Otsing

„Mulle ei meeldi sinu emanda loss,“ sõnas vöömees, tolmune, väsinud. Tal oli poolenisti tühjaks joodud veekruus käes. „Palju surnud kive. Alumised korrused lõhnavad nagu surm ja ülemised nagu ...“ Ta jõi vee lõpuni, otsides õiget sõna., „Nagu viiskümmend talve järjest sisse hõõrutud kehamahlad. Mitte head mahlad, armastusega jagatud. Rohkem ...“ Ta otsis taas sõnu ja kehitas viimaks õlgu, oskamata tunnet tasandikule sobivatesse sõnadesse panna. „See ei ole hea koht ei lapse ega naise ega mehe jaoks. Kogu aeg on tunne, nagu jälitaks sind näljane panter.“ „See on valitsejate kants,“ vastas

„Täna kell viisteist null null on kohtumine pereterapeudiga,“ ütles kodukeskus mahedalt. Mul oli suu parajasti täis, mistõttu jõllitasin niisama küsivalt esmalt musta karbikese ja seejärel pilku vältiva abikaasa poole. Marin sättis söögilaual pakendeid õigeks. Kugistasin ampsu alla nii kähku kui sain ja rüüpasin kaerapiima peale. Selle lääge maik tuletas kaugest minevikust ehtsa lehmapiima maitset meelde ja tegi tuju veel halvemaks. „Panidki aja kinni või?“ Marin hõõrus näppudega ninajuurt. „Panin jah. Mis siis?“ „Otsustasid, et minult ei küsi, jah?“ Ta vaatas mulle esimest korda otsa. Pruunid

Ma ei oska laulda. Aga räägitakse, et mõnikord on mõnel patrulli õhtusel koosviibimisel õnnestunud teistel kändudel mulle mõnd „lõõgastusmedikamenti” rummi sisse puistata – jah, siis räägitakse, et ma olla mõnikord laulnud. Räägitakse, et need laulud olla nii hinge tagurpidi keeranud, et vähemalt üks tegelane läks ja tõmbas kõhu peal lahingugranaadi lahti – noh, et siit ilmast kindlalt minema saada. Ja teine olla kaks päeva nutnud. Tõearmastus sunnib mind oletama, et ju nad olid lihtsalt liiga pilves ja neil sündmustel pole midagi tegemist mu laulmisega, mille teadlikud katsed meenutavad

Hiljuti. „Ema, miks ma ainus olen?“ Ma ei küsinud seda esimest korda. Olin käinud läbi laeva kõik koridorid lastiruumidest jõujaamani ning tagasi magamis- ja eluruumide juurde. Ma olin tõesti üksi. Ema vastas, vaevu märgatav ohe muidu täiuslikult moduleeritud hääles. „Amfuzu, sa küsid seda ikka ja jälle, tavaliselt umbes oma sünnipäeva paiku.“ Kehitasin õlgu ja jõllitasin suurt ekraani, mis näitas haljendavaid karjamaid ning mäletsevaid lehmi, taustaks ritsikate sirin ja tuulesosin. „Midagi võib olla muutunud.“ „Kas sa oled närvis? Varsti on su sünnipäev. Ja hetk, kui sa lähed välja.“ „Sa oled

Veidi rohkem kui 20 aastat tagasi, 1998. novembris, ilmus meie ajakirja esimene number. Inimesed, kes siis polnud veel sündinudki, käivad nüüd juba ülikoolis. Juhuse tahtel oli mul rõõm midagi esimeses numbris avaldada - ning nii "Algernonis" sisuliselt alustanud autori kui hilisema toimetuse liikme ja praeguse peatoimetajana tahaksin juubelinumbri juhtkirjas esimese asjana avaldada tänu kõigile neile, kes ajakirja kogu selle aja jooksul käimas hoidnud on. Jüri Kallas, Raul Sulbi, Taavi Tuvikene, Juhan Habicht, Katariina Täht - Teie töö on hindamatu. Mida rohkem aega möödub, seda

Raul Sulbi on üks ulmeajakirja "Algernon" asutajaist ja toimetuse liige 1998–2005. Kui me 1998. aasta sügisel toonase ulmeühingu aktiiviga ehk siis koos Jüri Kallase ja Taavi Tuvikesega võrguajakirja "Algernon" käima panime, ei olnud meil ilmselt kellelgi aimu, mis sellest juba loetud kuudega välja kasvab. Välja kasvas "Algernon" ise ju varasemaist ulmeajakirja-tegemise plaanidest: 1996–1998 proovisime mitmes erinevas vormis mingit ajakirja või fanzine’i käima panna, ebaõnnestunult. 1998. aasta sügisel aga ilmselt mitmed asjaolud parajasti kokku klappisid ja tähtede seis oli õige, kuna

Tõlkinud Sander Vesik. Esmakordselt ilmunud: Nature 557(7706): 604, May 2018, Springer Nature. Ma panin nõud kraanikaussi äbarikku kuhja ja vaatasin, kuidas automaatsorteerija neid ükshaaval nõudepesumasinasse tõmbas ja ülehelikiirusega puhastamise riiulitesse asetades. Mu pea pööritas koolist tulnud kõne pärast. “Meiling tegi taas pahandust.” Ma ütlesin “start” ja DishU ümises, eritades sealjuures sidrunilõhna. Smart DishU rahustavad liigutused täitsid mu silmad: mehaanilised jäsemed nagu ämblikud üle mu portselani tantsimas, neid puhtaks laulmas. Ma olin veel mõtteis ekslemas, kui kuulsin

Tõlkinud Kudrun Tamm. Ripplakke süvistatud päevavalguslambid pulseerisid kiiremini kui inimpilk suudab tajuda, kuid Kaose iidses Maelströmis vormunud silmade jaoks kallasid need koosolekuruumi üle meeldiva valgusega. Inimese oleks see hulluks ajanud. Õnneks oli Nya hullusest sündinud. Kaootilised tuled rahustasid teda. Nya istus koosolekulaua ääres ja jõi lonksu kolkunud kohvi. Bob Dudly, tema räsitud ülemus, kiilaneva hooldamata kitsehabeme ja paksude prilliraamidega mees, istus tema vastas. Billi kõrval istus Julia Anderson, naisdeemon tühjuse teiselt poolelt. Nya oli kvartaalsel

„Miks sa seda teed?” „Ma tahan, et see maailm saaks paremaks paigaks.” „Ja selleks paned oma elu kaalule, et tungida Soovide Kivini?” „Jah.” Vanem mees piidlest tükk aega tema ees, teisel pool lauda istuvad noorukit. Lõpuks ta tõusis ja astus akna juurde. „Kas sulle ei tundu, et maailm on headusest kokku varisemas? Ma näen siit Tsooni.” Ta oli käed tasku pannud ja viipas lõuaga ebamääraselt väljapoole. „Päeval pole see eriline vaatepilt, väheke huvitavam on ainult siis, kui zombid jälle üle jõe tahavad. Öösiti näen virvatulukesi. Halot. Draakoneid. Või mis nimed neil kõigil on. Pole vahet