Tõlkinud Rauno Pärnits
Sellel laiuskraadil ekvaatori lähistel oli päev pikk ja päikeseloojangule järgnes koheselt pilkane pimedus. Mick teadis lugusid Vana Maa kohta, kus mainiti laia Linnuteeks kutsutavat tähevööd ja kuupaistes säravat öötaevast. Selles galaktikanurgas oli näha vaid üksikuid tähti ja igasugust kiirgust neelas kaugel kosmoses laiuv tolmupilv. Kolm tillukest kuud, õigemini asteroidi, ei peegeldanud märkimisväärselt kohalikku päikese valgust ning tavaliselt nad liikusid üle taeva ka liiga kiiresti, et isegi varju heita. Öösiti oli külm krõbe ja temperatuur langes kaugele allapoole külmumispunkti.
Ta ratsutas läbi Kuivaoru päeva kuumimas osas. Päikese ere lõõm ja erakordselt kirgas atmosfäär tõstsid temperatuuri kuni 50 kraadini Celsiuse järgi, mis polnud just parim ei ratsanikule ega hobusele.
Mick veetis rantšos vaid mõned tunnid pärast koitu ja enne loojangut. Rantšo koosnes tegelikult kolmest madalast betoonhoonest ja ühest kõrgest vaatlustornist. Hooned olid armilised ja räsitud ning armid ja praod hallis betoonis täitunud punaka kõrberähaga. Terasredelite astmed olid poleeritud hõbedaselt läikivaks neist kordadest, mil Mick oli roninud üles kõrbe vaatlema.
See päev algas just niisamuti nagu eelnevad 4742 päeva. Mick sidus Holly ohjad turritava terasvaia külge, mis kunagi oli olnud osa neljandast punkrist, mis nüüd oli vaid liiva täis kraater.
Ta ronis torni nagu alati, seljakott üle parema õla, alustades vasaku ja lõpetades pärast 62 redelit paremaga jalaga. Platvormilt avanes piiramatu vaade kõrbele igas suunas. Kaugel põhjas, Sinimägedes, kattis mägesid lumi. Lõunas laius kõrb nii kaugele kui silm seletas. Idas avardus karm kivine platoo, kus siin-seal kõrgusid kivisambad, mida Mick vahel ulualusena kasutas. Läänes keerles käänuline rada üles platoole, mis veetuna sirutus tuhatkond miili või rohkemgi.
Torniautomaatika polnud eelmise päeva kohta ühtki vahejuhtumit talletanud, niisiis sättis Mick end torni keskele, tõmbas jalad enda alla ja alustas oma üksildast valvekorda. Vaid siis kui päike Sinimägede varjust välja piiluma hakkas, liigutas ta vähe, tõmmates Stetsoni just nii palju silme ette, et neid madalalt sirava päikese eest kaitsta.
Aeg möödus ja vähehaaval hakkas õhk kõrbe kohal värelema. Juhuslikult tuulepuhangud lõid liivast keerlevaid kujusid. Mick märkas düünide kohal hõljuvaid liivapahvakuid ning adus, et torm on tõusmas. See häiris teda piisavalt, et ta oleks peaaegu jätnud kahe silma vahele kõrgele atmosfääri tekkinud pilvesaba, ent vaadet teravustanud, leidis ta sabatekitaja lähenemas planeedi suunas. Ta märkas tulekeeli ilmumas, kui objekt jõudis alumiste atmosfäärikihtideni. Taevakeha muutis kurssi ja Mick tõusis jalule. See polnud meteoriit! Hoopis tehiskeha, mis oli suuteline kurssi korrigeerima. Ta seiras objekti langemas kirdest edelasse, otse Kuivaoru suunas ja ning määras tolle langemiskoha koordinaadid.
Mick tõusis, jättis torniga hüvasti ja suundus redelite poole. Ta oli juba peaaegu all, kui kaugusest kostus tume kõmakas. Holly ootas teda kannatlikult.
Mick kontrollis sadulat, sadulakotte ja oma truud relva. Ta haaras ohjad ja suunas ustava ratsu kõrbesse, mööda reetlikest tolmuvannidest ja iidsetest varemetest, mis olid vanemad kui temagi mäletas.
Tuul tõusis kergelt ja peen rähk tabas teda näkku. Ta tõmbas kaela katva riidetüki üles kuni vaid silmad vabaks jäid. Tema arvestuse kohaselt jõuaks kokkupõrkekohta alles mitme tunni pärast ning see hinnang põhines kogemusel plahvatuse kõma kõrvu jõudmise aja kohta.
Ta teadis, et on päeva palavaim aeg ning et see koht asub isegi heal päeval ohtlikus Kuradikõris, mis oli surmav isegi sitkemaile selle planeedi eluvormidele, eriti kui tulikuum kõrbetuul ulgudes läbi kuru sööstab.
Läbi Kuivaoru sõit oli väljakutse. Pehme liiv varjas teravad kiviservi, mis suutsid riideid ja liha rappida ning lämmatavalt tuline õhk peitis ümbritseva tõelise kuju. Miraažid näitasid tasast liiva vastikute hiiukirnude asemel ja väikesed lohud võisid olla lihtsalt lohud, aga võisid olla ka Liivaelukate, nende pärismaiste putukalaadsete, kes võisid tosina jala pikkuseks kasvada, uruavaused.
Päike kõrvetas halastamault ja Mick oli õnnelik kaitsva Stetsoni "kaabu" üle. Viimane oli kingitus Metsiku Billilt, esimeselt, keda ta oli sel planeedil hulga aastate eest vastu võtnud. Metsik Bill oli ainus ellujäänu Preston Charleslt, lahingristlejalt, kes oli surmavalt haavatuna atmosfääris siksakitanud kuni prantsatas kõrgete düünide vahele. Laev kõrgus praegugi mõned meetrid üle kõrgeima düüni ning tähed ".les" olid sellel veel loetavad.
Mick mäletas eredalt Metsiku Billi halli palet, kui ta jõudis suitseva vrakini. Bill oli laeva küljest pudenenud lahtistest plaatidest ajutise varjualuse püstitanud. Ta oli vrakist sinna kandnud vee- ja toidutagavarasid ja kogunud pakke ja konteinereid. Düüni tasasel küljel paistis 38 künkast koosnev haudade rida, igaüht tähistamas terasplaat hukkunu ID-märgisega.
Mick oli tal aidanud jõuda ohutusse paika, aidanud end sisse seada ja oodanud koos temaga päästemeeskonna saabumist. Kui nad viimaks hüvasti jätsid, oli Bill andnud talle oma peakatte: "Ma arvan, et sul läheb seda vaja, Mick. Tänan seltskonna eest."
Kunagi oli siin kuivanud orus asunud soolajärv. Aastatega oli järv kahanenud kuni ainult läikivvalge luukuiv kõrb oli jäänud. Kauguses märkas Mick tumedat suitsusammast tõusmas. Holly võttis automaatselt suuna kukkumispaigale.
Sügav maastikku rebestav lõhe märkis kohta, kus laev oli esimest korda maad puudutanud. Mick suundus edasi, sajakonna meetri pärast paistis teine lõhe. Laev oli tabanud maapinda nürinurga all, mistõttu oli hüpanud nagu lutsukivi veepinnal. Tunni pärast silmas ta kohta, kus laev oli end viimaks maasse puurinud. See oli väike alus, pigem päästekapsel kui kosmosereisedeks sobilik sõiduk. Korpuse plaadid oli kivikõva soola poolt ära rebitud ning reisijakabiin avatud. Mick suunas Holly hoolikalt ümber laeva, otsides jälgi. Juhuslikult võis sügaval soolakihi all ka vett leiduda ning kuigi Mick oli piisavalt toekas, teadis ta, et ülisoolane lahus võis tedagi kahjustada.
"Hei!" kostus kähisev hääl.
Mick avastas hääleomaniku murdunud soolapiilari alt. "Tervitus, võõras," proovis ta standardkeeles. Ta takseeris võõra ettevaatlikult: pikk, kõhetu, kitsas nägu, peen pruunikas juus ja suured tumepruunid silmad. Mõttes tegi Mick järeldusi: harjunud madala gravitatsiooniga, kaitseriietus, karvastik peaaegu puudub, ereda valgusega mittekohastunud.
"Kes te olete?" võõra hääles kõlas umbusk. Ta kiiver oli õnnetuses ära rebitud, jättes vaid mõned väändunud liigendid. See oli ilmselt nii mõeldudki, sest võõra näol polnud muud viga kui mõned marrastused.
Mick tuvastas heli kui arhailise Vana Maa inglise keele ja vastas samamoodi: "Ma tervitan selle planeedile saabujaid. Mick on mu nimi. Mick Jacobsen. Sõpradele Hull Mick."
"Ma... Mu nimi on Miles Goodfellow. Ma ei mäleta, kuidas ma siia jõudsin. Või kus ma üldse olen."
"Teil juhtus päris suur kokkupõrge. Ilmselt saite löögi vastu pead, ent ei paista, et oleksite tõsiselt viga saanud. Kas teil selles türbis palav ei ole?"
Miles raputas segaduses pead. "Ei, ei, see jahutab. Ma pean silmas, jahutab mind."
"Hästi, teil läheb seda siin vaja." Mick osutas laevale. "Pole suuremat järel, ma arvan. Kas on midagi, mis te tahate kaasa võtta?"
"Kas poleks parem jääda laevavraki juurde? Juhuks kui päästjad pärale jõuavad?"
Mick kergitas sõrmejagu Stetsoni serva. "Teie teenistuses, mister Goodfellow."
Miles Goodfellow põrnitses hetke masendunult tühjusse. Seejärel komberdas laeva juurde, korjas kokku mõned isiklikud asjad ja veevaru ja toiduratsioonid.
Tagasiteel tutvustas Mick Milesile paljusid kohalikke vaatamisväärsusi selles planeedinurgas. Miles kõmpis Holly taga. Ta türp oli raske, ent isoleeris teda hästi ja hoidis ta kehtemperatuuri talutavana. Tema asjad oli Mick sidunud Holly turjale.
"See seal on Liivaeluka urg," osutas Mick siledamale liivalapile. "Vastik elukas võib olla kümmekond meetrit pikk ja aastaid oodata ühtainukest jalaastet."
Miles astus paar sammu tagasi. "Kas ta on ohlik?"
"Kõik on siin ohtlik. Me peame Kuradikõrist välja saama. Liivatorm on tulekul." Väike liivakeeris lipsas tema sõnade kinnituseks risti üle nende tee.
"Kuhu me läheme?" päris Miles taas kahtlustavana.
"Kuhu te soovite," vastas Mick.
"Ma nägin üle lennates rohelist lappi. Ja küla."
"See on Kuivakivi. Natuke eemal, ent paari päevaga jõuame kohale." Mick naeratas Milesile, kes näis nagu rahunevat.
Teel jutustas Mick Metsikus Billist, kes oli siin palju aastaid veetnud. Ja Jesse Jamesist, kes oli nime saanud legendaarse Vana Maa bandiidi järgi. Tema ei olnud jäänud nii kauaks kui Metsik Bill, ent Mick oli tänulik ka tema seltskonna eest. Tolle järel oli tulnud Uhke Stan ja siis Pokkeri Pete.
Miles kuulas Micki lugusid vaikides, kui nad kõmpisid üle tulise ohtliku liiva. Ta katkestas Micki vaid korra: "Kui palju rahvast siia on eksinud?"
"Seitseteist," vastas Mick kõhklemata. "Muhe Miles, nii ma hakkan sind kutsuma." Mick naeratas Miles Goodfellow'le heatahtlikult. "Igaühele minu külalistest olen ma pannud hüüdnime."
"Kas nad jäid ellu?" küsis Miles.
"Kõik. Me vestleme regulaarselt."
"Jumal tänatud, milline kergendus." Miles vaikis kogu ülejäänud tee, keskendudes jalgade edasiliigutamisele.
Hämardus, kui nad Kuradikõri selja taha jätsid. Hõõguva liiva kohal rippuv virvendava kardina puhus minema kõrgmaalt alla puhuv tuul.
Öö veetsid nad Micki koopas. Kiiresti läks külmaks ja Mick jälgis Milesi unes rähklemist. Tema türp kaitses ta keha, ent nägu oli verejanuliste putukate meelevallas. Mick tappis regulaarselt Milesi näo kohal keerlevaid liivaherilasi. Tillukesed putukad tegid alati oma ohvri kohal kaks ringi, enne kui sukeldusid täiel kiirusel väljavalitud ohvrisse, astel ees. Micki laser aurustas nad hääletult vahetult enne kui nad jõudsid Milesi nägu puudutada.
Varahommikul äratas Mick oma külalise saapaninaga tonksates. "Aeg minna. Me peame platoole jõudma enne pimedat." Nad astusid koopast välja just esimeste tõusva päikese kiirte nägemise ajaks.
Micki nägu oli punaseks värvunud hetkeks, mil nad kõrgplatoole jõudsid. Liiva, kivi ja kaljude kollast ja pruuni värvust hakkas rikkuma rohelised ning rohekassinised triibud ja laigud. Madal päike kumas platoole viivate järsakuseintele, paljastades ladestunud struktuure, mis andsid aimu planeedi ajaloost. Mick juhtis Milesi ja Holly oheliku otsas üles. Tõus vältas peaaegu tunni ja tõi nad aheliku tipust mööda platoole.
Läbi õhuvirvenduse võis kauguses näha üksikuid hoonete kontuure. Platoo oli sügavroheline, siin-seal paistis sekka ka sinist. Õhus hõljus kerge väävlihõng. Taasleitud tarmukusega astus Miles esimesena platoole, Mick ja koormaga Holly tema järel.
Mick osutas üksikutele püramiidjatele nõgustippudega küngastele. "Ettevaatust geisritega. See platoo on seismiliselt aktiivne ja põletavalt kuuma auru tuleb neist regulaarselt."
"Jätan meelde," Miles uuris ümbrust. "Ma arvasin, et siin on taimestikku, kuid ma ei näe midagi."
"Vaskoksiid ja vasesoolad on kõik, mida sa siit leiad," turtsatas Mick pehmelt. "Nende lavade all asub hiiglaslik vasemaardla. Vesi, vask, magma ja mineraalid, väävel ja fosfor. Kokku segatud ja läbi raputatuna leiavad nad tee siia üles."
"See selgitab rohelist ja sinist värvi," kähistas Miles.
"Metsik Billile meeldis siin väga. Ta istus tihti päikesetõusu aegu Poodud Mehe Puu all."
"Poodud Mehe Puu?" küsis Miles.
Mick irvitas. "Billi väike nali. Kaljutükk meenutab pisut kuivanud puutüve, mõned miilid Kuivakivist edasi. Bill tundis kõiki lugusid Vana Maa Metsiku Läänest. Tema panigi nimed enamikule ümbruskonna huvipakkuvaist kohtadest."
"Lähme edasi. Ma tahaks juba küla näha."
"Tere tulemast Kuivakivile," Mick tuvastas Micki näoilme kui pettumuse, segatud võib-olla lootusetusega.
"Ma... ma lootsin, et siin on asula..."
"See sõltub vaatepunktist. Ma lõin hooned nii hästi kui võimalik, need Billi kirjelduste põhjal kohalikest kaljudest välja raiudes."
"Kui... need pole ju päris majad," kogeles Miles.
"Need on päikesevari. Seal on kuum vann. Seal on saloon. Kahjuks viskit pole." Mick noogutas Milesile.
"Kui kaua Metsik Bill ja Jesse James ja teised siin olid? Kui kaua, enne kui nad päästeti?"
Mick pidas hetke aru: "Enamikul oli märkimisväärne kogus varusid ja vett kaasas."
"See polnud mu küsimus," kähista Mick. "Mis nendest sai?"
"Ära muretse," lohutas Mick. "Nagu ma ütlesin: me vestleme regulaarselt."
"Kus nad siis on?"
"Istuvad Poodud Mehe Puu all. Metsik Bill pole ainus, kes seda vaadet nautis." kostis Miles.
"Ma tahan neid näha. Kohe!"
"Sina oled boss, kompjalg," Mick kutsus vilega Holly, sidus Milesi kraami lahti ja kandis ühe käega parajast rüngast lõigatud varjualusesse, mis pidi olema saloon.
Vähem kui 13x2 meetrit võtsid ruumi Milesi eelkäijatest maha jäänud asjad. Mõned raamatud, mõned tummad elektroonikavidinad, plastikanumad ja üllatav küll, väike nišš rohkem kui 30 väikese hoolikalt nikerdatud loomakujukesega. Miles tundis mõne ära, ent enamikku polnud ta varem kohanud.
Miles võttis ühe pihku ja tõstis vastu õhtutaevast. "Mis see on?"
"Pöördpea Kentaurilt. Isane, otsustades sarvede järgi seljal."
"Kes need tegi?" küsis Miles.
"Jesse James oli tähelepanuväärne persoon. Enne kui ta lahkus, kinkis ta oma kollektsiooni mulle ja ma panin nad siia välja," vastas Mick.
"Ootan'd. Sa ju ütlesid, et nad istuvad Poodud Mehe Puu all, aga nüüd räägid lahkumisest. Ma ei saa aru." Mick pilgutas silmi.
"Seda... on raske selgitada... inimesele," kostis Mick aeglaselt. "Ma parem näitan."
Mick hüppas Holly selga ja tõmbas Milesi pingutamata enda seljataha. Kiirustamata alustas ratsu kõndi ja poole tunni pärast, loojuva päikese viimaste kiirte valguses avanes neile bisarne vasejoonte rägastik, põimitud sinise ja rohelise ja kollase kihtidega.
Lähemale tulles nägi Miles rida istuvaid kujusid, mida kattis paks soolakiht nagu poolläbipaistev keep. Iga kuju pea puhkas paremal õlal nagu kuulatades midagi enda kohal asuvat. Nende nägude ähmased jooned olid näha päikese viimastes kiirtes. Nad tundusid muretud, rahulikud ja tardunud ebamäärases asendis.
"Mida sa oled teinud?" küsis Miles. Ta hüppas maha ja taganes mõned sammud.
"Kui Metsik Bill oli minuga veetnud 3217 päeva, ei pidanud ta süda enam vastu. Tema viimane soov oli istuda puu all, nägu päikeseloojangu suunas." Mick võttis on kaabu peast ja surus rinna vastu.
"Miles märkas liigutust. "Tema andis sulle oma kaabu, eks ju?"
Mick noogutas.
"Aga kuidas sa saad nendega rääkida, nagu sa ütlesid?" küsis Miles. Taganedes veel mõned sammud rohkem kui hädavajalik. "Ta on ju surnud."
"Öösiti nagu täna, kui õhus on pinget, ta räägib. Teised ka," Mick naeratas. "Katsu puud, siis mõistad."
Ettevaatlikult sirutas Miles käe ühe haru poole ja kui ta seda puudutas, tõusid karvad ta käel püsti. "Staatiline elekter."
"Jep," nõustus Mick. "Kuid pärast Billi lahkumist tulin ma taas. Selleks hetkeks kattis teda paks vasesoolakiht. Oli äikesetorm. Ja pärast tormi hakkas Bill minuga rääkima. Ma kahtlustan, et vasega küllastunud vesi pääses ta pähe läbi kõrva." Mick osutas õblukesele nõelale Billi kõrvas. "Ilmselt tabas murdunud oks seda. Vaseühendid liikusid närvirakkudesse. Peale seda oli vaja vaid natuke elektrit, et vanamees ellu tagasi tuua."
"Ma ei saa aru. Bill on surnud. Nad kõik on surnud." Miles hakkas väga vihaseks muutuma.
"Rahune, kompjalg. Ma ei tee sulle viga," kostis Mick. "Sinu kord tuleb."
Miles neelatas, siis päris: "Kas keegi on sellelt planeedilt päästetud?"
Mick naeratas. "Siinses galaktika nurgas on peetud palju lahinguid. Igasugu asju lendab ringi. Ent mitte ühtegi päästelaeva."
"Mis see minu jaoks tähendab?" küsis Miles. Ta nägu tõmbus kaameks.
"Kui su varud lõpevad, sured sa aeglaselt nälga või janusse. Ent ma jään viimaste tundideni sinu kõrvale, ma luban sulle," kinnitas Mick.
Miles oli pahviks löödud. Rusutult kõndis ta tagasi Kuivakivile, kogu tee pomisedes.
61 päeva kulus Muhedal Miles Goodfellow'l oma saatusega leppimiseks. Ühtki päästemeeskonda ei saabunud. Ta õppis nautima loojuvat päikest ja paljusid imelisi ja värelevaid rohelise ja sinise varjundeid, mida selle kiired maastikult avastasid. Igavesti muutuv keskkond oli kaunis jäämaks ja mõne aja pärast hakkas Miles taas Mickiga rääkima. Mick oli ju ainus, kellega ta siin vestelda sai.
Kui vesi oli lõppenud ja ta veepuhastussüsteem tõrkuma hakkas, jõi ta mineraaliderikast vett kaljualusest allikast. Kui toksiinid ta naha kollaseks muutsid, teadis ta, et tema aeg on tulnud. Aeglaselt, Micki abiga, nii kuidas ta keha veel suutis, jalutasid nad üle ahtra rohelise platoo kuni jõudsid Poodud Mehe Puuni. Ta nägi, et Mick on talle aseme ette valmistanud ja sügava ohkega langes ta sinna.
"Oli tore, Mick," sositas Miles.
"See on vaid algus, Muhe Miles Goodfellow," lausus Mick pühalikult. "Sa saad selle, mida paljud ihaldavad. Omamoodi surematuse."
"Ma ikkagi ei mõista sinu rolli kõiges selles siin planeedil, Mick. Äkki sa selgitad seda mulle, palun?" väsinud Miles naaldus vastus vasesoont.
"Muidugi, Miles. Ma olen valvur. Ma hoolitsen, et mitte keegi siit ei lahkuks," vastas Mick.
"Aga miks?" küsis Miles.
"Ma ei tea põhjust, Miles, Ma täidan kõigest programmi," vasta Mick.
"Sa oled siis mehhanoid. Ma kahtlustasin seda." Miles hakkas köhima ja peen punane udu laskus tema nüüdseks jõuetule kosmosetürbile. "Miks sa meid aitad? Miks?"
Mick ei vastanud, kuni Miles silmad sulges ja viimse hingetõmbe tegi. Siis juhtis ta vaseharu Milesi pahema kõrvani, kohendas pea õigesse asendisse ja lükkas õrnalt haru läbi kuulmekile, et mineraalidest küllastunud vesi saaks keha sisse imbuda.
Kui ta Holly seljas päikeseloojangusse ratsutas, sositas Mick vaevukuuldavalt: "Muhe Miles Goodfellow. Kui sa naased meie sekka, selgitan ma kõike..."
Ta lasi vilet. "Olen vaene üksik kauboi" jäi kõlama päikeseloojangu kuhtumiseni horisondi taha.