Otsing

[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"149","field_deltas":{},"link_text":"Kuprin_Alexander_Ivanovich.jpg","attributes":{"style":"width: 180px; height: 257px; float: left; margin: 10px;","class":"media-image media-element file-media-large","data-delta":"1"},"fields":{}}]]Aleksander Kuprin (1870-1938) on viimane vene kirjanduse tsaariaegsetest klassikutest. Pärast bolševike võimuhaaramist liitus ta valgete liikumisega, lõpuks emigreerus ja kirjutas peamiselt publitsistikat. Varasemast pärineb aga mitu meistritööd, millest ulmehuvilisele võiks soovitada jutustust "Olesja" (1903), mis

[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"148","field_deltas":{},"link_text":"genis.jpg","attributes":{"height":"480","width":"314","style":"width: 157px; height: 240px; margin: 10px; float: left;","class":"media-image media-element file-media-large","data-delta":"1"},"fields":{}}]]Alexander Genise essee ilmus eesti keeles esimest korda kogumikus "Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra" (""Loomingu" Raamatukogu" 2-5/2016) ja taasavaldatakse siin autori, tõlkija ja LR loal. Vene keelest tõlkinud Toomas Kall. Antiutoopia võib kirjutada igaüks. Sisuliselt on elu ise üks antiutoopia. See

[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"146","field_deltas":{},"link_text":"330px-Стругацкие_на_балконе._1980-е.jpg","attributes":{"height":"232","width":"330","style":"width: 330px; height: 232px; margin: 10px; float: left;","class":"media-image media-element file-media-large","data-delta":"1"},"fields":{}}]]Kõige tähtsam on Maal. Peamine jääb alati Maale, ja ka mina jään Maale. Otsustatud, mõtles ta. Otsustatud. Kõige tähtsam on Maal… Nii mõtleb Žilin vendade Strugatskite seni eesti keelde tõlkimata romaani „Praktikandid“ lõpuridadel ( Стажёры, 1962). See kuulus tsitaat on

Kirjandusmaailmas kehtib üldiselt reegel, et autor kriitikuga vaidlusse ei lasku. Seda eelkõige põhjusel, et kellegi hinnang millelegi ei ole üleüldse vaidluse aine. Autorit kaasav diskussioon selle üle, kus peaks mingi tekstilõik olema, mis on teosest kahetsusväärsel kombel puudu (või üle) või kuidas peaks kujutama loo tegelasi jmt. peaks olema toimunud käsikäes toimetajaga juba enne teose ilmumist ja kõik. Veel vähem kui adekvaatsele kriitikale, on autoril põhjust vastata küündimatule kriitikale, mis omistab tekstile väärtusi või puudusi, mida seal ei ole, sest tõenäoliselt tõlgendataks ka

Meelis Friedenthali uus romaan "Inglite keel" räägib paberiajaloost ja raamatutest. Olulisel kohal on varauusaja katsed luua täiuslikke raamatuid ja ideaalseid keeli (sh. inglite keelt). Katsetused, tundub, et ole olnud päris viljatud. Algab aga kõik üsna argiselt... Te ise mängite „Te ise mängite,“ ütles mees laua tagant. „Mängite või?“ „Ei, kahjuks mitte,“ ütles Joonas ja tõmbas käe kiiresti tagasi. Ta tõstis sõrme suu juurde ja puhus vargsi haavale. Veri ei tahtnud kuidagi seisma jääda, haav ei olnud küll väga sügav, aga raud oli nimetissõrmelt pika nahariba lahti tõmmanud ning selle

[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"128","attributes":{"alt":"","class":"media-image","height":"480","style":"width: 331px; height: 480px; margin: 10px 20px; float: right;","typeof":"foaf:Image","width":"331"}}]]Siim Veskimees Asunduste öö (katkend) Baleilm "Hei, elab siin keegi?” Elukonteiner hakkas lume alt välja sulama. Tumedas parkas vast veerandsajandine kahvatu noormees, kes selle ümber elumärke otsides sumpas, üritas akendest sisse piiluda ja uuris vahelduseks kahtlevalt halli taevast, kust sadas üksikuid märgi lumeräitsakaid. Kisa tegi ta nii, et rongad elamut

Gohar Markosjan-Käsperi (1949-2015) poleemiline järelsõna Arkadi ja Boris Strugatskite "Inetutele luikedele" (Tallinn: Varrak 1997) taasavaldatakse tema abikaasa loal. Sellest on möödas juba hulk aega, kui üks mu tuttav käis ühel järjekordsel noorte ulmekirjanike seminaril (nõukogude riik jumaldas igat sorti kokkutulekuid ja nõupidamisi, sealhulgas ka noorte kirjanike omi; niimoodi püüti kasvatada kirjanduskomsomoli ja paljud sugugi mitte komsomoliliku mõtteviisiga isikud võtsid neist osa ühe sihiga: et pääseda trükki). Tuttav pajatas, et pooled seminarist osavõtjad olid tagunud endale vastu

Esmakordselt ilmunud kogumikus "Õudne Eesti" (Tallinn: Varrak, 2005) pealkirjaga "Sissejuhatuse asemel". Artikkel taasavaldatakse veidi lühendatuna "Algernoni" seniste autorite samast žanrist kogumiku "Pikad varjud" ilmumise puhul Indrek Hargla loal. Mida üldse õudusjutuks pidada? Õudusjutt on hea vahend tugevate tunnete, psühholoogiliste hirmude ja alateadvuskartuste väljendamiseks, selle kaudu saab võimendada traagilise saatuse ja ettemääratuse motiivi kirjanduslikus omailmas, kus maailm ei pruugigi olla lõpuni mõistetav ja seletatav. Õudusjutt ei pea olema loogiline ega moraalne, tihti

Käesolev saatesõna on esmakordselt ilmunud Argentiina lühiproosa meistri Julio Cortazari kogumiku "Salarelvad" eestikeelses väljaandes (Tallinn: Koolibri, 2011). Kogumik on raamatupoodides veel kättesaadav. Taasavaldatakse "Algernonis" Klaarika Kaldjärve ja kirjastuse nõusolekul. Keeruline on mööda vaadata asjaolust (olgu see siis juhuslik kokkusattumus või mingi kummaline seaduspära), et kaks suurt hispaaniakeelset ulmejutu meistrit on mõlemad pärit just Argentiinast. Peale päritolumaa on neil veel nii mõndagi ühist ja muidugi ka erinevat. Jorge Luis Borges sünnib varem ja sureb hiljem kui