Isand Okassäär

Tõlkinud Rauno Pärnits

Linn valmistus magama heitma. Lumi kattis müüre ja majade katused oli seinte kohal vaevu eristatavad. Kõle idatuul hajutas korstendest tulvava suitsu. Väravad olid suletud. Mitte keegi ei tihanud paukuvat pakast trotsida. Isegi valvurid jäid siseruumidesse, veendunud, et tänane ilm on ründavate vägede või tavaliste bandiitite paremaks heidutajaks kui seda oleks kõrged müürid.

Linnakese taga pimedas kõrgusid Linna varisenud tornid, iidsed ja enamasti elutud ja pimedad. Need rusud olid aidanud linnakest üles ehitada ning siin-seal paistis telliste ja mördi vahel terasarmatuuride ja betoonblokkide kontuure.

Sünges hämaras laanes lõuna pool käidi harva, ent sel ööl tantsiskles üks kuju lumistel radadel vaevu nähtavaid jälgi jättes ja needki tuiskas lumepuru peagi täis. Ta oli pikk, ent vibalik, peaaegu kõhetu, kõrendjalad meenutamas toonekure koibi laiade lamppöidadega. Ta ülakeha oli lihaseline ja jõuline. Pikk hall habe kattis kogu ta nägu, jättes vabaks vaid piraka nospli ja väikesed mustad silmad. Ta rõivad olid tumedad, ent näisid ümbritseva taustal kahvatud.

Vahetevahel tõmbas rändur üle oma lüüra keelte, tuues kuuldavale külmajudinaid tekitava dissonantsi, mis sundis kassi rohkem pingutama. Väike loom tõttas peremehele järele, püüdes kõhtu lumekorra peal hoida. Ta raputas kogu aeg käppi, et lund maha raputada.

Kui ta isand peatunud linnavärava ees, istus kass mehe kõrendjalgade vahele ning silmitses näljaselt mehe habemes pesitsevaid hiiri.

Kuju võttis mütsi peast ning tuul haaras ta sorakil juustepahmaka ja laotas halli halona ta pea ümber. Osava liigutusega tõmbas ta tumedast ürbist väheldase sule, võttis selle peo peale ja puhus linnakese värava peale. Hääletult sundis tontlik essents väravad avanema.

Isand Okassäär naeratas ja välgutas teravaid hambaid liiga laias suus. Ta pani mütsi taas pähe, haaras kassi parema käekonksu otsa, kaitsmaks teda hiirte ja nende žiletiterade eest ning koos sammusid nad läbi kummitusliku värava.

Tänav värava taga oli vaikne, vaid lumevaalud rikkusid tühjust. Soe kollane valgus paistis väikesest aknast kohe pahemat kätt. Ta asetas kassi suurima vaalu peale ning jälgis üllatunult, kuidas see sealt alla libises. Kass põrnitses teda oma kollaste vihkavate kissis silmadega ning tundus, oleks meeleldi meest oma küüntega kostitanud, ent Okassääre habemest välja hüpanud hiire välkuvad lõiketerad rahustasid looma maha.

Mees vaevu märkas seda. Ta tõmbas taas üle lüürakeelte ning tumedad noodid kajasid kalgilt majade vahel, vaevu paksus lumes sumbudes ning tõstes õhku lumehelveste kardina. Mees tõmbas keelega üle huulte ühest kõrvast teiseni justkui püüdes õhu maitset tabada. Ta silmad sulgusid kui ta lõhna maitses, muutes ta nagu silmituks.

“Ilm ei suuda sind peita, kompu,” kostis ta. Mehe hääl oli sügav nagu tõrrepõhjast. Ta köhatas ja sülitas ning lumi ta kollaka läraka ümber sulas mullitavaks pudruks.

Ta liikus edasi, ent neitslikule lumevaibale jäid vaid kassi küünte jäljed. Esimesel ristmikul ta peatus ja kuulatas.

“Näita end!” käsutas ta. Ei midagi. Ta tõmbas lehviku ning avas selle, tuues nähtavale mitmevärvilistesse tsellofaani mähitud noaterad ning skaneeris sellega teed kuni leidis ja tundis ära tillukese kuju, mis peitis end hüljatud käru ratta taga.

“Ütle oma hind, iidne,” teatas Isand Okassäär formaalselt. Maad võivad muutuda ja tsivilisatsioonid jõudu koguda või hääbuda, aga tema etiketitundmine oli laitmatu nagu ennemuiste.

Vastus oli pigem sosin, kuid ta sai sellest aru ning nagu tunnetas jumaluse põletava vajadust. Ta noogutas nõusoleku märgiks ning koukis oma tumedate rõivaste sügavusest väikese lapiku plasku. Sealt piserdas ta mõne tilga kõigi nelja tuule poole. See küll ei päästa pisijumalust, ent annab talle lisaaega, kuniks usk taas tugevneb.

Ta liikus edasi, kuni märkas laternasüütajat redelil läitmas linna üht vähestest metalsetest tänavalaternatest.

Süttinud lambi kumas silmas laternasüütaja valgussõõri serval seisvat tumeda kuju. Hirm köitis ta meeled ning tasakaalu kaotanud, vajus ta redelilt tahapoole, ent tugev käsi peatas kukkumise. Kui too vaatas oma päästja tumedat palet ja nägi seal rida teravaid hambaid ebainimlikult laias suus, tormles vallalepääsenud kusejuga mööda mehe püksisääri alla.

Isand Okassäär keerutas lõgistit laternasüütaja näo ees, sundides toda sügavalt uinuma. Ettevaatlikult kandis ta mehe lähima majani, lõhkus ukseluku ja asetas kandami eeskotta, tõmbas vaiba talle ülle ning sulges taas ukse. Täna ei ole elavate tapmise öö.

Ta järgnes laternaterivile kuni linnakese keskmeni. Väljakut raamisid kõledad mustavad suletud akendega betoonehitised. Üks hoone tundus olema kokku pandud iidsete mausoleumide graniidist ja marmorist ning mõnedel seintel võis ikka veel eristada poolkustunud raidtähti. Kiri hoonel teatas: linnahall. Selles oli jõudu, teistsugust kui selle paiga juhtide sõnades ning ta aevastas. Ta pidi siit mööduma, et teda siiani juhtinud hõngu allikani jõuda.

Linnahallist väljusid kolm meest ühes valvurite kapteniga ja hakkasid väljakut ületama. Meestel olid seljas tavalised talverõivad, ent nende ülem kandis täit raudrüüd ning see klõbises liigutamisel ikka veel langevas lumesajus kummaliselt. Üle väljaku jõudnud, kohtus kapteni pilk äkki Isand Okassääre omaga. Ta haugatas oma meestele ja nood haihtusid hetkega.

“Sa oled hilja liikvel, kondivari,” kostis kapten.

Isand Okssäär vaatas ülalt alla mehe ja tema soomusrüü ning ootamatu pühaliku sädeme poole, mis eredelt hiilgas kapteni sinistes silmades. Ta oli seda varemgi süttimas näinud, palju kordi. “Paladiin. Sa oled kaugel oma tavalistest jahimaadest.”

“Ma olen alati sealsamas kus sina, sa tead ju. Isegi selles kolkas siin.” ütles paladiin. Ta pöördus kassi poole: “Mjäu. Kurnäu.”

Kass kehitas õlgu ja vastas: “Tänan küsimast, päris hästi, oo puhtusetagaja.” Hääl oli täiesti inimlik ja nõretas sarkasmist.

Paladiin mühatas. “Kassid.” kostis ta. “Mis asju sa ajad, kondivari, ma nõuan teadaandmist.”

Isand Okassäär urises ja hiired tema habemes viskasid paladiini leivakoorukesega, ent etikett jäi taas peale. “Täna on mul surnud jälg, paladiin. Elavatel ei tule mind karta.”

Paladiin uuris Okassääre palet, ent ei leidnud sealt riukalikku valskust. Ega ta seda oodanudki, kondivarjult vähemalt. Selleks polnud vajadust. Ent iidseid tavasid tuleb jälgida, kui Iidsed tahtsid tsivilisatsiooni loojangu üle elada. Ta nõksas peaga lüüra suunas ja ütles: “Mängi mulle siis üks leinaviis.”

Kass ronis kiviaia otsa ja raputas käppadelt lund. “Oled kindel? Okassääres on täna nii palju nukrust.”

Paladiin noogutas. “Kui see on kahvatum kui see igavene talv, siis tõstaks mu tuju igatahes.”

Kass istus sirgelt. “Kas sa arvad, et see saabub?”

“Mis? Lõpp?” Paladiin raputas pead. “Kes teab? Mina oskan vaid öelda, et talved on pikemad ja kõik ülejäänud aastaajad lühemad.”

“Mida inimesed arvavad?” päris kass.

“Enne kollapsit kõnelesid nad päikesekiirguse vähenemisest ja pooluste asukohamuutusest. Nüüd püüavad nad vaid ellu jääda ja “tsivilisatsioon” osutus sama õhukeseks nagu vineer,” vastas paladiin. Sügav kurbus ta pilgus vastas peaaegu täpselt süngele viisile, mida Okassäär oma lüürast välja võlus. “Kuule, see on kõige süngem ja hingekriipivam asi, mida sa kunagi oled mänginud, kondivari.”

Okassäär kummardas sügavalt, mis tõi endaga kaasa habemes elavate hiirte ägeda protesti. “Ma vajan su luba, iseenesest mõista.”

“Sul on see. Surnu, keda sa jahid, peab olema vana ja õel, et ta sobiks su muusikapalaga,” kostis paladiin.

“Ta on seda, paladiin.” Isand Okssäär pani lüüra käest. “Täna öösel pole me vaenlased.” Ta noogutas teisele ja jätkas oma teed.

Ta ületas väljaku ja möödus linnahallist. Kivide vägi oli vana ja tugev, kuid see magas ja ta teadis, et see sega tema tegemisi. Ta tajus paladiini pilku oma selga puurimas ning just linnahallist möödumisel ta nägigi teist meest teda seiramas. Ta tõstis parema käe nagu hüvastijätuks, mis oli nii inimlik žest ja tema poolt nii üdini ennekuulmatu. Ta ei teadnud, kas paladiin märkas seda või see pani teda teistmoodi suhtuma, kummatigi tühine žest tundus kuidagi kohane.

Ta leidis jälje surnuaia kõrval, vereraja, juuksetuti, noormehe laiba, kes näis nagu suikuvat rinnaka keerubi rinna vastas. Vähe lund kattis noorukit, mis tähendas, et veel oli kehas natuke soojusejääki lund sulatamaks.

Tüdruk peitis end ühes iidses hauakambris, mis kunagi oli olnud viimseks puhkepaigaks Linna surnutele. Nende puukirstud olid ammu küttematerjaliks lõhutud. Ja luid ei märka enam keegi. Tüdruk märkas Okassäärt ja pani jooksu. Alati seesama, märkis too, surnud on argpüksid. Esimest korda oma eksistentsi jooksul ta imestas, et kas nad kardavad uuesti surra või hoopis tervitavad oma parasiitliku eksistentsi lõppu?

Tüdruk üritas haagiga tagasi linnaväljakule jõuda, ilmselt lootes valvurite abile, kes temas kellegi tuttava tütre võiksid ära tunda. Okassäär lisas sammu ning märkas, et kassil ei ole raskusi järelejõudmisega. Ka tema nautis küttimist.

Nad püüdsid tüdruku kinni tühjas hoovis, kus uksed ja luugid olid suletud ja pääseteed polnud. Okassäär takseeris tüdruku õhukest puuvillast pluusi ja kohevat kroogitud kuilinatega seelikut. Too oli riides nagu odav vuhva. Võikalt üleloomuliku selgusega meenutas ta teisi kokkupõrkeid, kus ohvrite rõivastus polnud kunagi sobiv selleks, millega nad tegelsid. Nüüd adus ta põhjust ja eesmärki ning mõistis hirmu, mis kihutas tagant olendit tema ees, mis kahtlemata oli hirm enneaegse, teise surma ees.

“Säästa mind,” palus tüdruk. “Ma teen ükskõik mida.” Ta nööpis pluusi lahti ja paljastas väikesed rinnad. Ta langetas pea ja tema külmad huuled vormisid hääletuid sõnu.

Isand Okassäär tõdes, et see on palve, surnute religioon ja okasviirpuuvanik ilmus ta vaimusilma ette. Ent ta süda oli sama külm kui valitsev igavene talv ja mõnuga asus ta piinatööle, mis talle oli hüüdnime andnud.

Tüdruk karjus, kui ta luud keha hakkas väänlema ja tõmblema, kiskudes tükkides nii liha, närvid ja organid. Ta jalad murdusid tosinas kohas ja ta langes halades lumele. Aeglaselt rullusid luud ta ihus tombuks ja jäsemed tegid seda kaasa. Okassäär jälgis seda nagu ta seda nii palju kordi oli teinud. Vaatamata ahastusele jätkas tüdruk palvete sosistamist ning see häiris Okassäärt.

“Kas sa oled lõpetanud?” küsis hääl ta selja taga. Ta heitis pilgu selja taha ja nägi kassi moondumas Bubastiseks, tema Okasroosikeseks.

“Ma arvan, et ta on edukalt immobiliseeritud,” ütles Isand Okassäär.

“Ta saab ikka veel liigutada,” kostis Bubastis. “Sa pead ta fikseerima sinna, kus tõusev päike teda tabaks.”

“Bubastis, kas sa oled kunagi imestanud, kas nad mõistavad me ajendeid?” küsis ta.

“Nad pole enamat kui loomad, Okassäär. Sa tead seda,” manitses Bubastis. “Lase mind.” Ta ütles Sõna ja tüdruk hakkas uuesti karjuma. Hetkega puurisid mustad okkalised väädid läbi tüdruku liha ja juured puurisid pidepunkti otsides end maapinda, otse seal, kuhu keha oli langenud.

“Loomulikult,” kostis Okassäär. “Ma hakkasin lihtsalt imestama, kas see kõik on ikka vajalik.”

Bubastis vaatas talle otsa, silmis küsimus. “Kas sinuga on midagi lahti, Okassäär? Ta koputas käpaga vastu tüdruku paremat jalga ja sellega sünkroonis kasvasid väädid tüdruku sisse ning karjetest sai räme sosin. “Tapa surnuid, oled sa alati rääkinud. Ja nüüd sa kõhkled?”

Isand Okassäär raputas aeglaselt pead. “Ei, sul on õigus. See on kohane viis.” Ta pakkus Bubastisele kätt ning koos nad lahkusid, jättes tüdruku väändunud ja vääte täis keha ootama tõusvat päikest, mis sulataks liha tema luudelt.

Hommik oli hall, üksluine ja karge. Nagu alati. Aga pagar peab ammu enne teisi tööle asuma. Nendel päevadel jäid inimesed asemetele nii kauaks kui võimalik, mis tähendas, et ka leiva järele tulid nad hiljem.

Pagar Baldwin oli väga pikk mees, lai õlgadest ja alati jahune. Isegi aasta viimasel päeval tõusis ta varakult, et minna oma töökotta. Uksest välja astudes märkas ta hoovis põõsast, mida eile veel polnud. Miskipäras meenutas põõsas talle naisekuju, mis pani teda hämmingus pead raputama.

Põõsast möödudes tõmbas üks välgatus ta tähelepanu endale. Ta peatus ja silmitses hoolikamalt ning nägi ühel põõsaoksal rippumas kuldketi otsas kuldvõtit.

Uudishimulikult võttis ta väärisasja pihku. Ta hoidis seda vastu päikesevalgust ja vaatas hämmastunult. Tema hinnangul võis see asjake kindlustada kogu ta pere toidu ja riietega lausa mitmel järgmisel aastal. Ta riputas võtme ketiga kaela ja vaatas põõsast ainiti veel kümmekond minutit.

Pagar jalutas tagasi majja. Ta leidis, et oleks hea mõte viia võti tuppa, kuid enne kui ta majja jõudis, tuli talle meelde võtta kaasa kuurist kirves ning järgmisena tappis ta oma naise ja kaks väikest poega. Ta teadis, et töö tuleb ära teha ja selleks vajab ta nende väge ja jõudu.

Uue innuga asus pagar valmis seadma lava Isand Okassääre naasmiseks. Okassäärel on piisavalt sisetunnet tajumaks, et ta on jätnud linna lahtisi otsi. Pagar asetas hoolsalt kõik paika, poleeris sõnad ja tõmmatud jooned maksimaalseks efektiks. Okassäär on peaaegu seal, kus ta peab olema ja kui lugematud iteratsioonid kulmineeruvad soovitava tulemusega, adub Okassäär oma tõelist eesmärki. Nüüd jääb üle veel natuke timmida maailma tema ümber, kuni kõik on valmis ja magaja ärkab, kõike lõpetama ja – võib-olla – ka kõike otsast alustama.