Otsing

Kirjastuse "Eesti Raamat" sarjas "Klassikalised lood" on ilmunud gooti romaani zhanri loov Horace Walpole'i "Otranto loss". Äärmiselt soovitav lugemine igale ulmekirjandusest veidigi sügavamalt huvitatule.

Kirjastuselt "Fantaasia" on äsja ilmunud uus antoloogia sarjast "Täheaeg". Koostaja Raul Sulbi. Sisukord: Kristjan Sander, "Ei puhka sinus" Kristjan Sander, "Õhtu rannal" Taivo Rist, "Sõnaga tapetakse enam kui mõõgaga" Veiko Belials, "Kübaramoor" Indrek Hargla, "Tontla metsas" Dani Adler, "Valutuli" Maniakkide Tänav, "Kallis sa oled hale, nii et miks ei võiks ma su piinad lõpetada?" Paolo Bacigalupi, "Flööditüdruk" Jeff VanderMeer, "Balzaci sõda" Siim Veskimees, "Ajast füüsikas ja ulmes" Veel sel aastal peaks ilmuma "Täheaja" 5. anne , mille kohta on koostajal öelda järgmist: Eesti autorite

Kalender kuupäevaga seitsmeteistkümnes oktoober oli seatud seinale ülihoolikas kujundusharmoonias kahe maaliga, millest üks kujutas päikeseloojangut juba kergelt raagus puude kohal ning teine puuviljavaagnat kahe banaani, kolme pirni ja ühe õunaga. Viimase oli Margareth Barkley ostnud tuhande kuuesaja dollari eest ühelt internetioksjonilt. Pildi autoriks oli keegi Jim McConaghey, keda Margareth tavatses geeniuseks nimetada. Tegelikult ei olnud tal aimugi, kes see oli ning ühe korra peale maali ostmist seda nime Google’i otsinguprogrammi sisestades ei leidnud ta samuti ühtegi vastet. Mis otse

Elu pritsumajas kulges tavalist rada. Viimane suurem laks oli olnud paar nädalat tagasi kui kolmas vahetus käis kustutamas üht vana talumaja. Vambola vahetus seevastu oli veetnud rahulikult juba kaks kuud ilma, et oleks olnud midagi suuremat paarist pannipõlengust. Viimane sellinegi vahejuhtum oli olnud juba kaks vahetust tagasi ja ei saanud öelda, et meeskond asjade sellise käiguga rahul poleks olnud. Vambola oli erand, tema oleks meelsasti eelistanud kuskil tulekahjul vett lasta ja redeli otsas turnida, sest alternatiiviks oli igapäevane õppetöö, kus tuli tuupida mitme sekundiga mootorsae

2008. aasta suvel ilmub antoloogia "Soome ulme", milles on järgmised novellid ja lühiromaanid: 1. "Lendav Hollandlane" (2000), Johanna Sinisalo 2. "Berliini näitelavad" (2000), M. G. Soikkeli 3. "Baby Doll" (2002), Johanna Sinisalo 4. "Kuninga kogutud hullused" (2004), Petri Salin 5. "(Kui) Zirma on olemas" (2004), Petri Salin 6. "Igas lihatükis on tahe" (2005), Jenny Kangasvuo 7. "Merelaine naha all" (2005), Jenny Kangasvuo 8. ""Tss, tss!" tegid need" (2005), Anne Leinonen 9. "Teislane" (2006), Anne Leinonen 10. "Jutumeister" (2007), Susi Vaasjoki Kui raamat meeldib, on põhjuseks soome ulme

Morten istus baaripuki otsas ja rüüpas õlut. See ei olnud ei Originaal, Alekokk ega Pulss - see oli lihtsalt õlu! Petlikult maheda maitsega ja kadakatestki kangem. Erinevalt kõrgestisündinud linnaõlledest kargasid kohalikust rüüpest võetud sõõmud kohe kupli alla sumisema ja seda veel enne kui esimene kann poole peale sai. Letitagusel riiulil seisid ka peenemate napside pudelid, aga need olid mõeldud pigem silmailuks kui allavõtmiseks. Üks õige saarlane ei joo magusat viina. Õige saarlane joob õlut. Ja õllekõrvaseks on loomulikult kala, pärit mullusest kui mitte tunamullusest loomusest

Tõlkinud Silver Sära Nii algas lugu vaimudest ja paharettidest, mida Mamilius, parim laps Shakespeare´i loomingus, hakkas parajasti rääkima oma kuningannast emale ja õukonnadaamidele, kui kuningas koos kaardiväelastega sisse tuli ning naise vanglasse viis. Rohkem sellest loost teada ei ole, Mamilius suri varsti ja tal polnud võimalust seda lõpuni rääkida. Milline oleks see lugu olla võinud? Shakespeare kahtlemata teadis ja mul on julgust öelda, et ka mina tean. See ei olnud uus lugu, see oli selline, mida te olete tõenäoliselt kuulnud ja isegi edasi rääkinud. Igaüks võib selle paigutada

Kinniköidetud inimene õla peal on mööda pehmet ja lögast võsa väga raske liikuda. Toomas ei pidanud end just nõrgukeseks kuid ta oli teekonna vältel juba korda viis puhanud. Auto jäi siit umbes kolm kilomeetrit eemale metsa. Oleks saanud muidugi ka masinaga kohale sõita kuid mees otsustas mitte riskida. Esimesed kaks kilomeetrit ei olnudki midagi hullu, kena männik - kõnni ja hing laulab sees. Kuid viimane tuhat meetrit tundus nagu ta oleks põrgu sattunud. Päike lõõskas lagipähe, õhk seisis liikumatult ja metsaalune madaldus lirtsuvaks mätaste ja lepavõsa rägastikuks. Ja putukad, tont neid

Rahu saad, kui tahad põgeneda, kuid ettevaatlik ole soovides: neil kombeks salamisi täituda ja taganemine olematuses... 1. Kihutasin üle säravvalge lumega kaetud lagendiku ja viimaks paistis kätte, reisisihiks olev palkmaja. Minu uus kodu. Panin mootorkelgule gaasi juurde ja sõitsin, lumepihu taevani pritsides, tarekese ette. Ukse esine oli puhtaks roogitud ja võtme leidsin sealt, kuhu endine peremees selle minu jaoks oli lubanud jätta. Astusin majja ja hingasin kergendatult, lõpuks ometi olin pääsenud tsivilisatsiooni käest pakku. Soov siia elama tulla tekkis aastaid tagasi. Ettevalmistused