Bruce Golden
Tõlkinud Rauno Pärnits
Korvpallid prantsatasid vastu riidekappe, tossud lendasid põlglikult pilla-palla põrandale ja kobrutav süljelärakas maandus uueks seinakaunistuseks. Pahuralt pomisevate ja kiruvate võistlusvormis sportlaste voog täitis ruumi – kindel märk järjekordsest allajäämisest. Hetkega sai ruum täis higiste sokkide ja planetaarsete naljude hõngu.
Nagu tujutõstmiseks asus üks neist käsi lehvitades tiirutama ümber mängujärgse sagina.
„Ma ütlen, et peame sellest üle olema,” seletas Saturn innustavalt. „Ma ütlen, et lähme ja leiame endile ühe korralikku viljastavat kombetalitlust vajava kohaliku asteroidi. Mis te kostate?”
Tema idee sai vastukajaks värvikireva vandesõnade tulva. Mitte kellelgi polnud tuju lõbutseda. Ajaks, mil väike Merkuur tõeliselt halbade uudistega kohale jõudis, oli ruumitäis rahvast juba rusutud meeleolus. Enamik tiimist oli jõudnud vormi seljast võtta ning duši all kobida. Marss märkas, et harilikult nii reibas ründaja oli kuidagi ebatavaliselt morn.
„Mis lahti? Sa oleks nagu musta auku näinud.”
„Kas kuulsite Pluuto kohta?” heitis ta kõigile küsimuse. „Nad viskasid ta välja.”
„Mida?” Marss virutas rusikaga vastu seina. „Neetud! Ma aimasin, et miski on mäda.”
„Oled kindel?” päris Jupiter sardellisarnaste sõrmedega oma ülisuurt pead kratsides.
„Jah,” vastas Merkuur. „ Ta kutsuti just vaibale. Ma kuulsin ääri-veeri, et nad saadavad ta madalamasse, kääbuste liigasse.”
„Ma võin kihla vedada, et siin on Terra käsi mängus,” torises Marss. „Tema keerutab alati tolmu üles. Teadagi, mida ta Pluuto seljataga bossidele kokku on rääkinud.”
„Pluuto on alati tiba omapead uitav olnud,” lausus pesemast naasnud Saturn oma tavapärast hiilgust nautides. „Ta ei ole ka mitte kõige kiirem vend maailmas.”
„Võib-olla,” ütles Marss, „kuid ta on vahva väike mängumees ja ta on alati meiega olnud, ajast aega.”
Jupiter seisis, massiivsed käed laiali ja haigutas. „Ma hakkan tast puudust tundma.”
„Mida see võib teha tiimi sisekeemiaga?” imestas Veenus.
„Bosse keemia ei huvita,” nähvas Marss. „Nende ainus mure on tähtede tegemine.”
„Me peame teistele ütlema, enne kui ta siia jõuab,” pani Veenus ette.
Saturn nõustus. „Ma võtan Neptuuni enda peale, ta on veel duši all.”
„Nõus,” kostis Marss. „Kuule, kui sa sinna lähed, võta Uraan ka oma hooleks.”
Enne kui Saturn tagasi jõudis, astus sisse Terra ja ütles ärritatult: „Kas kuulsite, mis Pluutoga juhtus?”
Sellest oli Marsile küllalt. Ta asis Terral rinnust kinni ja paiskas ta vastu kapirida.
„Mida sa, peps, vettinud, söödikuist kubisev väike….”
Jupiter ja Merkuur astusid kärmelt vahele ja tõmbasid nad lahku.
„Mida sa neile kokku jahvatasid?” märatses Marss Jupiteri haardes.
„Millest sa räägid?” Terra näis rünnakust jahmunud.
„Marss arvab, et see on sinu süü, et Pluuto ära saadeakse,” selgitas Veenus.
„Mida? Minul pole sellega mingit pistmist. Kuidas? Milleks?”
Enne kui Marss jõudis oma sõimuvalanguga jätkata, astus sisse Pluuto. Ta oli juba tänavariietuses, kuid suundus otsejoones oma kapi juurde. Ruum ahhetas märgatavalt ning hetkeks käitus igaüks nii, nagu poleks miski valesti. Ent kui Pluuto asus oma kappi tühjendama, asetas Merkuur oma käe ta õlale.
„Meil on kahju, mees. Me kuulsime. See on sant lugu.”
Pluuto kehitas õlgu. „See on osa ärist. Ma ei saanud hakkama.” Siis, end kokku võtnud, vaatas ta teiste poole ja lisas: „Ma tulen tagasi. Ärge selles kahelge. Ma lähen sinna auku, leian oma mängu üles ja tulen tagasi. See on lihtsalt halb vorm. Küll näete, ma olen siin tipus tagasi nii, et te ei märkagi.”
Jupiter noogutas oma suurt pead ja kõmistas oma tõrrepõhja-häälega: „Küllap tuledki. Tuledki tagasi nii, et me ei märkagi su äraolekut. Sa käid seal all ära ja näitad, kus kivi all vähid elavad, Pluuto vanapoiss.”
„Just,” kostus taustaks veel mõned hääled veidi vähema entusiasmiga.
Suutmata pisaraid tagasi hoida, vaatas Veenus mujale. Marss näis midagi ära lõhkuda tahtvat.
Hoolikalt oma ülikopsakast peast veel midagi ütlemisväärselt insipireerivat otsinud, lausus Jupiter veel: „Pea meeles, rekordid on loodud nende purustamiseks.”
„Jajah… Tänud, Jupp,” kostis Pluuto. Ta tundis seda ülimõõtmelist tüüpi piisavalt hästi, et mitte raisata aega selle lahtimõtestamiseks, mida too täpselt öelda tahtis.
Ent Jupiter polnud veel lõpetanud.
„Kas ma olen sulle rääkinud, kuidas minust oleks peaaegu täht saanud?”
Veenus tegi käega keelava žesti.
„Jupiter, mitte praegu.”
Pluuto lõpetas oma asjade kokkukorjamise ja asus minekule. Terra tõusis ja surus tal kätt.
„Õnn kaasa, Pluuto.”
„Just,” ütles Merkuur, „näita neile seal allpool.”
Pluuto tahtnuks nagu veel midagi öelda, ent ei leidnud sõnu. Selle asemel vaatas ta veelkord ringi ja sammus siis uksest välja.
Merkuur põrnitses Jupiteri. „Sa oled ikka tõeline gaasimull, kas tead? Rekordid on loodud selleks, et neid purustada? Mis jampslik ütelus see on?”
Jupiter kehitas oma hiiglaslikke õlgu. Gravitatsiooniefekt tõmbas Saturni ühes Neptuuni ja Uraaniga duširuumist välja.
„Mis lahti?” päris veepiisku pilduv Neptuun.
„Nad andsid Pluutole kinga. Ta on läinud.”
„Mispärast?”
„Ja mida sina arvad?” nähvas Marss sarkastiliselt. „Tema orbiit ei vastanud ootustele.”
„Mitte mispärast pole oluline,” lausus Merkuur. „Vaid kes – kelle nad järgmisena ette võtavad?”