SENAATOR FRANK BEACHAM LEITI NÄDALAPIKKUSE SÕDURITEVÄRBAMISE TUURI JÄREL OMA KODUST MÕRVATUNA. VALITSUSALLIKAD KEELDUSID SURMA ASJAOLUSID KOMMENTEERIMAST, KUID OLETATAVAL SURMAAJAL OLID ÜMBRUSKONNA TURVAKAAMERAD SALVESTANUD HELIKOPTERI LENDAMISE TEMA VALDUSTE KOHAL.
WIKILEAKS ON JÄTKUVALT TÄHELEPANU KESKPUNKTIS, KUNA MITMED VALITSUSED ÜLE MAAILMA ÄHVARDAVAD SAIDI BLOKEERIDA PÄRAST SEDA, KUI LEKKISID MEMOD „MAAVÄLISEST LAHINGUÜKSUSEST.“ JULIAN ASSANGE EI OLNUD KOMMENTAARIDE ANDMISEKS KÄTTESAADAV.
--
23:52, Skyranger Big Sky
Mida rohkem asju muutub, seda rohkem jääb neid samaks, mõtles Matt, vaadates Esimese Löögirühma ülejäänud liikmeid. Lisa vaid Black Hawki müra ja tundubki, nagu oleksid armees tagasi. Viivupikkune nostalgia kadus jäädavalt, kuid Matt nautis seda siiski.
Leitnant Drõžimski keris andmeid oma arvutis, kontrollis ja uuris hinnanguid jõududele, millega sõdurid tulnukate baasis kohtuda võivad. Siis vaatas ta vilksamisi oma tavalist kergekuulipildujat ja raskelaserit, mida Jack Finch ta kõrval hoidis.
Briti sõdur oli täiesti hajameelne ja tegi hetkel kõik, et kaotada oma särki väikesele tasku- pokkerimängule, mille ta kaasa oli võtnud. Ta pomises peaaegu vahetpidamata vandesõnu ning kaotas elektroonilisele ajaviitjale aina rohkem ja rohkem virtuaalset raha.
Robert Sachs oli seevastu vana rahu ise, näidates vana kooli sõdurite traditsiooni: ta magas, müts näo ees. Ta käed olid risti ning lõug rinnal, mis aeglaselt tõusis ja vajus. Ülejäänud märkimisväärseteks vana kooli võitleja tunnusteks olid kulunud, kuid hästi hoitud G36 automaat ja rihmaga rinnale kinnitatud nuga. Seersant ei tahtnud ette kujutada, kuidas oleks selliste vahenditega tulnukate vastu võidelda. Siis vaatas ta kaht jaapanlast.
Kaito Yamazaki ja Kaori Suzuki vestlesid jaapani keeles, aga väga lühikeste ja katkendlike lausetega. Nende näoilmed vaheldusid kohkumisest võidukani. Mattil kulus ligi pool tundi, saamaks aru, et üks pidi alustama oma sõna selle silbiga, millega lõppes teise öeldud sõna. See, et Kaori hüüdis sõna „ko!“ Kaitost palju sagedamini, näitas, et ta oli selles mängus kogenum.
Zhang istus eespool ja tegi seda, mida Lana nimetas kujumängimiseks. Tema silmad olid kinni ja käed rahulikult süles. Ta rind tõusis ja vajus sama aeglaselt nagu Sachisl, kuid erinevalt austraallasest oli ta poos sirge isegi rahulikus olekus. Tavalise snaipripüssi asemel oli ta kõrval optilise sihikuga LANC.
Rääkides Lanast, mõtles Matt, libistades silmad Esimese Löögirühma viimasele pääsenule. Lana oli suutnud lõdvestuda, vaatamata Skyrangeri kitsale ruumile, ja sirutanud jalad välja. Ta käte vahel oli kulunud pehmekaaneline raamat peaaegu mikroskoopilise tekstiga, mida Matt vaevu nägi. Rebenenud kaanelt võis lugeda „R. Shen. Ehitiste konstrueerimise metoodika.“
„Mida?“ küsis Lana muiates, kui märkas Matti pilku. „Hakkad nüüd nalja viskama, kui üllatunud sa oled, et lugeda oskan?“ Ta naeratus venis laiemaks, kui Matt oletatavat süüdistust kuuldes tagasi tõmbus. „Ma ei liitunud XCOM-iga sinu kombel nagu jalaväelane, Matt. Ma ehitasin enne asju, kui XCOM-iga liitusin. Kui me selle tulnukajama lõpetame, pean ma leidma mõtestatud töö. Loomulikult võiksin ühineda ka mõne eramilitaarkompaniiga, kuid ma pigem valiksin midagi ohutumat.“
Vestluse katkestas lennuki kapten, kes sisenes dessandiruumi ja tõstis käe. „Viis minutit maandumiseni! Komandost on saabunud teade.“ Meeskonna juht pöördus ja vajutas monitorile dessandiruumi eesmisel seinal.
Nähtavale tuli veidi tülpinud ilmega Bradford, see ajas Esimese Löögirühma kohe ärevusse. „Löögirühmad, jõuate kohe tulnukabaasi lähedusse. Meie satelliidid näitavad mägedes sihtpunkti kohal baasi soojusjälge, kuid mäe sisemuse skaneerimine ei ole võimalik ja baasi skeemi me kätte pole saanud. Vaenlase jõudude hulk selles baasis on teadmata, seega teie esmane ülesanne on infiltreeruda baasi ja hankida luureinfot ilma et teid avastataks. Kui on võimalik vaenlase personal elimineerida ja baas hõivata, on teil selleks roheline tuli. Kui see on võimatu, soovitan saboteerida baasi energiasüsteeme, mis võiks tipneda rajatise hävitamisega.“
Komandöri ilme muutus rangemaks ja ta kummardus ettepoole. „Juhul, kui missioon ebaõnnestub, siis kasutavad hävitajate eskadrillid baasi hävitamiseks miiniläheti relvasüsteeme. Pealegi segavad tulnukad baasi ümbruses igasugust sidet, seega teil ei ole suure ulatusega komandosidet, kuniks baas pole hõivatud või hävitatud.“ Sellega sai selgeks, et sõdurid on kohe omapead. „Õnn kaasa, komando on väl…“ Ekraan hangus ja lennuki kapten lülitas selle välja.
„Noh, see on kurjakuulutav,“ muigas Lana ja hakkas süles relva laadima. See oli väliselt nagu LANC, aga märksa suurem. EA patarei pesa oli tal tagaosas nagu LANC-automaadil, kuid eespool päästikukäepidet oli teine pesa veel. Vastuseks Matti ütlematajäänud küsimusele pani Lana ebaloomulikult suure salve esimesse pessa ja EA patarei tagumisse pessa.
„Niisiis, kutid,“ alustas Drõžimski, „see, et komandot meid siin jälgimas ei ole, ei tähenda midagi. Mõned head vana kooli sõdurivõtted ajavad täna asjad joonde.“
Matt püüdis leitnandi pilgu ja esitas sõnadeta küsimuse. Drõžimski vaatas kõrvale ja see andis talle vastuse, mida ta tahtis. Kui pole komandot, ei aita ka Bradford oma anomaalse väega. See mõte pani Matti võpatama. Komandör Bradford oli selle töö peal juba isegi hea. Aga kui ta kasutab seda… mida iganes, siis ta sõdurid muutuvad võitmatuteks.
„30 sekundit!“ teatas meeskonnajuht ja kõndis Skyrangeri rambi suunas. „Lähim maandumiskoht on väike org poole miili kaugusel oletatavast vaenlase ehitisest. Peate maandumistsoonist baasi jala minema.“
„Miks me lähemale ei maandu? Minu arust suudab uus kameeleonisüsteem avastamise välistada,“ küsis Drõžimski, pani arvuti taskusse ja võttis kuulipilduja sülle.
„Vargsüsteemid on hetkel küll töös, aga perimeetris on nähtud vaenlase patrulle. Kui viime teid treppi, ei tarvitse kameeleonisüsteemidest piisavalt abi olla ja üllatusmoment saaks rikutud,“ vastas kapten kiiresti ja tuli dessandiruumi tagasi. „10 sekundit! Õnn kaasa ja tehke neile põrgut!“ Käsi käis üle rambi lülitite ja nähtavale ilmus koidueelne pimedus.
Esimese Löögirühma sõdurid vabastasid rihmad, haarasid käsipuudest ja suundusid rambile. Nad koperdasid veidi, kui Skyranger maandus, sööstsid rambilt alla ja kükitasid kivide taha, mida maastik täis oli.
„Big Sky, oleme maas,“ raporteeris Drõžimski ja vaatas korraks teise Skyrangeri sünget varju, kui see oma sõdureid lähetas.
„Crimson, siin Kuues Löögirühm, oleme valmis.“ Raport pärines Fujikawalt ja mõlemad lennukid tõusid tagasi taevasse.
„Vastu võetud, löögirühmad,“ kuulis Matt Big Sky vastust ja kuigi vahemaa oli väike, esines sides katkestui ja häireid. „Ootame teie äratoomissignaali. Õnn kaasa.“ Ja selle hüvastijätu saatel kadusid kaks lennukit öhe. Hämara valguse võimendus Matti kiivri sees võimaldas tal vaadata Skyrangereid ja Kuuenda Löögirühma saabumist. Kaks gruppi formeerusid, vahetamata sõnagi, ja suundusid itta.
--
00:10, 21.05.2015, Hörgarsveit
Varane hommik õhkas jahedust, mis oli küll ebamugav, kuid mitte halb.
Tähtsaim on olla tähelepanelik, mõtles Zhang, uurides teda ümbritseva oru peaaegu viljatut maastikku. Löögirühmade tee oli teadlikult valitud kulgema mööda madalaid lohke ja orge, vältimaks patrulle, millest Skyrangerid teatasid. Võimalus, et pimedas varitsevad tulnukad ja Skyrangerid ei valva, tekitas grupis ärevust.
Aga Zhang grupi eesotsas oli nagu vana rahu ise. Tema koht grupi eesotsas tähendas suurt ohtu ja tema vankumatu meelerahu mõjus ka meestele ja naistele ta taga. Ta vähemalt lootis.
Vaatamata Zhangi püüetele hoida oma tähelepanu teravana nagu laser, läksid ta mõtted juhtumite puuduses uitama. Kas olen olukorrast valesti aru saanud? mõtles ta, kui talle meenus ta viimane vestlus Videvikusäraga. Ma olin mõelnud temast halvimat ja arvasin, et tema valik oligi selline. Ma olen alati osanud hästi iseloomu hinnata, kuid selline viga… Zhangi tuju langes. Kahtlus on vaenlane, aga eitus ei ole parem. Kui naaseme, pean teistega rääkima, kuidas see konflikt lahendada.
Mõtisklemine jäi pooleli, sest ta märkas koopasuu juures kaht küürus kogu. Zhang peatus ja tõstis rusika, et ka sõdurid ta selja taga peatuksid, aga enne kui ta järgmisi käsisignaale anda jõudis, pilgutas ta silmi ja nägi, et otse ees on kaljunukk. Harjunud kergusega hiilis ta kaljunuki taha ja vaatas ümber selle nurga.
Kivide hulgas suure koopaava ees luurasid kaks sektoidi. Zhangi esialgne üleolev tunne sellist avatud valveposti nähes hajus, kui ta aru sai, et väikeste tulnukate surnusarnane liikumatus ja hall nahk olid siin kivisel maastikul treenimata silma jaoks peaaegu täiuslik kamuflaaž. Ent Zhangi silmad olid kõike muud kui treenimata ja kõik meeled, mida ta võinuks kulutada mõtlemisele, kuidas ta tegelikult need valvurid avastanud oli, olid koondatud rünnaku väljamõtlemisele.
Erksad käeviiped jagasid uudised sõduritele ta taga. Hetk hiljem kuulis ta, kuidas kaks sõdurit lahkusid positsioonidelt ja hiilisid küngaste vahele. Mõne minuti pärast nägi Zhang kahte sõdurit, kes hiilisid valvurite poole, teine teiselt poolt.
Esimene rabas oma sihtmärgi kaelapidi maast üles ja lõi lahingunoa otse ühte sektoidi suurde silma. Tera tungis lõpuni silma ja tulnukas suri ilma siplemata. Teise sõduri rünnak pani Zhangi kulmu kergitama.
Sõduri vasak käsi tõusis ja langes teisele tulnukale lagipähe nagu kirves. Tulnukas kukkus nagu marionett, millel niidid läbi on lõigatud. Sõdur hoidis püstolit teadvusetu tulnuka suunas ja andis „kõik on lage“ signaali, et teised saaksid kohale tulla.
Valvurid olid kõrvaldatud ja löögirühmad jooksid mäest üles tulnukate valvatud koopasse varju. Zhang märkas mööda minnes, et „teadvusetu“ tulnukas oli sõduri poolt kindlasti saatuslikku seisundisse löödud.
„Uhh, kinda oleks võinud ikka kätte panna,“ kuulis Zhang sügavamalt koopast pahurat sosinat. „Tundus, et on hea idee, aga nüüd on tulnuka liga liigeste vahel. Öäh, see haiseb.“ Hääle omanik oli Lana, kes sihtis relvaga millelegi, mis tundus olevat ukseava koopa lõpus.
„Ise oled süüdi. Nuga on sulle välja antud põhjusega,“ urises Sachs, aga tõmbus kohe ka tagasi uustulnuka toonile. „Võtsime valvurid ilma piiksu ja sireenita maha. Üllatus on veel ehk meie poolel.“
„Suurepärane,“ nõustus kapten Fujikawa. „Kui sisse saame, siis tegeleb Kuues löögirühm jõujaamaga. Esimene Löögirühm tegelegu vangistamistega. Mulle nagu tunduks, et nüüd saabub meie kord neid röövida.“ Kiivrid varjasid nende nägusid, kuid Zhang ei suutnud hoiduda kujutlemast põrgulikke naeratusi enamiku sõdurite nägudel. „Meid huvitavad ka kõik nende arvutid. Kui see on tulnukate operatsioonibaas, siis ehk saame vähemalt inimröövide kohta teavet. Kuid kõigepealt peame ukse lahti saama.“
Sõdurid kogunesid ukse kõrvale ning Fujikawa sirutas üht kätt ja puudutas ust. Erinevalt ukseavadest tulnukalaevadel, milles kumasid energiaväljad, mis lähenedes lihtsalt kustusid, oli siin vaid kaljusse ehitatud metallist müür ja sissepääsu märkis vaid kerge süvend. Nuppe ega pulte ei paistnud kusagil ning Zhang otsis juba oma lõhkelaenguid, kui uks äkki iseenesest lahti vuhises.
Fujikawa hüppas tagasi, tõstis ukseava poole automaadi, pahvatades valingu sõimusõnu. Möödus kümme pikka sekundit ning kapten ja sõdurid olid piisavalt rahunenud, et rääkida. „No see oli lihtne. Kohtume siin poole tunni pärast. Kuni voolu maha pole saanud, kehtib raadiovaikus. Õnn kaasa, härrased.“ Öelnud seda, tõstis Fujikawa automaadi ja juhatas Kuuenda Löögirühma tundmatusse.
„Nagu daam ütles, on meil töö teha,“ ütles Drõžimski ja Esimene Löögirühm formeerus talle järgnema. Zhang jäi tagumisele positsioonile ning jälgis ust, kuni grupp nurga taha jõudis ja uks silmist kadus.
–
Esimene Löögirühm pühkis läbi baasi nagu mõrvarlik tont. Tulnukaid sattus ette vähe ja need olid pea eranditult sektoidid. Enamik neist ei olnud isegi relvastatud ja nende tähelepanu oli koondatud täielikult hirmus keerulistele arvutiekraanidele nende töökohtadel. Operatsioon kulges liiga ladusalt, see Mattile ei meeldinud.
Kus on nende raskekaallased? Või vähemalt kõrendid? Mida kauem me võitleme vaid sektoididega, seda rohkem mulle tundub, et see kõik ongi niimoodi ette valmistatud, mõtles Matt murelikult, kui nägi, kuidas Lana ja Sachs sooritasid pahaaimamatute sektoidide vastu juba oma viienda järjestikkuse topeltvõidu. Nad ei kasuta isegiKameeleoniseadmeid ja tulnukad lihtsalt lasevad ennast ära tappa.
Kui viimane sektoidikorjus ruumi põrandale kukkus, formeerus Esimene Löögirühm ukse ümber ja suundus järgmisesse ruumi. Matt ja Lana võtsid positsioonid teine teisel pool ust ning liikusid kiirelt ümber nurga, relvad õieli. See ruum oli suurem kui senised koridorid ja toad ning keskel oli kõrgem platvorm. Platvormil oli neli sektoidi, kes ei heitnud saabunud inimestele pilkugi. Nende silmad olid naelutatud seadmele keset platvormi ja värvilisele värelusele, mis seadme kohal õhus hõljus.
Keegi ei jätnud võimalust kasutamata, Matt hiilis ühe tulnuka taha, püstol ja nuga käes. Silmanurgast nägi ta, kuidas Lana, Sachs ja Zhang matkisid ta samme. Ja nagu õlitatult, kõik neli ründasid oma sihtmärke korraga. Sachs ja Zhang lõid noad silma, Matt lõi noa oma ohvrile selga.
Lana rünnakustiil hakkas saama juba kurikuulsaks: vasak käsi tõusis tulnuka pea kohale ja pühkis alla kui kirves ning tabas sektoidi kukalt. Kostis vaid kõrvitsapurustamise heli ja tulnukas kukkus, Lana metallkäe kujuline koljumurd lagipeas.
Kui kõik neli tulnukat olid surnud, võtsid kõik sõdurid oma automaadid ja suundusid järgmisele uksele. Vaid Finch peatus korra, et vaadata tulnukate värvidemängu. „Tea, kas tulnukad lõbustavad end sellega?“
„Vähemalt ei loe nad netist halba fanfictionit,“ märkis Kaito mööda kõndides. Finch rehmas jaapanlase poole käega. „Kavatsed siin lihtsalt seista seal ja väita, et seal ei ole mingit...“ alustas inglane, kuid märkas äkki, et Drõžimski näitas tema poole näpuga. „Õigus söör, vabandust, söör,“ pomises ta ja liitus riviga.
Järgmine ruum oli kas ladu või laadimisruum, mis oli täis kaste, ja selle sobimatus siia keskkonda mõjus Mattile nagu löök näkku. Kastid olid puust, peal numbrid ja ladina tähed ning see kõik ei erinenud millegi poolest lugematutest postiladudest, mida maakera täis oli. Siin oli vähemalt kolmkümmend ühesugust kasti, suuremalt jaolt seinte ääres, mõned aluste peal keset põrandat. Kõigi meeltes mõlkus nõutus, kuni Esimene Löögirühm lao teise otsani jõudis ja veendus, et nad on seal üksi.
„Finch, Suzuki, Yamazaki, Sachs, kindlustage sissepääsud,“ kamandas Drõžimski ja astus lähima kasti juurde. „Jenkins, piilu mõne sisse, tahan lihtsalt teada, mida nad postitavad.“
„A-jee,“ vastas Lana ja lasi relva rihmale rippu. Ta surus vasaku käe kaane serva alla puusse ja tõstis. Kaas eraldus naelte naginal ja Lana vaatas kõhklemata sisse. „Mida sa arvad? Pomm? Energiaallikas?”
„Ei kujuta ette. Matt, tule siia,“ ütles Drõžimski ning Matt liitus paariga ja vaatas kasti. Kastis pakkematerjali keskel oli kuubikukujuline metallkonteiner, äärtes ja peal pilud, mille vahelt paistis kuldne lainetav valgus.
„Vahleni värk,“ kehitas Matt nõutult õlgu. „Ei kujuta ette, mis see olla võiks.“
„Parem formeerume ja läheme järgmisse ruumi,“ käskis Drõžimski ja rühm tegi, mis kästud. Järgmine ruum oli eelmise sarnane, kuid selle teine ots avanes veel suuremasse ruumi. Esimene Löögirühm hiilis kastide vahel, kuni suurem ruum jõudis nähtavusulatusse. „Mida perset?“ küsis Drõžimski ehmatusega ja Matt sai ta arvamusega vaid nõustuda.
Suurem ruum oli angaar ja põrand oli täis igasugust kola, nagu Matt oli sellistes rajatistes harjunud nägema. Ehmatuse põhjuseks ei olnud angaar, selleks oli üksik lennuk angaari teises otsas. Seal seisis Skyrangeri tuttavlik kogu, tiivad kokku pakitud ja laadimisramp maas. Mõned figuurid lükkasid kaste selle lastiruumi… mõned inimfiguurid. Paistis ligi kakskümmend inimest, naised ja mehed, hilisest teismeeast varaste kolmekümnendateni, riietatud pükstesse, vestidesse, lipsud ees. Mõnel olid ülikonnad, mille löögirühmad kohe ära pidid tundma: XCOM-i esimese põlvkonna taktikalised turvised ja kiivrid. Pooltel olid relvad, mida Matt kunagi veel näinud ei olnud.
„Esimene Löögirühm, siin Kuues Löögirühm, kas olete kuuldel?“ kuulis Matt raadiost ja pidi sellest peaaegu võpatama. Miks Fujikawa räägib? Me ju leppisime kokku raadiovaikuses…
Drõžimski andis löögirühmale märku, et nad varjus püsiksid, ja vastas: „Esimene Löögirühm kuuleb.“
„Me saime teada, mida nad röövitud inimestega teevad. Vähemalt osaga nendest.“ Matti pähe tõusis järgmine häiresignaal, kui ta kuulis kapten Fujikawa hääletooni. Miski tekitas jaapanlannas suurt hirmu. „Siin on laibad, sajad laibad. Moonutatud mingit laadi kirurgiliste operatsioonidega. Me leidsime ka koha, kus nad seda teevad.“
„Kuues, kas vajate tuge?“ küsis leitnant rahulikult.
Ta kuuleb sama mida mingi, aga ta tahab teada, miks Fujikawa seda kuradi raadiosidet kasutab, mõtles Matt ja piilus üle kasti angaari teises otsas toimetavaid inimesi. Nad jätkasid oma toimetamisi, aga üks oli peatunud, võtnud tuttavliku poosi, näpp kõrva kohal, nagu XCOM-i sõdur, kes raadiosidet kuulab.
„Ei, Esimene. Me leidsime ellujäänu. Ta… ta rabas paljaste kätega Rodriguezil pea otsast,“ pahvatas Fujikawa kiiruga, „kui näete inimesi, olge valvsad. Ehkki nad on meie moodi, ei ole nad enam inimesed! Nad ei ole...“
Kõik muu, mida kapten öelda tahtis, jäi kuulmata, sest juhtusid kaks asja. Drõžimski kasutas juhust, et vaadata üle kastide inimesi angaari teises otsas, ja üks nendest kasutas hetke, et tulistada. Veripunane kiir kattis vahemaa hetkega ja tabas Drõžimski näokaitset. Aeg tundus peatuvat, kui kiir aurustas kõik, mis oli kiivri sees, ja Mattil jäi vaid õudusega vaadata, kuidas Drõžimski surnukeha põrandale varises.
„Relvad vabalt, tuld!“ hüüdis Matt, tõstis oma LANC-automaadi ja tulistas kohe lähimat vaenlast. Ülejäänud Esimene Löögirühm kõmmutas kaasa ja tabamuste skoor tõusis kiiresti.
Kui kajas snaiprilask, kostis angaari teisest otsast: „Sissetungijad laadimisalal! Rünnake neid!“ Inimesed teises angaari otsas hakkasid kohe tegutsema ja hajusid kadestusväärse professionaalsusega. Esimesed viis sekundit vastased lihtsalt tulistasid teineteise suunas, seejärel tegid vaenulikud inimesed oma käigu.
Turmtule maht muudkui kasvas ja Matt pidi kükitama, et mitte selles laseritormis kõrbeda, kuid enne nägi ta, kuidas kaks inimest sööstsid varjust välja ja hüppasid kolme meetri kõrgusele käigusillale angaari põranda kohal. Kuidas kurat nad seda suutsid, ahhetas Matt mõtteis ja pidi sügavamale varju tõmbuma, et hoiduda tule eest selle uue nurga alt.
„Finch! Rakett käigusilla pihta! Kattetuld!“ hüüdis Matt, kõmmutas LANC-automaadist kastide vahele ja tõmbus uuesti varju, et relva laadida. Rahustav plahvatusekaja ja karjed andsid Mattile märku, et inglase tulistatud rakett tabas.
Aga sellele vastas teiselt poolt ebameeldiv hüüd: „Rakett nende positsiooni pihta, kohe!“
Matt ei pidurdanud enda sõimuvalingut, kui tõusis ja üritas tulistada sinnapoole, kust nende pihta raketti tulistada plaaniti. Paraku oli vaenlane kiirem ning Matt sai vaid abitult vaadata, kuidas rakett nende raketiheitjast väljus ja Esimese Löögirühma positsioonile lähenes.
Ei. Ei-ei-ei-ei-EI, karjus Matt oma mõtteis ja vaatas, kuidas rakett vahemaad läbib. Nad kõik saavad surma ja ma EI SAA MIDAGI TEHA.
Ära mõtle sellest, mida sa ei saa. Mõtle, mida sa tahad, et see juhtub, ja see juhtubki.
STOPP!
Ebamäärane kuldne aura haaras raketi ja see peatus, nagu tabanuks kivimüüri. See läks kortsu ja plahvatas enneaegselt ning kõrvetav valusööst Matti peas ei lasknud tal teha enam muud kui varju tõmbuda. „Jenkins, Sachs, rünnake neid küljelt, kasutage Kameeleonisüsteemi. Meie katame!“ urises ta, hambad ristis, ja andis kattetuld.
Ta kuulis kinnituste koori ning võpatas, kui Kaori astus varjust välja ja sai laengu näkku samamoodi, nagu Drõžimski oli saanud. Zhang tõmbas viimasel hetkel kõrvale ja laserikiir riivas ta kiivri paremat külge. Kostis pikk jada hiinakeelseid sajatusi, ta võttis kiivri maha, sulges silmad ja tulistas oma LANC-ist.
Zhangi lask tabas üht kasti angaari teises otsas ja selle tagant kukkus inimene, auk peas. Zhang tulistas veelkord lasu, mille tulemus oli eelmisega sarnane, aga oli sunnitud seejärel varju tõmbuma.
Kas ta tegi praegu… hakkas Matt eneselt küsima, kui laserikiir ta rinda tabas. Soomusplaat küll pidas, aga hõõgus kirsipunaselt, kui ta tagasi varju tõmbus. Prioriteedid, geenius, prioriteedid!
„Kuues löögirühm, siin Esimene! Olen juht ja me oleme tulevahetuses vaenulike inimeste jõududega! Vajame kohe toetust!“ hüüdis Matt, tõusis ja tulistas. Lana identifitseerimismärk sööstis otse vaenlaste külje suunas ja Sachs varjus Skyrangeri taha, aga ta kameeleonisüsteemi aku sai tühjaks.
Hallipäine veteran tegi uuelt positsioonilt paar lasku, aga avastas kiirelt, et teda ennast võidakse küljelt rünnata. Kaks ülikonnas inimest hüppasid Skyrangeri katusele ja sealt Sachsi taha. Mehe reaktsioon oli kiire, ta astus tahapoole ja kükitas, et vaenlase hoobist hoiduda, samal hetkel tõstis ta oma G36 automaadi ning tulistas valangu vaenlase kõhtu ja rindu. Paraku sai moon otsa, kui teine sõdur temani jõudis. Vaenlase kindas rusikas tabas Sachsi kiivrit ja paiskas mehe Skyrangeri kõrvale pikali nagu nuku. Vaenulik inimene tõstis saapa Sachsi pea kohale, kuid surmava hoobi peatas kiir Finchi raskelaserist.
Teine vaenlane, kes oli saanud Sachsilt valangu rindu, hakkas tõusma, vaatamata ohtrale verejooksule ta haavadest. Püsi surnuna, mõtles Matt, tõstis relva ja tulistas taastuvale vaenlasele pähe. Ta tulistas teda kindluse mõttes veel kolm korda, et ta enam ei tõuseks.
Matt nägi veel kahte asja kaugemal angaaris. Aeg peatus, kui ta märkas snaiprit, kes suunas temale oma pika automaadi. Ta kiivril ei olnud ainsatki suumimisseadet, kuid ta mõte peaaegu nägi optilises sihikus snaipri silma, kui ta täiuslikuks lasuks valmistus. Seda lasku aga ei toimunud teise asja pärast: Lana identifitseerimismärk haardus ümber mehe ja tõmbas ta maha.
„Üks, siin Kuues Löögirühm. Me arvame, et tuleme angaari teist paremalt, seega vaadake, mida tulistate,“ ütles Fujikawa ja Matt naeratas.
„Vastu võetud, Kuues, olge hoiatatud, et vaenlasel on laserid ja lõhkelanegud.“ Matt märkas kohe ka teist löögirühma angaari sisenemas. Kaks sõdurit niideti laseritules maha enne kui nad varjuda jõudsid ning Matt vandus ja hüüdis: „Esimene Löögirühm, edasi!“
Matt sööstis varitsusest välja ja jooksis Skyrangeri suunas. Mõned tulid tema taha ja ta heitis pilgu üle õla. Finch, Zhang… Kus on Kaito? Matti pilk libises mööda nende teed tagasi kastide poole, kuni jõudis purustatud laibani, mis lebas poolel teel. Oh. „Finch, mine sinna nurka kattetuld andma. Ära lase neid Kuuendat küljelt rünnata. Zhang, tule minuga.“
Kostis paar kinnnitust ja Matt läks, LANC üleval, ümber nurga, Zhang tihedalt kannul. Kõrge pulseeriv raskelaseri vingumine sumbus teistesse häältesse, kui paar luusis kastide ja masinate labürindis Skyrangeri rambi poole.
Nad sattusid vaenulike inimeste üksusele, kes tegelesid äsjasaabunud Kuuenda Löögirühma mahasurumise ja ründamisega. Matt ja Zhang olid kiired juhust kasutama. Esimesed kaks lasku tabasid tagumisi sõdureid pähe. Kolmas ja neljas sõdur kukkusid tabamustest selga. Matt hakkas just ründama kolmandat, kuid kasti tagant varjust hüppas välja üks vaenlane ja maandus ta kõrvale, käeulatusse.
Matti mõistus lülitus lähivõitluse treeninguid meenutama, kui nägi, kuidas vaenlane võttis noa ja lõi sellega tema suunas.
Esimene variant – astu tagasi ja tulista sihtmärki.
Matt hüppas tagasi, hoidus sellega noahoobist ja tõstis LANC-i. Ta jõudis teha vaid ühe lasu, siis rabas uskumatult kiire hoop relva ta käest ära.
Teine variant – kasuta teisi relvi ja saavuta üleolek.
Hetkegi kaotamata haaras ta vöölt uinutigranaadi ja heitis vaenlase poole, teise käega haaras püstoli. Inimene püüdis granaadi õhust kinni ja viskas tagasi, ehkki sai sellelt kõrgepingelöögi, ning kõigele lisaks jätkas veel rünnakut, tegemata Matti püstolikuulidest väljagi.
Kolmas variant – ründa ja saavuta üleolek.
Kui püstoli salv tühjaks sai, kummardus Matt järgmise metsiku noahoobi eest, hüppas siis ettepoole, vaenlasele õlgadesse. See koperdas tagurpidi, tema kunagine puhas vest ja viigipüksid olid nüüd täis kuuliauke ja verd. Vaatamata vigastustele ta seisis ja sööstis otse Matti uinuti ette, mis temasse tühjaks laadus ja ta vaaruma pani.
Inimene karjus vihaselt ja tõusis taas püsti, kui Matt palavikuliselt püstolit laadis, kuid ta keha hajus valju kärgatuse saatel hakklihaks.
Pea meeles, et sellel, kes võidab käsivõitluse, on tavaliselt ka relvadega sõbrad.
Lana astus üle vaenlase jäänuste ja jälgis, et see enam ei liigutaks. „Jälgi laipu,“ ütles ta närviliselt. „Nad ei ole kaua surnud, kui sa neid põhjalikult töödelnud ei ole.“
Matt vaatas teda ja ohkas sügavalt, ta oli teadmata aja hinge kinni hoidnud. Laibad, inimeste laibad vedelesid angaaris. Enamikul neist olid seljas soliidsed ülikonnad, aga liiga paljudel ka XCOM-i koorik- ja kameeleonturvised.
Matt ei otsinud kaua oma automaati, mille ta võitluses kaotanud oli. Löök, mis selle ta käest rabas, oli olnud nii tugev, et oli lõhkunud raua ümbert eleeriumiahelate kaitse. Just siis, kui ta oli relva kaotuse pärast hädaldama hakkamas, äratas ta tähelepanu austraalia aktsendiga sõim.
„Oh sa türa,“ ütles Sachs temale omase entusiasmiga. Ta pööras end ringi ja võttis kiivri peast. Näokaitse oli puruks ning ta nina oli sisse löödud ja jooksis verd. Sachs pööras end uuesti käpuli, püüdis tõusta, kuid libastus ja kukkus uuesti maha.
„Ära püüa tõusta, sul on ilmselt põrutus,“ ütles Matt vigastatud sõdurile. Ta sirutas vanale sõdurile käe, et ta Skyrangeri najale püsti tõmmata, ja küsis: „Mis sa arvad, kas saad siin valvata, kuniks me baasi vallutame?“
„Ära nüüd laia, seersant,“ urises Sachs. „Kõndida ma ilmselt ei suuda, aga tulistan ikkagi. Lohista mind, kuhu vaja, ja ma hoian asjad kontrolli all.“
„Ega ma kahtlegi,“ proovis Matt naeratada, kui ta silmad G36 peale langesid. „Ma pean su automaati laenama, minu oma sai võitluses viga.“
„Kuradi ameeriklased, ei oska oma asju hoida,“ pomises austraallane, otsis taskutest kaks laetud magasini ja võttis püstoli. „Kui seda relva painutad, siis painutan sul endal miskit ära!“
Matt hoidis naeratust näol, võttis tühja magasini välja ja pani laetu asemele. „Ma luban seda,“ patsutas ta vanale sõdurile õlale, tõusis, et teiste juurde minna, kuid karje haaras ta tähelepanu.
„Üks on elus!“ karjus Lana ja Matt ei olnud ainus, kes hääle poole jooksis. Finch ja Zhang olid tihedalt ta kannul, samuti Fujikawa ja koljat, kes sai olla ainult Juri. Nad leidsid Lana seismas kümne jala kaugusel mehest, kes lohistas end angaari lähima väljapääsu poole. Tema teed tähistas verine jälg ja hulk verd jooksis välja sealt, kus olid olnud tema jalad.
Matt oli ülekuulamise ettevalmistamisest südamelöögi kaugusel, kuid haavatud mees märkas tähelepanu, mis taemale oli pühendatud. Üks käsi võttis vöölt süstla, hoidis seda hetke üleval ja lõi siis endale kaela. Matt ei olnud ainus, kes sööstis enesetapu ennetamiseks ettepoole ja samuti ei olnud ta ainus, kes märkas granaati mehe teises käes, mis vabanes hetkel, kui ta suri. Plahvatus muutis kõik ta äratuntavad kehaosad märjaks sodiks keset põrandat.
„Kas on vigastatuid?“ küsis Matt Fujikawa suunas minnes. Kapten oli põrandale vajunud, ta jalakaitsest immitses verd. „Ära liiguta, su jalas võib kild olla.“
„Hea, et niigi läks. Vii mind teiste haavatute juurde ja ma jälgin siin asju. Nüüd on baasi hõivamine sinu korraldada, laps,“ käskis Fujikawa ja Matt vältis instinktiivset mossitamist, kui teda hüüdis lapseks keegi, kes oli ta väiksest õestki lühem. „Juri tuleb sinuga kaasa, kuid paraku on see kõik, mida pakkuda saan. Õnn kaasa.“
–
Baasi edasine kammimine jäi õnneks lühikeseks, vigastamata sõdurid lihtsalt pühkisid vaenlastest üle. Järelejäänud vaenulikuks jõuks osutus vaid pool tosinat sektoidi kolme plasmapüstoliga ja nad rahuldasid vaid veidi seda kättemaksuhimu, mis pääsenutel oli. Vaid üks ruum oli jäänud ja sõdurid peatusid, et relvi laadida.
Lana Excalibur kumises meeldivalt, kui ta uue eleeriumpatarei sellele taha pani ja eesmise magasini ära vahetas. Zhangi LANC kumises Lana relvaga kooris. Finchi raskelaser piiksus, kui ta viimase patarei kohale pani. Juri ja Matti tavalised relvadki klõksusid rahustavalt, kui täis magasinid kohale libisesid.
„Okei, me ei ole veel sattunud juhtimiskeskusesse, seega ma oletan, et see on siin. Kui siin on mingid komandoseadmed, siis vajan ma ainult mahasuruvat tuld, et saaksime koos Lanaga uinutite tuleulatusse. Ma ei taha lahkuda, ilma et mõni nupp ei oleks kontos,“ juhatas Matt kiiruga sisse ja kõik sõdurid noogutasid, pilgus nõustumine.
Nad murdsid läbi ukse ja võimalused hiilida ammendusid sellega.
Ruum oli tõepoolest baasi juhtimiskeskus. Seinu ääristasid arvutikonsoolid ja holograafilised ekraanid. Ruumi kaugemas ääres massiivse majaka juures seisis sektoid. Ta pööras näo inimeste poole ja inimeste meeltes kajas viha ja raevu emotsioon. Nende mõtetes kumises sõna: SISSETUNGIJAD!
Matt, Lana ja Zhang jätkasid sööstu, aga Finch ja Juri tõmbusid varju, et anda kattetuld. Zhang asus tulepositsioonile arvutikonsooli taha ruumi keskel ja hakkas tulistama, sundimaks sektoidikomandöri varjust välja tulema. Lana põikas vasakule ja võttis uinuti ning Matt põikas paremale ja haaras enda oma.
Finchi raskelaser oli suunatud kohta, kus sihtmärk oli viimati olnud, ning Matt puges ümber nurga ja sirutas uinuti harjunud liigutusega välja. Ta näpp hakkas juba päästikut vajutama, aga hirmunud tulnuka silmad langesid temale. Matti peas hakkasid kajama miljonid hääled ning see võttis viimse kui untsi ta tahtest ja meelerahust.
Ei-ei-ei! Kuidas te saate nii kaugele olla arenenud? Te ei saa, ei saa, ei saa! Võimatu! Eleeriumi olemuse mõistmine võib tulla sellega kokkupuutumisest, kuid tehnoloogia on liiga piiratud, et selline arusaamine võimalik oleks! Ei saa aru, ei saa aru! Ja see siin, see siin näitab märke Andest! Andest! ANDEST! Liik ilmutab küll märke annetest, kuid keegi ei tohiks veel nii võimas olla. Tehnoloogia võimaldab paljusid asju, aga see ei ole oodatav! Ei ole oodatav! Oota… See anne ei ole tõeline, see on kellegi teise ande kaja. Kellegi teise, kellel on Anne! Räägi, kes see on. Räägi meile, räägi meile, RÄÄGI MEILE!
Matt võitles kõigest jõust, kuid vähem kui sekundiga võttis sissetungija ta mõtteist kõik, mida ta tahtis salajas hoida. Ta silme ette tõusis pilt väikesest helelillast ükssarvikust ja hääled kugistasid selle alla.
See on… tipp. Tipp! ÜLIM TIPP! Sellel on Andele ligipääs, see saab selle tagada. See võib meid hästi teenida…
Ning justkui oleks valgus kustunud, kõik hääled Matti peas katkesid ja Matt tõmbus paaniliselt tahapoole. Ta silmad olid naelutatud tõmblevale sektoidile ning ta nägi vaeva, et hoiduda haaramast püstolit ja selle salve olendi sisse tühjaks kõmmutamast. Ta peaaegu oleks oma viha vallandanud, aga tundis õlal patsutust. Ta keeras ringi ja nägi Lanat, kes talle murelikult silma vaatas.
„On sinuga kõik korras?“ küsis ta ja ta hääl kõlas nagu tunneli lõpust.
„Ei, mitte eriti,“ vastas Matt värisedes. Nüüd on nad kindlasti Videvikusärast teadlikud. Kallis jumal, ma loodan, et ma teda nüüd surma ei saatnud.
–
OPERATSIOON „VIIKING“ LÕPETATUD
TULNUKATE BAAS HÕIVATUD
TULNUKATE KOMANDOSÜSTEEM HÕIVATUD
TULNUKATE MAJAKAS HÕIVATUD
ESIMENE LÖÖGIRÜHM – 3 LANGENUT, 2 HAAVATUT
KUUES LÖÖGIRÜHM – 4 LANGENUT, 3 HAAVATUT
PÄÄSTEÜKSUSE LEIUD: (dokumenteerinud leitnant Weiss)
PLASMAPÜSTOL (kokku 1)
SEKTOIDKOMANDÖR ELUSALT VANGISTATUD
PLASMARELVADE TÜKID
SEKTOIDIDE KORJUSED (kokku 22)
MODIFITSEERITUD INIMESTE KORJUSED (kokku 24)
LASERAUTOMAADID (X/lt süsteemiga) (kokku 4)
RASKELASERID (X/lt süsteemiga) (kokku 1)
SNAIPRILASERID (X/lt süsteemiga) (kokku 2)
SKYRANGER (kokku 1)
MUTAGEENI KONTEINERID (kokku 20)
TULNUKATE KIRURGIA (kokku 10)
TULNUKATE SÄILITAMISE ANUMAD (kokku 30)
TULNUKATE TEADUSTUSSÜSTEEM (kokku 1)
UFO ELEKTROONIKA (mitmesugust)