Tõlkinud Eugen Roomet
Nende rohkearvuliste hingede hulgas, keda kõige suuremate patuste jaoks määratud 5. osakonnas kinni peeti, oli ka politseiülema Hofbaueri hingeke.
5. osakonna juhataja rittmeister Precechtel ei suutnud teda kuradite nõupidamisel küllaldaselt kiita. Sellest siis olid tingitud need mõningad soodustused, mida talle tehti. Näiteks kasteti teda keeva vee katlasse ainult kord kuus. Muul ajal tiirles ta katelde kohal ja jälgis, et mõni patune hingeke ei ajaks pead, käsi või jalgu välja jahtuma. Kõigist säärastest katsetest kandis Hofbaueri hingeke silmapilk järelevaatajaile ette, kes tähendatud hinged jalamaid tulipunase plaatinatraadist võrguga katlast välja tirisid ja nad elektrivasara alla saatsid, mis neid senikaua tagus, kuni nad ise ka tulipunaseks muutusid. Siis lasti neist elektrivool läbi, määriti üle dominiiklaste vedela roojaga ja heideti katlasse, kus ägasid jesuiidid. Ja öördaja hingekesel lubati ühe minuti jooksul vaadata üht grammi allikavett, mis klaastorus selle ruumi sissekäigu kohal üles oli riputatud, kus asusid katlad keeva väävliga.
Teised patuste hinged Hofbaueri hinge ei sallinud ja pritsisid teda keeva väävliga, kui ta nende kateldest üle lendas. Kui Belzebul, kes tavaliselt kord tuhande aasta jooksul 5. osakonda inspekteerimas käis, neilt päris, kas nad ikka saavad kätte oma igapäevase annuse sublimaati koos arseeniga, kasutasid nad juhust, et Hofbaueri hinge peale kaevata.
Belzebulile oli aga öördaja hingeke väga meeltmööda. Ta austas teda juba viiendat korda pikema jutuajamisega ja lubas, et kui ta ka järgmised kümme tuhat aastat samamoodi ennast ülal peab, saab ta tükikese jääd suukastmiseks. Aga kaebajad hinged käskis heita kanoonikute katlasse.
Nii kujunes lõppude lõpuks välja olukord, et ükski patune hing ei tahtnud enam politseiülema hingega rääkida peale loodusteadlase Narcissi patuse hinge. See oli siia sattunud ühe keemilise ühendi tõttu, mille tagajärjel pool linna koos leiutajaga õhku oli lennanud. Kuradid hoidusid leiutajast tema targa jutu tõttu eemale ja ta hakkas sõbrustama härra Hofbaueri hingekesega, kes, kuigi haput nägu tehes, lubas teda ikkagi lobiseda, mida ta heaks arvas. Muide, ka professori hing kasutas soodustusi, sest temale tehti ülesandeks koostada kergesti sulavaist metallidest segusid, kuhu kasteti vähema patukoormaga hingesid. Mõlemad hinged lõbustasid endid, kuidas suutsid, ja sosisklesid salapäraselt, eriti viimasel ajal.
Loodusteaduse professori hingele oli tulnud geniaalne idee, kuidas salaja mõni tilgake vett saada. Ta kinnitas oma seltsilisele, et lähtub püha Augustinuse väitest, kes ütleb, et põrgusse sattunud patused on esialgu samasugused nagu olid maa peal. Põrgu administratsioon heidab nad otsekohe keeva väävli ja tõrva, hiljem sulaasfaldi katlasse. Aga miks neid mitte enne destilleerida? Võib-olla õnnestuks sel teel mõni tilgake vett saada? Kui juba põrgus on elektrivasar, miks mitte konstrueerida ka seade patuste destilleerimiseks? Peaasi, et selle mõtte vastu hakkaks huvi tundma rittmeister kurat Precechtel, edasi läheb juba kõik nagu lepse reega. Politseiülema hing nõustus sellest rittmeistrile, osakonna ülemale rääkima. Ja asus asja juurde.
«Ekstsellents,» alustas ta peenikese häälega, «mulle näib, et uustulnukate piinamine ei ole küllaldaselt tõhus.»
Tema ekstsellents süngestus. «Kes tohib niiviisi rääkida,» lausus ta rangelt, väljaõmmeldud sabaga vehkides. «Piinamist teostatakse vana korra ja kombe kohaselt.»
«Ekstsellents,» jätkas öördaja hing, «ei oleks paha uustulnukaid-patuseid destilleerida. Professor Narcissi hing kinnitab, et see on väärt piinamisviis. Sellega saab nalja: patused kisavad hullemini kui Papini* väävli, tõrva või asfaldi katlas. Uued patused saavad põrgupiinu tunda tugevamini, kui neid pikaldaselt destilleerida. Nad uluvad ja röögivad mis hull.»
Osakonnaülem kiitis hinge, et ta nii hästi hoolitseb oma uute seltsimeeste eest, ja kutsus professori hinge enda juurde. See tegi talle selgeks destillaatori ehituse. Ülemale plaan meeldis ja ta andis käsu valmistada destilleerimisseade värskete hingede jaoks, kasutades tööks monteerijate patuseid hingesid.
Esimene katse teostati paksu Hispaania piiskopi kallal. See narr rääkis midagi pühast inkvisitsioonist, kuid keegi ei pööranud sellele tähelepanu ja ta pea kohal keerati destillaatori kaas kinni. Siis tehti tuli alla ja Hispaania piiskop hakkas destilleeruma. Läbi tule praksumise kostis katlast: «Miserere mei, domine, sicut magnam misericordiam tuam.»**
«See sind ei aita,» tähendas professori hing irooniliselt samal ajal, kui politseiülema hing jälgis kärsitult, kas eristuv vedelik destillaatorist juba tilgub.
Kõrval peksid kuradist valvurid kellelegi tõrksale patusele vastu nägu. Vähehaaval hakkas aparaadist suurte tilkadena vedelikku tulema. Mõlemad hinged seadsid juba oma peod alla, kui korraga osakonnaülem kohale jooksis. Kohkudes pritsisid hinged vedelikku ümberringi, kusjuures mõned tilgad langesid ka rittmeistrist kuradile, kes hirmsa ulumisega põlevaks fosfortuletikuks moondus. Kostis kohutav raksatus ja kõik lendasid põrgupõhja. Hispaania piiskopist oli destilleerimisel saadud pühitsetud vett.
___________________________
* Papini katel - Prantsuse füüsiku Denis Papini (1647-1714) poolt konstrueeritud kinnine kaitseventiiliga varustatud aurukatel, milles vesi kõrgrõhu tõttu keeb kõrgemal temperatuuril kui lahtiselt.
** Halasta mu peale, issand, oma suures kaastundes (ladina keeles)