Otsing

Neli poni ja väike draakon sammusid künka otsa Ponyville’i lähedal. „Kas printsess Celestia ütles, milleks ta meil just siia palus tulla?“ küsis Haruldus, lilla lakaga valge ükssarvik. „Imelik, et ta veel siin ei ole,“ imestas Videvikusära, helelilla ükssarvik, karja juht. „Tal pidi tähtis külaline kaasas olema.“ „Külaline, kes on tähtis ja aeglane,“ nähvas Vikerkaaresööst, helesinine pegasus. „Tal võis olla palju tähtsaid asju aja da, enne k ui sai siia tulla,“ kaitses Videvikusära printsess Celestiat, oma mentorit ja kogu Equestria valitsejannat. „Äkki on külalisel hirve sarv, kitse jalg

Aradi nime taha varjuva autori kosmosesõja loo on tõlkinud Osvald Soobel ja toimetanud Taivo Rist. Teos on varustatud tõlkija lühikese eessõnaga ning kättesaadav eraldi väljaande kujul siit: http://www.algernon.ee/node/1077

"Algernoni" toimetus jõudis sel suvel üksmeelsele arvamusele, et toimetuse rollijaotuses tuleks teha muutus - seda ametit eelmisest sajandist saadik pidanud Ats Milleri asemel on uus peatoimetaja Kristjan Sander ehk siis allakirjutanu. Ats Miller jätkab toimetuse liikmena. Olen toimetuse liige juba 16 aastat, 2002. aastast alates ning viimaste aastate jooksul koostanud Atsi aidates hulga "Algernoni" numbreid. Sedalaadi uudise taga on tavaliselt siiski mingid muutused, mitte soov teha kõike edasi nii nagu vanasti ja tegelikult on nii ka seekord. Paraku on neist praegu veel vara rääkida; loodan

Markus Vetemaa "Tarkade kivi ja kannabinoidid" (Punased Palmid 2017). Markus Vetemaa värske romaani sisust on Ulmekirjanduse BAAS-is juba kirjutanud Silver Sära ning siin pole vajadust sellel lähemalt peatuda. Seetõttu jäid arvustuse pidepunkte koostades niiöelda sõelale kaks. Esiteks, romaan piirneb komöödiaga. Autori eesmärk vist ikkagi polnud kirjutada puhast lõdvarandmelist lora, kuid sellest hoolimata askeldavad oluliste tegelastena paari miljardi aasta vanused konnale ja kalale sarnased olendid, kes tarbivad ise ohtralt meelemürke ning kellega kontakti saavutamiseks on kõige õigem viis

Vardjas suunas oma roboti lähemale palgile, millel hunt märgadel sügislehtedel lösutas. Vihm nirises mööda looma karmi halli karva alla. Robot lükkas vardja korraldusel hundi rinda nõela, mille sensorid andmeid kogusid ja tagasi saatsid. Vardjas alustas roboti ümberehitamise kavandamist. Võib-olla saaks seda kasutada kui defilibraatorit. Igatahes pulssi ei olnud. Sajanaelane täiskasvanud hunt oli surnud südameseiskuse tagajärjel, hukkunud samas äikeseotormis, mis oli Vardja Lääne-Alberta Taasmetsistamise Organisatsiooni satelliitsidest ära lõiganud. Vardjas oli teinud mõningaid keerulisemaid

„Raske päev, Janice?” Mees oli pealtnäha kolmekümnendate teises pooles ja naine kahekümnendate keskel. Mees oli tõusnud suurest tugitoolist ja läinud naisele vastu, kui välisuks avanes; esiku ja toa vaheline uks ei avanenud enne välisukse täielikku sulgumist – kosmoseasumi reeglid, mis sest, et neid polnud seal Helli orbiidil kunagi vaja läinud. Naine andis talle möödudes rusikaga kerge hoobi makku. „Ära irvita, tõprakott. Uudistest lugesid?” Ta vaatas tugitooli, kus mees enne oli istunud. Selle ees virvendas õhus tosinaid pilte ja tekstikatkeid. „Seda ma arvasingi. Vannivesi on soe ja puhas?”

Shanidar. Ulmeantoloogia. Koostaja Arvi Nikkarev. Saue: "Skarabeus", 2017. Seni on iga anglo-ameerika ulme jutustiku ilmumine Eestis olnud kaua oodatud ning oluline sündmus. Esimene neist, Ain Raitviiru "Lilled Algernonile" (1976) oli seejuures niivõrd kõrgel tasemel nii tekstide kvaliteedi kui kujunduse poolest, et paratamatult võrreldakse sellega kõiki järgnevaid. "Skarabeuse" kirjastusele ja Arvi Nikkarevile tuleb tänulik olla kolme antoloogia eest: "Aphra" (2005), "Pilet Utoopiasse" (2007) ja "Shanidar" (2017). Väärt lugemismaterjal on neist igaüks, kuid erinevus "Lilledega Algernonilest"

Hoiatus! Lugejad, mulle, arvustajale, ei meeldi eri autorite töid sisaldavad antoloogiad. Elik lugege edasi selle teadmisega! Aga see kogumik oli siiski päris mõnus. Möödunud „Täheaegades“ on vahel häirima jäänud ja seganud juba lugedes ühele teemale keskundumine näiteks kolmveerandi lugude puhul, aga kui on juba Veenuse-teemaline antoloogia „Hirmu planeet“ (ka ühe loo pealkiri) ning seal juttu Veenusest mitme erineva nurga alt, ei teki mitte „ jälle see teema!“ tülpimust, vaid just põnevust, et millise nurga alt siis tolles jutus Veenust vaadatud on? Järjestus on lugudel ka hea, näha on, et