Katkend Mari Järve peagi ilmuvast imeulme romaanist "Klaasmeri" (kirjastus Hea Lugu).
Julgus
Teise näoga, teise moega,
ei saa mind keegi ära tunda,
nagu vari tähevalgel
muutub ilme minu palgel,
mul on tuhat nägu, tuhat silma ja suud,
püüdmine parem jäta heaga,
minu tõde ei saagi teada.
Sarapuuvõsa rohelises varjus seistes luges Julgus ammuõpitud salmi ja viimase rea juures lõikas oma patsi ühe noarapsakuga läbi. Ta ei tajunud mingit muutust, aga kui tema peos rippus punakasblond pats, siis juuksesalk, mille ta kõrva tagant vaatamiseks sikutas, oli tumepruun. Ta viskas äralõigatud patsi, mis oli lõtv ja elutu, vastikustäratav nagu mingi väikese looma korjus, maha ja lükkas sellele jalaga langenud lehti peale. Siis läks ta oja äärde ja otsis koha, kus veele langes sarapuuokste vahelt päikesevalgus. Ta põlvitas, et loitsu tulemust uurida.
Veepinnal väreles nägu, mis polnud enam tema oma, ehkki ka mitte väga oluliselt erinev. Põhiliselt oli see mittemidagiütlev ja mittemeeldejääv. Näojooned ei olnud kuidagi silmatorkavad, jume tumedam, kui tal seni olnud oli, aga ka mitte eriti tõmmu. Peamine muutus seisnes selles, et tema silmad olid nüüd pruunid.
Lapsepõlves oli Julgus muutmissõnad ära õppinud ja neid paar korda proovinud peamiselt lõbu pärast. Võõra näoga sõpradele nalja tegemine ja vanemate ärritamine oli praegusest olukorrast nii kauge, et ta ei osanud sellest isegi puudust tunda. Kulm keskendumisest kortsus, vaatas ta üle oma ojakaldale laotatud riided. Tavalise talupoja või kaluri hilbud, ainsagi eristava märgita, pärast äsjast küürimist ka mudaplekkideta. Need olid muidugi ikka veel märjad, aga ta ajas need sellegipoolest selga, ehkki see pani ta külmast võdisema. Siis torkas ta noa vööl rippuvasse tuppe, võttis oma pambu ja trügis tihedalt põimunud okste vahelt välja.
Tema seisis varjus, aga ees ida pool ujutas pärastlõunapäike kogu vaate üle. Paari kilomeetri kaugusel helkis see Selge mere rahulikul pinnal – vaatepilt, mida Julgus elus esimest korda nägi ja mis oli palju ilusam, kui ta oodanud oli. Mereni laiusid linnaümbruse põllud, aiad, heina- ja karjamaad. Linn ise oli häirivalt lähedal, selle roosakast liivakivist hooned peaaegu kumasid päikese käes. Sadamas oli mastide mets. Kõrge tuletorni tipus välkus ebaühtlaste vaheaegade järel valgus nagu täht. Julgus teadis, mis tuletorn on, ehkki nägi sellist esimest korda, aga ta ei osanud arvata, miks on vaja laevadele päevaajal valgust näidata.
Naine hakkas läbi poolde säärde ulatuva ädala lähima tee poole kahlama. Ta hoidis pilgu linnal, juhuks, kui see peaks midagi kummalist korda saatma – ta ei osanud küll arvata, mida hulk üksteise külje alla kiilutud maju teha võiks, aga oli valmis sellelt võõralt kivilasult mida tahes ootama. Varsti jõudis ta väikesele rööbasteele ja kiirendas oma niigi pikki samme. Linn oli tundmatu, inetu ja hirmutav, aga ta tahtis enne õhtut sinna jõuda, et sadamas maad kuulata, sest nii palju ta teadis, et merele minevad laevad päästavad otsad lahti sageli juba enne koitu. Julgus proovis peas kokku panna mererahvakeelseid lauseid, mida sadamas kasutada, aga ta oli liiga ärevil, et sellest suurt midagi välja tuleks.
*
Mees vaatas äraeksinu pilguga ringi, aga ei paistnud kusagilt tuge leidvat. Tema parem käsi rippus sidemega kaelas, murtud vasak jalg oli lahases. Vigastused tegid ta piisavalt liikumisvõimetuks, et tema kinnisidumist ei peetud vajalikuks.
„See siga on meie vaenlane,“ oli vanem öelnud. Vihaselt. Vang oli antud Vaikuse perekonnale, kes oli ebaõnnestunud rüüsteretkel kaotanud kaks poega.
Vang oli nüüd ori, kes pidi kogu elu hõimu heaks töötama, enam kunagi merd ega oma rahva linnu nägemata. Kogu elu, välja arvatud praeguse aja, sest esialgu oli ta töötegemiseks liiga nõrk.
Julgus oli ettevaatlik, aga ta ei kartnud võõrast. Ta uskus, et ei saagi karta, mitte selle nimega, mille vanemad talle pannud olid. Ta läks sihitult külatanumal uitavale vangile päris lähedale.
„Kas sina tapsid kellegi meie hõimust?“ küsis tüdruk.
Mees vaatas teda arusaamatuses ja raputas siis pead. Laps jäi uskuma, et see tähendas eitust.
„Kellegi sa nagunii tapsid, mõnest teisest hõimust siis, ega sind muidu poleks vangi võetud. Te olete kõik sellised.“ Julgus arvas, et räägib mererahva liikmega samamoodi nagu metsarahva täiskasvanud, aga viha ta oma sõnadesse veel panna ei osanud. „Mis su nimi on?“
Kui mees teda endiselt segaduses olles vaatas, kordas tüdruk: „Mis su nimi on? Mina olen Julgus.“ Ta osutas iseendale: „Julgus.“
„Reu,“ kordas vang tema nime nii võõrapärase hääldusega, et see polnudki justkui enam sõna, vaid paljas ilma tähenduseta häälikuühend. Siis asetas ta peopesa enda rinnale ja ütles: „Tolgar.“
Nüüd oli Julgusel hääldamisega raskusi, eriti veel siis, kui järgmisel katsel juttu ajada selgus, et mehe täisnimi on veel keerulisem: Tollegarn. Aga nende paari kuu jooksul, mil Tolgar oma haavadest paranes ja teda veel tööle ei pandud, õppis tüdruk mererahva keele päris hästi selgeks.
*
Järsku ümbritses linna kõrgeid kindlustusi hetkeks ühtlaste vahedega väikeste tule- ja suitsupahvakute kett, mõne silmapilgu pärast jõudis Julguseni ka kärgatuse kaja. See kordus kolm korda. Esimese korra peale tardus naine paigale, teise peale tõmbus kössi, kolmanda peale varjas pea kätega. Mis see veel oli? Linn võiski midagi teha. Iseenesest oleksid need paugud olnud ainult ehmatavad, aga see, et ta ei teadnud, millega tegemist on, tegi need hirmutavaks. Olid need mererahva sõjamasinad, millest hõimu sõdalased mõnikord rääkisid? Aga praegu polnud ju sõda. See võis olla mistahes masinavärk või nõidus. Alles natukese aja pärast julges naine edasi kõndida, ja läks veel tükk aega, enne kui ta end uuesti täielikult sirgu ajas.
*
Tolgar toetus raskelt labidale. Tema selg valutas iga orjapõlves rassitud päevaga üha enam, ja temas hakkas välja kujunema veendumus, et lõpuks see valu ta tapab. Aga ta teadis, et selleni läheb veel palju aastaid, ja ta vihkas juba ette iga aastaaega, kuud ja tundi, mis teda ainsast võimalikust vabanemisest lahutas.
Algul oli ta muidugi keeldunud seda uskumast ja proovinud elusana vabadusse jõuda. Aga see oli võimatu. Ta oli sügaval metsade ja soode keskel, Klaasmerest kaugel, ja tema ainus aimdus koduteest oli see, et ta peaks minema itta. Ta ei tundnud ümbrust, samas kui tema vangistajad paistsid teadvat iga kivi ja puud, soolaugast ja nähtamatut rada. Ta saadi iga kord kätte. Siis seoti ta mõneks ajaks kinni ja peksti, seejärel aga lasti jälle lahti ja pandi tööle. Lõpuks ta loobus.
Peksu oli Tolgar pidanud taluma üsna harva – pärast põgenemiskatseid ja siis, kui Vaikust, tema isandat, haaras liiga tugev leinahoog oma hukkunud poegade pärast. Üldiselt sunniti ta lihtsalt tööle, ja ehkki see oli raske, oleks see võinud isegi talutav olla. Ta pidi magama laudas, aga seal oli vähemalt soe ja lehaga harjus ta ruttu. Tal olid päris korralikud riided ja talle anti hästi süüa. Tema elutingimused olid kehvad, kuid mitte see ei söönud tal hinge seest. Mehe elu muutsid väljakannatamatuks äralõigatus, põlgus, väärikuse täielik kaotamine. Ta polnud enam oma suguvõsa liige, kellest oodati, et ta neile kodulinnas veelgi tuntust ja jõukust kogub. Ta polnud enam sõdur linna kaitseväes – neid kutsuti kajakateks –, kes lootis pärast teenistuse lõppu mõneks aastaks merele minna. Ta polnud enam noor mees, kes unistas sellest, et kui on seilates ära näinud kõik Klaasmere linnad, tuleb ta koju tagasi, alustab oma äri, võtab naise ja loob perekonna. Ta polnud enam inimene, vaid ori.
Kõik hõimuliikmed ehk ei vihanud teda, küll aga põlgasid. Peaaegu keegi ei öelnud talle kunagi rohkem kui paar sõna. Nad kohtlesid teda kui kodulooma. Mererahvas ei pidanud orje ja Tolgar polnud varem osanud sellist alandust ettegi kujutada. Vahel teda pilgati. Kõige hullemad olid noored neiud, kes tulid alasti ujumast ja narrisid teda, kuni ta neid ihaldas sellest hoolimata, et nad olid heledanahalised hõimunaised, kes ei eemaldanud oma kehalt karvu, nii et nende kaenlaalustes ja häbemetel olid blondid pahmakad. Selline välimus oleks pidanud temas vastikust äratama, aga ta oli nii kaua ilma jäetud, et tema keha ei hoolinud sellest. Muidugi ei andnud ükski neist neidudest end kunagi talle kätte, ja neid kaitsesid nii hõimumehed kui ka nende endi arvestatav oskus vajadusel relvadega ümber käia või mõni tööriist relvaks muuta. Ori võis oma ihasid rahuldada kitsedega, kui tahtis. Ta ei tahtnud, ja vihkas hõimu neide rohkem kui kedagi teist.
Kõik hõimu noored naised küll ei käitunud nii, ja oli üks, keda Tolgar ei suutnud vihata. Julgus oli tulnud temaga rääkima siis, kui tal oli veel lootust olnud, kui pidev raske töö polnud tema selga ära rikkunud, kui ta oli mõelnud, et pääseb põgenema, kui ta polnud siinset rahvast veel päriselt vihanud. Väike tüdruk oli ära õppinud tema keele ja tema omakorda tüdruku oma.
Tolgar mäletas suuri helehalle silmi kriimus näos, mis olid talle varjamatu uudishimu ja põnevusega otsa vaadanud. „Kuidas te seal mere ääres elate? Seal elavad ju koletised!“
Vast ainult kübeke hirmu, seegi pigem elevus, ja selline soov teada saada. Tolgar oli tahtnud sellele tüdrukule lugusid jutustada. „Koletised on sügavas vees, kalda äärde nad ei tule.“
„Aga te ju sõidate oma laevadega üle mere ka!“
„Üle mere saabki ainult suure laevaga seilata, väikese paadi võivad mustvaalad ümber ajada ja inimesed ära süüa. Kalurid ei lähe oma paatidega kunagi kaldast kaugele. Ainult põhjas, Tulesaare ümber on meri nii madal, et mustvaalad sinna ei lähe...“
Tolgar oligi mustvaaladest koletised teinud, aga lisanud juurde silmapilgutuse, ja jutustanud nii, nagu oma täitmatust lugudemangujast vennapojale. Tüdruk oli talle tasunud särava ainitise pilguga, millega ta oleks justkui iga mehe suust kostvat võõrkeelset sõna näha püüdnud.
Sestsaadik oli Julgus täisealiseks saanud, ja ehkki ta rääkis nüüd Tolgariga palju harvemini ja vähem, oli ta ainus, kes kohtles orja kui inimest.
*
Julgus seisis lõpuks linna lõunapoolse kõrge väravakaare ees sillal, mis viis üle müüri ees voolava väikese jõe. Värav paiknes võimsas liivakiviplokkidest müüris, mis kulges paremat kätt mere poole, peegeldudes suures tiigis, mis oli jõekesest üles paisutatud, nähtavasti vesiveski jaoks. Vasakul aga lösutas muldkindlustus, kunstlik küngas, mida oli samasuguste müüridega tugevdatud. Linn paistis naisele täiesti vallutamatuna.
Värav oli lahti, kuid kummalgi pool seda seisis turvises ja vormikuues vahimees hellebardiga. Julgusele tundus, et ta on üksi ja kaitsetult lagedal ja äratab kaugelt liiga palju tähelepanu.
„Merejumala nimel,“ pöördus ta mererahva ametliku tervitusega valvurite poole. Nood vaatasid teda kummaliselt. „Ma olen lihtne talunaine maalt, tulen linna oma sugulasi külastama. Kas ma võin sisse astuda?“
„Kuni on valge, võivad kõik väravatest sisse-välja käia. Te ei pea luba küsima,“ ütles üks vahimeestest. Julgus tundis oma põskedele valguvat puna, ta noogutas rutakalt ja astus edasi. Korra piilus ta selja taha ja nägi valvureid endale järele vaatamas. Niipalju siis märkamatult linna pääsemisest.
*
„Jutusta mulle Pärlist,“ palus noor naine ühel kevadõhtul meest, kellele tundus, et ta on elanud sada ränka aastat, ehkki ta polnud veel keskealinegi.
Julgus teadis, et Tolgar on pärit Pärli linnast Klaasmere läänekaldal. Ta teadis, et mehele ei meeldi oma kodust rääkida. Ja ikkagi ta palus, orja enda keeles, mida too mõnikord soovis unustada.
„Miks sa küsid?“ Tolgari hääl oli jäik.
Julgus naeris, ja ehkki see oli sõbralik naer, riivas see ikkagi mehe kõrva. „Miks ma alati küsinud olen? Ma tahan teada, milline Pärl on. Ma tahan teada, kuidas mererahvas elab.“
„Miks?“ kordas Tolgar teravalt. „Keegi teine su hõimust ei tunne minu rahva vastu mingit huvi. Nad on rahul oma metsa ja soovaimude ebausuga. Miks sina –“
Naine ajas end sirgu, põsed roosatamas. „Võta oma sõnad tagasi!“
„Mina ei kuulu teie rahva hulka, mulle teie käsud ja keelud ei kehti!“ vastas mees niisama paindumatult. Ta tundis järsku Julguse vastu kogu viha, mida oli aastaid kogunud. „Te ei saa mind sundida sood kummardama! Ja olgu öeldud, et see on täiesti tobe asi, mida kummardada.“
„Mererahva seast või mitte, sul pole õigust niimoodi rääkida!“
„Õigust?“ pahvatas Tolgar. Ta vaikis natukeseks ja raputas pead. „Mida teie õigusest teate, te pimedad ja julmad metsaelanikud,“ ütles ta siis külmalt.
„Me teame seda õigust, mille mets ja soo on meile andnud,“ vastas Julgus, silmad leekimas. „Õigust, mille kallale sinu rahvas on kippunud! Te olete meie maid röövinud – metsa maha võtnud, linnu ehitanud, hõime Selge mere kallastelt minema ajanud! Kas mererahvas ei saa üldse aru sellest, mis kuulub teile ja mis mitte? Kas te ei tea, kus teie koht on? Meie koht on siin soode keskel. Sootuled juhivad meid laugaste vahel ja läbi kogu elu. Kadesta meid!“
Tolgar irvitas. „Soos ei kasva vili, see ei kanna inimest ega looma, majast või kindlusest rääkimata. Soo on mõttetu maa! Ja kui sina oled samasugune nagu kõik siin, igavesti nende mülgaste vahel kinni, siis ei taha sa minu linna ja rahva kohta midagi kuulda. Miks sa minuga rääkima tuled? Mida sa minust tahad?“
„Oh, ma tõesti ei tea!“ pahvatas Julgus, tehes kätega kärsitu viipe. „Sa pole just meeldiv seltskond! Aga võib-olla on mul meeles, kuidas sa mulle lugusid jutustasid. Võib-olla tahan ma neid veel kuulda.“
Tolgar kortsutas kulmu. Naise toonimuutus tundus võltsina. „Miks?“ küsis ta jälle, mitte enam vihaselt, vaid kahtlustavalt.
„Sest need lood on põnevad.“ Julgus vaatas talle justkui avalalt otsa, aga mees nägi järsku, et naine valetab.
Miks tahtis Julgus temalt kuulda Pärli kohta, aga tõelist põhjust ei soostunud ütlema? Sellel sai olla ainult üks põhjendus. Nende peaaegu-et-sõprust ära kasutades oli naine saadetud tema juurde maad kuulama. Milleks? Küllap oli hõimul kavas röövretk, või ehk mõni kavalamgi rünnak, kui prooviti algul linna kohta võimalikult palju teada saada.
Tolgar vaatas Julguse noort, oma pettust halvasti varjavat nägu, ning temas kustus mälestus väikesest tüdrukust, kes oli vigastatud vangiga rääkima tulnud. Lõpuks, nagu ta oleks pidanud tegema juba ammugi, hakkas ta ka Julgust vihkama. Ja ta valetas vastu.
*
Pärli tänavad panid Julgusel pea ringi käima. Ta polnud kunagi nii palju inimesi näinud, rääkimata sellest, et nad kõik olid tõmmud ning kandsid uhkeid ja võõrapäraseid rõivaid. Kõikjal oli lärm, inimestel ei paistnud olevat aega ega ruumi rahulikult kõndida, sest nad kiirustasid ja trügisid üksteisest mööda, jalge vahel sagisid koerad ja tuvid, härjad vedasid mürinal raskeid vankreid ning tugevad mehed kärusid ühe või paari sõitjaga. Hõimunaist ründasid tänavakaubitsejate hõiked, tuhat tundmatut lõhna, ühel ristmikul istuva pillimehe hämmastavalt ilus muusika. Ta kõndis kõrgete majade vahel, mis olid eranditult kivist, võimatult erinevad metsarahva madalatest puuhoonetest. Imelikult suurte akende raamid olid küll puust, üsna sageli nikerdatud ja kirjuks värvitud, ning raamide sees helkis klaas. Kõige suuremad klaasitükid, mida Julgus seni näinud oli, olid olnud mere äärest metsarahvani jõudnud helmed.
Ainus hea asi kogu olukorra juures oli see, et keegi ei pööranud noorele hõimunaisele mingit tähelepanu. Ilmselt oli tema maskeering küllalt hea.