MAIPÜHI VARJUTAS HILJUTINE TULNUKATE RÜNNAK LONDONI LÄHISTEL. KUNINGANNA ELISABETH ESINEB RAHVALE, ET TÄNADA BRITI RAHVAST NENDE VANKUMATUSE EEST. „MIDA IGANES ELU MEILE TOOB, PEAME OLEMA TUGEVAD, ET TEGUTSEDA KOOS JA KANDA SEDA KOORMAT ÜHISELT.“
KONSPIRATSIOONITEOREETIK, KES OLI KUULSAKS SAANUD KUI TULNUKATE INVASIOONI ESMAENNUSTAJA, LEITI KAKS PÄEVA PÄRAST TEMA KADUMIST OMA KODUST OREGONIST, USA-ST, PRANTSUSMAALT SURNUNA. AMETLIKKU RAPORTIT TEMA SURMAPÕHJUSTEST EI OLE VEEL AVALDATUD, KUID ALLIKAD MEDITSIINIASUTUSTE LÄHEDALT TEATAVAD KEERULISTE KIRURGILISTE PROTSEDUURIDE JÄLGEDEST TEMA AJUS, MIS ON JÄETUD VIIMASE 24 TUNNI SEES.
--
07.45, 01. 05. 2015, Tähetolmu labor
Puutepliiats hõljus Videvikusära tahvelarvuti kohal ja uurimist vajavate uute asjade loend muudkui pikenes. Iga vastus viis järgmise kümne küsimuseni. Pean Charlesilt üht-teist küsima, kui teda jälle näen... Neid asju on ikka nii palju, mida arvuti mul vaadata ei lase, mõtles ta endamisi. Ta surus kiiresti alla kõik kahtlused, miks see niimoodi on. Pole minul vaja seda oletada. Pean lihtsalt Charlesilt küsima, kui teda näen.
Arvutist kajasid rahustavad klaveriakordid, tema playlist oli laienenud. Videvikusära ei suutnud vastu panna tungile sulgeda silmad ja lihtsalt kuulata. See on ilus. Miks keegi po.. miski tahab halba rahvale, kes on võimeline looma midagi sellist? Videvikusära mõtted libisesid kõrendini ja selleni, kuidas see reageeris lihtsa „tere“ peale. Ükskõik, kuidas Videvikusära ka ei püüdnud selle käitumisele läheneda, ta lihtsalt ei suutnud sellist kurjust põhjendatuks pidada.
Justkui järgides tema meeleolu, sai see klaverilugu otsa ja järgmine algas. Videvikusära armastas seda lugu samapalju kui eelmist, kuid akordid juhatasid ta mõtteid hämaramatele radadele. Ta avas kiiresti playlisti ja pani järgmise laulu ning ta tuju tõusis taas. Vikerkaaresööstule võiks see meeldida. Videvikusära noogutas kiireneva rütmi taktis. Nad rääkisid, et peamine pill selles loos on kitarr, kuid ma pole kunagi kuulnud ühtegi päris sellist nagu see.
Ta pidi muusika kuulamise pooleli jätma, sest toa uks avanes ja saabus Charles, harjumuspärane naeratus näol. „Hommikust, Videvik. Kuidas sa end täna hommikul tunned?“
„Mul läheb hästi! Joel käis eile külas ja tegi midagi arvutiga nii, et ma sain ligipääsu millelegi, mida internetiks nimetatakse! See annab kõigile küsimustele vastused, mida ma olen küsida tahtnud!“ lobises Videvikusära ja ta hea tuju paistis nakkav olevat, sest Charlesi naeratus venis laiemaks.
„Mul on heameel seda kuulda, Videvik. Ehkki ma pean sind hoiatama, et ära usu päris kõike, mida sa sealt leiad. Sa leiad palju faktide pähe esitatud arvamusi, seega, et kindel olla, kontrolli oma avastusi, enne kui neid tõsiselt võtad,“ hoiatas ta Videvikusära, kui laua ääres istet võttis.
„Seda ei pea sa mulle kordama. See kuulub ju tavalise uurimisprotseduuri juurde, et ära käsitle ühtegi väidet faktina, kuni seda ei ole kontrollitud,“ nõustus Videvikusära. Ta ilme oli kõhklevamaks muutunud. „Seda et… Joel rääkis, et teatud teemad siin on piiratud ja ma võin kelleltki küsida, kui tahan rohkem teada. Kas ma võin sinult mõned küsimused küsida?“
Charles noogutas. „Annan oma parima, aga sul võib olla ka küsimusi, millele ma ei saa vastata või selliseid, mille vastust ei pruugi ma teada. Arvesta sellega.“
„Hästi!“ rõõmustas Videvikusära ja tõstis telekineesi abil oma töölaualt paki pabereid ja pliiatseid enda ette külalistelauale. „Ma tegin loendi asjadest, mida küsida! Samuti kardan ma, et pean tõlkeloitsu pisut kauem kasutama. Mu inglise keel ei ole veel nii hea, et kõiki neid küsimusi uurida.“
Inimene vaatas imestunult paberipakki ja küsis: „Kas need kõik ongi küsimused, mis tekkisid, kui internetis otsisid? Lihtsalt – kui kaua sa otsisid?“
„Ah, umbes kaheksa tundi või nii. Mitte päris kõiki küsimusi ei kirjutanud ma internetis otsimise ajal. Suur osa neist põhinevad vastustel, mille esialgsed küsimused välja tõid, jälitatuna veel järgmistest küsimustest, pluss veel ruum kõigele muule, millest võin mõelda, kui me räägime… Mida? Mis on?“
„Vabandust, Videvikusära, ma unustasin jälle, kui entusiastlik sa võid olla,“ vastas Charles lõuga sügades ja õlgu kehitades. „Niisiis, mis su esimene küsimus on?“
„Noh, mu esimene küsimus tõstatus siis, kui otsisin teavet selle kohta, kuidas teie rahvas Kuul käis. Ma sain seda isegi näha kohas nimega Youtube!“ rääkis ükssarvik kiiresti ja sai premeeritud jällegi ühega Charlesi naeratustest, kuid see naeratus hajus ta silme ees, kui ta küsimuse eneseni jõudis. „Tahtsin teha mõned uuringud teie ajaloo selle osa kohta, mida nimetatakse külmaks sõjaks. Mis on külm sõda? Ma arvan, et minu rahval oli üks, kuid niipaljukest, kui lugeda õnnestus, ei sobitu see sellega, mida mina tean…“
Charles valitses hoolega oma ilmet ning just hetkel, mil Videvikusära seda küsimust kahetsema hakkas, inimene kogus end ja köhis hääle puhtaks. „Ma arvan, et siin tuleks natukene ajalugu jutustada. Umbes 60 aastat tagasi oli siin maailmas kaks suurt rahvast, kes olid teineteise vastu. Mõlemad pooled olid arenenud nii võimsaks, et hakkasid kartma maailma lõppu, kui nende vahel peaks päris sõda puhkema. Niisiis nad kasutasid teineteise murdmiseks vähem hukatuslikke viise. Majandus, liitlased ja nii edasi.“ Inimesel tundus olevat raskusi oma jutustuse väljamõtlemisega, seepärast küsis ta ise: „Ma olen üllatunud, et teie rahvas on olnud külmas sõjas. Kõige põhjal, mis sa rääkinud oled, tundub see ebaloomulik.“
„Ah, see oli tuhandeid aastaid tagasi, enne alikornide valitsemisaega,“ ütles Videvikusära nagu muuseas. „Kolm hõimu sõdisid omavahel, meelitades sellega välja windigod, kes tõid enesega külma ilma. Kuni nad võitlust jätkasid, windigod jäitasid neid ja tõid talve enda järel. Windigoid õnnestus võita alles siis, kui kolm hõimu lõpetasid sõdimise ja hakkasid koostööle.“
„Ühineda, et võidelda ühise vaenlase vastu. Sain vist aru,“ arvas Charles ettevaatlikult ja tuli teema juurde tagasi. „Vabandust, ma ei mõelnud sind su teemadest kõrvale juhtida. Sul on vist veel küsimusi.“
„Ära vabanda, Charles. Võid mult küsida, mida tahad. See ei ole ju õiglane, et ainult mina võin küsida... Jah, mul on veel mõned teemad, mida arutada.“ Videvikusära vaatas kiirelt esimese lehe veel kord üle ja libistas siis selle paki põhja. „Kui me esimest korda kaarte mängisime, arutasime kuradist ja sa rääkisid, et see esineb kristlikus religioonis. Ma leidsin kristluse kõrval veel tosinaid teisi religioone ja ka teisi versioone kristlusest endast. Miks see nii on?“
„Ee, noh,“ ütles Charles lakke vaadates, „Ma ei tea, kas olen parim inimene sel teemal rääkima. Religioon sisaldab palju erinevaid asju paljudele inimestele. Kui sa küsid sama asja kümnelt erinevalt inimeselt, saad ilmselt kümme erinevat vastust. See on ilmselt põhjus, miks neid nii palju on. Ma kardan, et ma ei kvalifitseeru vastama täpsustavatele küsimustele sel teemal. Vabanda mind, Videvik.“
Videvikusära noogutas kergelt, aga ei olnud vastuses pettunud. „Saan aru. Selle järgi, mis leida suutsin, paistab see olevat üsna isikl…“
Jutu katkestas toa ukse avanemine ja saabus kivinäoga doktor Vahlen. Kogu ta poos oli jäik ja pingul nagu Võbelusel siis, kui Videvikusära temaga tutvus, ehkki teadlase silmis polnud midagi, mis meenutanuks Võbeluse tagasihoidlikku pelgust. Seal oli selle asemel... midagi külmemat.
„Doktor Shen,“ alustas Vahlen, kes kõndis läbi ruumi ja seisis Charlesi ette. „Tänan teid teie teenete eest, mida olete siiani projekti heaks osutanud, kuid see pole enam vajalik.“
„Mida? Miks?“ Üllatav toon inseneri hääles oli murettekitav, ta tõusis püsti, et Vahlenle otsa vaadata. Kadunud oli tema isalik naeratus, mida Videvikusära nägi isegi rahutus olukorras ja mis oli Charlesi näos vaid hetk tagasi. Ta ei vaadanud ükssarviku poole, kuid Videvikusära märkas, et miski küttis inseneri üles.
„Oluliste läbimurrete puudumine on teinud Konsiiliumi murelikuks. See puudus kombineerituna turvaintsidendiga ja tõenäoliste turvaintsidentidega tulevikus sunnib mind lõpetama Tähetolmu projekti. Kogu uurimismaterjal ja kõik isendid valmistatakse ette üleviimiseks turvalisemasse hoidlasse. Nagu ma ütlesin, su teeneid enam ei vajata.“
Viimnegi naeratus oli Charlesi näost kadunud. „Sa ei saa seda ometi tõsiselt võtta. Me oleme vaid kratsinud selle pinda, mida me Videvikusäralt õppida võime. Ma ei suuda uskuda, et sa võtad sellisest võimalusest loobuda.“
„Ja mina ei suuda uskuda, et sa oled lasknud enesel tulnukast katsealusesse niimoodi kiinduda. Sa lased ennast mõjutada oma isiklikest kaotustest, ma tean, miks sa seda teed, ma tean seda hetkest, mil sa andsid talle raamatu.“ Vahleni vastus oli külmem kõigest, mida Videvikusära kunagi temalt kuulnud oli, ja see tekitas temas judinaid, mis siis, et seda ei öeldud temale.
Charles krigistas hambaid ja ta ilme oli muutunud kurjaks. „Ära puutu seda, Moira. Ära puutu.“
„See olend ei ole su tütar Ellie ja ma täitsa mõistan, et ta võib sulle niimoodi käitudes stressivähendavalt mõjuda. Kuid ta ei ole seda ja kui leiad end mu sõnadest puudutatuna, on see vaid sinu süü, Raymond,“ sülitas Vahlen vastuse ja tema külm ilme hakkas kuumenema.
„Sina pole see, kes tuleb mulle seda ütlema!“ käratas Charles, kui ta kannatus katkes. Sõnade äkilisus ja valju toon pani Videvikusära kössi tõmbuma. „Sa süüdistad mind, et lasen oma isiklikel tunnetel end segada, samas kui ma tean täpselt, mida sa igal hommikul teed, et ajada ennast piisavalt vihale, et tulla nende metsikuste peale, mida sa tavaliselt teed. Ära kujutlegi, et ma ei tea. Sa käisid mu juures, et saada kõnede salvestusi, mäletad?“
„Bradford toetab mind,“ põrutas Vahlen sõnahaaval, justkui hoides neid välja karjumast. Käsi, mis arvutit hoidis, tõmbus valgeks ja teine käsi tõmbles.
„Kuradit ta toetab! Ja ma kahtlen, kas ka Klein või Erika võiks…“
LAKS!
Vahleni vaba käsi välkus üle Charlesi näo. Igasugune külm ametlikkus oli Vahleni ilmest kadunud, kui ta karjus: „Ära mõtlegi neid sellesse tuua!“
„Pidage!“ hüüdis Videvikusära nii kõvasti, kui oma inglise keeles suutis. Ma ei tea, milles asi on, kuid ma pean selle lõpetama! Ma pean! „Palun lõpetage kaklemine, sõbrad ei tohiks kakelda! Te ei tohiks!“ Ta tundis, kuidas ta huuled värisevad ja ta vaade muutus hägusaks. „Palun ärge kakelge…“ Kuigi viimased sõnad olid saadetud vaiksest nutust, võttis Videvikusära end kokku ja vaatas inimestele otsa.
Charles oli tagasi vaarunud, käsi põsel, kuhu Vahlen teda löönud oli. Ta silmis oli segu vihast ja häbist, ta sai tasakaalu tagasi ja vaatas naisteadlasele otsa. Videvikusära vaatas ka ja see, mida ta nägi, ei lohutanud teda kuidagi.
Viha oli hetkel kadunud nagu Vahleni külmuski, mis paistis enamiku ajast, mil Videvikusära teda näinud oli. Ta silmad olid suured, kui ta Videvikusära vaatas, ja tema nägu oli väga kahvatu. Mõlemad käed olid ristatud koos arvutiga ta rinnale, nagu tahaks ta end kaitsta, ning ta pea hakkas jahmatusest tõmblema ja ta astus sammu tagasi. Ta astus veel sammu, siis pöördus ja tormas toast välja.
„Mul on kahju, et sa seda nägema pidid, Videvik,“ ütles Charles vabandaval toonil. „Mul on kahju, aga ma ei usu, et suudan veel su küsimustele vastata.“
„Ma ei muretse enam küsimuste pärast, ma muretsen sinu pärast!“ ütles Videvikusära toolilt maha tulles ja end otse Charlesi ette sättides. „Kas see on valus? Miks ta sind lõi? Milles asi oli?“
„Minuga on kõik korras, Videvik. Tegelt kah,“ vastas Charles, manas naeratuse näole ja püüdis ükssarvikust mööduda, kuid poni astus inseneri teele ette.
„Miks ta ütles sulle Raymond? Ja kes on Ellie? Ma nägin mõlemat nime selles raamatus, mis sa mulle andsid. Räägi mulle, Charles, palun!“
Inseneri naeratus vääratas ja kadus täielikult, kui ta neid nimesid jälle kuulis, ja ta vajus raskelt toolile. Ta kattis näo terveks minutiks kätega ning vastas siis: „Videvik, mul… mul on nii kahju. Kui ma sulle räägin, siis pead mulle lubama, et ei räägi sellest enam kunagi, eks?“
Videvikusära noogutas vastuseks ja sättis end tagasi toolile. „Ma ei tahaks küll pärida, aga pean ütlema, et see, mida ta ütles, tegi sulle haiget. Kui sa ei taha rääkida sellest, siis sa ei pea. Ma lihtsalt tahan aidata.“
„Ma tean, et sa tahad aidata, Videvik. See on ka ainus põhjus, miks ma kavatsen sulle rääkida. See on… raske koorem mulle kanda.“ Charles tõmbas käed näost eemale ja Videvikusära sisemus hüppas kaastundepuhangust, kui nägi valu inseneri näos. „Mul oli tütar Marie. Ta hüüdis mind Papa Rayks või Raymaniks, kui ta oli noorem, sest ta arvas, et see on naljakam kui Raymond. Te kaks saanuks hästi läbi. Ta oli matemaatikas ja keeltes väga tugev. Ta ütles alati, et matemaatika on maailma tähtsaim keel, sest üks pluss üks on alati kaks, ükskõik mis keeles sa räägid.“
Charles võttis prillid eest, pani lauale ja jätkas: „Ta kasvas suureks ja kohtus hea noore mehega, kellega ta abiellus. Isana ei saanuks ma olla uhkem. Mu väike tüdruk oli suureks kasvanud, saad sa aru? Kui ta helistas, et öelda mulle, et ootab last, oleksin ma õnnest lõhkenud. Nad panid talle nimeks Ellie ja ma ma lootsin, et temagi kasvab nii säravaks ja ilusaks nagu mu tütar. Aga nad ei ole enam minuga… Mida ma öelda tahan… Nad on surnud.“ Charles sulges silmad ja ohkas sügavalt. „Mul ei õnnestunud kordagi Elliet näha ja see on valu, mille ma võtan endaga hauda kaasa. Aga ma arvan, et ta olnuks üsna sinu moodi ja meeldinuks sulle. Vahlenil oli siiski õigus, ma arvan.“
Videvikusära silmad venisid suureks, kui lugu lõpuni jõudis. „Mul on kahju, Charles. Mul on nii kahju.“
„Pole midagi, Videvik,“ ütles Charles, tõusis aeglaselt püsti ja pani prillid ette. Ka Videvikusära hakkas tõsuma, kuid peatus, kui inimene käe tõstis. „Kõik, mida ma palun, on see, et sa mitte kunagi mitte kellelegi sellest ei räägi ega kasuta seda nime. Ma arvan, et pean minema teenet paluma ja ka teenet pakkuma.“
Lisamata sõnagi, lahkus Charles toast, jättes Videvikusära üksi muretsema oma esimese inimesest sõbra pärast.
--
08.45, 01.05.2015, komandör Bradfordi kabinet
David Bradford alustas oma päeva viiendat kohvitassi ja jätkas teadlaste saadetavate e-mailide tulvaga tutvumist. Kohe pärast kohtumist Konsiiliumiga oli ta saatnud Tähetolmu teadlastele kirja, kus küsis nende arvamusi projekti tuleviku kohta. Üks Ngo inimestest oli vastanud liiga kiiresti ja pidevalt tulevad uued vastused ei lasknud komandöril voodisse minna.
Tund aega tagasi oli ta käinud hommikusööki toomas ja selle ajaga oli tulnud veel kaks kirja. Esimene oli oodatav, järgmine aga kindlasti mitte.
„Sisse!“ ütles Bradford hajameelselt enne, kui ta koputust kuulis. Ta vaatas üles ja nägi ujeda ilmega Sheni eespool sulguvat ust. Ta tema olekus ei paistnud midagi ebatavalist, kuid jääpakk, mida ta näo vastas hoidis, oli küll imelik. „On sinuga kõik korras, Charles?“
„Ah, on olnud ka paremaid päevi,“ muigas Shen ja võttis Bradfordi laua vastas istet. „Töötasin ühe SHIV-I kallal ja torni mootor mängis lolli. Torn pööras ootamatult ja ma sain pihta. Eks ta valutab küll, aga võinuks hulleminigi minna.“
„Ahah,“ ütles Bradford pärast mõningast mõtlemist. „Mida ma sinu heaks teha saan?“
„Noh, mul oli Moiraga väike vestlus ja mulle tundus, et Tähetolmu projekt on kahtluse all. Ma tean, et ma pole pädev ütlema midagi uurimisprojektide kohta, aga ma ei suuda ütlemata jätta, et projekti lõpetamine võib olla kohutav viga,“ rääkis Charles tõsiselt ja vaatas Bradfordile otsa. „Peainseneri seisukohalt tunnen ma, et koostöös Videvikuga võime lõpuks omandada väe, mis ületab kõik, mida suudaksime ise saavutada, või ületada sellega isegi tulnukaid. Ja… kui Videvikusära ohutust ei ole võimalik tagada ilma Tähetolmu projektita, siis ma kardan, et ma ei saa siin enam töötada.“
Viimane ütlus pälvis Bradfordi tähelepanu, nagu ka veendumus, millega seda öeldi. „Mõistan, Charles, ja tänan sind, et avaldasid oma arvamust. Tundub, et doktor Vahlen on revideerinud oma soovitusi ja nüüd võib see sobida kõigile osapooltele.“
Shen oli just valmistunud kirglikuks jutuajamiseks, kuid ta jäi sõnatuks, kui talle kohale jõudis, mida Bradford ütles. „Ma ei saa aru. Mida täpselt Moira soovitas?“
„Et Tähetolmu projekt jätkub vanaviisi.“ Kõigist asjust, mida Bradford võinuks öelda, oli see küll viimane asi, mida Shen ootas.
„Noh, hästi. Paistab, et ma siis tulin siia liiga kiiresti. Meil Moiraga oli meie vestluses siis möödarääkimisi,“ ütles Charles uimasel ilmel. „Noh, eks vist on parem tagasi minna. Aga ütle mulle, kui vajad midagi, David.“ Vanaldane insener tõusis ja lahkus kabinetist, jättes Bradfordi üksi kahe kõige vastuolulisema kirjaga, mida ta kunagi saanud oli.
KELLELT: kmdr David Bradford
KELLELE: Tähetolmu personal
KUUPÄEV: 01/05/2015 00:15
TEEMA: Soovitused
Konsiilium väljendab muret seoses Tähetolmu projekti käiguga ning on soovitanud viia subjekt turvalisemasse kohta ja rakendada subjektiga töötamisel karmimaid meetmeid. Enne kui teen oma otsuse, tahan saada tagasisidet kõigilt projektiga seotud teadlastelt.
Kmdr David Bradford.
KELLELT: dr. Moira Vahlen
KELLELE: kmdr David Bradford
Kuupäev: 01/05/2015, 07:50
TEEMA: RE: Soovitused
Tähetolmu projektis puuduvad praegu vihjed sisulistele läbimurretele, kuna kõik võimed, mida isend näidanud on, ei allu detekteerimisele ning isend on olnud allumatu ja keeldunud kõigi oma võimete demonstreerimisest. Pealegi näitab isend peaaegu iga päev uusi võimeid, tundmata muret sihtmärkide üle, kus oma võimet kasutab, ehkki talle on öeldud, et ta ei tohi seda teha.
Pealegi on isend hajutanud oluliselt teadustöötajate tähelepanu. Suur osa ajast kulub vestlustele isendiga, mis pole muud kui tühi loba, samas kui nad võiksid tegeleda millegi kasulikumaga, näiteks tulnukate lennuarvutite dekrüpteerimisega või värskeltpüütud isendite ülekuulamisega.
Kokkuvõtteks pean soovitama Tähetolmu projekti lõpetamist ja isendi üleviimist uude kohta, sest seni on olnud sellest XCOM-ile vähe kasu.
Dr Moira Vahlen.
--
KELLELT: dr Moira Vahlen
KELLELE: kmdr David Bradford
KUUPÄEV: 01/05/2015, 08:42
TEEMA: RE: Soovitused
Olen üle vaadanud varasemate uurimiste materjalid ja oma varasemat seisukohta muutnud. Nagu ma olen kindel, et teised teadlased tulevad oma soovituste, hinnangute ja emotsioonidega, mis neid mõjutavad, tunnen ma, et mul on kohus avaldada ka soovitus, mis põhineb järgmisel asjaolul: ohuhinnang.
1) Subjekt, Videvikusära, on olend, kes suudab teha asju, mida meie ei suuda jäljendada ei naturaalselt ega tehislikult. Kuigi ma ei kahtle, et rajatis, kuhu subjekti saata tahetakse, on meie standardites üliturvaline, on mul vähe usku, et see teda kaua peab. Kui ta viia ära keskkonnast, kus ta end turvaliselt tunneb, see kahtlemata ärritab teda ja kui ta tunneb end piisavalt ohustatuna, et end kaitsma hakata, on märkimisväärsed inimohvrid ja muu kahju väga tõenäolised.
2) Videvikusära Maale saabumise meetod tõstatab tõsised mured, eriti kombineerituna tema perekondliku ja tööalase seotusega tema maa kõrgseltskonnaga. Arvestades ta venna kõrget sõjaväelist positsiooni ja abielu kõrgklassiga ning et tema lapsepõlvesõber kuulus kõrgklassi, tema staatust praeguse valitseja isikliku õpilasena ja eeskujuna oma rahvale, oleks loogiline valmistuda selleks, et ta rahvas tuleb teda otsima.
3) Kui eelnevas punktis mainitu peaks juhtuma ja Videvikusära on vigastatud või surnud, siis parim, mida võime loota, on teise rinde avanemine, kus tavasõjaväel on rohkem füüsilist jõudu ja kiirust kui krüsaloididel, suuremat lennuosavust kui lendajatel ning palju tõhusamaid ja kohutavamaid mentaalse mõjutamise võimeid kui sektoididel. Inimkonna eksisteerimise aeg sellise konflikti puhkedes väheneks märgatavalt.
4) Halvim, mis võib juhtuda, juhtub siis, kui Videvikusära kirjeldused tema mentorist on tõesed. Printsess Celestiat kirjeldatakse kui aastatuhandeid vana valitsejannat, kes on suuteline liigutama tähte nende süsteemis ainult omaenese väega. Kui selline valitsejanna ilmub Maale ja leiab oma soosiku vigase või surnuna, ei suudaks XCOM absoluutselt midagi teha, kui Celestia otsustaks Maa Päikesesse heita.
5) Kui sõjajõud Videvikusära maailmast ilmuvad Maale ning leiavad ta terve ja hoolitsetuna, võime saada võimsa liitlase.
Seega soovitan Tähetolmu projekti ettenähtavas tulevikus jätkata. Ohud seoses praeguse programmi muutmisega kaaluvad üles igasuguse oletatava kasu, mida võib saada karmimate ülekuulamismeetoditega.
Dr Moira Vahlen
--
17.56, 01.05.2015, meeskonna korterid
>>Turvaterminal
>>Nõutav sisselogimine/salasõna
>>m.vahlen65345
>>*************************
>>Kasutaja autenditud
>>Tere õhtust, doktor Vahlen
>>C:/USERS/M.VAHLEN/AUDIO/KÕNESALVESTUSED
>>Käivita fail: VIIMANEKÕNE.MP3
>>Faili info: salvestatud telefonikõne
>>Kas soovite kõne protokollida?
>>JAH
>>Kõne tekst tõlgitud saksa keelest inglise keelde
>>Identifitseeritud kolm (3) häält: dr. Moira Vahlen (MV), Klein Vahlen (KV), Erika Vahlen (EV)
(EV)- „Hallo, Vahlenite kodu on kuuldel. Kes helistab?“
(MV)- „Tädi Moira siin… Kas ma kuulen väikest Erikat?“
(EV)- „Tädi M! Sinust pole terve igaviku midagi kuulda olnud! Isa räägib, et sa teed suuri asju, et maailma päästa! Kas see on tõsi?“
(MV)- „Jah, ma arvan, et see on nii. Kas isa on kodus? Tahaksin temaga rääkida.“
(EV)- „Muidugi, üks sekund! Issi! Tädi Moira helistab!“
(KV)-(Taustal): „Ära kisa niimoodi, kallis, see telefon on juhtmevaba, too see lihtsalt mulle… Jah? Oled see sinna, Moira?“
(MV)- „Jah, olen küll. Ega ma ebasobival ajal ei helistanud?“
(KV)- „Ah, pole häda. Saan aru, et su töörežiim on üsna range, seega sa saad helistada siis, kui sul lubatakse.“
(MV)- „Niimoodi öeldes paned sa mu end kaabakana tundma.“
(KV)- „Saad aru küll, mida ma mõtlen, ära ole nüri.“ (naer)
[tuvastatud taustaheli (TH), sünteetilise iseloomuga]- „Naatrium.“
(MV)- „Oh „nüri“ on kole sõna. Revideeri oma sõnavara ja ma olen nõus tunnistama, et olen teie sugulane.“
(KV)- „See on minu tänase päeva sõna, kallis õde. Me kõik teame, et sa imesid meie pere genofondi kõik targad geenid endasse kokku.“
(MV)- „Oh, ma küll ei ütleks. Erika matemaatikatulemused tema viimastel eksamitel olid kaks kraadi kõrgemad kui tema eas peaks. Pakun, et väikese abiga oskab ta algebrat, enne kui keskkooli jõuab. Kõik, mida ta vajab, on hea juhendaja loodusteadustes ja temaga läheks väga hästi.“
(TH)- „Alumiinium.“
(KV)- „Tunnistagem, et see teeb isa uhkeks… Oot, kuidas sa tema hindeid tead? Nad ei tohiks neid enne järgmist nädalat avaldada.“
(MV)- „Noh… tead, mul on ülikooli ajast sõpru Saksamaal tööl. Ma suhtlesin nendega ja ma küsisin viisakalt…“
(KV)- „Moira…“
(MV)- „On see siis halb, kui tädi tunneb oma kalli vennatütre õpitulemuste vastu huvi?“
(TH)- „Titaan.“
(KV)- „Mõtlesin, et see on vale, kui sa seadust rikud. Altkäemaks või väljapressimine?“
(MV)- „Väljapressimine on nii kole sõna.“
(KV)- „Moira…“
(MV)- „Vabanda, Klein, aga ma muretsen Erika pärast.“
(KV)- „Moira, see on minu töö. Mina olen tema isa. Sina oled tädi. Sa võid ta külaskäikudega vaid ära rikkuda, muud ei midagi.“
(TH)- „Pallaadium.“
(MV)- „Hahh, see on nonsens. Ma tahan vaid aidata nii palju kui saan.“
(KV)- „Miks sul siis endal lapsi ei ole? Tead, ema on alati tahtnud, et sa maha rahuneksid ja pere looksid.“
(MV)- „Sa tead vastust. Mu karjäär on just praegu liiga oluline ja pealegi...“
(KV)- „...pole seal meest, kes oleks nii intelligentne, et sulle sobiks?“
(MV)- „Just.“
(KV)- „Miks sa siis ei adopteeri lihtsalt? Või ei võta lemmiklooma või midagi? Tõsiselt, enne kui sa võtsid selle uue töö, levisid naabrite seas juba kuulujutud, et petan naist, sest võõras naine käib mul muudkui külas.“
(MV)- „Sa ei oska ikka kaugele mõelda.“
(TH)- „Vesinik.“
(KV)- „Kallis õde, ära ole jälle nüri. Iga kord, kui Erikat vaatamas käisid, siis naabrid peksid keelt. Sa tead, et ma vihkan kuulujutte. Kas sa pole isegi mõelnud adopteerimisele?“
(MV)- „Me mõlemad teame, et pikemas perspektiivis ei ole see hea. Mul pole karjääri kõrvalt aega last korralikult üles kasvatada. Kuid ma saan teha kõik võimaliku, et Erika saaks kõik, mis talle vaja on.“
(KV)- „Rääkides sellest, tänan sind väga selle klaviatuuri eest. Ta on alati muusikat armastanud, kuid kui häälestasin selle nii, et tähed asendusid elementidega, hakkas ta rohkem teaduse vastu huvi tundma. See on lihtsalt...“
(TH)- „Heelium.“
(MV)- „Jah?“
(KV)- „Tead, mida ma nüüd ütlen? Kohe, kui sul on lapsed, ostan ma neile suure trummi.“
(MV)- „Rääkides sellest, oled sa üldse mu viimasele pakkumisele mingit tähelepanu pööranud?“
(KV)- „Ei, Moira. Mina olen ta isa ja ma jagan talle seda ise.“
(MV)- „Aga..“
(KV)- „Ei mingeid agasid, Moira. Tunnistan, et ma ei usu, et ma kunagi suudan seda nii palju teha kui sina, kuid see on minu perekond ja mina teen seda. Tänan sind pakkumast ja tänaksin sind veel rohkem, kui sa seda enam kunagi teemaks ei võtaks.“
(EV)(Taustal)- „Issi? Kas te riidlete?“
(KV)- „Ei, kullake, mine tagasi oma klaveri juurde.“
(EV)(Taustal)- „Te peaksite lõpetama riidlemise! Te olete pere! Peres ei tohi riielda!“
(KV)- „Kallis, me ei riidle, ma luban, kallis. Mine tagasi oma klaveri juurde.“
(EV)- „Mitte enne, kui te mõlemad vabandate.“
(KV)- „Hästi, siin pole midagi vaielda. Mul on kahju, et vihastasin su peale.“
(MV)- „Ja ma vabandan, et olin nii pealetükkiv.“
(EV)(Taustal)- „Nüüd on kõik parem!“
(KV)- „Seega on kõik hästi, Moira?“
(MV)- „Ma arvan küll. Ma ei suru seda teemat enam peale, aga kui midagi vajad, siis helista ja ma teen kõik, mida saan.“
(KV)- „Esiteks sa... Jumal, mis see veel on?“
(MV)- „Hm? Mis viga?“
(KV)- „Nagu langevad tähed, aga need on tohutu suured...“
[Telefoni heli katkeb 1,7 sekundiks ülekoormuse tagajärjel]
(MV)- „Klein! Klein! Kas kuuled mind?“
(KV)- „Olen siin, Moira. Midagi sadas tänavale, oleks nagu metallist.“ [Uks avanes ja sulgus]
(MV)- „Klein, misasja sa teed? Kohe majja tagasi! Kohe!“
(KV)- „Ma hoian end küürus, siin pole midagi muretseda. Miski eritab rohelist suitsu. See on... Suits ei liigu koos tuulega. Mis see...“
(MV)- „Klein? KLEIN!“
[9,4 sekundit möödus]
(EV)- „Tädi Moira?“
(MV)- „Erika? Jumal tänatud. Kus sa oled praegu?“
(EV)- „Ukse juures. Issi läks õue, nüüd on kõik rohelist suitsu täis ja ta pole tagasi tulnud. Kas lähen teda otsima?“
(MV)- „EI! Erika, issiga on kõik korras. Nüüd pead sa mind hoolega kuulama, okei? Sa pead lukustama maja kõik uksed ja aknad ning minema trepi taha kappi peitu.“
(EV)- „Mida? Miks? Ja kuhu jääb issi? Kui ma uksed lukku panen, ei saa ta ju sisse.“
(MV)- „Erika, kuula mind! Su isaga on kõik korras, kuid sa pead uksed lukustama ja vaatama, et aknad kinni oleks. Tee seda kohe!“
(EV)- „O... okei.“
[10,7 sekundit möödus]
(EV)- „Kõik uksed on lukus, aknad ka. Mis toimub, ma hakkan kartma...“
(MV)- „Ära karda, Erika. Sa oled juba suur ja tubli türduk. Kas sa läksid trepi taha kappi?“
(EV)- „Jah, ma lähen. Mis toimub, Moira?“
(MV)- „Pärast räägin, mine kappi!“
(EV)- „Olen peaaegu kohal... Eh, keegi koputab uksele, äkki on see issi!“
(MV)- „ERIKA, SEE EI OLE SU ISA! JOOKSE!“
(EV)- „Mis see... Ta lõhkus ukse ära! See on koletis! Oh ei, aidake!“
[Puidu murdumise heli]
[Tundmatu heli]
[Heli võrdlemine olemasoleva informatsiooniga. Heli tuvastatud: krüsaloid]
(EV)- „Appi! Issi, appi!“
(MV)- „Erika! Erika?“
>>Helisalvestise lõpp.
Moira langetas pea kätele ja nuttis.
--
02.35, 02.05.2015, Tähetolmu labor
Videvikusära ärkas ootamatult.
Ta oli unes näinud… midagi. See ei olnud painaja, vähemalt mitte selline, nagu ta tavaliselt oli näinud. Uh, ma tahan jälle öösiti rahulikult magada. Ükssarvik ringutas ja rabeles voodist maha, et kraanikausi juurde minna. Ta hakkas tassi täitma ja vaatas laisalt enese ümber ringi. Silmad libisesid üle sõprade ja printsesside tumedate kogude toa seintel, siis jäid ta pilgu teele Equestria metsloomad. Ma igatsen koju.
Ma muretsen Charlesi pärast, Matti pärast ka. Nad on head inimesed. Aga ma tahan koju. Videvikusära hõõrus silmi ja püüdis mitte süveneda sellesse, mida need mehed viimastel päevadel rääkinud olid. Homme siis küsin, kas saan hakata tegema uuringuid, kuidas koju saada.
Videvikusära loivas laua suunas, täis klaas maagiaväljas hõljumas, et veidi internetis surfata, peatus äkki ja vaatas kõrvale. Üks vaikne ja liikumatu kogu istus külaliste laua ääres. Videvikusära reaktsioon oli üsna loomulik.
„IIK!“ karjatas ta ja veeklaas kilises põrandal. Samal hetkel tabas lülitit laksakas telekineesijõudu, mis oli nii suur, et litsus lüliti veerandi tolli jagu seina sisse. Tuled süttisid ja Videvikusära nägi mõistatuslikku figuuri nüüd selgemini.
Ta oli naine, kotjais rohelisis riideis nagu Matt ja Lana, kuid tal polnud neid taskuid ja paunasid. Pruunid juuksed olid lahti ja ulatusid peaaegu õlgadeni. Ta nägu oli nagu hirmuäratav mask, pundunud ning punased silmad ja tulitav nina vihjasid hiljutisele ja pikale nutule. Ristatud käed hoidsid rinnal tahvelarvutit, nagu olnuks see kilp või turiviseosa.
Selle viimase maneeri järgi tundis Videvikusära viimaks hilisõhtuse külalise ära. „D-doktor Vahlen? K... kas saan aidata?“ Vahleni nutetud silmad tõusid Videvikusära suunas ja ükssarvik tundis sellest paratamatut kaastunnet, mida iganes teadlane üle ei olnud elanud. Neis silmis oli ahastus. Ebakindlus. Ja meeleheide.
„Või tahtsid sa millestki rääkida?“ küsis Videvikusära kohmetult, tõstis vee telekineesi abil üles ja heitis kraanikaussi. Siis komberdas ta laua juurde.
„Oled sa päris?“ küsis Vahlen viimaks, kui oli ükssarvikut tükk aega lihtsalt vahtinud. „Mõtlen, kas sa oled päriselt see, mis sa oled? Väike eksinud tüdruk? Ei enamat?“
„Ee, ma ei arva, et ma olen väike. Ma ei ole varss. Aga et ma olen eksinud, see on päris täpne. Miks?“ vastas Videvikusära inimest jälgides. Paistis, nagu klammerduks teadlane iga sõna järel üha enam oma arvuti ümber.
„Ma…“ neelatas Vahlen ja valas välja: „Ma tahan sind vihata. Ma tahan sind niiväga vihata! Sa ei ole inimene, sa tulid siia kutsumata ja sissetungijate pärast sureb iga päev inimesi ja me ikka ei tea, mispärast! Igal viimsel kui päeval sureb üha rohkem inimesi. Ma ei kanna relva ega oska lennata, kuid oskan nende kehi tükkideks rebida, et teada saada, kuidas nad mõtlevad ja elavad. See on see, mida mina teen, see on kõik, mida teha saan!“
Videvikusära simad venisid suureks, kui Vahlen karjumist jätkas ja ta ei seganud vahele.
„Nii lihtne on seda õigustada. Nad on tapnud nii palju, nad tapsid mu väikse Eri… Neid on nii lihtne vihata! Teha nendega sõnuseletamatuid asju! Ma tahtsin minna ning jõuga kiskuda tulnukate saladused nende lihast ja mõtteist. Aga siis tulid sina! Sina! Sina…“
„Mul on kahju,“ vabandas Videvikusära, ehkki ta ei teadnud, miks. Ta tundis, et nii on õige. „Ma ei tea, mis ma valesti olen teinud, aga kui sa ütled, saan ma ju paremini teha. Või tahad, et teeksin rohkem? Mida sa tah…“
„STOPP!“ kriiskas Vahlen ja ta pea vajus alla, kui ta nutma puhkes. „Kuida sa saad selline olla? Niimoodi valmis mulle andeks andma? Ma olen koletis, ma olen sissetungiatega jõledaid asju teinud. Sulle ka. Kuidas sa saad olla nii… hea? Kõigiga? Minuga? Miks?“
„Igaüks väärib teist võimalust,“ ütles Videvikusära tõsiselt. Möödus pikk vaikushetk, mil Videvikusära lihtsalt istus ja Vahleni õlad lakkasid tasahilju rappumast. „On sinuga kõik korras?“
Teadlane tõusis aeglaselt ja pöördus Videvikusärast ära. Pannud arvuti lauale, haaras ta kokku juuksed, klammerdas need harjunud liigutusega oma kohale ja pöördus uuesti ükssarviku poole. „Tänan sind selle jutuajamise eest. See oli mulle väga abistav. Palun, et see jutt jääks vaid meie vahele.“
Videvikusära noogutas juba enne kui lause lõppes. „Ma saan aru…“ Charles nõudis ju sama asja. „Ma ei tahaks olla nõudlik, kuid teine kord, kui näed Charlesi, kas sa palun vabandakisd ta ees? Sõbrad ei tohiks niimoodi kakelda.“
Vahleni näost paistis, et need sõnad jahmatasid teda, aga ta kogus end kiiresti ja noogutas: „Niipea, kui näen teda. Nüüd vist pean ma… oota, mis see veel on?“
Videvikusära pilgutas silmi ja vaatas üles, et näha, kuidas laua kohale tekkis ta kabja suurune must pilv. Enne, kui keegi jõudis midagi öelda või liikuda, lahvatasid pilvest rohelised leegid ja neist pudenes välja suur kimp kollakaid pärgamendirulle. Kõik nad olid seotud punase lindiga, millel väike pronksist pannal, igaühel tuttav märk.
„Misasja?!“ hüüatas Vahlen ja üllatus oli tema hiljutise meeleolu peaaegu minema pühkinud. „Kust need tulid? Kas sina tegid seda?“
„Ei, ei teinud mina,“ vastas Videvikusära esimest rulli telekineesivälja haarates ja avades. Leht hakkas õhus vappuma ja ükssarvik nuuksus: „Need on mu sõpradelt.“