Otsing

„Ja kust te siia oskasite tulla? Poe juurest küsisite, et kus teil siin mõni imelik elab?“ Kõhn nokkmütsiga mees seisis majakese trepil ja vaatas poissi ja tüdrukut enda ees maja varjus. Poiss oli natuke lühem ja tal olid käes diktofon ja mapp. Tüdrukul oli väikese seene sarnane ümmargune soeng ja ribaprillid. „Päris nii me ei küsinud,“ vastas poiss rahulikult. Nad olid just ennast tutvustanud – üliõpilased, koguvad inimeste lugusid, kellega on juhtunud midagi erakordset. “Folkloor“ oli sõna, mida ta üldiselt ei kasutanud ja „rahvaluulet“ mitte kunagi – sest iga jutustaja rõhutas, et tema lugu

[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"161","field_deltas":{},"link_text":"süsteem.jpg","attributes":{"height":"468","width":"318","style":"width: 318px; height: 468px; margin: 10px; float: left;","class":"media-image media-element file-media-large","data-delta":"1"},"fields":{}}]]Mairi Laurik. Süsteem. Fantaasia 2016. 2015. aasta romaanivõistlusel äramärgitud töö. Mida alustuseks öelda? Et minu meelest oli see täiesti loetav raamat; mul pihta hakates oli raske, aga kui tegelased vaikselt täiskasvanumaks said, tekkis palju paralleele omaenda eluga ning päris põnevus tuli peale? See

[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"160","field_deltas":{},"link_text":"kivirand.jpg","attributes":{"height":"250","width":"200","style":"width: 200px; height: 250px; margin: 10px; float: left;","class":"media-image media-element file-media-large","data-delta":"1"},"fields":{}}]]Martin Kivirand, antoloogia "Pikad varjud" koostaja ning viljakas hindaja Ulmekirjanduse BAAS-is, on asutanud oma kirjastuse. Sel puhul ilmub temaga intervjuu. Küsib Kristjan Sander. Lahkusid kevadel Ajakirjade Kirjastusest ja asutasid oma kirjastuse. Mis on selle nimi ja millised on plaanid? Minu

[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"157","field_deltas":{},"link_text":"farland.png","attributes":{"height":"300","width":"300","style":"width: 300px; height: 300px; margin: 10px; float: left;","class":"media-image media-element file-media-large","data-delta":"1"},"fields":{}}]]David Farland on nimekas ulmeautor, kes on kirjutanud üle 50 romaani. Ta on võitnud Philip K. Dicki mälestusauhinna parima ingliskeelse romaani eripreemia teadusulme romaani "Minu tee Paradiisi" (On My Way to Paradise) eest, Whitney aasta parima romaani auhinna ajaloolise romaani "Inglite kompaniis" (In

[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"155","field_deltas":{},"link_text":"poodud-võõras.jpg","attributes":{"height":"411","width":"265","style":"width: 265px; height: 411px; margin: 10px; float: left;","class":"media-image media-element file-media-large","data-delta":"1"},"fields":{}}]] Jutt on Philip K. Dicki autorikogu nimilugu (Skarabeus 2016) ja selle on inglise keelest tõlkinud Arvi Nikkarev. Jutt ilmub "Algernonis" autori pärijate esindaja loal. Joonistuse autor on Smith ja see on kopeeritud Gutenbergi Projekti e-raamatust https://www.gutenberg.org/files/41562/41562-h/41562

[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"158","field_deltas":{},"link_text":"stone-mother.jpg","attributes":{"height":"320","width":"234","style":"width: 234px; height: 320px; margin: 10px; float: left;","class":"media-image media-element file-media-large","data-delta":"1"},"fields":{}}]] David Farlandi jutu on inglise keelest tõlkinud Kudrun Tamm. Autorilt ilmuvad käesoleva numbri artiklite rubriigis ka nõuanded jutukirjutajale. Siis, kui pilved alles õppisid lendama ning hulkusid tihti märjul jalul mööda maad, oli pika mudase tee lõpus maailmaääre kaljude lähedal linnake, mille

Inglise keelest tõlkinud Kristjan Sander. Autori kodulehekülg: http://hollyheisey.com/ Selles pakikeses on: kolm kirja (koos meie juhistega avamise järjekorra suhtes, inimeste ajaarvamise järgi); üks muusikariist, suupill; üks plastpakk kolme hambaharjaga; üks tuub hambapastat; üks riidest Maa imetaja, karu (edasine liigiline kuuluvus ebaselge), täidetud sünteetilise materjaliga. (Meil on kahju vähese sümmeetria pärast: riidest loom on kunagi ilmselgelt purunenud ja parandatud. Meil kästi seda mitte muuta.) Esimene kiri. 18. juulil 2041. Kallis Ryan! Nad ütlesid mulle, et sa saad sellle pärast

Ärinädala teine päev hakkas peaaegu keskööd tiksuma. Värvilised puulehed tormasid mööda kõnniteed olendite vahelt krabisedes läbi. Ngrlop, Ngrlep, Ngrlip ja Ngrlap seisid teelõigu ainsast tänavavalgustist nii kaugel, et nende varjud joonistusid kehadest kordi pikemaks. Seda polnud tegelikult kuigi palju, sest täiskasvanud inimesele ulatunuks olendid vaevu rinnuni. Nad seisid vaikides plankaiaga piirneva kahekordse ridaelamu ees, uurides oma järjekordset objekti. Aga enne ülemisel korrusel kollaselt säravate lastetoa ja magamistoa tulede kustumist ei saanud siseneda. Metsaküla oli üks Kendra

Ma kirjutan Sulle nüüd neist kõik, mis ma tean. Loe lõpuni. Nad astusid mu eest kõrvale, kui ma öösel pissile läksin ja nende hulk sulgus mu voodi ees uuesti, kui teki alla tagasi pugesin. Nad on üleni hallid: nende riided on hallid, nende juuksed on hallid, nende nahk on hall ja nende silmavalged on silmahallid. Nad on alati väga vaiksed. Pimedas ei ole neid näha ja hämaruses võib vaid aimata, kus nad on. Ainult valges on näha, et nad on üleni hallid. Ma ei tea, kui palju neid on. Kõige rohkem olen näinud kaheksat korraga. Alguses arvasin ma, et nad on kõigil. Kui ma olin väga väike, kurtis