Autori märkus: see peatükk on paroodia, kirjutatud 1. aprilli puhul, ega ole osa Stardusti pealiinist.
„Ee... Halloo? On mõni poni siin? Vikerkaaresööst? V... Videvikusära? Kas kedagigi?“ küsis Võbelus vaikselt edasi hiilides. Kadunud olid Ponyville’i ümbruse väljad ja ka rahustavad loodusehääled: lindude siutsumine, oravate mugin, ojavete sulin. Kõik see rahustav ümbrus, mida Võbelus armastanud oli, oli kadunud, asendunud metalli, kivi, tule ja suitsuga. Siin ei olnud elu, nii palju kui ta nägi, ja see muutis ta väga rahutuks.
Arglik pegasus oli just märganud kaht rauast kasti ja hakkas lagedale hiilima, kui kolm olendit ilmusid teisele poole kiviplatsi kahe suure telliskivihoone vahel. Kahejalgsed, kahesilmalised, tallulkõndijad, tuvastas Võbeluse silm nähtavale ilmunud olendite iseärasused. Suurem lehvitas ja hüüdis ning keskmise suurusega isend võttis väikseima üles ja hakkas jooksma. Oh isver, perekond. Need kaks peavad olema varsa hooldajad. Aga miks nad jooksevad?
Varjatud nurgatagusest, kust kahejalgsed just välja olid jooksnud, tuli koletis ja Võbeluse silmad hindasid seda samamoodi nagu kahejalgseid. Neljajalgne, putukalaadne füsioloogia, väga kiire, võttis ta kiiresti kokku ja avanev vaatepilt ajas ponil silmad suureks. Suurim püüdis taganeda ning hoidis ennast uue tulija ja kahe väiksema kahejalgse vahele, samas putukas sööstis kolmiku suunas ja tõstis küünised. Suurim kahejalgne komistas ja kukkus selili, ülejäänud kaks karjusid hirmunult, kui koletis neid tapma valmistus. Kiskja.
„Seisa seal, mister!“ hüüdis Võbelus ja naelutas putuka oma Pilguga paigale. Kõigi silmad pöördusid Võbeluse poole ning kuigi elu ja surma küsimus oli möödas, ei kahandanud ta oma valvsust. Mitte veel, sest see, mida ta oli just näinud, oli ta vere keema ajanud. „Mida sa omast arust teed? Jälitad neid vaeseid süütuid olendeid?“
Alanud vägivallastseen oli peatunud, kui kollane pegasus edasi traavis. Putukas ja kõhulilebav kahejalgne olid tardunud. Putuka näoilmest oli raske aru saada, aga kahejalgne oli selgelt ehmunud, nagu ka ülejäänud kaks väiksemat, keda ta kaitses. „Rahu, kõik on nüüd korras,“ rahustas Võbelus, silitades õrnalt kabjaga kahejalgse pead. Ta oli tardunud nagu hirmunud jänes ega teinud katsetki plehku panna. „Mine nüüd ja vaata, et teie varsal oleks turvaline olla.“
Võbelus naeratas lohutavalt ning kahejalgne esmalt kakerdas ja siis jooksis minema, pegasus aga viskus ringi ja oli taas putuka näo vastas: „KAS ÜTLESIN, ET VÕID LIIGUTADA?“ Putukas oli hakanud kummarduma ja kahe esijäsemega haarama, kuid oli taas Võbeluse Pilgu all ja kangestus. „Mõtled, et võid vaeseid olendeid taga ajada, kui tahad? Kas ei näinud, et neil on varss? Häbi ei ole või?“
Iga sõna juures astus Võbelus edasi ja putukas astus sammu tagasi. Iga sammuga tõmbus ta üha enam maadligi ja üritas küünistega kaitsta oma nägu selle hirmutava Pilgu eest. Kui ta tagumised küünised käisid vastu ühte raudkasti, peatades tema edasise taganemise, hakkas ta haledalt vinguma. Võbelus ei lõpetanud, sest ta polnud õieti alustanudki.
„JA SINA!“ karjus ta ümber pöörates ja oli näoga vastamisi järgmise kahejalgsega ta taga. Erinevalt eelmistest kahejalgsetest oli sellel turvis seljas ja ta hakkas Võbelust püüdma mingi imeliku hõbedase riistaga, mida käes hoidis. Seegi tardus paigale, isegi nägu kattev kiiver ei kaitsnud teda Pilgu eest. „Mõtled, et hiilid mulle ligi? Ei, mister! Et sa teaksid, olen ma praegu väga halvas tujus ega kannata kahtlasi nalju, kui ma mister Putukale õpetusi jagan! Ja sina EI LIIGU, kuni ma pole tagasi tulnud ja sulle õigeid õpetussõnu jaganud.“
„Ja sina siit ei põgene, mister Putukas!“ Võbelus pööras ümber ja oli jälle putuka näo ees, kui see üritas eemale hiilida, kui pegasus teise olendiga tegeles. „Nüüd lähed sa ja juhatad mu oma vanemate juurde ja meil tuleb pikk jutuajamine soliidse käitumise teemadel.“ Putukas jäi paigale ja Võbelus käratas: „ARU EI SAANUD VÕI? VIID MIND OMA PEREKONNA JUURDE JA KOHE!“
Putukas ulgus ja sööstis mööda tänavat eemale, Võbelus kannul traavimas. Kahejalgne jäi kangestunult paigale.
–
16.52, 2. aprill 2015, WASHINGTON D.C.
Lana Jenkins liikus grupi eesotsas, pumppüss õieli. Leitnant Fowler oli kohe tema taga, suunates automaati üle tuletõrjeväljapääsude ja akende, Drõžimski kattis vahekäiku teisest otsast oma kuulipildujaga. Kolmik koondus vahekäigu lõppu ja sööstis siis üle parkimisplatsi, kuhu Matt oli jäänud.
„Harris, siin Jenkins,“ kutsus Lana raadio teel. „Kus sa oled, mees? Komando näitab su signaali rohelisena, aga sa ei vasta. Kus kurat sa oled?“ Ta küsis seda hetkel, mil hiilis ümber postiauto nurga, ja siis nägi kadunud sõdurit. Ta seisis ikka veel nagu kuju, käed tulistamiseks välja sirutatud, ühes käes uinuti ja teises püstol ning ta tundus olevat vigastamata.
„Fowler, Jenkins siin, ma leidsin ta!“ teatas Lana edasi joostes. Ta pumppüss oli ikka laskevalmis ning ta kammis ülejäänud parkimisplatsi üle enne, kui Harrise juurde tuli. „Jeesus, mees, sa panid meid muretsema. Harris? Jou, Harris, oled kodus?“ Lana plõksutas mõned korrad oma sõrmi sõduri kiivriklaasi ees, aga sõdur ei reageerinud. Kuna teisi võimalusi ei olnud, lasi ta püssi rippu ja tõmbas Harrisel kiivri peast.
Sõduri nägu oli valge kui kriit ja silmad punnis ega liikunud. „Ma ei saa liikuda... Ta käskis mitte liikuda. Ma ei saa liikuda, ta ütles, et ma ei liigutaks...“ oli kõik, mis ta läbi hammaste pomises.
–
12:01, 1. august 2015, juhtimiskeskus.
Bradford seisis tähelepanelikult suure videomonitori ees. Pöörlev XCOM-i logo kadus ja asendus Konsiiliumi esindaja siluetiga. Möödus natuke vaikust, kuni XCOM-i komandör astus ettepoole, et võtta kuu sündmused kokku: „Kokkuvõtvad andmed juulikuust on saadetud Konsiiliumile ülevaatamiseks, samuti koondaruanded kõigist operatsioonidest...“
„Komandör,“ segas Konsiiliumi esindaja vahele. Ta hääl oli kare ja ta tuju oli peaaegu võimatu hinnata, kuid Bradford kuulis mõningaid märke pingest tema hääles, kui ta jätkas: „Sinu ja su meeste pingutused olid siiani head. Siiski, Konsiilium on otsustanud, et teie jõupingutusi ei ole enam vaja. On selgunud uued asjaolud seoses meie tulnukate... külaliste olemusega ja Konsiilium tunneb, et inimkonna saatusele oleks parem jätkata koostöös, mõistmises, rahus ja... harmoonias. Kuigi XCOM-i projekt toimis selle agressiooni vastu suurepäraselt, leidis Konsiilium, et tulevikus võib selliste kavatsustega organisatsioon osutuda inimkonnale kahjulikuks. Praegu ja kohe lõpetab XCOM kõik tegevused, relvajõud saadetakse laiali ja relvad korjatakse kokku. Head aega, komandör.“
Konsiiliumi esindaja kummardus ettepoole ja vajutas nupule, lõpetamaks ühendust, ning jättis ehmunud Bradfordi üksi juhtimiskeskusesse.
–
12:04, 1. august 2015, koht teadmata.
Konsiiliumi esindaja kiristas hambaid, kui tõstis näpu nupult, mis side katkestas, ja pööras pilgu teisele olendile, kes oli temaga samas kambris. Ta ei suutnud midagi öelda, jätkas vaid nende lahkete siniste silmade ja nõrga naeratuse jõllitamist.
„Oli see siis nii raske?“ ütles ta. „Me kõik peame olema nüüdsest sõbrad, seda ei ole enam vaja ja see tähendabki, et seda ei ole enam vaja.“ Ta hüppas maha toolilt, kus ta oli istunud, ja suundus uksele. Uks avanes samal hetkel, tuues nähtavale ühe kiivri ja rüüga eeterliku. Üks eeterliku neljast käest hoidis ust lahti, teine hoidis väikest kotikest, millel samasugused märgid nagu kollase olendi puusadel, kolmas hoidis vihmavarju ja neljas jalutusrihma. Jalutusrihma teises otsas oli kaelarihm, selle sees kössitas krüsaloid.
„Tänan sind, mister eeterlik, et olid nii hoolitsev, et hoidsid mu asju, kuni olin kohtumisel. Kas mister putukas tegi pahandusi, kui ma seal olin?“ Edasised jutud jäid kuulmata, kuna uks libises kinni.
–
17:00, 1. august 2015
Täpselt kell viis kandis iga televisioon, mobiiltelefon ja arvuti üle sama teate.
„Ee ... Tere õhtust, kõik ponid!“ ütles kollase- ja roosakirju olend häbeliku ja relvitukstegeva naeratusega. „Ma tean, et te kõik olite väga hirmunud hiljutistest koledatest sündmustest, kuid ma olen siin, et öelda teile, et seda ei saa enam juhtuda! Ma sain rääkida nii taevarahva juhtide kui ka kõigi teie presidentide, kuningate ja peaministritega. Me kõik nõustusime, et parim oleks see, kui me jätame mineviku minevikku ja oleme edaspidi sõbrad. Seega ma loodan, et see kehtib teie kõigi kohta. Ja palun, pidage meeles, et nüüdsest oleme kõik sõbrad ja igasugune vastuhakk ei ole tolereeritav!“
Sõnum lõppes rõõmsalt, aga kollase-roosakirju olend hirmutas kõiki, kes olid tema „sõpruse“ vastu. Oli alanud Võbelus Julma valitsemisaeg.