„Tänan teid kõiki, kes kohale tulid,“ ütles Säraturvis ohvitseridele, kes olid hõivanud kõik istmed ümmarguse kambri seina ääres, seejärel kummardas ta lugupidavalt ainsale ponile siin ruumis, kes ei olnud sõdur. „Printsess Luna, tänan, et leidsite aega, et sellest koosolekust osa võtta. Ma loodan, et kui kõik saadaolevad nägemused kokku saab, võime hiljutisest sündmusest selgemini aru saada.“
Luna vastas kummardusele noogutusega. „Minu lugupidamine, kapten. Mu õde avaldas kahetsust, sest ta ei taha Videvikusära juurest lahkuda, aga ta võib siiski siia ilmuda.“
„Mõistan ta tundeid,“ ajas Säraturvis kaela püsti ja pöördus grupi esimese sõduri poole. „Seersant Täiskilp, astuge ette ja jagage oma nägemust teemaks olevast sündmusest.“
Kõnealune kaardiväelane – pruun maaponi, kellel suure kilbi märk puusal – astus edasi ja jäi täpselt ruumi keskele seisma. Hetkel, mil ta peatus, ruumi valgustus hämardus ja seinad haihtusid, asendudes illusiooniga varahommikust kaardiväe kasarmus. Paistsid mõned ponid, kes tegelesid seal tavaliste asjadega. Järgmisel hetkel käis kasarmus silmipimestav sähvatus ja maadväristav raksatus ning ruumi ilmus Celestia kogu oma kohutava hiilgusega, äratades sellega kõigi ponide tähelepanu.
„Seersant, valmistuda teleportimiseks ja missiooniks. Sul on üks minut,“ käskis ta ja alustas järgmise loitsuga. Kui seersant avas suu, et rääkida, suunas Celestia talle pilgu, mis pani kõik pealtvaatajad, Luna kaasa arvatud, võpatama ja kõrvale vaatama. „Pole aega rääkida, Videvikusära elu on kaalul.“ Kohe, kui ta oli lõpetanud, Celestia haihtus samal moel, nagu oli saabunud.
„Liigutage, täkud! Puuvill, too väliapteek, me aitame sind su turvisega kohe, kui tagasi tuled,“ kärkis Täiskilp ja kahvatukollane ükssarvik, kelle puusa ehtis puuvillakera pilt, sööstis vaateväljast minema. „Vastutuul! Teatage kapten Säraturvisele ja teistele printsessidele olukorrast. Kohe!“ Söekarva pegasus laiutas tiibu ja sööstis kasarmust välkkiirelt minema. Ülejäänud ponid olid juba kapid lahti löönud ja panid rüüsid selga. Saabus ka ükssarvikust meedik, sadulkott seljas, ja hetk hiljem oli ta ümbritsetud raudrüüdes ponidest, kes aitasid tallegi turvise selga.
„Rivistuda!“ hüüdis Täiskilp ja sõdurid koondusid kolmekaupa ridadesse, seersant ees keskel ja meedik järgmise rea keskel. Üksuse ümber ilmusid kuldse valguse sähvatused ja nad astusid teineteisest veidi eemale. „Valmistuda telepordiks!“
Seersandi silmad täitis valgus, mis oli ere nagu päike, ja kui see kadus, tulid nähtavale Ponyville’i ümbruse küngastik ja veidi kõhedusttekitav puudemüür, kust algas Vaba Mets. Celestia seisis kaitsvalt Videvikusära teadvusetu keha kohal ja jälgis kahejalgseid kujusid, mis metsa poole jooksid.
„Seis!“ hüüdsid Täiskilp ja mõned teised sõdurid, kuid taganevad olendid ei näidanud märke peatumisest. „Järele neile! Mitte lasta neil põgeneda!“
Sõdurid võtsid galopi üles, kui viimane põgenik puude vahele kadus, ja üsna pea jõudsid sõduridki puudeni. Nad olid kahejalgsetel peaaegu sabas ja Täiskilp ütles: „Stopp.“ Pilt seiskus ja seersant pöördus vaatajate poole. „Kohe pärast seda kaotasin mina ja mu rühm tundmatul põhjusel tegutsemisvõime. Iga minu sõdur kandis ette samast kogemusest: pimestavvalged sähvatused ja paugud, mis põhjustasid ajutist kuulmislangust ja tasakaalukadu, kuni Puuvill taastus piisavalt, et suutis alustada raviloitsudega. Selleks ajaks olime põgenikud silmist kaotanud.“
Seersant pöördus tagasi peatunud vaate juurde ja üks lapike sellest stseenist kasvas suuremaks, kuni domineeris üle kogu ruumi. Pildi keskel paistis nüüd must silinder, mille küljel oli rida auke. „Me arvame, et see oli valguse ja heli allikas. Me korjasime jäänused sündmuskohalt kokku ja insenerid üritavad välja mõelda, kuidas see töötas. Nad on veendunud, et see on ühekordseks kasutamiseks, ja tundub, et nad kasutasid seda oma põgenemise katmiseks.“
„Seersant,“ ütles Säraturvis. „Mis ajendas teid neid olendeid jälitama? Ma ei küsi seepärast, et kahtleks su otsuste õigsuses, aga ma olen lihtsalt uudishimulik, et miks sa tegid seda, mida sa tegid.“
Täiskilp noogutas ja pöördus illusiooni poole tagasi, mis nihkus hetkele, mil ta käskis neil peatuda. Vaade koondus taganevatele kahejalgsetele. „Esiteks – nende välimus. Kõik olendid, keda nägime, olid täisturvistes, millel olid ühesugused märgistused. See võib tähendada relvastatud organisatsiooni sarnaselt meie Päikesekaardi või Luna Ihukaitsega. Turvised istusid hästi ja katsid kohti, mida arvasime olevat nende elutähtsad piirkonnad, see annab tunnistust, et kes iganes nad ka olid, olid nad hästi varustatud. Pealegi nad põgenesid printsess Celestia eest ja eirasid jultunult käsku peatuda.“
Seersant kõhkles veidi ja võttis kokku: „Need olendid ei sarnanenud mitte millelegi, mida ma seni näinud olen. Mul on olnud võimalus teenida mitmes kohas meie maal ning ka saatkondades Greifiimpeeriumis ja Sebrade Liidus. Nad olid veidi sarnased teemandikoertele või minotaurustele, kuna kõndisid püsti, kuid isegi läbi turviste oli selge, et nad ei ole nendega seotud.“ Illusioonile lisandus pilt räpasest nahkvestiga teemandikoerast, selle kõrvale tekkis mustas rüüs minotauruse võimas figuur ja nende kõrvale salapärane olend, kellest seersant rääkis.
„Lõpetuseks pean ma rääkima, kuhu nad ilmusid. Koht oli Ponyville’ist lõunas, mõne minuti traavi kaugusel Harmooniaelementide elukohtadest ja mõne päeva kaugusel Canterlotist enesest. Need tundmatud tungisid üle piiri, ilma et neid oleks avastatud. See paneb mind uskuma, et nad on kas väga osavad hiilijad või neil on vahendid, mille abil blokeerivad mõlema printsessi tunnetust. Mõlemad printsessid on ju Videvikusära otsinud tema kadumisest saati.“ Viimane väide pani vaatajad ebamugavalt nihelema ja pilke vahetama.
Või nad lihtsalt ei olnud seal, kuhu meie vaatasime, mõtles Luna omaette, vaatas Säraturvisele otsa ja kohtas mõistvat pilku. Ei saa seersandile tema oletusi pahaks panna. Ainult mina ja Säraturvis teame nende tegelikku päritolu. Seersant jätkas oma tegevuse põhjendamist ja seletamist ning tegi nähtud olendite kohta oletusi, printsess kuulas seda vaid poole kõrvaga ja lasi mõtetel uitama minna. See ei osutunud siiski asjatuks, kui tema meeled jõudsid unest unesse hüpates tema esimese sõbra uneni.
Hetkel, kui ta unesse sisenes, tõmbus Luna kohe tagasi ja varjas end Videvikusära eest, kuna ta mõistis, et see uni oli ükssarviku jaoks väga kallis. Videvikusära oli külili voodis, sidemed ümber rinna nagu siis, kui ta leiti, ja ta silmad püsisid vaevu lahti, et näha voodi kõrval istuvat olendit. Hetkega sai Luna aru, et olend oli ilmselt samast liigist kui need, keda ta nägi siis, kui Videvikusära tagasi tuli, ainult et ilma turvise ja kiivrita. Suurimaks üllatuseks printsessi jaoks olid hellad tunded, mis heljusid Videvikusärast nagu lained rannale, kui olend sirutas ühe käe ta põse peale ja silitas ta kõrva.
„Teie kõrgeausus!“
Hüüatus ehmatas Luna sellest unest tagasi ta oma kehasse ja ta surus maha piinliku paanikahoo, kui kogu ruum temalt vastust ootas. Ta ohkas kergendusega, kui märkas, et kõigi silmad ei vaadanudki teda, vaid hoopis ust, kust astus sisse Celestia.
„Pean vabandama, et tulin ootamatult seda koosolekut segama,“ ütles ta viisakalt ja kõndis kambri keskosa poole. „Pean vabandama ka nende juhtumiste pärast, millest rääkimiseks see koosolek kokku tuli.“ Celestia suunas seersandi tagasi oma kohale ja tuli ise kambri keskele. Kui pomin vaibus, kadus Vaba Metsa ääre stseen ja asendus linnaga, mis oli oma klaasist tornide ja siledate tänavatega üllatavalt Manehattani sarnane.
„Neid nimetatakse inimesteks,“ ütles Celestia tõsiselt, kui stseen jooksis ta taga. Kõik ponid, Luna sealhulgas, küünitasid lähemale, kui mõned inimesed nähtavale ilmusid, aga tõmbusid tagasi, kui ämblikusarnased koletised põgenevaid inimesi hakkasid jälitama. „Ma lugesin seersandi raportit ja tema oletused on suures osas õiged. Inimesed on hästi organiseeritud ja hästi varustatud. Nad peavadki olema, sest nad on sõjas.“
„Sõda?“ pahvatas Täiskilp spontaanselt, kui lagedale ilmunud inimesest sõdur esimese ämbliku tappis. „Kus kohas Equestrias sõda on? Ma tean, et Greifiimpeeriumis esineb aeg-ajalt omavahelisi kokkupõrkeid ja vahest ka minotaurused nagistavad, kuid kunagi ei toimu midagi ulatuslikku! Ja ma pole kunagi näinud inimesi ega neid teisi asju.“ Enamus kohalolnuist noogutas nõustuvalt, Säraturvis vaatas küsival pilgul Luna poole.
„Equestrias ei olegi sõda,“ ütles Celestia, pannes esimesele sõnale rõhku. „Kuid mõnd teist maailma ei ole niimoodi rahuga õnnistatud nagu meie oma.“ Möödus hetk, mil ta lasi sel lausel settida.
„Kui kaua sa seda teadsid?“ küsis Luna ja kahetses kohe seda küsimust, eriti sõdurite pärast, kui ta õde nende ees võpatust varjas.
„Ma sain selle teabe alles hiljuti ja ebausaldusväärsest allikast. Ma ei soovinud seda jagada, kuni ma ei olnud täiesti kindel, et see on tõene,“ vastas Celestia. „Mul on sellest konfliktist ja neist vaenlastest vist liiga vähe teavet, tean vaid, et nad tahavad inimesi hävitada. Muu hulgas sain teada ka, et Videvik oli nende juures ja aitas neid vastupanus.“
Edasist arutelu segas ruumi uks, mis jälle lahti lendas. Üks teenistuses olev kaardiväelane kappas Celestia kõrvale, kummardas kiirelt ning sosistas printsessile midagi kõrva ja lahkus kohe kambrist.
„Kapten Laul, jätkake koosolekut ilma meieta. Kapten Turvis ja mu õde lahkuvad koos minuga,“ ütles Celestia ja noogutas suure oliivrohelise maatäku poole. „Paistab, et Videvikusära on ärganud.“
–
Läks omajagu aega, kuni Videvikusäral tuli viimaks isu avada silmad, kui ta üritas püsida unenäo küljes, mida ta just näinud oli. See läks siiski meelest, aga pani teda tundma ennast… õnnelikuna.
Ta avas aeglaselt silmad ja lootis näha voodi kõrval inimestest sõpru. Talle meenus ähmaselt, kuidas Matt, Lana ja Charles lugesid talle raamatut, samuti meenus lühike jutuajamine Mattiga, seega oli ta üllatunud ja natuke pettunud, kui avastas, et on üksinda. Ta vaatas voodist kaugemale ja hetke pärast sai ta aru, et ta ei ole enam ruumis, mis oli kaks viimast kuud ta koduks olnud. Poleeritud marmorseinad tõusid võlvitud laeni ja seinu kaunistasid kenad maastikumaalid. Kõrvalt aknast puhuv jahe tuul äratas ta tähelepanu ja ta silmad läksid suureks, kui tundis ära linna, mis aknast paistis.
Ma olen kodus.
Enne, kui see arusaamine talle lõplikult pärale jõudis, lendas Videvikusära toa uks lahti ja kõik ta sõbrad tulvasid sisse, tegemata arsti protetist välja. „Olge ettevaatlikud! Ta on väga väsinud ja vajab puhkust!“ hüüdis ta, kuid edasised nõudmised jäid ta kurku pidama, kui temast möödusid märksa rahulikuma sammuga kõik kolm printsessi ja Säraturvis.
Ma olen kodus… Ma olen tõesti kodus, mõistis Videvikusära ja tundis, nagu oleks miski murdunud ta sees. „Ma… ma nii kartsin, et ei näe teid enam kunagi!“ proovis ta nuttu tagasi hoida, kui Astel ta voodisse hüppas. Enne kui draakoniklutt midagi öelda jõudis, rabas Videvikusära ta tihedasti kaissu ja ülejäänud Elemendikandjad ühinesid nendega.
„Tore, et oled lõpuks tagasi,“ ütles Õunarüüp naeratades.
„Otse loomulikult! Aga ma pean sind kohe hoiatama, et Mesimagus ja ta sõbrad hakkavad kohe pärima, Ponyville’i tagasi jõuad,“ lisas Haruldus. „Nad lasevad oma fantaasiatel niimoodi lennata, et ära üllatu, kui nad küsivad, kuidas oli draakoniga ratsutades windigotega võidelda.“
„Mida sa seal tegid?“ küsis Vikerkaaresööst järgmisena. „See võis olla nii lahe, kui sa võitlesid kõigi nende koletistega, mis Ebakõla välja mõtles, ja võitsid neid! Räägi meile nendest!“
„Ma...“ alustas Videvikusära, kuid sõnad takerdusid kurku. Ma ei saa rääkida neile nendest… asjadest. Ta pilk libises printsessidele ja vennale. „Ma räägin teile pärast, kuid nüüd on mul vaja rääkida printsesside ja Säraturvisega. Privaatselt.“ Soovile järgnes täielik vaikus ja Elemendikandjad vahetasid pilke. „Mul on kahju, aga see on tähtis.“
„Ära muretse, Videvik!“ ütles Roosa Pirukas, „Me oleme lähedal, kuni sa oled kõik printsessidele ära rääkinud!“ Roosa poni haaras Elemendikandjad ja Astla võimatult laia kallistusse ning sööstis ruumist välja, jättes Celestia, Luna, Cadence’i ja Säraturvise Videvikusäraga omavahele.
„Ma ei suuda kirjeldada, kui hea meel mul on, et leidsid tee tagasi meie juurde, Videvikusära,“ ütles Celestia soojalt. Käis üks kuldne sähvatus ja printsessi ette ilmus kulunud raamat hõljuma. Celestia näitas seda ükssarvikule ja rääkis: „Ma käisin läbi oma raamatukogu ja kui nägin seda raamatut, mõtlesin, et see oleks parim kink, mille saaksin sulle anda, kui tagasi tuled. See on Tähepöörise poolelijäänud loitsude raamat ja see võib olla sulle üks suurimaid väljakutseid.“
Videvikusära võttis raamatu kapjade vahele, heitis selle kaanele igatseva pilgu ja pani selle kõrvale.
„Videvik, mis viga on? Räägi meile,“ küsis Cadance hellalt, tuli voodi kõrvale ja pani kabja Videvikusära küljele.
See lihtne lohutav puudutus murdis Videvikusära viimase jõupingutuse säilitada meelerahu ning ta murdus pisaratesse ja rääkis neile kõigest, mis kahe kuu jooksul juhtunud oli.
–
14:32, 30.07.2015, kasarmu
„Niisiis, kuidas ma välja näen?“ küsis Matt ning pööras enese Zhangi ja Lana poole.
„Talutav, söör,“ vastas Zhang. „Kui su eesmärk on muljet avaldada, siis see kahtlemata õnnestub.“
„Muidugi. Lähed nüüd peale rutiiniga „Vaadake nüüd, võite saada sama vägevaks kui mina“?“ noris Lana.
„Varem see töötas, milleks võiduvalemit rikkuda?“ naeris Matt. „Lähme vaatame uustulnukaid.“
Marss nõupidamisruumi oli sündmustevaene ja uks avanes nii kiiresti, et kolmik jõudis kuulda ruumisolnute vestluse lõppu. Ruum vaikis kohe, kui nad sisenesid, ja Matt teadis, et põhjuseks ei olnud vaid tema auaste. Zhang ja Lana olid oma igapäevariideis, kuid Matt oli üleni uusima põlvkonna turvises, mis oli töökojas spetsiaalselt tehtud temale ja ta alluvatele.
See oli mattmust ja kattis ta keha pealaest jalatallani. Teist värvi oli vaid lilla triip turvise käsivartel. Lillat värvi olid ka embleemid õlgadel, mis olid tagurpidi viisnurga kujulised, lilla täht keskel ja üleval ääres kiri „Mente Materia.“
„Vabalt,“ ütles Matt, kui oli ruumi etteotsa jõudnud. Kõik pilgud olid nüüd tema peal. „Mõned teist siin teavad juba mõnda aega, kes ma olen.“ Ta noogutas mehele tagumises rivis, kelle vormil olid hävitajapiloodi märgid ja kes tundis ennast üsna ebamugavalt. „Neile, kes on siin uued – mina olen kapten Matt Harris ja vastutan „andega“ inimeste otsimise, treenimise ja lähetamise eest. Minuga on leitnant Shaojie Zhang ja seersant Lana Jenkins. Igaüks teist on siin selle pärast, et olete andnud positiivse näidu potentsiaalile omada üleloomulikke võimeid.“
Tõusid kaks kätt, kuid Matt käskis need langetada. „Kahtlemata on teil sellega seoses küsimusi. Ma oleksin rohkem kui õnnelik nendele küsimustele vastama, kuid ma arvan, et parimaks vastuseks sobib väike demonstratsioon. Püsti, me läheme välja.“ Rühm tõusis, ilma et oleks teist korda vaja käskida.
Sõduririvi väljus koosolekuruumist ning marssis reipal sammul mööda koridori, trepist alla ja madalamale korrusele. Insenerid ja teadlased noogutasid mööduvale Mattile ning Matt tervitas valvureid, kui möödus Kaleidoskoobi kambri suletud uksest. Kuigi Matt vältis pilke unustatud kambri suunas, nägi ta silmanurgast, et Lana ja Zhang vaatasid ust, kui nad sellest möödusid.
Rühm pööras ümber nurga ja läbis ukse koridori lõpus. Järgmine ruum oli kottpime, vaid üksik lamp säras väljapääsu kohal. Matt ootas, kuni kogu rühm ruumi jõudis ja uks sulgus.
„Niisiis nüüd te kõik ilmselt mõtisklesite, mida ma mõtlesin üleloomulike võimete all,“ seletas Matt ja noogutas Lana poole, kes valgustuse sisse lülitas. Tuled süttisid ja nähtavale ilmus ruum, mis – erinevalt teistest maa-alustest ruumidest siin baasis – oli tohutult suur. Ruumi suurus jäi uustulnukatel täielikult tähelepanuta, sest nad märkasid ruumi sisu.
Siin seisid kümned, kui mitte sajad kujud, viimne kui üks täiesti elutruu kujutis vaenlastest, millega XCOM võitles. Sektoidid, krüsaloidid, mutoonid ja isegi mõned suured mehhatoidid seisid grupi ees. Uustulnukad sagisid natuke, et paremat vaadet saada.
Matt naeratas uustulnukate reaktsiooni nähes, ootas veidi ning võttis vöölt kolm volframkuuli ja pani kiivri pähe. „Võimed, mida te võite ilmutada, võivad tähendada mitmesuguseid asju. Mõne jaoks on see vaevuhoomatav. Näiteks võimatult kiire reaktsiooniaeg. Teistel jällegi väga ilmne,“ ütles Matt ja vaatas kolme kuuli, mis helendasid ta kiivriekraanil. Ta tundis peas kerget pinget, kui kuule haaras kuldne aura ja need ta silmade kõrgusele hõljusid. Ta pööras lähimate kujude poole, mis samuti kiivriekraanil helendama hakkasid.
Löök.
Kõik kolm kuuli sööstsid edasi ja tabasid kolme valitud sihtmärki, mis tabamuse tagajärjel purunesid, nagu oleksid nad saanud sepavasaraga.
„Treeningu ja praktikaga võite viimistleda oma andeid millekski, mida tulnukatel tasuks karta. Ainsad piirid, mis teile ette jäävad, on teie endi välja mõeldud,“ rääkis Matt kiivrit maha võttes ja punnis silmadega värvatute poole pöördudes. Vaat see oli alles lops. „Piisava praktikaga on võimalik lausa reaalsust muuta või teha vähemalt midagi sellelähedast. Viimne kui kuju siin ruumis oli lihast ja verest sissetungija, kuni nad kohtusid kellegagi, kes on oma ande meister.“
„Kus ta nüüd on?“ küsis üks naisterahvas pärast vaikust, kel Annette Durand nimeks.
„Ta ei ole enam meiega, aga tema oli esimene, kes õpetas mind oma annet kasutama.“
„Milline ta oli?“
Kuni Matt vastust välja mõtles, jõudis Lana rääkima hakata: „Ta oli väike tüdruk, mitte kõrgem kui su puus. Armas kui nööp ja kauneimate juustega, mida kujutleda oskad. Armastas raamatuid lugeda ja kaarte mängida.“ Värvatute pilkude järgi otsustades oli Lana tekitatud kujutlus selgelt ootamatu, see pani Lana veel rohkem naerma.
„Kõike te olete oodatud homme keell 8:00 Mente Materia laborisse treeningule,“ ütles Matt, kui oli kindel, et rahvas on hiljutistest sündmustest ja Lana kirjeldusest piisavalt taastunud. „Juhul, kui teie anne osutub millekski, mida saate valitseda, olete määratud minu käsu alla. Olete vabad.“
Rühm pöördus aegamisi lahkuma ja Matt vaatas tagasi kivipurule, mille ta oli tekitanud. Kuldne aura haaras viimse kui pudina ja saatis selle kõrvalseisvasse kasti. „Pean tunnistama, et Tema poleks kunagi ühtki neist asjadest tükkideks teinud, aga ma pole kindel, kas ma kunagi võiksin Tema tasemele jõuda,“ ütles Matt oma kahele alluvale.
Enne kui nad vastata jõudsid, helises üldteadustus ja sealt kostis: „KAPTEN HARRIS, LEITNANT ZHANG, SEERSANT JENKINS, CHARLES SHEN JA MOIRA VAHLEN, TULGE KALEIDOSKOOBI KAMBRI JUURDE.“
„Kaleidoskoop? Mille kuradi pärast veel sinna?“ kergitas Lana kulmu ja pööras laoruumist lahkuma, Matt ja Zhang kannul. „Kas see pole mitte juunist saati katki?“
„Olen kah sama asja kuulnud,“ vastas Matt nõutult. „Nad proovisid saata Marsile või Kuule drooni või miskit, aga kogu asi põles vist sisse. Mis siin ikka arutada, küll kohapeal teada saame.“
Matt, Lana ja Zhang lähenesid Kaleidoskoobi kambri uksele, aga peatusid, kui nägid, et ukse ees seisab komandör Bradford, käed risti rinnal. Koridori teisest otsast ilmusid nähtavale Shen ja Moira, esimene oli segaduses, teine pahur.
Matt ja Moira hakkasid ühel ajal rääkima, kuid vaikisid, kui Bradford tõstis käe. Esmalt keris ta peopessa pöidla, siis nimetissõrme, siis keskmise sõrme. Kohe, kui kaks viimast sõrme rusikasse tõmbusid, kajas sireen ja üldteadustus hüüdis: „HÄIRE. AVASTATUD KALEIDOSKOOBI VÄLINE AKTIIVSUS. KÕIK LÖÖGIRÜHMAD HÄIREOLUKORDA. KÕIK TURVAMEESKONNAD KALEIDOSKOOBI KAMBRI JUURDE.“
„Söör?“ küsis Matt. Bradford võis teda küll kuulda, aga ta ei vastanud. Möödus minut ja koridori tormas baasi turvateenistus, käes laserid, LANC-id ja hiljuti leiutatud plasmarelvad, ning nad võtsid ukse sihikule.
„Kaitsepositsioonidele!“ hüüdis üks rühmajuht ja võttis koos oma meestega positsioonid ukse ümber sisse. „Murrame läbi kümne sekundi pärast. Komandör, soovitan teil eemale astuda.“
„Turvameeskonnad, hoidke positsiooni ja oodake väljaspool kambrit. Mitte siseneda, kui seda pole kästud. Arusaadav?“ Bradford jälgis tiimiliidrit, kuni see noogutas. „Charles, ava uks.“ Insener astus ette ja vajutas nuppudele ning uks libises lahti. Hetkegi kõhklemata kõndis Bradford sisse ja teised järgnesid talle.
Kaleidoskoobi kamber oli samasugune, nagu Mattil meeles oli. Jalus olid jämedad kaablikimbud, mahajäetud jälgimis- ja juhtimiskeskus oli pime, pulte kattis õhuke tolmukord. Suurem osa ruumist oli hämaruse varjus, kuid keskmist platvormi valgustasid laetuled, tuues eredalt esile sellele, mis oli ilma kutsumata baasi saabunud.
Platvormil seisid neli equestrialast ja kõik nad pöörasid näod inimeste poole, kui need ruumi saabusid. Kaks neist olid nahksete tiibade ja tumedate turvistega pegasused, kolmas oli sinise laka ja kindlameelse pilguga valge ükssarvik. Viimane oli teistest kõrgem, tal olid nii sarv kui tiivad ja ta lakk oli nagu öine tähistaevas.
Kurat ja põrgu, need on ju Luna ja Säraturvis, mõtles Matt, kui tundis ära printsessi õudsest klaperjahist kaks kuud tagasi ja Videvikusära venna tema enda joonistuselt. Ta silmad ekslesid ükssarvikul, peamiselt neljal külmrelval, mis rippusid ta külgedel, seejärel aga Bradfordile, kes platvormile lähemale astus. Noh, vähemalt üks meist ei ole üllatunud.
„Mina olen komandör Bradford ja mul on teie visiidi üle suur au, Printsess Luna,“ ütles Bradford ametlikul toonil ja kummardas kergelt.
Smaragdrohelised silmad takseerisid Bradfordi ja inimesi tema taga ning soe naeratus ilmus sinise alikorni näole. „Meil on au, komandör. Minu, minu õe ja kogu Equestria nimel tänan ma sind, et hoolitsesite Videvikusära eest, kuni ta kadunud oli. Me oleme teile võlgu,“ rääkis Luna, vastates inimese kummardusele enda omaga. „Ma arvan, et ka vabandused on kohased. Pärast… arusaamatusi ja mõningasi juhtumeid, mis toimusid neil hetkedel, kui me ei olnud sõdurite vastu külalislahked. Ehkki nad olid selle ära teeninud, kuna tõid Videvikusära meie juurde tagasi.“
„Äpardusi juhtub ikka. Kõige tähtsam on ikka see, et keegi ei saanud vigastada,“ võttis Bradford vabanduse nõtkelt vastu.
Möödus hetk vaikust, kuni Matt pahvatas välja küsimuse, mis oli väga kaua ta meeltes pakitsenud: „Kuidas temaga on? Videvikuga, ma mõtlen?“
„Printsess Videvikusära paranes haavadest kiiresti ja võttis oma väärika koha minu õe kõrval,“ vastas Luna ja vaatas Matti. „Mister Matt Harris, ma oletan? Videvik räägib sinust tihti ja peab hea sõnaga meeles. Ta tahtis väga tulla minuga sellele reisile kaasa, aga ei suutnud. Ta saatis sulle kõige soojemad tervitused.“
LURRRRRRRRRR!
Matti ja kõigi teiste ruumisviibijate silmad pöörasid ebaviisaka heli suunas. Kinotoolil, mida just äsja siin ei olnud, istus usjas olend, kes oli päästnud Matti ja Esimese Löögirühma sellestsamast „arusaamatusest“ Equestrias. Ta paremate küüniste vahel oli suur joogitops, millest turritas kõver kõrs, ja vasakus käpas oli suur popkornipakk. Kuuekümnendate stiilis 3D-prillid varjasid enamiku ta pöörastest silmadest, aga silmakoopad olid liiga suured ja prillid ei katnud silmi täielikult. Absurdse stseeni tipuks oli ta seljas must T-särk, mille rinnal XCOM-i logo ning sõnad “That’s” ja “Baby!” selle logo ees ja taga.
„Ärge pange tähele, rääkige edasi, nagu mind ei olekski siin,“ ütles uustulnuk, toppides suhu liiga suure peotäie popkorni.
„Ebakõla, sa ei tohiks siin olla,“ ütles Luna karmilt ja kogu tema soojus oli ta näost kadunud.
„Muidugi tohin! Kas sa ka tead, kui raske oli seda kokkusaamist korraldada?“ küsis Ebakõla, süütu naeratus näos.
„Midagi sa ei korraldanud. See kõik oli Videvikusära töö, nii siin kui kodus. Sina siin ei osalenud,“ vastas Luna.
„Ma tean, jah, see oli igav,“ ütles Ebakõla ning laiutas käsi nii, et jooki ja popkorni lendas. „Ma istusin ja vaatasin, kuidas Videvikusära oma sarmiga inimesi võlus.“ Ühte tema pihku tekkis väike Videvikusära kujuke.
„Oh, aita mind, ma olen liiga armas, et üksi olla!“ kaebas väike kujuke.
Eelmise täienduseks ilmus järgmine kujuke, mis nägi väga Matti moodi välja ja jäljendas karikatuurselt ta häält: „Ära karda, väikseke! Ma olen su sõber!“
„Hahaa, mina naeran kurjalt, sest mina olen kuri!“ Ilmus kolmas kujuke, seljas ülikond ja lips. See kõndis edasi, kuni neljas Lana moodi kujuke tõmbas temalt ühe käe küljest ja lajatas sellega talle vastu pead.
„Ja niimoodi õppis Videvikusära, et ta sõbrad vajavad kogu tema abi, mis tal anda oli, ning kõik, mida ma tegin, oli pealtvaatamine. Enamuse ajast,“ võttis Ebakõla kokku ja naeratas Lana moodi kujukesele, kes jätkas Vide kujukese segaminitagumist.
„Miks ma ei peaks sest kohtumisest osa võtma? Hmm? Pealegi me kõik teame, et sina ja Bradford vahetate terve tunni viisakusi, enne kui selle juurde asute, milleks te tegelikult siia saabusite.“
Kõlas sõrmenips, Ebakõla haihtus ja ilmus Luna taha, seljas Sheni tööriietele sarnased rõivad, krae küljes tema näoga nimekaart. Ka ülejäänud equestrialased olid äkki samamoodi riides, Säraturvis Bradfordi moodi, nahksete tiibadega pegasused XCOM-i lahinguturvistes ja printsess Luna laborikitlis nagu Vahlen.
„Noh, kas sobime meeskonda või? Kas saame kutsunginumbrid kah?“ küsis Ebakõla, kes oli nüüd juba inimeste selja taha teleporteerunud, pannes need hüpates ümber pöörama.
„Ebakõla, ma ei usu, et sa mõistad selle sündmuse kaalu.“ ütles Luna.
„Lakk sul mõistab sündmuse kaalu,“ nähvas Ebakõla vastu ja Luna lakasse ilmus väike must auk, mis hakkas ümbritseviad vilkuvaid tähekesi neelama.
„EBAKÕLA!“ käratas Luna, „Minu käsul on mu õe volitus. Sa ei tohi kiusata ega takistada inimesi mingilgi moel ega takistada ja kiusata kedagi meist, kes saabuvad siia planeedile. Sa pead siit lahkuma ja ei tohi kunagi tagasi tulla. See käsk on lõplik.“
„Oh, jäta,“ kajas nördinud hääl. „Aga, noh, hästi. Siiski, näeme, kui vaja!“ Ebakõla tegi sõrmenipsu ja haihtus, koos temaga kadusid ka kõik tema tegevuse jäljed siit ruumist.
Luna vaatas pikalt kohta, kus Ebakõla oli just olnud, ja ohkas sügavalt. „Palun vabandust tema käitumise pärast. Talle meeldib katsetada piire pärast heakspööramist, aga ehk ta ei häiri teid enam. Kuigi tal oli õigus. Tänu teie tegevusele on Videvikusära elus ja terve ning me ei saa seda võlga iialgi täielikult tasutud, seega tulime pakkuma igakülgset abi, mis teil vaja võib minna.“
„Abi on väga teretulnud ja me tunnustame su rahva pakkumist,“ noogutas Bradford ning nad hakkasid sellest abist rääkima.
Matt pingutas kõrvu ja püüdis arutelu pealt kuulata, kuid see jäi pooleli, sest ta märkas, et Säraturvis astub tema poole. Ta nägi lähemalt ka relvi, mille pinda olid graveeritud ristikulehe motiivid ja väätidesarnased mustrid.
„Mister Harris?“ küsis ükssarvik ja relvade uudistamine jäi pooleli. „Ma olen Videviku vend ja ma võlgnen sulle isikliku tänu selle eest, mida tegid minu õele, kui ta siin oli. Printsess Luna ei valeta, ta hindab sind väga kõrgelt,“ ütles Säraturvis ja kummardas kergelt.
„See oli mulle rõõmuks,“ vastas Matt. „Kas ta õpetas teile keelt? Ma ei tea, et meil oleks veel tõlkeloits peal.“
„Oh ei, paraku mitte. Ma ei ole kaugeltki selline geenius nagu tema,“ muigas Säraturvis ja osutas kaelakeele, mis vaevu ta vormi vahelt paistis. „Ta tegi meile seadmed, mis tõlgivad automaatselt, seepärast me saame praegu omavahel rääkida.“ Säraturvis heitis Mattile hindava pilgu ja jätkas: „Ma sain aru, et sa aitasid Videvikusära läbi ka mõnest väga raskest hetkest. Sellised asjad muudavad ponisid lähedasteks.“
„Tõsi jah...“
„Kui lähedasteks, täpsemini?“ küsis Säraturvis silmi kissitades ja Matt tahtis väga ägada või käega otsaette lüüa.
–
Rumal Kuukene, nii kergesti manipuleeritav, mõtles Ebakõla, kes jälgis vargsi avanevat stseeni. Inimesed saavad liitlased, kui lahingud jätkuvad, see omakorda veenab neid aitama Equestriat, kui seda vaja on. Isegi Luna käsk klapib plaaniga. Väike kogus vaenu, mis temas on, paneb ta kiiresti jagama käske, ilma et ta neid korralikult läbi jõuaks mõelda. Ebakõlal ei olnud vähimatki kavatsust segada inimesi või ponisid teineteist aitamast ja kui ta kamandas Ebakõla „siit“ minema, ta lihtsalt lahkus ruumist ega tulnud tagasi. Kui ta tahtnuks, et ma Maalt ära läheksin, võinuks ta konkreetsem olla. Ebakõla irvitas ja pani käpad kokku.
Kõik sujub plaanipäraselt.