Otsing

Esmakordselt ilmunud kogumikus "Õudne Eesti" (Tallinn: Varrak, 2005) pealkirjaga "Sissejuhatuse asemel". Artikkel taasavaldatakse veidi lühendatuna "Algernoni" seniste autorite samast žanrist kogumiku "Pikad varjud" ilmumise puhul Indrek Hargla loal. Mida üldse õudusjutuks pidada? Õudusjutt on hea vahend tugevate tunnete, psühholoogiliste hirmude ja alateadvuskartuste väljendamiseks, selle kaudu saab võimendada traagilise saatuse ja ettemääratuse motiivi kirjanduslikus omailmas, kus maailm ei pruugigi olla lõpuni mõistetav ja seletatav. Õudusjutt ei pea olema loogiline ega moraalne, tihti

Käesolev saatesõna on esmakordselt ilmunud Argentiina lühiproosa meistri Julio Cortazari kogumiku "Salarelvad" eestikeelses väljaandes (Tallinn: Koolibri, 2011). Kogumik on raamatupoodides veel kättesaadav. Taasavaldatakse "Algernonis" Klaarika Kaldjärve ja kirjastuse nõusolekul. Keeruline on mööda vaadata asjaolust (olgu see siis juhuslik kokkusattumus või mingi kummaline seaduspära), et kaks suurt hispaaniakeelset ulmejutu meistrit on mõlemad pärit just Argentiinast. Peale päritolumaa on neil veel nii mõndagi ühist ja muidugi ka erinevat. Jorge Luis Borges sünnib varem ja sureb hiljem kui

Leena istus kägaras kongi akna all ning püüdis mitte millelegi mõelda. See ei olnud tema süü. See ei olnud tema süü. See ei olnud tema süü, ta tegi kõik, mis suutis, et teisi peatada. Aga seda tehti ikkagi, ütles hääl tema peas halastamatult. Oleks tulnud ette võtta midagi muud, midagi teistmoodi, ennast säästmata, sest kõiki neid inimesi päästes pole tema enda saatusel nagunii tähtsust. Poleks tähtsust. Nagunii pole enam, oleks vähemalt millegi nimel ela... millegi nimel surra. Ta sirutas vahepeal jalgu, sest need surisesid pikast pingul lihastega istumisest, aga varsti keris need jälle enda

Mari Järve. Klaasmeri. Tallinn: Hea Lugu, 2015. Klaasmere ääres elavad mererahvas ja metsarahvas. Mererahvas on sisserändajad, elavad linnades, võtavad maha metsi ja harivad maad, neil on ülikoolid ja semaforside ja linnapead. Metsarahvas on põliselanikud, elavad soodes ja metsades, kütivad ja korilevad. Neil on loodus ja müüdid ja maagia. Ja kuna nad teavad, et maagia toimib, siis see toimibki. Ka välimuselt ja loomult on rahvad erinevad – mereinimesed tõmmud ja mustajuukselised, suurelised ja viisakad. Metsarahva meelest täispuhutud ja võltsid. Metsainimesed on heledapäised ja lihtsate

Ilmunud on "Algernoni" toimetuse ja Ajakirjade Kirjastuse koostöös valminud antoloogia "Pikad varjud" (koostanud Martin Kivirand, kaunilt illustreerinud Liidia Unt). Antoloogia on koostatud kahel põhimõttel. Esiteks on sellesse palutud kirjutada peamiselt ulmeajakirjas „Algernon“ avaldatud autoritel. Teiseks seati lugudele tingimus, et need peaksid olema Eesti-ainelised ja seotud õuduskirjanduse või kohapärimusega. Teatud määral võib kogumikku võtta ka austusavaldusena etnoulme vanameistrile Herta Laipaigale. Eelmine samateemaline kogumik on valdavat osa alamžanri olulisematest tekstidest

Kersti Kivirüüt. Kaku kabel ja teisi tondijutte. Tallinn: Canopus 2011. "Kaku kabel" on kindlasti üks viimaste aastate vähem tähelepanu pälvinud algupäraseid ulmeraamatuid. Kuigi iga lugu on BAAS-is arvustatud, on raamat kui tervikuna siiamaani sinna sisse kandmata ning ka mujalt võrgust leiab vaid "Loterii" päeviku lühikese nupu . Mööda minnakse sellest vihikust ka "Reaktori" intervjuus autoriga 2012. aastal . Üks põhjusi võib olla fakt, et suurem osa raamatust on varem "Algernonis" ilmunud. Aga see on vaevalt ainus põhjus. Allakirjutanu on "Algernoni" toimetuse liikmena ajakirjas juba

Kord otsustas üks paljudest lõbusatest aprilliöödest, et oleks aeg naine võtta. Ühel õhtupoolikul seadis ta järjest viledamaks kuluva pimedusemantli kobedamalt ümber, lükkas narmendavate servadega kaabu kuklasse ja asus teele. Aprilliöö kujutas päris täpselt ette, milline tema tulevane õieti olema peaks. Tüdruk pidi olema malbe nagu esimesed sinililled, soe nagu Päikese naeratused, lahke nagu lõolaul ja ilus ka. Maailm oli Aprilliöö ees lahti, kõikjal pilgutasid talle silma tuttavad lõkked ja väikesed viksid kulupõlengud. Siiski oli selle lõbusa mineku juures Aprilliööl üks väike näriv mure

Kudrun Tamm. Õhulossiarhitekti käsiraamat. Tartu: 2015. "Õhulossiehitaja käsiraamat" on mitmes mõttes üks veider raamat. Selle kaante vahel on seitse muinasjuttu: mõni neist lihvitum, mõni kerglasem, mõni lapsikum, mõni tõsisem. Kõik romantilised ja ilmselgelt autori meeltes kaua käärinud. "Algernoni" käesolevas numbris ilmub neist üks, "Klaasissepa poeg", mis jääb kuhugi ulmekirjanduse ja muinasjutu udusele piirimaale. Allakirjutanu on imeulme žanriantoloogiatest lugenud nii mõndagi sarnast teksti, nii et avaldatavus ulmeajakirjas temas kahtlusi ei tekitanud. Ka on lugu igati heas eesti

Tõlkinud Rauno Pärnits Sellel laiuskraadil ekvaatori lähistel oli päev pikk ja päikeseloojangule järgnes koheselt pilkane pimedus. Mick teadis lugusid Vana Maa kohta, kus mainiti laia Linnuteeks kutsutavat tähevööd ja kuupaistes säravat öötaevast. Selles galaktikanurgas oli näha vaid üksikuid tähti ja igasugust kiirgust neelas kaugel kosmoses laiuv tolmupilv. Kolm tillukest kuud, õigemini asteroidi, ei peegeldanud märkimisväärselt kohalikku päikese valgust ning tavaliselt nad liikusid üle taeva ka liiga kiiresti, et isegi varju heita. Öösiti oli külm krõbe ja temperatuur langes kaugele