Otsing

[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"102","attributes":{"alt":"","class":"media-image","height":"350","style":"width: 480px; height: 350px; margin: 20px; float: left;","typeof":"foaf:Image","width":"480"}}]] Foto: Andres Putting, delfi.ee “Täheajas” number 12 ilmus Siim Veskimehe “Asteriuse kodutee”. Mulle tuli tahtmine seda arvustada, ehkki olen kunagi Veskimeest juba arvustanud (http://www.algernon.ee/node/730). See jutt on nimelt mõneti teistest erinev. Kunagi kirjutasin artikli “Eesti rahva ennemuistsed jutud kui ulme” (http://www.algernon.ee/node/358). Kui see avaldati

[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"101","attributes":{"alt":"","class":"media-image","height":"480","style":"width: 326px; height: 480px; float: left; margin-left: 20px; margin-right: 20px;","typeof":"foaf:Image","width":"326"}}]]Kõigist niinimetatud žanrikirjandustest on vististi teadusulme kõige kahetisemas positsioonis. Kogu „ilukirjanduseks“ nimetatud kultuurifenomeni spektri ulatuses, igas alamžanriis, subkultuuris või traditsioonis leidub nii suurepärast kui maotut, nii inimvõimete piiride kui piiratuse monumente. Teadusulme on seejuures aga ainus, mis juba

Kui Ryan Leong sai telefonikõne ema surma kohta, oli ta üks jalg surutud hargneva puutüve vahele ja teine kõlkus üle elektrifitseeritud tara. Ta vajutas visuaali pimedaks, pomises: „Ma kuulen,“ hüppas üle tara ja maandus kalmistumuru kõvale plastikmurule. Ta noogutas, haarates mobiili külmast kangete sõrmede vahele, ja kordas haiglaõe sõnu: „Neerupuudulikkus, mhmh, valutult, jah, oli aeg.“ Õde ei suutnud mõista, miks ta pole valusalt eredate tulede ja kaledate lõhnadega Northern Alberta Regionaalhaiglas oma ema kõrval, kes oli olnud nii tilluke selles siledate linadega voodis ja talle sealt

Sulle, juhuslikult kohatud tundmatule See juhtus – inimkeeli öeldes – tükk aega tagasi pühapäeval, veidi pärast keskpäeva, maaliinide autobussis. Kõik istmed olid kinni ja vaatamata oma eale jäin ühes kärukese ja tagasihoidlike hommikuste täikaleidude kotiga seisma. Mõni tosin meetrit enne peatust andis ta konduktorile märku, et tahab peale tulla, tõi üles ühe oma kohvritest ja palus veidi oodata, et ta jõuaks tuua teise. Ta oli, nagu ta pagaski, rüütatud musta. Püksid ja teksavest olid sooja suve kohta liiga soojad. Neile lisandus mootorrattakiiver, mis jutustas ta kirest nende masinate vastu

Jaanus Saksing Lugu, mille teile nüüd jutustan, leidis aset minu lähedase sõbra hea tuttavaga möödunud sajandi lõpuaastatel. Lubasin talle, et ei avalda täpset toimumispaika, aga kui võtate ette Eesti kaardi ja jagate maismaaosa risti neljaks, osutaksin kõige loodepoolsemale tükile. * Minu sõbra tuttav, nimetagem teda hr Biedermanniks, oli päritolult väliseestlane ning hiljuti saabunud Kanadast, kus ta oli sündinud. Biedermanni huvialaks oli antiigikogumine, vanematelt saadud väärtpaberid ja raha võimaldasid küllaltki vaba elu sellega tegelemiseks. Praegu aga ootas teda ajaloolisel kodumaal

Jaanus Saksing „Võta aga veel kooki!” ütles vanaema oma pojapojale, mulle, ühel sügisesel õhtupoolikul oma köögis laua taga istudes. Kell oli seitse õhtul ja väljas oli novembrikuiselt pime ja tormine, kuid köögis põles hubane valgus ja tuli pliidi all praksus lõbusalt, levitades oma kuma üle ruumi ning tekitades mõnusa soojatunde. „Vanaema, räägi palun üks lugu,” laususin kahe suutäie vahelt, ise vilksamisi moosipurgi poole piiludes. „Lugu?” imestas vanaema. „Jah, midagi sellest ajast kui sa noor olid,” vastasin, samal ajal mõteldes, kas vanaema pahandab, kui ma lusika purki pistan. „Ma kohe

Jan Willemson[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"97","attributes":{"alt":"","class":"media-image","height":"480","style":"width: 378px; height: 480px; margin: 10px 20px; float: right;","typeof":"foaf:Image","width":"378"}}]] I „Laura, sa ei olegi veel riides?!?” Sirje seisis ukse peal, käed puusas, andes kogu oma olekuga mõista, et kui noor daam kohe-kohe ennast tekikuhja alt välja ei aja, tuleb jõumeetodid tarvitusele võtta. Ühest keskmisest padjasõjast karmimaid meetmeid polnud Laural ajaloolise kogemuse põhjal tarvis karta ja nii piisas ähvardava ohu tõrjumiseks pelgalt

Kenneth Hammond Tõlge: Kalev Lääne Endale nime tegemine Kogu oma elu olen võidelnud kõige eest, mis mul on – toit, riided, haridus ja lõpuks, minu koht kosmosepiloodina. Ma muutsin taas vooluvõimsusi, kui suur praam libises üle kolmanda asteroidivöö järgmise maagikogumiskoha poole: „Teine reaktor suri just välja Lorenz.” „Midagi uut on? See solgiämber on õnnega koos, et ta võib kosmoses olla.” Ma vaatasin ta hologrammi oma puldil: „Oleks tore, kui meil oleks maagini jõudes mõlemad, lisaks ka teine pool raskusjõugeneraatoritest.” Ta jätkas tööd: „Sa küsid jälle võimatut.” Ma naeratasin: „Ma

Simon Kewin Tõlge: Kalev Lääne Uurimisdroon oli skaneerinud seitsekümmend protsenti Marsi pinnast, kui ta leidis anomaalia. Terabaidid andmeid saadeti üles "Heraclesele", mis asus aerostatsionaarsel orbiidil Marsi ekvaatori kohal. Koos andmetega tuli drooni esialgne hinnang selle kohta, mida ta oli leidnud. „Mul on mõned intrigeerivad näidud, "Heracles". Võib-olla on viga eelmises uuringus.” Emalaeval kulus andmete analüüsiks ligi kakskümmend nanosekundit. „Ma usun, et eelmine uuring oli usaldusväärne. See omakorda tähendab, et anomaalia on reaalne. Ükski loomulik protsess planeedil ei saa