Ta tõmbas käe põsest eemale ja nägi, et see on verine.
„Ahhaa, enne kui läheme, siis siin on midagi, mille peame kaasa võtma,“ ütles Matt ja läks seina äärde laua juurde, mille peal oli kohver. Ta avas selle, võttis sisu kaasa ja naases, rahutu naeratus näol. „Videvikusära mure meie ohutuse pärast on tõsine ja selleks, et vältida ootamatuid õnnetusi, kuni me oma võimeid ei kontrolli, peame kõik panema need käe peale.“
Matt andis igale inimesele ühe seadme ja viimase jättis endale. Need olid nagu tavalised käekellad, mille randmepaelal paistsid eleeriumiahelad. „Nupp küljel käivitab seadme ja see blokeerib loitsud, kuniks ta töötab. Nagu ma varem ütlesin, hoiab see ära õnnetusi ja aitab ka peavalu vastu, mis on mentaalsete pingutuste juures tüüpiline. Selle käivitamiseks tuleb vajutada nuppu, järgmine vajutus lülitab ta välja.“
„Tundub lihtne,“ ütles Lana, pani seadme ümber parema randme ja vajutas nuppu. Nõrk peavalu, mis oli teda juba mitu päeva jälitanud, vähenes ja vasak käsi vajus surnult rippu. „Mida? No kämoon,“ vingus ta, kui aru sai, et ilma vasaku käeta ei saa ta seadet välja lülitada. „Kas keegi ei laenaks mulle kätt? Ma annan selle tagasi nagu uue.“
Matt kergitas kulmu ja naeris selle palve peale. Videvikusära kõhkles liialt, et naerda, vähemalt seni, kuni teised inimesed ei naernud. „Tundub siis, et käsi ja see blokeerija ei sobi kokku?“
„Ilmselt mitte,“ ohkas Lana. „Ma parem elan selle peavaluga, kuni see lahtub. See on parem kui olla ühekäeline invaliid.“
Matt vajutas ettevaatlikult ta seadme nupule ja elu tuli ta vasakusse kätte tagasi. Siis vaatas ta korra liftiuste poole, kust astus välja Zhang. „Sa peaksid minema haiglasse. Me viime Vidi laborisse tagasi.“
„Mul on kahju, et sa viga said, Lana,“ vabandas Videvikusära ujedalt. „Ma ei olnud piisavalt tähelepanelik ja magasin selle maha. Seda ei juhtu enam.“
Lana katkestas kiirelt ta vabandused enda omaga: „Ei, Vidi, hoopis mina tegin lollisti. Ise maksan oma vea hinda. Näeme hiljem.“
„Head aega,“ ütles Videvikusära ja lehvitas kabjaga, kui Lana ja kolm Kuuenda Löögirühma sõdurit lifti poole läksid.
–
12:20, 20.05.2015, laohoone S2
Zhang peatus kaugemal ja lihtsalt ootas, kuniks Charles edasi kõndis, et ükssarvikuga rääkida. Mulle sobib, mõtles Videvikusära, kuid häbenes oma mõtet. Paha Videvik! Sa ei tohi teistest nii halvasti mõelda.
„Tere, Charles,“ ütles ükssarvik kapja lehvitades ja naeratades.
„Tere päevast, Videvik. Matt, kuidas blokeerija töötab?“ küsis Charles, kui nägi seadet Matti randmel.
Matt vaatas aksessuaari hindava pilguga ja kehitas õlgu. „Ilmselt hästi. Mul ei ole olnud selliseid peavalusid nagu Lanal, seega ma ei saa öelda, kui hästi see töötab.“
„Meil oli kerge õnnetus ja see tuletas selle ohutuse teema hästi meelde. Mulle küll ei meeldi seadmed, mis niimoodi maagiat blokeerivad, kuid ma arvan, et see on vajalik, kuniks maagiat kontrollima pole õpitud,“ ütles Videvikusära.
Matt kergitas kulmu ja küsis: „Noh, ma arvan, et see on mõistlik. Aga kui sina kaotaksid oma maagia, oleks see sama, nagu meie kaotaksime käed. Kas midagi sellist juhtub su kodus tihti? Et ükssarvikud kaotavad maagia, ma mõtlen?“
„Ei, ei juhtu,“ raputas Videvikusära pead ja rääkis tõsisel toonil: „Maagia võtmine on asi, mida tehakse väga erandlikel juhtudel. Kui ükssarvik ei suuda oma maagiat kontrollida ja on sellega teistele ohtlik, siis võidakse ta vägi maha suruda, kuniks ta seda kasutama õpib. Kui ükssarvik tahtlikult ja korduvalt teisi oma maagiaga ohustab, siis tehakse temaga sama. Ähvardav karistus on piisav, veenmaks meie mõningaid kurjategijaid selle kordamisest loobuma.“ Videvikusära kõndis Matti ja Sheni kõrval, Zhang liitus nendega poolel maal ja nad astusid saabunud lifti.
„Muuseas, mis sorti õnnetus teil siin juhtus?“ küsis Shen, kui lift laskuma hakkas.
„Pidin kaardiga Lanal näo peast maha lõikama,“ vastas Matt kukalt muljudes. Nähes Sheni pilku, täpsustas ta: „Telekineesiga, ma mõtlen.“
„Matt tabas väga kiiresti ära, kuidas oma jõudusid kasutada!“ kiitis Videvikusära rohkem kui põhjust oli. „See tuleb tal üsna loomulikult.“ Matt naeratas häbelikult ja vaatas kõrvale.
Vestlus jäi pooleli, sest liftiuksed avanesid ja nähtavale tuli tühi koridor, millega Videvikusära juba üsna tuttav oli. Videvikusära ootas kuulekalt liftis, kuni Matt ja Charles vaatasid koridoridesse. Need olid ilmselt tühjad ja nad lahkusid kabiinist, tagamaks, et nende liikumist ei nähtaks.
Mis jättis Videvikusära koos Zhangiga kahekesi.
„On vist tore niimoodi sõpradega lõbutseda,“ ütles Zhang külmalt. Tema toonis oli kuulda hukkamõistu.
„Kõik, mida sa sõpradega teed, võib olla lõbus,“ vastas Videvikusära kiiresti. „Isegi kui see on töö, on see lõbus, kui teed seda koos õigete inimestega.“
„Isegi kui nad riskivad väljas eluga, samas kui sina istud mõnusalt siin baasis ja omad sellist väge, mis lõpetaks igasuguse sõja, kui sa sekkuksid?“
Need sõnad tabasid Videvikusära nagu füüsiline löök, eriti pärast neid selleteemalisi vestlusi Charlesiga. „Ma ei taha siin istuda! Ma tahtsin minna välja ja aidata kõiki! Ma isegi küsisin Charlesilt, kas ma ei võiks välja minna ja kaitsta teid kõiki, kui olete ohus, kuid ta selgitas, et see oleks halb mõte.“
„Sa pakkusid seda?“ sosistas Zhang, kuid Videvikusära ei kuulnud ta sõnu.
„Ma mõtlesin, et võiksin abiks olla, kuid Charles märkis, et mul pole sõdurikoolitust ja ma võin kedagi vigastada. Ma tapsin kellgi kogemata, sest ma kartsin, kui tulin esimest korda Maale. Charlesil on õigus. Ma võiksin teid kõiki kaitsta. Aga võiksin ka teid kõiki vigastada.“
Zhang vaikis ja Videvikusära ei suutnud talle otsa vaadata, kuniks Charles ja Matt tagasi ei olnud tulnud. Hiinlane vaikis kogu selle aja, kui nad Tähetolmu laborite poole läksid.
Zhang vaatas, kuidas Matt, Shen ja Videvikusära laborisse läksid, aga ta ei järgnenud neile.
Autu väljaütlemine. Liiga lihtsad oletused, mõtles Zhang kahetsusega, meenutades vestlust. Kui keegi mind niimoodi arguses süüdistaks, annaksin kohe molli.
Zhang vaatas alla oma rusikas käe poole ja lasi vihal lahtuda. Ta avas aeglaselt rusika ja nägi peopesas nelja väikest kriimu, mille olid sinna surunud ta küüned. Siis nägi ta luud ja verd naha all, siis juhtmekimpe põranda all…
Ta pilgutas silmi ja hõõrus meelekohti. Kujutan liiga palju ette, mõtles Zhang, pööras ringi ja marssis treppide poole, et kasarmusse minna.
–
20:01, 20.05.2015, Tähetolmu labor
„Ma arvan, et see hakkab talle meeldima,“ ütles Matt, kui nägi DVD-d Sheni käes. „Isegi kui ta veedab kogu filmi aja rääkides, kuidas see ja teine asi ei saa võimalik olla.“
„Ma arvan, et kui me seletame talle pisut, kui raske on filme teha, võiks ta vastuolud andeks anda,“ vastas insener. „Ma vaatasin raamatut, kui me viimane kord külas käisime, „Tarkade kivi“ on tal peaaegu läbi. Praeguseks on see tal ilmselt läbi, seega võime ehk vaadata.“
Lana naeratus ulatus peaaegu kõrvuni. Ta just avas suu, et rääkida, kuid teda katkestati.
„ESIMENE LÖÖGIRÜHM, KOGUNEDA MISSIOONILE, KUUES LÖÖGIRÜHM, KOGUNEDA MISSIOONILE, KÕIK LÖÖGIRÜHMAD, KOGUNEDA OOTELE.“
„No kämoon!“ kaebas Lana, vaatas Sheni ja Matti ning nurises: „Kas teile ei tundu, et need tulnukad oskavad kõige halvemini ajastada?“ Mõlemad mehed itsitasid ja läksid ukse suunas. „Shen, sõber, parem oota sellega, kuni tagasi oleme, eks? Kui ma magan Vidi naeratused valelähte pärast maha, olen ma väga vihane!“
„Minge, minge, ma ootan, kuni tagasi olete,“ ütles Shen ja sõdurid ruttasid minema.
Kaks sõdurit jooksid kärmelt arsenali, kust said selga koorik- ja Kameeleon-klassi turvised. Lana turvist oli osaliselt modifiteeritud, et mitte segada ta proteesi, mis oli paljas ja katmata. Ka nende relvad olid uued, Matt sai ühe LANC-automaadi ja uinutigranaadi oma uinutile lisaks, samas Lanale anti tema pumppüssi asemele Excalibur.
„Kas teame juba, mis sorti see missioon on, Dee?“ küsis Lana leitnandilt, korjates relvale sobivaid projektiile ja patareisid. „Tundub, et kohutavalt raske.“
„Ei tea, Bradford ütles, et nii raske kui raskega hakkama saame,“ vastas Pavel ebakindlalt õlgu kehitades ja fikseeris enda varustuse viimaseid elemente. „Olgu, härrased, üles ja koosolekule.“
Esimene Löögirühm läks, Kuues Löögirühm kohe nende järel. Bradford oli koosolekuruumis juba ootamas, ta vaatas Põhja-Atlandi piirkonna projektsiooni ja punast kolmnuka, mis Islandi kohal hõljus. Kui uks sõdurite järel sulgus, Bradford pöördus ja tegi midagi, paljud sõdurid veel teda tegemas ei olnud näinud.
„Daamid ja härrad, oleme leidnud sissetungijate planeedipealse operatsioonide baasi. Nüüd läheme ja võtame selle ära,“ ütles Bradford ja naeratas.