Tõlkinud Juhan Habicht
Fabio pistis käe taskusse ja puudutas külma kuunäoga vaskmünti. Turvalisem oleks olnud hoida seda rahakotis või, veel parem, Maal ülejäänud kollektsiooni juures. Aga ta vajas seda puudutust. Kuunägu tõi talle õnne. Midagi uut hankides kandis ta seda alati endaga kaasas. Kuunägu oli olnud ta esimene münt. Tundus õiglasena, et see on temaga, kui ta läheb viimase järele.
Üks naine naeratas talle. Tõenäolilselt oli tegemist taskuvarga abilisega. Kui ta Jupiteri Ülemisse jaama saabus, hoiatati teda, et orbitaaljaam kubiseb varastest. Miks muidu peaks kena naine talle naeratama? Siis meenus talle, et ta kannab nano-nahka. Näeb välja kuuskümmend aastat noorem. Noor ja nägus, just nagu siis, kui ta Sveniga esimest korda kohtus.
Kuid ta jalutas kulmu kortsutades edasi, kuunägu kõvasti pihku surutud.
Kuunägu. Raskete aegade münt, mis lasti ringlusse siis, kui Kuu Esimene Pank aastal 2101 pankrotti läks. Kuu majanduskriisi mitteametlik raha. Elektrooniline krediit oli kena ja mugav. Ent alati tuleb ette aegu, mil inimestel on vaja raha, külma ja käegakatsutavat sularaha.
Kuunägu oli Fabio esimene münt, mis poole sajandi eest juhuslikult ta teele sattus ja kire sütitas, sellest sai alguse kogu edasise elu täitnud kinnismõte kollektsioonist, milles oleksid kõigi Maast eemal asuvate inimasunduste mündid. Ta mõtles oma kodule Maal, kus ta kollektsioon demoväljas elegantselt keerles. Mündid olid ajalugu, nagu elektrooniline krediit seda iial ei saanud olla. Mitte ainult poliitökonoomiline ajalugu, vaid ka Fabio enda lugu sellest, mida ta oli pidanud iga konkreetse mündi hankimiseks tegema. Sven seda ei mõistnud.
Fabio jättis saginarohke turusektori selja taha ja pööras vaiksesse, eluruumisesse viivasse koridori. Ta rahakotis oli kaart, mis Slideri kinnitust mööda pidi avama Ben Delli korteri ukse. Slider oli irvitanud, aga raha vastu võtnud. Seega pidi kaart toimima. Slideri sõna oli külm ja kindel nagu vaakum.
Delli mündikollektsioon oli erakätes olevatest suurim. Aga vastupidiselt Fabiole ostis Dell münte kokku täiesti valimatult. Õnnetu juhus seega, et harukordne Titaani Veering Delli kätte sattus.
Titaani Veeringuid oli jagatud töölistele, kes 2128. aastal Titaani esimest orbitaaljaama ehitasid – enne sealset katastroofilist plahvatust. Titaani Veering oli väärt täpselt ühe söögikorra töölissööklas. Mitu sajandit oli arvatud, et kõik mündid hävisid koos jaamaga. Fabiol oli kena Titaan-Kahe münt, aga need olid nii levinud, et ei maksnud peaaegu midagi. Ent kui ta kuulis, et Dell oli omandanud kosmoses triivinud päästekapslist leitud Titaani Veeringu, teadis ta, et peab selle endale saama. Kui Fabio saaks endale Titaani Veeringu, oleksid tal olemas kõigi 22. sajandi maaväliste asunduste mündid.
Ja seepärast oli Fabio nüüd Jupiteri Ülemisel, kandis nano-nahka ja ta taskus oli Delli eluaseme uksele sobiv kaart. Ta oli püüdnud Sveni mõistma panna.
“Kui ma saan kokku täieliku kollektsiooni, siis olen ma oma eluga midagi ära teinud.”
“Me oleme viiskümmend aastat abielus olnud. Meil on kaks last. Meil on seitse lapselast. Ei saa öelda, nagu poleks sa midagi teinud.”
“Ma tean. Aga see on midagi erilist.”
“See on hobi.”
“Mitte lihtsalt hobi.”
“Ära mine Jupiteri Ülemisele, Fabio. Ära viska maha kogu oma elu.”
Dell oli käitunud nii ebamõistlikult. Fabio oli mitme vahendaja kaudu tema poole pöördunud, pakkunud õiglast hinda, siis naeruväärset hinda. Siis realiseerinud kõik oma varad rahaks ja pakkunud pöörast, hullumeelset hinda, kuigi Sven oli palunud tal seda mitte teha. Aga Dell oli kõik pakkumised tagasi lükanud. Lõpuks oli Fabio isiklikult senjoor Delli poole pöördunud – nagu üks kollektsionäär teise poole. Ent Dell oli kiuste keeldunud. Delli ei huvitanud 22. sajandi maaväliste asunduste mündid. Tal polnud isegi üsna haruldast Marsi Marka. Ta tahtis ainult takistada Fabio unistuse täitumist.
Sven ütles talle, et ta on hulluks läinud. Fabio oli püüdnud seletada. Tegelikult poleks ta küll pidanud Svenile oma plaanidest lähemalt rääkima.
Sven oli esinenud ultimaatumiga. “Ära tee seda. Unusta ära. Või muidu…”
Või muidu?
Sven oli ta maha jätnud. Pärast kuutkümmet aastat. Ta ei mõistnud.
Fabio oli Delli korterile väga lähedal, ta süda tagus metsikult. Ta oli riskimas kõigega. Kui Sven tunneks seda, mida ta nüüd tundis, siis võib-olla ta mõistaks. Põhimõtteliselt tegi Fabio seda ju Sveni pärast. Koos Titaani Veeringuga oleks ta kollektsioon täielik. Lõpetatud. Pärast seda saaks Fabio kõik korda ajada, meenutada Svenile, milline mees ta oli olnud, milline armastus oli nende vahel olnud, millist elu nad olid jaganud ja milline võiks olla nende ühine tulevik. Aga enne pidi ta saama Titaani Veeringu. Ajalugu pidi olema täielik. Kõigel pidi olema mõte.
Fabio jõudis ukseni. Ta võttis rahakoti vahelt kaardi. Titaani Veering oli selle ukse taga ja võib-olla oli seal ka senjoor Dell. Fabio võttis kotist ettevaatlikult püstoli. Ka selle oli ta saanud Sliderilt.
Sven ei mõistnud. Mündid olid ajalugu ja ajalugu pidi olema täielik. Kõigel pidi olema mõte. Fabio puudutas veel viimast korda taskus olevat Kuunägu. Rasked ajad. Et kollektsioonil oleks mõte, pidi see olema täielik. Ja elul pidi olema mõte. Elu pidi olema täielik. Elu pidi olema miskit väärt.