Tõlkinud Eugen Roomet
Kui mu keha Budejovices riigireetmise pärast maha lasti, millise kuriteo koos temaga olin korda saatnud joomahullustuseslendasin mina, heasüdamliku Jaroslav Hašeki hingeke, taevasse.
Seda armastusväärset noormeest te kindlasti mäletate? Ta austas keisrihärrat, kirjutas igasuguseid rumalusi ja oli roosa jumega. Kord ütles ta midagi niisugust, millega ükski ei tahtnud nõustuda. Siis süüdistati seda lojaalset meest riigireetmises ja ta lasti maha.
Temast tulnuks arvatavasti rääkida kui ohvrist, aga räägiti kui joomarist.
Aga kuna j ja o asuvad tähestikus ligistikku, olin ma rahul. Kekslesin lõbusalt ja lällutasin: la-la-laa ja la-la-laa! Lihtsalt rõõmu pärast.
Mu rõõm oli ülev, kuid üürike ...
Taevaväravas oli hirmus rüselemine. Kui ma ettepoole trügisin, et kiiremini paradiisimõnu maitsta saaks, haaras äkki mu särgist kinni sõjaväepolitsei. See on midagi peaingli ning keiserliku ja kuningliku politseiniku vahepealset.
«Hei, jalaväelane!» hüüdis mulle taevane ilmutis. «Kas sa ka hukkunute nimekirjas seisad? Näita oma paberid välja!»
Mingisuguseid dokumente mul ei olnud ja ma püüdsin end kuidagiviisi välja rääkida. «Kannan ette, et mind alles äsja Budejovices maha lasti. Ma ei teadnud, et selle kohta peab ka tõend olema.»
Taevaelanik vaatas mulle süngelt otsa: «Kellele sa muinasjuttu räägid? Egas ma siinne ole! Olen sestsaadik siin ametis, kui pühad inglid distsipliini täiesti mokka panid. Pärast veeuputust teenisin vastuvõtukantseleis. Minu ülesandeks oli süütult tapetud lapsukesed taevaväravast sisse lasta. Olen ka Orleansi neitsit näinud. Oo, ma võiksin tast üht-teist pajatada! Mina olin ka see, kes Napoleonile värava avas! Mis aga puutub sinusse, siis sa ei ole seda oma Budejovicet kuigi osavasti välja mõelnud. Arvad, et ma geograafiat ei tunne või? Näen küll, et kuulud nende "vagade tuvide" hulka, kes ikka ja alati peavad kusagil kaklema. Lindu tuntakse tema laulust! Mis lõbu see meile pakub siin teie pärast ületunde teha! Iga inglitattnina võib sulle selgeks teha, et Budejovices sel ajal mingisugust rinnet ei olnud. Egas siin mõni puhkekodu ole! Lase aga kohe siit jalga! Marss kompaniisse tagasi!»
Kui ma elavate killas olin, kuulusin inimesele, kes maailmas kõige rohkem võimu ja seadust austas. Elus olles ei tulnud mul kunagi tegemist teha politseiga. Sellepärast pöördusin ma pärast surmagi kuulekalt ümber ja lendasin tagasi Budejovicesse. Leidsin oma elutu keha hukkamispaigas üles ja valusa südamega pugesin sellesse, muutudes taas keiserlikuks ja kuninglikuks jalaväelaseks.
Jalaväelane oli vahva sõdur, kes katsus alati köögile lähemale hoiduda ja viis koka oma teadmistega kulinaaria alal segadusse. Sõi kahe, jõi kolme mehe eest.
Jumala imelise ettenägemise tõttu oli tal määratud langeda Vene rindel. Jõudnud äratundmisele, et Jaroslav Hašek ikka tõepoolest on surnud, istusin nukralt ta ranitsale ja jäin mõttesse. Olin jälle vaba, oma kehast lahutatud, nagu öeldakse. Aga mul polnud selle kohta ühtegi tõendit.
Ümberringi oli kurb, ülestuhnitud lagendik. Äkki nägin kuupaistes lähenemas inimest. See oli välipreester. Ta korjas surnute dokumente ja asju.
Ma juba rõõmustasin, et ta teeb nüüd mu surma kindlaks ja kirjutab sellest, kuhu vaja. Aga kui preester oli juba üsna minu ligi, sülitas ta korraga, lausus: «Neetud elu!» ja läks minema.
Minu surnukeha vahtis kustunud silmadega taevasse. Hakkasin nutma: keegi ei usu mind, et olen surnud. Ma ei julgenud uuesti ilmuda igaviku värava ette ja pugesin taas oma jalaväelasse, et kindlamat suremisviisi ära oodata.
Õnneks kohe pärast seda jõi mu keha end maani täis ja hukkus kakluses joobnud madrustega. Peab arvama, et see leidis aset kusagil mere läheduses, nagu seda võib otsustada madruste järgi.
Lahkusin oma laibast ja läksin otsime mõnda tunnistust, mis mu surma kinnitaks. Seekord tegutsesin süstemaatiliselt, mis võimaldas mul avastada ühes tšehhi ajalehes järelehüüde minule. Selle all leidusid ainult initsiaalid ja see sisaldas minu vaese keha kohta kõige halvemat, mida üldse on võimalik välja mõelda, vastavalt tšehhi vanasõnale: «Surnutest kas mitte midagi või halba!»
Elus tuli mulgi mitmesugustest inimestest üsna palju kirjutada ja üsnagi tihti kõnelesin oma ligimestest kaunis mürgiselt. Kuid ma kirjutasin alati elavaist ja ainult sellest, kuidas inimene seltskonnas esines. Musta pesu ma kunagi ei puudutanud. Ei teatanud näiteks, et N. N-il on armuke või et seal ja seal oli teda ebakaines olekus nähtud. Minule jätkus, kui sain teatada, et ta esines selle ja sellega.
Postuumses mälestuses, mille mu "sõber" mulle pühendas, nimetas ta mind lakekausiks ja eluakrobaadiks. Kasutati siin ka sõna "narr". Aga "Hašek-šašek"* nokiti mind tänaval juba lapsepõlves, veel enne kooli minekut. Sellepärast see sõna mind ei üllatanud. Leidus seal ka see, et "Hašek-šašekil" on pehmed lapsekäed. Vaatasin kiiresti edasi, kas ei seisa seal sedagi, kas mu küünealused on mustad ja millal ma viimati jalgu pesin. Kuid seda ajaloolist tõika seal üldsegi ei mainitud.
Kesköö paiku kobisin paskvilli autori ärklituppa. Mees magas asemel saabastega ja norskas kogu jõust. Mul oli kange tahtmine virutada talle üks tuline vastu vahtimist, nii et ta terava keelega suus poleks ühtki hammast terveks jäänud. Aga kuna olin surnud ja mu pehmete purustatud kätega keha lebas Vladivostokis, ei teinud ma oma "sõbrale" mitte kui midagi.
Nekroloog surilina all, lendasin jälle taevasse. Sissekäigu ees enam niisugust rüselemist ei olnud nagu varem. Oli kuulda peaasjalikult vene keelt.
Üks hing mu kõrval küsis: «Kust kaugelt olete?»
«Vladivostokist.»
«Enamlane või valgekaartlane?»
«Olen enamlane või valgekaartlane - nagu sulle meeldib,» vastasin väga diplomaatiliselt.
«Mis sinuga juhtus? Kas tšekaa?»
Võtsin ettevaatlikult oma nekroloogi välja ja viisakalt naeratades näitasin seda pärivale hingele: «Eks lugege!»
Hing luges, vangutas pead, võttis siis taskust rasvase ajalehe sisse mässitud leivaviilaka, torkas ajalehe mulle nina alla ja puhkes pilkavalt naerma: «Nii et oleme kaasmaalased. Olen Kaudelka Vršovicest. Noh, loe, mis siin on kirjutatud.»
Ma vaatasin ebalevalt paberit. Mulle torkas silma sõnum "Kuulujutud Jaroslav Haseki surmast". Seal seisis must valgel, et Jaroslav Hašek on enda võib-olla tõesti surnuks joonud, kuid egas see viimaseks korraks jää. Üldiselt - mu surmateade lükati ümber.
Mu põlved hakkasid murest värisema ja ma sööstsin noolena Vladivostokki. Lennates kuulsin veel, mida Vršovicest pärit hingenatuke mulle järele hõikas:
«Igasugused jätisedki siin ausate inimeste hulgas saalivad!»
Vajusin täiesti norgu ja püüdsin oma kehasse tagasi minna. Sellest levis juba lehka. Vaatasin kahjutundega oma kõrget laupa ja meeldivat nina ning mul oli väga valus, et nekroloogis kirjutati ainult mu kätest.
Mu silmist voolasid pisarad ja mul tuli surilinasse nina pühkida. Mul hakkas korraga nii kahju, et madrused mu keha olid puruks peksnud, ja ma hüüdsin valjusti:
«Mu jumal, kõik saavad rahu pärast surma, ainult mitte mina! Aga oli ju ometi nii mõnus mees see härra Hašek, vähemalt see näis meile igal juhul nõnda ja me saime ka teineteisega nii hästi läbi!»
Kui olin küllalt nukrutsenud, võtsin oma kolmekordselt surnud keha selga ja läksin sellega laia maailma.
Esimesel tänavanurgal torkas mulle silma suur trükitud vahistamiskäsk. Sealt lugesin, et jutt on minust ja sellest, mis mul seljas. Panin siis oma jäänused käsu alla maha ja jäin ootama, et ehk ometi tuleb kord keegi, kes mu sellest maailmast lõplikult koristab.
Varsti lasti mind riigireetmise pärast maha ja poodi üles. Seekord oli mul juba ametlik paber (tšehhi-saksakeelne, mitte saksa-tšehhikeelne) ja ometi viimaks lasti mind igaviku väravast sisse.
Siin ootas mind küsimus: «Kes sa olid maa peal?»
Punastades ja pead langetades vastasin: «35-aastasena olin teinud 18 aastat usinasti viljakat tööd. Enne 1914. aastat ujutasin oma satiiride, humoreskide ja jutustustega kõik tšehhi ajakirjad üle. Mul oli laialdane lugejaskond. Igasuguste varjunimede all täitsin humoristlike ajakirjade terveid numbreid. Kuid mu lugejad tundsid mu enamasti ära. See oli põhjuseks, miks ma naiivselt uskusin, et olen kirjanik.»
«Milleks säärased pikad arutlused? Kes sa tegelikult olid?»
Olin kimpus, kobasin nekroloogi taskus ja hüüdsin hämmeldunult: «Vabandage, pehmete kätega joomar!»
«Kust pärit?»
«Midlovaryst Gluboka kogukonnast.»
«Sünniaasta?»
«1883.»
Siis neelas mu igavikumeri ...
_____________________________
*šašek - 'narr' tšehhi keeles