Otsing

Tõlkinud Rauno Pärnits Linn valmistus magama heitma. Lumi kattis müüre ja majade katused oli seinte kohal vaevu eristatavad. Kõle idatuul hajutas korstendest tulvava suitsu. Väravad olid suletud. Mitte keegi ei tihanud paukuvat pakast trotsida. Isegi valvurid jäid siseruumidesse, veendunud, et tänane ilm on ründavate vägede või tavaliste bandiitite paremaks heidutajaks kui seda oleks kõrged müürid. Linnakese taga pimedas kõrgusid Linna varisenud tornid, iidsed ja enamasti elutud ja pimedad. Need rusud olid aidanud linnakest üles ehitada ning siin-seal paistis telliste ja mördi vahel

Raamatute toimetajateks-kujundajateks on märgitud Elen ja Andres Kurik. Kas tegu on perefirmaga? Jah ja ei. Perefirmaga selle poole pealt, et kirjastuse oleme asutanud ühiselt. Tegemist on ammuse soovi realiseerumisega ja üks osa kogu protsessist on kindlasti ka ise loometöös osaleda. See on tõesti see, millega tahame tegeleda. Mis puudutab kirjastustegevust laiemalt, siis ei. Kindlasti ei piirdu valik ainult sellega, mis meile meeldib, vaid püüame saavutada võimalikult laia skaalat ja pakkuda raamatuid igale maitsele ja lugemiseelistusele. Praegusel hetkel ootame oma meeskonda ka häid

Jaroslav Hašek kirjutas ulmet ja mitteulmet läbisegi ning mitteulmet rohkem. Varases nooruses tal mitteulmelisi lugusid polnud, aga seejärel neid ikka aeg-ajalt tuli, ehkki mingit ulmekirjutamise perioodi ka ei paista, igas eluetapis jääb ulme arvulisse vähemusse. Kui vaadata kirjanduslikku taset, siis minule meeldisid mitteulmelised jutud pisut enam. Muidugi ei olnud Hašeki peamine eesmärk ulmet kirjutada. Selleks oli hoopis ateistlikku ja kommunistlikku propagandat teha. Sellegipoolest tundusid need minule üsna aktuaalsetena. Hašek teeb poliitilist huumorit ja tänapäeva Eestis teeb

Tõlkinud Eugen Roomet Kui mu keha Budejovices riigireetmise pärast maha lasti, millise kuriteo koos temaga olin korda saatnud joomahullustuseslendasin mina, heasüdamliku Jaroslav Hašeki hingeke, taevasse. Seda armastusväärset noormeest te kindlasti mäletate? Ta austas keisrihärrat, kirjutas igasuguseid rumalusi ja oli roosa jumega. Kord ütles ta midagi niisugust, millega ükski ei tahtnud nõustuda. Siis süüdistati seda lojaalset meest riigireetmises ja ta lasti maha. Temast tulnuks arvatavasti rääkida kui ohvrist, aga räägiti kui joomarist. Aga kuna j ja o asuvad tähestikus ligistikku, olin ma

Tõlkinud Eugen Roomet Lilla välk viibis tollel Rooma 1596. aasta kardinalide konklaavil, mis kuulutas, et jumalateotajaid hakkab karistama välk. Kuna arutatav küsimus kuulus tema kompetentsi, siis ilmus lilla välk nagu selgest taevast kirikukogusse. Taevasse tagasi tulnud, hädaladas ta, et olevat liiga tormakalt härrade kardinalide seltskonda sööstnud ja selle tulemusena tuleb nüüd kahele neist matused korraldada. Aga samas ta tähendas, et vaataks neid matuseid, mis kahtlemtata väga suurejooneliseks kujunevad, hea meelega pealt. Pühal Peetrusel kulus tükk aega, enne kui suutis talle selgeks

Ettekanne Estconil 2015, mõnevõrra lühendatud

Tõlkinud Eugen Roomet Nende rohkearvuliste hingede hulgas, keda kõige suuremate patuste jaoks määratud 5. osakonnas kinni peeti, oli ka politseiülema Hofbaueri hingeke. 5. osakonna juhataja rittmeister Precechtel ei suutnud teda kuradite nõupidamisel küllaldaselt kiita. Sellest siis olid tingitud need mõningad soodustused, mida talle tehti. Näiteks kasteti teda keeva vee katlasse ainult kord kuus. Muul ajal tiirles ta katelde kohal ja jälgis, et mõni patune hingeke ei ajaks pead, käsi või jalgu välja jahtuma. Kõigist säärastest katsetest kandis Hofbaueri hingeke silmapilk järelevaatajaile ette

Tõlkinud Eugen Roomet Tulin kell pool seitse hommikul maskiballilt. Maad kattis udu, kõle külm näpistas keha. Ent sellest hoolimata otsustasin jalutada saarel mõned korrad edasi-tagasi. Seda nimetatakse tervislikuks jalutuskäiguks. Samal ajal kippus mulle kangesti uni peale. Auru ja udu rüpest välja kooruvat Prahat nägin loojavajuvate lugude alt nagu läbi une. Korraga kolksas mulle miski vastu pead, puuoks, nagu mulle näis. Vaatasin pahuralt üles. See, mida nägin, pani mind jahmatama. Olin kübaraga riivanud mitte puuoksa, vaid kellegi lakk-kamassi. Kõrgemal paistsid mustad püksid. Polnud

Katkend Mari Järve peagi ilmuvast imeulme romaanist "Klaasmeri" (kirjastus Hea Lugu). Julgus Teise näoga, teise moega, ei saa mind keegi ära tunda, nagu vari tähevalgel muutub ilme minu palgel, mul on tuhat nägu, tuhat silma ja suud, püüdmine parem jäta heaga, minu tõde ei saagi teada. Sarapuuvõsa rohelises varjus seistes luges Julgus ammuõpitud salmi ja viimase rea juures lõikas oma patsi ühe noarapsakuga läbi. Ta ei tajunud mingit muutust, aga kui tema peos rippus punakasblond pats, siis juuksesalk, mille ta kõrva tagant vaatamiseks sikutas, oli tumepruun. Ta viskas äralõigatud patsi, mis