Tõlkinud Eugen Roomet
Lilla välk viibis tollel Rooma 1596. aasta kardinalide konklaavil, mis kuulutas, et jumalateotajaid hakkab karistama välk.
Kuna arutatav küsimus kuulus tema kompetentsi, siis ilmus lilla välk nagu selgest taevast kirikukogusse.
Taevasse tagasi tulnud, hädaladas ta, et olevat liiga tormakalt härrade kardinalide seltskonda sööstnud ja selle tulemusena tuleb nüüd kahele neist matused korraldada. Aga samas ta tähendas, et vaataks neid matuseid, mis kahtlemtata väga suurejooneliseks kujunevad, hea meelega pealt. Pühal Peetrusel kulus tükk aega, enne kui suutis talle selgeks teha, et ei ole sünnis, kui matustel jälle mõni õnnetus juhtub. Iseasi, kui mõnda salajast ketserit maetaks, siis oleks tema püha kohus sekka lüüa nagu kord ja kohus.
Olles sunnitud matuserongi jälgima taevast, käitus lilla välk üpris trotsivalt. Ta lirtsutas alla väikestele välkudele, mis mänglesid ja vallatlesid madalamal, need tattninad polnud ju Roomas kardinalide konsiiliumil käinud.
Aga siis ta kutsuti vanajumala juurde. Sealt tuli ta tagasi tujust ära: selle eest, et ta Roomas kardinalide konsiiliumi sisse lõi, anti talle 6 nädalat kodust aresti - ja seda ajal, mil parajasti on käes suviste äikeste hooaeg ... Küll püüdis ta end õigustada asjaoluga, et kirikukogu arutas küsimust, mis vahetult tema kompetentsi, tema professionaalsete huvide ringkonda kuulus, et tema puudumine sealt ei olnud lihtsalt mõeldav.
Peaingel Gabrielgi tähendas talle kohtamisel: «Olete rumala tembuga hakkama saanud! Kas te ka teate, et surmasite seal kõige paksema kardinali, keda usklikud väga austasid? See oli teie poolt lihtsalt sigadus!»
Siitpeale hakkas lilla välk ennast hoolikamalt silmas pidama, et ta jälle mõne sigadusega hakkama ei saaks.
Kord viskas keegi pühak, kelle nime ta isegi ei teadnud, tema juurde pilve peale pikali ja hakkas lobisema. Ta jutustas, kuidas teda oli elusalt praetud õlis ja missugune lõhn siis levis.
Lillale välgule muutusid need jutud tüütavaks ja ta ütles pühakule: «Vabandage, aga mul on juba villand. Olen täna hommikul kohanud vähemalt viit pühakut, kes kõik aina jutustavad, mis nendega on juhtunud, enne kui nad taevasse sattusid. Me kõik oleme sellest kõrini tüdinenud. Algul oli see uudis ja huvitav, aga kuulata ühte ja sedasama poolteist tuhat aastat ... Vabandage väga, see ei ole enam kellegi taevane rõõm!»
«Lubage, lubage,» vaidles pühak vastu. «Ma ei ole seda veel ühelegi hingele saanud rääkida, sest ma ei suutnud kuidagi meelde tuletada, missuguses õlis mind praeti. Aga täna tuli meelde: see oli linaseemneõli.»
«Jumala pärast, jätke mind rahule!» sai lilla välk juba vihaseks. «Kellel seda vaja teada on?»
«Aga see on ju väga huvitav,» ei jätnud pühak järele. «Mis te arvate, kumba jalga mul õlis esimesena praeti: paremat või vasakut?»
Lilla välk ei suutnud seda loba enam taluda ja et püha märtri eest kuhugi pageda, laskus alla maa peale.
Laskus sirgjooneliselt ja kui oli jõudnud mingi kiriku katusele, ei saanud enam tagasi hoiduda: tungis katusest läbi ja lõi kantslisse sisse. Ta tahtis oma ootamatut sissetungimist jutlustaja ees vabandada ja peatus temas hetkeks, aga kui nägi, et see juba põleb, kohkus hirmsasti, tungis mingist daamist läbi ja kadus maa sisse.
Meeleheites tõusis lilla välk taevasse.
«Jumal küll!» hädaldas ta endamisi. «Mida ma jälle tegin! No küll on lugu! Oleks ka mõnele tulnud pähe kuulutada, et jutlustajale saadeti taevast tuline vanker järele, nagu omal ajal prohvet Eeliasega juhtus. Ma sain siis samuti tembuga hakkama. Aga hea, et tol korral see asi nii osavasti maa peal joonde aeti. Aga nüüd ...» Ta ohkas. «Jutlustaja tuleb taevasse ja esimene asi - kaebab minu peale. Uus karistus! Mine tea, jõuab veel enne mind üles ...»
Ent lilla välgu kartused osutusid asjatuiks. Põrgu kantseleist saabus teade: «Äsja jõudis siia keegi jesuiidi jutlustaja. Seni ei ole saadud üle kuulata, kuna ei ole põrutuse tagajärjel veel teadvusele tulnud.»
«Hm,» lausus püha Peetrus, kui seda lugu kuulis. «Jälle üks abonent vähem.»
Lilla välk oli vahejuhtumi tulemustega nii väga rahul, et kogu päeva kuulas naerusui kellegi vanamehe lobisemist, kes pikalt ja laialt seletas, kuidas tal soolikad välja rebiti. Vanamees ilmselt luiskas, kuna patras mingist 370 meetrist.
Aga peatselt tuli põrgust uus paber, milles teatati, et kõiges on süüdi lilla välk.
Ent lugu lõppes üle ootuste hästi, peaaegu kiitusega. «Teid ei tohiks küll kiita: õõnestate usku hingekarjastesse,» öeldi audientsil, «aga töö on puhas. Võite nüüd loota paremat teenistust. Hakkate karistama jumalateotajaid.»
«Vastavalt Rooma konsiiliumi otsusele,» täiendas lilla välk ja lipsas luurekäigule.
Ta leidis endale hea kõuepilve, millelt oli alla hästi näha. Akustikagi oli suurepärane: iga maa peal lausutud sõna kostis selgesti kätte.
«Ahaa,» mõtles lilla välk endamisi, kui oli hetke kuulatanud, «siin on minu jaoks tööd.» Ja asus olukorda hoolega uurima.
All vanas hurtsikus lamas koikus punase peaga sell ja ta juures istus pingil keegi mees, välimuse järgi otsustades preester.
«Püüdke end parandada, Makoun! Näete ise, jumal on teid karistanud: te ei saa end liigutadagi.»
«See on mul seljast. Ja ka jalad ei kuula sõna.»
«Ja sealjuures aina vannute.»
«Ah, et välk sisse lööks! On see kellegi elu? Sada kuradit, kümmesada välku!»
Nüüd ei suutnud lilla välk ennast enam taltsutada ja sööstis punapea kallale. Ta lõi hurtsikusse - põmm! Langes siis haige peale, kuid libastus ja, püüdes paigal püsida, haaras pihiisa käe. Preester langes maha. Ja lilla välk põrutas suurest hirmust lauta sisse.
Sealt läks ta taevasse, et vaadata, mida ta teinud oli.
Samal ajal kanti preester matusekella helisedes majast välja.
Makoun aga jalutas kambris ringi ja lõugas: «Tont võtaks! Saan juba liikuda! Halvatus on kadunud!»
Kui lilla välk sellest vanale kogenud pühakule jutustas, põrutas see talle peale:
«Kas te siis ei tea, et seda, kes on sulgtekiga kaetud, välguga tabada ei saa? Kas te siis pole kuulnud, et suled on halb elektrijuht, preester aga hea?»
«Jah, aga Makoun on terveks saanud ja kõnnib.»
«Mis seal imestada, kui te andsite talle niisuguse vägeva elektrivanni!» sähvas närviliselt vana kogenud pühak.
Lilla välk puhkes valjusti nutma.