Deborah Walker
Tõlkinud Juhan Habicht
Vaim minu tulevikust lõhnab tuha järele.
„Ma arvasin, et sa jätad suitsetamise maha,” ütlen.
„See on olnud raske aasta.” Ta tuhnib käekotis ja otsib välja "Marlboro Lighti" paki. „Elu ei lähe alati plaanide kohaselt, mis, Sibyl?” Ta süütab sigareti ja puhub suitsu minu poole, kummitussuitsu, mitmekordselt mitteainelist.
„Ma vist ühinen sinuga.” Võtan oma pakist sigareti ja samas vaatan kriitilise pilguga oma tuleviku varju. Ta näeb palju vanem välja kui veel aasta tagasi. Ja see, et ta meiki ei kasuta, ei tule talle kasuks. Ta juuksed näivad kuivad ja haprad ning juuksejuured vajavad värvimist. „Ma näen, et kaalus pole sa alla võtnud.”
Ta kehitab õlgu. „Dieedi pidamine on ajaraiskamine. Ma olen peaaegu nelikümmend. Olen, kes olen.”
Nii et ta on sellises tujus. „Et siis, mis uudist?” küsin.
„Ei eriti midagi.”
Ma ohkan. „See pole kuigi koostööaldis. See rituaal nõuab ohvrit, eks ole.” Osutan vereseguse veega tassile toetatud terasnoale.
„Nagu ma ei teaks?” Ta käärib käise üles ja näitab mulle oma paremat käsivart. Ta on minust seitse aastat vanem, nii et tal on seitse armi rohkem. Nii see käib, kord aastas saan ma vaadata seitsme aasta kaugusse tulevikku.
„Kas vaatame päevikut?” küsin.
„Ah, jah, päevik.” Ta võtab kotist nahkkaantega päeviku. Ma ostsin selle Veneetsias, kui seal mesinädalaid veetsin. Ma peaksin sinna iga päev kirjutama – see on mu elu üleskirjutus.
Kummitus lappab lehekülgi. „Päevikuga on see häda, et kipub kohati väga napiks jääma. Sa jood praegu päris kõvasti, eks ole?”
Kehitan õlgu. Mulle meeldib limpsida õhtul klaas veini – või kaks. Võtab pinged maha. Aga mis õigust on temal mulle etteheiteid teha? „Kas vaatame turud üle?”
„Muidugi.” Tulevane mina loeb aktsiahindu ja mina teen märkmeid. Ma mängin börsil. Kuigi „mängimine” tähendaks nagu, et on võimalik ka kaotada. Kui arvestades teavet, mida ma saan, siis antud juhul mitte. Minu käsutuses on ülim siseinfo.
„Hea küll, ma siis lähen,” ütleb ta, kui on lõpetanud.
„Ära veel mine.”
„Mis siis on?” küsib ta kärsitult.
„Sa ei näe just hea välja.”
„No suur tänu sulle.”
„Ma mõtlen, mis sinuga viimase aasta jooksul on juhtunud?” Mul on temast kahju, aga veel rohkem tunnen ma ärevust. Mul on vaja teada.
„Sa tead, Sibyl, parem on isiklikest asjadest mitte rääkida.”
„Kuidas Alexil läheb?”
„Oled sa kindel, et tahad seda teada?”
„Nii et see on Alexi pärast, jah? Mis juhtus? Ta ei ole ju… surnud, ega?”
Ta süütab järgmise sigareti. Mina samuti.
„Alex jättis mu maha.”
„Aga eelmisel aastal sa paistsid nii õnnelikuna.”
„Teadmatus on õndsus. Tal käis see romaan juba viimased kolm aastat. Alice seadis ta ultimaatumi ette ja mina jäin kaotajaks.”
„Alice? Mu parim sõbranna Alice?”
„Just nimelt. Praegu veab Alex mind mööda kohtuid, püüab saada oma „õiglast osa”, nagu ta seda nimetab.”
„Ma ei suuda uskuda.”
„Kas ma valetaksin sulle? Kas ma valetaksin iseendale?” Ta vaatab mulle otsa. „Nüüd, kui sa tead – mida sa kavatsed teha?”
Kõnnin külmiku juurde ja valan endale klaasi külma, kerget chardonnay'd. Joon klaasi tühjaks. Ta vaatab mind ja muigab. Täidan uuesti klaasi. „Sa poleks pidanud mulle ütlema.”
„Ma vähemalt hoiatasin sind. Mind ei hoiatanud keegi.”
„Ta ei öelnud sulle?” Ajaliinid lahknevad. Iga tuleviku-mina on pisut erinev.
„Ei. Ei öelnud. Aga ma mõtlesin, et sa tahad ehk teada. See ongi meie häda, alati me tahame teada.” Ta puhub pahvaku kummitussuitsu minu poole. „Sa võid temast lahutada.”
„Sul oli üheksa aastat head abielu.”
„Ei, ei olnud. Viimased kolm aastat oli Alexil see armulugu.” Ta laseb sigaretil kukkuda. „Mida sa kavatsed teha, Sibyl?” Ta näol on näljane ilme. Ta tahab kuulda mind ütlemas, et ma lahutan Alexist enne, kui mehel tekib võimalus mind reeta. Millal ma nii kibestunuks muutusin?
„Ma ei tea, mida ma teen.”
„See on sinu otsustada,” ütleb ta. „Minu jaoks ei muuda see midagi. Mina jätkan sellel ajaliinil, kus ta mind reetis. Sa ei saa muuta minevikku, ainult tulevikku.”
„Ja sina?” küsin. „Ootad sa sellelt aastalt midagi?”
„Ma ootan alati, kas pole nii?” Ta hõõrub käsivart. „Võimalust õppida oma niigi täiuslikku elu veelgi paremaks tegema.”
„Sul ei ole seda tegelikult vaja. Sul peaks olema piisavalt raha kõrvale pandud.”
„Jah. Mul ei ole vaja tulevikku vaadata. Aga teisest küljest – sinul pole seda samuti vaja.”
„Sellest harjumusest on raske vabaneda.”
Ta noogutab. Ma näen ta silmi tumenemas. Ma tean, mida ta kardab. Sama hirm haarab iga kord mindki, kui ma rituaaliga alustan. Kord tuleb päev, mil ma sirutan end tulevikku ja mu tulevane mina on surnud. Mida ma sel õhtul näen? Kas tühjust või midagi hullemat, midagi talumatult hullemat?
„Ma olen noor,” ütleb ta. „Alles kolmkümmend kaheksa. Võid vaadata küll.”
„Jah. Kindlasti on kõik hästi. Aitäh sulle abi eest.”
„Pole tänu väärt. Ole terve, Sibyl. Ole õnnelik.”
Lausun sõna, mis lõpetab rituaali, ja mu tuleviku mina hajub.
Ma koristan pisut, valan verise vee kraanikausist alla ja pesen tassi puhtaks. Alex jõuab varsti koju. Saan ma midagi muuta, meie abielu tugevamaks teha? Kas ma tahan seda?
Võti ragiseb lukuaugus. Alex on kodus.
Mida ma talle ütlen?
Ennustamine on sõltuvus.
Sirutan käe sigaretipaki järele. Homme jätan maha.