Neli poni ja väike draakon sammusid künka otsa Ponyville’i lähedal.
„Kas printsess Celestia ütles, milleks ta meil just siia palus tulla?“ küsis Haruldus, lilla lakaga valge ükssarvik.
„Imelik, et ta veel siin ei ole,“ imestas Videvikusära, helelilla ükssarvik, karja juht. „Tal pidi tähtis külaline kaasas olema.“
„Külaline, kes on tähtis ja aeglane,“ nähvas Vikerkaaresööst, helesinine pegasus.
„Tal võis olla palju tähtsaid asju ajada, enne kui sai siia tulla,“ kaitses Videvikusära printsess Celestiat, oma mentorit ja kogu Equestria valitsejannat.
„Äkki on külalisel hirve sarv, kitse jalg, nahkhiire tiib ja mao saba?“ küsis draakon Astel õõnsal häälel.
„Oh, jäta, see oleks ju Ebakõla, kaosevaim, alles see oli, kui me ta kiviks muutsime ja maailma kaosest päästsime,“ imestas Haruldus. „Miks peaks printsess Celestia, kogu Equestria nimel, kellegi sellise siia tooma?“
„Äkki küsite temalt endalt,“ halises draakonijõmpsikas. Ponid vaatasid viimaks draakonipoisiga samas suunas ja ahhetasid. Künka suunas laskusid kaks kuninglikku kaarikut, kummagi ees neli kuldses turvises pegasust. Ühega saabus printsess Celestia isiklikult, teise peal seisis kivikuju, mis kujutas hobudraakonit. Nagu Astel ütles, oli sel usjal olendil hirve sarv, kitse jalg, nahkhiire tiib ja mao saba. Lisaks veel lõvi käpp, kotka küünis, kitse õõnes sarv, sulgedega linnutiib ja sisaliku jalg. Ogarad silmad ja suu hobusenäoga peas olid ehmatusest või hirmust avali. Kaos. Kaosevaim. Ebakõla.
Videvikusära sööstis ette ja karjus: „Kogu respekti juures, printsess Celestia... Kuidas sa said Ebakõla siia tuua?!“ Videvikusära köhatas ja jätkas pisut alandlikumalt: „Teie majesteet.“
„Ma tean, et kui Ebakõla oli viimati vaba, põhjustas ta suure kaose, aga ma arvan, et teda on võimalik muuta. Tema maagia võib olla Equestriale kasulik,“ vastas kuninglik valge alikorn rahulikult, „Ma tahan, et te ta vabastaksite ja ümber kasvataksite. Ja ma tean, kes teist selleks kõige paremini sobib, kes kummaliste loomadega kõige paremini jutule saab. Kus ta on?“
„Kus nad on, miks nad hilinevad?“ imestas ka Videvikusära ringi vaadates.
„Juba tulevad!“ teatas roosa lokkis lakaga maaponi Roosa Pirukas künkast alla vaadates. Puude vahelt olid nähtavale ilmunud kollane pegasus ja oranž kauboikaabuga maaponi.
„Jah, noh,“ ütles Videvikusära umbusklikult. „Aga selleks on vaja harmooniaelemente...“
Enne kui ta lõpetada jõudis, tõstsid pegasustest sõdurid Celestia kaarikult maha suure kuldsete nikerdustega laeka ja avasid selle. Nähtavale tulid viis maagiliste kristallidega kaelakeed ja kroon.
„Ma tean, et Võbelus saab sellega hakkama,“ ütles Celestia. Kollane pelglik pegasus ajas silmad suureks ja tõstis kabjad suu ette. „Aga ma jätan harmooniaelemendid teie kätte, et nad oleksid lähedal, kui ta jälle tembutama peaks hakkama. Ent minul on nüüd pakilisi asju teha. Soovin edu.“
Kuus poni vaatasid eemalduvaid kuninglikke kaarikuid, siis kivikuju, siis laegast harmooniaelementidega.
„Hakkame siis pihta,“ ohkas Videvikusära pahuralt maagiat loites. Ta sarve ümber süttis roosakas helendus, mis haaras kaelakeed telekineesivälja, need hõljusid nüüd iga elemendikandjast poni kaela ümber, endale tõstis ta sama maagiavälja jõul krooni pähe. Järgmiseks hakkas ta sarv juba valgeid sähvatusi pilduma, kroonijuveelist hõljus lähimate kaelakeede suunas spektrivärvides helendus, mis liitis lõpuks kõik kuus kristalli ühte. Ponid kaotasid anomaalias kaalu ja tõusid muru kohale hõljuma, Videvikusära avas silmad, mis olid kasvavas tempos tõusvast maagilisest energiast helendama löönud. Järgnes ere spektrivärvides sähvatus... (katkend filmist, tõlkija)
--
1. Esimene kontakt
Olles kivist, ei saanud ta teha muud kui minna hulluks... või pidada plaane. Läinud aastatuhande jooksul oli Ebakõla teinud nii üht kui ka teist, aga leidnud enese taas kivistatuna, jätkas ta plaanide haudumist. Ehkki tema loomulikud meeled ei jutustanud talle ümbritsevast, olid tal teised meeled, mis neid toetasid. Celestia, tema vaenlane ja kaaslane läbi tuhandete aastate, ilmus külma emotsiooniga ta lähedusse, kaasas ihukaitsjad, kelle meeled ja vaim veel vaiksemad olid. Siis ta liikus... kuhugi. Sündmuste areng oli ootamatu, kuid mitte etteaimamatu, eriti kui Elemendikandjate meeled ilmusid lähedusse. Kui Ebakõla ei olnuks kivist, siis ta oleks naernud. Oh, Celestia, sa oled nii etteaimatav.
Möödusid mõned hetked ja kaosevaim tajus, kuidas Elemendid hakkasid tema kivivanglat murendama. Kohe murdis ta end vabaks, viskus ebasümmeetriliste tiibade laperdades taevasse ja naeris nii, et pisarad silmis.
„Muuta mind? Muuta MIND?“ lõkerdas Ebakõla. „Ja kes seda tegema peaks?“
Ta vaatas kollast arglikku pegasust. „Võbelus!“ Ebakõla kukkus maha, naeris meeletult ja peksis oma ebasümmeetriliste jäsemetega maad. Kuus elemendikandjat piirasid ta sisse ja Videvikusära astus ettepoole.
Enne kui Videvikusära rääkida jõudis, viskus Ebakõla taevasse ja vaatas sealt alla. „Jah, ma tean, ma tean.“ Ta lõvikäpp moodustas midagi suutaolist ja sealt tuli Videvikusära häälega: „Õigustatud vajadus, ähvardus kasutada harmooniaelemente, plää-plää-plää. Ma ei saanuks elada nii kaua kui ma olen elanud, ilma et oleks võimalik näha kirja müüril, kullakesed,“ rääkis Ebakõla taganedes. Ta draakoniküünis tegi nipsu ja ta selja taha tekkis eimillestki müür.
„See ütleb... Neljas?“ kortsutas Videvikusära kulmu, uurides sõna müüril. Ta viskus ehmunult tagasi, kui müüri keskelt Roosa Piruka pea välja paiskus.
„Pole tähtis, mis müüri sa püstitad, Ebakõla! Ma murran selle kohe maha, kui sa mõtled seda jälle!“ käratas roosa poni ja kogu müür ta ümber varises maha.
Ebakõla vaatas üle õla ja kehitas õlgu. „Tean, et poleks seda müüri kasutama pidanud. Roosa teab, et see on fataalselt nõrk.“
Roosa Pirukas ja Videvikusära püüdsid rääkida, aga Ebakõla sundis nad vakka. „See võib laheneda ainult kahel viisil. Ma kas muutun jälle murukaunistuseks või parandan ennast. Oleksin üks ehe jokker, kui meelt muudaksin... Noh, Videvik, huvituksid ehk kihlveost? Sina ja su kallid sõbrad teavad oma südames, et sõprus suudab kõike võita. Aga mina selles kindel ei ole.“
Ebakõla heitis selili tugitooli, mis ta järjekordsest sõrmenipsust tema taha oli tekkinud. Hullude silmade ees olid nüüd äkki kollased päikeseprillid ja küüniste-käppade ümber valged kindad. Ta pani peopesad enda ette kokku ja ütles: „Nii on reeglid: veena mind, et sõprus on kogu universumi võimsaim jõud, ja ma tunnistan vabatahtlikult Celestia võimu.“
Videvikusära vaatas korra ülejäänud elemendikandjatele-ponidele otsa, noogutas ja pöördus Ebakõla poole: „Võtan pakkumise vastu, Ebakõla.“
Kaosevaim irvitas ja nipsas sõrmega. Videvikusära-kujuline papitükk kukkus näoli maha kohta, kus ükssarvik just seisnud oli.
„Mida sa Videvikuga tegid!?“ karjusid ülejäänud elemendikandjad jahmunult.
Ebakõla irvitas ja uuris oma kindais käppi. „Saatsin ta loomulikult kihlvedu võitma või kaotama. Kui sõprus on tõesti nii võimas, nagu ta räägib, siis pole tal keeruline naasta ja tõestada, et mul ei ole õigus.“ Ta kummardus ettepoole ja irvitas hambaid paljastades: „Ma saatsin ta kuhugi, kus vaenulikkus on esimene, teine ja kolmas olek. Kuhugi, kus kõik tundmatud on vaenlased, mis tuleb hävitada. Kuhugi, kus sõprus ei ole kindlasti maagiline.“
--
Karjumine ja tulemühin olid esimesed aistingud, mis ütlesid Videvikusärale, et ta ei ole enam Ponyville’is. Võttis natuke aega, kuniks ta teisedki meeled taastusid; suits täitis ta kopse, kui ta püüdis sügavalt hingata. Ükssarvik ajas end köhides jalule. Kadunud olid tuttav kodune muld ja muru ta kapjade all ning asendunud sileda kiviga.
„Oh, tüdrukud, mis juhtus?“
Videvikusära avas silmad, et vaadata, mis toimub, ja ahmis õhku. Kadunud olid Ponyville’i ümbruse turvalised väljad. Maa oli täiesti sile ja kivine, kandilised läikivad hooned ümbritsesid teda kolmest küljest. Nii kuidas ta meeled taastusid, jäädvustas ta terane mõistus ümbruskonna üksikasju, kaasa arvatud kaht metallist kasti, mille vahelt ta end leidis.
Videvikusära kõrvad tõusid kikki, kui ta kuulis kastide tagant hääli, ja ta piilus ettevaatlikult ümber nurga, et näha toimuvat. Teisele poole lagedat ilmus majade vahelt kolm olendit. Kõik nad olid kahejalgsed, kaks pikemat ja üks väiksem, viimane hoidis teistele nii lähedale kui sai. Suurim neist karjus ja pöördus tagasi sinnapoole, kust nad tulnud olid, teised kaks jooksid samal ajal edasi.
Videvikusära jälgis hetke kahte jooksjat ja pööras pilgu tagasi neist suurimale olendile, kes oli peatunud ja tagasi keeranud. Just selleks hetkeks, et näha tema surma. Miski väga paljude küüniste ja jalgadega sööstis välja hämarusest hoonete vahel ja ründas nii, et veri lendas. Ülejäänud kaks olendit karjusid ning vaid silmapilguga kattis koletis vahemaa ja lõi nad pikali. Ainult üks kriiskav hääl kõlas veel, et järsult lõppeda küüniste- ja veremöllus.
Videvikusära teadis, mis on surm. Ta teadis kiskjatest ja kuidas nad looduses tapavad. Ta õpingud olid olnud mitmekesised ja laialdased ning ta oli õppinud ka loodusteadusi. Ratsionaalselt sai ta aru, mis just juhtunud oli, ja tunnistas fakti, et maailm toimibki nii, nagu ta oli raamatust õppinud.
Aga see ei juhtunud praegu raamatus, kolm elu olid just vägivaldselt lõppenud tema ees millegi küüniste läbi, mida ta oskas vaid koletiseks nimetada. Ta silmad pilkusid ja ta hakkas valjult hingeldama, ent sellega tõmbas ta mõrvarliku koletise tähelepanu tolle viimasest ohvrist kõrvale. Koletis viskas pisikese laiba maha ja keeras ümber, et ulgudes Videvikusära poole söösta.
„Kao... eemale. Kao eemale!“ sosistas Videvikusära koletisele, kui see oma mõõgasarnastel jalgadel tema poole sööstis. Ta hõõguvad silmad olid Videvikusärale suunatud, paar küüniseid ja verised käed tõusid ettepoole ning ta lähenes hirmuäratava kiirusega. Ükssarviku õud paisus surmahirmuks, kui ta loitis maagia ja röökis: „KAO EEMALE!“
Loits, mida ta kasutas, oli telekineetiline surve, mis pidi koletist aeglustama või peatama. Selle kergem vorm mõjus sihtmärgile nagu pealeheidetud märg rätik, tugevam aga võis suure täkugi maha suruda. Kuid Videvikusära talent oli maagia, tema loomulikud võimed olid veelgi võimendatud hirmust kohe saabuva jõhkra surma ees.
Massiivne telekineetiline jõud langes koletisele, litsudes ta laiaks ja pritsides kollast kehavedelikku laiali, lõhkudes kivigi, mis ta alla jäi. Purustatud keha või õigemini see, mis sest järel oli, tõmbles korra ja jäi paigale. Misiganes hüpnootiline jõud, mis oli Videvikusära paigal hoidnud, katkes ja ta koperdas tahapoole, kuni vajus istuli. Ta silmad olid ikka koletise korjusel ja vaid üks mõte vasardas ta peas: ma ei tahtnud teda vigastada, ma ei tahtnud teda vigastada, ma ei tahtnud teda vigastada...
Pisarad tõusid ta silmadesse ja ta taha ilmus vari. Ta pööras pead ja jõudis näha veel ühte kahejalgset enda taga seismas, enne kui maailm pimedusse vajus.
---
16.45, 02.04.15, Washington, D.C.
„Fowler, Harris siin, viimane krüsaloid on maas,“ teatas kapral Harris raadio teel, kui astus üle uimastatud tulnuka uurimaks, mis putukataolisest koletisest järele on jäänud. Ta pani uinuti ja püstoli kabuuridesse ning tõstis kaitseks automaadi, uurides põhjalikult purustatud krüsaloidi. Siis vaatas ta kolme tsivilisti laipu. „Teatage päästemeeskonnale mu asukoht, mul on elus vang.“
„Kuulen, Harris. Suurepärane töö,“ kostis vastus ta kiivri kuularites. „Täpsusta vangi liik.“
Kapral pöördus tagasi uimastatud ja kergelt tõmbleva tulnuka juurde ning vangutas pead. „Ükssarvik, söör?“
OPERATSIOON „VASARAPEA“ LÕPETATUD
TULNUKATE TERRORIRÜNNAK PEATATUD
TSIVIILKAOTUSED VÄIKESED
ESIMESE LÖÖGIRÜHMA RAPORT: 0 LANGENUT, 0 HAAVATUT
PÄÄSTEÜKSUSE LEIUD: (dokumenteeris leitnant Fujikawa)
PLASMARELVA TÜKID (KOKKU 15)
SEKTOIDI KORJUSED (KOKKU 5)
KÕRENDI KORJUSED (KOKKU 3)
KRISALOIDI KORJUSED (KOKKU 3)
ELUSALT VANGISTATUD ÜKSSARVIK
HINNANG OPERATSIOONILE: SUUREPÄRANE
Autori märkused:
Krüsaloid: tulnukatest sissetungijate kasutatav terrorirelv, tuntud oma raevu ja kiiruse poolest.
Päästeüksused: abiüksused korjavad laibad, relvad ja elusad vangid pärast operatsiooni kokku kohe, kui see võimalik on. Kogutud materjale kasutatakse uurimistöödes, et tutvuda tulnukatest sissetungijate füsioloogia ja tehnoloogiaga.
Tõlkija märkus:
Alikorn: võimas maagiline poni, kellel on nii sarv kui ka tiivad. Võimsam kõigist teistest ponirassidest ja teadaolevalt on neid Equestrias vaid kolm. Kõik nad on printsessid – kõrgeima võimu kandjad.