08:00, 24.05.2015, nõupidamisruum, XCOM-i Beeta baas
Atmosfäär nõupidamisruumis oli sünge, kui Bradford saabus ja laua taha kõndis. Vaid käputäis inimesi oli kohal ja ta vaatas igaühele otsa, kui neist möödus.
Charles Shen paisitis olevat kurnatusest kokku varisemas, kotid ta silme all ja lõtv hoiak ei saanud muud tähendada. Ta võttis oma kohvikruusist pika sõõmu, märkas siis Bradfordi pilku ja andis endast siis kõik, et tähelepanelik välja paista. Teine inimene siin ruumis oli hiljuti majoriks ülendatud Yumiko Fujikawa, kes oli nüüd löögirühmade komandör. Viimane oli Brett Weaver, eskadrilli Skull juht ja vanim elusolev hävitajapiloot.
Ainus, kes puudub, on Vahlen, mõtles Bradford ja hoidus napilt võpatamast. Parem, kui ta jääb haiglasse.
„Härrased, meil kõigil on kiire, seega teeme lühidalt,“ ütles Bradford sissejuhatuseta. „Charles, sinu raport.“
„Kõik kasutatavad ressursid on Alfa baasist ära toodud ja paigaldatud meie praegusesse rajatisse. EG on üles pandud, läks probleemideta käima ja toodab rohkem energiat kui baasil vaja on.“ Charles võttis tahvelarvuti, toksis ekraanil ja saatis teabe Bradfordi arvutisse edasi. „Peale selle rookisid mehed kõik allakukkunud ja purunenud laevad kõigest kasutatavast paljaks. Kümme minutit pärast keskööd detoneeriti lõhkelaengud, mis hävitasid Alfa baasi ja kõik, mida tulnukate laevadelt ära ei õnnestunud tuua.“
„Hästi. Brett?“
„Oleme alla viiekümne protsendi, kõigi hävitajaeskadrillide kohta kokku. Ma soovitan liita Ghosti ja Diamondi eskadrillid, kuni me piloote ja lennukeid asendada pole jõudnud. Muidugi võinuks ka palju hullemini minna, kui nad suutnuks lahingu lõpuni lähestikku formatsioonis püsida. Isegi siis, kui Rahvuskaart sekkus,“ võttis piloot kokku, rahulik ilme näos.
„Yumiko?“
„Löögirühmade kaotuste protsent on 60 ja kui turvameeskonnad juurde arvata, on kaotusi peaaegu 75%,“ teatas ta õõnsal häälel, kerides arvutis langenute nimekirja. „Praegu saame kokku ehk kolm tõhusat löögirühma ning ilmselt tuleb võitlejaid edutada ja hajutada, kui värvatakse uued sõdurid. Läheb ikka mitu nädalat, kuni löögirühmad saavutavad sellise konditsiooni, et ma võiksin neid muretult igasugustes tingimustes kasutada.“
Enne kui arutelu jätkuda sai, kisti nõupidamisruumi uks kolinaga lahti ja nähtavale ilmus Moira Vahlen, tema selja taga murelik valveõde ja vabandava pilguga turvaohvitser.
„Mul pole su abi vaja, õde!“ nähvas Vahlen õele, kes jälitas teadlast ratastooliga. Vahlen ise tudises laua poole, kepp paremas ja arvuti vasakus käes. Tema tõsist ilmet rõhutasid kaelalahas ning mustad ja sinised verevalumid ta näos neis kohtades, mis ei olnud sidemeisse mässitud. Järgnes pikem vaikus, kui Moira lihtsalt seisis laua ääres ja ootas. Viimaks tõusis ta näkku viha, ta pöördus valveõe poole ja käratas: „Kao välja!“
Bradford noogutas peaga ukse suunas ning õde lahkus. Seejärel vaatas ta Moirale tõsiselt otsa. „Sa peaksid olema haiglas. Kui on midagi tähtsat, siis mõni su alluvatest...“
„Videvikusära on suremas,“ katkestas Vahlen ja tudises laua teise otsa videomonitori juurde. Ekraan süttis, Moira vajutas mõnele klahvile ning nähtavale tulid ükssarviku meditsiinilised diagrammid. „Kuul võeti ohutult välja, kuid lask mulgustas ühe ta kopsu. Ta kaotas palju verd. Ehkki sisemist verejooksu enam ei ole, ei ole meil ka võimalusi teha vereülekannet. Samuti ei ole ta reageerinud ühelegi ravimeetodile, mida oleme püüdn...“
„Oota, misasja? Sa üritad ühte neist päästa? Jumala pärast, miks?“ küsis Brett jahmunult ja sai vastu Vahleni kõrgi pilgu.
„Tänan arvamuse eest, tümikas. Kui tahad rääkida, siis vaid siis, kui mina küsin,“ ütles ta külmalt, pöördus uuesti monitori poole ja näitas kepiga ühele pildile.
„Nüüd oota üks hetk...“
Vahlen viskus näoga piloodi poole ja lajatas kepi pauguga lauale. „Ta päästis minu elu! Nüüd ole vait, kui sul pole midagi tarka öelda!“
Vaidlus katkes, sest Bradford köhatas. „Jätkake, doktor.“ Ta toon oli rahulik nagu alati, kuid ta näost paistis selgesti, et ta oli vaid juuksekarva kaugusel kamandamast Vahlenit tagasi haiglasse.
„Ravimeetodid, millega me tavaliselt paranemist kiirendame, ei mõju Videvikusärale. Selle verekaotuse juures ta organism vaevu toimib. Sõjaväljalt toomisest saati pole ta koomast välja tulnud ja ma kardan, et ei väljugi.“ Vahlen vaikis hetkeks ja jätkas: „Kõige tõenäolisemalt on sellise seisundi põhjused seotud… hiljutiste sündmustega. Nende võimete koormus, mida ta näitas, võis kahjustada püsivalt tema võimet pääseda ligi sellele, mida ta „väljaks“ nimetab. Ma skaneerisin teda TED-dektoriga ja mõõtsin napi kümnendiku sellest väest, mida ta näitas kuu keskel passiivses olekus, kui esimest korda mõõtsime.
Teine võimalik põhjus on meie asukohavahetus. Varajastes Videvikusära ja Charlesi vestluste ärakirjades seisab, et „väli“ oli olematust kasutamisest raskesti ligipääsetav, kuid Tähetolmus viibides muutus see ajapikku kergemini ligipääsetavaks.“ Vahleni hääl katkes, kuid ta kogus ennast kiiresti. „Kui tema füsioloogia on seotud ligipääsuga „väljale“, siis Alfa baas on ainuke võimalik koht Maal, kus ta saaks oma nõrgast seisundist taastuda.”
„Ja see ei ole enam võimalik,“ lisas Shen ja sulges silmad.
„Kui kaua meil aega on?“ küsis Bradford, silmad monitoril paistvatel diagrammidel.
„Nädal? Võib-olla rohkem, võib-olla vähem. Kui just imet ei juhtu, ei ole tal lihtsalt võimalik meie hoole all ellu jääda,“ ütles Vahlen ilustamata ja vajutas mõned korrad oma tahvlile. „Charles, meil on praegu päris hea hulk eleeriumi, eks?“
„Hetkel, jah,“ vastas insener, pilgutas ja hõõrus silmi. „Täpseid numbreid ma ei tea, aga päästemeeskonnad tõid tulnukate baasist seda suurel hulgal, samuti tuli seda palju ka tulnukate laevadelt Alfa baasi juurest. Miks?“
Vahlen vastas naeratusega ja vajutas arvutiekraanile. Samal hetkel kõlises Sheni ja Bradfordi arvutites saabunud kirja signaal. Ta ei oodanud, et keegi neist kirju lugema hakkaks, ja jätkas: „Sain vahetult enne rünnakut ühelt mu kolleegilt väga huvitava kirja ja ma tunnen, et see võib osutuda kasulikuks koos ühega nendest projektidest, mis sündisid Videvikusära abiga. Charles, kas sul on piisavalt ressursse, et jätkata Kaleidoskoobiga?“
Möödus pikk vaikus, kuni inseneri unine mõistus aru sai, mida Vahlen välja pakkus, ja ta silmad lõid särama. „Kuttidel on vaja… vähemalt ööpäev, et ehitusega lõpule saada, kui nad jätavad kõik muu katki ja pühenduvad sellele täielikult. Kui Kaleidoskoobi laadimistsükkel on miinilähetiga sarnane, vajab see...“ Charles sulges mõneks sekundiks silmad ja avas need uuesti. „Kaks ööpäeva, kuni käivitus õnnestub. Ma võin kohe alla minna ja alustada. On vaja luua ka mingit tüüpi kaasaskantav seade tagasitulekuks...“
„Oodake,“ ütles Bradford. Vahlen vastas talle kriipsuks tõmmatud suuga ning Shen oli nagu peksasaanud koer. „Vaatan siin neid ehituse jooniseid ja Marazuki e-maili ning ma arvan, et tean, mida te plaanite, kuid millised ohud Kaleidoskoobiga kaasnevad?“
„Ainus oht võib olla seotud vabatahtlikega, kuid enne kavatsen muidugi SHIV-iga katsetada,“ seletas Shen ja vaatas Vahleni poole.
Teadlane üritas seista sirgemini ja vaadata Bradfordile silma oma kõige tõsisema pilguga, kuid selle pilgu mõju vähenes, kui ta veidi kõikus ja seejärel raskelt oma kepile vajus. „Ohud on palju suuremad siis, kui me ei tee midagi. Hetkel, mil ta sureb, võib ta rahvas sellest teada saada. Mina ei taha olla see, kes hakkab neile selgitama, miks põhjuseks oli üks meie relvadest.“
Möödus terve minut vaikust. Bradford ristas käed rinnale ja vaatas kaugusse. „Olgu tehtud,“ käskis ta ja pööras pilgu taas teiste poole. „Ootan ettekandeid kohe, kui see valmis tehakse, ja enne kui seda esmakordselt katsetatakse.“
„Teen ära,“ ütles Shen ning sättis lahkuma, kuid kõhkles, kui märkas, kuidas Vahlen tudises, võpatas ja raskelt ratastooli vajus. „Moira, kas tahad tagasi haiglasse?“
„Jah, palun,“ vastas ta ja lisas vaikselt: „Aitäh.“
Bradford jälgis, kuidas Shen Vahleni ratastooli välja veeretas, ja jätkas siis: „Kuidas on kaitsetegevuse käigus vangistatud sabotööridega? Ja Videga?“
Fujikawa suu jäi kangeks. „Rääkides sellest...“
–
09:27, 27.05.2015, haigla, Beeta baas
„„Su tädi ja onu on uhked, eks ole,” ütles Hermione, kui lahkus rongist rahvahulka, mis tungles barjääri poole. „Kui nad kuulevad, mida sa tegid sellel aastal?““ luges Matt kulunud pehmekaanelisest raamatust oma käes. „„Uhked?“ ütles Harry. „Oled sa hull? Kõik need korrad, kui ma võinuks surma saada ja ikka ei saanud? Nad on maruvihased...“ ja nad kõndisid koos läbi portaali mugude maailma.“
Raamat Matti käes sulgus ja ta sundis end vaatama enese kõrvale. Videvikusära lamas külili voodis ning ainsad elumärgid olid ta nõrgad hingetõmbed ja masinate pehme piiksumine ta ümber. Tema lakk oli sassis ja helelilla karv kuivanud higi täis. Kimp sidemeid oli ümber ta rindkere ning see tõusis ja vajus hingetõmmete rütmis. Ta silmad olid kinni pigistatud ja valu paistis ta näost isegi magamise ajal. Kaua aega Matt lihtsalt vaatas teda, sulges siis silmad ja meenutas baasi kaitsmise veriseid sündmusi.
„Harris, Finch siin! Kuradi ükssarvik haihtus, kui oli mehhatoidi lömastanud nagu sitika...“ kuulis Matt raportit, kuid see polnud enam mureks, kui Videvikusära angaari keskele ilmus. Lillad leegid, mis ükssarvikut ümbritsesid, purskusid lähima tulnukani ja muutsid selle kiviks.
Kaks mehhatoidi, mis olid oma tulega inimesi maha surunud, pöörasid ja sööstsid nüüd Videvikusära poole. Nende plasmakahurite turmtuli kustus lillades leekides ja Videvikusära ei vastanud rünnakule, kuni üks mehhatoid jõudis nii lähedale, et ulatus ükssarvikut plasmakahuriga lööma. Kui esimese mehhatoidi sinine kaitseväli lillasid leeke puutus, see sähvis ja kustus. Hetk hiljem oli robottulnukas juba kivikuju.
Teisel mehhatoidil õnnestus napilt eelkäija viga vältida. Ta peatus tosina jala kaugusel, tõstis kahurid Videvikusära poole ja tulistas. Ta turmtuli muutus meeleheitlikuks, kui kivistunud mehhatoid mähkus Videvikusära lillasse energiasse, tõusis õhku ja lõi vastu teist robottulnukat. Videvikusära pööras näo uue ründaja poole ja tagus telekineesi kasutades veel töökorras mehhatoidi massiivse kivikujuga seni, kuni selle kaitseväli kustus, ja hetk hiljem oli seegi kivistatud.
Mõni hetk pärast meeletuid võitlusi tulvasid inimesed angaari, mis oli ootamatult vaenlastest lagedaks saanud. Hulk sõdureid suunas relvad Videvikusära poole, kuid ühtegi lasku ei kajanud, kuna Bradford käskis mitte tulistada. Matt lehvitas lähimatele sõduritele ja astus edasi. Ta hoidis relva maa suunas ja hüüdis: „Videvik! Videvik!“
Videvikusära pea pöördus ja lillad leegid kustusid. Ta jalad tudisesid ja ähvardasid alt vajuda, kui ta nuuksus Matti nime. „Nad tapsid nad kõik!“ karjus ta, enne kui Matt kohale jõudis, ja haihtus lilla sähvatuse saatel.
„Tõusta maapinnale!“ käratas Bradford ning Matt jooksis topeltkiirelt, nähes samal ajal, et komandör on vajunud põlvili ja hoidis kätega peast. „Must laev! Tulistage musta laeva!“
Ta hääles oli selge ärevus. Matt pööras maapinnale viiva tunneli poole, Zhang ja ülejäänud Esimene Löögirühm tihedalt kannul. Maapinnal valitses täielik kaos, mõned põlevad tulnukate laevad ja paarkümmend inimeste hävitajate jäänust valgustasid õhtut. Igal pool oli kivistunud tulnukaid, aga Videvikusära ei olnud kusagil näha.
„Must laev… Videvik on selle pardal,“ teatas Zhang. Matt pöördus ning nägi, kuidas snaiper võttis laskeasendi ja suunas oma LANC-i raua taevas keeva õhulahingu poole. Pöidlavajutus lülitas relva tuleulatuse ja energiakulu piirajad välja ning ta vajutas päästikule. Ta relvast sähvatas üksik lask, mis tabas laeva põhja.
Mõju oli hetkeline. Tulnukalaevade formatsioon kaotas sidususe ja pudenes laiali. Rahulik Skaut-klassi laevade raamistik, mis oli hävitajate rünnakuseeriaid takistanud, hakkas hargnema, kui need hakkasid üksikuid sihtmärke jälitama, ja osa neist tulistati hävitajate poolt kohe alla. Kui kaitseformatsioon hajus, üritasid lahingulaevad tõusta. Laevas, mille keskosas haigutas suur auk, toimus mitu sisemist plahvatust ja see kukkus nagu kivi, kuid teine jätkas tõusu ja kadus öhe, pool tosinat väiksemat laeva järel.
Matt vaatas parasjagu mujale, kui Videvikusära eemal nähtavale ilmus. Ta teleporteerus õhku ja kukkus maha, kus ta kohe jalgele rabeles. Matt kiirustas temaga kohtuma ja tema komberdas vastu, andes endast parima, et poolel teel kohtuda.
KÕMM
Keegi arstidest kusagil kaugemal haiglatiivas oli metallist kandiku maha pillanud. See ehmatas Matti üles, kui ta üritas järele mõelda, mida ta võinuks paremini teha. Ta vaatas Videvikusära poole ning nägi, et oli mõtisklemise ajal ühe käe Videvikusära põsele sirutanud ja mõtisklemise ajal sõrmega ükssarviku kõrva silitanud. Kohe, kui ta avastas, mida ta teeb, tõmbas ta käe ära ja viskus püsti. Kurat võtaks, mees. Ta ei ole mingi koer, kellele sa autoga otsa oled sõitnud. Matt pöördus juba minekule, kuid üks asi ei lasknud sellel juhtuda.
„Matt...“
Sõna oli vaikne ja nõrk, aga naelutas Matti paigale. Ta vaatas tagasi ning nägi, et Videvikusära silm oli irvakil ja jälgis teda.
„Hei, Vidi, kahju, et ma su üles ajasin,“ ütles Matt, haaras kiiresti tooli ja istus uuesti. „Sa oled meile omajagu hirmu tekitanud. Kuidas sa ennast tunned?“
„Väsinud ja haige,“ vastas Videvikusära suure pingutusega. „Vabandust… Ma ei tahtnud kedagi hirmutada.” Ta silmast imbusid pisarad ja voolasid patja ta pea all. „Nad tapsid kõik. Kim, Joel ja Moira on surnud, sest mina ei teinud midagi.“
„Moira on elus ja kõik tänu sinule, Vidi. Me kõik nägime, mida sa tegid, ja sa päästsid palju inimesi,“ rääkis Matt kiiresti ja püüdis naeratada. „Keegi ei süüdista sind selle eest, mida sa tegid. Ma olen täiesti kindel, et neid inimesi ei ole vähe, kes sind tänaksid, kui vaid saaksid.“
„Mida ma tegin?“
Küsimus oli nii ootamatu, et Matt peaaegu kokutas. „Sa… sa päästsid kõik, Videvik. Sa ilmusid välja ja lõid tulnukad tagasi.“
Nad vaikisid pikalt, kuni Videvikusära taas rääkis. „Matt?“ Küsimus öeldi pehmelt ja Matt oli kärme noogutama. „Kas sa võiksid… mind kõrva tagant sügada, palun?“
Matt tõstis sama käe, mida ta oli juba Videvikusära pea peal hoidnud, kuid seekord hõljus see kõhklevalt, enne kui laskus hellalt sinna, kus see oli juba olnud. Ta hoidus tungist kätt ära tõmmata, kui tundis peopesas puudutust. Pinge kadus kohe, kui Videvikusära uuesti uinus. Matt ei kujutanud ette, kui kaua nad niimoodi olid, kuni vaikus katkes.
Videvikusära palati uks avanes ja Lana ilmus uksele. Ta astus tasakesi sisse, sulges ukse ja tuli voodi kõrvale. „Komandör Bradford tahab sind näha. Kas said raamatu läbi?“ Ta pilk libises laual lebavalt raamatult Matti käele ja Videvikusära suletud silmale. Ta vaikis, kuid kergitas kulmu.
„Ta oli just ärkvel, aga see vist võttis temalt palju. Ja jah, ma sain raamatu läbi,“ vastas Matt tasakesi ja tõusis. „Kas komandör ütles, mida ta tahtis?“
„Kahjuks mitte. Lihtsalt tahab sind kohe näha. Mine, ma võtan valve üle,“ ütles Lana, võttis raamatu ja hakkas lugema. „Harry Potter oli mitutmoodi väga ebatavaline poiss...“ alustas ta, kui uks Matti järel sulgus.
Ta noogutas ust valvavatele turvameestele ja suundus haiglatiivast välja. Teda tervitasid võõrad koridorid, kuid tee Bradfordi kabinetti oli selge ja vähem kui viis minutit hiljem seisis ta komandöri kabinetis, selle omaniku laua vastas.
„Tore, et jõudsid nii kiiresti, leitnant,“ ütles Bradford tuntava sümpaatiaga ja tõstis pilgu oma arvutilt. „On küll viimane minut, kuid on üks missioon, kus on vaja Esimest Löögirühma. Seoses selle missiooni unikaalse olemusega ei saa ma sind käskida seda teha. Ma saan vaid paluda sind vabatahtlikuks ja eeldan, et sa nõustud,“ ütles Bradford ja sirutas arvuti Matti poole.
„Söör, kogu austuse juures, aga minu arust ei ole see nüüd praegu väga hea idee,“ alustas Matt juttu, kuid vaikis, kui Bradford osutas arvuti suunas ja ootas. Matt sai aru ning hakkas missiooni kirjeldusi ja andmeid kerima. „Mõtled sa seda tõsiselt?“ pahvatas Matt, jõudmata end peatada.
„Täielikult,“ vastas Bradford. „Ma reserveerisin teile täna pärastlõunaks ühe nõupidamisruumi. Ja kuna see ei vasta standardsetele tööprotseduuridele, arvan ma, et ka major Fujikawa ja reamees Romalov sooviksid sel nõupidamisel osaleda. Ma eeldan, et vabatahtlike nimekiri on homseks hommikuks koos. Operatsioon algab ülehomme.“
„Jess, söör!“ ütles Matt ja lahkus kabinetist. Bradfordil on õigus. Ma olen silmagi pilgutamata selleks valmis.
–
18:00, 27.05.2015, nõupidamisruum, Beeta baas
„Niisiis, miks me jälle siin oleme?“ küsis Lana üle ruumi ja kohtas vaid nõutuid pilke. Kõik Esimese Löögirühma ellujäänud liikmed olid kohal, hiljuti paranenud Robert Sachs istus rea lõpus Zhangi kõrval ja mõlemad paistsid magavat. Vasakul pool Lanat vahetasid Jack Finch, Patric Carlock ja Clara Burns kõhklevaid pilke. Teises reas istuvad kapten Fujikawa ja Juri Romalov olid samamoodi segaduses.
„Ega sina ei tea? Sa oled staažikaim Esimese Löögirühma liige siin ruumis,“ küsis Finch majori poole pöördudes. „Kas sa tead sellest midagi, söör?“
„Paraku mitte,“ kehitas Fujikawa õlgu. „Kõik, mida ma tean, on see, et selle kohtumise korraldas komandör, seega peab see olema tähtis.“
Nõupidamisruumi uks avanes ning ruumi kõndis komandör Bradford, Matt tema kannul. Sõdurid tõusid ja viskasid kulpi, kaasa arvatud Sachs ja Zhang, ning kõik võtsid taas istet, kui komandör auandmisele samaga vastas. „Vabalt. Teid on kutsutud siia seoses väga tähtsa operatsiooniga, millega peatselt alustatakse. Osalemine on rangelt vabatahtlik, kuid kõik, mida te siin ruumis kuulete, on ülisalajane ja igasugune infoleke võib...“
Bradford astus kõrvale ja ta näkku ilmus ärevus. „Leitnant, võite jätkata.“
Matt astus üllatust täis näoga Bradfordi asemele. Ta hakkas just rääkima, aga sel hetkel kajas üldteadustusest: „Komandöri oodatakse juhtimiskeskusse.“ Enne kui teadustus lõppeda jõudis, oli ta nõupidamisruumist juba lahkunud.
Matt köhatas ja võttis sõna. „Ma ei hakka komandöri hoiatust kordama. Kõik me teame, mis karistused sellise teabe avaldamisele järgnevad. Kõik te siin ruumis osalesite viie päeva eest vana baasi kaitselahingutes ja kindlasti kõik kas nägid või kuulsid ükssarvikust, kes tandril liikus.“ Matt võttis puldi ning ta selja taga süttis ekraan, kus paistsid mõned pildid baasi kaitselahingutest ja mõned kaadrid Matti enda kiivrikaamerast aprilli algusest. „Operatsiooni viimastel minutitel sai ta haavata ning on nüüd kriitilises seisus ja ta võib igal hetkel surra.“
„Mis toimub?“ küsis Lana vaikselt ja ta vahetas Zhangiga pilke.
„Meie ülesanne on viia see olend tagasi kodumaale,“ vastas Matt ja vaikis, laskmaks inimestel mõtelda.
„Miks?“ pahvatas Finch.
„Ma parem küsiks, et kuidas,“ kergitas Sachs kulmu. „Kui see tuli Kuu pealt, paneb see pisut nagu mõtlema, kuidas me sinna saame.“
„Vastates esimesele küsimusele,“ rääkis Matt, tõstis käed ja lehvitas rahvast vaikima. „Ta ei ole vähimalgi moel sissetungijatega seotud ega pärine sealt maailmast, kust sissetungijad tulevad. Pealegi on ta oma maa valitsusstruktuurides kõrgel kohal ja isiklikes sidemetes vähemalt kahega oma liigist, kelle võimed on suurusjärgu jagu ulatuslikumad kui temal. Nad on teadlikud tema olemasolust, aga mitte praegusest asukohast, aga nad võivad tema surmast kohe teada saada. Tahan rõhutada ka seda, et tema praeguse olukorra põhjuseks on üks meie relvadest.“ Mattil polnud vaja jätkatagi, asjade seis sai niigi selgeks.
„Kes see tohman teda tulistas? Mäletan, et turvateenistus võttis ta meie käest ära ja sealtmaalt pole me midagi kuulnud,“ ütles Lana.
„Ma ei tea ja see ei ole ka praegu oluline,“ kehitas Matt õlgu. „Vastates teisele küsimusele, siis Charles Shen on arendanud teleportatsiooniseadme, mis suudab saata ükskõik keda ükskõik kuhu.“ Pilt monitoris näitas nüüd suurt kambrit, mille keskel oli ringikujuline platvorm ja vastav ringikujuline plaat selle kohal. „Esimese katse käigus saadeti tulnukate maailma SHIV, see filmis ümbruskonda, kuni aktiveerus naasmisaparaat, mis ta tagasi tõi. SHIV naasis turvaliselt ja videomaterjalid tõendasid, et sihtkoht oli õige.“
„Kas saaksime näha SHIV-ilt filmitud videot?“ küsis Fujikawa.
„See on… alles ülevaatamisel, vabandust.“ Reaktsioon oli küll hästi varjatud, kuid Lana tundis Matti piisavalt hästi, et aru saada, et Matt laveeris küsimusest kõrvale. „Nüüd otsin ma sellele operatsioonile vabatahtlikke. Vaja oleks vähemalt kolme, aga eelistaksin poolt üksust, kuid veel parem oleks kogu löögirühm pluss mina.“
Lana oli juba toolilt tõusmas, kui Matt lauset lõpetas, ja ta oli meeldivalt üllatunud, et ka Zhang tõusis kohe ta järel. Pilk selja taha kinnitas, et ka Romalov oli püsti tõusnud, aga Fujikawa oli segaduses.
„Ma ei saa liituda,“ ütles major siira kahetsusega. „Ma olen praegu löögirühmade kõrgeima astme ohvitser ega saa lahkuda, enne kui olukord rahuneb. Saan vaid teile õnne soovida.“
Hetk hiljem tõusis aeglaselt ka Sachs ja ta näkku tõusis naeratus. Burns, Carlock ja Blake järgnesid talle kohe, viimaseks tõusjaks oli Finch, kui kõhklus ta näost lõpuks kadus.
–
08:50, 29.05.2015, Kaleidoskoobi kamber
„Vidi, meil on sulle üllatus,“ kuulis Matt Lana häält, kui ta kõndis kanderaami kõrval, kus ükssarvik nüüd lebas. „Pea veel natuke vastu, eks?“ Zhang oli kolonni eesotsas ja kandis kanderaami esimest otsa, Matt ja Lana kõndisid teine teisel pool kanderaami kõrval ja Romalov hoidis kanderaami teist otsa. Nad tõusid rambile, mis viis suurele platoole keset ruumi.
Ülejäänud vabatahtlikud olid juba platvormile kogunenud, seljas täisturvised ja käes eri relvad. Enamikul olid projektiilrelvad ja mitmesugused salved, mis olid mässitud sinistesse või punastesse kleeplintidesse. Finchil, Blake’il ja Jenkinsil olid laserautomaadid. Kõigil sõduritel olid vööl veel suitsu- ja šokigranaadid. Matti vööl oli lahingupüstoli asemel raketipüstol. Burns kontrollis enda ja Finchi varustust ning Finch kontrollis nende relvi. Blake ja Carlock seisid kõrvuti ning lugesid arvutist viimast korda missiooni andmeid. Sachs seisis nagu kuju ja ootas käsku. Kõik nad vaikisid, kui Videvikusära telepordile toodi.
„Viis minutit, härrased,“ teatas Shen juhtimiskabiinist.
„Niisiis kuulake!“ ütles Matt, lasi relva rihmale rippuma ja võttis arvuti. „Ma tean, et käisime selle juba läbi, kuid see väärib kordamist. Esimene teleportatsioon saatis SHIV-i põllule maaelanike asustuskeskuse kõrvale. See missioon ei ole mõeldud kontakteerumiseks selle rahvaga. Me saabume linna äärde ja tulistame rakette, et nad meid märkaksid. Kohe, kui oleme kindlad, et Videvikusära on märgatud, läheme tagasi naasmisseadme juurde ja tuleme koju tagasi,“ võttis Matt kokku ja osutas silindrikujulisele seadmele, mis seisis kolmjalal keset platvormi.
„Te olete profid ja ma tean, et seda on liigne öelda, aga te ei tohi kohalikega kontakteeruda. Kui nad lähenevad, me taandume. Kui nad on vaenulikud, siis hoiatuslasud ja kummikuulid:“ Matt patsutas sinise kleeplindiga magasinile oma automaadil.
„Kuidas on ohtlike metsloomadega, söör?“ küsis Sachs ja näitas oma arvutit, kus paistis üks Videvikusära joonistustest. „Mõned neist on üsna… eksootilised.“
„Hoiatuslasud, seejärel lahinugmoon. Kas on veel küsimusi?“
„Kuidas me oleme kindlad, et kohalikud ikka ta eest hoolitsema hakkavad, kui nad ta leiavad?“ küsis Finch, vaadates vargsi Videvikusära poole.
„Ta on nende jaoks rahvuskangelane. Keegi kindlasti tunneb ta ära, kui näeb. Veel midagi?“
„Üks minut!“ kajas teadustussüsteemis Sheni hääl. Ruumi valgustus tumenes veidi ning platvormi ja lae eleeriumiahelate keerukas muster hakkas helendama.
„Kohtadele!“ hüüdis Matt ja sõdurid liikusid platvormil oma kohtadele. Matt, Lana ja Zhang koondusid sisemisele ringile ja seadsid Videvikusära neljandaks. Kaugemal seinal hakkasid elektronkella numbrid lugema sekundeid. Kolmkümmend. Kakskümmend. Kümme. Viis. Kui loend jõudis kaheni, sulges Matt silmad ja hingas sügavalt sisse…
LAKSAKI
...ja kukkus kohe pikali, võideldes tungiga oksendada oma hommikusöök põrandale. Ta võttis kiivri maha ja hingas mitu korda sügavalt, kuni rahunes piisavalt, et tõusta ja vaadata löögirühma ülejäänud liikmeid.
Neil ei paistnud parem olevat, enamik oli pikali ja ilmutas iivelduse tundemärke. „Hei! On kõigiga kõik korras?“ küsis ta ja vaatas ümbrust. „Oh, raisk.“
Ta lootis näha rahulikke põlde, mis ümbritsevad väikest ja unist linna, mida SHIV oli filminud, kuid nad leidsid end mingitest varemetest. Nende jalge all oli olnud ilmselt kuninglik punane vaip, mis oli nüüdseks mädanenud ja pleekinud kalts. See viis mööda väikest astmestikku platvormile, mille tipus seisid kaks trooni. Kummagi trooni taga rippusid seinavaibad, üks kuu ja teine päikese sümboolika ja värvidega, kuid sarnaselt vaibale oli ajahammas neilegi kõvasti liiga teinud. Vaibaga koridori teises otsas olid paarisuksed, mille üks pool oli hingedelt kukkunud. Sealt paistis natuke maastikku, mis kõledaid kivimüüre ümbritses. Koridori ääristasid katkised peeglid ja vitraažaknad. Matti pilk libises ülespoole võlvitud lakke ja ta nägi auke, millest paistis öötaevas.
Kui sõdurid olid piisavalt taastunud, et suutsid seista, hakkas Matt rääkima. „Panime märgist mööda. Olen kindel, et see ei ole meie sihtkoht.“ Sõdurite poolt kostis hulk vandesõnu. „Peame ringi vaatama, et lähikonnast mõni asustuskeskus leida. Zhang, Blake, Burns, katsuge leida mõni kõrgem vaatluskoht ja teatage kõigist huvipakkuvatest märkidest. Sachs ja Finch, teie olge siin ning valvake teleporti ja teda,“ osutas Matt kanderaamile ja aparaadile selle kõrval. „Lana, Carlock ja Romalov, tulge minuga. Lähme vaatame välja. Lähiside on töökorras, seega hüüdke, kui näete midagi.“
Rühm jagunes ning Matt pani kiivri pähe ja kõndis välja. No see käis küll kiiresti. „Okei, leedid ja dzentelmenid, meil on identifitseeritav maamärk olemas,“ ütles ta, kui märkas suurt mäge, mis seisis üksi keset tasandikke, niipalju kui näha oli. Mäe külje seest eendus kindlus, mis paistis ebakindel, ja selle jalamil särasid kümned tulukesed. Muud üksikasjad jäid nägemata, sest kuu langes läände pilve varju ja edasi silmapiiri taha, samas idasilmapiir oli hakanud helendama. See on videvik… Ei, see on koit.
„Eh, kurat võtaks, vaadake kindlust,“ ütles Lana ja Matt kuulis ta hääles naeru. „Võtan selle Charlesi jaoks kiivrikaamerasse ja ma vean kahekümne taala peale kihla, et ta arvamuses on sõna „võimatu“.“
„Keskendu!“ sisistas Matt ja pöördus üksuse poole. „Läheme tagasi ja võtame kandami. Teisel pool metsa peab olema küla, kust ta saab abi. Romalov, meie kahekesi veame kanderaami. Zhang, Sachs, Burns, Blake, jääge siia ja hoidke positsiooni. Kõik teised tulevad välja.“
Matt ja Romalov tõstsid kandami kergesti üles ning rühm läks välja. Pärast kõikuva rippsilla ületamist ja läbi tiheda metsa tungimist jõudsid nad lageda äärde. Aega oli mööda läinud ja öötaevas läks koidu eel heledamaks. Nad olid kahekümne meetri kaugusel metsast, kui Matt käskis peatuda.
„Niisiis, jälgige igasugust liikumist. Kui näete mõnd kohalikku, kutsuge neid kohe, kui näete,“ ütles Matt ja lasi kanderaami maapinnale. Ta võttis oma õlgadelt seljakoti ja pani selle teadvusetu ükssarviku kõrvale. „Vidi, ma ei tea, kas sa kuuled mind või mitte. Sa jõuad kohe tagasi koju ja sõprade juurde. Ma võtsin laborist su asjad ka kaasa.“ Videvikusära ei reageerinud. Matt sirutas käe, et silitada, kuid kõhkles. Käsi tõmbus tagasi, haaras raketipüstoli ja laadis selle.
Matt tõstis tulistamiseks raketipüstoli, kuid tundis soojust, kui päike silmapiiri tagant tõusis. See oli küll tavaline loodusnähtus, aga hetke pärast ta taipas, et tunneb seda läbi turvise.
„Kurat, kes prožektori sisse lülitas?“ kirus Lana ja tõstis käe silme ette, täiendamaks kiivrisse ehitatud varjestust, mis niisamagi üsna tugev oli.
„Söör, näen liikumist. Midagi lendas kindlusest välja,“ teatas Carlock ja näidatud suunas tõusid kaks binoklit. Matt kissitas natuke ja tuvastas objekti. „Läheneb valge printsess ja ta tuju paistab kusine.“
„Ahh, söör? Pakun, et nüüd on paras aeg jalga lasta,“ soovitas Finch ja pööras puudemüüri poole.
Matti otsmikule imbus higi ja ta tegi otsuse. „Liigutage, inimesed, kähku tagasi varemetesse!“ käskis Matt ja jooksis täiel kiirusel metsa poole. Kui ta oli selle lähedale jõundnud, vaatas ta üle õla ja nägi printsessi laskumist. Maandumisega kaasnesid kuumalaine ja kuldne sähvatus ning Matt pööras pea tagasi puudemüüri lõhestava raja poole. Selja tangant kostsid hüüded, sõjakisa ja paljude kapjade klobin.
„Carlock, Jenkins, šokigranaadid!“ hüüdis Matt ja kaks sõdurit hüppasid korraks tagasi, et granaadid üksuse taha rajale visata.
„Mitte peatuda, mitte tagasi vaadata!“ karjus Lana joostes. Kaks granaati plahvatasid ja sellele järgnes ilmne sõim, saadetuna metallikolinast.
„Zhang, Harris siin! Teleport valmis seada, me tuleme kohe tagasi! Kas varemed on kindlustatud?“
„Hetkel küll,“ vastas Zhang külma ja rahuliku häälega, mis tema olukorras oli tegelikult üsna kohatu. „Ma ei tahaks kedagi hirmutada, kuid mulle tundub, et Luna tiirutab metsa kohal, kari pegasustest sõdalasi ümber. Rippsild ja lagendik varemete ees võivad osutuda väljakutseks.“
Kurat võtaks, veel üks jama. Mis asi veel võiks halvasti minna, urises Matt oma mõtteis. „Zhang, jälgi nende õhuväge. Kui me metsast välja jõuame, lülitame oma kameeleonisüsteemid sisse ja ehk nad ei märka meid. Mida naasmisaparaadi taimer näitab?“
„Kümme minutit.“
Me oleme seal kolmekümne sekundiga. Ja jälitajad veidi kaugemal, kui meil ei õnnestu nende jaoks ära kaduda. Kurat võtaks. „Pane see tööle ja me oleme kohe seal,“ hüüdis Matt ja vaatas rippsilda. „Hoiduge kontaktist ja püsige varjus. Kameeleonisüsteemid tööle… Nüüd!“
Matt kaotas metsas jooksvad sõdurid kohe silmist, samas ilmusid ta kiivriekraanile sõdurite identifitseerimismärgid. Jenkins ja Carlock olid esimesed, kes sillale jõudsid ning kohe, kui nad teisel pool olid, võtsid nad noad välja. Romalov ja Finch jõudsid järgmistena üle ning Matt jõudis teisele kaldale viimasena. Hetkel, mil ta jalad kindlat maad puudutasid, lõikasid Carlock ja Jenkins köied läbi ning sild kukkus kuristikku.
Matt oli jõudnud läbida kuristiku ja varemete vahel kolmveerand maad ning hakkas end juba kindlamini tundma, kui temani jõudis hüüe, mis oli jumala häälest kõvem ja millel oli kummaline teadvust raputav vägi. Ta koperdas, kuid taastus kiiresti ja sööstis teiste järel läbi ukseava saali keskel seisva telepordi suunas. Matt vaatas, kuidas teised kaitseasendisse kükitasid, kuramuse telepordi taimer näitas alles 9:34. Ta vaatas tagasi ukse poole ja mitu asja juhtus üheaegselt.
Allesjäänud uksepool tõusis hingedelt ning lendas taganevate inimeste ja telepordi poole. Uksel seisis Luna kõige oma hirmuäratava hiilgusega, ümber vähemalt tosin turvistes equestrialast, kelle kõrval Videvikusära olnuks kääbus nii kasvult kui musklitelt. Hetkel, mil uks hingedelt lendas, need sõdurid sööstsid. Laes haigutavatest avaustest pikeerisid kolm kuldsetes ja sinistes turvistes pegasust nagu kotkad saagile. Finch komistas ja kukkus, kuid pööras selili ja tulistas laserist läheneva tormijooksu suunas ning Blake tulistas üht laskuvat pegasust.
Hetkel, mil Matt hakkas mõtlema, kuidas ta sai märgata nii paljusid asju korraga, leidis ta vastuse. Aeg lihtsalt peatus sel hetkel. Möödusid mõned sekundid ning siis tundis Matt, et ajakangestumine venis oluliselt pikemaks kui ta seni kogenud oli ja kuniks midagi juhtus.
Seiskunud stseeni keskel kajas vile ja sellele järgnesid ebakorrapärased sammud. Üks olend, millist Matt polnud kunagi näinud, jõudis ta vaatevälja ning peatus poolel teel taganevate inimeste ja nende ründajate vahel. Ta oli pikk ja ta usjas keha väändus eri suundades, kui ta ümbritsevat stseeni uuris. Iga tema kehaosa oli erinev: tal olid kabi, sõrg, kannus, üks lõvi käpp ja üks roomaja käpp, lisaks veel linnutiib ja nahkhiiretiib ning peas kaks erinevat sarve. Ta sirutas lõvikäppa ja puudutas ust, mis asendus… banaanidega.
Elukas kooris ja sõi neid, loopis koori suvaliselt üle õla ning kui lõpetas viimase, ta peatus ja pani koored sentimeetri kaugusele oma kabjaga jalast.
Seejärel kõndis ta Finchi juurde, painutas laserikiirt, mis just rauast väljumas oli, ja murdis selle ära nagu oksa, seejärel haaras sõduril jalust ning tõstis ta kange keha üles õlale nagu nuia. Olend torkis laserikiirega oma hambaid ja see muutus ta sõrmede vahel aeglaselt roheliseks. Siis ta kadus Matti vaateväljast ja ilmus taas teisele poole Blake’i kõrvale. Finchi ta käes enam ei olnud. Nüüd haaras ta vaba käega teise laserikiire, mis oli mõne jala kaugusel ühest pegasusest, ja painutas seda nagu kirjaklambrit, muutes sellegi roheliseks. Ta läks esimese pegasuse juurde, pani ühe oma küünise selle väljasirutatud kabja peale ja lükkas. Pegasused hakkasid kohapeal pöörlema ja Ebakõla tuli inimeste juurde tagasi.
Tundmatu olend korjas kõik inimesed kokku, nagu oleksid need aiapäkapikud, tõi nad ümber telepordi ja sirutas ühe sõrme aparaadi peale. Number kukkus üheksa ja poole minuti pealt kolmele sekundile.
Matt jälgis, kuidas olend oma tööd uuris ja tõmbas veel korra laserikiirega üle hambavahe. Ta tuli inimeste juurde tagasi, itsitas, viskas laserikiire üle õla ja tegi sõrmenipsu.
Kogu vaatepilt hajus kaosesse.
Jooksvad equestrialased tormasid turviste kolina ja sõimu saatel vastu banaanikoortest kardinat, vähemalt kolm koort lendas Lunale näkku. Printsess taganes tõenäoliselt väga ebaviisakate sajatuste saatel, püüdes tabamustest pääseda. Esimese pegasuse pöörlemine peatus ja ta põrkas kokku teisega. Kolmas muutis suunda ja hoidus napilt kõverast laserikiirest ning põikas uuesti, kui kiir eemalt koridoris vedelevalt peeglikillult tagasi peegeldus. Kiir, mille oli Ebakõla üle õla visanud, tuli samuti tegevusse, möödus napilt meeleheitlikult taganevast pegasusest ja peegeldus ruumi tagasi nagu eelminegi. Ruumi täitsid kümned laserikiirte peegeldused, kuni viimane pegasus põrkas halvasti ajastatud kõrvalepõike pärast nüüdseks juba väga uimase salgaliidriga kokku. Mõlemad laserikiired peegeldusid viimast korda ja väljusid ruumist läbi vastastikuste vitraažakende.
Edasine kaos jäi nägemata, sest telepordi naasmisseade aktiveerus ja viis inimesed tagasi Maale.
–
Ruum oli hämar ja sealt puudus mööbel, kui ilmetu laud ja tool välja jätta. Ruum võinuks olla ammuunustatud kabinet või sahver, aga siin polnud tolmu ja soliidselt riietatud mees astus ruumi. Pika ajaga sisseharjunud liigutusega istus ta toolile, kui oli lipsu sirgeks kohendanud. Ta poos oli tikksirge. Ta vajutas näiliselt suvalisele kohale oma laual ja seejärel toksis laual, nagu olnuks seal klaviatuur. Sein laua vastas hakkas helendama, kui pimeduses varjul olev monitor tööle hakkas. Ekraanil jooksis tekst ja süsteem käivitus.
>> SÜSTEEMI KÄIVITAMINE
>> NIMI/SALASÕNA NÕUTUD
>> 0
>> „***********************“
>> KASUTAJA TUVASTATUD
>> TURVAÜHENDUSE LOOMINE
>> TURVAÜHENDUS LOODUD
>> 0 ON LIINIL
>> LIINIL OLEVAD LIIKMED: 0, 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10, 12, 13, 14, 15, 16
>> KÕIK LIIKMED ON LIINIL
0: „Tere õhtust, härrased. Kõik osapooled on saanud selle kuu erakorraliste sündmuste raportid, sellest kõigest me nüüd räägime. Kui oleme ühe teema läbi arutanud, võtame järgmise. Meil ei ole vaja korrata seda, mis juhutus eelmise kuu koosolekul.“
Möödus vaikus ja 0 jätkas.
0: „Esimeseks ja kõige pakilisemaks teemaks on inimestest kollaborandid, mis leiti tulnukate baasi vallutamisel, ning nende oletatav osalus Põhja-Ameerika Alfa baasi infiltreerumisel ja saboteerimisel.“
1: „Doktor Vahleni esialgsed raportid pole päris valmis, aga mina annaksin selle talle andeks, kui mõelda sellele, mida ta üle elas. Raportid käsitlevad laialdaselt tulnukate baasist leitud inimsäilmete geneetilisi mutatsioone ja võimendusi. On kinnitatud enamiku säilmete seotus inimröövidega üle maailma ja nagu Vahlen kahtlustas, nõustun ka mina tema oletustega, et tulnukad kasutasid röövituid nagu laborirotte, et täiustada oma modifitseerimismeetodeid ja implantaate, enne kui neid oma kollaborantide juures rakendasid.“
5: „Mõned asjad, millest Vahlen ja löögirühmad teatasid, tunduvad olevat võimatud ilma organite või kudede täieliku asendamiseta. Kuidas nad said selliseid asju teha? Vahlen mainib mutageeni, aga...“
1: „Vahleni raport baasist toodud mutageeni kohta ei ole valmis, kuid mutageen koosneb ilmselt miljarditest nanorobotitest, mis oletatavasti põhjustab neid mõjusid, mida reeturite juures täheldasime.“
2: „On intrigeeriv unistada, mida me saaksime teha oma sõduritega, kui leiutaksime sellise aine, kuid...“
4: „Mind huvitab rohkem Charles Sheni soovitus kasutada mutageeni mikroskoopiliste elektriskeemide ja masinate loomisel. Seoses teiste selle kuu avastustega ta arvab, et suudab luua mehaanilise seadme, mis võib jäljendada inimkeha tasemel, mida me seni oleme näinud vaid ulmefilmides ja arvutimängudes. See proteeskäsi, mis tehti ühele löögirühma sõdurile, kinnitab seda kontseptsiooni.“
13: „Rääkides avastustest, peame rääkima ka Tähetolmu proj...“
>> 0 vaigistas 13
0: „Sel teemal räägime hiljem, kui oleme mutageeniga lõpetanud. Praegu on teemaks inimestest kollaborantide olemus ja Alfa baasis vangistatud inimesed.“
>>0 taastas 13 hääle
13: „Noh, kui sellest rääkida... Neil vangidel, kes kinni püüti ja kes ellu jäid, olid kõigil seda tüüpi ajukahjustused, mida oleme seostanud mõistuse kontrolliga. See tõstatab ebameeldiva võimaluse, et tulnukad on suutelised oma mentaalseid võimeid suunama palju kaugema maa taha kui me võimalikuks oleme pidanud.“
16: „Kas mitte Vahlen ei tegelenud ühe nende komandöriga, kui baas rünnaku alla sattus? Kas seal ei olnud võimalik turvaläbimurre, mis võimaldas tal põgeneda ja võtta baasi personali enda kontrolli alla?“
13: „Ei. Vahleni raport, mis puudutab sektoidkomandöri, on poolik, kuid aparaat „Reeglimurdja“ blokeeris ta võimed kohe, kui ta kinni pandi, ja vang hukati standardprotseduuri järgi kohe, kui baasi rünnati.“
1: „Ja mis sai Videst? Kas keegi teab tema praegust asukohta? Pärast lahingut tema laipa ei leitud ja selle kambri seisukord, kuhu ta eskorditi, näitab, et teda kas aidati põgeneda või need värdjalikud implantaadid, mille tulnukad talle panid, võimaldasid tal minutite jooksul paraneda mitmest luumurrust.“
>>1 näitab pilti VideCell.jpg
1: „Nagu näete, on kõik kolm turvameest surnud. Ühel on murtud kael, teisel purustatud kõri ja kolmas on surnud vägivaldse manuaalse trahheostoomia tagajärjel.“
11: „Mis on manuaalne trahheostoomia?“
1: „Ta kõri oli käsitsi välja rebitud. Pealegi jätsid Vide või tema kaaslased seinale verega sõnumi „Me jälgime.“ Pakun, et see ähvardus on mõeldud XCOM-i moraali õõnestamiseks.“
0: „Ehkki ma ka taha uskuda, et see oli juhus, peame sellist hinnangut andes olema ettevaatlikud. Need olid minu täpsed sõnad, mida ma ütlesin komandör Bradfordile, kui lõpetasin temaga aprilli lõpu arutelu. See sõnum oli suunatud nii Konsiiliumile kui XCOM-ile. Kuna on võimalik, et sidesüsteeme on häkitud, käskisin edasiste infolekete ennetamiseks rakendada uusi turvameetmeid.“
1: „Ma tegelen ka Vide päritolu uurimisega. Elektroonilised jäljed autoriseeritud sisenemisest baasi ja e-mail, mille Bradford hommikul leidis, viitavad mõlemad virtuaalselt eikuhugi. Kes iganes selle taga oli, oli väga ettevaatlik.“
0: „Väga hea. Jätkake uurimist, et tuvastada infiltraatori päritolu, ja edastage see viivitamatult komandör Bradfordile. Edaspidi on XCOM-i esmane ülesanne kaitsta kõiki inimelusid tühistatud ning Vide ja ta kaaslaste vastu on lubatud kõik vahendid, letaalne jõukasutus kaasa arvatud. Järgmiseks teemaks on kättesaadud mutageen ja selle potentsiaal.“
2: „Kuigi ma tahaksin näha, et meie sõdurid ei jää kehalistelt võimetelt reeturitele alla, ma vist ikka võtan tagasi soovituse kasutada selleks mutageeni. Bioloogiliste muutuste koha pealt me lihtsalt ei tea, kuidas see meie sõduritele mõjuda võib, kuna meil pole selles vallas tulnukate teadmisi, seega me ei saa käsilolevate katsete juures riskida sõduritega.“
4: „Soovitan järgida Sheni soovitust. Ohud personalile nii lähimas kui kaugemas tulevikus tunduvad palju väiksemad, kui me oma sõduritega ei riski.“
>>0 algatas hääletuse: JÄTKATA MUTAGEENI KASUTAMIST DR. CHARLES SHENI SOOVITUSTE JÄRGI
>> POOLTHÄÄLI 17, VASTUHÄÄLI 0, ERAPOOLETUID 0
>> Ettepanek kiideti heaks.
0: „Suurepärane. Järgmine teema käsitleb Kaleidoskoobi ehitamist ja kasutamist ning Tähetolmu subjekti viimist tagasi ta päriolukohta.“
11: „Kui lubate, siis tuleks rääkida ka teemal Videvikusära osa Alfa baasi kaitsmisel.“
0: „Hästi, jätkake.“
11: „Ma ei hakka raporteid sõna-sõnalt lahkama, kuid ma arvan, et sündmused baasi kaitsmisel vihjasid üsna selgelt tagajärgedele, millega me olnuks silmitsi, kui oleksime kuu algul teinud teatud otsused. Jättes kõrvale mehhatoidid ja nende kaitseväljad, ei suutnud ma leida vaenlaste hulgast ainsatki instantsi, mis natukenegi oleks ta väele vastu suutnud panna, ja ega mehhatoididki kestnud kaua, kui ta oma pilgu nendele heitis.“
13: „Seega kuulutad sa: „Ma ju ütlesin“!“
11: „Seda ütlesid sina, mitte mina.“
0: „Isiklikud suhted ei ole kohtumise teema.“
11: „Ma tahtsin öelda, et Videvikusära väitis end kuuluvat ühe protsendi sekka enda rassi tipus. Eeldades, et ta ei ole oma ülejäänud rassist astronoomiliselt ees, nii nagu tema kirjeldatud printsessid on temast ees, võime olla leidnud sõja jaoks kasutamata ressursi.“
13: „Ma pean sulle meelde tuletama, et vahetult enne tema kodumaale viimist tulistas teda inimene ja peaaegu tappis ta ning operatsioonijärgsed raportid näitasid selgelt vaenulikku tegevust meie sõdurite vastu enne nende tagasitulekut. Ma olen veidi üllatunud, et meile ei ole veel tulnud massiliselt teateid equestrialastest, kes on ilmunud üle maakera veretasu nõudma.“
2: „Seoses sellega, kus on meie pahategija? Nagu ma aru sain, korjati ta löögirühma poolt üles ja pandi kambrisse.“
1: „Kapten Vic Spiegel naudib praegu meie külalislahkust. Me uurime, kui kasulik ta võiks olla ühe XCOM-i projekti jaoks. Ametlikult on ta loetud teadmata kadunuks ja eeldatavasti surnuks, kuna tema F16 tulistati lahingus alla. Olen üsna kindel, et ta on teadlik oma teo lollusest.“
16: „Aga mida me õppisime missioonilt Equestriasse? Muidugi on kõik kiivrikaamerate videod peenete piidega läbi kammitud ja iga poritükk nende saabastelt põhjalikult läbi uuritud.“
1: „Kasutades Vahleni täpset sõnastust: tähelepanuväärselt Maa-sarnane. Ei taha sind küll katkestada, aga rohkem olen ma mures selle SHIV-i olukorra pärast, kui see esimeselt katsereisilt tagasi tuli. Esimese väljalaske SHIV veetis seal maailmas täpselt 10 minutit ja tuli tagasi, noh… Okei, ametlikud raportid ütlevad: „Üks kooniline paberist peomüts kummipaelaga peakaamera otsas, kuus peovilet gatlingi kuulipilduja raudades ning oma kaks naela konfette ja… üks kreemimuffin ühe roomiku peal.“
13: „Oot-oot, misasja? Ma olin katse algsetesse raportitesse liialt süvenenud ja jätsin tähele panemata: kas raporti juurde kuulusid ka SHIV-i salvestused ta reisist?“
1: „Jah, kuulusid küll. Ma ei kujuta ette, mis juhtus. Ühe minuti oli kaamera filminud öist maastikku, järgmiseks kaeti kaamera peomütsiga. Mõni sekund hiljem sai telepordi naasmisseade laetud ja masin tuli tagasi Kaleidoskoobi kambrisse. Olen püüdnud jõuda mingilegi loogilisele järeldusele, aga see pole õnnestunud.“
15: „Ma vaatasin ka videosalvestisi ja olen pahviks löödud, kuid üks asi, mis seal paistis, vajaks diskuteerimist: Ebakõla.“
5: „Ebakõla? See vusserdaja, kes saatis Videviku siia? Teda ei paistnud kordagi SHIV-i ega kiivrikaamera videotel.“
15: „Sul on õigus, teda tõesti ei ole näha. Aga psühholoogi märkmetes on spetsiifiliselt mainitud juhtumit, mille olemus klapib Ebakõlale omistatud tempudega, kus vahetult enne naasmisseadme käivitumist tegi miski ümbruskonnas teatud muudatused. Kui jälgite leitnant Harrise kaamera ajajälgi, siis ühel sekundil sööstsid kaamera poole equestrialased ja uks lendas kaamera poole. Järgmisel sekundil? Banaanid ja rohelised laserikiired igal pool!“
2: „Ma poleks ealeski uskunud, et kuulen siin koosolekul sellist lauset.“
15: „Tunnistan, et mõtlesin sama asja, kuid me pole jõudnud tähtsama küsimuseni: miks Ebakõla niimoodi tegi? Miks ta lasi löögirühmal põgeneda? Võib väita, et ta lihtsalt nurjas valitsejate pingutusi sellisel piinlikul moel, kuid ei ole olemas sellist asja nagu juhuslik kokkusattumus. Ta saatis Videvikusära meie juurde. Siis aitas ta löögirühmal põgeneda. Mida ta nende kahe teoga saavutas? Varasemad raportid panid mind uskuma, et ta pidanuks hoopis Videvikusära kojunaasmist aktiivselt takistama.“
1: „Kuni meil rohkem teavet ei ole, ei anna sellised oletused meile midagi head. Samas Esimese Löögirühma liikmed, kes seal käisid, võivad selle küsimuse lahendamiseks vihjeid suuta anda. Samuti soovitan üle vaadata kogu videomaterjali alates aprilli algusest. Kui sealt leiab mingeid vastuolusid, võib nende põhjuseks olla Ebakõla sekkumine.“
7: „Aga mis saab siis, kui ta segab siin kauem? Kuidas olla kindel, et ta ei ole siin susserdanud juba sajandeid?“
13: „Kuna keegi pole veel küsinud, peaksin mina seda tegema, kuna me kaldume teemast välja. Kas komandör Bradford tegi õige otsuse, kui kulutas ressursse, ehitas nii lühikese ajaga valmis Kaleidoskoobi ja andis ära meie ainsa ükssarviku isendi? Tema saatus olnuks küll kurb, kuid kujutage ette, mida me võinuks avastada ja õppida, kui oleksime teda pärast surma uurinud.“
1: „Tunnistan, et me võinuks palju avastada, kuid ohud olnuks suured, kui mitte lausa fataalsed. Nad suutsid saata tundmatute meetodite abil Videvikule kirju ja mainiti ka üht konkreetset ühendust, mille abil nad olid tema praegusest olukorrast teadlikud.“
13: „Ma… kaldun nõustuma, kuid arvasin, et see küsimus vajas küsimist.“
1: „Seega oleme nõus sellega, et komandör Bradford tegi õige otsuse? Kõik, kes pole nõus, võivad nüüd põhjendada.“
0: „Minu arvamus on see, et komandör Bradfordi kiire otsus oli XCOM-i projekti huvides ja kuigi see ei pruukinud anda maksimaalset kasu, tegi ta seda, vältimaks võimalikku konflikti kolmanda osapoolega. Kuna Tähetolmu projekti subjekt ei ole enam uurimiseks kättesaadav, soovitan ma selle projekti kohest sulgemist. Asemele tuleb uus projekt, mille ülesandeks on arendada ja suurendada iga sellise XCOM-i töötaja võimeid, kes ilmutavad märki Andest. Kas on veel küsimusi?“
0: „Tänane Konsiilium lõpetab.“
Konsiiliumi liikmed lahkusid ükshaaval liinilt ja 0-gi logis välja. Kohe, kui ekraanile tuli teade ühenduse katkemisest, vajutas ta lauale ja pani käed kokku.
„Tere õhtust, komandör.“