BRASIILIAS PUHKESID RAHUTUSED PÄRAST VALITSUSVÄGEDE ÕHURÜNNAKUID SISSETUNGINUD TULNUKATE VASTU LINNADES. KINDRALID VALEOTSUSESÜÜDISTUSEST VABASTATUD, KUID UURIMINE ÜRO-S VEEL POOLELI.
USA PRESIDENT KÜLASTAB ESIMESE KONTAKTI MEMORIAALI, MIS PÜHENDATUD HUKKUNUTELE JUHTUMIS, KUS SISSETUNGIJAID KOHATI ESIMEST KORDA. NIMEKIRI SISALDAB LISAKS RÜNNAKUS HUKKUNUD INIMESTE NIMEDELE KA KADUNUD INIMESTE NIMESID JA NENDE NIMESID, KES HUKKUSID VALITSUSE VASTURÜNNAKUS.
--
15:30, 04.04.2015, B3F idakoridor
Matt Harris ja Lana Jenkins kõndisid sõnatult mööda koridori. Matt tundis kummalist eelaimust, nähes kaht valvurit sihtkoha juures. Mõlemad valvurid kandsid lahinguveste, aga tavapäraste kiivrite asemel olid neil mütsid. Kummalgi valvuril polnud toekamat relva kui püstol, kuid Matt märkas nende vöödel ka uinutite iseloomulikke kontuure.
Valvurid on pandud sissepääsu juurde ning on kaitstud ja relvastatud, kuid mitte täieliku lahinguvarustusega ja uinuti ei ole tappev relv, hindas Matt kiirelt, kui vahemaa vabatahtlike ja valvurite vahel kahanes. Bradford rääkis luureandmete kogumisest. Kas tegu on vangistatud tsiviiliga? Või kollaborandiga? Miks on neil siis vabatahtlikke vaja? Nad on ju ülekuulamise alal spetsid ja siinkohal meist kindasti targemad.
„Kapral,“ pöördus Matt noogutades ID-skanneri kaudu valvuri poole. Turvamärgi läbitõmbamine kinnitas tema isikut ja valvur vaatas talle korraks otsa kontrollimaks, kas turvamärk kuulub temale. Pärast lubavat noogutust astus Matt uksest sisse, samal ajal kordus identifitseerimisprotsess Lana peal.
„Kapral Harris ja reamees Jenkins kannavad ette,“ alustas ta, ent vakatas, kui nägi, et laboris polegi kedagi. Lana astus ta selja taha ja uks libises kinni, jättes kaks sõdurit üksi. „Kas Bradford mitte ei öelnud, et keegi ootab meid siin ja instrueerib?“
„Jah, ütles küll,“ nõustus Lana, kõndides laboris edasi.
Edasiste instruktsioonide ja käskude puudumisel sai uudishimu Mattist võitu ning ta kõndis pisut laboris ringi. Rida laudu seisis sissepääsust kuni nurgani, kõik koristatud ja lukus, arvutid olid kõik välja lülitatud. Suurepärane ettevaatusabinõu turvariskide vastu oli laualejäetud ümbrik, millel suurte punaste tähtedega „ÜLISALAJANE“.
Matti pilk libises seina äärde laudade taga ja ta nägi tüüpilist laborivarustust: mõõtmisaparatuuri, kuuekümnetollist monitori seinal ning lauda, millel pool tosinat paberipakki ja vägev rida pastakaid ja pliiatseid. Omapäraseim asi, mis silma torkas, oli klaasuksega külmkapp, täis puuvilju ja rohelist taimetoitu. Vangil oli tervislik menüü. Või teadlastel. Või mõlemal, mõtles Matt, jätkates avastusretke toa teise osa poole.
Teine suurem ja tühjem sein oli ees ja selles olid uksed. Ühe ukse juhtpaneelil põles punane tuli, teisel roheline tuli. Lana peatus ja vaatas kahte ust.
„Niisiis, roheline lubab minna?“ küsis Lana ja Matt jälgis ta pilku.
Matt mäletas seda pilku ühest pikast ja valusast kogemusest ning kõik, mida ta teha oskas, oli ohata ja minna uksest sisse. Parem on asjaga ühele poole saada või me ei jõuagi kuhugi, mõtles sõdur, kui vajutas ukse nuppudele.
Uks avanes. Matt tundis kohe ära doktorid isolaatori põgenemisjuhtumi ajast... ning ka tulnuka koridorist ja parkimisplatsilt päev varem. Aja kulg aeglustus, kui ta mõte kiirenes, et ohule reageerida. Ei ole automaati, ei ole püstolit, ei ole uinutit. Tulnukas suudab tekitada sellelt kauguselt surmavat jõudu ja ellujäämise tõenäosus on minimaalne, kui ta peaks ründama, hindas Matti mõistus mitte just head olukorda, kuhu ta sattunud oli. Võimalus võita tulnukas paljaste kätega tõusis korraks ta pähe, kuid värske mälestus asfaldil tõmblevatest krüsaloidi jäänustest nullis selle idee juba eos. Tagasitõmbumine paistis praegu kõige mõistlikum võimalus.
Ning sõna lausumata pööras ta ümber ja uks sulgus ta taga. Kui Matt tahtis välja joosta ja valvureid kutsuda, kuulis ta hirmuäratavat heli: Lana naeris.
„Oleksin ma seda teadnud! „Luureandmete kogumine“, „mugavustsoonist lahkumine“,“ naeris Lana laialt. „Briljantne!“
„Suu kinni, Jenkins!“ käratas Matt ja suundus uksele, et seal kokku põrgata tülpinud ilmega Sheniga. Ilmselt oli ta just jooksnud, sest ta nägu õhetas ja hingamine oli kiire. Ja pakk pabereid oli tal kaenlas.
„Ray, tutvustaksid ehk meid oma karvasele sõbrale?“ küsis Lana enne, kui keegi jõudis midagi öelda, teenides Shenilt ehmunud ja Mattilt karmi pilgu.
Ta häiritus oli vaid hetkeline ja Matt hindas nüüd asjade uut kulgu. Hindav pilk libises üle inseneri ja sõduri pilk muutus karmiks. „Shen, mida sa siin teed?“ küsis Matt, ehkki ta aimas vastust.
Sheni ilme paistis nüüd piinlik. „Oh, jah. Ma pidin teiega siin kokkku saama, jagamaks mõningaid instruktsioone, kuid unustasin mõned kodutööd,“ seletas Shen, sättides pabereid kaenla all, ja pöördus Lana poole: „Sul on vist õigus, ma olen siin, et teid instrueerida. Kuid enne on mul üks küsimus. Kust sa seda nime oled kuulnud?“
Enne kui Lana vastata jõudis, avanes tulnukaruumi uks ja kaks teadlast lisandusid laboratooriumi. Meesteadlane avas suu, et rääkida, kuid Matt katkestas teda järsult: „Mida kuradit te kaks mõtlete? Te olite ühes ruumis tulnukaga, ilma valvuriteta, isegi ilma relvadeta! Mida te oleksite teinud, kui see oleks vaenulikuks osutunud?“
Shen kaitses teadlasi, seletades rahulikult: „Kapral, sinu valvsus on tervitatav, aga mitte vajalik. See isend on erinev, ta on rahulik, intelligentne ja üsna uudishimulik. Ohtlikuks võib siin minna vaid siis, kui ta tunneb end ohustatuna.“
„Ja meist jääb vaid märg plekk järele,“ vastas Matt, meenutades krüsaloidi jäänuseid parkimisplatsil. „Ma ei pea teile meelde tuletama, et see asi seal ruumis võib purustada meid kõiki palja mõttejõuga.“
„Oota, ta suudab seda teha?“ küsis Lana ettevaatlikult, kuid teda ei pandud tähele.
„Kapral, olukord, kust sa ta leidsid, on praegusest väga erinev. Ma olen kindel, et kuni sa ei tõsta häält ega kätt tema vastu, on siin täiesti ohutu,“ selgitas Shen rahulikult. „Ta on väga viisakas ja isegi abivalmis pärast seda, kui me selgitasime talle meie olukorda.“
„Küsimus!“ hüüatas Lana vahele, kui Shen vaikis, et hinge tõmmata. „Kui su karvane sõber on nii abivalmis, miks siis meid vaja on? Matt ja mina oleme sõdurid, mitte teadlased. Misasja me siis teha saaksime, mida teadlased ei saa?“
„Peamiselt tõlkida teadlaste meeskonna jaoks. Doktor Vahlen on otsustanud, et ainult piiratud hulk inimesi tohib kokku puutuda meie külalise võimetega, seega paluti vabatahtlikke. Mina ei saa iga päev aidata, samuti on Joelil teisi projekte, mis nõuavad oma aja.“
Matt hakkas peaaegu laborist välja jooksma, kui kuulis sellest „külalise võimetega kokku puutumisest,“ kuid üks asi peatas ta. Õigemini üks isik. Lana ei paista kõhklevat ja ma tean, et kui ma minema kõnnin, siis kümne minuti pärast teab kogu baas, et ma põgenesin väikse lilla ükssarviku eest. Ükskõik kui salastatud see labor ka poleks. Matt vangutas pead Lana suunas, kes irvitas kui Irvik Kass. Pidid sa mind sellesse tirima!
„Ma saan su murest aru, kapral. Kõik, mida ma öelda oskan... lihtsalt võta rahulikult ja räägi meie külalisega nagu teise inimesega ning sa üllatud,“ sai meesteadlane lõpuks sõna. „Ma olen selles kindel.“
Matt urises ja pühkis käega üle näo. „Okei, jah. Aga ma vannun, et kohe, kui ta hakkab inimesi tapma, jätan ma endale õiguse öelda: „Ma ju hoiatasin!““
„Kui sa loodad seda kunagi öelda, siis ilmselt oled sa lõpuks pettunud,“ muheles Shen. „Niisiis, on aeg alustada sissejuhatusega, eks? Doktor Millsi ja Ngoga olete ehk juba tuttavad, nemad on selle projekti teadlased.“
Kaks teadlast noogutasid ja sõdurid vastasid viisakalt ning Shen jätkas: „Ja need on meie kaks vabatahtlikku, kapral Harris ja reamees Jenkins. Eeldades, et te sõbrunete meie uue sõbraga, saate abiks olla edasistel tõlkimistöödel.“
Umbusklik ilme Matti näost ei kadunud, kui Shen ta õlale patsutas: „Püüa lõdvestuda, poja. Sa ei lähe sinna üksi ja kõik, mida sa tegema pead, on lihtsalt temaga rääkima. Tõsiselt, tulevikus sa naerad, kui meenutad, kui pingul sa praegu olid.“
Shen juhatas sõdurid uksele ja vajutas nuppe.
..
15:40, 04.04.2015, Tähetolmu laboratoorium
Kui Kim ja Joel lahkuma seadsid, hakkas Videvikusära oma märkmeid üle vaatama. Ta juba valmistas ette osi ja peatükke oma raamatust inimeste ja kõige kohta, mida ta siiani õppinud oli. Mõtete mujale viimiseks pole midagi paremat kui üks kena projekt, mõtles ta ja surus maha judina asjade peale, mida ta unustada tahtis.
Ta just sättis pabereid ja märkmeid, kui uks avanes ning tuppa astus Charles, saadetuna kahest võõrast, keda ta ukse taga näinud oli. „Tere päevast, Videvik. Kuidas uni oli?“ küsis ta, üleolev muie näos.
„See oli värskendav, tänan küsimast,“ vastas Videvikusära, surudes alla solvumist tema võiduka muige pärast. Ta poleks saanud sinuga trikitada, kui sa oleksid kasutanud mõistust ja sisetunnet, rumal sälg. „See oli ehk hea, ma kipun teinekord liiale minema.“
„Kegendav kuulda,“ vastas Charles kaugeimale toolile istudes. Ülejäänud inimesed järgisid ta eeskuju ja Videvikusära sai neile pilgu heita. Erinevalt Charlesist, teadlastest või neist koledatest valvuritest kandsid need kaks inimest õhukesi lühikeste käistega särke. Ilma mitmekihiliste kotjate laborikitliteta sai Videvikusära nende kehadest parema ettekujutuse. Mõlemad paistsid olevat jõulise kehaehitusega, nende paljastel karvututel kätel paistsid reljeefsed lihased. Kuid sellega nende sarnasus piirdus.
Naisterahvas istus Videvikusära vastas üle laua ning oli õlgadest ja kätest kõhnem. Tal olid süsimustad juuksed nagu Kimilgi, tõmmatud kukla taha hobusesabasse. Tema säravsinised silmad olid naelutatud Videvikusärale ja nendes paistis ebameeldiv rõõmus ilme, mida ta nägi viimati ponide nägudes „Tarkpea juhtumi“ aegu Ponyville’is. Videvikusära peaaegu ootas, et Roosa Pirukas hüppab inimese suust välja ja inimene on vaid kostüüm ühe tema järjekordse nalja jaoks.
Teine inimene istus Videvikusärast paremal ja oli märksa suurem neist, keda ta seni näinud oli. Ta oli tugev ja laiaõlgne, hoidis pruunid silmad otse ja ta pilk ei ekselnud Videvikusära ümber ringi. Pealegi oli ta nägu rõhutatult kange ning ta poos valvel ja sirge. Kõik see meenutas ükssarvikule Säravturvist, kui ta oli teenistuses.
„Niisiis, kes on su sõbrad?“ küsis Videvikusära insenerilt, suunates pilgu temale.
„Ahjaa, mu sõbrad,“ vastas Charles mõlemale osutades. „Nemad on Lana ja Matt, nad käivad laboris abiks. Täpsemini tulevad nad appi tõlkima, kui sa saad loitsu neile jagada.“
„Aga Joel ütles, et nad muretsevad loitsu võimalike kahjulike kõrvalmõjude pärast. Kui see on tõsi, tunneksin ma end päris halvasti, kui oleksin kellelegi liiga teinud,“ vastas Videvikusära vastumeelselt. „Oled sa kindel? On nemad kindlad?“
„Oleme teadlikud, aga ma kardan, et ma ei saa nii palju tõlkida kui vaja ja Joelilgi on muid kohustusi. Nemad kaks aitavad tõlkida nii kaua kui vaja,“ rääkis Charles, lohutav naeratus taas näol.
„Noh, eks siis...“ nõustus Videvikusära, sulges silmad ja loitis maagia. „Kas see toimis?“
Enne kui mehed vastata jõudsid, pahvatas Lana: „Jumal, sa oled nii armas! Kust sa sellised juuksed said? Ma ka proovisin neid niimoodi värvida, kui olin 13, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Ja saba ka? Tõsiselt, kuidas sa tegid seda ilma sõrmedeta? Ja ma loo...“
„Lana,“ segas Charles vahele, „üks küsimus korraga.“
„Oh, päh, ma ei oodanud, et sa siin tujurikkujaks oled, Ray.“
Videvikusära märkas tundmatut nime, samuti Charlesi reaktsiooni sellele. Ta naeratus oli nüüd õrnem (kergem?) ja sunnitum. Enne kui pinge tõusta jõudis, vastas Videvikusära: „Pole häda, Charles, mul on üks sõber, kes armastab ka kiiresti rääkida. Ja kui sinu küsimusele vastata, siis need on mu loomulikud värvid. Need on mul nii kaua olnud kui ma mäletan.“
„Nalja teed või?“ küsis Lana. „See on nii ebaõiglane, ma andnuks kõik, saamaks selliseid juukseid...“
Ta kade avaldus sumbus, kui ta vaatas Matti. Charleski vaatas teist meest lauas ja tema tähtsat ilmet. Vaikus muutus üha ebameeldivamaks, kuni Matt lõpuks vaatas Videvikusära poole ja esitas oma küsimuse.
„Miks oled sa meie planeedil?“
Küsimus küll sobis, kuid toon pani Videvikusära vaikima. Miks ta nii vaenulik on, mõtles Videvikusära, tahtes selle pilgu eest laua alla varjuda. Sa tead seda, rumal sälg. Charles ju ütles, et nende rahvas lajatab sellele, mida ta kardab... Ükssarvik ei suutnud leida mugavat vastust, kuid õnneks tuli Lana appi.
„Kui me juba siin istume ja räägime, miks ei võiks teha asju huvitavamaks?“ küsis Lana, võttes ühest oma taskust väikse karbi. Karp oli sinine ja valgete kirjadega, peal punane märk, mis oli nagu tagurpidi süda kolmnurga otsas. Karbi sisu oli põnevamgi veel – Lana sihvakad näpud tõmbasid sealt virna kandilisi kaarte, igaühel peal keerukas muster, mis meenutas Videvikusärale iidseid raamatuid Canterloti raamatukogust. Lana keeras mõned kaardid ringi, näitamaks omapäraseid sümboleid ja mustreid, ning Videvikusära taipas.
„Kas need on mingid mängukaardid, jah?“ küsis Videvikusära, saades Lanalt vastuseks avala naeratuse ja noogutuse. „Aga ma ei tea inimeste mängudest ühtegi reeglit, aga...“
„Ära muretse. Reeglid on lihtsad, mu ema nimetas seda jutumänguks, sest see on piisavalt lihtne, nii et inimesed saavad rääkida. Ma räägin reeglitest pärast, praegu räägin kaartidest endist,“ rääkis Lana, keerates rohkem kaarte ümber. Enamikul neist olid vaid mõned mustrina paigutatud sümbolid, mõnel aga ilusad pildid uhkelt riietatud inimestest. „Need on numbrikaardid, nende väärtuse määravad numbrid nurgas või märkide arv kaardil enesel.“
Videvikusära pilk libises üle kaartide, ta nägi kahe südamega, viie teemandiga ning kaheksa ja kümne muude sümbolitega kaarti.
„Mida need sümbolid tähendavad?“ küsis Videvikusära tagurpidi südame ja kolmnurgaga märgi kohta, samuti ühe uue sümboli kohta, mis natuke meenutas kolmelehelist ristikheina.
„Sellest räägime hiljem. Nagu näed, enamik kaarte on numbrid ühest kümneni, kuid on veel ka pildikaardid,“ osutas Lana inimeste piltidega kaartidele. „Siin on kolm kaarti iga sümboli kohta: soldat, emand ja kuningas. Neil kõigil on oma nägu, kuid kergem on neil vahet teha märgi järgi nurga peal.“ Ta osutas esimesele kaardile, mille nurgal paistis väike konks, teisel oli ring kaldkriipsuga, kolmanda peal oli nagu rist, mis ühest küljest sirge. Või nagu kaks kätt, millest üks näitas üles ja teine alla. „Niisiis neid on iga sümboli kohta vaid üks, sümboleid on kokku neli ja see teeb...“
„Kokku 52 kaarti,“ lõpetas Videvikusära ja vaatas üles.
„Õige!“ vastas Lana. „Nüüd me segame kaardid ja jagame mängijatele. Mängu nimi on „Valevorst“ ja eesmärgiks panna kaardid lauale kummuli kuhja, lugedes ühest kümneni, siis soldat, emand ja kuningas. Kui kuningas on käidud, siis järgmine mängija hakkab jälle ühest.“
„Ma arvan, et ma saan aru, aga kui suur on tõenäosus, et mängijal on piisav arv õigeid kaarte, et käia...“ alustas Videvikusära, kuid talle meenus mängu nimi. „Ah et sa peaksid panema kaardi ka siis, kui sul ei ole vajalikku numbrit? Seepärast nimetatakse seda „Valevorstiks“, eks?“
„Jälle õige! Aga siin on ka konks: kui kahtlustad, et keegi valetab, pead seda ütlema! Kui ta valetab, peab ta terve virna üles võtma. Ja kui ei valeta, pead sina virna üles võtma,“ rääkis Lana edasi. „Ja mis teeb selle vestlusmänguks: mängija, kes osutub süüdistusest puhtaks, saab valida jututeema, kuniks keegi jälle kedagi valetamises süüdistab. Nii, Videvik, kas mängime?“
--
17:00, 04.04.2015, Tähetolmu laboratoorium
Matt, Lana ja Charles said „Valevorsti“ mängides midagi uut teada: Videvikusära on väga kehv valetaja. Paar esimest vooru olid valevorstimängule iseloomulikud, kus igaüks pani üks-kaks kaarti, kuni ring jõudis Videvikusärani ja oli valusalt ilmne, et ta ei pannud sellist kaarti, mida vaja olnuks.
Lana nimetas teda valetajaks ja Videvikusära pakk kahekordistus. Käis korraks kerge kaardituisk, kui Videvikusära rivistas oma kaardid telekineesiga õigesse järjekoda ja mäng sai jätkuda. Siinkohal õppisid inimesed midagi veel: Videvikusäral oli laitmatu mälu.
„Valevorst!“ hüüatas Videvikusära vabandava naeratuse saatel, enne kui Matt jõudis vale kaardi pakile visata. „Kuidas te siin üles kasvate? On teil ka pered kuskil?“
„Üks kahene,“ vastas Lana, kukutades kaardi värskelt tühjenenud lauale. „Muidugi on, kuus venda ja ema elavad kodus normaalset elu. Ma tahaksin neil rohkem külas käia ja rääkida, aga kahjuks pole neid päevi just tihti.“
„Kaks kolmest,“ lisas Chen kuhja ja jätkas: „Ma olen vist pere ainus laps ja mu naine lahkus me hulgast kümne aasta eest. Minu lapsed... Ma ei saa nendega enam nii palju rääkida kui ma tahaksin.“
Enne kui kurb teema vestlust varjutama hakkas, võttis Videvikusära kaks kaarti oma kollektsioonist ja pani need paki peale. „Kaks nelja! Mu ema ja isa elavad ikka pealinnas ning mu vanem vend koos oma märaga püüavad aidata hoida Kristallimpeeriumi kapjadel. Minagi kirjutan talle aeg-ajalt, kuid eelistaksin kohtuda näost näkku.“
Tekkis vaikus, kui ring jõudis Mattini. „Kolm viiest,“ ütles ta otsustavalt, pannes kolm kaarti pakki. „Tavaline pere, ema ja isa, noorem õde. Vanavanemad lahkusid hiljuti.“
„Kaks kuut. Ja siin polnud halb üles kasvada. Kodus läksid rahaasjad pisut pingeliseks, seepärast liitusin mereväega kohe, kui olin kooli lõpetanud, ja olen sealtmaalt raha koju saatnud. See teeb asjad emale ja poistele kergemaks, eriti kui bossid siin maksavad mu oskuste eest lisatasu.“
Sulle makstakse selle eest, ütles ta, meenutas Matt hajameelselt instruktaaži. Ma ei tea, mis juhtus...
„Sa rääkisid oma emast. Aga su isa? Kas tema ei aita?“ küsis Videvikusära, lähenedes teemale, mille üle Matt oli mõelnud, kuid sama õrnalt kui tankitõrjerakett.
Lana naeratus tõmbus veidi pingule, vastates: „Teda ei ole enam me hulgas.“
„Üks seitse,“ katkestas Shen enne kui keegi detailidesse jõudis laskuda. „Kasvasin üles kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel. See oli jube aeg, kus valitses hirm, et inimesed teisel pool ookeani hävitavad maailma. Muidugi, esines ka imelisi hetki, nagu näiteks näha astronaute Kuul maandumas. Ma ei unusta seda kunagi.“
„Pakun, et sa ei unusta iial ka seda hetke, kui kuulsid esimest korda elektri- ja veesüsteemidest, eks?“ ütles Lana naerusui.
„Kuulge, jõmpsikad, ei naljatle nüüd mu vanuse üle,“ naeris Shen Lana naljaga kaasa minnes.
Järgnes vaikus, mil kõigi silmad pöördusid Videvikusära poole, kel olid veel mõned kaardid lauale panna. Ta ei tohi kõhelda, kui veel tahab seda mängu võita. Vähemalt ei pomise ta enam omaette nagu mängu alguses, märkas Matt ja sõnas: „Võiksid juba paki üles võtta, kui sul pole kaarte, Videvik. Ja ma arvan, et meil on õigus seda teada. Miks sa oled meie planeedil?“
Matt märkas hoiatavat pilku nii Lana kui ka Sheni näos, kuid kumbki ei üritanud teemat vahetada. Videvikusära ise paistis olevat veidi üllatunud küsimusest, mille ta oli juba unustanud. Vaikus jätkus, kui ta võttis kaarte laualt üles ja rivistas neid ümber. Viimaks ta rääkis.
„Ma ei tulnud siia omatahtsi. Tegelikult pole see päris õige. Ma ise tegin selle valiku, ehkki ei oodanud, et see nii lõpeb,“ rääkis Videvikusära, kui kaardid olid korrastatud. „Mina ja mu sõbrad saime ülesande kasvatada ümber üks Equestria suurimaid ohuallikaid või vangistada ta taas kivisse, kui ta keeldub. Ta nimi on Ebakõla ja ta on kaose kehastus. Kui me ta vabastasime ja andsime valida, kas ta muutub või me kivistame ta uuesti, pakkus ta tehingut. Ma arvan, et see oli lihtsalt trikk. Kohe, kui ma nõustusin, leidsin ma end siit. Ilma minu abita ei saa mu sõbrad teda tagasi kiviks muuta ja ilmselt teeb ta nüüd mu kodus koledaid asju.“
„Sa ütlesid „tagasi kiviks muuta“. Mida sa täpselt mõtled?“ Kõigist küsimustest, mis pärast kuuldut Matti pähe tõusid, tundus see kõige huvitavam. Ta kasutas juhust ja pani lauale kaks kaarti, mis kindlasti ei olnud kaheksad.
„Me muutsime ta kiviks. Kivistamine on ainus viis Ebakõla paigal hoida, tavalised vanglad lihtsalt ei pea teda,“ selgitas Videvikusära, saades vastuseks kolm arusaamatut pilku.
„Teha tehing ja saada mitte seda, mida ootasid? Kõlab minu jaoks suht kuradi moodi. Kui sa usud sedalaadi asjadesse, ma mõtlen,“ ütles Lana ettevaatlikult ja pani kaardi lauale.
„Mis on „kurat“?“ küsis Videvikusära, piiludes oma kaartide tagant Lanat, kes püüdis ta pilgu eest tagasi tõmbuda.
„Levinuim kuradi kirjeldus pärineb ristiusust, kuigi paljudel teistelgi religioonidel on sarnane kontseptsioon,“ selgitas Shen. „Peamiselt valitseb kurat põrgut, kohta, kuhu lähevad kurjade inimeste hinged pärast surma karistuseks nende kurjuse eest. Kurat võib tulla ka maale, tegemaks surelikega tehinguid. Kurat väidab, et täidab kõik soovid ja selle hinnaks on inimese hing. Muidugi, enamik soove osutuvad trikkideks, mis pikemas perspektiivis on halvad...“
„Kas oled temaga kohtunud?“ küsis Videvikusära siiralt, teenides jälle kolm arusaamatut pilku.
„Kohtunud kellega? Kuradiga?“ pahvatas Shen uskumatul ilmel. „Ah ei, ma ei ole. Vähemalt ma usun, et ei ole. Ehkki ma arvan, et see tõstatab teise teema. Inimeste religioonid koosnevad kõik uskumustest, mis pole füüsilikaselt katsetatud. Aga teadus on aastate jooksul andnud paljudele asjadele, mida on seletatud Jumala tegemistega, täiusliku loogilise seletuse. Kui üks filosoof püstitas teooria, et meie planeet tiirleb ümber päikese, mitte vastupidi, karistati teda karmilt, kuna tolle aja inimesed arvasid, et ta teotab jumalat ja usku. Muidugi, nüüd me teame, et tal oli õig...“
„Oota, oota, teie planeet tiirleb ümber päikese? Miks? Kuidas? Kes seda juhib?“ katkestas Videvikusära jahmunult.
„Nojah, leidub religioone, kus usutakse, et üks intelligents juhib kõike. Kuid teadus on aastate jooksul uurinud planeetide liikumist ja selgeks teinud, kuidas kõik toimib. Ma õppisin seda omal ajal, aga ma vist pean hankima teemakohaseid materjale, kuna ma pole kindel, kas mäletan kõike õigesti,“ kratsis Shen lõuga ja viskas kaardi lauale. „Sinu kord.“
„Ku-ku-kuid,“ kokutas Videvikusära ja tema erutatud silmad tekitasid Shenis muret. „See oleks peaaegu võimatu! Elu ei saaks areneda, kui päikest õigel kaugusel ei hoitaks, või sünniks ennekuulmatuid katastroofe, kui planeedid või meteoorid taevasse... Mida kõike võiks juhtuda, ma vist ei suudaks seda arvutadagi! Oh, Celestia, mis siis, kui midagi nüüd äkki juhtub?“ halas Videvikusära, saades aru, et siin polegi jumalikku kaitset katastroofide eest. Kuni Shen sekkus.
„Videvik!“ katkestas Shen järsult, tuues ükssarviku mõistusele tagasi. „Videvik, ma saan tegelikult aru, et see selgitus võib sind pisut šokeerida, kuid ma otsin sulle mingit kirjalikku materjali sellest, kuidas planeedid orbiitidel liiguvad. Mida ma võin öelda, on see, et meie planeet on tiirelnud siin juba miljardeid aastaid ja veel pole midagi juhtunud.“
„Peale dinosauruste,“ tögas Lana, teenides Shenilt morni pilgu.
Ja tulnukate, mõtles Matt süngelt, hoides targu seda üle huulte libisemast.
„Ning meil on teleskoobid ja satelliidid, mis ütlevad meile, kui midagi potentsiaalselt ohtlikku tulemas on. Pean nõustuma, et tõenäosus meie väikese maailma isearenemiseks on üsna väike, kuid selle kiuste oleme jõudnud siiani ja anname endast kõik, et oma võimalusi parandada,“ jätkas Shen ja peatus, lastes Videvikusäral mõtteid koguda.
„See kõlab vist loogiliselt,“ ütles Videvikusära pärast pausi ja vaatas Sheni poole. „Sa ütlesid, et sul on sellest raamatuid? Ma arvan, et mul oleks neid tõesti millalgi vaja. Ehk ma mõistan seda siis paremini, kui sellest lugeda saan.“
„Olen kindel, et seda saab korraldada. Nüüd on vist sinu kord. Me oleme jõudnud soldatiteni.“
Videvikusära tõmbas paar kaarti oma kollektsioonist ja pani lauale. Shen jätkas: „Njah, mulle tundub, et me sattusime pisut eri radadele. Peamine põhjus, miks ma religioonist rääkima hakkasin, oli see, et sinu selgitused sarnanesid sellega, millega me religiooni defineerime: põhjendada loomulikke nähtusi üleloomulike seletustega. Kuid see, et sa väidad, et sa suhtled nende kõikvõimsate tegelastega iga päev, keerab kõik meie religioonid pea peale.“
Matt heitis paar kaarti, hoides silmi tulnukal, ja ütles: „Leidub inimesi, kes väidavad, et räägivad jumalatega, keda nad teenivad, kuid enamik neist otsib selles õigustust koledatele tegudele, mida nad kaasinimestele teevad.“
„Ma... arvan, et saan aru, mida sa mõtled,“ ütles Videvikusära kõhklevalt. „Kui teie süsteem ei ole sellise poni kontrolli all, kellega te saate rääkida, siis ma saan aru, et minu kirjeldused Celestiast ja Lunast võivad tunduda teile uskumatutena. Printsessid võivad olla Equestria valitsejad ja neil võib olla võimu rohkem kui kellelgi teisel, kuid nad on ka väga lahked ja andestavad ning nad ei ole täiuslikud ega kõikvõimsad. Mõlemal on ka... omad veidrused.“
„Jah?“ küsis Lana, lisades hunnikusse oma kaardi. „Üks kuningas.“
„No printsess Luna on veidi kummalise suhtumisega ja tal on kalduvus väga kõvasti rääkida. Ilmselt sellest, et printsessid rääkisid nõnda tuhat aastat tagasi. Ja printsess Celestia paistab imeline kõigile, kes temaga kohtuvad, kuid tal on maine, et ta kiusab ponisid. Aga see ei ole tõsi, ta ei teeks iialgi midagi sellist. Arvatavasti.“
„See sinu eitus kõlab kummaliselt, Videvikusära. Kas sa tead, millest tal selline maine on?“ küsis Shen, lisades kolm kaarti pakki.
„Isiklikult mitte,“ ütles Videvikusära, sulges siis silmad ja asetas kabja näole. „Oota, see on vale. Üks minu töödest printsess Celestia õpilasena on iganädalane kirjutamine talle oma õpitust ja saavutustest, kuid ühel nädalal ma unustasin selle ja mul polnud midagi kirjutada. Raiskasin terve päeva üha enam ja enam närvitsedes, sest ma ei suutnud leida midagi, millest kirjutada. Iga kord, kui vaatasin päikese järgi, kui kaua mul aega on, tiksus see edasi kui kella seier ja ma närvitsesin üha rohkem. Nüüd, kui ma sellele mõtlen, tundub, et Celestia väärib seda mainet.“
„See printsess Celestia liigutab päikest? Ja ta võib selle orbiiti muuta, et kedagi peast segi ajada?“ küsis Matt, varjamata uskumatust. „See on lausa kuratlik.“
„Ei ole nõus, see on lausa lõbus!“ naeris Lana, suu kõrvuni. „Mõtle selle peale, kui sa avastad endas jumalikud võimed, mida sa nendega teed? Peale kõige muu, ma mõtlen? Löön vaenlasi, aitan sõpru... mida veel teha peale väikeste inimeste väikeste eludega mängimise?“
„Ta ei mängi meie eludega, ta püüdis anda õppetundi,“ katkestas Videvikusära kaarti lauale pannes. „Mul on kalduvus võtta tühiasju liiga tõsiselt ja pean tunnistama, et läksin veidi liiale, kui proovisin leida midagi, millest kirjutada. Ma arvan, et see oli tema viis mulle teada anda, et ta jälgib.“
„Ja ta vihjas sulle, et ta sind jälgib, andes üheselt mõistetava meeldetuletuse, et tähtaeg on lähenemas? Saatanlik,“ ütles Matt, ladudes kaardi ja jälgides endast väljas ükssarvikut.
„Ta ei ole saatanlik!“ protestis Videvikusära, suunates Mattile kurva pilgu. Selle mõju ei olnud nii hirmutav, kui ta lootis. „Ja sul pole kahtesid. Võta kaardid üles.“
Ta peab õppima, et päris kõik talle ka meelde ei jää, mõtles Matt irvitades ja keeras kaarti oma peos, et näidata poti kahte. „Sa vist eksisid, Videvik.“
„Kuidas sul oli kaks? See ei ole võimalik!“ kurtis Videvikusära, tõstes laualt kõik kaardid, kaasa arvatud Matti pandud kahese. „Ma jälgisin, mida igaühel olla võis, ja sul ei saanud olla kahtesid!“
„Ma arvan, et vastus selgub siis, kui sorteerid oma uued kaardid ära,“ ütles Shen muiates. Muie levis ka Lana ja Matti näole ning Videvikusäral kukkus suu lahti, kui oma kaarte vaatas.
„Mitte ükski kaart pole õige! Te viskasite suvalisi kaarte hunnikusse, kui rääkisime?“ küsis Videvikusära, libistades lillad silmad üle mängijate. Shen ja Matt vaatasid mujale ning Lana irve venis laiemaks.
„Ei, ma ei pane juhuslikke kaarte lauale, iga valik oli tahtlik,“ naeris naissõdur. „Ma püüdsin välja peilida, mis kaarte sa välja kutsud. Ja püüdsin lahti saada kasututest kaartidest, toomaks võitu käeulatusse. Viimaks oli mul igast numbrist üks kaart ja ma pakun, et teised tegid ka nii.“
Videvikusära maigutas suud ega osanud midagi kosta. „Ma nõuan uut mängu! Uus mäng!“ kuulutas ükssarvik ja kõik kaardid tõusid ta telekineesi väel õhku, ka need kaardid, mis olid mängijate käes. Kaardid keerlesid kui tuulispask, kogunesid pakki ja maandusid Lana ees. „Jaga välja!“
„Ma kardan, et see peab ootama, vähemalt praegu, Videvik,“ ütles Shen ja vaatas kella. „Ma pean minema töökotta ja vaatama, et kutid baasi õhku ei laseks, ning doktorid vist tahavad teie kahega rääkida.“ Lana ja Matt vaatasid Sheni eeskujul kellasid ja noogutasid.
„Vabandust, Vidi, kuid Rayl on õigus. Teine kord saad oma revanši,“ lubas Lana naeratades ja lehvitades. Matt naeratas ükssarvikule kergelt ja järgnes Lanale.
„Ärge jookske ära, noored, mul on vaja teiega veel rääkida,“ ütles Shen, läks tagasi ja andis Videvikusärale paki pabereid. „Tõin sulle midagi, millega tegeleda, kui sul on vaba aega. See ei ole kodutöö, sel ei ole tähtaega. Lihtsalt tegele sellega, kui on vaba aega.“
„Aitäh, Charles, viimati õppisin, et ei tohi liiale minna. Mis see on?“ Videvikusära tõstis paberid Sheni käest ja lehitses neid. „Oh, see on matemaatika? Ma armastan matat! Paistab, et esimesel lehel on numbrite tõlkimise juhend, oh, kümnendsüsteem teeb asja huvitavaks. Aitäh veelkord!“
„Pole muret. Näeme varsti, Videvik,“ ütles Shen, pöördus sõdurite poole ja juhatas nad välja labori katsealale. Uks avanes ja doktor Mills noogutas neile kõigile, kui nad Videvikusära toast väljusid. Ta läks sisse, käes tahvelarvuti ja pliiats. Sulguv uks katkestas vestlused.
„Noh, see läks nii, nagu ma lootsin. Niisiis, noored, siin on kodutöö teile kahele. Peate kirjutama lühidalt oma muljeid Videvikusärast, samuti sellest, kui kogesite seal midagi kummalist. Hommikuks olgu valmis,“ patsutas Shen sõdurite õlgadele. „Ja ärge unustage arsti juures käia kohe, kui siit lahkute.“
„Kas peaaegu vastupandamatu tung tulnukat kallistada ka loeb?“ küsis Lana ja Matt kahetses, et tal pole kaamerat küljes.
Kurat, oleks mul temast pilt, kus ta näeb välja kui kuueaastane oma sünnipäeval, ma võiksin sellega teda korralikult käituma sundida, mõtiskles meessõdur, kuni märkas, et Shen ootab temalt vastust. „Ei ole mul vastupandamatuid tunge, kuigi pean tunnistama, et sul on õigus. Kui oled temaga juba tunnikese rääkinud, on ikka väga raske ette kujutada, et teda võiks karta.“
„Rõõm kuulda. Ootan teid mõlemaid siia Vahleni katsete juurde appi. Ma kahtlustan, et Videvikusära vajab võimalikult palju sõbralikke nägusid enda ümber,“ noogutas Shen Mattile ja Lanale.
Tundes vabanemist, pöördusid sõdurid minekule, kuid Sheni käsi langes Lana õlale, sundides ta paigale. „Mitte nii kiiresti, noor daam. Nüüd läheme ja räägime, kust sa seda nime kuulsid.“
Vabanedes ootamatult oma kiusajast, Matt naeratas ja lehvitas ning pöördus lahkuma. Lana tulistas teda purustava pilguga, kui ta taipas. Tulen ja annan sulle selle eest... Matt arvas, et see oli riski väärt, kui uks ta taga sulgus.
--
07:00, 05.04.2015, Tähetolmu laboratoorium
Videvikusära ärkas oma voodis parima tundega pärast oma saabumist Maale. Sel hommikul ei kummitanud teda ükski õudusunenägu, see pani ta algavasse päeva optimistlikult suhtuma. Videvikusära ringutas ja haigutas laialt, kukkudes peaaegu voodist maha, kui ta esikabjad linadesse takerdusid. Ta kohendas end kiiresti ja heitis pilgu tõrksate linade poole.
Ei, seda ei tohi jälle juhtuda, täna peab tulema hea päev, kinnitas Videvikusära endale ja naeratas, kui korrastas oma voodi ja tõmbas päevateki kabjaga siledaks. Täna kohtun ma Vahleniga, kes tahab minu maagiat katsetada. See ei tohiks olla raske.
Videvikusära keeras näo toa poole ja naeratas rõõmsalt, kui märkas, mis oli toas eilsest saati muutunud. Pärast kaardimängu tõi Joel talle veel mõned asjad. Ühte asja nimetas ta tahvelarvutiks, selles oli keeleõppeprogramm, ja teiseks oli rull kleeplinti. Seda kasutades kaunistas Videvikusära labori seinad endajoonistatud piltidega printsessidest, sõpradest ja teistest ponidest.
Nagu eelnevail päevil, oli kauss värskete puuviljadega arvuti kõrval laual, nagu ka pakk matemaatikaülesandeid, mille Shen oli toonud. Oli ahvatlev hakata uurima tahvelarvutit, kuid ta lasi sel oodata. Videvikusära hüppas tooli ja leviteeris pliiatsit üle matemaatikaülesannete.
Ta õppis numbrid Sheni antud esimese lehe järgi pähe ja tal oli hea meel, et tundis numbrid ära ka kaardipakilt ja keeleprogrammilt. Pliiats lendles üle paberi ning esimene leht oli täidetud veidi enama kui kahe minutiga. Järgmine oli veidi keerulisem, aga Videvikusära nautis seda nagu akadeemilist väljakutset.
Teinegi leht lahenes kiiresti ja maandus lahendatute virna ning Videvikusära pidas pausi, tuhnimaks veidi toidukausis, et selle põhjast porgand kätte saada. Ta hakkas seda just kolmanda lehe kõrvale näksima, kui uks avanes ning Shen ja Lana saabusid.
„Tere hommikust,“ ütles Videvikusära rõõmsalt, saades neilt tervitused vastu. Shen avas suu, et rääkida, kuid Lana katkestas ta.
„Kähku, enne kui alustad! Kui sa sööd porgandit ja Kim või Joel tulevad, pead küsima: „Mis värk, doktor?“ Usu mind, see saab olema lahe!“ Jälle nägi Videvikusära naeratust, kust pidanuks Pinkie välja hüppama. Sheni reaktsioon oli teistsugune, Videvikusära kuulis vaikset ohet ja Shen kattis näo käega.
„Tagasi teemasse. Täna liitub meiega doktor Vahlen ja teeb mõned katsed. Kõnealused katsed ei toimu siin laboris. Matt, Lana ja mina viime su haiglasse, kus on masin, mis võimaldab skaneerida su keha, et saaksime teada, kuidas see toimib, ilma sulle haiget tegemata. Vahleni praegune hüpotees sinu maagia kohta väidab, et see seisneb su sarve ja aju koostoimes. Masin loodetavasti näitab midagi, mida me seni näinud ei ole.“
Videvikusära pilgutas mõtlikult silmi. „Siis... see on nagu röntgen?“
„Jah, midagi sarnast. Ainult see masin võtab su ajust mitu pilti ja kaardistab keskuste aktiivsust ning ma arvan, et sul lastakse sealjuures maagiat kasutada, et näha, kas midagi muutub,“ rääkis Charles lõuga sügades ja pilguga Videvikusärai mõõtes. „On üllatav, et sa tead midagi röntgenist, see eeldab arvestatavat tehnoloogiat. Ma ei aimanud, et teil on midagi sellist.“
„Tehnoloogia? Meie kasutame selleks maagiat,“ vastas Videvikusära.
„Saan aru,“ muheles Shen ja vaatas ta matemaatikaülesandeid. „Väga muljetavaldav, Videvik. Kuulsin Joelilt, et sa tahad õppida meie keelt ja ta andis sulle õppematerjale. Ambitsioonikas. Kas oled neid juba vaadata jõudnud?“
„Jah,“ vastas Videvikusära. „Ma käisin üle märkidetabelist, samuti põhinumbritest ja olen tegelenud natuke lauseehitusega. Keele struktuur ei ole nii väga erinev, kuid teie kasutate tähti sõnades, mida saab silpideks lahutada. Minu keel kasutab sümboleid, mis tähendavad silpe endeid, siin on kerge takistus, millega tuleb harjuda.“
„Rõõm kuulda, et sa ei kohku,“ ütles Shen tunnustava naeratusega. „Enamik inimesi, keda ma tunnen, õpib elu jooksul vaid ühe keele, kas tead.“
„Ja enamik ei räägi seda hästi,“ lisas Lana muiates.
„Siin on midagi valesti sellega, mida just ütlesid, kuid ma ei paneks kapja sellele,“ ütles Videvikusära kulmu kortsutades. „Pärast Kimi ja Joeliga rääkimist sain ma aru, et minust oli pisut hoolimatu sundida oma tõlkimismaagiat inimestele, kes ei pruukinud end sellest mugavalt tunda. Seega ma püüan teha nii, et kõigil oleks kergem.“
Videvikusära pöördus laua poole ja leviteeris kulunud raamatu keset lauda, ehmatades sellega kergelt Charlesi. „Pealegi tahaksin ma lugeda raamatut, mille sa mulle laenasid, originaalkeeles, sest kirjanduse tõlkimisel kipub loits tegema vigu. Ma olen täiesti kindel, et selle pealkiri ei ole „Karvane pottsepp ja ükssarvikute kivi“, seega ma pean kõvasti koondama oma kujutlusvõimet, et suuta lugeda kirjakeelt.“
Kui Videvikusära selle pealkirja ütles, kattis Lana suu ja sulges silmad. Ta õlad hakkasid tõmblema. „Kar... karvane pottsepp...“ oli kõik, mis ta ruumist lahkudes öelda jõudis. Sõdur vabastas oma naeru alles siis, kui uks ta selja taga sulgus.
Shengi puksus, enne kui Videvikusärale otsa vaatas. „Õige tõlge on „Harry Potter ja tarkade kivi“. Ma arvan, et Lana jaoks oli su tõlge päris naljakas, kuid kui järele mõelda, on ta nii noor, et ta luges neid raamatuid, kui need müügile tulid. Oleks huvitav kuulda, mida sa nendest arvad, kui sa lõpuks neid lugeda oskad.“
„Mulle meeldiks nendest rääkida, kui olen lugenud... Oota, sa rääkisid mitmuses? Kui palju neid on?“
„Selles seerias on seitse. „Tarkade kivi“ on esimene. Usun, et ma leian ka ülejäänud, kui neid laenata tahad,“ naeratas Shen jälle oma rahustaval moel. Ja Videvikusära tänas Luna tähti, et Shen oli esimene inimene, kes temaga rääkis.
„Ma tõesti naudiksin seda. Ma võiksin tõlkida neid ka oma keelde, kui koju jõuan, ja minu rahvas võiks samuti neist rõõmu tunda,“ naeratas Videvikusära ja langetas pilgu raamatule. „Minu raamatukogus on alati ruumi headele raamatutele ja kui sina ütled, et see on hea, siis ma ei kahtlegi, et see on suurepärane.“
Charlesi naeratus taandus natuke, kui küsis: „Videvik, kas sa ei arva, et sa pingutad üle? Töö doktoritega on tähtis, pealegi need matemaatikaülesanded, siis veel õpid keelt. Äkki teeksid asju ükshaaval, mitte korraga?“
„Ah, ära muretse, ma olen suurepärane rööprähkleja. Pealegi, koormatud meel ei uita hämaratesse mälestustesse,“ vastas ükssarvik. Ta toon langes lause lõpupoole.
„Sellega peab vist nõustuma. Tean omadest kogemustest, kui ahvatlev on sukelduda töösse, eemaldumaks probleemidest, selle asemel et neist mõelda,“ ütles Charles pärast mõttepausi. „Nüüd ma arvan, et Vahlen on juba laboris ja ootab meid. Äkki me ei lase tal oodata, mis?“
Videvikusära noogutas ja hüppas toolilt maha ning Charles juhatas ta ukse poole. Vaatamata sellele, et vestluses tõusis mõningaid masendavaid teemasid, tundis Videvikusära end optimistlikult. Nad tahavad teada maagiast! Kes võiks minust parem olla neid õpetama? Ma arvan, et peaksin alustama väikestest asjadest, sest nad ei tea sellest midagi, otsustas Videvikusära kiiresti ja hakkas välja mõtlema süsteemset seminari maagiast spetsiaalselt asjatundmatutele.
Uks avanes ning tõi nähtavale labori ja enamiku tema sõpradest, kellega ta tutvunud oli. Matt ja Lana vestlesid eemal, Joel ja Kim olid aga teisel pool ning rääkisid kellegi uuega. Uus inimene oli naine, veidi lühem kõigist, keda Videvikusära seni kohanud oli, ning samasuguses laborikitlis ja riietuses nagu teised teadlased. Ta peas olid pruunid juuksed, mis võisid olla üsna pikad, ent olid tihedalt kukla taha seotud.
Kõige ehmatavam selle uue inimese juures oli tema ilme: pilukil ja halastamatud silmad rääkisid parimal juhul laboritöötajalikust ükskõiksusest... või halvimal juhul vihkamisest. Videvikusära üllatas enim see, et ta tundis selle pilgu ära.
„Palun laske mind välja!“ karjus Videvikusära meeletult vastu klaasi pekseldes. Ta märkas ühe kahejalgse silmi, kes pöördus ja kõndis eemale. „Palun laske mind välja, PALUN!“ kisendas ükssarvik, julgemata vaadata selja taha. Teine kahejalgne pöördus ära ja kolmas jäi jäisel pilgul vaatama.
„Videvik, mis viga?“ küsis Charles. Ta hääl kõlas nagu kuskilt kaugelt.
„E... ei midagi,“ valetas Videvikusära, püüdes alla suruda õudu enda sees, kui mõistis, et see Vahlen, kellega ta tööle hakkama pidi, oli see, kes ta peaaegu tappis, ja samal ajal tema uued sõbrad ei teinud selle peatamiseks mitte midagi.
Ilmselt ei tule see päev midagi nii hea.
Autori märkused:
„Tsiviilkülalised:“ Eraisikute kinnipidamine ja hoidmine XCOM-i baasis ei ole välistatav. Väärtuslikku teavet omavad eraisikuid hoitakse baasis nende enda ohutuse huvides, kuni nende tagasisaatmine päritolumaale on muutunud ohutuks. Tundlikku teavet omavaid või vaenulikke isikuid hoitakse relvastatud valve all kuni on kindlaks tehtud, et neilt täiendavat informatsiooni enam saada ei ole ja nad ei kujuta enam XCOM-ile ohtu.
Baasi turvameeskond: Nende peaülesandeks on kontrollida läbipääsuõigusi kriitilistes kohtades, samas on nad rünnaku või tulnuka väljamurdmise puhuks kiirreageerimisjõud. Kannavad kergerelvi ja kergeid turviseid.