Otsing

Alljärgnev on katkend värskeltilmunud Tiit Tarlapi romaanist ÌMeie, kromanjoonlasedì, millega Pärnu kirjastus Ji avab oma ulmesarja ÌUlmeguru soovitabì. Rohkem infot leiab sarja e-päevikust, mis asub aadressil: http://ulmesari.blogspot.com/ Ehkki planeedi kaaslane oli juba taevasse tõusnud, ei tunginud selle kahvatud kiired kuigivõrd läbi lehestiku ja metsa all valitses endiselt kottpimedus. Mercal, Paet ja meedikuna laipa üle vaatama tulnud Drona Gral liikusid Vikari saadetud dessantlasest teejuhi kannul elektrilaternate valgel. Öises metsas tundus tee pikana. Jalad kippusid alatasa millegi

Viis Haldjakest kummardasid kätki kohale. Ametlik versioon Haldjakeste olemusest väitis, et nad on kui noored tütarlapsed nõtke keha ja sädelevate tiivakestega. Neid tuleb austada, sest neile on antud võime lugeda lõputu tähistaeva avarustest välja inimeste saatust ning nende ennustustel on alati määratud täituda. Ja kui sa juhtud sündima heleda õnnetähe langemise ööl, siis ilmub mõni neist isiklikult sulle Saatuse poolt määratud kingitust üle andma. Ringi liikus ka hulk mitteametlikke arvamusi, mida aga kombekad inimesed omavahel avalikult ei arutanud. Ettevaatuse mõttes. Saatust (ja selle

Garethil on neli last ja pulkputukas. Kolm last kirjutavad juba ka, aga neljas veel ei oska. Ulmelugude kirjutamiseks on tal abiks sagedane teejoomine ja naine, kes tuletab talle meelde, et iga päev tuleks midagi kirjutada. Seni on tema lugusid ilmunud seitsmeteistkümnes keeles, viimati ilmus “Numbreid lugedes” märtsikuu viimasel päeval serbia keeles. Tema tegemistest saab lähemalt teada aadressilt http://www.garethdjones.co.uk/ Tõlkinud Juhan Habicht Kõik teised reisijad olid süstikust juba lahkunud, kui Basil turvavöö pandla avas ning istmelt püsti tõusis. Ta vihkas reisimisega kaasnevat

Tõlkinud Rauno Pärnits. Sileesia samanimelise jõe ääres asunud Neiβe linnakeses rännanud - nii jutustavad vanad kroonikad - palju aastaid tagasi vana moosekant oma torupilliga. Ta elas kuidagiviisi - ei rikkalt, ei vaeselt; puhus oma lookesi algul üksi ja iseendale, ent kui naabrid teda meelsasti kuulama jäid ja vaikses öös ta akende alla kogunesid, sellal kui ta ülal pillimängu nautis, sai ta peagi tuntuks, nii et oli lugupeetud ja armastatud nii vana kui noore poolt ja tegi oma kunsti juba pigem veini kui leiva pärast. Noored tulipead, kes algul ta ta akende all tähelepanelikult kuulanud

Tõlkinud Silver Sära. Ühel hommikul läksime varsti pärast hommikusööki välja ning jalutasime kahe jugapuuheki vahelisel rohusel rajal. Kaste polnud veel varju jäävatelt rohukõrtelt kuivanud ja mõlemal pool rippusid jugapuudel otsekui rebitud lõuendina õhukesed härmalõngalapid. Kui me sama rada mööda tagasi tulime, kummardus vana mees ootamatult, ja lükanud kõrvale heki kõrval kasvava oblikalehe, tõstis maast surnud hiire ning vaatas peopesal lebavat kangestunud keha. Ma nägin, et ta silmad täitusid aegamisi kergelt voolama kippuvate vanainimese pisaratega. „Ta valis endale ise viimse

Patrick Rothfussi "Tuule nimi" oli fantasy vallas üks 2007 aasta üllatusi. mitte nüüd ehk kõigile tingimata meelepärane, aga debüütteosena siiski tugev. ja miskitpidi vastus neile, kes panid omal ajal imeks, miks veetis autor ülikoolis üheksa aastat ja vahetas korduvalt teaduskonda - nüüd on siis selge, et töötas oma romaaniga. eeltööd on asi kahtlemata nõudnud, sest autor on nö tühja koha pealt loonud oma maailma geograafia, ajaloo, religiooni(d), rahasüsteemid, kalendri jne, pluss veel mitmel tasemel maagia. esimese võrdlusena tuli mul aga meelde hoopis Cardi "Enderi mäng" - ja selle läbiv

Ette kantud Estconil, 18. juulil 2008. Niisiis, minu jututeemaks on „Eesti ulme 2007”. Objekti piiritlemiseks peaksin täpsustama, et ettekande pealkirjas nimetatud „ulme” tähendab selles kontekstis nii anriulmet kui ka mis tahes muud üleloomulikku, tänapäeva teadusega mitteseletatavat ilukirjanduslikku teksti. Seetõttu võivad selle mõiste alt leida end autorid, kes ise oma loomingut kuidagi ulmega ei seosta, ja kelle jaoks ULME = SF. On ju Mehis Heinsaar ja Andrus Kivirähk ise intervjuudes öelnud, et nemad oma tekste ulmeks ei pea. Aga ärgu lasku nad end sellest ulmefriikide liigitusest

Ervin istus laua taga ning sorteeris närvilise moega hunnikut helesinisele paberile kirjutatud kirju. Tema hall kortsunud ülikond andis tunnistust, et selles oli ilmselt magatud või vähemalt polnud neid riideid juba väga pikka aega puu peal hoitud, lips oli seotud lõdvalt ja lohakalt. Ümmargused traatraamidega prillid aga särasid seevastu puhtalt ja peegeldasid sinakaid pabereid, tuhatoosi ja mitut tühja konjakipokaali. Ervin tõstis ühe neist mõtlikult üles ja uuris seda mõnda aega. Seal aimdus veidi pruunikat jooki, aga ka tuhaebemeid ja võibolla veel midagi. ‘Käib küll.’ Ta kallas endale