USA ÕHUJÕUDUDE VÄLISBAASID ON PEAAEGU TÜHJAD, KUNA LENDURID ON TOODUD TÄIENDAMA RAHVUSKAARTI, MIS KANDIS KUU ALGUSE TULNUKARÜNNAKUS SUURI KAOTUSI. SENAATOR GOLEMAN AVALDAS VÄGEDE ÜMBERPAIGUTAMISELE HILJUTISES PRESSITEATES TOETUST: „ME LOODAME VAPRATELE MEESTELE JA NAISTELE, MITTE HIILGAVATELE KANGELASTELE.“
VÄLJANAERDUD AMATÖÖRASTRONOOMID, KES TEATASID „LIIKUVATEST TÄHTEDEST“ TAEVAS, SAID REVANŠI, KUI SAJAD PÕHJA-AMEERIKA TÄHEVAATLEJAD TEATASID SARNASEST NÄHTUSEST. KUTSELISED ASTRONOOMID OLID ÜHA KUHJUVATE TÕENDITE EES ERINEVAIL SEISUKOHTADEL EITUSEST JAHMATUSENI.
--
08:32, 22.05.2015, haigla
Kasarmu haiglatiivast väljus uimase ilmega Matt ja suundus sööklasse. Enamikku koridoris vastutulevast baasi personali ta teadis, aga ärkas juhmusest üles, kui ühe inimesga õlgapidi kokku põrkas.
„Ai, sügavad vabandused,“ ütles inimene sõbralikult, kui Matt teda vaatas. Ta oli pikk, tal oli seljas hästiistuv äriülikond ja lips, vasakus käes oli tal kohver. Ta juuksed olid militaarstandardite kohta liiga pikad ja ta nägi liiga stiilne välja, et kuuluda baasi igapäevase personali hulka. Peene raamiga prillid varjasid osaliselt halle silmi ja ta naeratus oli piisavalt lai, et olla siiras, aga mitte veel imelik. Kokkuvõtteks oli mees täiesti tavaline ja kergestiunustatav ega olnuks suvalises tsiviilkontoris tähelepandav.
Aga XCOM-i kasarmu ei olnud kontor. Matt pööras ringi, et meest uurida, ja märkas turvakaarti ta pintsaku rinnataskus. Enne kui ta edasi jõudis uurida, langes ta õlale käsi, mis ehmatas Matti nii, et ta pidi oma nahast välja hüppama.
„Hei, Matt,“ tervitas Lana muigega, mis kadus, kui märkas Matti reaktsiooni. „Mis viga on? Tavaliselt ei ole sa nii närviline.“
„Ma lihtsalt...“ hakkas Matt vastama ja vaatas uuesti mehe poole, kellega ta kokku oli põrganud. Mees on kadunud. „Ah, ei midagi.“
„See on mõistetav,“ ütles Zhang viisakalt üle Lana õla. „Äkki räägiksime sööklas, muidu ummistame koridori.“ Hiinlane astus kõrvale, et lasta mööda paar teadlast ja inseneri, kes läksid koridori lõppu lifti juurde.
„Hea mõte. Mida arstid rääkisid?“ küsis Lana, hakates söökla poole astuma. Mehed järgnesid talle. „Ega tulnukad sulle pähe ei keeranud või mis? Sa pole kunagi pärast missiooni nii äkiline olnud, ehkki sa ei saanud ei pihta ega haavata!“
Kolmik jõudis saali ja istus ühte vabasse lauda, mis oli lähimast kambast piisavalt kaugel. Kui Lana ja Zhang vaikisid, siis Matt viimaks rääkis: „Esialgsed katsed kinnitasid, et ei ole märke mentaalsest manipulatsioonist, kuid nad ütlesid, et on... mingi kauaparanev kahjustus. Ma ei tea, millest, ma pole arst. Nad ütlesid, et see paraneb pikapeale ise ega mõjuta mu võimeid.“
„Vabanda mind, aga minu arust on see hea uudis. Su ilme paistab selline, nagu oleks sul just eluohtlik seisund diagnoositud,“ ütles Zhang ja pani käed lauale.
„Ma just rääkisin komandör Bradfordiga ning pärast kogu saadaoleva teabe ülevaatamist ja kui ma täna ülejäänud katsed läbin, ülendatakse mind leitnandiks ja Esimese Löögirühma juhiks,“ vastas Matt.
„Ma arvan, et selle üle peaks hoopis pidutsema, mitte närvitsema.“ Zhangi harjumuspärasesse tuima näkku tõusis tontlik naeratus, Lana oma venis peaaegu kõrvuni.
Lana naeratus kahanes pisut ja ta küsis: „Mõtled teistest või mis? Drõžimskist ja Fowlerist?“ Naeratus kadus ka Zhangi näost, kui Lana jätkas: „See on ikka õnnetu fakt, et me siin töötame. Inimesed saavad vigastada ja surma. Keegi peab nende asemele tulema. Sa lähed sirgelt edasi ja Esimene Löögirühm usaldab sind. Kes see muu peaks seda tegema?“
„Sul... on õigus,“ nentis Matt, kuigi ta mõistus oli vastu. Kes muu peaks seda tegema? Drõžimski ja Fowler. Ja kapten Donnely enne neid. Nemad kamandasid, mina olin vaid ellujäämises hea.
Järeldus tehtud, venis Lana muie üleannetuks naeratuseks. „Kui siit edasi minna, võid oletada, et diagnoos „leitnant“ on eluohtlik kondit...“ Edasine jäi Lanal ütlemata, sest ta lõug lõksatas valu pärast kokku. Ta pööras Zhangi poole tapva pilgu, aga Zhang istus rahulikult, nagu poleks midagi juhtunud.
„Äkki leiaksime teise arutlusteema?“ pakkus Zhang, eirates Lanat. „Ettejäänud vaenlaste olemus oli pehmelt öeldes üllatav või mis?“
„Tõesti, ma ei oodanud üldse, et sellise rahvaga kunagi kokku jooksen,“ nõustus Lana ja pööras Matti poole. „Tõsiselt, see, mida nad tegid, ei olnud loomulik. Võtsin snaipri maha? Ma pidin ta kolpa augu kaevama, et ta ka maha jääks. See ei olnud loomulik, ütleksin.“
„Võin seda kinnitada. Üks tabamus LANC-ist rinda, kaks uinutilaksu ja pidemetäis püstolipadruneid ei olnud ühe jaoks piisav. Mind ilmselt poleks enam siin, kui sina, Lana, ligi poleks tulnud,“ vastas Matt ja meenutas uuesti seda võitlust. „Rääkides relvadest, siis mida sa Excaliburist arvad? Ei ole veel juhtunud sellist lasketiirus proovima. Kas see on ikka su vana pumppüssi vääriline?“
„Asi on raske kui kurat, kuid augustab hästi. Haare on veidi mugavam kui pumppüssil. Tagasilöögi puudumisega tuli harjuda. Ausalt öeldes ma ei tundnud, et laseksin päris relvast, kui poleks näinud, kuidas vaenlaste veri lendab,“ jutustas Lana ootuspärase entusiasmiga.
„Tundsin oma LANC automaadi juures sama asja. Vaatamata kogu oma võimsusele tundus see nagu mänguasi. Mister Shen rääkis, et ta saab ka mõned snaiprivariandid valmis ja pakub lasketiirus katsetada. Ma lähen pärast ja teen nendega tutvust,“ lisas Zhang ja kergitas kulmu, kui märkas Matti uurivat pilku. „Mis on?“
„Sa panid tulevahetuse ajal silmad kinni ja lasid kahele varjus kükitavale vaenlasele pähe,“ ütles ta tõsisel toonil ettepoole kummardudes ja Lana uuriv pilk pöördus samuti Zhangi poole. „Üks kord on õnne küsimus, aga kaks korda järjest on oskuse küsimus. Kuidas sa seda tegid?“
„Ma ei tea,“ vastas Zhang, kui oli veidi mõelnud. Ta vaatas oma pihku, jõllitas veidi, pilgutas siis silmi ja vaatas kõrvale. „Ma ei tea, aga ma arvan, et põhjus võib olla seotud meie sõbraga Tähetolmus.“
„Anne seega. Ma arvan, et siinkohal sobiks õnnitleda,“ ütles Lana Zhangi kõvasti seljale patsutades. „Järgmine tund toimub homme keskpäeval ja ma olen kindel, et õpetaja on õnnelik, kui tuttavat nägu näeb. Mõtle selle peale, meil on täna õhtul Tähetolmus filmiõhtu kah. Igaüks, kes on projektiga seotud, on kutsutud.“
Zhang hakkas juba noogutama, kuid kui Lana edasi rääkis, hakkas hiinlane kõhklema. „Ma loobun tänaõhtusest üritusest, ehkki ma hindan pakkumist. Ma ei taha oma kohalolekuga sealset atmosfääri rikkuda.“
„Millest sa räägid?“
„Ma ei olnud nii hea sõber kui pidanuks ja ma tahaksin ametlikult vabandada. Kui ma avaldan oma vabandused täna õhtul, võib see kogu õhtule halva tooni jätta. Ma arvan, et parem oleks teha seda homme,“ rääkis Zhang ja kui vaikus taastus, ta täpsustas: „Ma tegin meie Tähetolmu sõbra iseloomu kohta mõned kiired ja valed järeldused ning käitusin seetõttu halvasti. Ma loodan, et see laheneb enne homset koosolekut.“
„Noh, hea küll,“ ütles Matt kella vaadates. „Ma vist pean minema tagasi haiglasse järgmistele uuringutele, mis peaks lõunaks läbi saama. Millal film algab?“
„Viie paiku,“ vastas Lana. Matt noogutas ja kõndis lauast ära. „Ma ei saa seda vahele jätta.“
--
12:02, 22.05.2015, haigla
Sissekande algus
Komandör Bradfordi ande analüüs
Ettenägemisvõime – võime ette näha juhtumeid, mis ei ole veel toimunud, või ennustada, mis võib tulevikus juhtuda.
Võime eelis on ilmne: see võimaldab kindlas ajavahemikus ja märkimisväärse täpsusega näha ette sündmusi.
Võime puuduseks on kurnav peavalu, mis korreleerub ennustatavate sündmuste hulga kasvuga. Kuigi ettenägemisvõime võib ennustada sündmusi, mis võivad juhtuda, siis kohe, kui teave on käes, võivad järgmised sündmused muutuda niimoodi, et need pole ennustatavad. See puudus võib ettenägemisvõime kasutamisel kiiresti (1–3 sekundit) mööduda, kuid võime korduval kasutamisel samasugusel moel on sellel halb mõju, kui sündmused toimuvad juba reaalajas. Seda puudust võivad vähendada korduv kasutamine ja harjutamine.
Teiseks puuduseks on asjaolu, et ennustatavate sündmuste hulk on piiratud komandör Bradfordi meelte ulatusega. Selle nõrkuse leevendaks raadio ja video kasutamine, kuid ilma nende abita on ettenägemisvõime piiratud sellega, mida komandör näeb ja kuuleb.
Praegune võime kasutamise maksimumaeg on 32 sekundit tulevikku, pikemat ennustamisulatust häirivad peavalud. Oletatavasti on seda ajavahemikku võimalik harjutamisega pikendada.
Sissekande lõpp.
--
David Bradford urises pahuralt, kui enda kummalisi võimeid kirjeldavat raportit luges. Üks igavene segane jama, pöördu või doktor Vahleni poole, kes oskab selliseid raporteid paremini koostada. Pealegi peaks seda salajas hoidma. Ma ei taha, et see läheks üle baasi. Mitte et see ohtlik oleks. Teised andega sõdurid näevad üksjagu vaeva, et oma anne saladuses hoida.
Bradfordi luges teisi aruandeid, sõrmed arvuti salvestusnupu kohal hõljumas. Kõik teised andega sõdurid on hästi dokumenteeritud, pean siis ka selle jama ametlikuks tegema. Et rohkem mitte närvitseda, vajutas ta klahvile, et töö salvestada, kuid sai vastu veateate.
Viga: See fail on hetkel avatud teises kohas (komandör Bradfordi kabinet). Kas sooite salvestada selle uue failina?
Bradford pilgutas korra silmi, võttis arvuti kaenlasse ja marssis haiglast minema. Sõdurid, teadlased ja insenerid hoidusid ta teelt sõnagi lausumata kõrvale ning ta teadis, mis põhjus oli. Ta oskas äikest varjata, aga võis seda ka näidata. Ta pööras kiirelt ümber nurga, läbis kasarmupiirkonna ja tõusis trepist järgmisele korrusele, kus ta kabinet oli.
„Oh, hiilgav komandör Bradford,“ kostis kabineti keskelt laua tagant ja üks pilk langes mehele, kes selle taga istus. Ta oli igavaim isik, keda Bradford kunagi näinud oli, pruunide juustega, hallid silmad poolenisti kallite peente raamidega prillide taga. „Te võite mind nimetada mister Videks. Pean ütlema, et olen selle ettevõtmise algusest saadik teie fänn.“ Mees – Vide – tõusis laua tagant püsti, tuli ümber laua, rahustav naeratus näol, ja pakkus kätt. Bradford ei vastanud kummalegi.
„Mida te teete minu kabinetis?“ küsis Bradford hoolega tooni valides ja Videle otsa vaadates.
Ta hakkas just helistama turvameeskonnale, kui Vide naeratus muutus rahustavast häbelikuks. Ta pakutud käsi tõusis kukalt kratsima ja ta küsis arglikult: „Pärast operatsiooni „Viiking“ esialgseid raporteid tahtis Konsiilium kogu arengust kiiret teavet. Nad korraldasid mulle turvalise ligipääsu... Kas teade ei jõudnud teieni? Kui piinlik.“
„Te ei vastanud minu küsimusele. Miks olete minu kabinetis?“
„Nagu ma eelnevalt mainisin, on Konsiilium pärast teie viimast raportit äärmiselt huvitatud kogu arengust. Võiks öelda, et nad on nagu lapsed jõuluõhtul, neil on vaja teada kõigest, mis juhtub, selmet oodata kuuraportit,“ seletas Vide kohmakalt. „Seega olen volitatud koguma neile teavet. Nagu ma aru saan, siis mõned löögirühmade sõduritest on hakanud ilmutama üliinimlikke võimeid. Lana Jenkins, Matt Harris, Yumiko Fujikawa, Juri Romalov ja viimaks Raymond Rodriguez, kui ma ei eksi? Kas ka mõni baasi tugipersonalist on hakanud näitama märke sarnastest võimetest?“
Bradfordi pilk vabastas Vide silmad ja langes ta turvakaardile. Peale vaadates paistis kaart kehtiv ja värvikood näitas komandotasemel ligipääsuõigust. Siiski, midagi on siin valesti, mõtles Bradford ja suunas pilgu uuesti Vide näkku. „Ei ole teada. Katsed baasi personaliga on lõpetamata ja seega ei saa ma praegu sellele küsimusele vastata,“ ütles Bradford pärast sekundipikkust kõhklust. Põhimõtteliselt on see õige, ma ei ole lõpetanud oma võime testimist,mida ma uudishimust teen. „Raport koostatakse Konsiiliumile kuu lõpus ja see selgitab üksikasjalikult, kellel siin baasis on andeid.“
„Jah, ma saan täiesti aru,“ noogutas Vide, pööras Bradfordi laua poole ja võttis oma kohvri. „Te teete suurepärast tööd ja ma loodan, et jätkate seda XCOM-i projekti lõpuni välja,“ ütles ta lahkelt naeratades ja läks väljapääsu poole. Uks avanes, ta astus koridori, kuid pööras seal korraks ringi. Ta kohendas prille ja ütles: „Pidage meeles, ma jälgin.“
„Turvateenistus, siin Bradford. Kas teil on arvel isik nimega Vide?“ küsis Bradford, kui oli peakomplekti tööle pannud.
„Meie salvestused näitavad sellenimelisele külalisele kõrgeimat turvaautoriseeringut, söör. Taotlus kiideti heaks läinud öösel. Autoriseering annab Videle õiguse minna ilma eskordita sinna, kuhu tahab.“
Bradford lülitas lauaarvuti sisse, luges teateid ja leidis samuti, et kõnealusele mehele kehtivad VIP-õigused. Ma jumala kindlasti lugesin need teated öösel läbi. „Aru saadud, tänan uurimast. Jälgige külalist ja teatage kõigist probleemidest kohe. Bradford lõpetab.“
--
16:32, 22.05.2015, töökoda
Charles Shen vaatas lauda enda ees ja tutvus tehnikaimedega, mis viimasel missioonil kätte saadi. Mõned relvad olid tuvastatud laseritena, mis sarnanesid ehituselt nendega, mida XCOM ise oli tootnud.
Ühed sarnanesid traditsioonilistele ballistilistele püssidele, neil oli äratuntav kaba, käepide, magasin ning kolm taktikalist relssi raua külgedel ja peal. Relv oli profiililt XCOM-i toodetud kogukate laserpüssidega võrreldes palju õhem, see tähendas ka märgatavalt väiksemat kaalu. Magasinikujulised patareid kannatasid kümme lasku vähem, kuid olid poole kergemad ja väiksemad.
Charles Sheni jaoks ei olnud see vaid vaenlaselt võidetud trofeerelv. See oli isiklik väljakutse.
Kõike, mida teed sina, teen mina paremini, meenutas Charles üht laulu ja muigas üleolevalt. Ja ma olen ikka uhke küll nende laserite üle, mille hiljuti välja töötasime. Nende laserite SAW-versioon on meie automaatidega samas kaalus ja suuruses, kuid moonahulk ja kaal on võrreldav meie raskelaseritega.
Vana insener lõpetas mõtisklused, kui laua juurde saabusid kaks inimest, trofeelaserid käes. Nad panid relvad lauale ja rääkisid peainsenerile: „Asi ongi nii halb, nagu me arvasime, boss,“ ütles üks neist murelikul ilmel. „Enam-vähem sama võimsuse juures need relvad on lihtsalt... paremad. See, kes nad tegi, pidi olema ikka hea insener ja ka suurepärane relvameister.“
„Siis peaksime tänama õnne, meil õnnestus neid röövida enne kui need laiemalt levima jõudsid hakata,“ ütles Charles parima võltsnaeratusega, mille ta ette suutis manada. „Kohtle neid nagu vaenlase relvi ikka. Võta üks neist pulkadeks ja katalogiseeri iga viimne kui jupp. Vaenlane võib üritada meile küll öelda, et nad on meist paremad, aga ma tahaksin neile näidata, et nad eksivad.“
„Aru saadud, söör. Ma peaksin jõudma kõik kolm homme õhtuks lammutatud ja nädalaga võiksin lahendada kõik probleemid, mis segavad meil neid täiendusi meie relvadesse lisamast,“ teatas teine insener ja tõstis osad asjad laualt kärusse.
„Hästi. Loodan, et saate homseni hakkama. Mul on tänaseks õhtuks tähtsamaid kohustusi,“ ütles Charles lauast eemale astudes. Insener käru kõrval naeris ja lehvitas vanemale mehele: „Mine, taat. Võta endale vaba õhtu. Eks me hoia asjad kontrolli all.“
Charles noogutas tänulikult ja kiirustas töökoja väljapääsu poole, kuid põikas oma kabinetist läbi, et DVD ja projektor kaasa võtta. Ta lehvitas kiirelt, kui töökojast lahkus ja suundus Tähetolmu labori poole. Videvikusära ütles, et ta armastab seda raamatut, seega ma tean, et talle meeldib ka film. Charlesi rõõm vähenes veidi. Kui ta ei ole just üks neist kirjanduspuritaanidest. Siiski on minu arvates see kõigile hea, kui võtame korra vabalt.
Varsti jõudis Shen Tähetolmu laborini, ainus viivitus oli DVD karbi ja selles oleva filmi kiire kontroll. Kumbki valvur ei kommenteerinud midagi, kuid filmi pealkirja nähes kergitasid mõlemad kulmu. Valvurid jätkasid oma postil ja Charles jõudis labori katsealale.
Enamik Tähetolmu personalist oli kohal. Matt ja Lana olid kahel pool Videvikusära, kelle näost paistis elevust, Joel Mills ja Kim Ngo seisid teine teisel pool lauda. Kõik naeratasid ja lehvitasid Charlesile, kui ta ruumi jõudis.
„Vabandage hilinemise pärast, ega te kaua ootama pidanud?“ vabandas ta ja noogutas tervituseks. „Kas oletegi kõik? Kas Frank, Sahoije ja Moira kah tulevad?“
„Frank ja Sahoije on sel õhtul hõivatud,“ vastas Matt. „Nad ütlesid, et tegelevad su homse tunniga, Videvikusära.“ Ta näkku tõusis soe naeratus, kui Videvikusära esialgne pettumus seda uudist kuuldes lahtus.
„Doktor Vahlen väljendas kahetsust, et ei saa tulla. Nagu ma aru sain, tegeleb ta ikka veel mõne asjaga, mis hiljuti üles korjati,“ teatas Kim, rõhutades sõna „asjaga“ nii, et kõik, kes Vahleni töömeetoditega tuttavad olid, said aru, mis teoksil on.
„Mis asjaga?“ küsis Videvikusära otsekoheselt ja Kim vaid kogeles, kui üritas usutavat seletust välja mõelda.
„Noh, mõne pisiasjaga, mille tulnukad maha jätsid,“ seletas Charles kiiresti. Nagu näiteks selle sektoidiga, kes elusalt kätte saadi... „Olen kindel, et kui ta avastab midagi huvitavat, siis tuleb ta siia alla, et sulle rääkida.“
„Äkki keegi võiks minna ja küsida, kas ta tuleks ja võtaks vaba õhtu?“ pakkus Videvikusära ning sai vastuseks umbusklikud pilgud inimestelt enda ümber. „Mida? Ma olen ka korra üle töötanud! Ma tahtsin olla palju parem kui sain olla ja... ma mõtlesin, et see võiks olla lõbus, kui kõik on koos.“
„Äkki siis mõni teine kord? Selles on sul muidugi õigus, Vahlen on tõesti väga pühendunud oma tööle,“ nõustus Charles ja jätkas: „See, mida ta praegu teeb, on väga tähtis töö. Kui asjad rahunevad, küll ta siis mõnel teisel õhtul saab tulla.“
„Aga mis meil täna õhtul plaanis on? Suurem kaardimäng? Me pole vist kunagi mänginud ühtki mängu nii hulgakesi,“ ütles Videvikusära ja vaatas viit inimest oma toas.
„Tegelikult teeme midagi muud. Sa oled ju vaadanud selles tahvelarvutis videoid, mille me sulle andsime, eks?“ küsis Charles ja kui Videvikusära noogutas, ta jätkas: „Inimestel on kombeks koguneda vaatama videoid, aga need videod on pikemad ja jutustavad terve loo. Ma arvan, et see meeldib sulle. Pea igaüks siin on ilmselt seda juba näinud.“
„Ma nägin seda kinos, kui olin... vist 13. Õde oli 7. Me mõlemad otsisime pärast seda raamatu,“ kinnitas Matt naeratades.
„Sama siin,“ noogutas Lana nostalgilisel ilmel. „Läksin vendadega kell 7 hommikul kinno, kui see välja tuli. Ma töötasin osalise tööajaga kinos ja mänedžer võimaldas meil näha seda enne kui kino avati.“
„Viisin lapsi kinno vist oma kuus korda,“ naeris Joel. „Ma võin kõiki fraase peast tsiteerida.“
„Mina ei ole seda veel näinud,“ lisas Kim ja kõik vaatasid teda. „Ärge vaadake mind nagu mingit koopainimest! Ma tegelesin doktoritööga ja mul polnud aega isegi magada, rääkimata filmi vaatamisest. Äkki vaataks parem filmi, mitte ei noriks vaese kolledžitudengi kallal, kes ma sel ajal olin, eks?“
Kõik inimesed naersid Videvikusära toas. Videvikusära sättis enese voodisse ning Matt ja Lana tõid toolid voodi juurde. Joel ja Kim tõid vabad toolid ning seadsid need teine teisele poole voodit. Charles seadis projektori üles ja pani plaadi sahtlisse.
Kui projektor käivitus, tõi ta Videvikusära töölaua äärest tooli ning sättis selle Matti ja laua vahele. „Niisiis, tuled maha,“ ütles ta ukse juurde lüliti ligi minnes. Ta hakkas just nupule vajutama, kui miski ta vestitaskus piiksus.
Ma pidanuks seda aimama, mõtles Charles, tahtes silmi hõõruda. „Keegi inseneridest tahab ühendust võtta. Ilmselt on eriolukord ja ma ei tea, kunas tagasi saan. Niisiis peate minuta jätkama,“ teatas ta tulesid hämaraks keerates ja uksest välja minnes. Uks oli nii kaua lahti, et Charles jõudis näha imestust Videvikusära näos, kui projektor näitas liiklusmärgil istuvat öökulli ja kirja märgil: „Privet Drive.“
„Shen siin,“ teatas Charles rõõmsalt, kui oli raadio peakomplekti kohale pannud. „Ja teie pärast lastagu see baas või õhku.“
„Söör, üks mees on töökojas ja ta ei ole insener,“ vastas hääl liini teises otsas kiiresti ning ta ärev toon tähendas seda, et asi on tõsine. „Tema turvakaart annab tõesti sisenemisõiguse, aga tal on juurdepääsuõigus ka pea kõikidele failidele! Tead sa sellest midagi?“
„Ei, ei tea. Ma olen kohe seal,“ urises Charles sidet lõpetades ja töökoja poole rutates. Nagu teine insener oli öelnud, istus töökoja peamise arvutiterminali taga soliidses ülikonnas mees, kes oli kõikide väliste märkide järgi lummuses sellest, mida ta monitorist nägi. Mõned insenerid jätkasid ta kõrval oma tööd ja paistsid meest silmanurgast jälgivat.
„Oh, doktor Raymond Charles Shen!“ hüüatas mees, kui märkas, et peainsener on saabunud. „Olen lugenud kõiki teie raamatuid, mis käsitlevad järgmise põlvkonna ehitustehnoloogiaid, ja ma pean ütlema, et te olete oma aja geenius. Te võite mulle öelda mister Vide,“ tutvustas mees ülevoolavalt nagu aspirantuuritudeng ja pakkus tervituseks kätt.
„Vabandage mind, mister Vide, kuid siin on baasi keelatud tsoon ja...“ ütles Charles aeglaselt ja raputas Vide kätt. Ta haare oli tugev ja kale, kuid enne kui Charles oleks jõudnud sellest käepigistusest rohkemat välja lugeda, see lõppes ja külaline jätkas jutuga.
„Ahjaa. Mul oli muidugi sinu kiitmisega nii kiire, et ei saanud enda tutvustamisega ühele poole. Mind on siia saatnud Konsiilium, et hankida mõningast teavet väljastpoolt kuuraporteid,“ seletas Vide kiiruga prille kohendades. „Mõned teie läbimurded muudavad sõna otseses mõttes maailma, täiesti ilma liialdamata.“
„Leiutamine ilma vastutuseta võib tuua vaid hävingu, mister Vide. Meie kohus on kontrollida ja uurida neid avastusi, et maailm nendeks valmis oleks,“ rääkis Charles vaikselt, hoides hoolega karmi ilmet oma näkku tõusmast. Olen selliseid ülevoolavaid kiitusi piisavalt kogenud, kui tunde andsin. Tahan vaid, et ta saaks sellest aru.
Vide noogutas kiirelt ja pani käed seljale. „Nõustun sellega täielikult. Näiteks need LANC automaadid, mis te sel kuul valmis tegite. Ei taha ettegi kujutada surma ja hävingut, kui sellised sattuks valedesse kätesse. Kas see on tõsi, et LANC tulistab läbi kõigist praegu kasutuselolevatest soomustest?“
„See on õige...“
„Õudne!“ katkestas Vide ja ta õnnelik naeratus vääratas veidi. „Oletan, et see on hea, et neid saab laadida ainult EG reaktoriga? Ja selle generaatori käivitamiseks, milega te EA patareisid laete, oli vaja Tähetolmu projekti „spetsialisti,“ nagu aru sain? See spetsialist peab olema geenius, kui tuli sellise hulga geniaalsete leiutistega välja! Mu insenerisüda pidi seisma jääma, kui kuulsin reaalsetest energiakilpidest ja teleportatsiooniseadmetest! On see tõsi, et kui te saate Kaleidoskoobi valmis, olete suutelised teleporteerima asju kauge maa taha?“
Charles üritas midagi öelda, aga Vide rääkis ta lihtsalt üle. „Pean ütlema, et Reeglimurdja projekt avaldab mulle enim muljet. Kui meil on riistad, mis peatavad tulnukaid kasutamast nende mentaalse manipulatsiooni võimet, trumpaksime nad täiesti üle, kui täpseks minna! Te olete organisatsiooni raudvara ja mul on valus, et ma ei saa lihtsalt siin sinu juures olla ja rääkida. Konsiiliumi kohustused on kahjuks tähtsamad.“
Vestlus lõppes sellega, et Vide läks väljapääsule, vajutas ühe käe sõrmedega nuppe ja teisega kohendas prille. „Jätka head tööd, Raymond,“ ütles ta naeratades ja kadus sulguva ukse taha.
Charles hõõrus silmi, astus mõne sammu väljapääsu suunas, kuid siis üks insener küsis midagi, siis küsis midagi järgmine ja siis veel järgmine. Niipalju siis filmivaatamisest. Kahju, Videvikusära.
--
19:05, 22.05.2015, Isolaator
„Reid tulnukate rajatisse on andnud meile hulgi ainest teadustöödeks, mille tulemusel saavutame loodetavasti tulnukate vastu eeliseid, kui tulnukad eskaleerivad enda tegevused rünnakutest ja inimröövidest täiemõõdulise sõjani,“ dikteeris Moira Vahlen oma arvutisse, uuendades faile kõigest, mis seni kätte on saadud.
Ta avas esimese faili, mis puudutas baasist leitud inimeste lahanguid. „Esimeseks avastuseks oli vaenulike inimete olemasolu, kes teevad tulnukatega Maal koostööd. Nende aju uurimisel on tuvastatud väikesed vigastused, mis on kaasnenud tulnukate katsega haarata vaimset kontrolli, mis paneb mind uskuma, et tulnukad on leidnud vähemdestruktiivse tee, haaramaks inimese mõtteid oma kontrolli alla, või on need inimesed tulnukatega vabatahtlikult liitunud, ilma vaimse veenmise vajaduseta.“
Reeturid, mõtles Vahlen kõri puhtaks köhides ja jätkas: „Lisaks operatsiooni käigus leitud vaenulikele inimestele leiti baasi prügila poolelt veel sadu inimeste laipu, kelle kehadel oli hulgaliselt kirurgiliste operatsioonide jälgi. Need operatsioonid näitavad selget progressi tulnukate teadmisest inimese füsioloogiast, samuti katsetest seda võimendada. Siinkohal võib minu arvates julgelt oletada, et konflikti sattunud vaenulikud inimesed olid selliste katsete lõpptoodang.
Luu- ja lihaskond on tugevdatud, see võimaldab tavalisest inimesest palju suuremat tugevust ja vastupidavust. Kiivrikaamera videod näitavad mõningaid jõu- ja ilunumbreid, mis tavalisel inimesel lihtsalt ei saa olla võimalikud. Arvukad muudatused on tehtud ka nende veres, organites ja närvisüsteemis, mille tulemuseks on piiramatu valutaluvus ja võime kannatada haavu, mis tavaliselt on surmavad. Närvisüsteem ja aju paistavad näitavat ka tugevalt lühendatud reaktsiooniaega.“
Vahlen vajutas arvutile ja lisas märkmetele veel kaks faili. „Mõned sarnased võimendused tunduvad olevat saavutatud samade meetoditega ka berserkide ja mutoonide juures. Oli varem teada, et tulnukad on suutelised oma sõdureid geneetiliselt võimendama, kuid järgmine avastus võib avada selle saladused. Aine, mida nimetatakse mutageeniks ja mis on toodud tulnukate baasist, näib koosnevat...“
Ta arvutist kostis väike kõll ning samal hetkel ilmus ekraaninurka väikese ümbriku ikoon. „Peatada salvestus,“ käskis Vahlen ja vajutas ikoonile, et lugeda saabunud teadet.
Kellelt: Dr. Hongou Marazuki
Kellele: Dr. Moira Vahlen
Kuupäev: 22.05.2015, 19:10
Teema: MA LEIDSIN SELLE!!!!!
Doktor Vahlen, me usume, et oleme teinud avastuse.
Teised astronoomid ja mina töötasime päevad ja ööd, kasutades sinult saadud parameetreid, et leida sissetungijate koduplaneeti. Sinu välistatud süsteemid kitsendasid võimalikud süsteemid napilt tosinani ja kui me kütsime uue TED-seadme üles, kitsendasime võimaluse vaid ühele süsteemile.
Süsteem nimega Omega Centauri pakkus oma orbiidivõngete tõttu huvi juba enne sissetungijate saabumist. Enne sinu soovi lihtsalt oletati, et täht on orbiidil ümber musta augu ja teda ei eksisteeri enam, kuna ta on meist valgusaastate kaugusel. Pärast, kui TED reageeris tähele positiivselt, tegime põhjalikuma analüüsi ja kinnitasime süsteemis planeedi olemasolu.
Täht on planeedi orbiidil.
Ära küsi, kuidas, mul ei ole aimugi. Me jooksutasime mitu korda ja eri aegadel numbreid, teised raalisid seda ka ja me kõik jõudsime samale järeldusele: täht on planeedi orbiidil. Kui see ka pole oletatav sissetungijate koduplaneet, ei tea ma, mis võib juhtuda teadlaste ringkondades, kui me sellest räägime. Täht on planeedi orbiidil! Ainuüksi sellest mõtlemine paneb mul pea valutama.
Ma loodan, et sellest oli abi, Moira, ja see viib selle sõja lõpetamiseni. Kurat, kui saaksime neile kuidagi sinna tuumapommiga lajatada, annaks see põhjuse pead püsti hoida. Ma lihtsalt pidin selle julma asja kirja panema, enne kui kirja teele saadan.
Selle kirja lisafailis on selle süsteemi ja planeedi krüpteeritud koordinaadid. Anna aga teada, kui vajate veel teavet.
Tänud!
Dr. Hongou Marazuki.
Vahlen lihtsalt jõllitas teadet ja luges selle veel kaks korda läbi. Ma peaaegu unustasin selle. Ma võtsin Marazukiga ühendust, et leida Videvikusära kodu, varjates seda põhjusega leida sissetungijate koduplaneet. Aga me leidsime selle. Ta koduplaneedi. Kui ma Videvikusärale ütlen, siis tahab ta ilmselt võimalikult kiiresti koju saada. Kui ma ei ütle...
Isolaatoris kajas ehmatav karje. Vahlen vaatas üle õla ja nägi opereerimislaual vangistatud sektoidi, kes sirutas jäsemeid. Kaks robotkätt tegelesid metallist sondide torkamisega tema kolpa ja sektoid üritas vastu sipelda. Tulnukas karjus jälle ja Vahlen vaatas oma kirju.
Koletis oled, Moira Vahlen, ütles ta enesele. Siin ei olnud kahtlustki. Videvik peab sind sõbraks ja aitab sind ilma küsimata, vaatamata sellele, mis sa talle teinud oled. Aga sina? Sina hoidud võimaldamast tal koju minna, sest sa lihtsalt tahad jätkata tööd reaalsust põrutavate läbimurretega. Sa oled mölakas, mitte sõber.
Vahlen pigistas suu kinni ja tõusis, et Isolaatorist lahkuda. „Ma lähen veidikeseks välja. Jätkake operatsiooniga plaanipäraselt ja kui Reeglimurdja toimimine katkeb, hävitage isend viivitamata. Saite aru?“ ütles ta lähimale teadlasele ja suundus uksele.
Uks avanes ja Vahlen pidi ülikonnas mehega peaaegu nägupidi kokku jooksma. Ta oli ühe käe sirutanud ukse nuppude poole, kuid tõmbas selle kiirelt tagasi, kui nägi Vahlenit uksel seismas. Hulk grimasse käis üle tema näo, kuni ehmatus üle läks ja Isolaatorist järgmine tulnukakarje kostis ning kui uks Vahleni taga sulgus. „Doktor Moira Vahlen, ma oletan? Mu nimi on mister Vide ja olen siin Konsiiliumi nimel. Äkki on teil veidi aega?“
Selline sissejuhatus sellise libeda mehe poolt pani Vahleni silma ärritusest tõmblema. „Ainult siis, kui saad käigu pealt rääkida, mu aeg on kallis, Vide, ja mul pole seda sellise asja jaoks raisata. Konsiilium saab lugeda kõigist mu tulemustest iga kuu lõpus, kuid kui sul on küsimusi, siis küsi need kohe.“
Vahlen pöördus ja hakkas Isolaatorist Tähetolmu laborite poole kõndima ning Vide pidi kiirustama, et temaga sammu pidada. „Tänan teid, et leidsite aega. Kaks viimast kuud on andnud imelise arengu või mis?“ küsis Vide sõbralikult, kuid Vahlenit see ei kõigutanud. „Kogu see areng näikse tulevat spetsialistilt Tähetolmu laborist. See spetsialist on üsna geniaalne või mis?“ Ei mingit vastust. „Arvestades, et suurem osa sellest arengust on seotud eleeriumi kasutamisega loomingulisel teel, paneb mõtlema, et spetsialist ei ole seotud tulnukatega.“
„Lõpeta keerutamine, Vide. Mida sa tahad?“
„Lihtsalt natuke aega selle spetsialistiga, see on kõik,“ vastas Vide ja Vahlen pööras ringi ning vaatas mehele silma. Ta naeratus oli soe ja siiras ja see tekitas Vahlenil külmavärinaid.
„Järgne mulle ja ma vaatan, mida korraldada saan,“ ütles Vahlen pärast pausi. Nad kõndisid läbi koridoride ja peatusid lõpuks Tähetolmu labori juures. Mõlemad valvurid noogutasid Vahlenile ja vaatasid siis Vided ning Vahlen vaid muigas, kui teadis, mis järgmiseks juhtub. „Valvurid, pidage see mees kinni!“
„Kuidas, palun?“ küsis Vide kuuldava ehmatusega, kui valvurid pingule tõmbusid ja relvade järele haarasid.
„Miks valisite nime „Vide?” „Tühja“ prantsuse keeles? Sa pääsenuks edasi, kui nimetanuks ennast Doeks või Smithiks,“ ütles Vahlen.
„Ma ei saa aru, mida see nüüd tähendab,“ alustas Vide, kuid Vahlen katkestas ta.
„Esiteks, kui ma sind nägin, olid sa sisenemas Isolaatorisse ilma minu loata. Mind ei huvita, kas sa oled Konsiiliumist või lausa Konsiilium ise. Kui sa tuled teadustiiba, tuled sa minu alale ja ka Jumalal enesel oleks vaja minu luba, et sisse tulla, sõltumata tema õigustest. Nüüd ootad siin, kuniks turvaprotseduurid ära toimetatakse ja sind eskorditakse kambrikesse, kus saad mõnda aega meie külalislahkust nautida,“ ütles Vahlen, kättemaksuhimuline muie näol.
Tähetolmu uks avanes, ta astus sisse ja viimane, mida ta nägi, oli Vide relvitukstegev naeratus, kui ta tõstis käed ja kaks turvameest taemale lähenesid.
--
Shaoije Zhang oli lõpetanud õhtuse trenni. Kui ta lahkuma seadis, pidi ta Kuuenda Löögirühma kapteni Fujikawa ja Juri Romaloviga peaaegu kokku põrkama. Mõlemad naeratasid ja lehvitasid, Fujikawa käeviibe oli karkude pärast pisut veider.
„Hei, Shao! Oled sa Matti ja Lanat näinud?“ küsis Fujikawa. „Jurit ja mind paluti mõne minuti eest tulla koosolekuruumi ning nad peaksid seal meiega kohtuma.“
„Nad on vist praegu Tähetolmu laboris tööl, kui mälu ei peta. Tohin ma küsida, mis kohtumine see selline on?“
Juri vastas: „Kohtume pintsaklipslasega, kes väitis, et tal on küsimusi seoses meie osaga baasi ründamisel. Ütles, et Konsiiliumil on meile eriülesandeid.“ Ambaal kehitas nõutult õlgu.
„Armee esimene reegel: kui teed midagi piisavalt hästi, saad premeeritud veel suurema hulga selliste ülesannetega. Tule, Juri, me ei tohi hiljaks jääda,“ ütles Fujikawa ohates ja avas koosolekuruumi ukse, et siseneda.
Zhang vaatas, kuidas nad ruumi läksid, ja pöördus peaaegu lahkuma, kuid märkas ruumis midagi. Kohver? Sellises asendis? Toanurgas tooli peal püsti, lai külg ruumi keskkoha suunas? See meenutab mulle... Kahtlus ei hajunud ja Zhang sulges silmad ning vaatas uuesti.
Zhangi teenistus Hiina eriüksuse snaiprina oli uhkeim aeg tema elust, ta oskused olid sedavõrd lihvitud, et ta võis kõigi maailma parimate snaipritega mõõtu võtta. Pärast lahkumist relvajõududest otsis ta teisi töökohti ja nii muutus ta lõpuks triaadide vargaks ja palgamõrtsukaks. Kui ta sulges silmad uuesti ja vaatas kohvrist läbi, leidis ta eest ühe triaadide eelistatuima mõrvameetodi.
„Kaduge välja!“ röökis Zhang, astus ukseavale ja näitas sõrmega kohvrile. „See on pomm!“
Järgnes hetk kõhklust, kuni sõdurid Zhangi öeldu üle juurdlesid, ja siis sööstsid nad ukse poole. Fujikawa kargud ei võimaldanud suurt kiirustada, kõik toolid ta ees lendasid ümber.
„Persse, raisk, kuradi raisk,“ karjus Fuijkawa kiiresti, üks toolijalg jäi ta kargu taha ja ta pidi peaaegu kukkuma. Ta olekski kukkunud, kui Juri poleks teda nagu kartulikotti õlale tirinud ja uksest välja lennanud. Zhang lõi ukse lülitite pihta ja see langes kinni.
Möödus hetk ja esialgu ei juhtunud midagi muud, kui vaid väike hulk sõdureid jooksis Zhangi hüüde peale kokku.
„Zhang, tänan hoiatamast, aga kas sa oled kind...“
KÕMAKI!
Uks paindus veidi väljapoole ja ta pragudest purskusid korraks tulekeeled, lööklaine niitis koridori kogunenud sõdurid jalgelt.
--
Vahlen läks konsooli juurde, pani arvuti käest ja sättis raadioseadme kõrva. Enne kui ta seda sisse jõudis lülitada, avanes taas labori uks.
„Nüüd, doktor Vahlen, tahaksin ma vist näha Tähetolmu spetsialisti, kui sul on aega,“ ütles Vide lahke naeratusega, mis oli täielikus vastuolus tema tegudega, kui ta tiris laborisse kaks turvameest ja viskas põrandale. Ühe turvamehe pea oli keeratud selja taha ja teise kõri oli puruks muljutud. Ta üritas hingata, aga ei suutnud. Lahke naeratus jäi Vide nägu kaunistama ka siis, kui ta tõstis jala ja põrutas kannaga sureva mehe kaelale, haaras ta relva ja sihtis sellega Vahlenit.
--
Me võinuks seda juba nädalate eest teha, mõtles Matt, kui heitis filmi vaatavale Videvikusärale pilke. Ta käitub täpselt nagu minu õde kogu filmi ajal käitus. Võib-olla ta ehk lobiseb vähem.
Nagu Shen oli ennustanud, paistis Videvikusära nautivat selle filmi viimset kui hetke, ehkki ta ilmutas mõistagi ebamugavust, kui nägi metsas tapetud ükssarvikut. Film pandi hetkeks pausile, et Videvikusära rahustada ja veenda, et mitte keegi siin ruumis ei taha tema verd juua. Ülejäänud stseenid jooksid ladusalt.
Filmi põnev osa sai läbi ja nüüd hakati Maja Karikat välja kuulutama. Isegi hämaras valguses võis Matt näha Videvikusära ootusärevaid silmi. Ta juba kahtlemata aimas, mis edasi saab.
Aga see ootus sai häiritud, kui uks pehmelt öeldes ärritavalt avanes ja Matt pööras ärritunud pilgu selle poole, kes oli suvatsenud seda hetke rikkuda.
„ACHTUNG!“ karjus Vahlen käkaskaela maha veeredes ja aeg peatus, kui Matt nägi inimest ta taga seismas.
See oli sama mees, kellega ta hommikupoolikul kokku oli põrganud, seesama relvitukstegeva naeratuse ja peene ülikonnaga, kuid nüüd oli ta käes 9-millimeetrine püstol rauaga nende poole. Ta nägi, kuidas sõrm haardus ümber päästiku ja laisalt pöörlev kuul rauast väljus.
STOPP!
Nõrk kuldne sära püüdis kuuli ja peatas selle ning Matt tundis otsmikus teravat valu. Mitte et see olnuks oluline. See mees tulistas teda ja ta sõpru ning see tegi Matti vihaseks.
LÖÖK!
Kuul muutis suunda ja lendas laskja vasaku silma suunas tagasi sama kiirusega, millega ta rauast väljunud oli. Matt ahhetas jahmatusest, kui vaatas, kuidas mees kuuli jälgis ja tõmbus selle teelt nagu Hollywoodi märulifilmi kangelane. Isegi selle kummardumise ajal ta sihtis ja tulistas uuesti, kuid pidi tagasi hüppama, sest Videvikusära laud lendas ukseava poole.
See põrkus metalse kolina saatel vastu uksepiitasid, aga ei jõudnud põrandalegi kukkuda, kui Lana oli kohale jõudnud ja virutas läbi laua vasaksirge. Laua keskmine kolmandik purunes ja kallas tulistaja rusudega üle. Järgmine lask tabas Lana vasakut õlga, enne kui ta meheni jõudis. Selmet püstoli pärast rüseleda, lasi mees selle Lanal kõrvale lüüa ja võttis samal hetkel noa vasakusse kätte. Naeratus ta näol venis laiemaks, kui Lana jälgis nuga, mille ta õhku viskas.
Lana silmad jälgisid nuga, kui see läbi õhu keerles, ega pannud tähele vihast külglööki. Hoop tabas teda näkku ja heitis siruli, see andis sissetungijale aega püüda heidetud nuga vasakusse kätte tagasi. Nuga vahetas kiirelt kätt ja välkus külje peale, peatamaks Matti, kes Lanast mööda tormas.
Matt peatus napilt enne tera ning leidis ennast kohe kaitsest, kui hüppas järgmise hoobi eest küljele ja sai vasaku käe hoobi ribidesse. Kuigi ta silmist lõi vett ja ta tõmbus tahapoole, sai Matt aru, mis kohe juhtuma hakkab, ja ta naeratas sissetungijale. Nuga tõusis jälle üles, kuid tappev hoop toppas, sest temagi sai aru, mis kohe juhtuma hakkab.
Nad mõlemad olid oma silmad Lanalt kõrvale viinud.
Esiteks ilmus mehe paremale käsivarrele sügav käehaarde jälg, saadetuna summutatud luuraginast. Teiseks paindus ta parem säär täisnurka, kuid täiesti vales suunas. Kolmandaks ilmus mehe ülikonna ja kaela vahele vagu, millele järgnes raksatus, kui ta õlaluu murdus. Viimaks lendas ta läbi õhu kõhuli, parem käsi julmalt selja taha väänatud, küünarvarreluu murrud tekitasid talle teise küünarnuki.
„Ära liiguta,“ tulid sõnad näiliselt õhust ja mehe kohal ilmus nähtavale Lana, üks põlv ta seljal. Ta oli väänanud mehe murtud käe põlve vahele ja katsus taskuid, leidmaks muid relvi.
Sellele vastas sissetungija valukarje ja totra naeruga. „Mister Harris ja miss Jenkins, ma oletan? Olete oma maine väärilised. Kuid on traagiline, et see ei mõjuta lõppu karvavõrdki. Te ei suuda peatada Tõusu. Tulnukad ei kuku läbi.“
„Matt?“ kostis toa poolt vaikne hääl. Matt vaatas üle õla ja nägi Videvikusära kohkunud nägu. Toa uks oli hakanud küll sulguma, aga laua jäänused olid piida vahel.
Ta nägi kõike, mõistis Matt ning jälgis ükssarviku hirmu täis pilku, kui see käis üle surnud turvameeste ja läbipekstud sissetungija.
„Videvik, ära parem vaata. Lihtsalt ole seal, eks?“ ütles ta nii õrnalt kui suutis ja korjas üles noa, mille sissetungija oli maha pillanud.
„Ja sina!“ tatistas sissetungija Videvikusära poole. „Sa mõtled, et aitad inimkonda, aga sa ei aita! Sa segad meid meie tõelisele saatusele vastu astumast! Kui sa päriselt tahad aidata, siis parem TAPA ENNAST ÄRA!“ Edasine jäi sissetungijal ütlemata, sest Lana rabas ta juustest ja tagus teda nägupidi kaks korda vastu põrandat. Mehe suust tuli madal oie ja ta nägu käis veel korra vastu põrandat.
Matt võpatas, kui kuulis Videvikusära kaebamist vägivalla teemal, aga tal polnud aega selle üle muretseda. Kuhu püstol sai, mõtles ta ja nägi ruumis veel üht inimest. Oh raisk.
„Sina? Sina tuled aitama tulnukaid? SA AITAD NEID?!“ karjus Vahlen ja suunas kadunud relva sissetungija poole. Ta hingeldas ja ohkis, silmad suured peas. Käed ja relv värisesid, kui ta püüdis sissetungijat sihikul hoida, ning Lana vaatas sekundi jagu kõrvale, et lasta tal tulistada.
„Moira, me saime ta kätte,“ ütles Matt nii kiiresti kui julges, et Vahlenit mitte ehmatada. „Kui sa ta tapad, ei saa me teada, kui kaugele asjad läinud on. Ta on elavana palju väärtuslikum.“ Ta astus sammu Vahleni poole, kui naine relva langetas, ja haaras selle ta käest, astudes seejärel tagasi. Kuna ta oli eemale tõmbunud, ei saanud Matt ennetada järsku jalalööki, millega Vahlen Vide põske õnnistas.
„In der Hölle sollst du brennen!“ sajatas Vahlen, võttes järgmise hoobi jaoks hoogu, kuid Matt astus ette ja peatas ta. Ta viskas noa maha ja lõi eemale, haaras Vahleni ümbert kinni ja viis ta tuppa. Kui ta käe naise ümber pani, ta jalad nõrlesid ja ta hakkas saksa keeles halama.
„Matt,“ proovis Videvikusära uuesti. „Ta... ta sai raskelt vigastada.“ Ta silmad olid ikka veel sissetungijal ja ta püüdis mitte vaadata kahte surnud turvameest.
„Videvik, see mees tuli meid kõiki tapma,“ ütles Matt otse ja libistas Vahleni toolile, kus ta just hetk tagasi istunud oli. „Ma tean, et sulle ei meeldi vaadata, kuidas inimesed viga saavad. See ei meeldi meile kellelegi, kuid mina ja Lana teeme seda uuesti, kui on vaja sõpru kaitsta. Palun... ole lihtsalt koos doktoritega siin ja me tegeleme sellega. Ma luban, et tulen tagasi.“ Matt pööras ümber, lõi lauajäänused ukse vahelt ära ning uks sai viimaks sulguda.
Ei Joel ega Kim polnud kogu võitluse vältel tolligi liikunud.
Mul pole aega tema pärast muretseda, mõtles Matt, jõudes ühe tapetud turvamehe juurde ja ta võttis tema raadio. „Komando, siin Harris. Olete kuuldel?“
Vastus ei olnud tulevahetuse müra tõttu kuuldav.
--
Äkki olen ma lihtsalt paranoiline, mõtles Bradford, kui oli juhtimiskeskuses hõljuvat holograafilist gloobust juba kümme korda läbi uurinud. Äkki on see psühhiaatriline lugu. Ma tean, et mul on võime näha tulevikku, kui ma lülitan maagiablokeerija välja. Aga siis hakkan iga nurga taga katastroofi kartma, kui ma ei saa neid ette ennustada? Ta hoidus selle mõttekäigu üle naermast. Inimesed olid suurepäraselt hakkama saanud ka ilma et ettekuulutajad neid käsipidi aidanud oleks.
„Komando, siin turvateenistus,“ kostis Bradfordi raadiost. „Meie sisejärelvalve kukkus ära. Mitte ükski siseturbesüsteem ei vasta. Oleme pimedad ja kurdid.“
„Komandör!“ hüüdis üks tehnik juhtimispuldi tagant. Ta näost paistis segadus, kui ta vaatas Bradfordi poole ja jätkas: „Skyrangerite angaari luuk avaneb! Automaatjuhtimine on väljas!“
„Söör! Teade plahvatusest ühes kasarmu koosolekuruumis, hukkunutest teateid ei ole, tulekahju on kontrolli all!“ hüüdis järgmine tehnik püsti hüpates.
„Punane häire! Hävitajaeskadrillid valmis seada, kõik Löögirühmad valmisolekusse! Teatage rahvuskaardi õhujõududele!“ käskis Bradford ja vajutas kiiresti randmele, et maagiablokeerija välja lülitada.
Kõlas lask ja üheksamillimeetrine kuul tungis Bradfordile kuklasse.
Bradford kükitas sekund enne lasku ja tundis, kuidas kuul möödudes ta pealage nilpsas. Ta viskus vasakule ja pöördus laskja suunas, kes oli liigutust aimanud ja tulistas järgmise lasu Bradfordi südamesse.
Bradford kükitas maha sekund enne lasku ja tundis, kuidas kuul möödudes ta pealage nilpsas. Ta viskus paremale, hoidumaks teisest lasust, ja hüppas ettepoole, et väänata relv laskja käest. Nüüd lendas relvata jäänud laskja selili ning Bradford rabas oma püstoli ja võttis ta sihikule.
„Misasja sa teed?“ käratas Bradford ja ta meeles hõõgus tuhandeid võimalikke vastuseid. „Ütle mulle!“
Laskja ei suutnud vastata, liigutada ega muud moodi reageerida, ta vaatas lihtsalt tuimalt inimest, keda ta just tappa oli üritanud.
„Komandör! Baasile läheneb mitu vaenulikku kontakti... Jumalaema,“ ütles üks tehnikutest ja vaatas gloobust. Põhja-Ameerika kohale ilmus üks punane punkt, siis kaks, siis kuus, lõpuks tosin. Vähemalt kaks neist tähistasid objekte, mis olid suuruse poolest võrreldavad lahingulaevaga, mis hõivati operatsiooni „Ramp“ käigus.
Bradford lõi isehakanud mõrtsuka püstolipäraga teadvusetuks ja seadis oma raadioaparaadi baasi üldteadustuse peale. „Kogu personalile, see ei ole õppus. Lähenevad vaenlase jõud. Kõik löögirühmad viivitamata kaitsesse. Kõik hävitajaeskadrillid kandku ette. Kõik mitteseotud töötajad tõmbugu korteritesse või jäägu praegusele kohale. Õnn kaasa.“
„Söör, kas te ei peaks jääma juhtimiskeskusse?“ küsis üks tehnik üle kasvava kaose. Ta jõudis vaevu viimase sõna öelda, kui gloobus väreles ja kustus.
„Ma tean, kus ma pean olema,“ ütles Bradford ja läks arsenali poole.