Tõlkinud Silver Sära
Ma tegin just praegu aasta tehingu ega suuda ära oodata, et saaksin sellest vanaemale rääkida.
Kohe, kui klient lahkus, keerasin esiukse lukku, keerasin ette papist sildi „Suletud“ ja suundusin tahapoole. Surudes viimast ostu pluusi vastu, sisenesin kaubast pungil laoruumi, põikasin mööda pronksist mereväekahurist, oleksin peaaegu särgiga takerdunud roostes raudrüü vastu ja liikusin edasi mitmesuguste muude esemete vahel, mis olid riiulitele asetamiseks liiga suured või rasked. Suurem osa sellest kraamist oli siin olnud juba enne minu sündimist ja asub tõenäoliselt siin samas ka kaua pärast seda, kui mu hüpoteetilised tulevased lapsed äri üle võtavad. Iial ei või teada, millal õige ostja tuleb ja perekond peab silmas pikemat perspektiivi.
Vanaema Heide oli meie kontoris ja istus laua taga. Ta oli klaviatuuri kõrvale lükanud, et teha ruumi solitaire´ile, mida ta mängis kolmeteistkümnenda sajandi Egiptuse tarokaartidega. Ta ei tõstnud õieti pilkugi, kui ma sisse marssisin.
„Vanaema, kas sa tead, et sa saaksid mängida seda arvutis?“
Ta asetas kaardi pärast mõnesekundilist mõtlemist ühte tulpa. „Kas sinu moodne vidin suudab võltsida tunnet, mida annab kulunud servadega kaardipaki segamine? Simuleerida ühe kaardi asetamist täpselt õigesse kohta, et tuleks perfektne mäng? Ma arvan, et see pole nii.“ Ta vaatas mulle üle prillide otsa. „Vanamoelised kombed on peaaegu alati paremad.“
„Noh jah, ma ei tulnud siia selleks, et taas selle üle vaidlema hakata. Arva, mille ma just praegu pandiks sain.“
Ma astusin lähemale ja panid taskudimensiooni vanaema ette. See nägi välja nagu toonikupurgi kõrgune klaaskera, mis oli aga püramiidikujuline. See oli täidetud mereveega. Selle keskel hõljus niivõrd ebaloomulikest soomustest, kombitsatest ja kehavormidest koosnev olevus, et sellele otse pealevaatamine pani pea valutama. Kui see poleks olnud asetatud meie aegruumi kontiinumist väljapoole, oleks see olnud kruiisilaeva suurune ja pidanud kaaluma vähemalt sama palju kui väike mägi – ja just see teebki taskudimensioonid nii neetult mugavakas ja käepäraseks.
Vanaema võttis püramiidi kätte, lükkas prillid ninal ülespoole ja kiikas sisse.
„Mis see on?“ küsis ta.
„Cthulhu,“ ütlesin mina rahulolust pakatades.
„Gesundheit,“ ütles vanaema. Ma polnud kindel, kas ta tegi nalja või mitte. Tõenäoliselt mitte.
„Ma ei aevastanud,“ ütlesin mina. „Selle nimi on on Cthulhu. See on iidne ärevuse ja õuduse jumal, surnud, ent unelemas.“
Näis, et see ei avalda vanaemale muljet. „Mida see teeb? Peale unelemise.“ Ta pööras aeglaselt taskudimensiooni, et selle sisu uurida.
„Teeb? See on universumi tundmatute sügavuste sümbol, mille kõrval on inimkond tähtsusetu kääbus. Pealegi, see on jumal. Kui palju aega on möödas, kui meil viimati mõni neist poes saada oli?“
„Tuhande üheksasaja kaheksakümne teisel,“ sõnas ta hetkegi mõtlemata. „Argentina valitsus andis pandiks mõned Guarani loodusjumalad, et finantseerida Falklandi konflikti. Ega neil sellest eriti kasu polnud.“
Mina seda ei mäletanud, aga ma olin 1982. aastal veel mähkmetes.
„Kolumbuse-eelsed jumalused vaevalt et arvesse lähevad. See,“ osutasin ma püramiidile, „on ehtne kraam.“
Vanaema lõpetas jumala uurimise ja asetas taskudimensiooni arvuti peale, pastakatega täidetud kohvitassi kõrvale. Ta vaatas nüüd taas minu otsa.
„Ja kui palju sa selle haruldase ning unikaalse artikli eest maksid?“
Ma ütlesin talle.
Vanaema mossitas huuli ja vahtis mulle ainiti otsa, kuni ma pilgu ära pöörasin. Alates ajast, mil ma väikese tüdrukuna fööniksitopise tiiva ära murdsin, oli vanaema hoidnud just selle hävitava ilme juhtudeks, kui ma olin midagi eriti räigelt tuksi keeranud.
„Kes iganes selle pandiks jättis, ta võttis raha vastu ja lasi jalga,“ teatas ta. „Tagasi ta ei tule. Naudi seda järgmise kuu jooksul ja loodame, et mõni loll erutub selle ülekaalulise kaheksajala peale samavõrra nagu sina. Kui mitte, siis võib-olla saame selle müüa naelhaaval mõnele sushirestorani ketile.“
„Sul pole kunagi mingit usku minu tehingutesse.“ Panin käed rinnal risti. „Ma pole enam väike tüdruk ja ma olen veetnud kogu oma elu siin kaupluses. Millal sa hakkad minu otsuseid usaldama? Ma ütlen, et me tegime head kaupa, ja ma tõestan seda.“
„See pood on täis sinu üliagara nooruse vigasid, Sylvia.“ Ta osutas laoruumi poole, mis oli kolast pungil. „Mina sain oma osa sinu vanuses kätte. Pandimaja äri on lihtne. Võta vastu kvaliteetseid tuntud asju, mida on kerge liigutada, ja võta neid sisse odavalt. Mida rutem sa sellest aru saad, seda rutem oled sa valmis perekonnafirma üle võtma.“ Seejärel tõmbas ta oma pakist järgmise kaardi, andes mõista, et vestlus on läbi.
Kui su perekond juhib maailma vanima pandimaja tegevust, on latt kõrge. Ma mõtlesin, kas vanaemal olid samasugused probleemid, kui ta oli saanud äris töötamiseks piisavalt vanaks, see oli siis enne seda, kui vanavanaema Hannelore tagasi tõmbus.
Pandimaja reeglite järgi on kliendil kolmkümmend päeva aega, et oma pant tagasi saada. See jättis mulle küllalt palju aega, et potentsiaalseid ostjaid otsida. Mul oli selleks mitmeid juhtlõngu, aga ma alustasin kõige loogilisemaga.
Ma keerasin esiukse lukust lahti, pöörasin ette sildi teise poole „Avatud“, lülitasin läptopi sisse ja logisin end Craigslisti.
#
Selleks ei kulunud kuu aega. Esimene huvitatud asjaline ilmus kohale loetud päevade sees.
„Mina olen Keldmo, Sügaviku Omade Suur Prohvet,“ teatas see kohutvalt paks mees. Tal oli üll mingisugune tooga või hommikumantli värk, tõenäoliselt seetõttu, et keegi ei valmistanud tema suuruses pükse. „Ma saan aru, et te olete hiljuti suure Cthulhu enda valdusesse saanud?“
„Saime. Või saame, kui eelmine omanik ei maksa laenu kolme nädala jooksul tagasi. Kui palju te olete nõus maksma?“
„Kas tuhandete kummardajate surematust tänutundest ei piisa?“
„Kaugeltki mitte.“
„Mul pole palju raha.“ Keldmo pühkis võimsatelt põskedelt taskurätikuga higi. „Kogudus pole viimastel aastatel eriti pühendunud olnud. Annetuskauss toob napilt niipalju sisse, et leivakannikas lauale tuua.“
Ma hoidsin tagasi keelele tõusnud loomuliku vastuse. Keldmo poleks mu teravmeelsust niikuinii hinnanud. Kui tal üldse kunagi huumorimeel oli, sõi ta selle tõenäoliselt ammu ära.
„Kui ehtne Cthulhu on vaatamiseks välja pakkuda, siis kindlasti muutub kõik vastupidiseks,“ laususin mees. „Kummardajad saavad jõudu juurde, hakatakse aktiivselt liikmeid juurde värbama, sedasorti asjad.“
„Te ei kavatse seda üles äratada ja maailmale kallale lasta, ega?“
„Jumala eest, ei,“ ütles Keldmo. „Elus jumal võib olla ohtlik ja ettearvamatu. Mis siis, kui sellel on järgijatega teised plaanid kui minul? Ei, parem on lasta magaval õudusel rahus olla.“
„Tore,“ sõnasin mina. „Palju te olete nõus maksma? Tegelikult?“
Keldmo tegi oma pakkumise. See oli märkimisväärselt väiksem kui see, mille mina olin investeerinud, aga see oli kõigest algus. Ma ütlesin sektijuhile, et hoian temaga kontakti ja saatsin ta minema.
#
Nädal hiljem ilmus kohale grupp olevusi paralleeluniversumist. Nad nägid välja üldiselt nagu televiisoris kujutatavad tüüpilised hallid tulnukad, kui teletulnukatel oleks uimed ja lõpused. Ma vahtisin neid ammuli sui, ületades arvatavasti viisakuse piirid. Külalised pralleeluniversumist on tõepoolest haruldane vaatepilt, isegi meiesuguses asutuses.
„Me vajame teie veealuse jumala teenuseid,“ ütles grupi juht.
„Milliseid teenuseid?“ Ma lihtsalt pidin seda teadma.
„Meie oleme veeolendid,“ ütles juht, kelle ma mõttes Nemoks ristisin. „Meie vetesse on hiljuti tunginud meremaod. Kuna me oleme patsifistid, siis ei saa me selle hädaga ise tegeleda. Aga on teada fakt, et Sügaviku Omad on ookeani loomulikud kiskjad. Me soovime Cthulhu üles ajada ja maailma peale lahti lasta, et ta saaks kõik meremaod ära süüa.“
Mul oli oma arvamus nii selle plaani kui ka Cthulhu kavatsuste kohta, mida too võib teha Nemo rahvaga, kui meremaod ükskord otsa saavad. Aga vähemalt ei soovinud nad äratada Cthulhud selles universumis. See oli suur pluss.
„Kui palju te maksta saate?“
Tulnukad pistsid pead kokku ja pidasid nõu.
„Lisaks sellele, et me oleme patsifistid,“ ütles Nemo, „on meil ka rahatu ühiskonnakorraldus. Me ei kaevanda, püüa kala ega valmista kunstiteoseid. Me elame harmoonias loodusega ja sööme vetikaid. Ma kardan, et meil ei ole midagi, mida teie väärtuslikuks peaksite. Aga,“ lisas ta rõõmsalt, „me ei taha teie jumalat ära osta. Me tahame seda ainult laenata. Me tagastame selle hea meelega ja ideaalses seisukorras, kui see on söönud.“
Ma kortsutasin kulmu. Mõte saada ärkvel ja süüa saanud Cthulhu tagasi ei tundunud meelitav.
„Te aitaksite päästa terve tsivilisatsiooni,“ ütles Nemo. „Kindlasti eksisteerib selles universumis kaastunde mõiste?“
Mul oli naiivsetest patsifistidest kahju, aga ma olin ka üsna kindel, et ma ei teeks neile mingisugust positiivset teenet, kui laseksin Cthulhu lahti ühiskonnas, mis ei tule toime isegi mõne meremaoga. Pealegi juhtisin ma äri, mitte Dimensioonidevahelist Märgalade Säilitamise Ühingut.
Ma ütlesin Nemole, et mõtlen sellele, ning juhatasin tema ja ta sõbrad pandimajast välja.
„Mitte keegi ei anna sulle raha,“ hõikas vanaema laoruumist, kui uks oli nende järel sulgunud. „Aga ma olen kindel, et sa suudad leida hulga tüüpe, kes tahaksid sul selle tasuta käest ära võtta.“
Ma kiristasin selle peale hambaid ning hakkasin taas armujookide riiuli juures kaupa sorteerima ja silte sättima. Kuna keegi oli hiljuti “The Cloversi” iidvana hiti järjekordselt edetabelitesse laulnud, oli meil Number Üheksa pidevalt otsas. Hoolimata faktist, et nii palju kui mina teadsin, maitses see nagu trolliokse.
#
Oli möödunud peaaegu kaks nädalat ja ma hakkasin juba muretsema, kui saabus veel üks huviline. Seekord oli see pikk kõhn mees, kes kandis mantlit, mida kaunistas õlgadele kinnitatud lõvilakk. Lämbe augustikuu ilm ei paistnud teda häirivat. Tema laial rinnal ilutses mitu rida hambaid, mis olid lükitud kaelas rippuva nööri otsa. Ma oleksin võinud vanduda, et mõned hambad olid inimese omad, aga ma ei ole hambaarst. Vöö küljes kõlkus pikk mõõk.
„Mina olen söör Barnabas, Püha Jüri Ordu Suurrüütel,“ teatas ta valjema häälega, kui see tingimata tarvilik oleks olnud.
„Tere tulemast,“ ütles vanaema. Söör Barnabasi reljeefsed musklid ja sügav bariton meelitasid ta tagant otsekui võluväel kohale. „Mina olen Heide. Ja tema on mu tütretütar Sylvia. Ta on vallaline.“
„Madam.“ Söör Barnabas kummardus ja suudles vanaema kätt. „Mu daam,“ kummardas ta seejärel galantselt minule. Ma võiksin vanduda, et kuulsin vanaema minestamas.
„Ma otsin Püha Jüri Ordu ülesandel koletist Cthulhu, kes on väidetavalt teie valduses. Kas te aitate mind mu otsiskelus?“
„Kas teie otsiskelu on pühendatud mõnele daamile?“ küsis vanaema.
„Milleks te seda tahate?“ küsisin mina, enne kui vanaema jõudis oma kosjasobitamisega jätkata.
„Me oleme Püha Jüri Ordust,“ ütles Barnabas. „Kas see pole siis selge?“
„Selgitage.“
„Me jahime ja tapame lohesid.“
„Lohed on välja surnud,“ ütles vanaema.
„Suur tänu!“ lausus Barnabas. „Me püüame kinni ka selle Cthulhu ja tapame. See saab olema kuulsusrikas tegu. Hakatakse looma laule ja...“
„Cthulhu ei ole lohe,“ katkestasin ma teda.
„Rangelt võttes on teil õigus,“ ütles Barnabas. „Aga tal on soomused ja tiivad ja ta on jõle elukas. Viimasel ajal on see kõige sarnasem, millele me loota võime.“
„Mõistan.“
„Mõte rüütlikambast, kes üritab muistsest jumalast teda odadega torkides jagu saada, oli lõbus, aga ainult seni, kuni mulle meenus, et ma jagan nendega sama planeeti. Ja et need odad ajavad Cthulhu tõenäoliselt vihaseks. Vihasemaks. „Mida on teie ordu valmis selle õiguse eest maksma?“
„Püha Jüri Rüütlid annavad vaesusvande. Aga teie abi jäädvustatakse igaveseks meie ordu annaalides. See on parem kui lihtsalt raha.“
Vanaema kortsutas kulmu. „Vaesus on kõige rumalam vanne, mille üks rüütel võib anda. Kuidas ta siis korraliku kaasavara kokku saab?“
Kurnava veerandtunni jooksul üritas Barnabas meid veenda talle Cthulhud tasuta üle andma. Ma lubasin seda kaaluda, et teda lihtsalt uksest välja saada.
„Ma ju ütlesin sulle, et keegi ei maksa selle eest raha,“lausus vanaema, lastes pilgul puhata rüütli tagumikul, kui too mööda tänavat edasi kõndis.
Ta eksis.
#
Kaks päeva enne seda, kui Cthulhu pidi ametlikult kaupluse omandiks saama, oli saabunud järgmine ja viimane potentsiaalne ostja. Ta oli tumesinises ülikonnas keskmist kasvu keskealine raskesti kirjeldatava välimusega mees, selline inimene, kellele sa rahva hulgas kunagi teist pilku ei heida. Ainuke iseloomulik tunnus oli alumiiniumist käsikohver, mille ta kolksatusega minu ette letile tõstis.
„Ma sooviksin ühe Cthulhu, palun,“ ütles ta kohvrit avades. See oli raha täis.
Taas ilmud eikusagilt vanaema. Ainus asi, mis peale täiuslike rinnalihaste suutis teda kiiremini kohale meelitada, oli raha täis kohver.
„Oleme kokku leppinud,“ ütles ta. „Aga te peate kolmapäeval tagasi tulema. Eelmisel omanikul on kuni selle ajani õigus enda omand tagasi nõuda. Seadused ja reeglid, saate aru.“
„Ma olen valitsusest, proua. Ma kinnitan teile, et teil ei mingeid probleeme, kui te selle olevuse mõned päevad varem üle annate.“
„Mis te sellega teha tahate?“ Ma ei usaldanud valitsust. Kes usaldaks? „Kas see on see miks-leppida-väiksema-kurjusega värk? Aga valimisteni on ju veel kaks aastat?“
„Väga naljakas,“ ütles mees, aga tema hääletoon ja pilk rääkisid muud. „Minu osakonna ülesandeks on hävitada ohtlikke asju ja olevusi, enne kui nad saavad võimaluse lahti pääseda ja kõiki tagumikust hammustada. Teie tegevus on alati meie radari vaateväljas.“ Ta pöördus vanaema poole. „Te peaksite asjad enda jaoks kergemaks tegema ja raha vastu võtma. Ma oleksin võinud sama kergelt liigitada Cthulhu massihävitusrelvaks ja konfiskeerida selle ilma igasuguse kompensatsioonita.“
Vanaema ajas selja sirgemaks ja vahtis valitsuse agendile leegitseva pilguga otsa. „Ei, te poleks võinud. See on iidse väega koht ja minu esivanemate sajad sugupõlved on katnud selle valvurite ja ohutistega. See on teiesuguste jaoks liiga kõva pähkel. Minge.“ Vanaema osutas ukse poole. „Mulle ei istu, kui mind mu oma töökohas ähvardatakse. Tulge kahe päeva pärast tagasi ja me kaalume teie pakkumist.“
Sõnagi lausumata läks mees minema.
#
Kolmapäeval ärkasime vanaemaga tublisti enne tööpäeva algust tänavalt kostvate valjude helide peale. Me mõlemad panime end riidesse ja tulime alla poeruumi asja uurima. Väljas käis kõva tramburai.
Sajad Sügaviku Omade kummardajad seisid vastakuti sama muljetavaldava sõjaväeüksusega, kellel oli kaks helikopterit ja tank. Keset tänavat seisid õlg-õla kõrval kümmekond rüütlit ja paljastasid hambad igaühe peale, kes liiga lähedale tuli. Ja igal pool sagis väikseid, halli nahavärvi ja lõpustega tulnukate gruppe, kellel kõik teised peal trampisid.
„See on hullumeelsus,“ ütlesin mina. „Nad hakkavad iga minut üksteist maha tapma.“
„Ma teadsin kohe, et sellest Cthulhust tuleb ainult häda,“ ütles vanaema. „Ma peaaegu soovin, et nad asja võideldes selgeks teeks.“ Aga ma teadsin, et tegelikult ta nii ei mõtle.
Sees oli meil täiesti turvaline. Pandimaja ruume kaitsevad mitmed loitsud, ohutised ja võlusõnad, mis on perekonna poolt sajandite jooksul kokku korjatud. Sissetungijal oleks kergem pääseda Buckinghami paleesse või Valgesse Majja.
Aga see ei seganud neid omavahel tänaval kisklemast. Ja vanaema mõtlematut kommentaari tähele panemata jättes ei saanud me sel juhtuda lasta.
„Ma tean, et sa tahad teha asju traditsioonilisel moel,“ ütlesin vanaemale, „aga mina vastutan selle segaduse tekitamise eest ja mina pean asjad korda ajama. Olukord nõuab kaugemale ette mõtlemist, mittetraditsioonilist lähenemist. Kas sa usaldaksid selle asja minu lahendada?“
Vanaema kõhkles ainult ühe lühikese hetke, naeratas siis ja noogutas. Ma keerasin meie äri esiukse lahti ja astusin välja.
#
Mõni minut hiljem olin kogunud kõigu grupeeringute juhid poodi sisse. Kedmo, söör Barnabas, Nemo ja agent, kelle nimi osutus – sugugi mitte üllatavalt – Smithiks, põrnitsesid üksteist. Pinge oli nii tihe, et tõenäoliselt poleks saanud seda ka söör Barnabasi mõõgaga lõigata.
„Ma võin lahendada käesoleva probleemi nii, et kõik rahule jäävad,“ ütlesin. Kõik neli kuulasid tähelepanelikult.
„Söör Barnabas, saage tuttavaks dimensioonidevahelise tulnukaga. Tema maailm kannatab kohutava meremadude uputuse käes.“
„Oh?“ Rüütli suust hakkas meremadude jahtimise mõtte peale sisuliselt ila tilkuma.
„Kas te olete nõus väitega, et meremaod on lohele geneetiliselt palju lähemal kui üks surnud muistne jumal?“
„Täiesti kindlalt, mu daam,“ ütles söör Barnabas.
„Kas te võtate ette nende jahtimise õilsa ülesande ja loobute vahetuseks kõigist edaspidistest nõuetest Cthulhu suhtes?”
„Rõõmuga, mu daam.” Ta koputas suure rusikaga rinnaplaadile oma südame kohal.
Ma pöördusin Nemo poole. „Ja kas teie olete nõus rüütleid aitama ja loobuma rumalast mõttest lasta oma ökosüsteemi veel ohtlikum kiskja?”
„Nad tunduvad üsna verejanulised,” ütles Nemo, „ent siiski auväärsed. See näib olevat suurepärane lahendus.”
Need kaks lahkusid poe ruumidest, et viia sõnum oma rahvastele. Nad arutasid juba logistika, laskemoona ja rüütlite auks loodavate laulude küsimusi.
„Olgu, see oli lihtsam osa,” pöördusin ma ülejäänud osaliste poole.
„Ma ei luba, et ohtlik olevus satuks ususekti kätte,” ütles Smith.
„Ma ei lase neil oma jumalat mõrvata,” ütles Keldmo.
„Te ei saa mind takistada. Kogu armee on minu käsutuses.”
„Minu jüngrid on kõikjal. Kui te julgete kas või ühte meie jumala peakombitsat puudutada, maksavad nad veriselt kätte. Minu inimesed ei kõhkle tappa ja surra minu eest.” Keldmo ohkas. „Olgu, vähemalt mõned neist.”
„Mitte mingit suremist, mitte mingit tapmist. Ma juba ütlesin teile, et mul on lahendus. Oodake siin.” Sööstsin laoruumi.
Tulin tagasi, käe all suur hõbetaldrik.
„Keldmo, te ütlesite mulle, et et te ei taha Cthulhud üles äratada, vaid vajate tema kuju, et omale järgijaid juurde saada.”
Keldmo vaatas mind, oodates, et näha, kuhu ma sihin, aga ei vaielnud vastu.
„See on nõiutud taldrik, osa sarnasest komplektist. See tekitab täpse koopia mis tahes objektist, mis on asetatud teisele taldrikule, nii kaua kui see seal paigal on.” Ma koputasin õrnalt taldriku serva ja sellele ilmus püramiidi taskudimensioon. Ma pakkusin taldrikut Keldmole, kes haaras selle ahnelt enda kätte. „Te võite seda vaadata, puudutada ja kontrollida, et see on kenasti ja turvaliselt teisel taldrikul, mis asub meie pandimaja tagaruumis. Ainult ärge koopiat taldriku pinnalt eemaldage, muidu loits lõpeb.”
„Mis teisse puutub,” pöördusin ma Smithi poole, „siis Cthulhu tapmine ei ole lahendus. Teil pole vaja probleeme Keldmo jüngritega ja ma kahtlen tõsiselt, kas te seda nii või teisiti tappa suudate. Nii et ma pakun teile meie asutuse teenust jätta see alatiseks meile hoiule.” Smithi ilme oli kahtlev, aga ma jätkasin veenmist. „Terves maailmas on ainult mõned kohad, mis on turvalisemad kui meie pandimaja. Te teate seda, sest muidu oleksite tulnud püsside täristades sisse, et Cthulhu jõuga ära võtta. Mitte keegi ei pääse siin sellele ligi ja kui keegi tahab üritada, usub ta niikuinii, et see on Keldmo inimeste käes. Keldmo hoolitseb selle eest, eks ole?”
Keldmo noogutas, rasvunud näol lai irvitus. Smith mõtles sellele ja noogutas lõpuks samuti.
„Loomulikult tahame me oma teenuse eest tasu. See kotitäis rahaga katab esimese saja aasta rendi. Meie järeltulijad võivad pärast seda riigiga uuesti läbi rääkida.”
Selle peale vajus Smith veidi pikemalt mõttesse, aga ta ei suutnud mu plaanis silmanähtavaid mõrasid leida.
#
Mitu tundi hiljem olid lepingud koostatud (kolmes eksemplaris, taoline on valitsuse reegel) ja alla kirjutatud ning kõik olid lõpuks läinud. Rahakohver lebas meie kontoris Cthulhud majutava hõbetaldriku kõrval. Smith tahtis kohvrit tagasi, aga vanaema muutus viimasel hetkel pirtsakaks ja nõudis, et see jääks lepingu osana meile. Ilmselt karistas ta ikka veel Smithi tolle varasema ülbitsemise eest.
„Kas sulle meeldis, kuidas ma kõik õnnelikuks tegin ja selle käigus hõbetaldriku kõva nutsu eest maha müüsin?” Ma sain hästi hakkama ja väärisin võimalust hoobelda. „Ja me saame isegi Cthulhu enda kätte jätta. Valitsused ja sektid tulevad ja lähevad ja kes teab, mis see võib paari põlvkonna pärast väärt olla? Ja kas sa oled veendunud, et ma võin nüüd pandimaja juhtimise üle võtta?”
„Veel mitte,” ütles vanaema. „Kui sa poleks seda elajat alguses üldse vastu võtnud, oleksime kogu seda jama üldse vältinud.”
Ma kortsutasin kulmu, aga ei vaielnud vastu. Liiga palju oodata ja kaevelda sõltumata tulemusest on meie perekonna komme.
„Veel mitte,” ütles vanaema veel kord, „aga sa lähened sihile.”
Ma astusin ta juurde ja embasin teda. Ta mossitas huuli, aga tema silmis tabasin ma kerge naeratuse.