Kristjan Sander
Kirjastuse „Fantaasia” tänavune jutuvõistlus on muuhulgas taaselustanud diskussiooni (vt. näiteks arvustusi kogumikule „Täheaeg 13” Ulmekirjanduse BAAS-is ja Maniakkide Tänava artiklit „Varbad sügavale mulda?” ajakirjas „Reaktor” 9/2014) selle üle, miks eesti autorid ei kasuta oma ulmeteostes tegelastena eestlasi ja kas peaks.
Minu arvates ei peaks. Aga.
See ei tähenda, et ei võiks.
Ma olen nii kaua kui ennast mäletan olnud veendumusel, et professionaalses kunstiteoses, sh. ilukirjanduslikus tekstis, peaks igal autori poolt kasutatud võttel olema mingi põhjendus. Amatöör kasutab võtteid, mida tunneb või mis talle pähe torkavad sellises järjekorras nagu need meelde tulevad. Professionaal valib oma vahendeid eesmärgist lähtuvalt ja kaalutledes.
See puudutab kõike mõeldavat: stiili, stseenide lihalikkust, tegelaste hulka ja eriti nende isikuomadusi. Tegelaste päritolu ei ole vähetähtis detail, milleks võib kirjutada ükskõik mida – ja täiuslikus tekstis pole selliseid detaile üldse.
Kõik, mida ma eesti ulme lugejana palun, on järgmine (Toomas Raudami sõnadega – ei hüüa, sosistan). Mõeldagu järele, kas ja mida annaks tegelase päritoluga lugejale öelda või millise varjundi see loole lisab ja tehtagu siis teadlik valik.
Mul pole mitte kõige vähimatki selle vastu, kui tegelase eesnimi on John või Mary, kui ta on keskmist kasvu, keskharidusega ja kui ta tuleb nimetamata jäetud Kesk-Lääne linnakesest. Sellel, miks tegelane on individuaalsusest vabastatud, peaks aga olema teosest lähtuv põhjus – näiteks võib tegu olla salaagendi või inimnahka pugenud roboti või mõne muu persooniga, kes on väga huvitatud silmapaistmatusest.
Õnnetuks läheb asi siis, kui autor kasutab niisugust lahendust lihtsalt seetõttu, et ei oska ühtegi elavat inimest kirjeldada. Või ei viitsi. Või ei pea oluliseks.
Palun ärge tehke niimoodi.