Esik.
Stuart seisis kitsukeses, tanksaapaid ja pikki villaseid moestläinud mantleid täiskuhjatud esikus ning tegi juba mitmendat tundi peegli ees lõustu. Lõustad tulid täna kuidagi eriti hästi välja. Stuart pungitas põski, väänutas keelt, tõmbas sõrmedega näokurde groteskseteks maskideks ja kõõritas silmi. Jah, lõustad olid head. Jubedad. Realistlikud. Ja see pole lõpp, mõtles Stuart. Ma võin teha veel realistlikumaid. Viimase lõusta, mille ettemanamine nõudis juba üliinimlikku näolihaste plastikat, kolme pesupulka ja poolt sidrunit, peale hakkas peegel karjuma ja põgenes. Ummisjalu tormas see päästva ukseaugu poole, komistas põrandal vedelevale saapahunnikule ja kukkus kildudeks. Kilde oli selles esikunurgas juba päris palju. Stuart irvitas võidukalt, tegi kummarduse vastasasuvasse esikunurka, kus seisis suur Nietzsche büst ja asutas end esikust lahkuma.
Köök.
Stuart avas välisuksest lugedes kolmanda paremat kätt jääva ukse ja astus kööki. Üldlevinud arusaamade kohaselt on köök koht, kus valmistatakse ja maitsestatakse inimkeha funktsioneerimiseks vajalikke toitesegusid. Stuart oli juba ammu mõistnud ülalmainitud käibetõe banaalsust ja kui veel mõned aastad tagasi piirdus ta vaid maitsestamisega, siis praeguseks oli Stuart ka sellest loobunud. Loodus valmistas ja maitsestas ise. Või mõni keemiakompanii. Või ettekujutusvõime. Stuarti see põhimõtteliselt ei huvitanud. Stuart nimelt ei söönud enam. Juba teist aastat oli Stuart kindel, et ainevahetusprotsess on suurim entroopia katalüsaator. Ainukese erandi tegi Stuart alkoholile. Sest alkolhol stimuleeris peale lagunemise ka mõttetegevust. Ja siis jälle lagunemist, kehitas Stuart õlgu.
Stuart avas külmkapi ukse, tegi täiusliku õukondliku reveransi à la marquis Donatien Alphonse Francois de Sade, avas suu - ja sulges selle kohe ning sünkroonselt külmikuuksega. Tema hiiri polnud jälle kodus. Söögi(?)laua alt pooleldi välja vajunud pudelitehunnikust haaras Stuart esimese kättejuhtuva, kontrollis vastu määrdunud köögiaknast immitsevat nappi valgust vedelikutaset ja suundus ukse poole.
Esik.
Välisuksest lugedes teine uks paremat kätt viis tuppa. Selleni jõudmiseks forsseeris Stuart tavaliselt kogu oma übermensch'liku tahtejõu. Täna otsustas ta käituda teisiti. Mitte Sturm und Drang pidanud aitama teda ukseni, vaid tao. Stuart sättis end lähimale mantlihunnikule lootosepoosis istuma, avas pudeli, võttis keskmise suurusega lonksu, kergitas üllatunult kulmu ja lõdvestus. Nimetatav nimi on püsitu nimi, mõtles Stuart. Seega on tegelikult ükskõik, kuidas kaks objektiivse mõistusega käsitlematut kuid siiski subjektiivselt eksisteerivat tinglikku objekti üheks saavad. Samahästi võib tuba tulla minu ümber kui mina minna tuppa, oli Stuart kindel. Stuart võttis veel ühe lonksu, kergitas veelkord üllatunult kulmu, tõusis ja sulges toaukse. Seespoolt.
Tuba.
Stuarti päevinäinud diivanil (öösiti hoidis Stuart seda riidekapis) istusid kaks suuremat ja kuus väiksemat hiirt ning lehvitasid talle rõõmsalt. Stuart võttis pudeli vasakusse kätte ja lehvitas paremaga vastu. Hiired naeratasid Stuartile ja jätkasid pooleliolevat vestlust. Jutt käis Honoré de Balzacist, pani Stuart tähele. Kuidas saab keegi, kelle eluiga on ainult paar aastat, raisata oma väärtuslikke sekundeid arutelule millegi nii grafomaanlikult mahuka, nii esteeditsevalt sõnarohke ja nii pööraselt igava üle nagu seda on Balzaci looming, ei saanud Stuart aru. Ta kehitas õlgu. "See liigutus tuleb sul juba päris elegantselt välja," kinnitas edevusekuradike Stuartile. Stuart saatis kuradikese kuradile, võttis pudelist korraliku punnsuutäie ja kergitas üllatunult kulmu. Juba kolmas kord täna, märkas ta. Viimase kahe aasta jooksul. Hetkeks valdas teda soov välja otsida sõnaraamat ja sõna “üllatuma” tähendus täpsemalt meelde tuletada, kuid kiirkalkulatsioon pakkus kaheteistkümnest tuhandest toas vedelevast, seisvast, rippuvast, seina külge löödust, riiulisse topitust, kapi alla peidetust jne. raamatust vajaliku kätteleidmisprotsendiks napi 0,012. Ja siiski on see viski, oli Stuart kindel. Ja hea viski, mäletas ta. Kuidagitviisi oli tema liitrisesse sala-"Gorbatchoffi"-pudelisse sattunud ehtne "Blue Label". Stuart tegi kummarduse toanurgas seisvale Nietzsche büstile, mis oli esikus asuva vähendatud, kuid muidu pisiasjadeni täpne koopia. Midagi jäi nagu puudu, mõtles Stuart. Ah jaa, loomulikult. Paaril viimasel kuul rituaali lahutamatuks osaks saanud võiduka naeratuse saatel viskus Stuart pea ees lähimasse raamatukuhja. Pea sai päris kõvasti haiget. Laupa hõõrudes ajas Stuart end istukile, käes Balzaci “Nõbu Pons”. Stuart heitis kiire ja nagu ta lootis, mitte liiga vihase pilgu hiirte poole. Need olid kohmetult vait jäänud. Stuart kaevas raamatu kuhja sisse tagasi ja jäi nõudlikult hiirte poole vaatama. Üksteise järel tõusid need, naeratasid võidukalt, kummardusid büsti poole ja viskusid pea ees raamatukuhja. Rahu oli jälle jalule seatud. Stuart võttis “Nõbu Pons’i”, heitis selle tagantkäe läbi suletud akna välja ja pakkus hiirtele viskit. Hiired nihelesid veidi aega häbelikult, kuid võtsid siis pakkumise vastu. Poole tunni pärast oli pudel tühi, tuba külm ja arutleti relatiivse naivismi kui ühe võimaliku seletuse üle kristlikule kannatusmüsteeriumile.
Stuart pani pähe turbani, relvastas end kahe kõvera türgi saabli ja šunjata filosoofiaga ning oli valmis võtma ette teekonda kööki järgmise pudeli järele.
Esik.
Toauksest väljudes avastas Stuart, et köögiuks oli nüüd välisuksest lugedes paremalt teine. "Oli see ikka tao, mis ta ennist tuppa oli aidanud?" jäi Stuart hetkeks mõtlema.
Eksisteerivad ju veel ka nelja- ja rohkemadimensioonilised ruumipöörised ja -augud. Stuarti esik ei järginud alati Eukleidese geomeetria põhimõtteid. Mõnikord tundus Stuartile, et tema esik vahete-vahel itsitab salamisi kõigi tuntud seaduste üle – siis, kui täiest kõrist naerulagistamisest aega üle jääb.
…Äkitselt ümbritses teda pigem aimatav kui nähtav hämarus ja Stuarti poole pikeeris varblasesuurune kärbes, silmad mõistmisest klaasised, tiibade suminas “Zen-zen-zen-zennnnnn!” kajamas midagi kunagi ammu otsitust, mitte leitust ja jälle kaotatust…
Stuart rehmas käega üle silmade, raputas pead ja irvitas. Ma pole veel nii purjus, ütles ta nägemusele. Ja üleüldse, varblasesuuruseid kärbseid ei eksisteeri, ka nägemustes mitte, teatas Stuart nägemusele veel. Nägemus jõllitas Stuarti mõne hetke solvunult altkulmu ja haihtus siis. Normaalne valgus taastus. Köögiuks oli ikka veel välisuksest lugedes teine uks paremalt. Stuart kehitas õlgu, võttis saablid tugevamini kätte ja asus endale sinnapoole teed rajama.
See osutus märksa raskemaks, kui Stuart oli eeldanud. Peale pooletunnist ägedat mõõgatööd oli ta edasi jõudnud vaevalt meetrijagu. See, et mantlid ja saapad esikus iseseisvat elu elasid, ei olnud Stuartile uudiseks. Aga nende paljunemine siin… Stuart oli alateadlikult eeldanud, et asjade paljunemiseks vajaliku sperma nimi on raha. Ja raha tema kodus ei eksisteerinud. Mitte lihtsalt ei olnud; igasugune raha lõpetas oma oletatavalt maise eksistentsi murdosa sekundi jooksul peale Stuarti välisuksest sisenemist. Nietzsche büsti tagant piilus varblasesuurune kärbsenägemus ja pakkus kahtlevalt: “Ma võiksin sind aidata, Stu…ma ju ikka tohin sind Stuks kutsuda?” Stuart ei pidanud nägemust vastuse vääriliseks ja jätkas raevukalt võitlust rõivamägedega.
Kahe murtud mõõga ja kolme tunni rassimise hinnaga oli tee kööki enam-vähem …vaba.
Köök?
Tõugates köögiukse lahti, Stuart hämmastus. Hallides toonides kopitanud lõhnaga väikese ruumi asemel avanes uksest lõpmatus. Nii Stuartile tundus. Silm ulatus üle avaruse, vaadet piiramas vaid silmapiir ja mõned hiidsõnajalatukad. Stuart astus sammu, sammu, mida oli ta mäletanud ja läbi elanud alates lapsepõlvest. Unedes, kanepi mõju all, happerännakutel.
Uus maailm võttis ta vastu meetripikkuste kiilide tiibade kiledas sirinas.
Stuart naeris. Rõõmust. Mõistusel polnud kehaga enam mingit pistmist. Tao oli saanud üheks. Musta ja valget ei eksisteerinud enam. Oli… Valgus.
Seljataha jäid hiired, Nietzsche, raamatud ja lootusetu püüd kõike mõista. Mõistmine pole oluline, mõistis Stuart järsku.
Ja siis nägi ta Kuningat.
Rex. Tyrannosaurus Rex.
Stuart muidugi oli lugenud saurustest. Aga tal puudus vähimgi aim, kuivõrd majesteetlik ja elegantne suudab 7 tonnine elukas olla oma sihikindlas liikumises. Liikumises tema poole.
Hetkeks tundis Stuart end saagina. Aga seda ainult hetkeks. Momendil, kui tohutud lõuad olid teda pooleks rebimas, läbi valu ja hirmu, tabas Stuarti valgustus. Mina kadus. Jäi vaid ühekssaamise tunne. Ja teadmine, et elu kestab igavesti. Ja arusaam, et Stuart kui isik ei ole tähtis. Tema ja saurus, Saak ja Kütt, moodustavad orgaanilise terviku.
Kustuva mõistuse viimastel hetkedel nägi ta, kuidas Buddha ulatab naeratades käe Nietzschele.
Saurus tõstis oma verise koonu taeva poole ja lasi kuuldavale võidumöirge. Veel ei adunud ta, et nii tema kui kogu ta liigi tulevik on muutunud. Pöördumatult.
La finale.
Kolm päeva hiljem, pargipingil, küsib üks joodik teiselt: “Kas tead, et Stuart on surnud?“