D. Thomas Minton
Tõlge: Kalev Lääne
Sa arvad, et pärast seitset katset peaksin ma oskama elada või olla vähemalt proff suremises, kuid mõlemad on ikka segased ja valusad. Vähemalt suremine ei hirmuta mind enam.
Ma tirin Olshevski tagasi meie musta basaldi kortsu, enne kui eeteed tema pea tolmuks lasevad.
„Hoia pea allpool,” ütlen ma, hääl piiksumas heelium kolme segust minu kaitserüü kiivris. Nagu oleks see oluline; kui eeteed teda kätte ei saa, saab miski muu.
Mõlemal pool mind katavad laavat lahinguturvises sõdurid nagu kastepiisad põletussurma surnul. Üleval peegeldub päikesevalgus prahikaarelt orbiidil, mis järgmise viiekümne miljoni aasta jooksul koondub meie Maa Kuuks. Samaks Kuuks, mille all ma laman lapsena, unistades tulnukatega võitlemisest.
Tulevööt lendab üle taeva.
„Langev täht,” ütleb Olshevski. Tema naeruturtsatus ragiseb läbi raadioühenduse. „Soovi midagi.”
Tal on esimene uuestisünd, värskelt kaevust alla tulnu 2075. aastast või millestki taolisest. Nagu enamik esimestest on ta gung-ho ja loll ning ei ela seda päeva üle. Ma tahaksin mõelda, et ma ei olnud Olshevski taoline, aga mul on kuri kahtlus, et olin. Siis ma surin. Ja surin uuesti. Ja uuesti.
Hääled sumisevad läbi raadioühenduse. Eeteed rivistuvad üle eikellegimaa. Rünnaku sihtmärgiks on aurav bassein pikkade valguahelatega. Seal olevad RNA ja protobiondid võivad ühel päeval kujuneda Maa kõrgemaks süsinikul põhinevaks eluvormiks. Seda juhul, kui me peatame eeteed.
„Lõpeta jutuvadin,” ütleb Tanner. Ta vaigistab rühma mikrofonid. Mu kõrvadele langeb ootamatu vaikus.
Olen teadnud Tannerit meie esimesest uuestisünnist. Ta oli siis hea sõdur, nüüd on ta hea juht.
Olshevski hüppab jälle püsti. Enne kui ma ta alla jõuan tõmmata, purustab eetee helilöök ülemise poole tema kehast. Tema kaitserüü ja iga elav rakk vibreeritakse tükkideks kõrgsagedusmüra poolt. Roosa udu hõljub metaanituules eemale ja Olshevski jalad kukuvad ümber nagu maharaiutud puud.
Kui ta on õnnelik, ei jõudnud tema geneetiline algoritm H-Jaama ja ta võib leida rahu Suures Pimeduses.
Suur Pimedus kõlab hästi. See ei ole tähtis, kas Christina on seal või mitte. Ma loodan, et on, aga...
Persse see kõik.
Ma rooman üle basaltrinnatise ja ründan mustade mügarike kobarat, mis kauguses paistab. Kui ma ei teaks, mida otsida, ei arvaks ma neid kunagi elusolendite hulka – ilmetud tükid metalloboraani, ei pead, ei silmi. On vaid auk, mis perioodiliselt avaneb, arvatavasti hingamiseks, kui see ei kiirga kõrgsagedusega müra.
„Sam, mida sa teed?” küsib Tanner.
Minu taga roomavad sõdurid kaitsekraavist klaasjale eikellegimaale.
Eeteed pöörduvad meie suunas. Nende avad avanevad. Helilöök riivab mu kaitserüüd piisavalt kõvasti, et mind maha paisata.
Ma ajan end vaevaliselt põlvedel püsti ja tulistan välja O2 kobarpommid. Laialipaiskuvad graanulid plahvatavad, kallates eeteed üle reaktiivse hapnikuga. Nende kehad kihisevad, hakkavad helendama, võtavad tuld ja lõhkevad.
Eeteede helilöögid virvendavad üle lahinguvälja. Vingumine hakkab mu kuulmekilesid häirima.
Minu parem käsi väriseb, kõik molekulid loksuvad nagu pingpongipallid maavärina ajal. Mind paisatakse maapinnalt üles ja keeratakse õhus ringi. Ma ei tea enam, mis on üleval, ja mis on all. Siis tabab klaasjas basalt mu kiivri plaati ja mu jalad paiskuvad üle mu pea, voltides mu pooleks.
Punane udu katab mu näokatte paremat poolt. Ma pingutan, et meelde tuletada, kes olid mu kõrval olnud.
Hoiatused vilguvad mu silme ees. Kaitserüü on katki ja ma saan aru, et mu käsi on läinud. Mis iganes pole üle mu kiivri piserdatud, on tuulde laiali lennanud. Aga ma olen veel elus.
Kurat, ma olen ikka veel elus.
Ma leban selili, naerdes läbi valuvaigistite hägu oma ebaõnne üle.
Pea kohal tõmbavad meteoriidid tulejooni üle taeva, rebides seda tükkideks nagu tiigriküüned nahka. Nad jätavad järgi kaunid kaared, mis igal muul ajal oleks ilusad. Mäletan aega, mil me armatsesime Christinaga nisupõllul Nebraskas perseiidide langemise ajal. Need olid ilusad. Tema oli veelgi ilusam.
Läbi narkootiliste vine tunnen ma midagi valesti olevat, aga selle äratundmine võtab terve minuti aega. Üks joon jääb lühemaks ja läheb heledamaks. Rõhuandurid karjuvad, kui langeva meteoori ees tulev õhurusikas pressib...
#
...Ma tõusen õhku ahmides istukile, pigistades oma paremat kätt.
„Kõik on korras, Sam, tegime täieliku taastamise.” Kimi käsi on pehme, sile ja soe.
H-Jaama taastamisetuba on surnukuur: antiseptiline ja karmilt valgustatud. Imelik, sest H-Jaam on matemaatiline konstruktsioon, mis käib läbi Hilberti ruumi paigutatud nano-südamike. Sa võiks arvata, et nad saaksid luua üles ärkamiseks midagi sõbralikumat.
Algoritmid või mitte, külm metall minu all põletab mu nahka.
Laua lõpus on volditud flanellsärk ja tuttavad kõvast kasutamisest katki kulunud teksad.
Kim rebib sensorplaastri minu kaelalt.
Ma haaran tema randme, välkkiire refleks, mis paneb ta ahhetama.
Kimi nägu on jälle teistsugune. Tema kitsad silmad on kasvanud ümaramaks, tema nina teravus on nüristunud ja tema juuksed, mis kunagi olid mustad ja paksud, on muutunud päikesepleegitatud pruuniks. Täna on tema juuksed põimitud hobusesappa, paljastades hommikuvärske näo, mille põskedele ja ninale on Linnutee moodi pritsitud tedretähne. Sama kui...
Ma lasen ta lahti ja tõmban särgi üle oma õlgadele; keskendudes nööpide kinnipanemisele.
Kim hõõrub oma rannet.
„Mul on kahju,” ütlen ma.
„Ma oleks pidanud sind hoiatama.” Ta pöördub ära, kui ma teksad jalga tõmban.
Kui ma üles vaatan, on surnukuuri laudsi kadunud ja ilmunud laud ning tool. Tuled on pehmendatud Nebraska kuldse päikeseloojangu värvideni. Alles värvatuna olid H-Jaama ootamatud muutused minus hämmeldust tekitanud, nagu oleks arhitektid näinud palju vaeva, et luua illusiooni reaalsest maailmast, kuid jätnud programmeerimise lõpetamata. Nagu filmis elamine – ebaoluline kraam oli ära lõigatud, jättes alles ainult loo tema armutu lõpplahenduseni viivad stseenid.
Ma pole H-Jaamas kunagi vetsus käinud.
Tool naksub, kui ma istun. Nahk jahutab mu selga.
Aken Kimi taga avaneb nisupõllule sinise taeva taustal. Vahel on aknast näha tuttavaid Colorado mägesid või viilu Kariibi mere rannast või mäeseljandikku kuldsete moonidega. Tanner arvab, et meil on alateadvuslik kontroll selle üle, mida me H-Jaamas näeme ja, et Kim kasutab seda teavet oma töös.
„Kas sa oskad öelda, mis juhtus?”
„Meteoor,” ütlen ma. See pole see, mida ta tahab, aga kui ma annan talle selle, mida ta tahab, liiga kähku, pean ma lahkuma.
Kim koputab kollase pliiatsiga vastu oma põske.
Pärast iga taastamist on kord Kimi käes. Ma istun samas toolis ja vastan samadele küsimustele. Ainuke asi, mis erineb, on vaade aknast. Ja kuidas Kim välja näeb.
„Ma sain löögi eeteelt.”
Aknast väljas paindub nisu õhtuse tuule käes. Ma loodan, et näen Christinat tema teksade ja lotendava mütsiga kontrollimas viljapeade nurga järgi saagi küpsust.
Klomp mu kurgus teeb haiget.
„Ja kuidas see juhtus? Et sa löögi said.”
Igal järgmisel korral on mul üha raskem keskenduda intervjuule. Mind segab see, mis on akna taga või muutused Kimi näos või minu riietuses. Ma näen oma mineviku kummitusi kõikjal enda ümber, kuid ma tean, et nad on olemas vaid minu ettekujutluses. Ükskõik, kuidas ma ka ei püüa, tundub mulle, et lahti ma neist ei saa.
Iga surm tundub võtvat tüki minu mõistusest. Kaheksandal ja üheksandal ringil olijad räägivad, et nad ei ole enam terviklikud. Kolmandal ringil olles arvasin ma, et see ei juhtu minuga kunagi. Kui ma olin kuuendal, võitlesin ma selle vastu. Nüüd olen ma üheksandal ringil...
„Ma nägin vaenlast ja ründasin.” Ma tunnen ennast ruumist ja ajast veidralt lahti olevat. Kui ma silmi pilgutan, näen ma oma silmalaugude põhjal Olshevski jalgu kukkumas. Midagi nii jubedat oleks pidanud mind halvama, aga tegelikkuses ei häirinud see mind üldse. „Kui palju taastati?” küsin ma.
„Mingit edasiliikumise käsku ei olnud. Mida sa mõtlesid, kui sa otsustasid rünnata?”
„Mulle ei maksta mõtlemise eest.”
„Sulle ei maksta midagi.” Poolik naeratus libiseb üle tema näo, tema huuled paotuvad näidates täiuslikke hambaid.
Christinal olid täiuslikud hambad.
Minu sõrmenukid naksatavad, kui ma käed rusikasse surun. Müra üllatab mind ja ma vaatan oma käsi. Armid, mida ma mäletan, on läinud, kuna nad ei ole osa minu geneetilisest algoritmist. Füüsilised, see tähendab.
„Miks sa rünnakule läksid?”
Ma unustan mõnikord, et Kim teab kõike, mis juhtub lahinguväljal. Need taastamisejärgsed istungid võimaldavad tal teada saada, miks. Kimile on tehtud ülesandeks optimeerida meie võitlevad jõud.
H-jaam istub Hilberti ruumis, natuke ülevalpool valge augu kaevu, mis avaneb Päikesesüsteemis neli ja pool miljardit aastat enne minu sündimist. H-Jaam on taeva taoline koht, eeteede eest kaitstud, kuid asub väljaspool inimestele tuntud aegruumi. See on ka kriitiline ristmik kaevust alla reisimisel, sest te ei saa saata ainet kaevust alla, ainult teavet, käesoleval juhul sõduri geneetilist algoritmi, mitmemõõtmelist andmehulka, mis hõlmab inimese geneetilise koodi ja ajunärvide info kaardistuse. Probleem on selles, et H-jaam saab hoida ainult piiratud hulgal teavet. Seepärast otsib Kim optimaalseid sõdureid seda sõda pidama. Nii me siis võitleme ja sureme ja õpime ja muutume igal korral, tekitades uusi uuestisünde, mida Kim oma lahinguväljaeksperimenti tagasi paiskab. Mingil hetkel jõuab üks minu uuestisündidest minu sõjakunsti oskuste seniiti ja Kim kustutab ülejäänud meist.
„Miks sa ründasid?” küsib Kim uuesti.
„Ma nägin võimalust.”
Kim ei ütle midagi.
Kas ta teab, et ma valetan?
Kim jätkab pliiatsiga oma põse koputamist. „Kuidas sa end muidu tunned?”
„Põrgulikult. Ma surin juba kaheksandat korda.”
„Hea küll.” Kimi pliiats kribab midagi oma märkmikkusse. Kui tema pea on allapoole pööratud, näen ma läbi laia juukselahu tema peanahka. Nahk on kahvatu ja sile.
Tuttav mälupilt lööb mind liimist lahti. „Kas see on kõik?” küsin ma, tahes minema saada.
Ta ei tõsta pilku oma kirjutamiselt. „Kas sa oled valmis tagasi minema?”
„Ei, aga see on see, milleks ma end kirja panin.”
#
H-jaam on labürint pooleldi mäletatud mälestustest. Võib-olla on see jagatud inimlik olemus, mida on destilleeritud algoritmide poolt ümbruseks, mis on nii tuimakstegevalt üldine ja piinavalt tuttav. Nagu nisupõld Kimi akna taga.
Kui ma esimest korda kaevust alla tulin, polnud H-jaamas midagi tuttavlikku. Kuid iga kord, kui ma tagasi tulen, näen ma üha rohkem kohti, mis meenutavad mulle mu minevikku. Ma kahtlustan, et sellel on midagi pistmist Kim tööga.
Seekord on töötlemisruum suitsune baar, kus on madal lagi ja vaevalt ruumi hingata. See meenutab mulle viletsat kantribaari Omaha äärelinnas, kus üks värske näoga tüdruk nisupõllult võitis mult piljardis nelikümmend dollarit. Ta oli piisavalt kena, et jagada minuga oma küüslauguga friikartuleid, piisavalt enesekindel, et mind hiljem suudelda, ja piisavalt loll, et veeta oma ülejäänud elu koos minuga.
Miks ma seda mäletan? Siin ei ole piljardilauda ja õhk lõhnab ootusest, mitte küüslaugust.
Ma tunnen ära mõned näod; enamik on esimesed ja teised, keda ma tunda ei taha.
Vastu seina nõjatudes, käed rinnal risti, tõstab Tanner oma lõuga, et mu tähelpanu köita. Ma libistan end läbi vestluste, kuid enne, kui ma temani jõuan, heidab üks naisterahvas mulle käed kaela ümber ja suudleb mind huultele. „Hei, armastaja,” hingab ta mulle põske.
Tema vormi eraldusmärkidelt näen ma, et ta on neljas, kuid ma pole teda kunagi enne kohanud. „Sa ajad mind kellegi teisega segi,” ütlen ma.
Ta kortsutab kulmu. „Sa ei tunne mind, Sammy?”
Siis näeb ta mu lõkmeid ja vannub. „Vabandust,” ütleb ta, siludes minu kraed. „Ma teadsin kolmandat...”
Tõstan käe. Ta teab minu varasemat uuestisündi, kolmandat, kuid mitte minu kolmandat. Ma ei tea, kui palju erinevaid uuestisünde Samuel Hohlmanist olemas on, kuid igaüks neist ajab oksi tõenäosusfunktsioonis, mis ma olen. Kim loodab, et üks meist on optimaalne sõdur.
Enne, kui ma midagi öeldud saan, keerab naine mulle selja ja teeskleb, et mind ei eksisteeri.
Ma surun end läbi rahvahulga Tannerini. Ta surub mulle klaastrumli pihku. Vodka jääga.
Ma näen tema lõkmetelt, et ta on kuues.
Tanner kergitab kulmu, kui ta minu lõkmeid näeb. „Laava?” küsib ta.
Olen teeninud koos nii paljude Tanneri uuestisündidega, et alati on hea võimalus leida ühine keel. Tanner ja mina otsustasime ammu aega tagasi üksteisega mitte rääkida, kui meie vahe on suurem, kui neli uuestisündi – liiga palju isiklikke kannatusi tuleks taas üle elada.
„Metaaniplahvatus?” küsib ta.
Ma noogutan, nõustudes sellega, kuidas ma kuuendana surin. See uuestisünd teadis mind kaks või kolm elu tagasi.
Kortsud Tanneri laubal kaovad. „Nii et üheksas,” ütleb ta. „Ikka veel käsualune?”
Minu lõkmetel on tavasõduri ristuvad mõõgad. „Ma ei ole juhimaterjalist, kuid tundub, et sina oled.”
Tanner punastab. Kuuendana on see tema esimene ohvitserikoht.
„Kes see neljas oli?” küsib ta viibates oma klaasiga. „Ta on kuum.”
Ma kehitan õlgu. „Pole teda kunagi kohanud, aga see ei tähenda, et ma ei...”
Tanner teeb mingit ebamäärast häält. Ta on surnud piisavalt mitu korda, et aru saada.
Teisena ja kolmandana nikkusin ma kõike ja kõiki, kes kätte andsid. Baari tagaruumis on ilmselt kolm tosinat uuestisündinut sedasama tegemas. Suremine on neile ikka veel hirmus ja nad ei saa veel täielikult aru, et nad tulevad ikka ja jälle tagasi. Et hirmuga toime tulla, otsivad nad lohutust kõige algelisemast ja lihalikumast inimtegevusest. See on üks viis unustamiseks, vähemalt natukeseks.
Tanner vaatab oma klaasi põhja ja küsib: „Kas see on ikka seda väärt?”
Ta teab, et ta ei tohiks küsida selliseid küsimusi; see rikub meie kokkulepet. Kuigi jah, ma leian end vastamast. „Ma ei tea,” ütlen ma vaikselt.
Tanner kortsutab kulmu. Ma olen öelnud liiga palju. Mäletan, et olin kuues, kui hakkasin mõistma suremise arutust.
„Aga me oleme ikka veel siin, nii et me peaksime võitma.” Ebakindlus tema silmis keerab mu kõhu pahupidi.
See ei ole nii, kuidas see toimib. Meie elu on nool, mis alati edasi liigub ja me ei tea tulevikku, kuni me sinna jõuame. Tulevik ei mõjuta minu minevikku. Kui me ei suuda päästa inimkonda, ei kao ma lihtsalt ära. Ma võitlen eeteedega mingi muu inimkonna jaoks. Ma ei võitle Christina jaoks, sest ta on kadunud minu kolme aasta tagusesse minevikku, ja kui ühel päeval võib olla teine Christina, siis ei ole ta minu Christina.
Selle mõtte peale kaovad ruumist kõik hääled ja ma kuulen vaid vaikust oma kõrvus.
Klaas kukub minu värisevast käest ja puruneb põrandal.
Mida kuradit ma siin teen?
Vestlused taastuvad minu ümber, nagu kokku kukkuv koobas. Ma ei erista ühtegi häält ega sõna. See kõik on lihtsalt müra.
Ma jätan Tanneri üksi seisma ja oma klaasi jõllitama.
Müra sureb minu ümber, kui uued teele saatmise käsud vilguvad üle minu nägemistaju.
On aeg jälle surra.
#
Ma ronin kraavipervele ja piilun läbi kuumalainete, mis moonutavad eikellegimaa vaadet. Ma ei ole kindel, et ma olen siin varem olnud, aga mul on häiriv déjà vu tunne.
Olen kuulnud üheksandikku ja kümnendikku rääkimas naasmisest lahingutesse, kus nad juba kord surnud on ja mõnikord isegi kohtumisest oma varasema uuestisünniga. Seda pole kunagi varem minuga juhtunud, kuid kui see juhtub, arvan ma, et ma ütlen endale, et ta leiaks viisi, kuidas sellest ringist välja murda ja Suure Pimedusega liituda.
Minu nägemisvisiir tabab liikumise ja keskendub eeteede reale poole kilomeetri kaugusel. Nagu rong söebriketti, liiguvad nad reas üle basaldi kortsude, pursates oma aukudest roosakat gaasi.
Ma libisen mööda kraaviseina alla ja kontrollin oma relva üle. Töötades sõjalise musklimäluga, panen ma O2 granaadi midagi mõtlemata rauda.
Nüüdseks on teised eeteesid näinud. Hüüded segavad side.
„Vaiksemalt,” ütleb Tanner.
Teist korda uuestisündinu minust vasakul vahib mind alustassisuuruste silmadega. Hetkeks näen ma läbi kiivrikaitse Christina nägu. Mitte tema nägu, kui vähk tema keha sõi, vaid tema nägu meie pulmapäeval. Kuigi tema juuksed olid juba välja langenud, nägi ta välja ilusam, kui kunagi varem.
Ma pigistan silmad kinni. Ma olen teinud kõik, mida suutsin, et unustada teda ja valu ära pühkida, kuid see tunne ei jäta mind kunagi.
Suurte silmadega sõdur puudutab mu õlga. „On sinuga kõik korras?” küsib ta läbi puuteside-ühenduse.
Ma mäletan teda nüüd. Ma tean teda, või vähemalt, kelleks ta saab. Tema kuues päästis mu neljanda elu ja maksis selle eest enda omaga. Ma surin paar sekundit hiljem, aga ma pole teda kunagi unustanud. Mõned surmad veel ja temast saab hea sõdur.
Ma tõukan tema käe eemale.
Minuga ei ole kõik korras. Ma tulin alla-kaevu, et lahti saada kõigest, mis meenutas mulle, mida ma olen kaotanud. Mul oli vaja midagi ära tappa, et olla vähem inimlik, nii et ma võiks tundmise lõpetada. Kuid see, mis Christina ja minu vahel oli, on liiga tugev, ja nüüd sööb see mind, nagu vähk sõi tema luid.
Minu ainus väljapääs on Suur Pimedus, kuid seda mulle ei anta.
Minu hambad vibreerivad valusalt, kui eetee heliplahvatus kõlab meie lähedal. Hääled minu kiivris lõppevad, kui Tanner kõneside peatab, et tema käske kuulda oleks. Paneme maha O2 seina ja veendume, et eeteed meist mööda ei pääseks. See kõik tundub mulle mõttetu.
„Pikali, Sam!”
Tanneri sõnad tabavad mind ja ma taipan, et ma seisan ning tulistan oma relvast ikka ja jälle. Minu viisor ütleb mulle, ma olen välja lasknud pool tosinat O2 granaati, kui seitsmes paiskub minu granaadiheitjast.
Üle hõõguva šlaki pöörleb eetee. Selle ava avaneb ja maailma laguneb. Ma sulen silmad ja näen Christinat.
Mu süda hakkab vibreerima ja laguneb.
#
„Ohtu ei ole enam, Sam.”
Kulub hetk, et panna häälele nimi... mitte Christina... Kim.
„See on valus,” ütlen ma. See ei tohiks haiget teha – kuna ma ei ole enam see inimene – aga see teeb.
„See läheb üle. Sinu aju proovib taibata, mis juhtus.”
Ma leban külma metallkanderaami peal. Värinad käivad läbi minu liha.
„Püüa rahuneda,” ütleb ta.
Tõstan oma rinnale vajunud pea. Seekord on tema silmad on merevaigukarva ja kullatäpilised. Need ei ole Kimi silmad; see ei ole Kimi nägu.
„Tegime täieliku taastamise,” ütleb ta.
„Ei,” ütlen mina.
Tema kulmud tõmbuvad kokku. Ma tean, et ta kontrollib H-Jaama andmetuuma, mis kinnitab, et ma olen täielikult taastunud Samuel Hohlman, kümnes uuestisünd.
Aga ma ei ole enam täielik, ükskõik mida geneetiline algoritm ka ütleb.
Kim aitab mu istuvasse asendisse ja ma tõmban riided laua äärele. Kui ma üles vaatan, istub Kim oma laua taga. Akna taga värisevad haavad klaassileda ja pilvi täis järve kaldal. Ma tunnen selle koha kohe ära: Montana onn, kus mina ja Christina veetsime igal suvel ühe nädala ja kus...
„Räägi mulle sellest kohast,” ütleb Kim.
Ma olen hetkeks üllatunud muutusest käsikirjas. „Ei.”
Ma eeldan, et ta küsib rohkem, aga ta ei tee seda.
Tema selja tagant paistvas valguses on Kimi hobusesaba tõmmatud kinni niivõrd kõvasti, et ta näeb välja kiilakana.
Vaikus vähendab mu kindlameelsust. Ma hingan välja ja minu keha tõmbub kokku nagu purukstorgatud põis.
„Me käisime me seal igal suvel.”
„See siis on eriline koht.”
„Ma vihkan seda kohta.” Põletus kõhus ähvardab tulla mu kõrri. „Christina suri siin, päev pärast seda, kui me abiellusime.” Ma pole kunagi rääkinud Kimiga Christinast. Ma olen kindel, et ta teab temast; ta teab minust kõike.
Kim pliiats peatub. Kõik näib peatuvat – puude värin, pilved järvepinnal – nagu oleks H-Jaama programm kokku jooksnud.
„Tal oli diagnoositud opereerimatu ajukasvaja. Nad püüdsid keemia- ja kiiritusravi, kuid see ei töötanud. Vähk levis tema kopsudesse ja luudesse. Kui arstid andsid talle nädala elada, palus ta mul end onni tuua. Me pidime seal koos elama.”
Christina on liikumatult laua taga, pliiats tema täiuslike huulte ees. See ei ole tema, ütlen ma endale.
„Ma tahan unustada, sest see teeb haiget.”
Kuulen raskepärast heli, mis käib koos minu südamelöökidega, kuid libiseb aeglaselt sünkroonist välja. Kui ma silmi pilgutan, koputab Kim oma pliiatsiga jälle.
„Kas sa sellepärast hakkasidki vabatahtlikuks?”
On niisama palju põhjusi liitumiseks, kui palju on sõdureid. Mis vahet seal on, kui ma tulin, et kaotada oma minevikku? See ei ole nagu oleks ma liitunud, et teha enesetappu.
Minu küüned on neljakandilised ja täiuslikud, neid ei ole lühikeseks näritud nagu olid nad liitudes. Iga kord, kui ma olen taastatud, on elu armid minu kehalt maha lihvitud.
„Kõik seal meenutas mulle Christinat. Viis, kuidas nisu paindus, oli tema naeratus. Päikesepaiste lõhn oli aroom tema juustest. Nüüd, kuhu ma siin ka ei vaata... Ma ei taha edasi minna.”
Kim uurib mind vaikselt. Hetke pärast ta ütleb: „See ei sõltu sinust.”
„Teil on minust üheksa uuestisündi ja ilmselt kümneid rohkem, kellest ma midagi ei tea. Miks ma lahkuda ei saa?”
„Siit ei ole väljapääsu, Sam.” Kimi huuled jätkavad liikumist, aga ma ei kuule teda läbi vere tagumise minu kõrvus ja õhu liikumise läbi minu kopsude. Need on elu helid, aga ma ei ole enam elus, kuidas saan ma neid kuuldavale tuua?
Kim kritseldab oma blokki oma pliiatsiga; siis vaatab ta mulle otsa. „Ma tahan, et sa tagasi läheks.”
Sõnad tabavad mind nagu julm noatera. Ma ei saa sinna tagasi minna. Miks Kim seda ei näe? „Ma leian olevat raske olla hea sõdur,” ütlen ma. „Ma ei tea enam, milleks ma võitlen.”
„Võib-olla sa ei tulnudki siia, et unustada. Võib-olla sa tulid siia, et meeles pidada.”
See kõlab nagu midagi, mida Christina oleks öelnud, kui mu kõht millegi naeruväärse pärast valutas.
„Sa pead veel ühe korra tagasi minema, Sam.”
Minu visiir vilgub uute teele saatmise käskudega. Ma pigistan silmad kinni, aga ma näen neid ikkagi oma silmalaugude siseküljel.
On aeg surra.
#
Basalt krõmpsub nagu klaasikillud, kui ma maandumislaevast maha astun. Rohkem laevu tuleb madalalt üle karmiinpunase taeva, nende mootorid põlevad päikestena, kui nad pöörduvad ja maanduvad. Pilved säravad ja lahing orbiidil jätkub; iga välgatus on üks meie laev, mis plahvatab ja põleb.
Lööklaine kaugest plahvatusest väristab mu näokatet. Kuigi maapinnal on lahing meist kilomeetri kaugusel, sukelduvad esimest ja teist korda uuestisündinud laseriga lõigatud kaevikusse maandumisringi servas. Nende jutuvadin on vali ja kiire.
Õhust kostab laeva helilöögi "Bumm!" ja see riivab lahinguvälja, tõstes üles tolmu ja väävliauru. Laeva alt langevad kobarpommid viuhti maapinna suunas. Need plahvatavad, tappes nii eeteesid kui inimesti.
Minu kolmas uuestisünd suri omade tule all. See oli valutu – ere sähvatus ja tohutu kuumus nagu oleks ma kukkunud keset supernoovat – ja siis ärkasin ma H-jaamas beebinaha ja veel ühe auguga oma psüühikas.
Minu visiir läheb heledamaks, kui plahvatuse helendus kaob ja kuumusest hõõguv lahinguväli jahtub sulavalgest punakaks ning siis klaasjalt mustaks basaldiks.
Tanner koputab mu kiivrile, avades puuteside-ühenduse. „Orbiidikeskus näeb saabuvat eeteede rünnakut; saime kümme minutit kuni see koht kuumaks läheb.” Ta jookseb kogunemiskoha poole.
Viimane maandumislaev tõuseb punasesse taevasse, haihtudes aeglaselt metaani pilvedesse nagu kübe vaske upub verre. Hetkeks on maailm vaikne.
Maandumiskoha serv langeb vahuselt keevasse orgaanika ja proto-elu basseini. Saja miljoni aasta pärast kihab see bassein esimestest anaeroobsetest eluvormidest, mis toodavad hapnikku jääkproduktina oma ainevahetusest. See on seesama hapnik, mis muudab selle maailma elamiskõlbmatuks eeteedele ja muudab selle mu...
Ei, sellest ei saa kunagi minu kodu.
Ma sulen silmad ja näen Christina nägu, ilusat ja naeratavat. Iga minut, mis mul temaga oli, on midagi, mida ma ei unusta. Ehk on Kimil õigus.
Olgu ta neetud.
Liikumine minust paremal pool tõmbab mu tähelpanu. Kolmas on astunud ääre peale ja vaatab auravasse basseini. Võib-olla mõtleb ta sisse hüppamisest. Seda on raske öelda kolmandate puhul; nad on kriitilise ülemineku uuestisünnid, alates suurte silmadega algajatest ja lõpetades hästi kohanenud sõduritega või kellegagi, kes on lõpuks minu moodi.
Ma ei tea miks, aga ma panen oma käe tema õlale, avades puuteside-ühenduse. „See ei ole piisavalt sügav, et isegi su ülikonda kahjustada,” ütlen ma.
Kui ta minu poole pöördub, tõmbun ma tagasi. Ta haarab mu õlast ja päästab mind üle serva langemisest.
Tema nägu on samade joontega nagu minu oma, kuid värskem ja samade silmadega, kuid rohkem elus. Ta ei näi mind ära tundvat, kuigi ta näeb omaenda nägu, pool tosinat surma hiljem. Ma ei ole enam sama inimene, aga kas ma olen siis nii katki, et ta ei tunne iseennast?
Aga ta ei ole ka sama isik, kes ma olin kolmandana. Teda on kujundanud erinevad kogemused ja täna sureb ta tõenäoliselt erinevat surma. See teeb temast erineva neljanda, siis viienda ja nii edasi. Kuid tema silmis on varjul meie ühine tunnetus ja ma tean, et see kurbus sunnib teda minema minuga paralleelselt teed.
Tema silmad tõmbuvad kissi, kuid nad ei kuma veel äratundmisest. „On sinuga kõik korras?”
Kartes, et ta laseb mu käest lahti, haaran ta randmest, et hoida puuteside-ühenduse side avatuna. „Ma olen õppinud midagi hiljuti,” ütlen ma vaikselt. „Meie minevik teeb meid selleks, kes me oleme täna. Kui me unustame, mis juhtus enne alla-kaevu tulemist, siis on meie minevik ainult see: sõda, suremine ja suremine. Kuidas saab see olla kellegi jaoks midagi head?”
„Ma...” Tema silmad lähevad siis suureks ja ta näeb, milline võib olla tema tulevik. Aga ma tean ka, et ta on piisavalt tark mõistmaks, et tulevikus on lõpmatult võimalusi ja et ma ei ole tingimata tema saatus.
Minu jaoks on liiga hilja – minu armid on kõik selle täiusliku naha all – kuid ma olen ainult üks võimalik tulevik Samuel Hohlmanile. Mitu minu kolmandat on kuskil seal, sepistades uusi tulevikke ja üritades seda paremaks teha. Võib-olla, minugi pärast, on see siin üks, kes teebki midagi paremaks.
„Oota...”
Ma vabastan oma randme, katkestades puuteside-ühenduse. Ma liigun kogunemiskoha poole. Ta järgneb minust veidi kaugemal, kuid peatub, kui meie viisorid ellu ärkavad. Eeteed on siin.
Mul on aeg surra.
Lõpp