TULNUKATE RÜNNAK HONGKONGI LÄHISTEL LÖÖDI TAGASI TUNDMATU MILITAARORGANISATSIOONI POOLT. PEALTNÄGIJATE TEATEIL NÄHTUD TULNUKATEGA VÕITLEMAS HÄSTIORGANISEERITUD JA RASKELT RELVASTATUD SÕDUREID. HIINA ARMEEÜKSUSTE SAABUMISE AJAKS OLID KÕIK JÄLJED NENDEST SÕDURITEST KADUNUD.
AMATÖÖRFOTOD KAUGJUHITAVATEST SOOMUKITEST JA RADARILE RASKESTIAVASTATAVATEST PAIGALTSTARDIVÕIMEKUSEGA LENNUKITEST KÜTAVAD SPEKULATSIOONE AMEERIKA SEOTUSEST TULNUKAID JÄLITAVA MILITAARORGANISATSIOONIGA. VALGE MAJA LÜKKAB KÕIK SÜÜDISTUSED TAGASI.
--
„Helfen sie…“ kriipisid sõnad läbi raadio, nagu ütleks neid leinav kummitus. Ja kuna ta ei saanud rääkida teiste Esimese Löögirühma sõduritega, tundus see Mattile jube nagu põrgu.
„Komando, Esimene Löögirühm siin. Meie kanalisse tuli kõrvaline loba, palume nõu,“ teatas kapten Donnely nii kiiresti kui sai, varjudes kummulikeeratud kaubiku kõrvale ja viipas teistele, et nad sama teeksid. „Mu saksa keel on pisut roostes, aga keegi ütleb vist „Aidake mind.““
„Vastu võetud, Esimene. Sekkumine GSG sidevõrgust, side allikas on teie lähedal laohoones, paarkümmend meetrit teie praegusest asukohast põhjas,“ vastas hetke pärast komandör Bradfordi hääl. „Kui see keegi seal on kopteriõnnetusest pääsenu, siis võib tal olla väärtuslikku teavet.“
Matt nägi, kuidas Donnely kiiver noogutas. „Esimene Löögirühm võttis vastu. Jaguneme nüüd gruppideks. Viis ja rohkem, teie patrullite perimeetris ja otsite ellujäänuid või vaenlasi. Kõik ülejäänud koos minuga laohoonesse.“ Kinnituste koor käis läbi Esimese Löögirühma raadiokanali ja kaheksa sõdurit jagunesid kahte neljaliikmelisse gruppi. Matt ei raisanud tähelepanu teise grupi peale, ta rivistus kapteni taha, et söösta laohoone poole tänava lõpus.
„Helfen sie…“
„Kes iganes nad on, nad paluvad abi. Nad võivad olla vigastatud,“ tõlkis Rommel ja patsutas ühte oma rihmadest, mis hoidis esmaabipakki.
Donnely noogutas taas ja viipas ukse poole. „Komando, Esimene siin. Me murrame nüüd lattu.“ Hale avas aeglaselt ukse ja hiilis ruumi, pumppüss õieli. Rommel ja Donnely järgnesid talle automaatidega ning Matt hiilis nende taga.
Erinevalt hävingust ja laipadest õues oli ladu täiesti puutumata, kastid ja alused seisid ilusates korrapärastes ridades. Ainus, mis oli vigane, oli valgustus, kus iga teine lamp vilkus või oli kustunud. Oma mitme laopimedusest lähtuva nähtavusliini ja väheste varjutõmbamisvõimalustega ukse kõrval meenutas see sõduritele põrgut.
Vaatamata Murphy seadustele õnnestus sõduritel ilma intsidentideta koonduda laadimisrambi juurde esimese alusterea taha varju. Pärast pausi viipas Donnely gruppi edasi liikuma, aga kõik kangestusid, kui kuulsid neid sõnu taas.
„Helfen sie…“
Sõnad kõlasid Matti kõrvas stereona, nagu kuulnuks ta raadio asemel rääkijat ennast. Kostsid lohisevad sammud, seda saatis selline heli,nagu lohistataks midagi metalset mööda betooni. Kõigi silmad pöördusid heli poole.
„Kontakt keskmises vahekäigus,“ teatas Hale kiiresti ja kõik nägid vahekäigu värelevas valguses taktikalises turvises inimfiguuri, kes tuikus nende poole. Ta nõjatus igal sammul tugevalt kaubaaluste reale enda kõrval ja ta pea kõlkus jõuetult. Matt aimas tema ühes käes hoitavat pumppüssi kontuuri, mille raud mööda betooni lohises, teises käes oli tal granaat.
„Rommel, too ta varju, me katame sind,“ käsutas Donnely.
„Grenzschutzgruppe freundschaftspiele!“ kutsus Rommel saksa keeles, tõustes aeglaselt, käed püsti. Ta laskis automaadi rihmale rippuma ja võttis aeglaselt esmaabipaki, millel ilutses rahvusvaheline punase risti sümbol. „Legen sie waffen auf dem Boden, und wir können ihnen helfen, wenn Sie verletzt sind.“
„Helfen sie,“ oigas GSG sõdur peatudes, kuid ta ei langetanud relvi. Rommel astus kaubaaluste vahelt välja ja lähenes, hoides esmaabipakki nähtaval.
„Ei paista nähtavaid vigastusi, kui kokutamine ja tasakaalukaotus välja jätta, need võivad tuleneda põrutusest,“ võttis Rommel kiirelt kokku, kui vahemaa nende vahel vähenes, ja ta pöördus GSG sõduri poole: „Mach dir Kleine Sorgen, hier sind Verstarkungen. Warum gehst du nicht senken Sie ihre Waffen und wir können Sie fixiert up? Ja?“
GSG sõdur tõstis aeglaselt pea, vaatamaks Rommelit, ja hetk hiljem kustus valgusti ta pea kohal. GSG sõduri silmad olid pahempidi ja veresooned ta peas olid pungil, nii palju, kui Matt oma positsioonilt nägi. Veel nägi ta selle vilkumise hetkel lillakat energiavoogu sakslase kuklast vahekäigu lõpu suunas, kus paistis hall lapsesuurune humanoid suurte mustade silmade ja peaaegu olematu suuga.
„Tote mich!“ karjus GSG sõdur ning ta pumppüss hüppas äkki üles ja tulistas Rommelile rindu. Kõik muu juhtus juba hetkega.
„Relv maha, relv põrandale!“ karjus Hale, ta tõusis ja sihtis GSG sõdurit oma pumppüssiga.
„Komando, Esimene Löögirühm siin,“ karjus Donnely raadiosse, „GSG pääsenu on vaenulik, Rommel on maas!“
„Tulnukas vahekäigu lõpus!“ hüüdis Matt tõustes ja automaadiga sihtides.
„Gott verzeih mir…“ ulgus GSG sõdur ning pumppüss ja granaat kukkusid põrandale. Granaadi splint kukkus sekund hiljem. Granaat plahvatas, moonutades GSG sõduri lihatombuks. Rommelil, kes lähedal lebas, ei läinud paremini.
Enne kui allesjäänud sõdurid reageerida jõudsid, valgustasid laohoonet rohelised välgud. Risttuli kattis kogu laohoone pikkuse ja vahekäigud mõlemas küljes, surudes Esimese Löögirühma liikmed täielikult paigale.
„Harris, ründa tulnukat küljelt või me sureme! Mine kohe, me katame!“ hüüdis Donnely, täristades piki vahekäiku ründajate suunas, ja Matt ei saanud juhust kasutamata jätta. Ta hüppas püsti ja jooksis ühe seinaäärse vahekäigu suunas ning tundis õudu, kui sama nurga tagant ilmus tulnukas, kuhu ta joosta plaanis.
Tulnuka kahjuks oli Matt kiirema reaktsiooniga, hoop ta ilmetusse näkku heitis ta põrandale ja automaadivalang tegi talle lõpu. Jõudes nurga taha, nägi ta järgmist tulnukat. Kiire päästikuvajutus võttis ta maha ja Matt jätkas oma külgmanöövrit.
„Komando, Esimene Löögirühm siin, Hale on maas! Me vajame lisajõude…“ Donnely teate lõpetas järsult plahvatuse heli ja Matt avastas äkki, et ta on väga üksinda.
Ta märkas järgmist tulnukat, kui möödus nurgast, ja tõstis tulistamiseks automaadi. See päästis ta elu. Hoopis teise nurga alt läigatas roheline kiir otse ta rinna suunas. Ta automaat blokeeris lasu, sulades ta käes kasutuskõlbmatuks. Pauk lõi Matti jalult, aga ta suunas oma kukkumist nii, et veeres varju. Püstol tõusis reflektoorselt ja tulistas kolm lasku selle tulnuka pähe, kes oli ta peaaegu ära tapnud.
Hetk hiljem kuulis Matt liikumist ja leidis ennast järgmise tulnuka ilmetu näo vastast, kes oli roninud kastide otsa, mis Matti varjasid. Üks kõhn jäse tõusis tema suunas ja asjandus selles käes hakkas rohekalt helendama. Ta tegi seda liialt hilja, sest Matti kuul tabas teda vasakusse silma. Nagu nukk, millel nöörid läbi lõigatud, kukkus ta pääsenud sõduri ette. Teine lask sai tulistatud, siis kolmas, neljas ja viies... Ja tosin kuuli tungisid surnud tulnikasse. Ainus heli, mis suutis püstolipaukudest üle kajada, oli Matti kisendamine, kui ta püüdis eemale ukerdada, hoides püstolit tulnuka suunas.
Relv klõpsus tühjalt ja Matt lasi salvel kukkuda. Ta värisevad käed kobasid järgmise salve järele, aga siis kuulis ta laske, kui Esimese Löögirühma teise poole liikmed laohoonesse tungisid. „Jumal küll, Komando, siin Esimese Löögirühma Viies. Kapten Donnely, seersant Rommel ja kapral Hale on surnud. Tuulame siin ja otsime Harrist. Harris, oled sa siin?”
„Ma olen siin,“ püüdis Matt vastata, aga ta hääl oli nõrk. „Ma olen siin…“
--
08.05, 19.04.2015, haigla
„Ma olen siin,“ mõmises Matt, püüdes tõusta, kuid tundis, et keha on liialt nõrk. Ta proovis istuda, kuid torkiv valu rinnus peatas ta ja ta langes tagasi voodisse. Hmm, voodisse?
Matt avas aeglaselt silmad ja sai õnnistatud peavaluga. Selle tekitasid valged seinad, milles ta tundis ära XCOM-i haiglatiiva patsientide puhkeala. Pärast paari silmapilgutust lahtus valu talutavuse piiresse ja ta avas silmad uuesti, et ringi vaadata.
Matti voodi asus ruumi tagumises otsas ja punt sõdureid oli kogunenud sissepääsu lähedale ühe teise voodi ümber. Ta nägi Andersoni, Potterit ja Hendersoni voodi ümber istumas ning haige Drõžimski lamas voodis, hapnikumask ees. Kuna teised olid Matti suunas seljaga, oli Drõžimski esimene, kes märkas Matti liikumist, ja ta tõstis väriseva käe tema suunas.
„Tõuse ja sära, tulikas!” hüüdis Henderson üle ruumi ja tõusis püsti. Anderson ja Potter tõusid samuti ning järgnesid Hendersonile, kes Matti suunas tuli. Potter komberdas karkudel. Henderson peatus Matti voodi jalutsis, ristas käed ja jäljendas Bradfordi: „Kangelasemängimine võib su tappa, XCOM ei vaja kangelasi.“
Matt itsitas korra ja kahetses seda, sest rind lõi jälle valutama. Ta naeratas Hendersonile ja ülejäänud kahele sõdurile, kuni kergitas kulmu, kui nägi, et Potteri jalg oli lahases. „Mis sinuga juhtus?“ küsis Matt, püüdes meenutada, millal snaiper viga võis saada.
„Krüsaloid lõi,“ kehitas Potter õlgu, arvates, et sellest selgitusest piisab.
„Jama ajad, ise koperdasid ja kukkusid tuletõrjeredeli viimastel pulkadel,“ täpsustas Henderson, „Mina veel vedasin sind su murtud jalaga Skyrangerile.“ Potter muigas ja lõi käega.
„Tunned sa end seal hästi, D?“ hüüdis Matt üle palati nii kõvasti kui suutis ning raskerelvamees noogutas ja tõstis näpud püsti. Ei saa Drõžimskit lasta end üksildasena tunda… Mille kuradi pärast nad meid teineteisest nii kaugele panid? „Kuna me oleme tagasi, siis missioon ilmselt õnnestus?“
Kolm sõdurit noogutasid ja Henderson rääkis: „Õnnestus jah. Päästsime tsiviili ja kola, mis tal kaasas oli, ning andsime Bradfordile üle kohe, kui maandusime.“ Ta avas suu, et jätkata, kuid vaikis, näos rahutu ilme.
„Kas see on see?“ küsis Anderson, kui tuli Matti kõrval seisva laua juurde. Laual oli väike klaaspurk, räbaldunud metallitükk selle sees. „Rahvas räägib, et nad võtsid selle välja su tagumisest soomusplaadist, see käis läbi soomuse ja su rinna nagu nuga läbi või. Sentimeeter kõrgemalt või madalamalt läinuks see rikošetti ja rebinuks sind ikka päris sitasti. Kuradi õnnelikult läks. Aga kui sa poleks seda teinud, oleksime kõik surnud, Jenkins, Drõžimski ja too tsiviil kah.“
Matt noogutas sõnatult, võttis tänu vastu ja tõstis teema, mida nad seni vältinud olid: „Fowler ja Lee?“
„Nemad on nüüd Seinal,“ vastas Potter mornilt. „Ülejäänud meeskonnad said kergemaid vigastusi, kuid ei kaotanud sõdureid.“
Sõdureid haaras morbiidne vaikus ja Matt märkas, et üks tähtis isik on puudu. „Kus Lana on? Mõtlesin, et ta peaks olema igal juhul siin, kas haavatuna või niisama teiega koos.“
Hendersoni nägu tõmbus hapuks ja teisedki kaks sõdurit järgisid ta emotsiooni. „Ma pole teda pärast operatsiooni näinud,“ vastas ta aeglaselt, vaadates Mattile tõsiselt otsa. „Bradford nõudis ta kohe pärast maandumist koosolekuruumi aru andma. Ma vist pean küsima, et mida kuradit te kaks tegite? Bradford on alati maandumisplatsil ootamas, kui tuleme, aga seekord oli ta raevus nagu kole jumal.“
„Mida?“
„Tõsiselt,“ lisas Potter närviliselt. „Teadupärast on Bradford oma pilgu poolest niisamagi kuulus, kuid seekord võis see pilk kivi sulatada. Siis doktorid ja teadlased hakkasid küsima teie kahe kohta, et mis viimastel päevadel toimub. Väga veider asi. Kui veel veidrustest rääkida, siis kuidas sa koos Lanaga seda mustkunstitrikki tegid seal Skyrangeris enne õhkutõusu?“
Kõigi pilgud pöördusid Matti poole ning ta sulges silmad ja meenutas missioonile eelnenud asju. Skyranger? Enne olime arsenalis, kus kõik eirasid meid, siis jooksmine läbi koridoride, kui tulime Tähetolmu laborist, siis teleport Skyrangerite angaarist laborisse. Ta hõõrus silmi, proovides keskenduda. Ma unustasin midagi. Ma tean seda. Oh, raisk.
Enne kui rohkem küsida jõuti, libises haigla uks lahti, tuues nähtavale Bradfordi kõige oma kohutava hiilgusega, saadetuna märgatavalt vähem kohutavast Vahlenist. Henderson, Anderson ja Potter tõmbusid pingule ning astusid kõrvale, sealjuures Potter tudises veidi, hoides karke tee pealt eest. Bradford ja Vahlen möödusid neist kolmest pilku pööramata. „Mul on vaja rääkida kapral Harrisega privaatselt,“ teatas Bradford, keerates hävitava pilgu voodislebava sõduri peale. Ülejäänud Esimese Löögirühma liikmed heitsid mureliku pilgu üle õla ja lahkusid ning Vahlen tõmbas voodile eralduskardina ette.
„Kapral, räägi meile täpselt, mis juhtus enne operatsiooni Hongkongis,“ kamandas Bradford pilku pööramata.
Matt sulges silmad, kogus mõtteid ja vastas viimaks: „Enne operatsiooni algust, reamees Jenkins ja mina osalesime meie külalise eskordis teatud kohta,“ alustas ta, hoides üksikasju ebamäärastena. Drõžimski on küll toa teises otsas, aga tal on kõrvad peas. „Kohe, kui alarm algas, me… Läksime tagasi külalise elukohta. Enne kui hakkasime sealt arsenali tulema, külaline… Ahh…“
Matt pääses korraks pilgu alt, kui Bradford ja Vahlen teineteisele silma vaatasid. Teadlane noogutas, vaadates arvutit oma käes, ja äkitselt oli pilk taas Matti peal.
„Just nii, nüüd on selge. Pärast lahkumist külalise eluruumist potentsiaalselt ohtliku mõjuga sulle ja reamees Jenkinsile sa läksid arsenali ja võtsid operatsioonist osa? Teadmata, et see võib ohustada sinu ja su kaaslaste elu või operatsiooni ennast?“ Bradfordi hääl oli küll vaikne, aga seda hirmuäratavam.
„Jah, söör,“ vastas Matt ainsa võimaliku sobiva vastuse.
„Seleta seda. Nüüd!“
„Reamees Jenkins ja mina jõudsime arsenali, teatamaks, et võtame operatsioonist osa. Jenkins täitis mu käske. Ma tundsin, et ohtlikum olnuks saata Esimene Löögirühm alamehitatult.“ Jutt jooksis soravalt ja Matti haaras tasapisi aimdus, et iga järgmine sõna oli järgmine nael ta karjääri kirstus.
„Ja kõnealuse operatsiooni ajal jäite teie kaks tulnukate poolt mitu korda tähele panemata, kogusite veerandi kinnitatud tapmistest, saite kaks elusat vangi ning tagasite missiooni õnnestumise ja meeskonnaliikmete pääsemise, pannes oma elu otsesesse, vältimatusse hädaohtu,“ lisas Bradford ja Matt nägi vaeva, et varjata oma segadust.
Komandör astus Mattist ja Vahlenist eemale, ristas käed, noogutas siis ja pöördus tagasi. „Sinu tegevuse pärast enne operatsiooni oled sa kõrvaldatud lahinguülesannetelt. Sa võid assisteerida doktor Vahlenit sulle ja Lanale pandud mõju dokumenteerimisel ja katsetamisel. Kui see on uuritud ja Vahlen on kinnnitanud selle ohutust, võid naasta lahinguoperatsioonidele.“
Ja just siis, Matt valmistus karistust kuulama, rääkis Bradford hoopis: „Tänuks sinu kiirele mõtlemisele ja kõhklematule eluga riskimisele, mis tagasid operatsiooni õnnestumise ja sõdurite pääsemise, ülendan ma su seersandiks, kui naased teenistusse.“ Ja kohe, kui see Matti meeltesse jõudis, komandör lõpetas: „Ja kui sa korra veel ohustad niimoodi operatsiooni, veedad sa ülejäänud sõjaaja kongis.“ Lisamata sõnagi, Bradford pöördus ja kõndis minema, Vahlen kannul kiirustamas, jättes põhjalikult segadusseaetud sõduri üksi.
--
9.10, 19.04.2015, Tähetolmu labor
Videvikusära oli mures. Sellest oli möödas juba kolm päeva, kui Matt ja Lana kuhugi tööle läksid, ja ta polnud neid sealtmaalt näinud. Charles oli käinud mõned tunnid pärast nende lahkumist ja teatanud, et nendega on kõik korras ja loitsu pole enam vaja, ning ta polnud tedagi sellest saadik näinud. Kimi ja Joeli polnud samuti näha. Ta polnud inimesi näinud juba ligi kaks päeva ja see pani teda veel enam muretsema.
Videvikusära astus oma laua juurde, kus ootas teda värske söök. Igal ööl, kui ta magas, täitus korv taas, see oli alati igal hommikul täis. Olen täna öösel üleval ja küsin, mis toimub, mõtles ta, kui vaatas jälle lauale. Ühel pool oli tahvelarvuti, millega ta inglise keelt õppis, teisel pool raamat, mille Charles oli talle andnud.
Kõhelnud hetke, pühendus Videvikusära raamatule. Raamat ei olnud heas korras, selle pehmed kaaned olid kerged kuluma ja polnud kahtlustki, et raamat oli palju üle elanud. Õrna telekineesiga tõstis ta räbaldunud kaant ja kergitas kulmu, kui nägi käsitsi kirjutatud teksti. See koosnes enamasti äratuntavatest kirjatähtedest ja suurtest trükitähtedest, mida oli kergemgi lugeda.
„Kallis Ellie,“ pomises Videvikusära alustades. „Kui sa oled piisavalt vana, siis loodan ma, et hakkad lugemist armastama sama palju kui mina. Kirjutatud sõnadel, mis jutuks seotud, on maagia: need loovad maailmu ja kangelasi, mida me kunagi näinud ei ole. Igal leheküljel juhtub midagi. Pea seda meeles ja sa jõuad kaugele. Vanaisa Ray.“
Ta luges teksti veel kord ja kehitas õlgu. Ray… Küsin Charlesilt, kes on Ellie, kui ma teda järgmine kord näen. Järgmine lehekülg pöördus, kuid enne kui ta jätkata jõudis, helises uksekell ja uks avanes. Shen ja Joel ilmusid uksele ning naeratasid ja lehvitasid pisut pingutatult.
„Hommikust, Videvik. Mul on nii kahju, et ma pole ammu sinu juures käinud,“ vabandas Charles laua kõrvale istudes. Joel istus ta kõrvale ja paistis samuti kohmetuna. Videvikusära pani raamatu lauale tagasi ja sättis end laua kõrvale istuma. „Viimasel ajal on üsna ärev olnud. Kuidas sul on sellest saati läinud, kui viimati rääkisime?“
„Noh,“ alustas Videvikusära, kuid ta kõhkles ja hoidus kõike välja lobisemast, mis ta meeles mõlkus. „Matt ja Lana pole ka siin käinud… Mitte kedagi pole siin käinud. Mis toimub?“
„Ah, tegelikult on mul selle kohta uudiseid. Matt ja Lana on mõlemad väljaspool ohtu, kuid missioon ei läinud päris nii, kui plaanitud oli. Lana aitab küsimustega, mis sellel missioonil tõstatusid, Matt taastub praegu haiglas…“
„Mida? Kas Matt sai viga? Kas loits ei toiminud?“ katkestas Videvikusära. „M… ma olin kindel, et see on korras. Energia oli ühtlane ja häirimata, loitsu manamisel ei paistnud ainsatki kahjulikku asja, mida tavaliselt näeb, kui loits ebaõnnestub. Mis juhtus? Palun, mis juhtus?“
Charles vaatas pikalt Joeli poole ja vastas viimaks: „Mattiga on korras, ta sai viga, kui missioonil sõpru aitas. Ta paraneb nüüd hästi ja peaks mõne päeva pärast saama külla tulla. Tegelikult lootsime selle loitsu kohta küsida. Saad sa sellest rääkida?“
„Kindlasti,“ ohkas Videvikusära kergendusega. „See on loits, mille ma ise lõin, kui nägin maagilist asja, mis tekitas samasugust mõju. Roosa Pirukas arvas, et seda võiks taustaponi loitsuks nimetada, kuid mulle meeldis „müürilill“ rohkem. See on loodud, et muuta asju tähtsusetuks. Ükskõik kes näevad midagi, mis on selle loitsu alla pandud, ei näe midagi tähtsat ega mäleta seda ka siis, kui meenutavad aega, mil nad seda nägid… Mida? Oli see millestki, mida ma ütlesin?“
Kui Videvikusära rääkis, heitis Charles paljutähendava pilgu Joelile, kes oli ametis pliiatsiga, pannes nii palju kirja kui suutis. Kui jutt lõppes, märkas Videvikusära, kuidas Charles neelatas, enne kui alustas: „See on päris huvitav, Videvik. Sa ütlesid, et nägid midagi, mis tekitas seda mõju loomulikul viisil?“
„Jah, see oli…“ Videvikusära pühkis kabjaga üle näo. „Ma arvan, et see ese võis mõjutada minu mälestusi sellest. Mäletan, et see oli sinine, kuid eladeski ei mäleta ma sellest rohkemat. Siiski. Eseme omanik nimetas seda tajufiltriks ja see oli tehtud selleks, et see oleks tähelepandamatu. Tegelikult kõlas see täpselt vastupidisena ühele teisele loitsule ja ma mõtlesin, et oleks huvitav luua loits, mis jäljendab selle tajufiltri mõju.“
„Ohoh, seega on olemas ka loits, mis on selle vastand?“
„Jah, seda nimetatakse „tahan-vajan“ loitsuks,“ alustas Videvikusära innukalt, kuid tõmbus kössi, kui selle loitsu nime ütles. Oh, Celestia, pidin ma sellest rääkima. Palun ärge küsige sellest, palun, ärge küsige rohkem, palun…
„Ja mida see teeb?“
Videvikusäral tuli maha suruda piinlik ohe. „See muudab asja igale ponile tähelepandavaks ja ihaldusväärseks kohe, kui ta seda näeb. E… ehk me ei räägiks sellest, palun?“ Charles ja Joel vahetasid pilku ja vaatasid siis uuesti Videvikusära poole. „Okei, ma kasutasin seda korra, kui olin meeleheitel, kui ei suutnud lahendada probleemi, mida kirjutada Printsess Celestiale,“ rääkis ükssarvik tasa. „Ma ju ütlesin, ma kirjutasin printsessile kord nädalas, jutustades, mida olin õppinud ja milliseid probleeme lahendanud? Ma ei suutnud enne tähtaega probleemi leida ja otsustasin probleemi ise tekitada. See oli minust nii rumal ja ma pole sestsaadik seda loitsu kasutanud. Kas me räägiskime parem millestki muust?“
Joel oli süvenenud märkmete kribamisse, Charles märkas Videvikusära vihjet. „Sa mainisid maagilist eset. On need su kodus levinud? Sellised esemed, ma mõtlen?“
„Noh, nii ja naa,“ alustas Videvikusära ebalevalt, aga naeratus tuli ta näole, kui tõstatus mugavam teema, millega ta samuti hästi kursis oli. „Ma olen uurinud mõningaid maagilisi esemeid ja olen mitut ka näinud. Harmooniaelemendid on need, mis on mulle kõige tuttavamad…“
--
09.15, 19.04.2015, Tähetolmu laborid
„Ja nüüd räägivad nad maagilistest esemetest sealt maailmast, kust Videvikusära pärineb,“ tõlkis Lana, vaadates teisi enda ümber laboris. Kim paistis kõige silmatorkamatum, kui ta istus uurimisseadmete taga ning salvestas Videvikusära juttu ja Lana tõlget. Vahlen oli ta kõrval ja kirjutas omi märkmeid. Kõige mõjuvam figuur ruumis oli Bradford, kes vahtis läbi ühepoolse peegli nii pingsalt, et Lana peaaegu ootas, et peeglisse sulab auk.
Pikk vaikusehetk möödus uurimisalal, kuni Bradford alustas: „Ootan aruannet nädala jooksul. Moira, määran Jenkinsi täiskohaga assisteerima. Harris liitub kohe, kui haiglast vabaneb. Ma tahan teada viimast kui omadust, mis sel mõjul on, kuu lõpuks, samuti analüüsi, mida saaks teha selle teise mõjuga, mida see seal mainis.“
„Saab tehtud, komandör.“
„Veel üks asi,“ pöördus Bradford otse Vahleni poole ja Lana polnud küll kindel, kuid paistis, et Vahlen vältis seda pilku. Vahlen talus seda üsna hästi, ta vaid kergelt kohmetus. „Sellele subjektile on mõjunud kiitmine ja sotsiaalne suhtlemine paremini kui professionaalne distants ja käsud.“
Lana nägi, kuidas Vahleni kulmud tõmblesid, ja ta pigistas oma tahvelarvutit nii, et sõrmenukid olid valged. „Mida sa nõuad?“ küsis ta läbi hammaste.
„Ma soovitan subjekti austavamalt kohelda,” vastas Bradford rahulikult. Vaatamata, et need kaks rääkisid enam-vähem asjalikul, kuigi sunnitul toonil, tundus Lanale, nagu kohtuks kaks suurt titaani, kui need kaks võimsat tahtejõudu teineteist murda üritasid. „Ole viisakas ja kui ta keeldub ülesande täitmisest, siis ära pressi peale.“
„Sinu ettepanekud on head, aga…“
„Need pole ettepanekud,“ katkestas Bradford ja ta hääletoon muutus järsuks.
„Teadustiimi praktika ja katseprotseduurid on täielikult minu pädevuses…“ vastas Vahlen järsult ja tõmbus kössi, kui Bradfordi pilku tõusis järgmine annus raevu.
„Kui need katsed otseselt ohustavad seda rajatist ja kogu XCOM-i projekti, siis on see minu pädevuses.“ Bradfordi hääl ei tõusnud detsibelligi, kuigi Lanale tundus, nagu ta karjuks. „Vaatasin üle videod su katseprotseduuridest ja sinu käitumine viimases ringis oli täiesti vastuvõetamatu. Ma hakkan kahtlema sinu professionaalses erapooletuses, doktor.“
„Erapooletuses? Räägid minust kui Shen…“
„Sheni kohalolu neil katsetel oli ainus põhjus, miks sa elus oled. Ta mõjub subjektile rahustavalt selle vangistamisest saati ja tema oli esimene, kes adus, kui suurt ohtu see kujutab, kui see peaks tundma end ohustatuna. Ütle mulle, doktor, mis oleks juhtunud viimase katse ajal, kui Sheni seal ei oleks olnud? Kas sa oled kindel, et teil on välja arendatud vastumeetmed, hoidmaks subjekti, kui see tunneb end nii ohustatuna, et muutub vägivaldseks? Oled kindel meie praeguses suutlikkuses end kaitsta, kui ta peaks ründama?”
Vahlenil olid hambad ristis, käsi pidi tahvelarvuti peaaegu rusikasse kokku kägardama ja ta kõikus veidi, kui Bradford jätkas ta jõllitamist. „Saan aru, komandör,“ pomises ta, kui murdis silmsideme ja vaatas mujale.
Bradford hoidis pilku veidi kauem, kuni noogutas: „Tahan aruannet nädala jooksul ja üksikasjalikku raportit kuu lõpuks. Ja ma ei taha kuulda rohkem probleeme selle projekti ümber. Kas on selge?“
Hetkel, mil see pilk käis üle Lana, tahtis ta läbi hammaste sisse hingata. Ning see hetk õnneks lõppes, kui Bradford sõna lausumata pöördus ja uurimisruumist välja kõndis. Vahlen värises vaoshoitud vihast ja läks samuti välja. Kui uks kinni langes, kuulis Lana ohet ja märkas Kimi, kes oli valge kui leht.
„Jumal küll, kui valus see oli. Pakun, et doktor Vahlen on järgmistel päevadel veel napisõnalisem kui seni,“ ennustas Kim ja Lana noogutas nõustudes. „Võib-olla hoian end rohkem teistesse laboritesse, kuniks asjad rahunevad. Tervita Videvikusära minu poolt!“ Ja Kimgi kiirustas laborist minema, jättes Lana üksi. Kuna mujale polnud minna, lahkus ta uurimisruumist ja läks Videvikusära tuppa.
„Lana!“ tervitas Videvikusära laia naeratusega ja lehvitas kapja. „Ma nii muretsesin, kui sa ära läksid! Ma pole sind, Matti ega Charlesi ammu näinud. Kuidas teil läks? Charles ütles, et Matt sai viga, aga nüüd on kõik korras. On see tõsi? Kus sina oled olnud?“
„Hei, Vidi, tuhat vabandust, et aega pole saanud,“ naeratas Lana häbelikult õlgu kehitades. Ei tasu panna teda seepärast end süüdi tundma, et mina passisin kongis, kuni Bradford selle loitsujamaga tegeles. „Aga ma olen tagasi. Matt sai vähe peksa, aga temagi tuleb kohe, kui saab.“
Lana tõmbas tooli laua juurde, painutas käsi ja rääkis siis: „Meil oli nii hea meel, et sa aitasid meid, Videvik. Aga ühes asjas ma pean veel kindel olema. Kindel selles, et seda enam ei juhtuks. Seekord läks õnneks, aga sa ei tohi kasutada oma võimeid meie peal sellistes potentsiaalselt ohtlikes olukordades. Eriti just siis, kui sa ette ei hoiata.“
„Mida? Miks?“ tõmbus Videvikusära norgu, kui ta abist keelduti.
„Videvik, kas sa mäletad esimest korda, kui ma Kimi siia kutsusin?“ küsis Joel vaikselt ja Videvikusära noogutas.
Videvikusära avas suu, et nõustuda, kuid vaikis ja vaatas maha. „Mul on kahju,“ oli kõik, mida ta öelda oskas.
„Niisiis Lanal on õigus. Me oleme kõik rõõmsad, et sa oled nõus meid aitama, kuid me peame järgima seadusi, tagamaks kõigi ohutust,“ ütles Shen hoolitsevalt. Ta peatus minutiks ja jätkas: „Kas sa oleksid nõus seda loitsu katsetama täna või homme? Kuna see on nii uus asi, siis sa võiksid selle omadusi kontrollitud keskkonnas proovida.“
„Mulle meeldiks see väga!“ nõustus Videvikusära kohe.
Lana naeratas, kui ebamugav olukord ise lahenes, ja ta soris oma taskutes, otsides midagi. „Noh, kes tahab kaarte mängida?“
--
08.30, 12.042015, Kasarmu
Ma ei kuulu siia, mõtles Shaojie Zhang, kui kõndis kasarmust söögisaali poole. Sõdurid noogutasid talle tervituseks, kuid nende võõrastus oli tuntav. Nad ei usalda mind. Ma ei saa neid selles süüdistada. Sõdurid, keda ta kõnetas, olid küll lugupidavad, kuid sõnaahtrad ja ta sai aru, et tema teod sõjaväljal olid ainus põhjus, miks nad temaga üldse rääkisid.
Kuulujutt oli universumis ainus asi, mis oli valgusest kiirem, ja nii levisid ka jutud viimasest missioonist, mis oli lõppenud kahe sõbra surmaga. Sedagi teadsid juba kõik, et missiooni eesmärk pärines kuritegeliku organisatsiooni liikme käest ja tasu selle eest oli, et XCOM päästis ta tema endiste kolleegide käest.
Nad arvavad, et ma olen varas, reetur ja kriminaal. Ma ostsin endale ohutu koha nende sõprade elu hinnaga. Ta krimpsutas nägu, võttis automaadist veepudeli ja suundus üksikusse lauda söögisaali ääres. Ma teenin nende usalduse läbi vere ja higi, kui ma pean. Zhang mõtiskles ja kuulis, et veel üks kuulujutt liigub ringi. Sahojie Zhang oli vedanud enda seljas ühe oma päästjaist tule alt minema ja sellega oli ta teeninud piisavalt respekti, et tema uued majutajad olid nõus tema teeneid vastu võtma.
Ja nii leidis endine kurjategija end samas vormis oma majutajatega ja söömas nendega samas sööklas, mis iseenesest oli mugavam mingist kitsast kongist, mida ta ette kujutas, kuhu pannakse teised tsivilistidest kollaborandid, kui nad XCOM-i poolt kinni püütakse. Ta oli läbi raiunud kõik sidemed oma endise eluga ning läbinud suured meditsiinilised uuringud ja füüsilised katsed, enne kui nad nõustusid tema pakkumisega. Nüüd oli tal käsil sisseelamise raskeim osa.
„Oi, erak!“ katkestas naishääl Zhangi mõtisklused ja ta pööras vaatama ühte neist vähestest sõduritest, kes talusid ta kohalolu paremini kui teised. „Sa ei tohiks istuda vaid iseendaga. See võib olla neetult masendav.“
„Tere hommikust, miss Jenkins. Ma mõtlesin, et tutvustan end tasahaaval, kuna mu värbamine oli üsna ebatavaline,“ naeratas Zhang, kui Lana sättis enese ta vastu istuma. Teine sõdur oli ta selja taga ja istus ratastoolis. „Kas tema on sinu sõber?“
„Sõber võiks seda tirida,“ vastas uustulija tuimalt ja sai salvrätikuuliga vastu nägu. Ta haaras valge käkra enne, kui see käeulatusest välja jõudis kukkuda, kuid ei visanud seda ja tutvustas ennast: „Matt Harris. Sa ei pruugi mind tunda, kuid tegelikult kohtusime… Sinu värbamise ajal. Pean ütlema… Ikka müts maha selle eest, mida sa tegid.“ Käsi, milles polnud salvrätikut, sirutus käepigistust pakkuma.
Zhang tutvustas endki, raputas Matti kätt ja vastas: „Ma lihtsalt tegin seda, mida pidin tegema.“ Ta tunnustas Matti lugupidamist alandlikult. „Ja pean tunnistama, et ma ei mäleta, et oleksin teid lahingus näinud. Need näokiivrid varjavad teie nägusid, kuid ma olen alati osanud hinnata pikkust ja kehatüüpi ka läbi lahinguturvise. Olid sa keegi snaipritest?“
„Ei. Põhjus, miks sa teda ei mäleta, oli see, et teda „polnud“ seal,“ katkestas Lana ja tegi käega sünge žešti. Hetkel, mil ta ei pannud tähele, tuli salvrätipabul ta pea suunas ja tal ei õnnestunud ära põigata.
„Ära kuula teda, mees,“ ütles Matt sõbraliku naeratusega, „ta on lollusi täis ja kui sa veedad temaga liialt aega, võib ta su nendega välja vihastada.“
„Ma juba jõudsin sellele järeldusele,“ nõustus Zhang tontlikult naeratades ja nüüd oli tema kord vältida salvrätikust mürsku. „Andesta mu uudishimu, kuid kus sa viga said? Ma mäletan, et üks snaiper murdis jala ja meie raskerelvamees sai tulnukamürki. Ma ei mäleta, et oleksin näinud sind vigastatuna.“
„Ah, ma tegin tulnuka granaadiga lollusi. Üks kild käis läbi mu turvise ja kopsu, arstid nimetasid seda vist pneumotooraks,“ võttis Matt pärast pausi kokku ja kui Zhangi silmad langesid ratastoolile, täpsustas ta: „Ah see ratastool. Arstid soovitasid seda mulle mu taastumise ajal kasutada, nad ei taha, et ma kõnniksin ja ponnistaksin liialt. Ja kui mul pildi eest peaks viskama, on siin istudes palju raskem viga saada kui püsti kõndides.“
„Tundub arukas ettevaatusabinõu,“ noogutas Zhang.
„Loodan, et saan sellest kuramuse toolist varsti lahti, see paneb mind end invaliidina tundma.“
„Sest sa oledki üks nendest,“ lisas Lana abivalmilt.
“Ah, mine persse, Jenkins.“
Mis iganes totrusega naine vastata üritas, katkestas selle kellade piiksumine. Mõlemad vaatasid oma kelli ja ohkasid. Üheaegne liigutamine ja reaktsioon pani Zhangi kulmud kerkima, kuid ta jõudis oma ettevaatliku-neutraalse näoilme taastada, enne kui mõlemad lauakaaslased talle otsa vaatasid.
„Vabandust, kuid me vist peame kaduma. Tähtsad kohustused ja nii edasi, teadlaste aitamine katsetustel,“ ütles Jenkins vabandava naeratusega. „Meil läheb vist terve päev. Edu!“
Kokkusobimatu paar kõndis ja veeres söögisaalist välja, jättes Zhangi oma mõtetesse. Poolalateadlikult kõnetas ta üht mööduvat sõdurit, keda ta missioonilt mäletas.
„Vabanda, kas sa tead midagi sellest, milles nad osalevad?“ küsis Zhang sõdurilt, kelle nimi oli Anderson, kui ta mälu ei petnud, ning ta osutas lahkunud Harrise ja Jenkinsi suunas.
„Hmm? Ah nemad kaks. Nad läksid vabatahtlikult mingit erilist asja tegema oma kaks nädalat tagasi. Pea kogu oma vaba aja veedavad nad seal kusagil vabatahtlikult töötades.“
„Ja see on kõik?“ küsis Zhang, mõeldes taas, mida tuleks teha, et oma uutelt XCOM-i kaaslastelt respekti teenida.
Tõlkija märkus: GSG: Saksa piirivalveüksus.