Hoiatus! Lugejad, mulle, arvustajale, ei meeldi eri autorite töid sisaldavad antoloogiad. Elik lugege edasi selle teadmisega!
Aga see kogumik oli siiski päris mõnus. Möödunud „Täheaegades“ on vahel häirima jäänud ja seganud juba lugedes ühele teemale keskundumine näiteks kolmveerandi lugude puhul, aga kui on juba Veenuse-teemaline antoloogia „Hirmu planeet“ (ka ühe loo pealkiri) ning seal juttu Veenusest mitme erineva nurga alt, ei teki mitte „jälle see teema!“ tülpimust, vaid just põnevust, et millise nurga alt siis tolles jutus Veenust vaadatud on?
Järjestus on lugudel ka hea, näha on, et keegi on selle kallal mõtteid kulutanud – samanimeliste tegelastega (või Veiko Belialsi jutus on nali nime kohta kohe eelmise jutuga haakuv) jutud on kõrvuti, lõpust rääkiva pealkirjaga lugu kõige lõpus ning vahetekstide lühikesed, ent meeleolukad lõigud loovad... meeleolu.
Ei tea, kas see oli teadlik valik, et kõige nõrgem lugu, „Raketlastel on karvased kõrvad“, on alguses. Minule tundus igatahes kõik edaspidi loetav mõnus ja põnev, sest seda teksti tarbides oli küll tunne, et no kui igav ja tuim võib üks jutt olla?! Põhimõtteliselt marssis sõjaväeosa läbi vaenuliku maastiku ja selle liikmed surid järgemööda erinevates kokkupõrgetes ning hädades, kusjuures ei toimunud mingit „Ooo! Me peame midagi tarka tegema nüüd!“ jahmatust väeosas, kuhu kuulusid ka teadlased ja mis just avastas intelligentse elu võõrplaneedil - ei, lihtsalt pandi lindudele ladinakeelseid nimesid ja pildistati arhitektuuri.
Intelligentne elu tapeti maha.
Jaa, saan aru küll, et väga vana lugu, aastal 1950 ei nähtud veel asju päris nii kui praegu, jutul oli ka hea lõpp – aga ikkagi. Pärast selle lugemist tundus korraga kõik muu hirmus hea.
Võibolla näiteks Jaagup Mahkra pulplik teos ei tunduks muidu üldse lahe, kui ta selle esimese jutu järel poleks tulnud?
Samas, no kuidas saaks mitte lahe tunduda jutt, kus on kokku segatud eestlaste muistne võitlus saksa ristikoerte vastu, Veenuse amatsoonid ja maalaste planeetidevaheline tegevus?! Ma olen üldiselt karakterifänn ning ilma heade tegelasteta jutt, romaan või romaanisari mitte lihtsalt et ei köida, vaid alati imestan, kuidas sellist saasta ikka avaldatakse – kuid selles loos on sündmustik ja stiil nii lahedad, et peaaegu saab tegelaste skemaatilisuse andeks.
Peaaegu.
No ja kolmas lugu oli juba nii hea, et kuigi esimese taustal tundus lausa oivaline, oleks ta ka omaette lugedes nauditav olnud. „Uppunud jumalus“ Lavie Tidharilt oli nauditavate tegelastega, kel olid ka tunded, üleni täis murranguid loos ja väga mõnus lugemine. Sestsaati ei muutunud kogumik enam kordagi igavaks, kõigis lugudes oli mingi väga arvestatav meeldivus sees ja selliseid seesmiselt üheplaanilisi tegelasi kui esimeses ja teises jutus ei tulnud enam ette.
Vaid viimases loos, Heinrich Weinbergi „Lõpp ei tule enne, kui paks daam laulab“, oli jälle skemaatilisust aimata. Lisaks läks mul natuke aega, et saada aru, mis paks daam? Aaaa! Kosmoselaeva nimi oli ju "Fat Lady"!
Weibergi loos olid omad hetked (keskse tegelase nime seletamine, too nimi osutus olema eesti nime häälduspärasemaks tegemine), ent kokku oli ta siiski pigem normaalne jutt antoloogia lõpetamiseks, ent mitte enamat.
Niisiis, enamik kogumikku alates Lavie Tidhari jutust (mis vist oligi parim – kuigi ega Eleanor Arnasoni ega Veiko Belialsi lood palju maha jäänud) oli päriselt meeldiv lugeda.
Maniakkide Tänav ja J.J.Metsavana esinesid oma tuntud kvaliteedis – arvad, et tuleb selline natuke humoorikas, ent muidu ettearvatav lugu ning ometi suudavad nad iga jumala kord üllatada mõne ootamatu headusega. Muide, nende ühisloomingul on selline pitser peal, et „nagunii huumor“, ent tegelikult on seal nalja täpselt nii palju, et päris tuimaks tampimiseks ei lähe. Kuigi aeg-ajalt on situatsioonikoomika laes, võtavad tegelased neid olukordi täiesti mõistliktõsiselt ja et nad vahel veidi reipamat dialoogi peavad, kui täieliku matusemeeleoluga sobiks, on minu meelest lihtsalt normaalne. Inimesed räägivadki nii, kui nad vähegi normaalsed inimesed on.
Miikael Jekimovist ootasin väga vähe, ent lugu oli paljulubav – kui poleks olnud mõnesid väga ilmseid vigu just asja teaduslikul poolel, oleks see olnud täiesti hea. Veenuse sisemuses elavad lohed! No mida?! Nii lahe!
Kahjuks mõned selged meditsiinilised (kui inimesele nii kõvasti pähe lüüa, et pealuu katki, ei ole ta kohe kindlasti piisavalt teadvusel, et valust valjusti karjuda) ja tehnoloogilised puudused (mis pagana ulmeline relv see on, mille lask ulatub ainult paarikümne meetri kaugusele? Laeng kukub lihtsalt jõetult maha kahekümne meetri järel või?) ning üks ilmne loogikaviga (minnakse tulega lohe vastu, kes on korduvalt koridorid kohutavat, kõikepõletavat tuld täis pursanud) võtsid loo usutavust maha. Kohe lülitus sisse „sul on vaja sisutoimetajat“-mõte autoriga seoses. Ent paljulubav, paljulubav.
Antoloogiale nime andnud „Hirmu planeet“ Paul McAuleylt oli samuti igati meeldiv lugemine. Lugu oli pisut ettearvatav, ent väga hästi omaenda sisemise loogika peale püsti ning ei kukkunud sealt alla.
Ma väga ei põe meie pärismaailma-Veenuse ja kirjanduslike vaatevõimaluste erinevuse pärast – jaa, muidugi on, nagu ka Raul Sulbi oma lõpuartiklis kirjeldas, igasuguseid mõnel ajaperioodil levinud Veenuse-kohaseid hüpoteese, mis hetke teadusliku pilguga üldse kokku ei lähe. Kirjanikud võtsid või võtavad sealt endale meeldivama ja ehitavad oma lood sellele. Vahel on väändumus siia, vahel sinnapoole, ent seni kuni Veenus meie igapäevaelus olulist rolli ei mängi, polegi mingit Kõigile Teada Õiget Veenuse Kujutamist ju olemas. On küll natuke meeldivam lugeda selliseid ulmelisi lahendusi, mis lähevad kokku minu arusaamaga teaduse viimasest sõnast – aga kui lugu on kehv, ei päästa see midagi, ning see on ainult kirsiks tordil, kui lugu hea sattub olema.
Kui erinevatel ajahetkedel on Tõde erinev olnud, tuleb mõtlev inimene paratamatult välja järeldusega „Ühte Tõde ei ole, on erinevad tõed, mis vahepeal kehtivad ja siis jälle mitte“.
Jääbki ainult kirjandust nautida ja no – selles antoloogias on nauditavat kõvasti.