Jaanus Saksing
Lugu, mille teile nüüd jutustan, leidis aset minu lähedase sõbra hea tuttavaga möödunud sajandi lõpuaastatel. Lubasin talle, et ei avalda täpset toimumispaika, aga kui võtate ette Eesti kaardi ja jagate maismaaosa risti neljaks, osutaksin kõige loodepoolsemale tükile.
*
Minu sõbra tuttav, nimetagem teda hr Biedermanniks, oli päritolult väliseestlane ning hiljuti saabunud Kanadast, kus ta oli sündinud. Biedermanni huvialaks oli antiigikogumine, vanematelt saadud väärtpaberid ja raha võimaldasid küllaltki vaba elu sellega tegelemiseks. Praegu aga ootas teda ajaloolisel kodumaal pärandus – tema onu oli hiljuti surnud ilma lasteta ning jätnud oma maal asuva maja temale. Sellega tutvumine oligi hr. Biedermanni esimeseks ülesandeks.
Meie peategelane saabus tegevuspaigaks olevasse külakesse rongiga ühel augustikuisel hommikupoolikul. Maja, milles onu oli elanud, asus küla serval, teistest majapidamistest pool kilomeetrit eemal. Jaamast – mis oli oma kohal juba ilmselt mitmeid aastakümneid seisnud ja vajas hädasti värvi – viis küla läbiva teeni mõnesajameetrine rohtukasvanud rada. Sealt edasi paremale ja veel peaaegu kilomeeter astumist, kuni lõpuks paistis õunapuude ja paari sireli vahelt vana, ilmselt sajandi algusest pärit väärikas talumaja.
„Ütlemata tore, et on juba augusti lõpp ja päike ei paista enam nii palavalt,” mõtles hr Biedermann endamisi. „Oleksin päris higine ja väsinud peale sellist teekonda juulikuises leitsakus.”
Maja oli seest paremas seisukorras kui võis selle vanust oletades arvata. Ilmselgelt oli seal veel suhteliselt hiljuti elatud ja hr Biedermann märkas rõõmuga, et elekter oli sees ja töökorras. Siia võis paariks päevaks pidama jääda küll, et teha endale kinnisvara seisukorrast täpne ülevaade.
*
Maja ees kasvas kolm õunapuud, kuid suurem õunaaed asus maja idapoolsel küljel. Läänepoolsel küljel asus väike tiik ja seejärel tee. Maja taga, põhja pool, olid mõned hooldamata köögiviljapeenrad ja seejärel võsa. Kaugemal paremal oli mets ja vasakul mingi hoone varemed. Hr Biedermann otsustas ümbruse uurimisega tegeleda pisut hiljem.
Esimesed tunnid kulusid kaasavõetud asjade lahti pakkimisele ja majaga tutvumisele. Onu oli surnud kuus kuud tagasi maakonnakeskuse haiglas, maja oli tühjana seisnud juba mõnevõrra kauem. Hr Biedermann ei olnud veel otsustanud, mida sellega peale hakata.
Järsku kostis ukse taga koputus. Ust avades nägi ta noort meest, kes sõbraliku naeratuse saatel tervitas ja end tutvustas. „Tere päevast, ärra. Olen teie naaber külast, märkasin, et läksite siia majja. Mõtlesin, et tulen tervitan ja uurin, ega teil abi vaja pole.”
„See on teist väga kena, tõesti, astuge palun edasi. Ma just paar tundi tagasi jõudsin, see maja kuulus minu onule. Kui tohib küsida, siis kas te tundsite teda?”
Liiguti sisse ning hr Biedermann sai teada, et tulija nimi on Sven, ta elab siin külas lapsest saati ning käis aeg ajalt tema onul abis, kuna too oli viimastel aastatel üsna viletsa tervisega.
Edasine vestlus jätkus kadunud onu tervisliku seisundi kirjeldamisega, liikus siis edasi ilma ja külauudiste valdkonda. Kuna viimane ei pakkunud hr Biedermannile erilist huvi, teatas ta kahetseva naeratusega, et peab veel täna asju lahti pakkima ja krundiga tutvuma. Lõpuks lepiti kokku, et Sven astub homme läbi ja vaatab, kas on midagi vaja, ning hr Biedermann võib alati tema juurde minna, kuna ta elab pool kilomeetrit lõuna pool. Sellise sõbraliku žestiga mindi lahku.
Ülejäänud päev möödus onust jäänud mööbli ja esemete põhjalikumale uurimisele. Hiliseks pärastlõunaks jõudis hr Biedermann veendumusele, et valdav enamus sellest vääris ära viskamist, alles sobis jätta vaid uuemat tüüpi köögimööbel ja mõned onu isiklikud asjad.
Kell oli saanud kuus, kui hr Biedermann astus uksest välja, õhtuse päikese käes kumavasse aeda. Teinud seal laisalt ühe ringi ja mõteldes roosiaia rajamise võimalikkusest, jäi ta peatuma maja taga asuvate peenarde juures ja esimest korda tekkis tal tõsine uudishimu teada saada, mis hoone varemed põõsaste taga paistavad. Ilmselt oli see kunagi olnud küllaltki suur kivihoone, igal juhul suurem tavalisest talumajast. Kuna hr Biedermann oli seda tüüpi inimene, kes kaua järgi ei mõtle, seadis ta sammud varemete poole, püüdes leida võimalikult okkavaba teed läbi põõsaste.
*
„Ilmselt on see kunagi olnud mingi maamõis. Või kõrts? Aga kõrtsid asusid ju tee ääres, ent see on teest hea paarsada meetrit eemal. Ei, pigem mõis,” mõtles hr Biedermann, silmitsedes lagunenud ja ilmselt põlvkondi tagasi hüljatud hoone jäänuseid. Järel olid vaid hoone põhjapoolne otsasein, teistest seintest oli säilinud kivihunnikuid ja aimatav oli ka kaks korstnajalga. Kõige selle ümber ja keskel lokkas hein ja malts. Seades sammud varemete teisele küljele, märkas ta veidi eemal kaskede vahel maas paari lamedaks tahutud kivi ja roostes raudristi.
*
Tagasi oma majja jõudnud, mõtled hr Biedermann nähtu üle järele. Oli ilmselge, et tegu oli mingi ammulagunenud mõisa või jõuka suguvõsa elamuga ning perekonna kalmistuga. Antiigi- ja ajaloohuvilisena tekkis hr Biedermannil üks teatav kihk – aga sellega tahtis ta veel pisut oodata ja enne Svenilt või mõnelt teiselt kohalikult varemete, ja kui võimalik, siis kalmistu kohta pisut järelepärimisi teha.
*
Järgmine päev paistis tulevat niisama ilus ja päikseküllane kui eelmine, ja hr Biedermann mõtles parajasti hommikusöögi taga alanud päeva tegevuskava üle, kui Sven uksele koputades sisse astus. „Tere ommikust, ärra. Kuidas magasite? Ma loodan, et teile meeldib siin. Nii tore kui siinpool ka jälle elu oleks.”
„Tänan küsimast, Sven, magasin päris hästi. Muide, ega te ei oska mulle midagi rääkida nende varemete kohta minu majast põhjas? Usutavasti asus seal kunagi väike mõis?”
„Just nii, ärra. See on üsna samas seisus olnud kogu minu elu, mis ma olen siin elanud. Olen kuulnud, et seal elas kunagi üks saksa aadlisuguvõsa. Maareformiga võeti mõis neilt ära ja viimases sõjas purustati hoone täielikult, peale seda elavad seal vaid rotid ja ämblikud. Ma usun, et perekonna matmispaik on seal ligiduses veel siiani alles. Võibolla märkasite seda.”
„Jah, tõepoolest. Tegin eile seal väikese tiiru ja see jäi silma,” vastas hr Biedermann kasvavat erutust varjates.
„No vot, vanaema rääkis ikka, et rahvasuus liikunud jutt peidetud aardest või millestki sellisest, mis olla mingi saksaga hauda kaasa pandud, aga eks vanad inimesed räägivad igasugu jutte.”
Hr Biedermann püüdis vestlust mujale suunata ja tegi juttu onu haigusest ning varsti teatas Sven, et peab tagasi koju minema, aga: „Tulge ikka läbi, ärra, elan üksi ja mul pole seltsi vastu midagi”.
Hommikupooliku veetis hr Biedermann majas korda luues ja üleliigseid asju kuuri alla viies, mis asus majaga sama katuse all. Pärastlõunal tegi ta jalutuskäigu kohaliku poodi ja sai niiviisi osa küla klatsikeskusest, õhtupoolikul seadis ta aga taas sammud kuuri alla ning otsis välja juba ennist silma hakanud labida. Ta oli otsustanud, kuid tahtis igaks juhuks oodata kuni hämardumiseni. Kella kaheksa paiku oli piisavalt hämar, et teda kaugelt mitte märgata, ja samas küllalt valge, et oma tegevust toimetada ilma kõrvalise valguseta. Niisiis, kui oleksime juhtumisi kella kaheksa ja poole üheksa vahel hr Biedermanni talu õue peal, võiksime näha, kuidas ta võtab kuuri alt labida ja läheb sellega, korraks ümbrust uurides, majast põhja poole, varemete suunas. Ja sinna me ta seekord jätamegi.
*
Kell võis juba keskööd lüüa, kui hr Biedermann oma kandamiga tagasi tuli, ise pidevalt enda ümber vaadates, nagu kardaks jälitamist. Ta hoidis labidat kaenla all ja kahe käega kinni väikesest savipoti moodi nõust, nagu ähvardaks see kohe ära laguneda. Alles siis kui labidas oli kuuri alla viidud ja hr Biedermann oma kandamiga turvaliselt toas, sai ta poti sisuga lähemalt tutvust teha. Eemaldanud pealt mulla ja savikillud, võis näha, et pott oli täidetud vanade hõbe- ja kuldrahade ning ehetega. Kõige peale oli paigutatud kullast kujuke, mis kujutas mingit olendit, kuid hr Biedermannile jäi arusaamatuks, keda täpselt. Lohe? Või hoopis nahkhiire tiibadega kärnkonn? See oligi kõige väärtuslikum ese potis, ülejäänud olid erinevast ajast pärit mündid ja mõni hõbedast ristike keti otsas. Hr Biedermann otsustas oma leiu tänaseks ära panna ning homme päevavalguses edasi uurida ja läks magama, viies väärtusliku poti endaga magamistuppa kaasa ja keerates toa ukse igaks juhuks lukku.
Ei tea kas asi oli tõusnud tuules, mis lõõtsutas maja ümber ja akna taga, või õhtul saadud elamustes, kuid hr Biedermanni uni jäi sel ööl väga katkendlikuks. Mitte korra tundus talle, et ta ei ole majas üksi – magamistuba asus ärklikorrusel ja und oodates võis hr Biedermann vanduda, et kuulis trepilaudade kääksumist ning peale seda oleks keegi nagu kriipinud ukse taga. Kas ta närvid hakkasid üles ütlema? Põrandalaudade naksumine, kerge lohisev heli ja kobin ukse taga kadus alles esimeste päikesekiirtega, ning kurnatud Biedermann sai viimaks uinuda.
*
Järgmisel päeval ärkas hr Biedermann hilja. Peale hommikukohvi pani ta mütsi pähe ning läks teed mööda pool kilomeetrit lõuna poole, Sveni juurde. Viimane õiendas parajasti midagi õues ja oli silmnähtavalt rõõmus tema külaskäigu üle.
„Tere päevast, ärra! Kuidas magasite? Kisub peris tormiks, eh?” tervitas ta tulijat laia naeratusega.
„Tõepoolest, kardan et seesama torm ei lasknud mul öö otsa magada,” vastas hr Biedermann. „Kuid tahaksin teiega ühes asjas nõu pidada. Mäletate, et rääkisite eile nendest varemetest ja peidetud varandusest?”
„Jah, tuleb meelde küll. Mida kõike need vanad inimesed kokku ei mõtle, eks ole! Täitsa jabur, kui nii mõtelda.”
„Jah, khm, tegelikult, ee... tegelikult ma olen väikest viisi ajaloohuviline ja antiigikoguja, ning ilmselt seepärast ei suutnud ma lapsikule kiusatusele vastu panna ja läksin eile õhtul sinna kaevama,” rääkis hr Biedermann kerge ebalusega hääles.
„Armas taevas, ma loodan et mitte nendele haudadele! Just nimelt sinna? Ja kas te leidsite midagi? Leidsitegi? Rahapaja? Koos vanade ehetega? Mis te ütlesite? Kullast konn? See on ju uskumatu, ärra. Ja mida te mõtlete sellega nüüd teha?”
Hr Biedermann mõtles hetke. „Vaadake, ma tegelikult ei tea ise ka täpselt, mida teha. Ma tegelikult ei uskunud, et üldse midagi leian, aga nüüd... peale leidmist ma kavatsesin sellest võimudele teada anda ja pretendeerida leiutasule. Aga täna öösel tundus mulle, nagu oleks keegi selle aardega majja kaasa tulnud, ja mida rohkem ma sellele mõtlen, seda rohkem jõuan ma veendumusele, et pott tuleb koos kõige sisalduvaga tagasi matta sinna, kust ma selle leidsin. Või kuidas teile tundub?”
„Armas taevas, ärra, see on ju päris kole kuulda! Jah te näete tõeste väga kahvatu välja, ma ei tea kuidas nende kaasa tulijatega on aga teie unerahu huvides oleks kindlaste parem, kui te selle tagasi viiksite sinna, kust selle leidsite.”
„Jah, hästi. Nii ma teengi veel täna öösel. Ei, mitte kohe – ma ei taha, et keegi külaelanikest mind juhuslikult märkaks ja hakkaks ebamugavaid küsimusi esitama või jutte rääkima. Ootan kuni hämardumiseni ja siis lähen. Kui teil võimalik, tulge palun homme hommikul läbi ja ma annan teile teada, kuidas mul läks.” Ja kuna Svenil polnud vastuväiteid, jätsid nad hüvasti ja hr Biedermann pöördus tagasi oma majja.
*
Sven oli terve öö oma voodis vähkrenud, väljas undav torm ja Biedermanni räägitud lugu tekitasid hirmsaid unenägusid. Kui ta ärkas, oli torm vaibunud ja taevas hakkas valgeks tõmbuma. Sven pani ruttu riidesse ja läks kiire sammuga Biedermanni poole. Koputusele ei vastatud, kuid uks oli lahti ja Sven astus sisse. Hõikumisele järgnes pahaendeline vaikus ja Sven vaatas terve maja läbi, kuid hr Biedermanni polnud, polnud ka jälgegi leitud varandusest. Ainus kummaline leid oli ülemise korruse magamistoa uks, mida katsid väljastpoolt selgesti äratuntavad küünejäljed. Halb aimdus südames, ruttas Sven hommikuse punetava taeva valguses varemete poole, kuid sinnani ta ei jõudnudki. Tee peal võsast läbi minnes nägi ta hr Biedermanni lebamas murtud kaelaga kõige tihedamas tihnikus, nägu taeva poole, suu lahti ja silmad õudusest pärani, nagu tahaksid pea seest välja tungida. Ühtegi potti ega muud varandusega seotud eset Sven ei leidnud.
*
Politsei uurijad leidsid hiljem, et läheduses asuval mõisa kalmistul on tehtud omavolilisi väljakaevamisi. Oli märke, et oli kaevatud auk, see kinni aetud, ja siis uuesti kaevatud ja täis aetud. Biedermanni jäljed viisid haudade juurest võssa ja lõppesid seal, aga hiljem märkas uurija veel ühte, väga kummalist jälge surnukeha läheduses. Selle oleks võinud jätta kõndiv skelett või väga kondine hiidkonn, aga kuna mõlemad oletused olid ühtviisi jaburad, jättis uurija need enda teada.