Otsing

Vaatasin kella. Aastavahetuseni oli jäänud pisut vähem kui kümme minutit. Koukisin kilekotist välja shampanjapudeli ning asusin korki ümbritsevat fooliumi harutama. ”Nonii, Jüri!," ütlesin rooli taga istuvale sõbrale, kes lösutas, hõlmad laiali, sõidusooja dzhiibi juhiistmel. ”Kohe teeme väikese paugu ning võtame Reinuga sinu sünnipäeva ja selle ilusa ümmarguse aasta, aasta 2000 terviseks…” Jüri, kes oli lisaks kõigele muule ka tänane sünnipäevalaps, naeratas ujedalt ning vaatas mõne hetke tähelepanelikult pealt, kui ma pudeli korki sulgevat traati lahti keerasin. ”Ära sa kurat mu uues

Kolm litsi jõudsid kohale, kuid mitte üksi. Nendega koos ronis autost välja noormees, kes nägi välja nagu sutenöör ja see ta oligi. Pärast selgus, et tema nimi oli Nikita. ÌTänan väga, me ei vaja sind rohkem,ì ütlesin. Nikita vaatas ümberringi. See oli kunagine heinamaa, mis hakkas täis kasvama. See ei olnud normaalne. Ta naeratas laialt ja ütles, et ei lähe kusagile, enne kui ta pole aru saanud, mis värk siin toimuma hakkab. Oli kevad, aprillikuu, ja ehkki väljas olid plusskraadid, ei saanud niisuguses kohas mingisugust grupiseksi korraldada. Nojah, see polnud tõesti tavaline värk. Me ei

Tõlkinud Silver Sära Ehkki iga sõna sellest loost on tõsi, ei oota ma, et inimesed seda usuksid. Tänapäeval nõutakse enne uskumist „ratsionaalset seletust”. Las ma annan kohe alguses „ratsionaalse seletuse”, mis on leidnud kõige rohkem poolehoidu nende hulgas, kes on mu elu traagilisima loo ära kuulanud. Arvatakse, et me - tema ja mina - kogesime tol 31. oktoobril meelepetet ja et see eeldus asetab kogu toimunu rahuldavale ning usutavale alusele. Kui lugeja on mu loo ära kuulanud, võib ta ise otsustada, kui suures osas ja mis mõttes on see seletus „ratsionaalne”. Sündmustes oli kolm osalist

Allpool avaldatakse üks peatükk Kristjan Sandri peatselt ilmuvast romaanist "Kolmteist talvist hetke", mis sai viimasel romaanivõistlusel 5. koha. Teose toimetab lugejani kirjastus "Varrak". Esimene hetk “Noh, lõpeta värisemine,” ütles onu Roma ja patsutas talle õlale. Nad istusid hämaras vagunelamus väikese raudahju ees, temperatuur õues langes (nagu ikka enne nende tulekut, seletas vuntsidega ataman) ja teekann kahises. “Küll sa tagasi saad. Küsi Lauri käest, mitu korda ta siin käinud on, kui mind ei usu.” Mustaverd mees vahtis süngelt tulle ja hõõrus käsi. “Ma ei loenda kordi, sa tead väga

1. greif (11). Veel pakuti basilisk. 1 ei vastanud. 2. sündimine ja suremine. Jürka soolovastus. Veel pakuti seks (4), magamine (3), roojamine (2), söömine (2), alkoholi tarbimine, joomine, müütide levitamine, seente söömine ja valetamine. 3 ei vastanud. 3. John Wyndham “Trifiidide päev” (6). Veel pakuti Douglas Adams “Pöidlaküüdi reisijuht galakrikas” (4), Robert Silverberg “Meid ootab pimedus” ja Rip van Winkle. 1 ei vastanud. 4. d) munavalge ja kollase külmutatud segu (7). Veel pakuti a) kuumutatud veinis sulatatud juust (5) ja c) kalatarretis. 5. “Asum” (5). Veel pakuti “Igaviku lõpp” (2)

Alljärgnev ei ole kirjutatud selleks, et kellegile midagi ninale visata. Kõik toodud näited on vaid illustreeriva iseloomuga ning igasugune sarnasus reaalse eluga on näiline. Inimene, kes loeb ulmekriitikat üldisemalt või Ulmekirjanduse BAASi kitsamalt, on ilmselt märganud, et nii mõnegi kriitiku/arvustaja tekstides esinevad seisukohad, mida võiks tõlgendada mõningaste komplekside avaldumisena. Või nuhtleb kriitik/arvustaja autorit selle eest, et too rikub vaid kriitikule/arvustajale teadaolevaid tabusid. Tahtmata olla üldsõnaline: teoses esinevad lapsed, autor kirjutab kirjanikest

Käesoleva ettekande teema on ühemõttelisele ja vastuvaidlematut tõestada, et ma pole mingi eriline värdjas. Selliseid on veel, ehk mitte liiga palju - konkreetselt toon näiteks Malzbergi, Lafferty, Tiptree ja P. J. Farmeri. Muuhulgas püstitan hüpoteesi, et sogane, haiglane, vägivaldne, ropp, ebapopulaarne, vormiuuenduslik ja igas mõttes loov kirjandus leiab oma arvukatele puudustele vaatama siiski vähemalt ühe lugeja. Ehkki ma tunnen kõigi mainitud autorite lugemisest selget rõõmu, ei soovita neid ilma kõhklusteta. Loed süüdimatult ja võid mõne aja pärast hakata tegema avaldusi teemal, et P. K

Antud kirjatükk on kokkuvõte ja samas ka edasiarendus minu ettekannetest selleaastasel Estconil. Peaks olema loetav nii neil, keda kohal polnud... ning peaks huvi pakkuma neile, kes kohapeal kuulasid. Ulmest rääkides mõtleme enamjaolt inglise keeles kirjapandud ulmet ja sageli veel ka vaid seda, mis ilmub Põhja-Ameerikas. Meeldib, või ei meeldi, aga selline on reaalsus. Võime nimetada seda kasvõi kultuuri-imperialismiks, aga tõsiasi on, et nö. ameerika ulme määrab muu maailma suunad ja arengud. Praegu, XXI sajandi esimesel kümnendil on anglo-ameerika ulmekirjandus seisus, mida võiks suisa