RÜNNAK PEALINNALE TAGASI LÖÖDUD, TULNUKAID NÄHTUD PALJUDE TUNNISTAJATE POOLT, POLIITIKUD EITAVAD.
PEALTNÄGIJATE TUNNISTUSED KINNITAVAD TUNDMATUTE RELVAJÕUDUDE VÕITLUST TULNUKATEGA WASHINGTONIS JA NENDE LAIPADE KORISTAMIST. VALITSUSE ESINDAJA EITAB, NIMETAB KONSPIRATSIOONITEOORIAKS.
---
18:02, 02.04.15, XCOM-i peakorter, maa-alune angaar
Komandör Bradford läks Skyrangeritele vastu kohe, kui need maandusid, käes tahvelarvuti missiooni andmetega. Niipea kui ramp maad puutus, algas angaaris sagimine, hooldusmeeskonnad tulid välja transpordilennnukeid teenindama, meedikud läksid Skyrangeritelt maha astuvatele üksustele vastu. Komandöri rõõmuks olid sõdurid enamasti vigastamata.
Kapral Harris, seersant Drõžimski ja leitnant Fowler olid täiesti puutumata, reamees Jenkinsi turvis oli vähemalt neljast riivakast kriimustatud. Kiivrit, mille oli lõhkunud viies, ta peaaegu peata jätnud riivakas, hoidis Jenkins käes. Rumala muige järgi otsustades oli naine siiski vigastamata. Reameestel Leel ja Andersonil polnud vedanud, nad olid tulnukatelt kõvasti pihta saanud ega suutnud ise Skyrangerilt maha tulla. Pärast esimese nelja kiiret ülevaatamist tormasid meedikud rambist üles ülejäänud sõdureid üle vaatama.
Bradford seisis, käed seljal, hoides arvutit selja taga ja jälgides Harrist, kuni kapral ta tähelepanu märkas ja tema juurde kõndis. Harris viskas kiirelt kulpi, Bradford vastas sama žestiga.
„Vabalt! Ja suurepärane töö, kapral. Doktor Vahlen edastas tänud elusa vangi eest.“
„Tänan, söör,“ naeratas Harris väsinult ja pööras pilgu teise Skyrangeri rambi poole, kus päästemeeskond asus maha laadima seda, mille nad pealinnast kokku olid korjanud. Ükssarvik oli suletud metallkonteinerisse, mis tõsteti ettevaatlikult kaubaluugist maha, et viia isolaatorisse „ülekuulamisele“.
„Kahetsen veidi seda nimevalikut,“ lausus Harris.
„Hilja kahetseda, kapral,“ muheles Bradford. „See on osa ametlikust salvestusest.“
Nimedepanemise tava oli XCOM-is üpris lihtne: kes esimesena leiab, see paneb nime. Lendajad ja kõrendid olid nimetatud mõistetavatel põhjustel: esimesel oli lennuvõime, teine oli aga kõhn kui piitsavars. Sektoidid ja krüsaloidid laenati aga õudusfilmidest sarnastelt koletistelt. „Ükssarvik“ kõlas liiga soojalt ja ebamääraselt, arvestades, kelle vastu inimesed sõdisid. Välimus võib muidugi petlik olla, mõtles Bradford, kui ta arvutit kapralile näitas.
„Ma juba vaatasin su kiivrikaamera videot, aga tahaksin kuulda täpsemalt, mis juhtus...“
--
Turvavideo protokoll, tulnukate isolaator, XCOM-i peakorter.
Hoiatus: juurdepääs sellele failile on PIIRATUD tasemeni ÜLISALAJANE või kõrgem. Volitamata juurdepääsukatsed sellele failile vaadatakse üle ning võivad lõppeda VALLANDAMISE JA/VÕI KRIMINAALMENETLUSEGA. Seda faili tohib levitada ainult komandör David Bradfordi loal; ilma loata levitamine võib kaasa tuua VALLANDAMISE JA/VÕI KRIMINAALMENETLUSE.
Isik(ud) selles videos:
dr Moira Vahlen (V) – juhtivteadur
dr Joel Mills (M) – teadur, ksenobioloogia
dr Kim Ngo (N) – teadur, käitumisteadused
subjekt05 Ükssarvik (Ü)
AJAMÄRGE: 18:20, 02.04.15
(V): „See subjekt on huvitav katkestus varasemale tavale, mida tulnukatest sõdalaste juures oleme näinud, vaatamata nende järjepidevuse puudusele.“
– „Senikohatud isenditel on olnud väga konkreetsed rollid: infiltreerumine, kiire liikumine, isegi valimatu terrori relv. Kõik nad on olnud ühtviisi vägivaldsed, ilmselt aretatud võitluseks ja lähimad Maa analoogid neile on roomajad või putukad.“
– „See subjekt erineb eelmistest vähemalt füüsiliselt, käitumismustrite kohta ei tea me midagi enne, kui subjekt pole ärganud. Tema välimus on üpris värviküllane, kusjuures enamik tema kehast on kaetud lavendlivärvi karvadega...“
(M): „Karvkattega, doktor.“
(V): „Olendi karvkate tundub olevat lavendlivärvi, samas on olendil ka saba ja...“
(M): „Lakk, doktor.“
(V): „...tumedamat tooni lakk. Kolme tähelepanuväärse tunnuse hulka kuuluvad keerulised mustrid subjekti tagakehal mõlemal pool...“
(M): „Puusadel, doktor.“
(V): „Doktor Mills, kas tohib küsida, miks me peaksime subjekti uurides kasutama muudetud terminoloogiat?“
(M): „Arvestades isendi sarnasust kabjalistele, tundsin ma, et nende konkreetsete loomade kohta käivad terminid oleksid täpsemad kui varem kasutatud terminoloogia.“
(V): „Väga nutikas, doktor. Nagu ma aru saan, olete selliste loomade keskel üles kasvanud? Ehk soovite jätkata füüsilise hinnangu andmist endale tuttava terminoloogia ja bioloogia järgi?“
(M): „Rõõmuga.“
**Dr Vahlen astub tagasi, lastes dr Millsi uurima subjekt05 läbi klaasi.**
(M): „Jätkates dr Vahleni kokkuvõtet, on subjektil kaks väga selgepiirilist ja keerulist mustrit mõlemal puusal. Nii palju kui silmaga näha, on nad identsed ega ole sinna põletatud ega tätoveeritud. Jällegi, palja silma järgi tundub muster olevat tema karvas, eks keemiline analüüs näita, kas see värv on naturaalne või on need mustrid värvitud. Doktor Ngo, mis oleks teie oletus nende tähenduse kohta?“
** Dr Ngo astub lähemale, uurimaks märke subjekt05 puusadel, ja võrdleb neid piltidega oma tahvelarvutis.**
(N): „Oskuste tase või auaste on esimene oletus. Võib-olla märgib tähtede arv tema kohta tulnukate hierarhias. Kahtlen selles, kuna see märk tundub olevat sellele isendile ainuomane. Teine oletus: lihtsalt identifitseerimiseks.“
(M): „Täname. Rääkides subjekti värvidest: subjekti saba ja lakk mõlemad sisaldavad erinevat tooni lillasid triipe juurtest karvade otsteni, peaaegu nagu tänapäeva lastel. Ilma keemilise analüüsita võime vaid oletada värvide päritolu.
Olulisim füsioloogiline tunnus sel isendil on kuuetolline kergelt spiraalne kooniline sarv ta laubal. Selle järgi ilmselt identifitseeris löögirühm ta ... ükssarvikuna.“
**Kõik kolm doktorit vahetavad muigeid.**
**Subjekt05 ilmutab märke teadvuseletulekust.**
(V): „Tundub, et meie külaline lõpuks toibub uinutilaksust. Üllatav, et see ei taastunud varem, isegi sektoidid taastuvad kiiresti ja... neid tuleb jälle rahustada.“
**Subjekt05 ärkab täielikult ja seisab ebakindlalt. Ta teeb ringi, uurimaks uurimiskambrit, ja pöörab näo doktorite poole.**
(N): „Teie varasemad hinnangud agressiivsete tendentside kohta on osutunud õigeks, Moira. Kõik muu, mille me varem siia kambrisse oleme pannud, hüppaks praeguseks vastu klaase. Suured väljendusrikkad silmad, mõjuvad peaaegu inimeselikult. Pigem uudishimulikud.“
**Subjekt05 koputab ühe jäsemega kambri klaasile.**
(Ü): (arusaamatu)
(N): „Põnev. Ma arvan, et ta võib meid mõista.“
(M): „Lihtsalt rõõmustav, et see ei ole mingi karjuv mõrtsukas nagu näiteks lendaja.“
(V): „Me ei ole siin selleks, et temaga tõtt vahtida. Nüüd, kus subjekt on ärkvel, saame alustada "ülekuulamist".“
**Doktor Vahlen aktiveerib subjekt05 kambri seadmed. „Ülekuulamisseadmed“ väljuvad oma luukide tagant kambri seinas. Subjekt05 märkab seadmeid, kui need avanevad tema suunas. Subjekt05 ärritub tugevalt ja hakkab kambri klaasi peksma.**
(Ü): (arusaamatu)
(N): „Ma... ei usu, et ma peaksin selle pärast siin olema.“
**Dr Ngo hakkab lahkuma, dr Mills ja Vahlen jäävad kohale. Dr Mills tammub jalalt jalale ja väldib katsekambri vaatamist. Subjekt05 rünnakud vastu klaasi muutuvad meeletuteks, kui süsteemi armatuurid lähevad voolu alla ja jõuavad temani.**
(M): „Kas saaksime heli välja lülitada?“
(V): „Nagu soovite, doktor. Oot, mis see...“
**Subjekt05 sarv lööb helendama ja ta haihtub uurimiskambrist. Turvakaamerad avastavad subjekt05 sealtsamast laborist, dr Vahleni ja Millsi selja tagant.**
Avalik teadustussüsteem: „Turvaintsident, tulnukate isolaatori laboratoorium. Alustatud ala isoleerimist. Meeskonda on teavitatud.“
(Ü): (arusaamatu)
(M): „Raisk, see on kadunud!“
(V): „Kaome välja! kohe!“
--
Videvikusära tundis üle keha koledaimat valu, mida ta kunagi kogenud oli, lisaks tundis ta veel peaaegu sarvemurdvat peavalu. Ta avas aeglaselt silmad ja kahetses seda kohe. Kus iganes ta ka oli, oli see valusalt valge ega leevendanud peavalu. Hetke mõtles ükssarvik, et ta on Cloudsdale’is, kuid võimatult kõva põrand välistas selle.
Aeglaselt, kuid kindlalt tõusis Videvikusära kapjadele ja avas silmad. Kõvad valged seinad tervitasid teda, kui ta pilk selgines. Ta pööras ringi ning avastas, et üks sein oli klaasist ja kolm kahejalgset vaatasid teda kliinilises eralduses.
„Hei, kas kuulete mind?“ küsis Videvikusära ja koputas kabjaga klaasile. Ta nägi, et ühe suu liikus ja teised vastasid. Kolmas vahtis Videvikusära jääkülma pilguga ja katkestas teised. Ühe jätkega (mis oli draakoniküünisest palju pikem ja peenem) torkis kolmas midagi laual, teisel pool klaasi.
Metalsed kolksatused kajasid Videvikusära taga ning ta pöördus ja nägi lähenemas kaht metallist jäset, mis sirutasid välja kabjasarnased asjad. Need hakkasid lähenedes helendama ja särisema ning Videvikusära teadis, et need võivad kõvasti haiget teha, kui jõuavad liiga lähedale.
„Palun laske mind välja!“ lõugas Videvikusära paaniliselt vastu klaasi hüpates. Ta märkas ühe kahejalgse pilku, kes pöördus ja kõndis eemale.
„Palun laske mind välja! PALUN!“ karjus ükssarvik, julgemata taha vaadata. Teised kahejalgsed kõndisid eemale, aga kolmas vahtis külmal pilgul. Ta peaaegu tundis neid kabjataolisi asjandusi oma puusadel ja “ründa või põgene“ instinkt lõi sisse. Vaatamata peavalule, koondas ta kogu maagia, et lajatada tema poole suunduvatele asjandustele, aga... Maagia langes alla, litsudes putuka laiaks vastu kivi, pritsides kollast verd kõikjale, tuli Videvikusärale meelde ja ta tundis, et ei suuda rünnata. Palju maagiat oli kogutud ja ootas kasutamist, seega jäi üle teine võimalus: põgene!
Videvikusäral oli meeles, et teleportatsioon nõudis suurusjärgu jagu rohkem pingutust kui telekinees, ja ta tundis, justkui oleks ta sarv põlenud, ehkki sööst käis ainult uurimiskambrist välja ja kirjutuslauale. Teleportatsiooni pinge ja päeva stress. Pakk pabereid jäi ette Videvikusära hüppele ja laud lendas kummuli, paisates laiali kõik, mis laual oli.
„AAUUAAUUAA!“
Ümberpiiratud ükssarviku õnnetuseks hakkasid igast suunast karjuma sireenid ja kehatud hääled ning kõik kahejalgsed sööstsid toa ainsa väljapääsu poole. Esimesed kükitasid, hoidumaks kiirelt sulguvate uste eest, mis meenutasid Videvikusärale sulguvaid lõugu, ja viimane kahejalgne hüppas nende vahelt, pea ees, läbi. Kohe, kui uks sulgus, vaikisid sireenid ja kustusid tuled ning Videvikusära leidis end pilkasest pimedusest. See rahustas teda pisut.
Veel üks komistamine ja veel üks kontoritarvete varing veensid kurnatud ükssarvikut peatuma ja sügavalt sisse hingama. „Okei, Videvik, rahulikult ja aeglaselt. Üks samm korraga,“ pomises ta enesele ja juba esimesel sammul pragises midagi habrast ta kabja all.
„Ei noh, hästi.“
Mõned pikad sekundid möödusid pimeduses, kui Videvikusära lihtsalt hingas sisse ja välja. Ta süda ei pekselnud enam ja valu sarves taandus järk-järgult. Kui see langes talutava piirini, loitis ükssarvik lihtsa loitsu, et pimedus peletada. Ruum oli taas nähtav, valged seinad paistsid Videvikusära maagiast lillakad, ta leidis end keset vidinaid ja pudinaid, mida ta ei tundnud, ning ümberringi olid paberid laiali. Üks laud oli külili, teine viltu ja ülejäänud laudade ühtlasest rivist kõrval.
Vaatamata kõigile vastusteta küsimustele ja hiljuti läbielatud õudustele – nähes sellist segadust, tundis ta äkki midagi tähtsamat. See. Pidi. Saama. Korrastatud.
Lihtne puhang toorest telekineesijõudu tõstis ühe laua jalgele ja nihutas teise tagasi rivvi, samal ajal kogus peenem maagia kokku segaduse põrandalt. Videvikusära ei teadnud, milleks miski ese mõeldud on, aga ta sättis need kuju ja suuruse järgi lauale ritta. Paberitele trükitud tekst ei sarnanenud millegagi, mida ükssarvik tundis, seepärast ei osanud ta pabereid korda seada nii, nagu harjunud oli. Ta sättis lihtsalt paki lauale. Nii täiuslikult täpne oli see virn, et suvaline möödakäija võis seda monoliitseks klotsiks pidada. Mingil ajal hakkas Videvikusära Talvekoristuslaulu ümisema.
Koristatavate asjade hulk kahanes kiiresti ja Videvikusära pilk langes asjale, mille ta kogemata puruks oli astunud. See oli väike vidin, kergest materjalist, mida ta kunagi näinud ei olnud ja mis oli kahjuks kildudeks pudenenud. Keset kilde lebas toruke, täis musta vedelikku... Tint! Kohe, kui tuttav lõhn ta sõõrmeid puutus, vingatas ta õndsalt ning kogus kõik jäänused kokku ja laotas lauale.
Plastist torukese edasisel uurimisel selgus, et see lõpeb metallteravikuga, millel kuul otsas, ja kui selle kuuliga üle paberi tõmmata, imbub just õige hulk tinti välja. „Geniaalne! Kuidas ma selle peale ei tulnud? See on ju sulg ja tindipott ühes tükis!“
Kilde uurides leidis ta laualt teise samasuguse, mis oli terve, ja haaras selle oma telekineesivälja.
Videvikusära uuris selle iga detaili ja hakkas lahti võtma, kuid valgus süttis taas ja uks hakkas avanema. Silmapilguga oli Videvikusära laua tagant kadunud ja piilus teise laua alt, mis õudus teda järgmiseks tabab.
--
XCOM-i baas oli mehitatud maailma targimate ajudega ja sõdurid olid kogutud maailma parimatest relvajõududest. Iga inimene siin, ohvitseridest kokkadeni, oli treenitud oma eriala kohaselt: nad teadsid, mida teha vaenulike jõudude sissetungi korral, või... kui elus vang isolaatorist põgenema pääseb.
Komandör Bradford oli rahul sõdurite kiire reageerimisega. Iga sektsioon ja iga läbipääs oli kuulikindlas vestis automaaturi valve all, aga riided nende vestide all olid erinevad. Enamik oli igapäevavormis, mõned aga trenniriietes ja mõned pidžaamas. Mõned õnnetud sõdurihinged olid läbimärjad, sest ilmselt olid nad häire alguses duši all. Ehkki see oli ebameeldiv, ei näidanud nad seda välja, kui Bradford möödus. Mitte ükski sõduritest ei visanud talle kulpi, vaid nad noogutasid vaikides, kui komandör möödus. Seegi oli hea märk. Kui tulnukas oli välja pääsenud, ei tahtnud keegi olla vähem kui sada protsenti valmis.
Bradford pööras koridori, mis viis isolaatori poole, ning oli taas võlutud oma sõdurite tasemest ja kiirest mõtlemisest. Neli vigastamata sõdurit hiljutiselt missioonilt sihtisid ust mitme nurga alt ja olid endiselt täies lahinguvarustuses, nii nagu nad naasnud olid. Jenkins kattis isolaatori ust inseneritöökoja ukselt oma pumppüssiga ja Harris põlvitas vastaspoole ukseavas, kust pääses baasi elektrijaama. Drõžimski kõhutas koridoris oma kuulipilduja taga ja Fowler põlvitas ta kõrval. Fowler märkas Bradfordi saabumist esimesena, patsutas Drõžimski õlale ja tõusis püsti, et komandöriga rääkida.
„Me saabusime siia 30 sekundit pärast häiret ja siin pole sellest ajast saati mingit liikumist. Doktorid on töökojas ja Shen toimetab seal valvesüsteemide kallal.“ Kui olukord sai kirjeldatud, naases leitnant kuulipilduri kõrvale ja suunas automaadi uksele ning Bradford kõndis töökotta. Kolm teadlast pidasid seal nõu ja Shen klõbistas eemal arvutiterminali juures.
„Doktorid, mis juhtus?“ küsis Bradford karmilt, kui selgus, et keegi polnud ülekuulamise käigus viga saanud. „Alarm oli isolaatorist väljamurdmise pärast, aga minu teada pole uurimiskambrit võimalik seestpoolt avada. Kas ta murdis end sealt jõuga välja?“
Doktor Ngo kehitas õlgu ja astus kõrvale, tundes end komandöri karmi pilgu all ebamugavalt. Vahlen tõusis. Ta oli valge nagu tont. „Subjekt taastus ja me alustasime ülekuulamist. Subjekt hakkas vastu nagu iga teinegi, keda me siin „majutanud“ oleme. Siis käis üks sähvatus ja ta oli uurimiskambrist väljas. Kamber polnud kuskilt purunenud, nii palju kui ma nägin, aga esmane mure oli mul sealt laborist minema saada, et mitte jääda sinna koos selle olendiga luku taha.“
Bradford vaatas nüüd doktor Millsi poole, kes parasjagu avas suu, et nähtut omalt poolt kirjeldada, aga Shen teatas: „Sain just turvakaamerate video siia terminali. Video sellest asjast mängib ... nüüd!“ Kõik kogunesid ekraani ümber ja nägid, et sündmused olid toimunud täpselt nii, nagu Vahlen oli rääkinud. Käis üks kaameraid pimestav sähvatus ja ükssarvik oli kadunud, järgmine sähvatus käis juba laboris ja olend oli laua peal, paisates kõik laua pealt laiali, ja kui ta teise laua taha peitu hüppas, ajas ta laua ümber.
Tükk aega valitses vaikus, kuni komandörile meenus ta tahvelarvuti sõjaliste andmetega viimasest missioonist, kust ükssarvik oli toodud. Ta keris raportitest ja loenditest mööda ning peatus paaril kapral Harrise kiivrikaamerast pärit pildil.
„Harris, siin Bradford. Kas toimub midagi?“
„Ei, söör, mitte mingit liikumist uksel sest ajast, kui siia jõudsime,“ tuli kiire vastus. „On probleeme?“
„Uurime seda. Tule töökotta.“
Hetke pärast saabus kapral, kiiver käes, ja paistis kuidagi ebakindel.
„Söör?“
Bradford näitas kapralile pausile pandud videot olendi põgenemisest, seejärel näitas ta pilti oma tahvelarvutist. Mõlemal oli näha kiiruga taganev ükssarvik, samasugune välgatus paistmas ta ees. „Kapral, mis sellel pildil juhtus? Kas ta tegi seal sama asja, mida ta laboris tegi?“
Harris vaatas, olemata endas kindel, ja köhatas. „Kui ma sealt parkimisplatsilt selle tulnuka leidsin, siis ta parasjagu taganes ühe krüsaloidi eest ja sitikas valmistus teda lõhki kiskuma.“
Doktor Ngo ahhetas ja segas vahele: „Krüsaloidid ründavad küll valimatult, aga nad väldivad alati teisi tulnukaid ja ründavad ainult inimesi. Oled sa kindel, et see oli nii, kapral?“
Doktori kahtlus lahtus kohe, kui ta kohtas Bradfordi karmi pilku, mida toetas kaprali pahur ja tuim vaade.
„See olend hakkas kisama ja siis käis see välk,“ kapral osutas ülevalgustatud kaadrile, „ja sitikas oli maas. Ma siis tabasin olendit uinutist ja operatsioon oligi läbi.“
„Kui krüsaloid ründas subjekti ja subjekt ründas teda... tagajärjed on nii või teisiti huvitavad.“ Doktor Vahlen ristas käed rinnale ja silitas lõuga, uurides videot. „Kapral, kui sa ütlesid „sitikas oli maas“, saan ma aru, et see oli tapetud. Oskad sa seletada, kuidas? Ma saan vaid selle pildi järgi oletada, et siin oli voog suunatud energiat, aga vangistuskoha ümbert ei leitud mingeid relvi ega jäänuseid.“
„Noh, ta oli rohkem nagu purustatud kui põletatud,“ jõudis Harris öelda, enne kui Shen oma tahvelarvutiga appi tuli.
„Ikka üsna sodiks, peaks mainima,“ ütles Shen, laadides arvutisse järgmise pildi, kus päästemeeskond koristas sodi kraatrist, mis oli kunagi olnud parkimiskoht. „Saan aru, et nad pidid selle kõige kokkukorjamiseks kasutama kühvleid, vaakumimureid ja vedelikukindlaid kotte. Lisaks, kui kedagi huvitab, on mul praegune videovalve pilt saadaval.“
Arvutiterminali ekraanile tuli vaade pimendatud laborisse. Veel üks nupuvajutus ja pilt lülitus rohekale öönägemisrežiimile. Põgenenud tulnukas seisis keset ruumi, ta silmad olid kinni ja ta paistis rahulik. Mõne aja pärast paindus ta pea tahapoole ning monitor lõi helevalgeks. Ööfilter lülitus välja ja tõi nähtavale valguskerakese ükssarviku sarve otsas. Nüüd uuris ükssarvik varjamatu uudishimuga ümbrust.
Ta pilk langes segadusele, mille ta oli põgenedes tekitanud, ja kõik märkasid, kuidas ta vasak kõrv ja silm tõmblesid. Hetk hiljem ilmus ta sarve ümber lillakas valgus ning kummuli laud pööras püsti ja nihkus oma kohale. Kõik laialipaisatud kirjatarbed ja kontorividinad tõusid kui tornaado ükssarviku ümber ja maandusid lauale korralikesse virnadesse sirgesse ritta.
„See on... telekinees! Sellises mastaabis ja nii täpselt, see on ime,“ ohkis Vahlen, kuid Shen katkestas teda, keerates terminali helitugevuse põhja. See oli nõrk, kuid kuuldav ümin, kindlas noodis ja kindlas rütmis. Ükssarviku pea õõtsus kergelt rütmi taktis. Kui terminali heli välja jätta, oli töökoda vaikne kui haud, teadlased olid vaatepildist täiesti lummatud.
„Uskumatu.“ Doktor Ngo oli esimene, kes vaikuse katkestas. „See kõlab nagu laul. Laul eeldab loovust, isegi kultuuri! See ei sarnane mitte millegagi, millega me siin seni kokku oleme puutunud.“
Enne kui ta jätkata jõudis, katkes meloodia vingatusega ning ükssarvik kummardus uurima puruks astutud pastakat.
„Esimene Löögirühm käsuks valmis!“ kõlas leitnant Fowleri hääl Bradfordi kõrvaklapis. „Kolmas ja viies rühm on positsioonidel ning kohe, kui Harris tagasi tuleb, oleme valmis laborit ründama.“
„Vastu võetud, Esimene Löögirühm,“ vastas Bradford ja pöördus teiste poole enda ümber. „Löögirühmad on positsioonidel ja ootavad sind, Harris. Liitu üksusega ja oota mu käsku.“
Kui kapral noogutas ja lahkus, lausus Shen: „Komandör, siin on üks alternatiiv, mida ma soovitan. Me võiksime proovida temaga rääkida.“
Vahleni protesti katkestas Bradfordi vastus: „Miks?“
„Nii palju, kui ma ka ei vihkaks seda terminit, mida me iga päev kasutame, siis see,“ ta osutas ekraanile, „on pretsedenditu juhus selle projekti ajaloos. Me oleme näinud selle subjekti ümber juba liiga palju vastuolusid, et lihtsalt eeldada, et ta on vaenulik või sissetungijatele truu. Ta võib olla vang või pantvang mõnest muust maailmast, mida tulnukad on rünnanud. Võib-olla on tema ilmumine täiesti juhuslik. Nendele küsimustele meie ülekuulamine vastuseid ei anna ja ma vähemalt püüaksin küsida enne, kui me jätkame selliste meetoditega.“
Pärast pikemat vaikust pöördus Bradford eemale ja toetas lõua käele. Sõnatult pöördus komandör tagasi grupi juurde, võttis oma püstoli ja näitas, kust käib kaitseriiv, enne kui selle insenerile andis. „Sa võid proovida, doktor. Kui sa tunned end ohustatult või kui ma käsin rünnata, siis heida pikali ja püsi maas. Üks sõduritest annab sulle raadiojaama, et asjadega kursis püsida.“
Shen noogutas sõnatult ja võttis ettevaatlikult püstoli. Ta kontrollis kaitseriivi, pani relva taskusse ja suundus koridori.
„Löögirühmad, komando siin. Püsige positsioonidel, vabatahtlik siseneb laborisse, proovimaks subjektiga kontakteeruda. Esimene Löögiühm, vabatahtlik vajab raadiojaama, vaadake, et oleks üks anda.“
„Söör, kogu austuse juures, see kõlab nagu enesetapp,“ kostis Fowleri umbusklik hääl.
„Juhtum ei ole veel lõppenud, leitnant. Vaadake, et kõik rühmad oleksid valmis ründama.“
--
Igal sammul, mille dr Charles Shen astus, surus ta maha tungi pöörduda tagasi ja lasta sõduritel rünnata. Shen ei olnud sõdur ja ta polnud enam noor mees. Ja ta oli otsustanud täiesti vabatahtlikult minna koopasse, kus oli potentsiaalselt vaenulik maaväline eluvorm. Ta ei olnud liitunud projektiga selleks, et niimoodi oma eluga riskida.
Ja hetkel, kui see mõte teda tabas, tundis ta häbi, ilma et ta sellele mõelnud oleks. Temast rohkem kui poole nooremad riskivad oma eludega. Nad riskiksid oma eluga kõhklemata ja olles minust palju nooremad, oleksid nad võimaliku võitluse korral palju paremad. Miks ma siis lähen vabatahtlikult? Järgmine samm ja järgmine mõtlik hetk möödusid ning Shen avastas, et vastus sellele ei olnud nii kerge kui ta arvas.
Vana insener pilgutas silmi, kui ta peatus labori ukse ees ja rohkem kui tosin hambuni relvis liiga noorte nägudega sõdurit vaatasid teda pingsalt. Ta vaatas peakomplekti oma käes ja kirus ennast liiga rutaka sisetundele allumise pärast.
Kui Shen raadiojaama endale kõrva sättis, kummardus muljutud turvise ja pumppüssiga sõdur ettepoole ja irvitas kavalalt: „Millal need siis tavavarustusse lähevad?“
Kui insener sõdurit küsival ilmel vaatas, jätkas too: „Need terasnärvid, mis sa võtsid. Millal need tavavarustusse lähevad?“
„Suu kinni, Jenkins, või ma panen selle sul ise kinni!“ sisistas üks sõdur kaugemalt, ehkki neid, kes kuuldeulatuses viibisid, läbis kerge naerukahin.
„Kohe-kohe, lapsuke, pärast standardprotseduure,“ vastas Shen, kui sisestas käsu, mis pidi ukse lukust avama. „Prototüübid peavad sõjaväljal edukad katsed läbima, enne kui masstootmisse lähevad.“ Sõdurite poolt kostis pinget leevendav muhelemine ja pumppüssiga lapseohtu sõduri naeratus venis peaaegu kõrvuni. Insener vastas naeratusele enda omaga ja koputas raadiojaama. „Ukselukk avaneb viie sekundi pärast...“
--
Videvikusäral polnud julgust väljuda oma peidukohast laua all, kui ta kuulis, kuidas uks taas sulgus. Kahejalgse kummalise tempoga sammud saabusid lauarivi juurde, aeglustusid ja peatusid läheduses. Kostsid veel mõned kummalised helid, mis polnud kõrvadele tuttavad. Mingi metallist asi pandi lauale ja kostis kriiksatus, mis kõlas nagu mõni Videvikusära toolidest ta raamatukogu keldris.
Ükssarvik tahtis juba peaaegu tõusta ja piiluda üle lauanurga, kui kes-iganes-see-oli hakkas rääkima. Suvalisele ponile võis see kõlada nagu plära või müra, kuid Videvikusära suutis eristada silpe ning hääle tõusmist silpide lõpus. Ta ei saanud sõnadest aru, kuid see kõlas nagu küsimus.
Järjekordne silbirida tabas ta kõrvu ja Videvikusära oli peaaegu kindel, et see oli küsimus. Kui kes-iganes-see-oli siin laboris küsimusi esitas ega käitunud kaugeltki nii hirmuäratavalt kui kõik muu, mida ta seni näinud oli, siis tundus, et asjad hakkavad õiges suunas minema. Aeglaselt liikus ta lauanurga poole, piilus ümber nurga ja heitis pilgu saabunud olendile.
Ta oli kahejalgne nagu kõik teised, keda ta siin näinud oli, kuid praegu avanes võimalus uurida teda, ilma et Videvikusära oleks surmaohus. Ta oli üleni riides, ainsad paljad kohad olid ta küünised ja peaaegu karvutu pea. Kõik karvad, mis paistsid, olid valged ja Videvikusära märkas prille kitsa nina otsas. Nina eendus peaaegu lamedast, ent kortsulisest näost.
Riided olid peamiselt maastikuvärvi, oliivroheline jakk valgel särgil ja punane lips ees ning pruunid püksid ja saapad. Silt väikse pildiga rippus ta jaki krae küljest ja oli täis kirjutatud peent kirja, millest Videvikusära aru ei saanud.
Videvikusära kasutas hetke, et olendit uurida, kuid too märkas ükssarvikut. Ta keeras näo Videvikusära poole ja ta silmad läksid suureks. Silmad ise olid väiksevõitu, kuid paistsid palju arukamad kui need kollased kerad sel sitikal... kelle ta lömastas oma maagiaga, pritsides verd laiali. Ükssarvik võpatas ja tõmbus laua taha tagasi. Oh, Celestia, mõtles ta, tundes tõusvat paanikat. Ma tapsin selle eluka... Ning Võbelus ei andestaks mulle iial. Võib-olla seepärast toppisid nad mu sinna kambrisse, võib-olla hoiavad nad seal mõrtsukaid.
Enne kui Videvikusära süütunne jõudis end sügavamale kerida, kostis olendilt veel hääli: kõlas järjekordne küsimus ning midagi nihutati põrandal. Järgmine piilumine tuvastas, et kahejalgne istus toolil ning teine tool oli tõmmatud laua alt välja ja seisis tühjana ta vastas. Kui olend ta piilumist märkas, naeratas ta ja viipas ühega oma küünistest tooli suunas. See oli nüüd selge. Ta kutsus.
Ükssarvik hingas sügavalt, ronis laua alt välja ja tõusis püsti. Ta pilk peatus korra kahejalgse peal, seejärel käis kiirelt üle ülejäänud ruumi. Hiljutised sündmused polnud Videvikusäras usaldust tekitanud, kuid südames oli ta karjaloom ja koosolemine kellegagi tundus parem kui olla ihuüksi siin koledas paigas. Ta liikus aeglaselt tooli poole, hüppas sellele ja pöördus kahejalgse poole.
See rääkis jälle, järgmine küsimus ootas vastust.
„Ma... ei saa sinust aru. Kas sa minust saad aru?“ proovis Videvikusära ning kahejalgne tegi head tööd, ahvides tema segaduses ilmet.
„Oota, ehk üks loits võiks siin aidata.“
Videvikusära kummardus ette, suunas sarve olendi poole ja meenutas üht tõlkeloitsu, mille ta aastate eest õppinud oli. Celestia õpilasena oli ükssarvik puutunud kokku paljude kultuuride ja keeruliste keeltega, tõlkeloits kuulus moodsa Equestria diplomaatia juurde.
Loits tehtud, avas Videvikusära silmad ja alustas küsimusega, ent märkas, et olendi ilme oli muutunud. Ta oli ehmunult tagasi tõmmanud ja üks metallist riist ta küüniste vahel oli suunatud Videvikusärale. „Kas sa nüüd mõistad mind?“ proovis ta tasaselt, lootes, et loits töötab.
Metallist riist võbeles kergelt ja olendi ilme muutus uudishimulikuks. Ühe küünisega lehvitas ta üle õla näiliselt tühja õhku, riist jäi ikkagi teise kätte. „Nüüd ma saan sinust aru.“
Kohe, kui Videvikusära neid sõnu kuulis, pääses kosk valla. „Kas sa saaksid mind aidata? Ma ei tea, kus ma olen, ja kõiksiinonniihirmusjamaeitahtnudselleleputukalehaigettehamavannun! Mul on nii kahju!“ Videvikusära vaatas olendit anuval pilgul, lootes mingisugustki kindlust või andestust või midagi, lootes leida mingitki toetuspunkti siin ebakindluse ookeanis, kuhu ta sattunud oli.
Olendi hääl oli rahulik ja hoolitsev ning naeratus naases ta näole. „Rahune maha, hinga rahulikult. Mu nimi on Charles Shen, kas sul ka nimi on? Kust sa pärit oled?“
Olend, „Charles“, lasi end lõdvemale ja ootas Videvikusära vastust.
Ta võttis Charlesi soovitust kuulda, hingas sügavalt ja vastas: „Mu nimi on Videvikusära, sündisin Canterlotis, Equestria pealinnas.“
Vaikus naases nende vahele ja enne kui Videvikusära küsida jõudis, Charles jätkas.
„Videvikusära. Mihuke huvitav nimi. Kas see nimi tuleneb neist märkidest?“ osutas Charles ta ilumärkidele ja ükssarvik raputas pead.
„Mu vanemad panid selle nime. Mu ilumärk tuleneb mu erilisest andest, milleks on maagia.“ See maagia purustas putuka ja pritsis verd laiali. Videvikusära püüdis naeratada, aga see ei tahtnud eriti õnnestuda.
Charles märkas ta ebalust, aga ei võtnud seda teemaks. „Märk sinu erilisest oskusest ja sinu oskus on maagia... “ Ta vaatas üle õla tühja ruumi ja pöördus Videvikusära poole: „Selle abil tulid siis sealt välja?“ Ta osutas uurimiskambri poole, kus ükssarvik ärganud oli, ning too noogutas vastuseks.
„Mul on nii kahju, et ma hirmutasin su sõpru, kes siin enne olid, kuid need asjad seal kambris olid nii hirmsad ja ma läksin paanikasse.“ Videvikusära hammustas kergelt huulde ja anus: „Palun ära pane mind sinna tagasi! Palun!“
Charles sirutas end ja neelatas kuuldavalt. „Sa olid hirmul ja teleporteerusid sealt ära. Ma mõistan, et on jah pisut hirmutav ärgata kohas, mida sa ei tunne. Ja sa kasutasid maagiat, et teleporteeruda?“
„Jah! See on enamiku ükssarvikute jaoks üsna keeruline loits ja enamik õpib asju, mis täiendavad nende erilisi andeid,“ hakkas Videvikusära jagama oma entsüklopeedilisi teadmisi loitsudest ja erilistest annetest, kuid tõmbas tagasi. Ei ole viisakas rääkida vaid endast ja enda huvidest. „Mis on sinu eriline anne?“
Küsimus paistis Charlesi üllatavat. Ta silmad tõmbusid vidukile ning ta kratsis oma lõuga ja vaatas kõrvale. „Jah. Mu eriline anne on leiutamine ja ehitamine. Ma olen kogu elu asju projekteerinud ja ehitanud.“
Ükssarvik lõi kapju kokku ja naeratas rõõmsalt. „Sa leiutad asju? See on imeline! Kas sina leiutasid selle?“
Telekinees tõstis nii terve kui ka katki astutud kirjutusvahendi nende vahele õhku. „Mu assistent ja mina kirjutame palju ja kasutame alati tindipotte. Need suled, millel tint juba sees, on lihtsalt geniaalsed!“
„Eh, mina vist ikka ei leiutanud pastakat, need on olemas olnud, hmm... kauem kui ma mäletan,“ muheles Charles, jälgides enda ees õhus hõljuvaid asju. „Sa ütlesid, et sul on assistent. Kus ta on?“
„Mu assistent on P...“ Ja kohe, kui see sõna ta suust tulema hakkas, vajus olukorra raskus taas ta peale.
„Astel on koos sõpradega kodus. Ma loodan, et neil on kõik hästi. Ma loodan, et ma näen neid kunagi jälle...“
Kogu Videvikusära rõõm oli kadunud, ta kallutas pead ja hõljuvad kirjatarbed maandusid tagasi oma kohtadele laua peal.
Vaikus kestis, kuni Charles viimaks küsis: „Ma ei kujuta ette, kuidas ma end tunneksin, kui oleksin sellises olukorras nagu sina praegu. Ma saan aru, et sa ei tulnud siia vabatahtlikult? Kas sa tead, kuidas sa siia sattusid?“
„Ebakõla,“ lausus Videvikusära ja ta rusutus muutus vihaks.
„Ebakõla?“ küsis Charles üle õla vaadates.
„Ebakõla, kaosevaim ja vaenlane...“ Videvikusära katkestas poolelt lauselt ja vaatas Charlesi umbusklikult. „Miks sa kordad kõike, mida ma ütlen? Miks sa vaatad kogu aeg üle õla?“
Charles pilgutas, sulges silmad ja ohkas. Ta vaatas uuesti Videvikusära ja toksis seadet oma paremas kõrvas, mille haru ulatus ta suu lähedale. „Videvik, mul on ukse taga mõned väga uudishimulikud sõbrad, kes tahavad kuulda, millest me räägime. Mis iganes triki sa tegid, mis võimaldab meil suhelda – see ei ole neile mõjunud. Nad kuulevad, mida mina sellesse seadmesse ütlen, ja mina omakorda kuulen neid.“
Tosinad küsimused tekkisid seoses seadmega Charlesi kõrvas, kuid palju suurem mure vaevas Videvikusära. „Ma ei paneks pahaks kohtumist sinu sõpradega. Ma võin anda endast parima, vastates kõigile küsimustele, mis vaja. Kas nad võiksid meiega liituda?“
„Ma kardan, et mitte, Videvik,“ vastas Charles pead vangutades. „Sa saabusid siia meie jaoks õnnetul ajal. Praegu oleme... väga kahtlustavad uustulnukate suhtes. Sina oled esimene neist, kes pole vägivaldne, kuid sealpool ust on erinevaid arvamusi selle kohta, kuidas seda olukorda käsitleda.“
Ta võttis metallist riista ühte kätte, siis teise kätte ja pani enda kõrvale lauale. Charles tahtis jätkata, kuid piinlik korin Videvikusära kõhu poolt katkestas teda. „Ma ... Ega sul midagi süüa ole? Ma ei mäleta, kui kaua ma söömata olen olnud,“ kaebas Videvikusära, vaadates häbiga kõrvale. Mõtle midagi lihtsat, mida igas maailmas võidaks süüa. Mõtle, mõtle, mõtle... „Kas teil on... röstsaia?“
„Röstsaia? Ma arvan, et ikka leiab,“ vastas Charles tõustes. Ta pistis musta riista taskusse. Videvikusära hakkas toolist välja ronima, kuid Charles peatus ja pööras uuesti ükssarviku poole.
„Sa pead vist siin ootama. Nagu ma ütlesin, on mul sealpool ust mõned väga uudishimulikud sõbrad ja nad on väga hirmunud. Nad tahavad sinust kõike teada, kuid nad pole valmis sinuga näost näkku kohtuma. Niisiis palun, lihtsalt oota ja ma toon sulle midagi süüa.“
“Oh... jah,“ vastas ükssarvik toolile naastes. Ta jälgis Charlesi, kui too ukse poole läks, sosistades midagi oma aparaati. Uks avanes ja tema ainus sõber siin õudses paigas astus välja. Enne kui uks sulgus, märkas Videvikusära mõnd kogukat kuju eemal koridoris. Ma ei ole kindel, et ma tahaksin teada, mida ta mõtles „uudishimuliku“ ja „kahtlustava“ all.
--
Saabus täielik vaikus, kui Bradford ja teadlased koondusid vaatama kaamerapilti, kuidas Shen läbi tühja labori kõndis. Teadlastel olid silmad suured ja nad kartsid kohe algavat õudusfilmi, kus saabub vanaldase inseneri enneaegne surm, kuid Bradford oli liiga kogenud sõjamees selleks, et selliseid asju ette kujutada.
Sheni pilk langes pedantselt korrastatud lauale ja ta astus järgmise laua juurde. Üks käsi pani püstoli lauale ning teise käega tõmbas ta laua alt tooli ja istus sellele.
„Kas sa kuuled mind?“ küsis Shen tühja ruumi suunas. Kuna keegi ei reageerinud, siis Shen kordas küsimust.
„Seal!“ teatas Bradford, kui ta terane silm märkas liikumist lauarea tagumise otsa juures. „Shen, siin Bradford. Ta on sinu suhtes kella ühe suunas, viimane laud ses rivis.“
Shen pööras näidatud suunas ja nägi mingit kogu lauanurga taha tõmbumas.
„Palun tule välja,“ palus Shen viisakalt ning tõmbas teise tooli laua alt ja sättis selle enda oma vastu. „Ma tahaksin sinult üht-teist küsida, äkki tuleksid välja?“
„See on naeruväärne,“ sosistas Vahlen sapiselt. „Shen ei peaks seal olema, me peaksime lihtsalt labori sulgema ja katkestama ventilatsiooni...“ Edasised jutud katkesid, kuna olend piilus taas laua tagant inseneri poole, hiilis aeglaselt oma peidukohast välja ja istus pakutud toolile.
„Kas sa saad minust aru?“ küsis Shen aeglaselt. Olend kallutas pead ja ütles midagi vastuseks. Tulnukakeel tõmbas doktor Ngo vaatepildi hüpnootilisusest välja ning ta rabas paberi ja pliiatsi järele.
Just siis, kui ta märkmeid kirjutama hakkas, kaldus olend ettepoole ning valgussähvatus tabas Sheni. Teadlased tõmbusid ekraani juurest tagasi ja Bradford vandus, lülitades raadio taktikalisele sagedusele. „Esimene Löögirühm, al...“
„Oota, oota!“ hüüatas Ngo ja osutas närviliselt ekraanile. Shen paistis vigastamata ja ta lehvitas kaamera poole enda selja taga.
„Ma saan sinust aru,“ alustas Shen, kuid olend katkestas ta jutu. Pikk joru arusaamatut mula tuli inseneri ees istuva olendi poolt. Doktor Ngo mässas kaamerasätetega ja ekraan näitas olendi nägu suures plaanis, kui see rääkis. Hirm paistis ta näost. Hirm ja meeleheide.
„Jumala pärast,“ sosistas Ngo kiirelt märkmeid kribades. „Kas see salvestab? Ma vajan sellest videost viimast kui sekundit!“ Teadlane katkestas oma jutu, kui tulnuka katkematu mula lõpuks lõppes ning Shen küsis küsimuse, saades rahulikuma ja tasakaalukama vastuse.
„Nad suhtlevad! Aga kuidas?!“ ohkis Ngo.
„Ükskõik kuidas! Hakake küsima!“ vastas dr Mills, rabades laualt raadiojaama ja tulistas robinal küsimusi Sheni raadiojaama. Doktor Ngo liitus temaga.
„Mida need märgid tähendavad? Kuidas ta kambrist põgenes? Maagia? Päriselt või? Mida ta sarv teeb? On ta isane või emane ... või pole kumbki? Kas see on telekinees? Kas ta oskab kirjutada? Mis keel see on? Mis on Ebakõla? On see mingi jõud seoses selle maagiaga?“
Doktor Vahlen ja komandör Bradford seisid kõrvuti erutunud teadlaste taga, kes Sheni küsimustega tulistasid, ja nad andsid parima, et korrata Shenilt saadud vastuseid oma publikule. „On sul küsimusi, Moira?“
Doktor Vahlen, kes jälgis videot rääkivast subjektist, võpatas ja vaatas komandöri poole. „Mul ... ei ole sõnu.“ Ta silmad peatusid veel korra Bradfordil, kes külmal pilgul ekraani vaatas.
Subjekt peatus poolelt lauselt ja ta toon muutus. Ta tõmbus tagasi ja vidutas oma suuri silmi, kui ta esitas küsimuse, ning Shen andis endast parima, et ettevaatlikult tutvustada ruumi valvesüsteeme ja tosinat relvastatud meest ukse taga. Subjekti ilme muutus kahtlustavast närviliseks, kui ta järgmise küsimuse esitas, ning Shen vastas, suundudes ukse poole. Subjekt ronis tooli tagasi ja sirutas kaela, et vaadata uksest välja, kui Shen väljus laborist.
„Röstsaia? Ta on näljane ja tahab röstsaia.“ Teadlased ekraani ees vaatasid teineteist ja algas kiire arutelu nähtu üle. Vahlen ja Bradford ei teinud neist välja ja tundsid kergendust, kui Shen naases töökotta, naeratus näol.
„See kukkus paremini välja kui ma lootsin,“ ütles Shen ohates, läks oma laua juurde, avas kapi ning võttis saia, meepudeli ja taldriku. Ta hakkas töökoja ruumidest väljuma, et minna puhkeruumi, kuid peatus, kui märkas Vahleni ja Bradfordi küsivaid pilke. „Ta ütles, et ta on näljane ja tahab röstsaia. Ma lähen ja teen talle mõned.“
„Ega sa seda tõsiselt võta?“ urises Vahlen. „Su uudishimu pole küll veel rahuldatud, aga kuni see seal laboris on vabaduses, on see suur turvarisk. Komandör, te peaksite käskima rünnata ja subjekti alistama.“
Bradford hakkas vastama, kuid Shen ütles vahele: „Võtan küll tõsiselt. Ma olen enam kui kindel, et subjektil ei ole mitte mingit pistmist sissetungijatega.“ Inseneri hääl tõusis, kui ta võttis oma laualt tahvelarvuti ning kutsus Vahleni ja Bradfordi endale järele. „Läheme räägime.“
Kolmik lahkus töökojast ja suundus puhkeruumi. Koridorid olid tühjad, kui mitte arvestada sõdureid sissepääsude juures, ning puhkeruum oli täiesti tühi. Shen pani saiad röstrisse ja pöördus ülejäänud kahe poole.
„Äkki soovid oma järeldusi põhjendada, Charles?“ küsis Bradford vaikselt.
„Ma ei tea, kui palju te valvesüsteemide kaudu kuulsite, kuid subjekt Videvikusära pole midagi muud kui üks hirmunud plika, kel pole aimugi, kus ta on.“ Shen ohkas ja nõjatus lauale röstri kõrval. „Ta oli agar vastama kõigile küsimustele ning kui ta kehakeel ja näoilmed on inimese omadega sarnased, siis olen üsna kindel, et kuni ta end turvaliselt tunneb, ei ole ta ohtlik.“
„See isend pole inimene,“ vastas Vahlen sapiselt, „ja iga sekund, mil me raiskame siin aega fantaasia peale, on veel üks sekund, mida see seal saab kasutada selleks, et koguda teavet laborist põgenemiseks või koguni põgenemiseks siit baasist.“
„Suurim müsteerium, mille Videvikusära laborist leidis, oli pastakas!“ põrutas Shen vastu. „Seal, kus ta tuleb, on põhilised kirjutusvahendid sulg ja tindipott. Kas selline tehnoloogiline mahajäämus kõlab sedamoodi, et ta võiks olla sissetungijatega mestis? Ja ma olen kindel, et Videvik istub täpselt seal, kus ma palusin tal seda teha. Aga kui ta peaks tundma end ohustatuna, siis see isolaator teda kinni ei hoia.“
Bradford kergitas kulme ja Vahlen võpatas vastust kuuldes. Shen toksis oma tahvlil ja näitas seda Vahlenile, jätkates: „Kui ma nägin neid pilte krüsaloidist, mille Videvikusära tappis, hakkasin ma pisut rehkendama ja teoretiseerima, kui suurt jõudu on vaja, et ümbritsevale asfaldile selliseid purustusi tekitada.“
Vahlen tõmbus kahvatuks ja ulatas tahvli Bradfordile, kes märkas Newtoni seadusi ja võrrandeid ekraanil. „Ma näen üsna suuri numbreid, Charles, kuid ilmselt ma ei oska neid füüsiliseks jõuks ümber rehkendada.“
„See on suurem kui uurimiskambri löögitaluvus,“ sosistas Vahlen värisedes, leides end keset ohtu, mida ta vähem kui tunni eest ettegi ei kujutanud.
„See on suurem kui isolaatori peasissepääs kannatada võiks,“ lisas Charles närvilise muigega. „Selline jõud kombineerituna selle telekineesiga, mida me just nägime, tekitab minus sügavaid kahtlusi meie projektiilrelvade tõhususe osas Videvikusära vastu. Teisisõnu: kui tema tahab meid rünnata, siis mina ei tea, et meil oleks võimalusi teda harilike meetmetega peatada.“
Aus hinnang pani Vahleni veelgi rohkem värisema, Bradfordi militaristimõistus lihtsalt hindas olukorda. „Mulle tundub, et sul on miski plaan, kuidas seda ära hoida?“
„See on üsna lihtne. Me anname talle, mida ta tahab.“
„Ja mis see peaks olema?“ küsis Vahlen, kui oli end piisavalt kogunud, et lisada sõnadesse sarkasmi.
„Röstsai,“ vastas Shen ja saiad hüppasid röstrist välja.
--
Uks avanes taas ning Shen astus sisse, ühes käes taldrik soojade röstsaiade ja väikese meepudeliga, teises käes plasttops ja veepudel.
VIdevikusära oli täpselt seal, kuhu insener ta jätnud oli. Ta istus toolil ja uuris lahtivõetud pastakat, mis ta silme ees hõljus. Detailid kukkusid lauale, kui ta keskendumist häiriti, ning ta tegi esijalgadega pööraseid kohmakaid liigutusi, et vältida detailide mahakukkumist. Kui ta veendus, et ükski tükk polnud kadunud, pöördus ta ujeda naeratusega Sheni poole. Ta naeratus muutus selgeks näljailmeks, kui ta pilk taldrikul peatus.
„Ma hindan röstsaia kui suupistet,“ ütles Shen, pani asjad lauale ja istus. „Mulle meeldib neid meega süüa, seepärast tundus, et oleks viisakas seda ka sulle jagada.“
Videvikusära silmad venisid suureks... Tänulikkusest? Austusest? Selline tähelepanu paneb mind tundma, nagu jagaksin lastelastele jõulukinke... Shen varjas ebmugavustunnet, tilgutas mett mõlemale saiaviilule ja lükkas taldriku ükssarviku poole.
Silmapilkselt tõusis üks saiaviil kandikult õhku ja lendas Videvikusära suhu, teine läks sama teed hetk hiljem. Insener jõudis napilt vee topsi kallata, kui telekinees tõmbas topsi ta käest. Vesi neelati alla kõhedust tekitava kiirusega ja tühi tops maandus laual. „Tänan väga, Charles,“ lausus tulnukas, õnnis naeratus näol.
„Pole tänu väärt,“ vastas insener ja toksis oma raadiojaama, et sättida helitugevust, kuna teadlased ukse taga hakkasid teda jälle küsimustega pommitama. „Mu sõbrad on väga uudishimulikud, et kuidas me teineteisest nüüd aru saame. Kas sa oskad seda seletada? On see maagia?“
„Muidugi,“ vastas tulnukas rõõmsalt noogutades. „Tõlkeloits on üks paljudest suurtest leiutistest, mille Tähepöörise Habemik oma karjääri jooksul lõi, ning see võimaldas esimest korda lihtsamat suhtlemist Equestria naabermaadel elavate rahvastega, näiteks greifide klannid või sebrakarjad, või koguni selliste eksootiliste ränduritega nagu draakonid. Diplomaatilised suhted muutusid palju keerukamateks, kui keerulisi lepingud sai läbi rääkida ilma tõlgi abita. Mõned oletavad, et Tähepöörise Habemik õppis selle loitsu ära, analüüsides libalaste suhtlemismustreid, kuid...“ Videvikusära peatus, varjas näo kabjaga ja ohkas: „See polnud asi, mida sa küsisid... Selle loitsu põhiteooria on unustatud juba igiammusel ajal, kuid üldjuhul arvatakse, et see tõlgib vestluskaaslase katsed kujutada sõnadega asja, millest ta räägib ja millest teine aru ei saa. Noh, näiteks sõna, mida sa kasutad „laua“ jaoks,“ osutas Videvikusära lauale, „on minu keeles teistsugune. Aga me räägime samast asjast. Ja see loits lihtsalt ületab selle lünga.“
„See on üsna ebatavaline, Videvik,“ ütles Shen, kui oli hetke oodanud, kas ükssarvikul on midagi lisada. „Mu sõbrad ukse taga on mures selle üle, ega sa teinud midagi, mis võimaldab mu mõtteid lugeda.“
Tulnuka ilme muutus kahtlustavaks. „Teise mõtete lugemine on väga ohtlik. Ma õppisin, et teise intelligentse olendi mõistus võib olla fundamentaalselt erinev ja mõlema psüühika võib saada raskelt kahjustada, kui mõistused kontakteeruvad. Ainus poni, kes seda suudab, on printsess Luna, kuid temagi käib ainult magajate unedes, mitte otse nende mõistuses. Jah, Ebakõla suudab ka midagi sarnast, aga tema ongi hull.“
Insener muigas, kui kuulas Videvikusära seletusi. Loitsud? Greifid? Draakonid? Teadlased peavad mind hulluks ja nende ajud plahvatavad, kui ma selle kõik paberile vormistan. „Seda oli väga rahustav kuulda.“
„Mida ta ütles?“ – „Ükskõik, küsi, kas ta teab midagi sissetungijatest!“ – „On selge, et nad ei ole seotud, nende füsioloogia on liiga erinev selleks, et olla loodud sama looja poolt. Kuidas ta valdab telekineesi? Vaimne tahtejõud, nähtamatud lisad?“ – „Mis saba ja lakk see on? Need värvid ei saa olla naturaalsed. Kas neil on mingi tähendus?“ täitus Sheni raadiokuular teadlaste küsimustega ja ta surus maha tungi see müra välja lülitada.
„Anna andeks, kui ma eksin, aga kas sa oled õpetaja? Sa tundud teatud teemadega hästi kursis olevat,“ küsis Shen ettevaatlikult, taludes Millsi protestikisa ja Ngo naeru.
„Ei, ei ole. Ma olen tegelikult printsess Celestia isiklik õpilane ja ka raamatukoguhoidja. Ma õpin pidevalt, et hoida oma taset ja olla printsessi silmis parim. Ta soovitab mul küll vahel rahulikult võtta, aga ma arvan, et nii paneb ta mu pühendumust proovile.“
„Raamatukoguhoidja, tudeng ja printsess Celestia õpilane,“ mõtles Shen valjult ning tulnukas noogutas nii inimeselikul ilmel. „Sa rääkisid ka printsess Lunast. Kas nad on teie praeguse valitseja tütred? Või tähendab „printsess“ mingit muud positsiooni?“
Videvikusära pea kaldus segadusest viltu. „Printsess Celestia ja printsess Luna valitsevad koos. Neil on oma valitud alamad, kes aitavad riiki juhtida, kuid nad on Equestria valitsejad. Celestia valitses üksi tuhat aastat, kuni Luna naases ja talle andestati. Ma olin nii rõõmus, kui see juhtus, õed ei tohiks niimoodi tülitseda nagu nemad.“
„Nad on üle 1000 aasta vanad? On see normaalne? Kui vana sa ise oled?“ pahvatas Shen jahmunult ja teadlased ta kuularis avastasid ootamatult, et nende positsioonid on vahetunud.
„Ma olen alles 20 ja ma pole alikorn. Alikorni eluiga võib kesta... millenniumeid.“ Videvikusära sulges silmad ja Shen võis näha nende liikumist laugude taga. “Kirjutatud ajalugu ulatub 5000 aasta taha, kui valitseva alikornina mainiti leedi Solariat.“
„Alikorn... Tiibadega ükssarvik?“ küsis Shen, mõtiskledes termini üle.
Videvikusära noogutas ja naeratas jälle. „Jah! Peale selle, et neil on sarved ja tiivad, on neid õnnistatud ka väga tugeva maagia ja pika elueaga. Ma olen maagias üle keskmise tugev ükssarvik, aga printsessid on ses osas tasemel, millest mina unistadagi ei oska. Celestia ja Luna tõstavad päikest ja kuud sama kergesti nagu mina seda.“ Pastaka osad tõusid laualt ja hakkasid ühinema. Kui tükid olid tervikuks saanud, pöördus pastakas püsti ja nupp ta otsas klõpsis tuimalt. Videvikusära ilme vajus nukraks, kui nupp tõusis ja vajus mõned korrad. „Miks sa ei võiks klõpsuda nii nagu teised?“
„Ah, äkki aitan?“ küsis Shen hoolitsevalt ja sirutas käe pastaka poole. Pastakas hõljus tema poole ja kukkus talle pihku. Ootasin, et see võinuks olla ehk soe või midagi, mõtles Shen, kui ta pastaka uuesti lahti kruvis. „Videvikusära, ma tahaksin küsida... Kas sa tead, kus sa oled?“
Olend, kes kullipilgul ta käsi jälgis, vaatas korraks üles ja siis kõrvale. „Ma ei tea. Ma püüan seda välja mõelda, aga ma ei tea. Kui ma näeksin kaarti, siis ehk saaksin aru, kui kaugele Ebakõla mu saatis.“
Shen ei saanud kohe vastata. Ta oli hõivatud pastakaosade sortimisega ja pani siis need õigesti kokku. Ta tõusis ja andis pastaka Videvikusärale ning kõndis temast mööda ühe seinasse monteeritud diagnostikaekraani juurde. Minuti pärast ekraan süttis ning aeglaselt pöörlev gloobus ilmus ekraanile.
„See on imeline! Kuidas see töötab? Kas see on illusiooniloits?“ alustas Videvikusära, kuid vaikis, kui ta silmad uurisid gloobust ühe, teise ja kolmanda ringi. „See ei ole siin. Siin ei ole Equestriat. Kus ma olen? Ma ei tea. Ma ei tea...“ Ta pilk oli kinni pöörleval gloobusel, ta hakkas värisema ja hääl jäi vaikseks.
„Noh, me ehk leiame vastuse hiljem. Tähtsaim on see, et sa oled praegu ohutus kohas,“ ütles Shen istudes. Ta hoidis ennast valjusti kirumast, kui nägi, kuidas Videvikusära vaatas maha ja pilgutas silmi, kuhu tõusid pisarad.
„Sa oled palju üle elanud. Ma arvan, et praegu oleks parem head ööd soovida. Mis sa arvad?“ küsis Shen, surudes maha isaliku instinkti patsutada lohutavalt tulnuka turja. „Ma lähen välja oma sõpradega rääkima. Kui sa tahad rääkida, lihtsalt ütle midagi või lehvita sinna nurga poole.“
Shen pöördus lahkuma. Ta oli peaaegu uksel, kui üksik sõna ta peatas.
„Paberit,“ ütles Videvikusära vaikselt. „Ma... ma tahan paberit. Ma tahan kirja kirjutada.“
Autori märkused:
XCOM – lühend mõistest „Extraterrestial Combat Unit“ (tulnukatevastane lahinguüksus). Rahvusvaheline salastatud paramilitaarne grupeering, mille ülesandeks on tagada Maa julgeolek.
Tulnukate „ülekuulamine“ – jõhker kirurgiline operatsioon, mille käigus torgatakse vangistatud tulnuka ajju elektroodid ning elektrilised impulsid transleeritakse piltideks ja muuks kasutatavaks teabeks. Seejärel tulnukas sureb ja tema laip lahatakse teaduslikeks uuringuteks.
Kodubaas – XCOM-i peamine keskus salastatud kohas. Võimas mitmekorruseline peamiselt maa-alune rajatis, mis majutab kogu organisatsiooni personali ja vahendid.