Ponyville polnud viimase kahe kuu jooksul märkimisväärselt muutunud. Laadaponid kiitsid linnaväljakul terve päeva oma kaupu ja magasid öösel oma voodites. Farmerid töötasid linna ümber põldudel ja valvasid, et kultuurid oleksid terved ja viljakad. Tegelikult oli Ponyville’is muutunud vaid kaks asja.
Esimene oli linna raamatukoguhoidja Videvikusära puudumine. Kui alguses oli selle ümber natuke saginat, siis hiljem, kui Luna oli teatanud, et Celestia kallis õpilane on kaugel reisil mingeid ohtusid ennetamas, olukord rahunes. Vähema kui nädala jooksul lõpetas linnarahvas Elemendikandjate ja Astla tüütamise ning Videvikusära järele pärimise, kuna olid aru saanud, et neil ei ole ammendavaid vastuseid.
Teiseks muutuseks oli rajatis ja garnison Ponyville lähedal künka otsas, mida Luna nimetas Harmoonia kantsiks. Nagu Videvikusära kadumine, tekitas seegi oma ootamatuses muresid. Luna selgitas, et paljud ohud on esmalt välja löönud just Ponyville kandis, enne kui mujale mujale levima hakkasid, seega valve pidev kohalolek hoiaks probleemid ära, enne kui need ilmsiks tulevad. Algul olid linnaponid selle vajalikkuses kahelnud, aga siis said nad aru, kui hästi see võib ärile mõjuda.
Enamik sõdureist olid seal nagu tasustatud puhkusel. Vahetused olid kerged ja kohustused lihtsad ning Ponyville’i ilmus rahvast, kellele meeldis end koos vormis ponidega näidata. Väike osa valvuritest täitsid siiski ülesannet, mis ei olnud kerge.
Kants koosnes neljast käiguteedega kivimüürist ja selle nurkades kõrgus neli torni. Ühes müüris oli väike väravahoone, kus sisenejaid ja väljujaid kontrolliti. Suur sisehoov oli suuremalt jaolt lage ning seal said sõdurid harjutada ja rivistuda. Väljaku taga olid kasarmud, söögisaal ning varustuse ja relvade laod. Kokkuvõtvalt oli kants selline, mis sobis väikse garnisoni paiknemiskohaks.
Kogu sealse sagimise ja toimetamiste kõrvalt oli kerge jätta tähele panemata väikest kiviehitist kantsi põhjanurgas ja nelja valvurit, kes ei nihkunud oma valvepostidelt muidu kui vaid vahetuste ajal. Keegi teine peale nende endi ei teadnud, et nad on Celestia Päikesekaardi sõdurid ja osalevad selle kantsi tegeliku ülesande täitmisel.
Väikse kiviehitise neli ükssarvikutest valvurit olid kõik kogenud lahingumaagid. Nad seisid, silmad pidevalt ehitisel, mis nägi välja nagu suur must monoliitne kiviplokk. Erinevalt teistest valvuritest, kelle silmad vaatasid väljapoole, otsimaks oletatavaid sissetungijaid, siis need neli ükssarvikut jälgisid musta kivi, et märgata pisimaidki muutusi või liikumisi.
Ja kahe viimase kuu jooksul ei olnud midagi muutunud. Vähemalt nad ei avastanud midagi. Musta kivi plokk ei olnud seest täis. Kivi sees oli väike ruum ja seal istus Ebakõla. Ja ajal, mil Ebakõla oli täiesti kindel, et teda otseselt ei jälgita, ta irvitas.
Ahh, inimesed, mõtiskles ta. Nii kärmed otsustama. Nii kiired karistama. Ebakõlale meenusid Videvikusära esimesed tunnid Maal ja kriitilised hetked, kus inimesed kas andsid talle võimaluse või mitte. Karm onu nõudis Videviku-probleemi lahendamist. Pahur eit tahtis sulgeda Videviku-probleemi toimikusse nagu lahatud konna. Vanamees… Vanamees oli see, kes võis võimaldada Ebakõlale seda, mis tal vaja on. Ta pidi juba sekkuma vanamehe mõistusesse, et alalhoidlikkus uudishimule lülitada ja tema kahtlus usalduse peale lülitada, kui Ebakõla tabas esimene üllatus: Vanamees rääkis ja oli valmis Videvikusärale võimalust andma.
Asjade areng ehmatas Ebakõla meeldivalt, see oli asi, mida kaosevaim viimasel aastatuhandel eriti kogenud ei olnud. Nii ta tõmbus eemale ja rahuldus lihtsast vaatamisest, kuidas Videvikusära väike kari laienes vastavalt tema tegevusele. Siis rõõmurull läks ja tappis end peaaegu ära, ähvardades sellega kõik rikkuda, ning Ebakõla pidi sekkuma.
Edasised katsed Videvikusära aidata jäid ära, sest pahur eit tegi masina, mis avastas maagilist energiat. Vaikselt varjust sündmusi jälgida oli Ebakõla jaoks lapsemäng, aga kui ta oleks tegutsenud, oleks ta kas vahele jäänud või vähemalt oleks tema tegevust märgatud või kahtlustatud.
Rääkides sellest, kui sind kahtlustatakse… Ebakõla irve lahtus, kui tundis Celestia maagilist jälge kambrisse saabumas. Ta pole kogu jama algusest saati külas käinud. Kujutan ette, miks ta nüüd tuleb. Kas mina olen su nii sentimentaalseks muutnud, Celestia?
Kivisein Ebakõla trooni vastas avanes ja ilmus valge alikorn kõige oma võimsa hiilgusega. Ta astus kambrisse, peatus Ebakõla ees ja vaatas ta silma kõige jäisema pilguga, mida Ebakõla kunagi näinud oli.
„Teie majesteet, ma protesteerin! Te ei tohi minna nii lähedale isegi…“ hüüdis üks ükssarvikust valvur nii kõvasti kui julges, kuid sulguv kivisein summutas ta hädaldamise.
„Nii-nii-nii. Tere tulemast minu viletsasse kambrisse, Celestia,“ tervitas Ebakõla lahkelt oma hambaidpaljastava naeratusega. „Mul pole pakkuda erilisi mugavusi, aga eks ma proovin teha, mida suudan.“ Ebakõla kõrvale tekkisid teekann ja tass ning peenike kuuma vedeliku juga sadas tassi, ilma et kann liikunud oleks. „Kas oled kunagi "Earl Greyd" proovinud, kallis? Seda soovitas soojalt üks sõber, ehkki keeldus ja nii, sest me olime nii lähedased.“ Ta naeratas oma irevil hammastega ja teetass hõljus printsessi suunas.
„Too ta tagasi,“ käskis Celestia ja teetass sööstis tagasi Ebakõla poole nagu nool.
Ebakõla pilgutas läheneva tulikuuma joa poole vaid silma ja tolli kaugusel ta näost avanes portaal, mis sulgus kohe, kui oli teejoa endasse neelanud. „Ma vist ei saa seda teha, kallis. Tema ülesanne pole veel lõpetatud,“ vastas ta laulval toonil, et vestluskaaslast ärritada, ja see tal ka õnnestus.
„Too. Ta. Tagasi.“
„Oh, mis nüüd! Keegi muutub siin vist pisut pahaseks!“ irvitas Ebakõla. „Pealegi, kas see ei ole nagu samasugune asi, mida sa oma kallile Videvikusärale tegid, kui sul endal oli ots lähedal?“
„Sa saatsid ta ära, et me ei saaks kasutada Harmooniaelemente!“ kuulutas Celestia absoluutse kindlusega. „Ja kui teda ei ole, ei saa sind enam…“
„Kui ma tahtnuks Harmooniaelementide kasutamist ennetada, võinuks ma ta lihtsalt tappa või muuta kiviks, nagu mõnel ponil kombeks on,“ lõikas Ebakõla vahele ja sügas lõuga. „Aita mul nüüd meelde tuletada, kes see poni oligi, kes seda muudkui tegi. Mis ta nimi nüüd oligi?“
„EBAKÕLA,“ nähvas Celestia kabjaga maha lüües, nii et must kivi pragunes. „Ma ei ole kunagi teinud midagi nii julma nagu sa Videvikusärale tegid. Ma ei teeks seda kunagi!“
„Ma näen, kuidas su suu liigub, aga ei kuule muud kui vaid et „olen silmakirjalik!““ noris Ebakõla Celestia häälega, ohkas ja lõi ta suunas käpaga. „Kas sa tõesti eitad seda, et saatsid Videvikusära ära keskkonnast, kus ta end turvaliselt tundis, et ta otsiks liitlasi vaenlase vastu, kellega sa ise võidelda ei tahtnud?“ Ta lasi sõnadel natuke aega settida ja jätkas: „Annan väikse vihje: Suvepäikese pidustused.“
Celestia vaevu varjatud raev tuli nähtavale, kui ta ära tabas. „Videvikul oli sõpru vaja! Ta ei tohtinuks raamatukogus nii palju aega veeta!“
„Mhm, mnjaa, tal oli vaja sõpru, selles ma ei kahtlegi,“ vastas Ebakõla silmi kissitades. „Aga need ülejäänud üksildased ponid seal väljas? Ma ei ole näinud, et sa oleksid neid kuidagi sõbralikku keskkonda üritannud saata. Ohjah, sa ütleksid, et see tuli Videvikusärale kasuks. Aga sa saatsid ta Equestriat kaitsma su omaenese kalli õe eest.“
„Ja… sina saatsid Videviku samal põhjusel minema? Võimatu! Harmooniaelemendid saavad siin iga ohuga hakkama!“
Ebakõla turtsatas naerda. „Kas pean sulle Harmooniaelementide nõrkust meelde tuletama? Nad on vaid kuus mära, kes kannavad neid kristalle. Ma veel mõtlesin, et äratan su Elemendikandjate kaotamise ohu osas üles, kui ma esimest korda kivist välja sain, kuid ma ei osanud arvata, et sa koos Videvikusäraga nii leidlik oled, et mu pakkumisest taganeda võtsid. Pealegi sellest ajast, kui esimest korda väge kasutasin, on sul olnud aega tuhat aastat, et üritada muutuda, aga ma ei näe siin mingit arengut!“
Ta tahtis veel peenikest naeru kihistada, kuid Celestia ilme peatas ta. „Pealegi olin ma nii lahke, et ei tapnud neid, kui sa unustanud ei ole.“
„Elemendikandjad on palju raskemad ja leidlikumad vastased kui sa arvad,“ sisistas Celestia läbi hammaste.
„Ma võin nõustuda,“ ütles Ebakõla õlgu kehitades. „Muide, Harmooniaelementide toimimisel on teisigi puudusi, need oled sa muidugi tähelepanuta jätnud.“ Alikorni viha lahtus veidi ja ta kergitas kulmu. Ebakõla rääkis edasi: „Harmooniaelemendid toimivad korrapärases süsteemis. Nad taastasid su õe meelerahu pärast tuhandeaastast arkaniidisõlduvust, sest see oli asjade loomulik korrapära. Nad kivistasid mind kaks korda, sest tunnistagem, et korrapära ja mina ei klapi nagu kokku.“
„Ma ei suuda neid nõrkusi näha, Ebakõla. Sa etendad tõsist arutelu, aga tegelikult ei ütle sa midagi.“
„Ah et tahad tõsist juttu? Hästi. Kas sa arvad, et sinu oma on kogu universumi ainus korrapärane süsteem?“ Ebakõla häälest kadus mänglev toon ja ta pani peopesad näo ette kokku. Enne kui Celestia vastata jõudis, murenes must sein Ebakõla selja taga ja nähtavale tuli põlev Equestria. „Seal pimeduses on asjandusi, Celestia. Asjndused, mis võivad neelata selle väikse korrapära, mille sa oled siia maailma loonud. Ja nad korraldavad samal määral kaost nagu sinagi kunagi tegid. Harmooniaelemendid võivad nende vastas läbi kukkuda, sest nad on täielikult oma korrapärasüsteemis kinni.“
Põlevale maastikule ilmusid koletised, milliseid Equestrias ei olnud kunagi nähtud. Roheliste leekide sähvatused sadasid taevast hiiglaslikelt metallist laevadelt ja linnad kogu planeedi peal põlesid. Equestrialased, greifid, sebrad… Kõik rassid karjatati suurtesse tehastesse käitlemisele. Igasugune vastuhakk lämmatati jõhkralt ja kiiresti. Ja lõpuks jätsid metallist laevad Equestriast järele vaid põlenud, elutu maa.
„Neil asjadel ei ole oma vaba tahet. Neil ei ole loovust. Mõtteid. Ei ole võimalusi. Elu. Lootust. Neil ei ole hinge. Nad on jõledus mu silmis ja ma ei suuda peatada neid seda maailma hävitamast. Mitte mina üksi,“ lõpetas Ebakõla ja vaatas Celestiale keset neid õudseid stseene silma.
„Siis vabasta mind ja ma tegelen nendega ise!“ käskis Celestia ja Ebakõlal ei jäänud märkamata väike mure ta silmis, kui ta neid vaatepilte nägi.
„Ja siis? Muidugi, me ilmselt nurjaksime selle maailma ühe apokalüpsise, aga kes siis nurjab järgmise?“ küsis Ebakõla ning tema sõrmenipsuga kadusid pildid tulest ja surmast ning asendusid Päikeseõukonna paroodiaga. Seinte ääres olid kümned ponid ja valvurid, kuid ükski ei rääkinud, liigutanud ega isegi hinganud, kuna nad olid kivistunud. Ruumi lõpus oli kivistunud ponidest pjedestaal ja marmorist troon nende peal, troonil istus kahvatusinine alikorn, kelle lakk ja saba meenutasid lumetormi. Alikorn vaatas oma vaikset kuningriiki ja naeris.
„Üks türannia viib orjuse ja väljasuremiseni. Teine on külm ja tundetu kui kivi,“ võttis Ebakõla kokku ja ta sõrmenips kustutas hirmuäratavad ettekuulutused. „Mis on on ka heaks põhjuseks otsida muid võimalusi. Vidi võib aidata meid pääseda mõlemast halvast lõpust. Ja üleüldse, sa peaksid mind tänama!“
Celestia vaikis pikalt ja jõllitas Ebakõla. Juhuslik surelik arvanuks, et alikorn seisab nüüd nagu tuim kuju, kuid Ebakõla oli temaga liiga palju aega veetnud, et mitte märgata õrnu märke emotsioonidest, mis ta näos tõmblesid.
„Kui oleme sellises ohus, miks sa lihtsalt ei öelnud meile? Mulle?“ küsis Celestia aeglaselt.
„Mis see nüüd siis oli? Üks aus küsimus ja ma ei ole enam ohtlik? Sa paned selle nostalgiaga mu vana südame valutama.“ Ebakõla haaras dramaatiliselt oma rinnast, tõmbus küüru nagu vanur ja tõstis pilgu jälle alikornile. „Ma maksaksin heldelt, kui sa vastaksid ausalt ühele mu küsimusele: kas sa oleksid uskunud, kui ma oleksin rääkinud?“ Küsimus pani Celestia võpatama ja Ebakõla otsustas mitte pärida, millest selline nõrkusemoment.
„Nüüd ma kuulan sind, Ebakõla,“ taastus Celestia kiiresti, ilmutades Ebakõlaga nõustumise märke. „Kui oht on nii tõsine, siis aitan ma sind võita, aga sa pead Videviku tagasi tooma.“
Ebakõla kergitas kulmu, heitis pea selga ja naeris. „Kas sa mõtlesid, et ma tegin seda selleks, et veenda sind mind aitama? See on ületamatu!“ naeris ta käppa lehvitades. „No ära mine jälle tusaseks. Ma tean, et kui tuleb aeg, ei pea ma seda maad ja rahvast kaitstes abi sinult küsima. Mul on rõõm teatada, et oled möödunud tuhande aastaga õppinud oma rahva elusid hindama, ehkki ma ise sundisin sind.“
Ebakõla tegi sõrmenipsu ja kivikamber hajus, asendudes elutu kuumaastikuga ja sinisekirju Maakeraga keset tühjust. Ta ootas, kuni Celestia silmad suureks läksid, kui ta ära tabas, et planeet seal taevas ei ole Equestria. „Nagu ma ütlesin, on pimeduses asju. Kohutavaid, südantsoojendavaid, eemaletõukavaid, rahustavaid, koletislikke ja julgeid asju. Ja ühes suure universumi väikeses nurgas on maailm, mis on täis rahvast, kes ei ole sellised nagu mina, sina või väikesed ponid. Nende inimeste andeks ei ole maagia, ausus, headus või mis iganes, nende andeks on kangekaelne mõtlemine! Nad ei vaata võimatut asja ega hala niisama, vaid kratsivad lõugu ja töötlevad võimatuid asju oma peades senikaua, kuni neist saavad võimalikud asjad!“
„Ma ei ole kindel, et see on voorus,“ muigas Celestia.
Ebakõla võttis vastuseks väikse karbi, millel oli ühel küljel võre ja kaks nuppu. Ta pilgutas alikornile silma ja vajutas ühte nuppu.
„Neli edasi, neli edasi. Liikuge veidi paremale,“ kostis karbist müra ja katkestusi täis hääl. Edasine jutt läks kaotsi, sest ülelendav vari pani Celestia refleksist peaaegu maha lömitama.
Ta pilk tõusis tähtede poole ja püüdis veidra vaatepildi. Üks metallist sõiduriist hõljus rahulikult läbi tähti täis taeva, aeglustus ja laskus oma kohmakate jalgadega Kuu pinnale.
Karp piiksus ja sealt kostis teine hääl: „Oleme kuuldel, Kotkas, sa oled maas.“ Teine hääl vastas esimesele: „Houston, siin Tranquility baas. Kotkas on laskunud.“ „Roger, Tranquility siin, me saime teid pinnale. Kutid siin tõmbusid peaaegu siniseks, kuid me hingame jälle. Suur tänu.“
Sõiduriista küljel avanes luuk ja mingi figuur ilmus nähtavale. Ta oli kahejalgne, aga kogu ta keha oli varjatud massiivse ülikonna ja seljakoti sisse ning pead varjas ümmargune peegelklaasist anum. Ta laskus kohmakalt mööda üht oma sõiduriista jalga maha ja tegi esimesed sammud Kuul. „See on üks väike samm inimese jaoks. Hiigelhüpe inimkonna jaoks,“ krabises karp viimast korda ja Ebakõla vajutas teisele nupule, mis karbi vaikima pani.
„Kas sa ei mõista selle tähtsust?“ hüüdis Ebakõla käppi üles heites, kui Celestia paistis liiga vähe üllatunud olevat. „See rahvas, need inimesed leidsid võimaluse lahkuda oma koduplaneedilt ja panna jalg maha Kuul ning nad tegid seda ima maagiata! Nad nägid midagi, mille kohta nende instinktid ja sisetunne ütlesid, et see on võimatu, aga nad heitsid need kõrvale ja läksid Kuule! Ilma maagia abita ja ilma et keegi neid kogu selle pika arengu jooksul õpetanud oleks. Mitte keegi, nagu mina või sina, Celestia. Nad tegid seda kõike ise, sest nad on üksi keset pimedust kõige vastu, mis tahab neid otsida ja välja nuhkida. Videvikusära on praegu nende juures.“
„Sa saatsid Videvikusära nende juurde? Miks? Aitama neid võitluses selle pimedusega, mis neid kimbutab?“ küsis Celestia tasaselt. Tema toonis oli kuulda jahmatust.
„Pigem selleks, et neid ette valmistada? Sellega oleme hiljaks jäänud, pimedus on neil juba kallal,“ vastas Ebakõla süngelt ja tõstis käpa.
NAKS
Kuumaastik kadus ja asendus päikesepaistelise linnaga, kus olid siledad teed, mõned klaasist ja terasest tornid tagasihoidlikumate hoonete keskel. Igasuguse sulni tunde, mida ilus linn võinuks tekitada, rikkusid mustad suitsusambad silmapiiril. Vaatepildi imelisuse varjutaisd karjed.
Hulk olendeid – inimesed kergetes riietes – põgenesid kambakaupa kokkukuhjatud barrikaadide poole, kus mõned teised inimesed ootasid. Need said olla vaid sõdurid, kuna olid vormis ja turvistes, relvadeks mustad karbid ja torud. Kõik kergeis riides inimesed põgenesid barrikaadi taha, sõdurid järgnesid neile ja katsid nende taganemist.
Barrikaadi lähedal kõrvaltänavailt sööstsid välja koletised. Need olid suured mõõgasarnaste jalgadega putukad, kollased hõõguvad silmad näljaselt inimestele naelutatud. Ulgumise saatel sööstsid nad taganeva saagi poole.
„Minge, minge, ärge peatuge!“ hüüdis üks sõdur, pööras ümber ja tõstis relva lähima koletise suunas. Kostis robin pauke, ta relva suudmest välkusid leegid ning koletis tõmbles ja kukkus. Kui esimene koletis liigutamise lõpetas, sihtis inimene järgmist ja seegi langes relva tärina saatel maha. Sõdur astus tahapoole ja võttis vöölt taskust kõvera karbi, teine samasugune karp kukkus relva küljest maha.
Just siis, kui see karbike maha kukkus, purunes teise korruse aken ja kolmas koletis hüppas sealt alla ja sööstis. Tänava täitsid relvatärin ja hüüded, koletis sööstis sõdurini ja lõi mõlema küünisega. Üks küünis lõi inimese peast kiivri minema ja teine tõmbas üle näo ja lõua koletu haava. Inimene kukkus, koletise lõuad haarasid ta järele, ent peatusid, kui inimene lõi ta lülilisse kõhtu noa, väänas seda ja tõmbas välja.
NAKS
Pilt hüppas hoonesse, kus tosinkond mustades vormides ja turvistes inimest tulistasid oma relvadega akendest ja ustest välja nähtamatu vaenlase pihta. Ruumi keskel seisis suur sammas, mis hõõgus roheliselt ning pulseeris kiiremini ja kiiremini, samas kui kaks inimest paaniliselt samba jalami juures toimetasid.
„Ära nüüd pirtsuta, mileedi. Võta aega. Mitte et kõik Cardiff kaalul oleks,“ ütles üks inimene rõõmsalt, tuhnides samba küljelt turrituvas rotipesa sarnases juhtmepuntras.
„Lülita see välja, Finch,“ ütles teine inimene, kes vaatas paaniliselt sammast ja tema kiirenevat vilkumist. „KURAT!“ kisendas ta juhetes sasides ja tõmmates. Sammas kustus ja kumbki inimene ei liigutanud mõnda aega. Kui sammas uuesti vilkuma ei hakanud, siis vahetasid inimesed vahetasid laia naeratuse. Hetk hiljem ehmatas neid roheline välk, mis tabas seina nende taga.
NAKS
„Helfen sie…“
Neli rohekas turvises sõdurit tõstsid relvad viienda suunas, kes komberdas pimedas laohoone vahekäigus. Üks sõduritest läks lähemale, esmaabikarp käes, kuid ta lasti maha, kui jõudis viienda sõduri juurde. Sekund hiljem tulistaja karjus armetult ja plahvatas ning pärast järgmist sekundit mattus kogu laohoone roheliste välkude ja inimeste kuulide kaosesse.
Kaks inimest said kohe surma, üks jäi alles. Tabamus hävitas inimese relva, kuid ta tõmbas vöölt teise ja tulistas oma ründajaid ropu karjumise saatel ning püüdis taganeda. Kui see ainus ellujäänu maha varises, saabus lattu järgmine grupp inimesi.
NAKS
Pime laohoone asendus tühja laohoonega, kus olid mõned inimesed, kellega rääkis Videvikusära, selge nauding näos. Ta pühendus rohkem ühele inimesele, ütles talle julgustavaid sõnu ja hetk hiljem tõusis inimese peost münt ja hõljus õhus. Videvikusära naeratas rõõmsalt ja lõi heakskiitvalt kapju kokku.
Celestia nägu tõmbus šokki ja pisarad ilmusid ta silma, kui nägi pilti enda kallist õpilasest. „Sa… sa saatsid tegelikult Videvikusära neid aitama? Sa ütlesid, et nad on üksi pimeduses…“
„Neid aitama?“ mühatas Ebakõla. „Taeva pärast – ei! Miks neil oleks abi vaja? Kui ma poleks Videvikusära sinna saatnud, siis ilmselt oleks neid küll rohkem surma saanud, kuid inimrass jäänuks kestma nii nagu ikka – tehes võimatu võimalikuks.“
„Miks siis ometi?!“ karjus Celestia murtult, „Miks sa panid Videviku sellisesse ohtu?“
„Sest nad on üksi pimeduses, aga nad ei pea olema üksi,“ ütles Ebakõla, pani peopesad lõua juurde kokku ja vaatas alikorni tähendusrikka pilguga. „Sa peaksid teadma, miks, sest Videvik on sulle juba pea kaks aastat neil teemadel kirjutanud. Inimestel on ütlus, et vaenlase vaenlane on sõber ja neil on vaja teada, et neil on kaugetes kohtades sõpru, ja nad võivad meile koguni appi tulla.“ Ebakõla jutt lõppes sünge noodi ja silmapilgutusega: „Pealegi on neil parimad kannid.“
Üks käpp libisess Ebakõla selja taha ja tõmbas sealt välja isemoodi aparaadi, mis oli nuppe ja kange täis. Nupuvajutus ja kangikese tõmbamine – ning ta trooni tagant sõitis välja väike metallist sõiduk. See oli hall ning kükitas madalail roomikuil, et raskuskese madal oleks ja raske torn teda kummuli ei keeraks. Väike sõiduk pööras oma väikse torni Celestia suunas. Tornist kostis põrnika porina moodi heli ning pilv liiva- ja viljaterasuurusi projektiile lendas alikorni suunas ja peatus temast jala kaugusel. Kui masina esimene rünnak tagasi oli löödud, pööras see oma roomikutel ning rammis ühte Celestia kapjadest... vaid selleks, et kabi tõuseks ja masina laiaks lööks.
Ebakõla võpatas teeseldud õudusega. „Näed sa! See on see, miks me kunagi ühineda ei saa, Celestia. Sa lõhud kõik mu asjad,“ ohkas ta narrival toonil ja heitis aparaadi endakäest üle õla. Hetkeks avanes portaal, kust paistis teedjoov ükssarvikust valvur, just nii kauaks, et äravisatud aparaat sellest läbi jõuaks lennata. Kostsid karje ja plahvatus, mis katkesid poole pealt, kuna portaal sulgus ja kadus.
Celestia kergitas Ebakõla veidrate trikkide peale korra kulmu, aga vaatas siis väikest asjandust, mille ta laiaks oli löönud. „Luba mulle, et temaga on kõik korras. Luba mulle, et ta tuleb vigastamata tagasi. Palun!“
„Ei saa.“
Celestia vaatas Ebakõlale silma, tõstis kabja ja lõi mänguasja enda ees veel lamedamaks. „Siis too ta tagasi. Nüüd.“
„Ma ei saa. Me tegime diili ja see on tema ainus võimalus Equestriasse naasta. Ma ei saa ka sekkuda,“ keeldus Ebakõla, vaadates Celestiat üle oma kokkupandud peopesade. „Usu oma õpilasse, Celestia. Pealegi on ta palju tugevam ja leidlikum kui sa arvad.“
Celestia näkku tõusis taas viha, kui ta enda sõnu kasutati tema vastu. „Printsess Cadance tunnetab Videviku südant, kus iganes ta ka on. Kui see seiskub, siis tulen ja lõpetan su eksistentsi, isegi kui ma kogu asja ära rikun. Palveta, et ta naaseks, Ebakõla,“ ütles Celestia teravalt, pöördus kiviseina poole, mis avanes ta ees.
„Kui ta tagasi ei tule, siis lõpeb meie kõigi eksistents niikuinii, Celestia,“ sosistas Ebakõla, kui kambri sein kinni langes.
Mõnda aega oli kamber vaikne, aga siis kaosevaim rääkis jälle: „Oled päris julge, et võtsid sisse lipsata, kui Celestia seina avas. Nähtamatus eeldab teatud maagiameisterlikkust… Või infiltreerumisoskust. Kumba, hmmm?“
Möödus hetk ja Ebakõla kambrinurgas virvendas nähtavaks pruun ükssarvikumära. Ta saba, lakk, silmad ja karv olid kõik pruunid ning tema ilumärgiks ta puusadel oli karikakar. Tema näoilme oli rangelt ükskõikne. Ta pilgutas silma. Ühel hetkel olid ta silmad helerohelised ja järgmisel pilgutusel taas pruunid. Ta astus edasi ja rääkis: „Ma olen vaid suure leedi sõnumitooja. Kuninganna Chrysalis õnnitleb sind Videvikusära õnnestunud pagendamise eest. Oled andnud võimsa löögi Celestia ja ta režiimi vastu ning mu kuninganna soovib pakkuda abi võitluses päikesetürannia vastu.“
„Oh, mis helde ettepanek!“ lõi Ebakõla lõbusalt käppi kokku. „Kas ma saaksin Chrysalisega kohe rääkida? Pärast tema üritust Canterlotis pigem sureksin kui pühendaksin ta saladustesse. Kas sa… saakisd mind temaga ühendada?“
Libamära sulges silmad ja rääkis: „Sa räägid nüüd Chrysalisega, Lord Ebakõla.“ Mära avas oma erkrohelised silmad, et Ebakõla vaadata – ainult et venitada need suureks tema ees avaneva õuduse ees. Tema lõug vajus laiali ja kõik instinktid sundisid teda avaneva vaatepildi eest põgenema.
Sajad, tuhanded, miljonid silmad jõllitasid libalast. Ponisilmad, greifisilmad, libalaste silmad, kalasilmad, putukasilmad ja igasugused kirjeldamata silmad vaatasid tema hinge sisse. Naeratus, haigutav neel täitus miljonite naeratuste miljonite hammastega. „Mu kallis Chrissy,“ ütles tuhat häält ja võimatu hambaidpaljastav irve laienes. „Ma ei ole unustanud, mida sa Celestiale teha tahtsid!“ Libalane jõudis vaid võpatada, kui tuhanded jäsemed ta järele rabasid. Kombitsad, sõrad, haarmed, käpad, kabjad ja tuhanded teised kirjeldamatud jäsemed sirutusid ja neelasid libalase.
–
Kivimüür avanes ja ükssarvikust maag trügis sisse, loits valmis, et kisa allikat otsida. Ta leidis ilmetu välimusega ükssarvikumära, kes oli end vastu kambri tagumist nurka pressinud ja end hääletuks karjumas, samas Ebakõla istus oma troonil ja naeris süütult.
„Ebakõla, kes see on? Mida sa tegid talle?“ nõudis maag süüdistaval toonil ja ülejäänud valvurid vedasid hüsteeriasse langenud mära minema.
„Kust mina peaksin teadma? Egas mina ometi seda „normaalset“ ükssarvikut siia kambrisse lasknud. Äkki tuleks sind kellegi kompetentsema vastu välja vahetada?“ ütles Ebakõla teravalt ja lehvitas sõrmega karjuvale libalasele, kui müür jälle sulgus.